1-07-8738\12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2008. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-07-8738 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle Preimer ja Meelika Aava Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 25. märts 2008. a Kriminaalasi Priit Risti süüdistuses KarS 275 järgi, üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 11. veebruari 2008. a otsus Apellatsiooni esitaja Priit Risti kaitsja advokaat Priit Tartu Prokurör Sirje Hunt Süüdistatav Kaitsja Priit Rist, isikukood 37001194231, sünd. 27.11.1971 a., varem kohtulikult kriminaalkorras karistamata. Tõkend elukohast lahkumise 18.01.2007 a. Vandeadvokaat Priit Tartu keeld kohaldatud alates RESOLUTSIOON 1. Pärnu Maakohtu 11. veebruari 2008. a otsus Priit Risti süüditunnistamises ja karistamises KarS § 275 järgi jätta muutmata. 2. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 1 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Priit Ristile esitati süüdistus selles, et ta 14.01.2007 a. kella 14.07 paiku solvas talle väärteoprotokolli koostanud ja seega tööülesannete täitmisel olevat korrakaitseosakonna vanemkonstaablit Morten Aasarohtu erinevate eestikeelsete ebatsensuursete väljenditega. Samuti küsis ta politseinikult, „kas Morten on naise nimi“. Seejärel ähvardas Priit Rist Morten Aasarohtu seksuaalse vägivallaga, kui ta (s.t P. Rist) peaks uuesti politseisse tööle asuma. Samuti ähvardas ta politseiametnikku füüsilise vägivallaga, vihjates juhtumile, kus politseiametnik sai peksa ja ütles, et sama võib juhtuda ka Morten Aasarohuga. Oma sellise käitumisega solvas ta politseiametniku au ja väärikust ametikohustuste täitmisel, pannes toime KarS § 275 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2. Pärnu Maakohtu 11. veebruari 2008. a otsusega tunnistati Priit Rist süüdi KarS § 275 järgi ning karistati teda rahalise karistusega suuruses 300 päevamäära, s.o. summas viisteist tuhat krooni. Kohus leidis, et täielikult on leidnud tõendamist süüdistuses kirjeldatud sõnade kasutamine P. Risti poolt politseitöötaja suhtes ning seda esmajoones kannatanu ning tunnistaja L.L ütlustega. Kohtu hinnangul ei olnud tõenäoline, et M. Aasaroht ja L.L andsid nii kohtueelses kui kohtumenetluses valeütlusi Priit Risti vastu ja omistasid talle alusetult ebasündsate väljendite kasutamise. Asja kohtulikul uurimisel ei ilmnenud kohtu hinnangul ka motiive ega põhjuseid, mis võinuks tingida selliste valeütluste andmise. Kohtu hinnangul olid süüdistatava poolt väljaöeldud väljendid ka ilmselgelt ebasündsad ning halvustava tagamõttega. Priit Rist, väljendades nimetatud kujul tööülesandeid täitva politseiametniku suhtes, halvustas ja solvas teda, samuti oli kohtu hinnangul kannatanu solvumine taoliste väljendite üle täiesti loomulik ja usutav. Samas asus kohus seisukohale, et süüdistusest tuleb välja jätta see osa, milles Priit Rist vihjas juhtunule, kus üks politseinik sai peksa ja sama võib juhtuda ka M. Aasarohuga. Taoline ütlus võib olla käsitletav küll ähvardamise, kuid mitte solvamisena. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni P. Risti kaitsja advokaat P. Tartu, kes taotleb süüdimõistva otsuse tühistamist ning P. Risiti õigeksmõistmist. Apellatsiooni seisukohad on järgmised. 3.1 Apellandi hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ning jätnud süüdistatava kasuks tõlgendatavad vastuolud arvestamata. Kohus on otsuse rajanud üksnes kannatanu ja tunnistaja L.L ütlustele, kellel võis asjaolusid arvestades tekkida süüdistatava suhtes aga „teatud subjektiivne suhtumine“. Juba asjaolu, et M. Aasaroht tunneb end solvatuna, tunnistaja L.L samal ajal aga mitte, seab kahtluse alla, kas midagi ebatsensuurset üldse öeldi. Ja kui süüdistatav midagi ka ütles, siis ei ole välistatud, et öeldu oli suunatud kannatanule kui eraisikule, mitte aga kui politseiametnikule. Näiteks ei ole väidetavalt öeldu - „kas Morten on naise nimi“ - kuidagi seotud kannatanu kui võimuesindajaga. 3.2 Apellandi jaoks arusaamatult on kohus eelistanud süüdistatava ütlustele kannatanu ja tema paarimehe ütlusi. Apellant märgib, et ühtesid tõendeid ei saa teistele eelistada, vaid neid tuleb hinnata kogumis. Seejuures viitab apellant tunnistaja A. Risti ütlustele, kes kuulis P. Ristile autost väljumisel öeldavat, et „nagunii teeme sulle ära“. 2 3.3 Samuti ei kajastu väidetav solvamine politseitöötajate 14. jaanuari 2007. a patrull-lehel. Puuduvad andmed selle kohta, millal esitati avaldus ja ettekanne sündmuse kohta. Apellant leiab, et p-des 3.1-3.3 loetletud asjaolud kogumis ei võimalda rääkida P. Risti poolt KarS § 275 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisest. 4. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant enda taotluse juurde, apellatsiooni toetas ka süüdistatav P. Rist. Prokurör leidis, et apellatsioonis esitatud väited ei ole asjakohased ning palus jätta maakohtu otsuse tühistamata ja apellatsiooni rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja selle tühistamiseks apellatsioonis esitatud väidetel puudub alus. Apellandi väited jagunevad olemuselt kaheks. Esmalt leiab kaitsja, et üleüldse ei ole tõendatud solvavate väljendite kasutamine ning teiseks, et isegi kui lugeda süüdistuses kirjeldatu tõendatuks, ei olnud see seotud võimuisiku poolt ametikohustuste täitmisega (olid suunatud M. Aasarohule kui eraisikule). Nende väidete osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. 5. Kriminaalkolleegium märgib, et apellatsiooni esimese väitega vastustatakse üksnes maakohtu poolset tõendite hindamist ning taotletakse maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (vt nt RKKKo 3-1-1-89-06; 3-1-1-8507). 6. Apellatsiooni sisuliseks väiteks on, et lubamatult on süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel võetud aluseks kannatanu ja tunnistaja L.L ütlused, mis ei haaku aga süüdistatava versiooniga toimunu kohta. Sellest võib välja lugeda etteheite, et kannatanu ja süüdistust kinnitava tunnistaja ütlused on loetud alusetult usaldusväärsemaks kui süüdistatava ütlused. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena esmalt erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab üksnes ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata (vt RKKKo 3-1-1-127-06). Tuleb märkida sedagi, et üksteist välistavate ütluste korral on tõendite omavaheline konflikt ka vältimatu ning vaieldamatult tuleb lahendada ühe või teise tõendi usaldusväärsuse küsimus, mis tähendabki tõendite hindamist. Seejuures on kohus tõendite hindamisel vaba, hinnates tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt (RKKKo 3-1-1-45-07). Ühe või teise tõendi usaldusväärsuse üle otsustamine ongi üheks omavahel vastanduvate tõendite hindamise tulemuseks. Silmas tuleb pidada sedagi, et kuigivõrd ei ole välistatud isiku süüditunnistamine üksnes kannatanu ütluste kui ainukese tõendi alusel (RKKKo 3-1-1-94-04). 7. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo 3-1-1-4-07; 3-1-1-88-06). Vastuoluliste tõendite kogumis hindamise vältimatuks tulemuseks ongi seega üh(ted)e tõendi(

1. te)eelistamine teis(t)ele (mõistagi on 3 võimalik ka mõlema tõendi ebausaldusväärseks tunnistamine), mistõttu on asjakohatu apellandi väide, et ühtesid tõendeid ei saa (lõpptulemusena) teisele eelistada. Ning kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole käesoleval juhul eelistatud ühtesid tõendeid teistele aprioorselt, vaid see on toimunud tõendamisprotsessi tulemina. Kirjeldatud tõendamisprotsess peab olema motiveeritud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on asutud seisukohale, et kohtuotsuse motiveerimise nõue tähendab muuhulgas seda, et kohtu seisukoha kujunemine peab olema lugejale jälgitav (vt RKKKo 3-1-1-47-04; 3-1-1-100-06). Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (RKKKo 3-1-1-5-08). Situatsioonides, kus on ainult n.ö sõna-sõna vastu (ning selliseks võib sisuliselt lugeda ka käesoleva kriminaalasja, seda vaatamata täiendavale tunnistajale L.L-le), peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud (RKKKo 3-1-1-94-04). Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile kirjeldatud nõuetele ning puudub alus tõendite ümberhindamiseks võrreldes maakohtuga. 8. Maakohtu otsuses on põhjalikult selgitatud, mis loeb kohus tõendatuks võimuesindaja solvamise P. Risti poolt (otsuse lk 3-4). Nii kannatanu kui ka tunnistaja L.L ütlused toimunu kohta on kogu aja vältel olnud kattuvad, seda nii välise teokirjelduse kui ka süüdistatava poolt väidetavalt öeldu osas. Siinkohal jääb kohtule tervikuna arusaamatuks, mida peab apellant silmas, kui ta räägib tõusetunud vastuoludest, mis jäid süüdistatava kasuks tõlgendamata. Mingeid vastuolusid süüd kinnitavates tõendites (esmajoones kannatanu ja tunnistaja L.L ütlustes) ei ole maakohus tuvastanud, neile ei viita kaitsja ka apellatsioonis (ka apellatsioonis nimetatakse neid kokkulangevateks). Nagu öeldud, võib vastuoluna käsitleda ainuüksi järgnevat: esmalt süüd kinnitavate ütluste andmist kannatanu ja tunnistaja L.L poolt ning teisalt enda süü eitamist P. Risti poolt, kuid nimetatud vastuolu lahendamine ongi tõendite usaldusväärsuse hindamise tulemiks ning seda ei saa käsitleda vastuoluna/kahtlusena in dubio pro reo mõttes. Täiel määral on täidetud ka süüdistust kinnitavate (s.o kannatanu ja tunnistaja L.L) ütluste usaldusväärsuse kontroll. Maakohus on kriminaalkolleegiumi hinnangul piisava põhjalikkusega motiveerinud, miks ei pea kohus usutavaks süüdistatava peamist – ja loogiliselt võttes ka ainukest – kaitseväidet, et nimetatud isikud annavad tema suhtes teadvalt valeütlusi. Maakohus on arvesse võtnud kõiki väiteid, mis süüdistatava hinnangul võinuks midagi sellist põhjustada ning motiveeritult leidnud, et need on asjakohatud. Apellatsioonis on täiendavalt viidatud, et sündmuse asjaolusid arvestades võis politseiametnikel tekkida P. Risti suhtes nn „subjektiivne suhtumine“. Sellena viitab apellant asjaolule, et pärast väidetava kiiruseületamise tuvastamist nõudis P. Rist kiirusemõõtja taatlemistõendi näitamist. Nimetatud küsimuses on kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtuga seda meelt, et politseiametniku jaoks, kellele on kiiruseületamise fikseerimine igapäevaseks tööks, ei saa olla kiirusemõõtja taatlemistunnistuse küsimine väidetava väärteo toimepanija poolt selliseks asjaoluks, mis viiks valeütluste andmiseni võimuesindaja väidetava solvamise kohta. 9. Ka asjaolu, et käesolevas kriminaalasjas käsitletakse kannatanuna vaid M. Aasarohtu, mitte aga tunnistaja L.L, ei anna alust rääkida ütluste vastuolulisusest. Tulenevalt nn dualistlikust au (väärikuse) mõistest eeldab KarS §-s 275 kriminaliseeritud solvamise koosseis esmalt seda, et isik subjektiivsest küljest ise tunnetab, et ebasündsas vormis on rünnatud tema sisemisi väärtusi (RKKKo 4 3-1-1-46-02). Alles seejärel saab hinnata, kas konkreetse väljaütlemisega riivati isiku sisemist au sellisel määral, et see on karistatav KarS § 275 järgi. Teisisõnu – kedagi ei saa nö sundida (sisemiseks) solvumiseks. Kuivõrd tunnistaja L.L on ka selgitanud, et tema arusaamise kohaselt oli väljaöeldu suunatud just M. Aasarohule (tlk 43), on see kriminaalkolleegiumi hinnangul arusaadavaks ning piisavaks selgituseks, miks ei tundnud end öeldust solvatuna tunnistaja L.L. Tema osas võiks tulla kõne alla küll solvamise katse, kuid see jääb väljapoole käesoleva kriminaalasja piire ning kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks sellel küsimusel täiendavalt peatuda. 10. Apellant viitab veel tunnistaja A. Risti ütlustele, kes kuulis P. Ristile autost väljumisel öeldavat, et „nagunii teeme sulle ära“. Kaitsja hinnangul viitab see just valeütlustel põhineva kriminaalmenetluse läbiviimisele. Kriminaalkolleegium ei soostu sellise arusaamaga. Tunnistaja A. Rist on toimunut kirjeldades selgitanud, et nad peeti kinni seoses kiiruse ületamisega ning tema püüdis minna seletama, mis asjaoludel see toimus. Politseinik palus tal korduvalt ära minna, kuid tema „ei tahtnud minna, tahtsin jutu lõpetada. Autost öeldi, et niikuinii vormistame sulle ära“ (tlk 43). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on seega ilmselge, et vaatluse all olev repliik oli seotud väärteomaterjalide vormistamise, mitte aga solvamise tunnustel alustatud kriminaalmenetlusega, nagu seda leiab apellant. 11. Sarnaselt maakohtuga leiab kriminaalkolleegium ka seda, et vaatluse all olevad solvavad väljendid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr 3-1-1-3-05 tuleneva alusel ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks neid süüdistuse sisuks olevaid ütlusi käesolevas otsuses täiendavalt kajastada) olid seotud kannatanu kui politseiametniku tegevusega, mitte aga suunatud kannatanule kui eraisikule, nagu seda leiab apellant. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks vaid märkida, et väär on apellandi arusaam, nagu peaks solvavad väljendid ise olema vahetult seotud võimuesindaja konkreetse erialase tegevusega. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt piisab KarS § 275 teise alternatiivi realiseerimiseks, kui solvavate väljendite kasutamine on tingitud võimuesindaja tegevusest, käesoleval juhul liiklusjärelevalve teostamisest. Seda kinnitab esmajoones KarS §-s 257 kasutatud sõnastus seoses. Seega saab KarS § 275 koosseisu realiseerida ka väljenditega, mis on vahetult seostatavad vaid konkreetse isikuga, näiteks isegi vaid tema eraeluga, välimusega vms, kuid mille väljaütlemise on tinginud isiku ametialane tegevus. Ning kriminaalkolleegiumi hinnangul on vastuvaidlematu, et käesoleval juhul reageeris P. Rist enda ütlustega just M. Aasarohu kui võimuesindaja tegevuse suhtes. 12. Asjakohatud on ka väited, mille kohaselt pidanuks väidetav solvamine kajastuma politseitöötajate patrull-lehel. Maakohus on nimetatud väidet analüüsinud ja leidnud, et kõnealune dokument ei peagi kajastama kõiki üksikasju toimunud juhtumite kohta (otsuse lk 4). Kriminaalkolleegium soostub maakohtu sellise seisukohaga ning märgib täiendavalt, et apellant ei ole lisanud ühtegi argumenti, mis peaks sellise seisukoha ümber lükkama. Kriminaalkolleegium on sarnaselt maakohtuga seda meelt, et vaatlusalune patrull-leht (tlk 2) on mõeldud kajastama vaid konkreetse toimkonna tegevust, mida kinnitavad ka patrull-lehe rubriik „töötulemused” ja omakorda viimaseid avav rubriik „väljakutsete sisu ja lahend”; kriminaalkolleegium ei soostu apellandi arusaamaga, et sellesse viimatinimetatud rubriiki tulnuks panna kirja ka väidetav võimuesindaja solvamise fakt, kuna tegemist ei ole „töötulemusega” patrull-lehe tähenduses. Kriminaalkolleegium ei soostu ka seisukohaga, et puuduvad objektiivsed andmed selle kohta, et millal avaldus ja ettekanne solvamise sündmuse kohta on esitatud. On vastuvaidlematu, et samal päeval (s.o 14. jaanuaril 2007.
2. a)on esitatud ettekanded toimunu kohta politseijaoskonna 5 vanemkomissarile (tlk 7-9) ning kriminaalmenetlus on alustatud 15. jaanuaril 2007. a, s.o sündmusele järgnenud päeval (tlk 1). Seetõttu loeb kriminaalkolleegium ka nimetatud apellandi väited asjakohatuks. 13. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 11. veebruari 2008. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Meelika Aava Malle Preimer 6