1-07-10998\9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts
2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-07-10998 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Igor Amann ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
3. märts
4. a, Tallinn Kriminaalasi Anžela Rjazanova süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
5. novembri
6. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja, vandeadvokaat Mare Lust Prokurör Rita Siniväli Süüdistatav Anžela Rjazanova (ankeetandmed maakohtu otsuses) Kaitsja Vandeadvokaat Mare Lust RESOLUTSIOON
7. Tühistada Harju Maakohtu
8. novembri
9. a otsus Anžela Rjazanova süüdistunnistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi osaliselt ning jätta Anžela Rjazanovale esitatud süüdistusest välja koosseisulised tunnused „omandamine“ ja „pakendamine“.
10. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
11. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Anžela Rjazanovale esitati süüdistus selles, et tema, olles 11.10.2002.a. Tallinna Linnakohtu poolt karistatud KrK § 2102 lg 1 järgi, omandas taas Tallinnas täpselt tuvastamata ajal ja isikutelt edasiandmise eesmärgil ebaseaduslikult suures koguses, so vähemalt 10 isikule joobe tekitamiseks mõeldud koguses, erinevaid narkootilisi aineid: amfetamiini, marihuaanat ning fentanüüli ja 3metüülfentanüüli. Omandatud narkootilisi aineid hoidis ja pakendas väiksemateks müügidoosideks kuni 6.03.
13. a. Tallinnas, aadressil X ning X asuvates korterites, aidates seega oma tegevusega kaasa narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikule levitamisele tuvastamata isiku(te) poolt. 6.03.
14. a Tallinnas, aadressil X teostatud läbiotsimisel leiti ja võeti toast taburetilt ära 8 minigrip kilekotti kokku 2,46 grammi amfetamiini sisaldava pulbriga ja kanepile iseloomuliku tetrahüdrokannabinooli (THC) jälgedega elektronkaal. X teostatud läbiotsimisel leiti ja võeti külmkapist ära 140 väikest minigrip kilekotti kokku 53,74 grammi marihuaanat; 6 suurt kilekotti kokku 505,7 grammi marihuaanaga; 1031 väikest minigrip kilekotti kokku 319,29 grammi amfetamiini sisaldava pulbriga ja 5 kilekotti kokku 470 grammi amfetamiiniga. Samuti leiti ja võeti korteri kööginurgast ära suitsupakikile 0,30 grammi fentanüüli ja 3-metüülfentanüüli sisaldava pulbriga, üks elektronkaal amfetamiini ja kokaiini jälgedega, teine elektronkaal kanepile iseloomuliku tetrahüdrokannbinooli(THC) jälgedega, näomask, 3-s kastis tühjad minigripkotid, ning prügikastist 4 kilekotti, milles 8,75 grammi tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldavate kanepitaime osadega. Suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku omandamise, valdamise ja pakendamisega isiku poolt, kes on varem toime pannud KarS
15. ptk
16. jaos sätestatud kuriteo, pani Anžela Rjazanova toime KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
17. Harju Maakohtu
18. novembri
19. a otsusega tunnistati A. Rjazanova süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja mõisteti talle karistuseks seitse aastat kuus kuud vangistust. Karistusaja alguseks määrati
20. märts
21. a. Maakohus leidis, et A. Rjazanova süü narkootilise aine suures koguses käitlemises on leidnud täielikult tõendamist. Seejuures jättis kohus täielikult kõrvale süüdistatava enda ütlused, lugedes need ebausaldusväärseks. Kuigi süüdistatav eitas enda seotust narkootikumide käitlemisega, märkis kohus, et narkootilise aine pakendamise vahendid viitavad otseselt süüdistatava tegevusele, s.o. narkootiliste ainete pakendamisele ning seega on täielikult tõendatud tema vahetu kokkupuude narkootiliste ainetega. Kohus asus seisukohale, et A. Rjazanova süü erinevate narkootiliste ainete käitlemises on leidnud tõendamist eelkõige tunnistajate A.T, R.L ja N.G kohtuistungil antud ütlustega. Tunnistajate A.T ja R.L ütlustega leidis tuvastamist, et süüdistatava korerist X leiti võtmed, mis avasid korterite X ja X korterite uksed, seega on leidnud tõendamist fakt, et süüdistatav omas juurdepääsu mõlemasse korterisse, kust leiti narkootilised ained. Ka tunnistaja N.G kinnitas, et X korter X võtmed andis tema isiklikult süüdistatavale ning andis ka loa nimetatud korterit kasutada pesu kuivatamiseks. Tunnistaja V.K andis ütlusi, et korteri X kaks võtit andis ta A.Ž kätte, seega ei ole välistatud, et A. Rjazanova sai korteri X ühe võtme A.Ž käest, kuna peale süüdistatava Anžela Rjazanova DNA, mis leiti korterist X nii külmkapis olnud pakenditelt kui ka teistelt korteris olnud esemetelt (kaalud, millel narkootilise aine kanep jäljed ja prügikotis olevad pakendid, milles kanepivarred), leiti ka A.Ž DNA-d. Samuti on tunnistaja A.T ja R.L andnud ütlusi, et süüdistatav andis korterist nr X vabatahtlikult välja narkootilise aine, kaalud ja raha. Samuti oli süüdistatav tunnistajatele selgitanud, et teab, et tegemist on narkootiliste ainetega, kuid need ei ole tema omad. 2 Vastuvaidlematult leidis kohtu arvates ka tõendamist, et süüdistatav käitles korterist nr X leitud narkootilisi aineid. Nimelt leidis DNA ekspertiisiga tõendamist, et peale külmkapis olnud erinevate pakendite (nii välimistelt kui ka sisemistelt pakenditelt) leiti süüdistatava DNA-d, samuti leiti süüdistava DNA-d köögi alumisest kapist leitud nahast vutlarilt, milles asus Tanita kaal ning millel olid THC jäljed. Süüdistatava DNA-d leiti ka prügikastis olevalt pakendi ülaosalt, milles oli kanep (kokku oli prügikastist 4 pakendit, milles oli kokku 8,75g THC-d sisaldavad kanepivarred. Kohus järeldas, et tõendid kogumis viitavad sellele, et A. Rjazanova oli isikuks, kes omandas narkootilise aine tuvastamata isikutelt, hoidis ja pakendas narkootilisi aineid aadressil X korterites X ja X. Jättes küll süüdistusest välja 2,46 grammi amfetamiini ning fentanüüli ja 3-metüülfentanüüli käitlemise, märkis kohus, et süüdistatavalt Anžela Rjazanova´lt leitud ja äravõetud kogustest (amfetamiin ja marihuaana) piisab mitmekümne kordselt kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks, seega on täidetud ka see KarS § 184 objektiivse koosseisu tunnus. Subjektiivse külje osas leidis kohus järgmist. Esmalt märgitakse otsuses, et süüdistatav pani kuriteo toime otsese tahtlusega, seejärel aga, et süüdistatav käitles narkootilisi aineid omakasu eesmärgil, s.t. sihiga teenida pikaajalisemalt majanduslikku kasu.
22. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja Mare Lust, kes palub otsuse tühistada ja A. Rjazanova õigeks mõista. Alternatiivselt taotleb apellant mõistetud karistuse kergendamist. 3.1 Apellant leiab, et kriminaalasjas puuduvad otsesed tõendid, mille põhjal saaks vaieldamatult väita, et A. Rjazanova käitles ebaseaduslikult narkootilisi aineid. Kohtu käsutuses olnud kaudsete tõendite alusel saab vaid väita, et süüdistatav võib-olla puutus neid aineid, millest aga ei piisa käitlemise inkrimineerimiseks KarS § 184 lg 1 mõttes. Samuti pole tuvastatud, kelle käest süüdistatav need ained sai ja kellele pidi edasi andma. Kõrvaldamata on kahtlus, et leitud narkootilised ained võisid kuuluda kellelegi teisele kui A. Rjazanovale. Kaitsja leiab seejuures, et enda esialgne süüditunnistamine ja sellest hilisem loobumine on vastupidiselt kohtu seisukohale loogiliselt seletatavad. 3.2 Samuti leiab kaitsja, et A. Rjazanovale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Käesoleval juhul on mõistetud karistus oluliselt suurem sarnase kuriteo eest mõistetavast keskmisest karistusest, milleks on vangistus pikkusega neli aastat kuus kuud. Samuti on süüdistatava vanus üle keskea ning teda iseloomustatakse positiivselt.
23. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja apellatsioonis esitatud taotluse juurde, apellatsiooni toetas ka süüdistatav. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja palus jätta otsuse muutmata ning apellatsiooni rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Esmalt vaeb kriminaalkolleegium apellandi väiteid kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta (I), seejärel annab hinnangu materiaalõiguse kohaldamise põhimõtetele narkootiliste ainete käitlemisel (II) ning viimaks esitab enda seisukoha süüdistatavale mõistetud karistuse osas (III). I 3
24. Kriminaalkolleegium ei soostu apellandi seisukohaga, et A. Rjazanova suhtes puudub usaldusväärsete tõendite kogum, mis lubaks väita, et süüdistatav käitles suures koguses narkootilisi aineid. Kriminaalkolleegium soostub täiel määral maakohtu põhjaliku ning jälgitava arutluskäiguga, mille tulemusel on jõutud seisukohale, et tõendatud on A. Rjazanova vahetu puutumus tema valdusest leitud suure koguse narkootilise ainega ning ei pea täiendavalt vajalikuks kõiki neid argumente korrata. Et sellisele tulemusele on jõutud peamiselt kaudsete tõenditele tuginevalt, ei ole aluseks, et rääkida põhimõtte in dubio pro reo rikkumisest. Sisuliselt viitab ka süüdistatava kaitsja enda apellatsioonis süü tõendamisel kasutatavale praktikale, millele kui lubatule on enda praktikas osundanud Riigikohtu kriminaalkolleegium: „Põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenev ja ka KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nn in dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole“ (RKKKo 3-1-1-12-07, p 8). Kriminaalkolleegium soostub maakohtuga täiel määral, et kõiki tõendeid kogumis hinnates on tuvastamist leidnud, et A. Rjazanova käitles suures koguses narkootilisi aineid (käitlemise konkreetse vormi osas vt otsuse p 8 jj).
25. Käesolevas kriminaalasjas on vastuvaidlematult tõendatud, et A. Rjazanova omas juurdepääsu mõlemale korterile (nr 76 ja nr 9), millest leiti narkootilisi aineid. Samuti on ümberlükkamatuks faktiks asjaolu, et mõlemas ruumis leitud narkootilisel ainel leidus bioloogilist materjali, mille analüüsimisel jõuti tulemusele, et selle DNA lookustes on esindatud ka kõik A. Rjazanoval esinevad DNA alleelid. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on see vääramatuks tõendiks selle kohta, et A. Rjazanova oli vahetus kokkupuutes nimetatud korteritest leitud suure koguse narkootilise ainega. Kriminaalkolleegium soostub täielikult maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole A. Rjazanova väited, et ta läks peale korteris nr X narkootilise aine leidmist uudishimust korterisse nr X, kus ta puudutas sealt leitud pakikesi veendumaks, et tegemist on narkootilise ainega, usutavad. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste hindamise kriteeriumina märkinud, et muu hulgas on oluline ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Kriminaalkolleegium ei pea eluliselt kuigivõrd usutavaks versiooni, et A. Rjazanova läks uudishimust ajendatuna uurima korteris nr X leitud pakikeste sisu, jättes seejuures sinna maha ohtralt otseselt temale viitavat bioloogilist materjali. Seejuures tuleb arvestada, et A. Rjazanova, olles eelnevalt karistatud narkootilise aine käitlemise eest, pidi vägagi hästi teadma, millised võivad olla sellise käitumise õiguslikud tagajärjed. Puudub ka igasugune loogiline seletus, miks pidanuks seejuures sattuma A. Rjazanova bioloogiline materjal kaaludele, mida kasutati narkootilise aine jaotamiseks ning pakendamiseks. Kriminaalkolleegium ei soostu apellatsioonis esitatud seisukohaga, et käesoleval juhul saaks rääkida üksnes narkootilise aine puutumisest A. Rjazanova poolt, mis ei ulatu narkootilise aine käitlemiseni KarS § 184 mõttes. Tõesti, narkootilise aine lihtne puutumine (ja ka näiteks suurest kogusest ainest enda tarbeks väikese koguse võtmine, mille tulemusel jääb tarvitajast maha bioloogiline materjal) ei 4 anna alust rääkida suure koguse narkootilise aine valdamisest, saati siis omandamisest vms käitlemise vormist KarS § 184 mõttes. Maakohtu otsuses on aga kriminaalkolleegiumi hinnangul jõutud tõendite analüüsil veatult järeldusele, et kuna A. Rjazanoval oli tõendatult kokkupuude ka korteris nr X leitud esemetega (narkootilise aine jälgedega kaalud, pakendid), siis viitab see üheselt narkootilise aine pakendamisele (otsuse lk 11). Seega on alusetu väide, et A. Rjazanova üksnes puutus narkootikume; suure koguse narkootilise aine pakendamisel on nimetatud neutraalse tegevuse (st üksnes narkootilise aine tarvitamisele suunatud käitumine, mis on karistatav väärteokorras NPAS § 151 alusel) piir ilmselgelt ületatud ning rääkida saab vähemalt suure koguse narkootilise aine valdamisest. II
26. Küll leiab kriminaalkolleegium, et tõendamist leidnud asjaolude pinnalt on tuvastatav materiaalõiguse väär kohaldamine maakohtu poolt. Süüdistuse kohaselt pani A. Rjazanova toime suures koguses narkootilise aine omandamise, valdamise ja pakendamise (kd 3, lk 4). Nimetatud osategudes on J. Rjazanova maakohtu otsusega ka süüdi tunnistatud. Materiaalõiguse väär kohaldamine seisneb kriminaalkolleegiumi hinnangul järgnevas.
27. Karistusseadustiku § 184 lg 1 näeb ette karistuse narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise, valdamise, edasiandmise, vahendamise, veo või muu ebaseadusliku käitlemise eest./…/ Sellega on seadusandja tahtnud muuta narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise karistatavaks kõikides selle võimalikes avaldumisvormides. Nii piisab kuriteo objektiivsete tunnuste realiseerimiseks näiteks sellest, et suurt kogust narkootilist ainet ainult hoitakse ilma seda ainet eelnevalt omandamata (RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.1). Eelnevast ei saa aga teha järeldust, et isikut võiks karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Taoline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. Tuleb rõhutada, et KarS § 184 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõningatel juhtudel üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne) (samas, p 8.2).
28. Tsiteeritud kriminaalkolleegiumi lahendist tuleb seega teha järgmised järeldused. Kui süüdistus on algusest peale olnud seisukohal, et A. Rjazanova omandas suure koguse narkootilist ainet, siis puudus igasugune põhjendus omistamaks süüdistatavale ka narkootilise aine valdamist; nagu öeldud, on omandamine ilma valdamiseta sisuliselt välistatud (seda vähemalt olukorras, kus füüsiliselt saadakse aine ka enda kätte; käesoleval juhul saadigi narkootiline aine kätte A. Rjazanova valdusest). Kui lähtuda sellest arusaamast, siis tuleks maakohtu otsus tühistada osateo „valdamine“ inkrimineerimise osas, osategu „valdamine“ neelduks koosseisulises tunnuses „omandamine“ (vt RKKKo 3-1-1-51-05). Ka pakendamine, kui ei ole täiendavalt süüks arvatud näiteks vahendamise/edasiandmise eesmärki, on omandamise (või valdamise) tunnuse poolt hõlmatud (RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.5); ning narkootilise aine edasiandmise eesmärgis ei ole A. Rjazanovat süüdistatud (ning seda asjaolu ei ole maakohus ka tuvastanud). Isegi kui nimetatud asjaolu leiaks kohtumenetluses tuvastamist, oleks ilma vastava süüdistuse formuleerimiseta tegemist süüdistuse piiridest väljumisega ning seda ei saaks A. Rjazanovale inkrimineerida; küll saab aga nimetatud ajaolu näiteks omakasu eesmärgi tunnuse kaudu arvestada karistuse mõistmise juures.
29. Ka maakohus on otsuses viidanud, et KarS § 184 süüteokoosseisu realiseerimiseks piisab ühe selles kirjeldatud osateo realiseerimisest (otsuse lk 15). Maakohtu otsust lugedes kujunebki aga üheselt arusaam, et tõendatud on üksnes A. Rjazanova kokkupuude suure koguse narkootilise ainega ja seda just pakendamise kaudu; nimetatud asjaolu tuvastamisele on terviklikult suunatud maakohtu arutluskäik ja tõendamisprotsess. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus sel viisil tuvastanud vaid ühe koosseisulise asjaolu KarS § 184 mõttes, nimelt suure koguse narkootilise aine valdamise. 5 Nagu nähtub eelnevast, on kriminaalkolleegium täiel määral maakohtuga ühte meelt küsimuses, mis puudutab A. Rjazanova kokkupuutumust narkootilise ainega (vt p-d 5-6). Samaaegselt on A. Rjazanova süüdi tunnistatud nii narkootilise aine omandamises kui ka valdamises. Kriminaalkolleeguimi hinnangul puuduvad käesolevas kriminaalasjas igasugused tõendid, mis viitaks A. Rjazanova poolt narkootilise aine omandamisele KarS § 184 mõttes. Apellant märgib õigustatult, et tegelikkuses võis narkootiline aine kuuluda kellelegi teisele. Sisuliselt tuleb lahendada küsimus, kas A. Rjazanova oli narkootilise aine käitlemise keti (tarvitajatele edasiandmisel) nö iseseisev lüli. See tähendaks olukorda, kus isik omandab suure koguse narkootilist ainet ning müüb selle (ka vahepealseid diilereid kasutades) tarvitajatele edasi. Siis saaks süüdistatavale inkrimineerida koosseisulise tunnuse „omandamine“. Teiseks võimaluseks oleks, et A. Rjazanova ülesandeks oli üksnes narkootiliste ainete vahepealne pakendamine; pakendamisele eelnevalt ta ei „omandanud“ neid narkootikume. Sellisel juhul saaks rääkida narkootilise aine „valdamisest“ KarS § 184 tähenduses. Kriminaalkolleegium soostub prokuröriga selles, et praktikas on nii esialgse narkootilise aine müüja isiku kui ka konkreetse ostmisaja tuvastamine raskendatud. Kuid samas on kriminaalkolleegium ka seda meelt, et kui ei suudeta tõendada narkootilise aine omandamist, ei saa seda aprioorselt ka eeldada ja isikule süüks arvata. Juhul, kui isiku vahetust lähiruumist leitakse suur kogus narkootilist ainet, räägib see esmalt teisest koosseisulisest tunnusest ja nimelt valdamisest. Kriminaalkolleegium märgib seejuures, et põhimõte, et „omandamine“ neelab koosseisulise tunnuse „valdamine“, on kohtupraktika poolt leidnud tunnustamist juba mitme aasta eest. Inkrimineerides aga süüdistatavale jätkuvalt need mõlemad koosseisulised tunnused, loeb kriminaalkolleegium sellest välja ka süüdistuse teatava ebakindluse nimetatud küsimuse osas. Ehk teisisõnu – ka süüdistus ei ole täiesti vaba kahtlusest, et A. Rjazanova üksnes valdas talle teatud ajaks usaldatud narkootikume, neid selle käigus pakendades. Otseselt on selline seisukoht väljaloetav ka prokuröri sõnavõtust ringkonnakohtus, kus prokurör leidis kohtuvaidlustes, et süüdistatava näol oli tegemist narkoäris usaldusväärse isikuga, keda sai ära kasutada selleks, et hoida korteris narkootikume. Kui prokuratuur olnuks sedavõrd kindel, et A. Rjazanova näol oli tegemist iseseisva narkootikumide müüjaga, pidanuks see loogiliselt võttes tooma kaasa ka „vahendamise eesmärgi“ inkrimineerimise; kummatigi ei ole seda aga tehtud. Prokurör leidis ka ise kohtuvaidlustes, et A. Rjazanova ei „toonud ega müünud narkootikume edasi”. See muudab aga kogu süüdistuse vastuoluliseks, kuna jääb arusaamatuks, miks pidanuks A. Rjazanova omandama narkootikume äärmiselt suures koguses, kui tal puudus samal ajal tervikuna plaan nende edasimüümiseks. Lisades siia juurde ka kriminaalkolleegiumi arusaama, et ka maakohus kirjeldab enda äärmiselt põhjaliku motiveeringuga üksnes KarS § 184 osategu „valdamine“, siis tuleb A. Rjazanovale esitatud süüdistusest jätta välja koosseisuline tunnus narkootilise aine suures koguses „omandamine“ . Eelnevast (vt p 9) johtuvalt tuleb süüdistusest välja jätta ka iseseisvana hinnatud osategu „pakendamine“. Viimase osas märgib kriminaalkolleegium veelkord, et tegemist on küll valdamise nö sisulise külje avamisega ning õigustatult tuleb see süüdistuses ka ära näidata, kuid väär on arusaam, nagu kujutaks ta endast iseseisvat osategu KarS § 184 mõttes (pakendamine neeldub tunnuses „valdamine“). III
30. Mõistetud karistuse osas on kriminaalkolleegium järgmisel seisukohal. Vastavalt Riigikohtu praktikale peab isikule mõistetud karistus olema motiveeritud otsustus, mis peab vältimatult 6 sisaldama nii teole kui ka teatud määral teo toimepanijale antavat hinnangut – seda viimast isegi olukorras, kus klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale; karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü (RKKKo 3-1-1-43-06). Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus neile kriteeriumitele täielikult. Kohtuotsuses on põhjalikult selgitatud, millised asjaolud võtab kohus arvesse karistuse mõistmisel – seda nii tegu kui ka toimepanija isikut silmas pidades (otsuse lk 17-18). Ringkonnakohus nõustub nende argumentidega täiel määral. Iseenesest ei vastusta ka apellant neid argumente, mida on enda motivatsioonis kasutanud maakohus. Apellatsioonis viidatakse vaid kahele asjaolule – esiteks sellele, et mõistetud on tavapärasest raskem karistus ning teiseks, arvestada tuleb A. Rjazanova vanust ja positiivset iseloomustust. Nende väidete osas märgib kriminaalkolleegium järgmist.
31. Karistuse mõistmisel ei saa lähtuda mingist statistilisest keskmisest, mis abstraktselt kujuneb sarnase kvalifikatsiooniga süütegudest. Kui võrrelda mõistetud karistusi pelgalt kvalifikatsiooni alusel, siis jäetakse täielikult kõrvale karistuse mõistmise üks peamine kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse teo sisemist ebaõigust. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-199-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Seega tuleb sarnase kvalifikatsiooniga (käesoleval juhul KarS § 184 lg 2 p 2) kriminaalasjade puhul silmas pidada, et narkootilise aine käitlemise korral on oluline vahe, millises konkreetses koguses narkootilist ainet käideldakse. Käesoleval juhul on tuvastatud, et A. Rjazanova käitles (valdas) narkootilist ainet koguses, mis ületas suure koguse miinimummmäära KarS § 184 mõttes mitmekümne kordselt. Arvestades seejuures veel karistust raskendava asjaoluna omakasu eesmärki (KarS § 58 p 1 alt 1) ning seda, et tegemist oli süstemaatilise, mitte aga juhuslikku laadi rikkumisega, on maakohus kriminaalkolleegiumi hinnangul adekvaatselt jõudnud karistuseni sanktsiooni keskmises määras. Mingilgi määral ei väära seda tulemust ka apellandi poolt viidatud asjaolud, et süüdistatav on üle keskea ning teda iseloomustatakse positiivselt.
32. Kuigi kriminaalkolleegium jätab A. Rjazanovale süüksarvatud osategudest välja viited narkootilise aine omandamisele ja pakendamisele, et too ka see kaasa mõistetud karistuse vähendamist. Nii on ka Riigikohtu kriminaalkolleeguim leidnud, et sellisel viisil toimimisel on tegemist eeskätt karistusseaduse tõlgendamise küsimusega ega tähenda sisuliselt isiku süüdistuse mahu tegelikku vähendamist (RKKKo 3-1-1-51-05, p 12). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on see argument rakendatav ka käesolevas kriminaalasjas, st süüdistuse mahu tegelikku vähendamist ei toimu, seega puudub alus ka karistuse vähendamiseks.
33. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2 ja § 340 lg 2 p-st 2 tühistab Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Paavo Randma Igor Amann Malle Preimer 7