Obsah (4)

§ 113§ 199§ 418§ 424

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel 1-05-229 08.novembril 2007.a. Tallinnas Tartu mnt kohtumaja Harju Maakohus koosseisus: kohtunik Karin Olentšenko, rahvakohtunikud Arvo Pihlamets ja Klara-Anne

§ 113järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti tema 04.11.2004.a. kella 21.30 ajal Harjumaal Vana-Tartu mnt.9 juures Ülemiste järve piirkonnas asuva maja juures võttis pärast N K tapmist viimaselt ära võõrad vallasasjad nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja nimelt: meeste randmekoti väärtusega 600.-krooni, kuldketi Bismark väärtusega 8000.-krooni, raha summas 2000.-krooni; USA dollarid ja Eurosid väärtuses 3000.-krooni, kokku vara kogusummas 11 600.-krooni. Seega Aleksandr Minin pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil,

§ 199lg.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2 Samuti tema, omamata tulirelva ja tulirelva laskemoona osas Relvaseaduse § 32 lg.1 sätestatud relvasoetamisluba, mis annab selle omajale õiguse loal märgitud relvaliigi hulka kuuluva relva soetamiseks, selle järgnevaks hoidmiseks ja edasitoimetamiseks kuni relva registreerimiseni, samuti vastava laskemoona soetamiseks või Relvaseaduse § 34 lg.2 sätestatud relvaluba, mis annab füüsilisele isikule õiguse relvaloale kantud muuhulgas relva ja selle laskemoona käitlemiseks, ebaseaduslikult omandas kohtueelses menetluses tuvastamata ajal, kohas ja isikutelt Tokarevi süsteemi püstoli kal 7,62mm koos 3 padruniga kal 7,62x25, mida hoidis ja kandis endaga kaasas ning kasutas 04.11.2004.a. N.K tapmise toimepanemisel. Seega Aleksandr Minin pani toime tulirelva ja selle laskemoona ebaseadusliku käitlemise,

§ 418lg.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti tema, olles 31.03.2004.a. karistatud LS § 7419 järgi rahatrahviga 9000.-krooni mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, taas 27.09.2004.a. kella 07.18 ajal juhtis Harjumaal Maardus Kroodi teel mootorsõidukit Seat Toledo reg.nr.131ASI, olles joobeseisundis. Seega Aleksandr Minin pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis isiku poolt, keda varem on karistatud sellise teo eest,

§ 424järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtuistungil eitas süüdistatav Aleksandr Minin oma süüd tapmises, varguses ja relva omamises. Joobeseisundis mootorsõiduki juhtimises tunnistas ennast süüdi. Ta seletas, et tunneb K sõime ajast, on koos lasteaias, koolis, sõjaväes käinud. Töötas K firmas Linakaubandus alates 25.03.2002.a., siis kui firmat jagati S ja K vahel, tema töökohustusteks oli organiseerimine, kauba toomine, raha korjamine, kõik mis oli seotud majandusega, puutus kokku ka tootmisega. K vallandas teda seetõttu, et alates 29.08.2004.a. võeti ära juhtimisõigus 3-kuuks ja oli juttu sellest, et kui saab tagasi juhtimisõiguse, siis novembri lõpus-detsembri alguses arutavad töö teemat edasi. V K tunneb 15-16 aastat, kuid viimased 6 aastat suhtlevad harvemini. 04.11.2004.a. sai ta kokku K’ga: K helistas kella 14 ajal ja pakkus kokku saada ühe ärimehega – G G’ga. Nad said K’ga kokku kella 15 ajal Sikupilli keskuse parklas, kohtumine oli kokku lepitud kella 18 ajal. Ta oli nõus minema K’ga kohtumisele, K tahtis Mustamäelt läbi sõita. Tema ütles aga, et peab Pirni tänavale sõitma, et J.K peale võtta. Nad sõitsid Pirni tänavale kella 16 ajal: ta on tavaliselt helistanud K’ile kella 16.00 ajal, kuivõrd tema telefon oli veelombi sisse kukkunud Sikupillis, helistas ta K telefonilt. Ta nägi, et Klimov sõidab autoga ja nad sõitsid K’ile järele, sest ta tahtis arutada K’iga töötamise küsimust. Kui nad autole järgi jõudsid, siis K’it autos ei olnud. Nad ootasid Maneeži tänaval 30-40 minutit ja läksid minema, sest K pidi ühe naisterahvaga kokku saama. K ootas 15-20 minutit ja edasi nad sõitsid Narva mnt 96, kus K läks kohtumisele, tema aga ei saanud oma terviseseisundi tõttu kohtumisest osa võtta, see kohtumine toimus pärast kella 18, võis olla kell 19 või isegi hiljem ja kestis tund aega. K tuli tagasi ja oli ärritatud, edasi nad sõitsid Sikupilli keskuse juurde tema auto juurde, see oli kella 20 ajal. Tee peal nägid K autot, K peatus ajalehe kioski juures, ostis suitsu, K läks edasi. Edasi K viis teda K maja juurde, sest ta tahtis K’iga rääkida. Ta ootas 15-20 minutit, kuid K ei tulnud, ta läks tagasi enda auto juurde. K’ga olid nad kokku leppinud, et järgmisel päeval saavad kokku, aga ta nägi, et tema auto juures seisab K auto ja K istub K autos ning mõlemad ärritatult räägivad, kell oli umbes 21.

1. Varem K ja K olid kohtunud tema juuresolekul 5-6 korda pidudel (desantväelaste kokkutulekutel), K tahtis, et naine töötaks K firmas. K ja K vahel oli tüli, nad sõimasid teineteist, hoidsid jopedest kinni, ta rahustas neid. Keegi tegi ettepaneku minna kohvi jooma lennujaama, autos jätkus sõnavahetus, K sõitis kiirusega 130km/t ning sõitis lennujaamast mööda ning K lõi K näkku. Tema käskis K’l autot juhtida, K lõi K mitu korda jalaga, K peatus ja võttis 3 K’il kätest kinni. K sõitis suure tee pealt kõrvalteele, peatas auto, hakkas ringi keerama, siis avanes reisijapoolne uks ja oli kuulda laske. K väljus autost ja läks kõrvalistuja ukse juurde, väljendades ähvardavalt. Ta ei näinud, mis toimus. Kui K kadus autost, oli kuulda laske ja siis ta nägi maas paralleelselt autoga lamavat K’it, K seisis jalgades. Ta kontrollis K pulssi, hakkas K poole minema ja K tulistas maha tema kõrvale, ta oli 3m kaugusel. K läks ära ja tuli 5-10 minuti pärast. K käskis vaikida, muidu on tema järgmine. K viis teda Sikupilli keskuse juurde, kella 22-23 ajal ta sõitis koju Maardusse. Helistas K’ile, et viimane ostaks viina ja ootaks teda. Ta sõitis poe ette, kus teda ootas K, viimane ütles, et raha ei ole viina ostmiseks. Kui ta hakkas K’ile suitsu andma, leidis ta oma taskust randmekoti, seda varem seal ei olnud. Koti vahelt paistis kuldkett. Koju jõudes võttis ta seljast kõik riided ja palus K’il need minema visata. Andis K kätte ka koti, mille viimane ära viskas, rahast ei tea midagi, koti sisse ei vaadanud. Ta ei tea, mida K edasi tegi nende asjadega. Järgmisel päeval oli soov politseisse minna, koeraga jalutamise ajal tuli tema juurde keegi tundmatu ja tegi selgeks, et ei ole vaja kuskile minna, ähvardas. Et K laip on leitud, sai teada politseist. Kahe päeva pärast õhtu poole helistas talle K, et tuleb tema juurde, K poolsed isikud ähvardasid. Kui K kutsus kokku koosoleku, ta sõidutas sinna K ja meistri, ise läks alkoholi ostma (keegi palus) ja sisenes firmasse eesmärgil alkohol üle anda, mitte ei tulnud koosolekule. Ta lahkus kohe, kui K seda ütles. Ta ei tea, millise relvaga oli tegemist, varem on K’l relva näinud. Kohtuistungil uuritud tõendid Sündmuskohta on vaadeldud 05.11.2004.a. alates kella 12.50-st kella 15.00-ni: meesterahva kõhuli lamav laip asub Vana-Tartu mnt.9 majast 120-150 kaugusel, 8,5m kaugusel tõkkepuust (tõkkepuu asetseb majanduskuuri juurde viival teel); laiba ümberpööramisel selja peale parema õla piirkonnas avastati kuul kollasest metallist, jope rindkere paremal poolel on rebend, parem varrukas on siseõmblusest katki rebitud, selja peal ebatasaste servadega haav, kõhu keskosas on samasugune vigastus, kuid suurem; laiba vasema külje poole küljel on kriimustused, kukla piirkonnas on ebatasaste servadega haav, kaela paremal poolel on ebatasaste servadega haav pikkusega 1,21,5mm ja on veidi suurem sellest, mis asub kuklas. Sündmuskohalt võeti kaasa võtmekimp, raha 70.-krooni, kuul kollasest metallist, mobiiltelefon Nokia, laiba DNA proov, kaks sinist värvi saapapaela tükki. Lisatud on fotod, sh jope taskust parkimiskviitung: 04.11.2004.a. 17.07-18.37 viibis Narva mnt.9 parklas (foto 26). Sündmuskoha vaatlusel on koostatud ka tehnilise uuringu protokoll (tl 4-25 kI). 08.11.2004.a. on vaadeldud sõiduautot Chrysler reb.nr.008APH, milline on OÜ Reller SV parkals aadressil Sikupilli 19 (tl 27-25 kI). 08.11.2004.a. surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktis nr.1076 toodud eksperdiarvamuse kohaselt N K surma põhjuseks on tömp eluohtlik tervisekahjustuss: aju-kolju läbistav laskevigastus kuuliga: sisenemisava vasakul pool kiiru-kukla piirkonnas, kuulikanal põikisuunaline ülalt vasakult tagant alla paremale ette, vigastades kuklapõntu ja kandelüli (I kaelalüli), väljumisava kaela paremal küljel: peaaju osaline purustus vasakus kiiru-kuklasagaras, väikeajus, vatsakestes ja ajutüves; peaaju põrutus; vähene kõvakelmealune verevalum; piirdunud pehmekelmealune verevalum vasakul oimukiiru-kuklasagarate pinnal; koljuvõlvilt algav murrujoon, mis kulgeb koljupõhimikule tagumisse koljuauku; verevalum kõõlustanul vasakul pool kiiru-kukla piirkonnas. Lisaks esineb N.K laibal veel eluohtlik tervisekahjustus: kehatüve läbistav laskevigastus kuuliga: sisenemisava paremal pool seljal nimme piirkonnas, kuulikanal põikisuunaline ülalt tagant paremalt alla ette vasakule, väljumisava paremal pool ülakõhul roidekaare all; parema XII roide vigastus abaluujoonel, verevalum paremat neerupealist 4 ümbritsevates kudedes, verevalum kõhukelmetaguses ruumis koedefektiga, parema neeru purustus ülaosas, verevalum vahetult kõhunäärme all, maksa, kühukelme ja kõhulihaste vigastus. Kõik eelpool mainitud tervisekahjustused võivad olla tekitatud kuulidega, laskudest käsitulirelvaga. Kehatüve läbistav laskevigastus võib olla tekitatud ühest lasust käsitulirelvaga distantsilt, kusjuures kannatanu kehaasend on olnud muutuv – dünaamilises liikumises, mida tõestavad ka riidekoevigastused. Aju-kloju läbistav laskevigastus võis olla tekitatud ühest lasust vasakule kiiru-kukla piirkonda ja arvestades morfoloogilisi iseärasusi, on tegemist kontaktlasuga. Surm võis saabuda orienteeruvalt 3,5-4 päeva enne kohtuarstlikku lahangut (tl 50-51 kI). Ekspertiisiaktis nr.AE-310-07/1182 09.03.2007.a. toodud eksperdiarvamuse kohaselt ekspertiisiks esitatud jope vasaku hõlma keskosas paikneva vigastuse piirkonnal leidub ohtralt teatud tüüpi tulirelva padruni süütesegu põlemisjääkidele iseloomulikke mikroosakesi. Ülejäänud jopel leiduvate vigastuste piirkondades lasujääkide ohtrat ladestust ei täheldatud (tl 175 kIII). surnu kohtuarstliku komisjoniekspertiisiaktis nr.2 toodud 14.03.2007.a. eksperdiarvamuse kohaselt N K surma põhjuseks on aju-kolju läbistav kuulilaskevigastus sisenemisavaga vasakul pool kiiru-kukla piirkonnas koos peaaju (sh ajutüve) purustuse ja ajukelmete aluste verevalumitega, parempoolse kuklapõnda ning kandelüli vigastusega ja väljumisavaga paremal küljel kaela külgpinnal. Selline tervisekahjustus on eluohtlik. N.K laibal esineb veel kehatüve läbistav kuuli-laskevigastus sisenemisavaga paremal pool ülakõhul roidekaare all koos maksa, parema neeru, parema neerupealse ja XII roide vigastusega ning väljumisavaga paremal pool seljal nimme piirkonnas, vigastuse tüsistusena tekkis äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust. Selline tervisekahjustus on eluohtlik. Mõlemad lasuvigastused on elupuhused – need on tekkinud kahest üksteisele järgnenud tulirelvalasust kuuliga suhteliselt lühikest aega enne surma saabumist lühikese ajavahemiku vältel. Kehatüve lasuvigastus eelnes pea piirkonna lasuvigastusele. Relvarauaots on paiknenud pea suhtes küllaltki terava nurga all, selline asetsus pea ja relvaraua vahel välistab juba oma olemuselt hermeetilise kontaklasu võimaluse: ajukolju läbistav lasuvigastus on tekitatud lähilasust orienteeruvalt rohkem, kui 50cm distantsilt. Lähtudes ekspertiisiakti nr.AE-310-07/1182 tulemusest eksperdid ei välista võimalust, et relvaraua ots võis olla surutud tulistamise hetkel hermeetiliselt vastu paremale poole kõhu piirkonda nihkunud jope vasakut esihõlma. On tõenäone, et N.K võis kehatüve piirkonna lasuvigastuse tekitamise ajal viibida selili lamavas asendis, pea piirkonna vigastuse tekitamise ajal võis N.K lamada kas kõhuli või vasakul küljel (tl 184-186 kIII). Ekspertiisiakti nr.TB-320-04/9252 22.11.2004.a. kohaselt ekspertiisiks esitatud püstolipadrun kal 7,62x25 Tokarev ümaraotsaline täismantel kuul on tulistatud Tokarevi süsteemi püstolist kal 7,62mm, püstolkuulipildujatest PPŠ-41, PPS-43 PPD vms (tl 89 kI). Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt 08.03.2005.a. vaadeldi kuldketti, nahkjopet ja teisi riideid, kirjeldati riietel olevaid vigastusi (tl 59 kII). Tunnistaja I K poolt 02.11.2005.a. kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et Mininit ta tunneb umbes 6 aastat. 04.11.2005.a. õhtul kella 20-21 ajal helistas temale Minin, tahtis temaga rääkida ja nad kohtusid Kallavere haigla juures asuva poe juures. Nad sõitsid Stardi tänava poole – sinna, kus on prügimägi, sest Minin tahtis jope minema visata. 5 Puhas ja korras jope sai konteinerisse visatud. Seejärel nad ostsid kaks pudelit viina, alkoholi müüdi kella 23-ni ja läksid Minini juurde koju, kus sai süüa tehtud ning Minin palus tal välja visata vanad mustad riided. Minin võttis seljast ära spordiriided, millistest tegi remonti ja käskis ära visata, tossud ta veel tahtis endale võtta tööl käimiseks, korralikud riided olid. Ta läks jalutama koeraga ja viskas need riided prügikonteinerisse, kaasa andis Minin ka nahast musta värvi väikse koti, mis oli teises kotis, kuhu ta asetas kivi ja uputas soosse ära (veekanal Maardus Ringi 11 lähedal). Seejärel nad jõid viina ja kella 24 ajal ta läks koju. Järgmisel päeval tuli Minin töölt koos elukaaslase K’ga ja viimane ütles, et direktor N.K on maha lastud. Ühel päeval (võib olla 05.11.2004.a.) palus Minin teda viia kuldkett lombardi (pandimajja) ja eurod kroonideks vahetada. Ta ei küsinud, kust sai Minin eurod ja mis kuldkett see oli. Ta vahetas valuutat ja sai umbes 3000-4500.-krooni. Kuldketi käskis Minin viia vanalinnas asuvasse pandimajja, mitte Maardusse. Eurode vahetusest saadud raha ja kuldketi eest saadud 4000.-krooni ning kuldketi kviitungi andis Mininile. Hiljem koos politseinikega leidis selle pandimaja linnas üles. Minin helistas talle vanglast umbes aasta tagasi ja palus raha saata. 05.11.2004.a. I K ja pandimaja Karavan (asukoht Tartu mnt.67) koostatud pandilepingu nr.3278 kohaselt laenu tagatiseks võttis pandimaja panti kuldketi Bismark kaaaluga 57,08g, pantijale on välja makstud 3790.-krooni (tl 50 kII). Pandimaja Karavan sissetulekuorderi nr.225 30.12.2004.a. kohaselt on pandimajja lepingu nr 3278 alusel antud kuldkett maha müüdud (tl 56). 31.01.2005.a. andis pandimaja juhataja V.Z’ja välja kuldketi, mis oli K poolt 05.11.2004.a. antud pandimajja lepingu nr.3278 alusel (tl 57 kI). Tunnistaja V.Z ütlustest nähtub, et töötades pandimaja juhatajana otsis ta üles isiku, kes ostis kuldketi. Kuldkett, mille vastu politsei huvi tundis oli selleks ajaks müüdud, kuid selle ostis tuttav isik ja tänu sellele õnnestus kuldkett tagastada. Tunnistaja I S kinnitas, et kuldsepana valmistas T P tellimusel kuldkette. Politseis tundis ta ära kuldketi, millise oli ise valmistanud. Tunnistaja R P kinnitas, et K’iga koos nad mängisid golfi 3 aastat. K’il oli kuldkett, mille tellis tema. Kuldketi valmistas I S, keda tunneb tema isa. K oli rääkinud, et „härra Minin joob ja puudub töölt tihti“ ja ei teadnud, mida ette võtta. Kannatanu L K (N K abikaasa) ütlustest nähtub, et Minin on abikaasa lapsepõlve sõber. Abikaasat ta nägi viimati 04.11.2004.a. pärast kella 21.00, kui lõppesid kursused ja ta läks komme ostma kioskist, mis asub baari Jako kõrval. Abikaasa istus baaris ja emotsionaalselt rääkis baaridaamiga. Kui K väljus baarist, maksis tema kommide eest. Ta läks abikaasale järele: abikaasa jõudis lasteaiani, hakkas ümber lastaia minema, möödudes ühiselamust ja kadus vaateväljast ning see moment jäi tema ette seisma heledat värvi läikiv auto, kus istusid kaks meest. Need kaks meest ei olnud rahulikud, nad pidurdasid teda nähes ja ta tundis ennast rahutult ja tahtis selle koha pealt ruttu ära saada. See kõik toimus 21.15 ajal, ta tahtis mehele järgi jõuda. Kui ta jõudis koju, siis imestas, et meest kodus ei ole. Poole tunni pärast hakkas abikaasale helistama, keegi võttis toru ja koheselt lõpetas kõne ära, seejärel oli telefon välja lülitatud. Abikaasal on alati mobiiltelefon sisse lülitatud, seekord oli vait. Abikaasa auto oli parklas, sai sellest teada firma töötajatelt. Järgmisel päeval kell 16.30 teatas politsei abikaasa surmast. Abikaasal oli R kaudu tellitud kuldkett, sellel päeval oli see mehel kaelas. Kuldketi ta tundis politseis ära ja see on temale tagastatud. Mehel oli kaasas ka musta värvi randmekott dokumentidega, visiitkaartidega, pangakaartidega, taskutes ta ei hoidnud 6 midagi. Kassadest päevasissetulekut võis K välja võtta iga päev, sellel hoolajal võis abikaasal kotis sularahas olla 10000.-krooni. Abikaasa võttis Minini tööle, sest tahtis aidata. Umbes 2 nädalat enne surma teatas abikaasa, et Minin on vallandatud. Laupäeval K sõbra G ettepanekul ta korraldas firma koosoleku, nad leppisid kokku aja kell 15, ta teatas sellest raamatupidajale, maohoidjale, meistrile. Kohal oli kogu firma kollektiiv, kuid jäi arusaamatuks miks inimesed tulid kohale kella 11-ks ja siis keegi ütles, et Minin kutsus inimesed kohale kella 11-ks. Kogunesid nad sööklas, seal ta kohe palus Mininil lahkuda, Minin oli ebakaine. Ta teatas, et koosolek on ainult firma töötajatele, koos Mininiga lahkus ka G. Ta sai aru, et Minin tahab firmasse tagasi tööle saada. Tunnistaja A L (K ema) kinnitas, et nägi poega kaks päeva enne surma, poeg rääkis, et vallandas Minini ebakompetentsuse pärast. Pojal olid materiaalsed raskused, kinnisvara oli panditud, kuid poeg ütles, et viimasel ajal oli sellega kõik korras. Pojal oli alati kaasas mobiiltelefon ja väike tumedat värvi lukuga kott, mida ta alati hoidis käes. Kotis vahest oli raha ja vahest ei olnud. Tunnistaja O K ütlustest nähtub, et töötades Majaka tänaval asuvas baaris Žako (Jako), tundis K, kes käis seal kohvi joomas. K oli 4 aastat püsiklient. 04.11.2004.a. oli K baaris pooltundi või tundaega, tal oli mingi probleem isiklikul pinnal. K’il oli alati kaasas tumedat värvi randmekott, ka seekord, kui ta lahkus baarist kella 21-23 ajal. Telefonikõnesid K’il baaris viibimise ajal ei olnud, ta oli masenduses ja rääkis oma probleemist naisega, kellega kohtus. Lahkudes ta ütles, et astub veel läbi. Tunnistaja J V ütlustest nähtub, et tunneb K 2003.a. juunikuust, Mininit aga sellest ajast, mil viimane asus 01.09.2003.a. tööle K ettevõttesse. K tahtis Mininit vallandada, sest viimane tarvitas alkoholi. Minin oli K asetäitja, nad olid ka lapsepõlve sõbrad. Minini vallandamisest sai ta teada hiljem – siis kui pidi ise kirjutama lahkumisavaduse, sest viibis haiguslehel. 29.10.2004.a. nägi ta K viimati. Ta sai K surmast teada G.H’alt. Tunnistaja O L ütlustest nähtub, et töötas K firmas umbes kolm aastat, Minin siis firmas veel ei töötanud. Ühel päeval teatas K, et Minin töötab firmas, tööalaselt nad ei suhelnud, sest ta töötas kaupluses. Minini vallandamisest teatas K samamoodi, see oli umbes 3 nädalat või kuu aega enne K surma. Ükskord suvel tuli Minin kauplusesse tugevate alkoholilõhnadega. K kandis kaasas alati väikest kotti. 05.novembril said nad teada, mis juhtus ja laupäeval, 06.novembril helistas Minin, justkui oleks firmas tööl ja küsis, milline kassa oli poes eelmistel päevadel ja palju sularaha on kassas. Sellepeale nad helistasid L K’le ja viimane ütles, et Mininil ei ole mingit seost firmaga ja Minini küismustele ei tohi vastata. Tunnistaja G H ütlustest nähtub, et ta töötas K firmas Linakaubandus laos 1997.aastast, K ei vallandanud inimesi niisama. 05.novembril hakkasid töötajad K mitteilmumise pärast muret tundma ja haiglatesse helistama ja siis tulid firmasse politseinikud ja teatasid juhtunust. K’il oli alati, isegi WC-s kaasas väike musta värvi kott, kus olid dokumendid ja raha. Ka neljapäeval oli kotis raha, sest viimati võttis K kolmapäeval raha välja. Minini ja K vahel avalikke konflikte ei olnud, Minin ilmus tööle pärast joominguid. Tunnistaja G L ütlustest nähtub, et töötas Linakaubanduses ja viimati nägi K 04.novembri õhtul, kui koristas kabinetis ja K töölt koju läks, ütles „homseni“. Kunagi oli K rääkinud, et võttis Minini tööle asetäitjaks, aga korraldused ei olnud täidetud nii, 7 kuidas K tahtis. Siis rääkis K, et Minin on mitu korda teda alt vedanud, ta maksab palka ei mitte millegi eest ja kavatseb Minini koondada. Tunnistaja O S kinnitas, et tunneb K 1993.aastast, kui nad koos firmat avasid, viimane rääkis, et Minin on lapsepõlvesõber ja palus teda tööle võtta, tema aga keeldus. Temale tundus, et Minin võeti tööle turvamehena, kui nad hakkasid K’iga firmat jagama. K rääkis 8-10 kuud enne juhtunut, et probleemid on Mininiga, samuti firmas olid rahalised probleemid. Tunnistaja J K (Minini elukaaslane) kinnitas, et töötas Linakaubanduses kaks korda – S ajal ja hiljem, siis kui Minin oli ka juba tööl. Tööülesandeid temale andis K. Minin tarvitas alkoholi probleemide tõttu perekonnas. Eelmisel päeval, 4.novembril Minin ei tulnud temale tööle järgi, kokkulepitud oli reedeks. 5.novembril kella 17 ajal nad koos Mininga sõitsid autos, kui Mininile keegi helistas ja teatas K surmast. Juhtunut ei arutanud, sest nad olid šokis. Tunnistaja A V kinnitas, et aastast 2002 oli K firmas raamatupidaja, Minin võeti tööle firmasse direktori asetäitjana hiljem, palk oli 11000.-krooni, selle numbri peale K ütles, et Minin on tema lapsepõlve sõber, hiljem vähendati töötasu poolevõrra. Liisinguauto oli vormistatud Minini nimele, mitte firma nimele. Minini töölt lahkumisel seletas K, et „mul on kõrini tema ülalpidamisest“, viimase palga maksmisel andis K Mininile rohkem raha, kui pidi andma käskkirja järgi. 5.novembril kell 17 pidi ta lennujaamas olema, tööl K’it ei olnud ja kella 18.30 ajal helistas Aleksandr Minin ja teatas K surmast. K kandis alati kaasas musta värvi randmekotti, kus hoidis dokumente ja kaupluste kassadest võetud raha. Minin helistas ja käskis laupäeval kell 11.00 firmasse tulla, kaasa võtta lepingud, sest kohale tuleb perenaine. Ta tuli kell 11 kohale, kõik teised olid ka kohal, ka Minin, kuid öeldi, et perenaine tuleb kella 15.00-ks. Minin küsis, kas ei saaks teda tööle ennistada, sest viimane võiks firmat paremini juhtida, kui perenaine, mille peale ta ütles, et see on võimatu. Minin tundis huvi ka K elukindlustuse vastu. Matusepäeval räägiti, et Mininil oli relv olemas. Minin tarvitas alkoholi ja ka 5.novembri hommikul oli juba ebakaine. Tunnistaja I V kinnitas, et töötab Linakaubanduses üle 5 aasta, kui Minin asus tööle, hakkas viimane kaupluste kassadest sularaha ära tooma ja maksis töötasu välja. Mõne aja pärast see oli lõpetatud. Minin lahkus töölt alkoholi kuritarvitamise pärast, seda nähti ka kauplustes. K teatas teiste kuuldes Mininile, et viimane kirjutaks lahkumisavalduse. Reedel ei tulnud K tööle ja õhtul helistas talle J.K ja teatas juhtunust, samuti teatas, et kõik põhipalgal töötavad töötajad kogunevad firmasse laupäeval kell 11.00, kuna L K tuleb tööle. Laupäeval tulid K ja Minin, nad sõitsid tööle ja ootasid K kella 14-ni. L.K teatas, et firma jätkab tegevust ja kohe palus Mininil lahkuda. Sööklas Minin teatas, et võib ise firmat juhtida. Kõik teadsid, et Minin on vallandatud. V K (surnud) oli kahtlustatavana üle kuulatud 14.12.2004.a. kaitsja adv.N.Kikkase juuresolekul ning tema ütlustest nähtub, et 04.11.2004.a. oli tema kasutuses sõiduauto Mazda 6 reg.nr.384MDV. A.Mininit tunneb 20 aastat, nad on kohtunud 1-2 korda kuus. 04.11.2004.a. kella 15.00 ajal helistas temale Minin ja soovis kohtuda. Nad kohtusid Sõpruse pst ja Tammsaare tee ristmikul asuvas tanklas Statoil, kuhu Minin jättis oma sõiduauto Seat, istudes tema autosse. Viimane palus sõidutada teda, sest tahtis rääkida oma endise ülemusega kahe silma all. Samuti tahtis ta jälgida oma naistuttavat, selleks tahtis ta sõita mitte enda autoga. Nad sõitsid firma asukohta Talleksi juurde, kus Minin töötas. Ta oli varem üks kord Minini endist ülemust näinud, viimane tuli firmast välja ja 8 alustas sõitu autoga Chrysler. Nad sõitsid parklasse, kus see mees autot parkis Majaka rajoonis, ootasid 30 minutit, kuid mees ei tulnud sinna. Nad sõitsid tagasi firma juurde, kuid Minin ei läinud kontorisse sisse, nad sõitsid jälle parklasse ja ootasid umbes tund aega: tema ootas parklas, Minin aga Sikupilli tänaval K elukoha juures. K sõitis parklasse kella 20.30 ajal. Minin palus ütelda K’ile, et temaga tahetakse kohtuda, K ütles tulla elukoha juurde poole tunni pärast. Siis nad ootasid K poolt tundi Sikupilli tänaval, K tuli Majaka tänaval poolt, ta väljus autost ja ütles, et Minin ootab autos. K istus autosse esiistmele ja Minin alustas juttu tööst. Otsustasid rääkida kuskil baaris ja keegi pakkus lennujaama. Ta sõidutas neid, teel hakasid nad riidlema töö ja naiste pärast, siis haaras Minin Klimovit juustest, K vastas kätega, nad hakkasid kaklema. Ta sõitis Ülemiste järve juurde ja jäi seisma, väljus autost, hakkas neid lahutama ja käskis autost välja tulla. 5 minuti pärast nad väljusid autost ja hakkasid liikuma mööda teed Ülemiste järve suunas. Ta ootas autos. 15-20 minuti pärast kuulis ta kahte paugutust. Umbes 10 minuti pärast tuli Minin tagasi ja ütles, et K las ise läheb tagasi, sest nad läksid riidu. Kell oli umbes 22.00, ta viis Minini auto juurde, oma autoga Minin veel päeval sõitis Sikupilli Prisma juurde. Ta sai aru, et on juhtunud midagi halba, võimalik, et helistas Mininile Maardusse. Ühel puhkepäeal ta kohtus Mininiga ja viimane ütles, et K on tapetud 04.11.2004.a. Ta ütles, et sellel päeval K oli nendega koos, mille peale ütles Minin, et K’il on palju teisi isiklike probleeme. Sellest, mis juhtus ta ei teadnud (tl 99-103 kII). Tunnistaja V K (V K abikaasa) ütlustest nähtub, et K tutvus Mininga umbes 15 aastat tagasi. Minini kaudu tahtis ta tööle asuda K firmasse õmblejana, kui nad kohtusid, siis oli näha, et V K ja K ei ole omavahel tuttavad. 04.11.2004.a. ajavahemikul kell 19-20 helistas V K, andis telefoni Mininile, kes õnnitles saabuva sünnipäeva puhul ja pidid tulema õnnitlema. Kahe tunni pärast V K tuli koju väga närvilisena, nad läksid riidu, viimane läks minema ja ei ööbinud kodus. 06.novembril olid külalised (sünnipäev on 07.11), V oli raske lõbus olla, helistas Minin ja kutsus kohtama, V K sõitis Minini juurde vaatamata sellele, et oli alkoholi tarvitanud ja poeg teda sõidutada ei tahtnud. V K’al relva ei olnud. Minin aga tundis huvi relvade vastu. V K auto oli püha ja puutumatu koht, kus peab alati olema puhas ja korras. Tunnistaja A K kinnitas, et isa V K helistas 12.11 ja tahtis rääkida. Isa rääkis, et on tapetud inimene, ta ei taha võõrast süüd endale võtta, ei taha selle eest vastutada ja sellega edasi elada ka ei saanud. Veel rääkis, et G G on raha võlgu. 06.novembril ema sünnipäeval helistas isale Minin ja kutsus enda juurde. Isa küsis, kas ta saab sõidutada, ta keeldus. Siis isa sõitis ise Minini juurde kella 22-23 ajal. Esitas isa lahkumiskirja. Isal auto oli alati ideaalselt korras. Tunnistaja I P ütlustest nähtub, et V Koza oli tema elukaaslane ja juhtunust sai ta teada 12.novembril: pärast poja sünnipäeva ütles K, et teda on kutsutud uurija juurde ja on võimalik, et nad võib olla enam ei näe. K palus mitte uskuda, kui teda hakatakse süüdistama, arvas, et peab teise süü endale võtma. K oli juba kõigest rääkinud oma pojale A’ile. K rääkis, et oli kaklus, tapeti inimene ja keegi peab selle eest vastutama. Teisipäeval viis ta K uurija juurde, 2 tunni pärast helistas K ja käskis helistada lapsepõlvesõbrale Mininile ja öelda, et „V on uurija juures, nad kõik teavad ja rääkisin kuidas kõik oli“. Enne seda, kui K läks politseisse, andis K talle kõik vajalikud firma dokumendid, sest teadis, et läheb kauaks, dokumendid olid nädalaega enne vormistatud. Samal päeval kella 16 ajal helistas talle K poeg ja rääkis isa kirjadest: K valis kolmanda variandi – elust lahkuda, ta ei saanud ei kohtupingis istuda ega ütlusi anda sõbra vastu. K oli ülimalt rahulik inimene, ta töötas autosõidu instruktorina, enda perekonnanimega 9 seotud naljadele ei reageerinud kuidagi. K K ei tundnud, ta teadis ainult, et Minin töötab lapsepõlvesõbra firmas. Tunnistaja G G (avaldatud KrMS § 291 p.4 alusel, sest tema asukohta ei ole suudetud kindlaks teha) ütlustest nähtub, et ta on tuttav Mininiga 15-20 aastat, samuti on ammu tuttav V K’ga, kohtuvad 2-3 korda aastas. Viimase pooleaasta jooksul on nad kohtunud 5-6 korda. V nägi ta viimati 2004.a. novembrikuus, kuupäeva ei mäleta. Viimane käis tema töökohas Narva mnt.96 päevasel ajal, kella 14-15 ajal. Ei Mininil ega K ei ole kunagi näinud tulirelva (tl 248-249 kI). Tunnistaja S G (Minini ja K klassikaaslane) kinnitas, et K nägi viimati tööl neljapäeval, päeva pärast helistas Minin ja ütles, et K on tapetud, mainides et tema nägi K viimasena. Neljapäeval käis ta teed joomas K kabinetis, küsis Minini kohta, K oli rahul, et vallandas Minini, viimane aga solvus. K tuttavate hulgas K-nimelist ei tea. Tunnistaja V S (Minini ja K klassikaaslane) kinnitas, et K nägi üks kord, kui poeg hakkas autokoolis õppima, siis K ütles, et Mininil on tuttav sõiduinstruktor. Tunnistaja V B (Minini ja K klassikaaslane) kinnitas, et K võttis Minini tööle, siis tegi kaks hoiatust alkoholi pärast ja seejärel vallandaski. V K ei tunne. Tunnistaja Ge L kinnitas, et tunneb mõlemat - Mininit ja Klimovit 40 aastat, aga K nime kuulis esimest korda, kui Minin vahistati. Kaks päeva enne surma käis ta K juures ja sai teada, et Minin on vallandatud. K oli Minini tööle võtnud haletsusest, viimane müüs kartulit turul. 5.novembri hommikul kella 11 ajal helistas L.K ja küsis abikaasa kohta, alles kella 16 ajal oli politsei teatanud juhtunust. Tema ja autojuhi ettepanekul 6.novembril kell 14 või 15 määras L.K koosoleku firmas, siis helistas Minin ja küsis, kas varem ei saaks, et kollektiiv on juba koos: Minin ütles, et kutsub varem kokku. Koosolekul ütles L.K, et koosolekust võtavad osa ainult firma töötajad. Tunnistaja O B (autokooli Laplar omanik) kinnitas, et V K töötas Laplaris, tema kasutuses oli Mazda 6, mida hoidis ideaalses korras. Valgustus salongis: lamp põles, kui autouks oli lahti, kui uks pannakse kinni, siis mingi aeg lamp valgustab ja kustub ära, salongis ei ole lülitit, mis kustutab valguse. V.K oli väga hea töötaja ja kui viimaselt juhtimisõigus ära võeti, teda ei vallandatud, vaid ta jätkas töötamist sõiduinstruktorina platsil. K kirjutas kollektiivile lahkumiskirja, et töökaaslased ei arvaks, et tema on seda teinud. Tunnistaja A A kinnitas, et tundis alates 1981.aastat K kui ausat ja rahulikku inimest, Minit on näinud 3-4 korda K kaudu, K ei tundnud. Põhja Politseiprefektuuri õiendist (tl 116 kIII) nähtub, et A.Minin omas relvaluba nr.M11 kehtivusega 18.11.1997.a., mille alusel oli õigus omada ja kanda püstolit TT kal.7,62 nr. БЛ
2. 18.05.2001.a. pöördus A.Minin politsei poole avaldusega, kus palus muuta oma relva laskekõlbmatuks. KEKK 25.05.2001.a. kirjast nähtub, et püstol TT nr. БЛ 560 on jäädavalt laskekõlbmatuks muudetud. 02.12.1992.a. oli V K’le väljastatud relvaluba nr.K-0/4 kehtivusega 02.12.1997.a., mille alusel oli tal õigus omada ja kanda gaasipüstolit Valtro-85-Combat nr.TLT6093, 13.04.1998.a. teatas V K, et temale kuuluv gaasipüstol on kadunud teadmata asjaoludel. Põhja Politseiprefektuuri õiendist (tl 127 kIII) nähtub, et endise relvaomaniku A.Minini relvatoimikus kajastub püstoli soetamisega ja laskekõlbmatuks muutumisega seonduv, 10 relvakauplus Jagdwelt relvaraamatut pole politseiprefektuurile tegevuse lõpetamise järgselt üle antud. Tunnistaja G D kinnitas, et Minini relv TT oli Politseiprefektuuri hoiule võetud 18.11.1997.a., avalduse alusel sai omanik loa relva ümbertegemiseks, ta võis relva realiseerida. Relv oli relvapoodi üle antud 22.05.2001.a., litsentsi omav kauplus teostab lammutustöid,ekspert need kinnitab ja politseile ei ole sellist relva üle anda vaja. KEKK eksperdi vastusest nähtub, et deaktiveeritud 7,62 kal Tokarevi konstrukstiooni püstoleid TT, seal hulgas ka nr. БЛ 560 on võimalik vastavate oskuste ja töövahendite olemasolul muuta taas laskekõlbulikeks tulirelvadeks. Selleks on vaja sulguri esiseinad taastada, lööknõela pesad lahti puurida ning taastada padrunipesad (kas eemaldada tihvtid või keevitus lahti puurida). Kuna tegemist on 7,62 kal püstolitga TT, siis sellest tulistamiseks kasutatakse 7,62x25 mm püstolipadruneid TT, millega tulistamiseks relvad ka taastatakse. Samas ei ole välistatud võimalus, et relv taastatakse laskekõlblikuks tulistamiseks mõne muu kaliibriga padrunitega (tl 161 kIII). 13.12.2004.a. koostatud jälitusprotokollis on ära toodud abonentide V K, N K, Aleksandr Minini, I K, L K, I P jt kõneeristused (tl 87-89 kII). Tõendatuks tunnistatud asjaolud ja kohtuliku arutamise järeldused KrMS § 61 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Objektiivseteks, st sellisteks, mis kajastavad sündmustikku reaalselt, on sellised tõendid, millised salvestasid juhtunu asjaolud sõltumata kellegi subjektiivsest arvamusest või hinnangust. Ütluste tõelevastavuse otsustamisel tuleb lähtuda eelkõige objektiivsetest tõenditest ja tuvastatud faktidest. Oluline on ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Riigikohtu lahend nr.3-1-1-74-05). Ei ole kahtlust selles, et K surm saabus sündmuskohal kuuli-laskevigastusest süüdistuses märgitud ajal: surma põhjust ja saabumise aega kinnitas eksperdiarvamuses kohtuarst ja viimati nähti K 04.novembril 2004.a. kella 21.10-21.15 ajal Jako baaris ja selle läheduses, pärast seda telefon ei vastanud ja K jäi kadunuks. Objektiivseks tõendiks on telefonikõnede eristused, milliste abil on võimalik kindlaks teha mobiiltelefoniside tugijaamade levi järgi asjaosaliste asukoht teatud kellaajal ja sellest nähtub, kus viibisid Minin, K ja K 04.novembril 2004.a. On tuvastatud, et viimastena puutusid K’iga kokku Minin ja K. 04.11.2004.a. õhtusel ajal toimunut on isikud, kes puutusid K’iga kokku viimastena, kirjeldanud erinevalt. Kõrvutades Minini ja K ütlusi ja analüüsides teisi esitatud tõendeid kogumis on kohus jõudnud veendumusele, et K ütlused on usaldusväärsed ja nendega on Minini versioon toimunust ümber lükatud. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-12-07 selgitanud: Põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenev ja ka KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nn in dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja 11 põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Krinimaalmenetluse kestel V K oli üks kord üle kuulatud kahtlustatavana. Juhul, kui süüstavaks tõendiks on kaaskahtlustatava ütlused, tõusetub paratamatult küsimus rõõnavate ütluste andmise võimalikkusest. V.K suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud surma tõttu (ta tegi enesetapu vanglas pärast kahtlustatavana ülekuulamist). Kuid ükskord V.K poolt antud ütluste loogilisus, selgus ja detailsus (ta kuulati üle kaitsja juuresolekul) on kujundanud kohtus tõsikindla veendumuse, et V K ütlused ei olnud kantud soovist süüdimõistva otsuse tegemiseks konkreetse isiku suhtes – Minini suhtes. Riigikohtu lahendist nr.3-1-1-85-00 tuleneb, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemine üksnes kaaskohtualuse (kuivõrd V.K kuulati üle kahtlustatavana, võis tema näol olla tegemist kaaskohtualusega, st kaassüüdistatavana) ütlustele tuginevalt on teatud juhtudel võimalik. Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korral võrdväärsena teiste tõenditega. Põhimõtteliselt saab kohtuotsust lugeda motiveerituks ka siis, kui kohtuotsus tugineb vaid ühele tõendile. Alljärgnevalt põhjendab kohus, millistel põhjustel loeb ta V K ütlused usaldusväärsemaks kui süüdistatava A.Minini enda süüd eitavad ütlused. Võrdlemisel objektiivse tõendiga - kõneeristusega selgub, et vastavuses tehnikavahenditega fikseeritud asukohtadele annab tõeseid ütlusi V K, st tema ütlused haakuvad kõneeristuses näidatud mobiiltelefoniside tugijaamadega. Vastupidi, A.Minini ütlused ei haaku kõneeristusega: 04.11.2004.a. esimene kõne A.Minini ja V.K vahel toimub kell 14:26 (K helistab Mininile). Kõne ajal A.Minin on Maardus, V.K on Mustamäel. Uuesti helistab V.K Mininile kell 14:
3. Mõlemad on Mustamäel (K-KEEMIA 2, Minin-Siili B). Seega V.K ja A.Minini asukohad langevad kokku V.K poolt antud ütlustega: Minin tuli u kell 15:00 Mustamäele Tammsaare-Sõpruse pst ristmiku bensiinijaama ja jättis sinna oma auto. Minini ütlused, et nad kohtusid Sikupilli Keskuse juures, on umber lükatud. Seejärel: kell 15:42-16:06 V.K asub N.Klimovi töö juures (tugijaam ILMARINE). 04.11.2004 kell 17:12:46 helistab J K numbrilt 56218725 A.Mininile 55979545, kõne kestus 68 sek, Minin asub - Linnahall A (Kesklinn). 04.11.2004 kell 18:51 helistati V.K’ale kuuluvalt mobiiltelefonilt 56662035 J.K mobiilile 56218725, kõne kestus 36 sek, V.K asub ILMARINE tugijaama levi all (K töökoht) ja J K viibib KOORTI 18 tugijaama all (J.K elukoht Koorti 16). Tööpäev K firmas on juba ammu lõppenud ja J K on kodus. Tunnistaja J.K ütlustest nähtub, et kohtumine K’iga oli eelnevalt Minini poolt planeeritud 5.novembriks 2004, st et 4.novembril Minin ei pidanudki K’iga kohtuma. Kohtumist K’iga 04.novembril oli vaja just Mininile oma isiklike probleemide, eelkõige rahaprobleemide lahendamiseks. Seda tõendab ka Minini järgnev tegevus. Tulles autoga justkui K’ile järele, “unustab” ta K, nähes K autot, sõidavad nad temale järele ning nähtuvalt kõneeristusest ja Minini enda ütlustest („tahtsin temaga arutada tema juures töötamise võimalust“) otsisid Minin ja K tund aega K Minini jaoks. K ütluste kohaselt just see oligi tema kohtumise eesmärk Mininiga 4.novembril ning vähemalt pool päeva pühendati sellele, et Minin saaks kohtuda K’iga. Seega ei ole alust kahelda K ütluste usaldusväärsuses, et Minin viibis K firma juures just nimelt eesmärgiga jälgida K ja otsis kohtumist K’iga. K ütlusi kinnitavad kõneeristus ning need ühtivad K ütlustega. 12 Edasi: kõneeristusest on näha, et N.Klimov asub kell 17:31 samuti Kesklinna piirkonnas (CENTR10). V.Koza asub kell 17:32, 18:13, 18:38 Ahtri tänava piirkonnas – Kesklinn (tugijaamad RET1,2,3). Kell 17:12 asub A.Minin Kesklinna piirkonnas (tugijaam Linnahall A-Mere pst 20). Kell 18:51; 19:11, 19:29, 20:01 V.K asub N.Klimovi töö juures (tugijaam ILMARINE). Samas piirkonnas asub ka A.Minin (kell 19:29 tugijaam Marja A). V.K on kell 20:22 Majaka tänava autoparkla juures (tugijaam SIKUPILLI). Minini versiooni kohaselt oli kohtumine G’iga määratud kella 18.00-ks, kuid K ja Minin viibivad kesklinnas, mitte aga Kadriorus ning nii K kui ka Minini ütluste kohaselt otsivad K. Samas Minini väide, et koheselt pärast kella 18:00 viibisid nad K’ga Kadriorus, Narva mnt 96 G G juures, ei leia kõneeristusest kinnitust. Samuti K ja G ütlused (G’iga kohtus koos päevasel ajal) lükkavad ümber Minini versiooni kohtumisest Giga. Seega võib teha järelduse, et K ütlused selle kohta, et 04.novembril otsis Minin kohtumist K’iga, on usaldusväärsed. Ka Minini enda ütlused seavad kahtluse alla Minini ütluste tõepärasuse. Nii läks K G’iga kohtumisele üksinda, kuigi Minin oli just selle kohtumise pärast tulnud Maardust Tallinnasse ning ka Minini põhiversiooni kohaselt oli ta just sel põhjusel sõitnud 04.novembril Tallinnasse - K palvel aidata viimasel lahendada tekkinud rahalisi probleeme G’iga. Minin aga, jõudes K’ga G asukohta, oma oletatava halva tervisliku seisundi tõttu autost välja ei tulnud ning jäi lihtsalt kohtumispaiga juures seisvasse autosse istuma. Seejärel nähtub kõneeristusest, et kell 20:19 N.K on Majaka tänava piirkonnas (tugijaam EPOST10). V.K kell 20:22 on samuti Majaka tänava piirkonnas ja Sikupilli autoparkla juures (tugijaam SIKUPILLI). Kell 20:22 V.K helistab Mininile. V.K asub antud tugijaama levi all kell 20:31, 20:33, 20:40, 20:41, 21:
4. Antud tugijaama levi katab Majaka tänava ja Sikupilli tänava autoparkla kui ka osaliselt N.Ki elukoha (Kivimurru 11). Minini ja K vahel ajavahemikul 20:22-21:05 toimub 5 telefonikõnet. Minin kell 20:22, 20:31, 20:40 asub tugijaama Majaka B levi all. Antud tugijaama levi katab N.Klimovi elukoha. Kell 20:41, 21:02, 21:05, 21:10 Minin asub tugijaama Sikupilli B levi all. Antud tugijaama levi katab N.K elukoha. Kell 21:05 Minin helistab K’le. Seega K ütlused kattuvad L Klimova ja O K ütlustega ja kõneeristusega. V.K on kuni 20:01 Mustamäel (tugijaam ILMARINE) K firma juures. Kell 20:22 on Majaka ja Sikupilli tänaval (tugijaam SIKUPILLI). Kell 20:19 kõneeristuste järgi oli K Majaka – Sikupilli tänavate piirkonnas. K ütluste kohaselt ootas K K tema parkla juures. Parkla asub Sikupilli tn
5. K sõiduauto oli pargitud Sikupilli 19 parklasse, mis kinnitab K ütlusi selle kohta, et K jõudis parklasse, nad kohtusid ja K nõustus kohtuma Mininiga poole tunni pärast K kodu juures. Kõneeristused kinnitavad, et alates kell 20.19 kuni kell 21.15 K, K ja Minin viibivad Majaka – Sikupilli tänavate piirkonnas. Umbes pool tundi istus K Žako baaris. Kella 21.15 paiku väljus baarist ja suundus kodu poole Majaka tänavale. Koduteel kaob K ära, kuid kohe sõidab Žako baari ja Kivimurru tänavate vahel välja sõiduauto, mis on värvi poolest sarnane K sõiduautoga. Need tuvastatud asjaolud ühtivad ka K ütlustega selle kohta, et K ja Minin ootasid pool tundi Sikupilli tänaval. K väidab, et koos Mininiga ootasid Sikupilli tänaval K maja juures, K tuli Majaka tänava poolt ja istus K autosse. Kell 21:10 asub Minin tugijaama Sikupilli B levi all. Antud tugijaam katab N.K elukoha. Kell 21:02 viibib K tugijaama Kivimurru 11 levi all - levi katab nii Majaka ja Sikupilli autoparkla kui ka osaliselt N.K elukoha. K u kell 21.10 väljus baarist Majaka tänaval, ta läks kodu suunas Majaka tänavale, kus N.K kadus L K vaateväljast, siis kui ta kadus, sõitis välja sõiduauto L K’ale vastu, mis värvi poolest klapib K sõiduautoga. Järgmine kõne toimus kell 21:39:05: Minin helistas K’ele. Seejärel kell 21:39:18, kui K helistas Mininile ja sekundi pärast helistas Minin K’ale, st Minin ja K enam koos ei 13 olnud: Minin asus endiselt Ülemiste järve (tugijaam Sõjamäe) piirkonnas, K aga Koorti tugijaama levi all. Järgmisena kell 21.52 asub K Priisle rajoonis, Minin aga telefoni sel päeval enam ei kasutanud. Samas Minin versioon (et kella 20.00 paiku sõitsid nad Sikupilli Keskuse juurde ning umbes kell 21.00 K ja K tülitsesid Sikupilli Keskuse juures Tartu mnt 87 parklas seisva auto juures) on välistatud K ja K ütlustega ning ka kõneeristusega. Kell 20.19 vastavalt kõneeristusele viibib K Majaka ja Sikupilli tänavate piirkonnas. K ütluste kohaselt viibis K baaris „Žako“ umbes pool tundi, väljus sealt kella 21.00 paiku, antud ütlused ühtivad L K ütlustega, kes oli näinud K istumas baaris „Žako“ ja väljumas sellest baarist umbes kell 21.15 ning suundumas Majaka tänavat mööda kodu poole, kuid koduni ta ei jõua, lihtsalt kaob ära. Ühtlasi Minini ütluste absurdsus ning mitteusaldusväärsus tuleb ilmsiks, kui võrrelda Minini ütlusi Tartu mnt 87 asuva Sikupilli Keskuse, Majaka tänaval asuva Žako baari, Sikupilli tänaval asuva K maja ja Sikupilli 19 asuva autoparkla asukoha kaardiga, ning K ja L K ütlustega. Nii asub Sikupilli Keskus aadressil Tartu mnt 87, mis on K elukohast Kivimurru 11, „Žako“ baarist ja Sikupilli 19 asuvast K autoparklast teisel pool vähemalt 1km kaugusel. K sõiduauto jäi Sikupilli tn 19 parklasse, teel koju (Kivimurru 11) jääb Žako baari ja baarist väljudes suundus koju. Koju K ei jõudnud, rääkimata Sikupilli Keskusest Tartu maanteel, mis asub veel vähemalt 500m eemal. Seega K ei olnud ega saanudki olla Minini poolt nimetatud ajal 04.novembril Sikupilli Keskuse juures Tartu mnt 87 ega saanud seal kohtuda K’ga. Minini versiooni kohaselt nägi ta K ja K Sikupilli Keskuse juures sõiduautos üksteisega ärritatult rääkimas. K ja K solvasid üksteist ja hoidsid üksteise jopest kinni. Minini versioonist tuleneb, et ta oli juba mõnda aega kestnud konflikti tunnistajaks. Seega, kui võrrelda Minini ütlusi telefonikõnedega, tuleb välja, et K pidi kella 20:22-21:05 jõudma juhuslikult kohtuda temale võõra K’iga, leidma põhjuse tülliminekuks, kasutama vägivalda K suhtes ning samal ajal jõudma vahepeal 5 korda helistada Mininile, mis samuti seab kahtluse alla Minini ütluste tõepärasuse. K ja K kohtumine on väljamõeldis ning see oli vajalik Mininile selleks, et leida K jaoks Ki tapmise motiiv, Mininil oli vaja siduda K K tapmisega. Minin väidab, et K ja K olid omavahel tuttavad ning K on korduvalt kohtunud K’iga, sealhulgas on nad koos tähistanud ka Dessantväelase päeva, samuti tahtis K sokutada oma naise tööle K firmasse. Samal ajal ei ole Minin suuteline nimetama ühtki K ja K ühist tuttavat, tuues põhjuseks, et neid on hirmus palju. Minini väide jääb paljasõnaliseks, sest tunnistajad L, G, S, B, L K - isikud, kes lähedalt, tihedalt ja pika aja vältel (40 aastat) on suhelnud kannatanuga, samuti viimastel aastatel ja ka surmaeelsetel päevadel, kinnitavad, et K ei kuulunud isikute ringi, kellega K suhtles ning keda tundis. Samuti V K, I P, A A, B väidavad, et K ei olnud K’iga tuttav. V K lükkas ümber Minini ütlused sellega, et kui tunnistaja viibis koos K’ga K firmas, siis K ja K isegi ei tervitanud, kuigi nägid üksteist. K ja K ei olnud omavahel sedavõrd tuttavad, et juhuslikul kohtumisel hakata omavahel üldse suhtlema. Lähtudes kõigi tuvastatud tunnistajate ütlustest on alust järeldada, et K teadis, et Mininil on ärimehest sõber, K aga teadis, et Mininil on sõber - autokooli instruktor, ning selles seisneski K ja Ki vaheline tutvus ja mitte rohkem, mis langeb täielikult kokku K ütlustega tuttavaks olemise kohta K’iga “..sõitsime firma juurde, kus ootasime Minini endist ülemust. Ma olen seda meest näinud üks kord eemalt. Mees väljus hoonest.. Mees sõitis minema.. Kaotasime Minini endise ülema auto silmist.“ Minini versiooni kohaselt kaks varem teineteisele võõrast inimest K ja K, kellel on olemas teatud elukogemus ja positsioon ühiskonnas, pealegi iseloomult väga rahulikud inimesed, saavad juhuslikult kokku, autos istudes solvavad üksteist, tülitsevad, kasutavad üksteise suhtes vägivalda ning seejuures äkki keegi neist teeb ettepaneku sõita 14 lennujaama kohvi jooma, nad jätkavad sõidu ajal kaklust. Seejärel sõidab V.K kohviku asukohast mööda, peatab auto ja sõnadega “..ma veel näitan sulle sokk“ tapab selle, kellega kavatses kohvi juua. Taolised Minini ütlused ei nõua mingit pikaajalist ja sügavat analüüsi, et mõista nende absurdsust ja ebaloogilisust. Koza aga seletab selgelt ja loogiliselt: ütlesin K’ile, et Minin ootab autos ja K istus autosse. Nemad – K ja Minin, rääkisid sellest, et peaks tööasjust rääkima. Nad otsustasid juttu ajada kusagil baaris. Keegi neist tegi ettepaneku sõita lennujaama baari. Ma viisin nad sinna. Teel sinna läksid nad riidu. Nad rääkisid sellest, et nad mõlemad on alati üksteist aidanud. Tülitsesid palga ning mingisuguste naiste pärast. Nad hakkasid kätega üksteist taguma. Ma keerasin Ülemiste järve äärde ning peatusin. Väljusin autost ja ütlesin, et nad tuleksid autost välja. Minini ja K vahel tekkinud konflikti tõttu oli K sunnitud peatama sõiduauto ja tegema ettepaneku sellest väljuda. Just selliselt oleks K käitunud kujunenud situatsioonis, seda kinnitasid kõik tunnistajad, kes tundsid K - A A, V K, A K, O B, I P: auto oli V K jaoks püha ja puutumatu koht. V K poomise fakt vanglas ei anna alust järeldada, et V K psüühika oli ebastabiilne ja et ta võiks lihtsalt niisama norida tüli inimesega. I P ja A K ütlustest tuleneb, et V K oli hästi läbimõelnud oma otsuse endalt elu võtmise kohta, kusjuures ta on mõelnud oma lähedastest inimestest ning kõikidest, kellega on puutunud oma elus kokku. V K kasutuses oli viimase hetkeni sõiduauto Mazda 6, mille salongis, töötab valgustus, kui autouks on lahti. Kui uks läheb kinni, siis lamp põleb veel mõnda aega ja siis kustub. Seega viibides just nimelt V K auto salongis tagaistmel, kui ukse avamisel igal juhul pidi põlema tuli, ei võinud Mininil nägemata jääda hetk, kui K „kadus“ sõiduautost, arvestades eriti seda, kui palju on ruumi taolist marki autos ja kui pikk on vahemaa ees- ja tagaistme vahel. Sellised tuvastatud faktid ja vastuolud Minini ütlustes annavad alust tõsiselt kahelda ka tema ütlustes konflikti kulgemise kohta. V K ütlused on eluliselt usutavad: umbes 5 minuti pärast tulid nad mõlemad autost välja ning läksid mööda teed Ülemiste järve poole. Ta jäi neid autosse ootama. Möödus umbes 15-20 minutit ja ta kuulis summutatud pauku, seejärel kostus teine, palju tugevam pauk. Umbes 10 min pärast tuli Minin ja ütles, et las K kõnnib ise tagasi, kuna nad läksid riidu. Ei vasta tegelikkusele ka Minini väide, et 04.11.2004-ks tagastati talle juhiload, seda kinnitab allkiri selle kohta, et alles 12.11.2004 sai ta politseist juhiloa, kusjuures kuni 27.10.2004 oli Mininil ajutine juhiluba (tl 249, 259 kII). Minini versiooni kohaselt tema K tapmist toime pannud ei ole, kuna tal ei olnud selleks põhjust ega motiivi. Motiiv on inimest süüteo toimepanemisele viinud sisemine põhjus, tegutsemisele või tegevusetuks jäämisele ergutav impulss. K firmas töötades oli Minin harjunud teatud kindla elukvaliteediga, töökoha kaotamisega jäi ta aga ilma suhtelisest heaolust. Minin otsis kohtumist K’iga, et taastada temaga suhted ja saada töökoht tagasi. Seejuures kinnitab tema ise, et nähes K autot, hakkasid nad talle järele sõitma, kuna tema tahtis arutada K’iga viimase juures töötamise võimalust. Tapmisele järgnenud päeval O L, L K, V, V ütlused Minini tegevuse kohta K firmas tõendavad Minini huvitatust töökohast. Minini intensiivse tegevuse tulemusena sai teoks kohtumine K’iga, mille käigus igaüks neist hakkas meenutama vanu solvanguid ja pretensioone üksteise vastu ning see omakorda lõi soodsa pinnase tüli tekkimiseks ning K suhtes vägivalla kasutamiseks (V K ütlused). Küll on tõendamist leidnud, et Minin otsis seda kohtumist ning nende 15 kohtumisel tekkis nendevaheline tüli, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et Minin eelnevalt oleks seadnud selle kohtumise eesmärgiks K tapmise (kavatsetult tapmise toimepanek). Tekkinud tüli käigus kasutas Minin relva, tulistades korduvalt elutähtsatesse organitesse, sealhulgas pähe ta teadis ja tahtis kannatanu surma saabumist, ehk ta pani toime teise inimese tapmise otsese tahtlusega. Seega Minini version on umber lükatud ja tema süü K tapmise toimepanemises on tõendatud. A.Minin pani toime teo, milles teda süüdistatakse. Süüdistatava tegu sisaldab KarS § 113 ettenähtud kuriteokoosseisu. Süüdistatava tegevuse õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Süüdistatava tegu oli õigusvastane ja ta on süüdi kuriteo toimepanemises, ta on süüvõimeline isik. Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiaktis nr.68 toodud eksperdiarvamuse kohaselt A.Minin ei ole nõrgamõistuslik, ei nõdrameelne ega põe vaimuhaigust. 04-0511.2004.a. ei esinenud tal psüühikahäireid, mis oleksid oluliselt piiranud või takistanud tal aru saada süüksarvatud teo keelatusest ja oma käitumist juhtida vastavalt sellele arusaamisele, ta oli süüdivusseisundis. Oma psüühilise seisundi poolest on ta käesoleval ajal võimeline osalema uurimistoimingutes, esinema kohtus ja süüdimõistva kohtuotsuse korral karistust kandma (tl 225-226 kII). Tsiviilhagi matusekulude ja vargusega tekitatud kahju hüvitamiseks kuulub rahuldamisele. Tsiviilhagi, mis on esitatud VÕS § 129 alusel tuleb jätta lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras, sest 1) põhjendamata on jäänud, miks just sellises summas nõutakse toitjakaotust ja 2) hagi nõue on väljendatud ühes summas, toitjakaotust aga on mõistlik maksta igakuiselt. Peale selle hagi lõplik summa jäi hageja poolt määramata, sest taotletakse arvestada hagi summalt maha ohvriabi seaduse järgi makstud toetus 50 tuhat krooni. Tulirelva ebaseadusliku käitlemise kohta: N.K surma põhjuseks oli kuuli-laskevigastus, st tapmise toimepannud isik kasutas tulirelva. Sündmuskohal leitud püstolipadrun kal 7,62x25 Tokarev ümaraotsaline täismantel kuul on tulistatud Tokarevi süsteemi püstolist kal 7,62mm. Vaatamata sellele, et relva leitud ei ole ja puudub põhiline otsene tõend, peab kohus kaudsete tõenditega tuvastatuks süüdistatava süü tulirelva ja laskemoona ebaseadusliku käitlemises. Minin teadis, et relva ja laskemoona omandamise ja hoidmise õigust tal ei ole, rikkus relvaseaduse § 32 ja § 34 sätteid ja pani sellega toime KarS § 418 lg.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Siinkohal Mininit iseloomustav on asjaolu, et pärast relvaloa kehtivusaja lõppemist 2001.a. taotles Minin temale kuuluva relva deaktiveerimist ning puuduvad andmed, kuhu see relv on jäänud, kusjuures ekspert ei välistanud relva taastamist. Võõra vara omastamise kohta: N.K randmekoti mõõtmed 15x20cm räägivad iseenda eest, selliste mõõtmetega asja ei ole võimalik jätta märkamata ja mitte tunda, kuidas sattus see jope taskusse ja mingi teatud ajal oli olnud taskus. Minini väidete kohaselt ei olnud tal võimalust K’le lähedale tulla, kuna K hakkas tulistama ja ähvardama. Seejärel istub Minin autosse, väljub ja istub ümber oma autosse. Teades reaalselt koti mõõtmeid, ei olnud võimalik mitte tunda või märkamata jätta, kuidas see taskusse tekkis. Seejärel annab Minin asjad K’ile üle, et ta viskaks need ära, seejuures miski ei takistanud Mininil endal asju välja viskamast. K ütlused (koti ja raha koos ketiga sai ta Minini käest erineval ajal ja üksteisest eraldi ning 16 nende asjade eest saadud raha tagastas Mininile, Minin andis korralduse valuuta vahetamiseks ja kuhu pandimajja viia kett: Tallinna pandimajja mitte aga Maardusse) lükkavad ümber Minini ütlused selle kohta, et Mininil ei olnud tahtlust tapetud K’ilt vara omastada. K ütlustest on võimalik teha tõsikindla järelduse, et K ei teadnudki K’il asjade (kott, kett, valuuta) olemasolust ja Minini tegevusest sündmuskohal seoses nende asjadega. Kui isik ei tea, kuidas mingi kott satub tema taskusse ja koti sisu, siis ta ei võigi teada, kelle kott see on ja kust kohast võetud. Kuid Minin olles vastuolus enda ütlustega, teadis kohe, et kott kuulub K’ile ja, et selle oli K võtnud sündmuskohalt. Minin väidab, et ainus põhjus, miks ta andis K’ile kuuluvad asjad K’ile, oli tema hirm ja ta kartis V K. Kuid see hirm ei takistanud tal tapetud sõbra asju K’ile üle andmast. Seejuures ei saa jätta tähelepanuta seda fakti, et Minin on endine miilitsatöötaja isikuvastaste kuritegude avastamise alal, seega tugeva iseloomuga isik. Just nimelt sel põhjusel K ise kasutas Mininit turvamehena, kui firma jagamisel tekkisid probleemid O S’aga. Käitumine kohtuistungil, ütluste maneer ja stiil (verbaalne reprodutseerimine) iseloomustavad veenvalt Mininit kui inimest, kellele on võõras hirmutunne. Tunnistaja K ütlustega ja neid kinnitavate pandimaja lepinguga, samuti kuldketi äratundmisega on ümberlükkamatult tõendatud, et Minin omastas K vara ning tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg.1 järgi. Joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise kohta: A.Minin omas kehtivat karistust joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise eest: 31.03.2004.a. Põhja Politseiprefektuuri otsusega karistati teda LS § 7419 järgi rahatrahviga 9000.-krooni ja juhiluba edastati otsuse jõustumisel ARK-sse juhtimisõiguse peatamise otsustamiseks LS § 413 alusel, otsus jõustus 25.04.2004.a. (tl 242 kII). 27.09.2004.a. kell 07.20 koostati protokoll alkoholijoobe tuvastamise kohta idnokaatorvahendi kasutamisel, joove 0,37 mg/l kohta, millega A.Minin nõustus (tl 244 kII). Sõiduki joobeseisundis juhtimise kohta koostas politseivaneminspektor Eero Baltmischkis väärteoprotokolli nr.AB710123, mille kohaselt 27.09.2004.a. kell 07.18 juhtis A.Minin sõiduautot seat Toledo reg..nr.131ASI alkoholijoobes (tl 243 kII), menetlusaluse isikuna ülekuulamisel kinnitas Minin, et jõi eile õlut (tl 245 kII). Omades kehtivat karistust joobeseisundis sõiduki juhtimise eest ja juhtides sõiduautot joobeseisundis, pani A.Minin toime teo, milles teda süüdistatakse. Süüdistatava tegu sisadab KarS § 424 ettenähtud kuriteokoosseisu: omades kehtivat karistust juhtis ta taas mootorsõidukit joobeseisundis. Karistuse mõistmise aluseks on isiku süü. Kohus arvestab seejuures karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kohus leiab, et süüdistatavat on võimalik karistada vangistusega raskeima karistuse ettenägeva sanktsiooni keskmäära suuruses, arvestades toimunu tehiolusid ja kuriteo raskust. Põhjendatud on prokuröri poolt taotletud liitkaristuse määr, sest tegemist on esimese astme kuriteoga ja kergendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Mõistes karistuse KarS § 424 järgi ei kohalda kohus lisakaristust, sest alates 14.12.2004.a. on A.Minin vahistatud, käesoleva kohtuotsusega temale mõistetakse pikaajaline vngistus, sellistel asjaoludel puudus juba vähemalt 3 aasta jooksul Mininil võimalus sõidukit juhtida ning lisakaristuse kohaldamine ei ole vajalik. KrMS § 175 lg.1 p.3,9 ja § 180 kohaselt tuleb süüdimõistetult välja mõista menetluskulu, so ekspertiisitasud süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha: 17 esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral on sundraha § 179 lg.1 p.1 alusel 2,5 palga alammäära. KrMS § 180 lg.3 kohaselt jätab kohus eeluurimisel määratud korras kaitsjale makstud tasu ja osa ekspertiisitasudest riigi kanda. Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS § 175,179,180, 306, 315, 318, 319 kohus o t s u s t a s: Süüdi tunnistada Aleksandr Minin KarS § 113 järgi ja mõista karistuseks vangistus 10 (kümme) aastat. Süüdi tunnistada Aleksandr Minin KarS § 199 lg.1 järgi ja mõista karistuseks vangistus 1 (üks) aasta. Süüdi tunnistada Aleksandr Minin KarS § 418 lg.1 järgi ja mõista karistuseks vangistus 1 (üks) aasta. Süüdi tunnistada Aleksandr Minin KarS § 424 järgi ja mõista karistuseks vangistus 6 (kuus) kuud. KarS § 64 kohaselt mõista kuritegude kogumi eest liitkaristuseks Aleksandr Minin’ile vangistus 12 (kaksteist) aastat. Tõkend – vahistamine – jätta muutmata, KarS § 68 lg.1 kohaselt arvestada eelvangistus karistusaja hulka ja karistuse alguseks on 14.12.2004.a. Välja mõista Aleksandr Minin’ilt L K kasuks vargusega tekitatud kahju ja matusekulude katteks 20770.55 (kakskümmend tuhat seitsesada seitsekümmend ja 55s) krooni. L K hagi seoses toitja kaotusega summas 308 313.-krooni jätta läbi vaatamata. Välja mõista Aleksandr Minin’ilt riigieelarve tuludesse sundraha 9000.- (üheksa tuhat) krooni ja ekspertiisitasu (tl 71, 90 kI, 178, 191 kIII) 24570.- (kakskümmend neli tuhat viissada seitsekümmend) krooni. Menetluskulu tasuda ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr
6. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitus: „Aleksandr Minin, 1-05-229, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Asitõend –nahkjope, DNA-proovid, plastmasstükk, CD-plaat, diskett - hävitada kohtuotsuse jõustumisel. Kohtuotsusele võib esitada apellatsiooni, teatades Harju Maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Kohtuotsuse resolutiivosa avaldati 08.novembril 2007.a. ja kohtuotsus tervikuna koostatakse 15 päeva jooksul pärast apellatsiooniteate esitamist. Kohtunik: /allkirjad/ Rahvakohtunikud: