← Eesti

1-07-11042\15

Obsah (7)§ 184§ 329§ 64§ 12§ 306§ 307§ 56

1-07-11042 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tallinna Ringkonnakohus 31. märts 2008.a Tallinn 1-07-11042 Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ene Randmäe ja Igor Amann Marina Lepiksoo Tõlk Tatjana Derkatš K

§ 184

lg 2 p 1,2 ja lg 21 p 1 ning

§ 329

järgi Kriminaalasi Artur Golodovi süüdistuses

§ 184lg 2 p 1 ja lg 21 p 1 järgi üldmenetluses Harju Maakohtu 13.

detsembri 2007.a otsus Apelleeritud kohtuotsus Süüdistatav David Maisurjants, vandeadvokaadid Sven Apellatsiooni esitajad Sillar ja Mart Missik Ljudmilla Tokar Prokurör Süüdistatavad David Maisurjants sündinud 14.06.1971.a Artur Golodov sündinud 17.07.1983.a Vandeadvokaadid Sven Sillar ja Mart Missik Kaitsjad Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 13. detsembri 2007.a otsus David Maisurjantsi süüdimõistmises

§ 184

lg 2 p 1,2 järgi ja Artur Golodovi süüdimõistmises

§ 184lg 2 p 1 järgi.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Süüdistatava David Maisurjantsi ja vandeadvokaatide Sven Sillari ja Mart Missiku apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks

  1. märtsil 2008.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. Harju Maakohtu
  3. detsembri 2007.a otsusega mõisteti D. Maisurjants üldmenetluses süüdi ja karistati

§ 329

järgi vangistusega 4 kuud ja

§ 184

lg 2 p 1,2 ja lg 21 p 1 järgi vangistusega 15 aastat.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 15 aastat vangistust. A. Golodov mõisteti süüdi ja karistati

§ 184lg 2 p 1 ja lg 21 p 1 järgi vangistusega 11 aastat.

  1. Kohtuotsuse kohaselt D. Maisurjants eeluurimisel tuvastamata ajal ja kohas ebaseaduslikult omandas suures koguses narkootilist ainet amfetamiini (284,1 grammi) sisaldavat pulbrit, mida valdas ja andis edasi A.J-le.
  2. detsembril 2006.a A.J elukohas X toimunud läbiotsimisel see pulber leiti ja võeti ära. Lisaks sellele D. Maisurjants, olles varem toime pannud

§ 12

peatüki 1 jaos sätestatud kuriteo, suure varalise kasu saamise eesmärgil eeluurimisel tuvastamata ajal ebaseaduslikult omandas suures koguses narkootilisi ja psühhotroopseid aineid, mida hoidis grupis koos A. Golodoviga viimase kasutuses olevas garaažis Tallinnas Võidujooksu tänaval. 9.märtsil 2007.a garaaži läbiotsimisel leiti ja võeti ära 25850 MDMA-d ja N-etüül-MDA (MDEA)-d sisaldavat tabletti, 452,4g 3-metüülfentanüüli, 165,8g MDMA-d ja 129,1g MDMA sisaldavat pulbrit, 47,39g MDMA-d sisaldavat tabletipuru, 79,47g marihuaanat, lisaks sellele veel 3 kanistrit GHB-ga (neist igaühes vastavalt 7585g, 5371g ja 517,6g GHB-d). Mõlema kuriteoepisoodi puhul oli tegemist narkootiliste ja psühhotroopsete ainete suure kogusega, sest neist ainetest piisanuks narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele.

§ 329järgi mõisteti D.

Maisurjants süüdi Harju Maakohtu

  1. jaanuari 2006.a otsusega mõistetud karistuse kandmisest kõrvalehoidumises, kuid selles osas kohtuotsust ei vaidlustata. APELLATSIOONIDE SISU
  2. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav D. Maisurjants süüdistuses

§ 184

lg 2 p 1,2 ja lg 21 p 1 järgi enda õigeksmõistmist, sest ta ei ole neid kuritegusid toime pannud. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole ta amfetamiini omandanud ega seda A.J-le üle andnud. Seetõttu ei ole tal seost A.J garaažist leitud amfetamiiniga. Samuti ei ole ta seotud

  1. märtsil 2007.a Võidujooksu tänava garaažist leitud narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega. Temalt ära võetud 75 000 krooni ei kuulunud talle, vaid ämmale L.K-le. Ämma sissetulekud olid kordades suuremad kui 1500 kroonine baarist saadud töötasu. Garaaži võtmed olid suhteliselt suured ja ei mahtunud taskusse, mistõttu ta oli sunnitud need jätma A. Golodovi sõiduautosse. Tunnistaja D.B ütlused kinnitavad seda, et koti palus hoiule võtta G.K, mistõttu D. Maisurjantsi ei olnud tema narkoäriga seotud. Kinnipidamisel andis D. Maisurjants garaaži ja auto võtmed kohe välja, samuti näitas ette garaaži asukoha ning andis välja selles olevad esemed. Sellega osutas ta politseile kaasabi kuriteo avastamisel ja tõestas, et tema ei ole selle kuriteoga seotud. Ta tunnistab, et pärast kinnipidamist helistas ta Tallinna Vanglas isikutele, kes olid samas kriminaalasjas kinni peetud ja viibisid vahi all. Ta ei näe selles tegevuses midagi keelatut, sest tegi seda enda kaitsmise eesmärgil. Kui ta oleks narkokaupmees, siis peaks tal olema palju maju, autosid, raha vm vara, kuid midagi sellist tal ei ole.
  2. D. Masurjantsi kaitsja vandeadvokaat S. Sillar taotleb samuti kohtuotsuse tühistamist ja süüdistuses

§ 184lg 2 p 1,2 ja lg 21 p 1 järgi D.

Masurjantsi õigeksmõistmist. Alternatiivse võimalusena esitab kaitsja taotluse kvalifitseerida maakohtu poolt D. Maisurjantsi tegevusele antud juriidiline hinnang ümber

§ 306

ja/või

§ 184lg 1 järgi.

Apellatsiooni motiivide kohaselt on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Lisaks sellele on kohus ignoreerinud kriminaalmenetlusõiguse allikana KrMS § 2 p 4 sätestatud Riigikohtu lahendeid küsimustes, 2

(6)mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetluse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. 4.1. Kaitsja apellatsiooni väidete kohaselt on kriminaalasjas tõendamata D. Masurjantsi süü amfetamiini omandamises, valdamises ja A. Jakovlevile edasiandmises. Kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust sellega, et on võtnud kohtukõlbuliku tõendina arvesse Tallinn Vanglas toimunud D. Maisurjantsi ja A.J vahelise telefonivestluse fikseerimise protokolli. Kohtuistungil seda telefonivestlust vahetult ei kuulatud. Sellega on kohus ignoreerinud Riigikohtu lahendites nr 3-1-1-110-04, 3-1-1-69-00 ja 3-1-1-25-03 väljendatud seisukohti, mille kohaselt jälituse erandtoimingu puhul on tõendina käsitletav just selle toimingu tulemina saadud tehniline teabesalvestus. Tehniline teabesalvestus peab kooskõlas KrMK §-s 206 sätestatuga olema obligatoorselt kohtuliku uurimise esemeks. Nimetatud lahenditest tuleneb, et jälitusteabe hilisem kirjalik fikseerimine on pelgalt vahendiks, mis aitab täiendavalt hinnata jälitustegevuse salvestuse sisu. Esmane tõend on siiski teabesalvestus ja kirjaliku fikseerimise protokoll saab seega omistada vaid sekundaarse tähenduse. Ekspertiisiaktiga on tõendatud üksnes asjaolu, et D. Maisurjantsil on olnud puutumus A. Jakovlevilt leitud amfetamiiniga. Kohtuotsusest aga ei nähtu seda seost, mis ühendaks narkootikumide pakendilt leitud DNA-d narkootikumide omandamise, valdamise ja edasiandmisega D. Maisurjantsi poolt. Millegagi ei ole ümber lükatud D. Maisurjantsi ja A.J väited selle kohta, et D. Maisurjants ei olnud teadlik sellest, mida autosse unustatud kilekott sisaldas. Kaitsja analüüsib Asjaõiguses sätestatud mõisteid ja nendevahelisi seoseid ning leiab, et samadest põhimõtetest tuleks juhinduda ka kriminaalmenetluses. Vaatamata taotlusele D. Maisurjants selles episoodis õigeks mõista, juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et kohus kvalifitseeris D. Maisurjantsile inkrimineeritava kuriteo valesti. Nimelt ei mahu käsitletav episood ühegi

§ 184

lg 2 p 1,2 ja lg 21 p 1 järgi kvalifitseeritava teo alla, kuna talle etteheidetud tegu ei olnud toime pandud grupis ega isiku poolt, kes olnuks varem toime pannud narkootikumidega seotud süüteo. Kui D. Masurjants kannaks kirjeldatud episoodi eest õiguslikku vastutust, siis saanuks see toimuda üksnes

§ 184lg 1 järgi.

4.2. Võidujooksu tänava garaažist leitud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete episoodi kvalifitseerimist

§ 184

lg 2 p 1,2 ja lg 21 p 1 järgi peab kaitsja ekslikuks nii faktilisest, kui ka juriidilisest küljest. Karistusregistri seaduse § 31 kohaselt lähtutakse karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel. Karistusregistri andmed omavad õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni seaduse §des 25-28 sätestatud tähtaegadel. Karistusregistri andmetel ei ole D. Masurjantsi varem narkokuritegude eest karistatud. Prokuröri arusaam, justkui väljenduks kurduvus selles, et D. Masurjants andis esmalt A.J-le amfetamiini ning garaažist leitud narkootikumidega seotud episood oleks sellest tulenevalt korduv narkootikumide käitlemine, ei vääri õiguslikku tähelepanu, kuna on vastuolus karistusregistri seaduses sätestatuga. Seetõttu tuleb D. Masurjants süüdistuses

§ 184lg 2 p 2 järgi õigeks mõista.

4.3. Puuduvad tõendid selle kohta, et D. Maisurjants oli garaažist leitud narkootiliste ainete omanik. D. Maisurjants ei saanud olla narkootiliste ainete omanik, kuna tal puudus garaažile iseseisev ligipääs. Millegagi ei ole ümber lükatud D. Maisurjantsi väited selle kohta, et ilmselt paigutas narkootilised ained garaaži G.K. Võlaõigusseaduse §- le 883 tuginedes leiab kaitsja, et asja omanik ei saa olla asja hoidjaks. Omand hõlmab endas nii valdust, kui ka hoidmist. D. Maisurjantsi ütluste kohaselt üüriti garaaž selleks, et hoida seal kohviaparaate. Nimetatud äriühingut kontrollis faktiliselt läbi oma elukaaslase G.K. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja D.B ütlustest nähtub, et 2007.a märtsis soovis Venemaal viibinud G.K, et keegi meesterahvas tooks D.B juurde koju hoiule mingi koti. D.B keeldus sellest. Vahetult pärast 3

(6)seda kõnelust sai D. Maisurjantsiga kokku tundmatu meesterahvas, kellele D. Maisurjants andis, kui G.K sõbrale, garaaži võtmed. Pärast võtmete tagastamist avastas D. Maisurjants kohviaparaatide hoidmiseks mõeldud garaažist narkootikumid. Garaažile juurdepääsu omav isik ei saa kanda vastutust selle eest, kui keegi kolmas isik tema teadmata ja nõusolekuta paigutab garaaži keelatud aine. Kuna D. Maisurjantsi ei süüdistata narkootiliste ainete müümises, siis ei saa narkootiliste ainete hoidmine toimuda suure varalise kasu saamise eesmärgil. Kohus oleks pidanud välja selgitama mitte narkootiliste ainete tänavamüügi hinna, vaid hoidmise hinna. Puuduvad tõendid selle kohta, et A. Golodov ja D. Maisurjants oleksid hoidnud garaažis narkootikume kaastäideviijatena. A. Golodov ei teadnud, et garaažis hoitakse narkootikume. D. Maisurjantsile võib

§ 307

kohaselt ette heita vaid seda, et ta ei teatanud politseile garaažist leitud narkootikumidest.

  1. A. Golodovi kaitsja vandeadvokaat M. Missik taotleb kohtuotsuse tühistamist ja A. Golodovi õigeksmõistmist, sest kohus on hinnanud tõendeid vääralt ning kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust. Prokurör esitas kohtule tõendeid pealiskaudselt ja mittepiisavalt. Ka A. Golodovi kaitsja on seisukohal, et kohus on kasutanud lubamatu tõendina jälitustoimingute protokolle.. Kohtuotsus ei ole jälgitav, kuna ei ole võimalik aru saada, milline tõend mida tõendab. Sisuliselt kujutab kohtuotsus endast süüdistusakti ümberkirjutust Kohtuotsuses puuduvad põhjendused selle kohta, miks on A. Golodov ja D. Maisurjants kuriteo kaastäideviijad. Kuna A. Golodovile ei ole esitatud süüdistust narkootiliste ainete omandamises, siis ei saa teda süüdistada nende hoidmises. Hoida ei saa asju, mida ei ole kunagi omandatud. Kaitsja ei mõista, kuidas on narkootiliste ainete hoidmine seotud kellegi poolt võimaliku suure varalise kasu saamisega. Garaaži üürides esitas A. Golodov üürileandjale oma ID kaardi ning teatas oma aadressi ja telefoninumbri. Samuti salvestas ta oma telefoni üürileandja telefoninumbri. Kui A. Golodov oleks soovinud toime panna kuritegu, siis oleks ta oma andmeid varjanud. Jälitustegevuse käigus tehtud telefonisalvestused pigem õigustavad A. Golodovi. Kui A. Golodov oleks narkootikumide olemasolust teadlik onud, siis ei oleks pidanud D. Maisurjants talle selgitama kus ja millistest pakkidest või anumatest garaažist midagi leiti. Telefonikõnede suur arv ei tõenda veel seda, et A. Golodov ja D. Maisurjants koos kuriteo toime panid. Menetleja poolt koostatud kokkuvõte kõnede arvust ei vasta tegelikkusele, sest suure osa registreeritud kõnede puhul tegelikult telefoniühendust ei toimunud, kuna telefon oli hõivatud või kõnele ei vastatud. Võtmete olemasolu ei tõenda samuti A. Golodovi süüd. Mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ega süüdistatava isikule ning on karjuvas vastuolus kohtupraktikaga. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  2. Ringkonnakohtu istungil leidis prokurör, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu, ning palus jätta otsuse muutmata. Süüdistatavad D. Maisurjants ja A. Golodov ning nende kaitsjad toetasid esitatud apellatsioone ning taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Esmalt analüüsib kohtukolleegium kaitsjate apellatsioonide väiteid kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta, seejärel annab hinnangu materiaalõiguse kohaldamise põhimõtetele 4

(6)narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemisel ning viimaks esitab enda seisukoha süüdistatavatele mõistetud karistuste osas.
  1. A. Golodovi kaitsja hinnangul on kohtuotsus motiveerimata, mis on KrMS § 339 lg 1 p 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. 8.
  2. Kohtukolleegium juhib esmalt tähelepanu KrMS §-s 341 lg-s 1 sätestatule, et kui kohtuistungil tuvastatakse KrMS § 339 lõikes 1 loetletud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, siis tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Seega puudub ringkonnakohtul seaduslik alus kohtuotsuse tühistamiseks ja ise uue otsuse tegemiseks olukorras, kui tuvastatakse mõni KrMS § 339 lõikes 1 loetletud oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Kuna kaitsja hinnangul on kohus oluliselt rikkunud KrMS § 339 lõikes 1 punktis 7 sätestatut, siis tulnuks kaitsjal oma apellatsioonis taotleda kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises koosseisus, mitte aga uue õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. 8.
  3. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et kohtuotsus on motiveerimata ja kujutab endast süüdistusakti ümberkirjutust. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma
  4. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 2000, 23, 253). Kohtukolleegium on seisukohal, et kohus on hinnanud kooskõlas KrMS §-s 61 lg-s 2 sätestatuga tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtukolleegiumile, kui kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatavad D. Maisurjantsi ja A. Golodovi neile esitatud süüdistusete järgi süüdi mõistab ja selliselt karistab. A. Golodovi kaitsja apellatsiooni sisust nähtub, et tegelikult ei nõustu ta esimese astme kohtuotsuse motiividega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  5. augusti 2001.a otsuses nr 3-1-1-79-01 märkinud, et kohtuotsuses toodud motiividega mittenõustumine ei ole samastatav motiivide puudumisena (RT III 2001, 261). 8.
  6. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma
  7. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 159). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata.
  8. Kaitsjad leiavad, et kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust sellega, et on võtnud tõendina arvesse jälitustoimingu protokollid, mitte aga tehnilise teabesalvestuse. Kohtukolleegium on seisukohal, et kaitsjate poolt viidatud Riigikohtu seisukohad jälitustoiminguga saadud teabe tõendina hindamisest ei ole käesoleval ajal kohaldatavad, sest need on antud Kriminaalkoodeksi kehtivuse ajal. Enne
  9. juulit 2004.a kehtinud KrMK § 48 lg 2 loetles tõepoolest tõendi liigina jälitustegevusega saadud foto, filmi, heli-, või muu teabesalvestuse. Käesoleval ajal kehtiva KrMS § 63 lg 1 kohaselt on jälitustoimingu protokoll iseseisvaks tõendi liigiks. Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et esimese astme kohtuistungi protokolli kohaselt ei taotlenud süüdistatavad ja nende kaitsjad kohtuistungil helisalvestuste kuulamist. Enne kohtulikke vaidlusi ei olnud neil taotlusi 5
(6)kohtuliku uurimise täiendamiseks. Helisalvestuste kuulamist ei taotlenud nad ka esitatud apellatsioonides. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et süüdistatavad D. Maisurjants ja A. Golodov ei eitagi seda, et nad Tallinna Vanglas viibides omavahel telefoniühendust pidasid. D. Maisurjants märgib seda isegi oma apellatsioonis. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsjate väitega, et jälitustoimingute protokollid ei ole kohtukõlbulikud tõendid ning et esimese astme kohus on ignoreerinud Riigikohtu seisukohti tõendite hindamise küsimustes.
  1. Kohtukolleegium ei nõustu süüdistatavate kaitseversiooniga, et G.K käitles narkootilisi ja psühhotroopseid aineid üksinda ning süüdistatavatel ei ole nende ainetega mingit seost. 10.
  2. Jälitustoimingu protokollist nähtub, et D. Maisurjants helistas Tallinna Vanglas ühes kambris viibivatele A. Golodovile ja A. Jakovlevile ning saatis neile telefoni teel sõnumi, milles teatas G.K surmast ja andis juhiseid, milliseid ütlusi ülekuulamistel anda. Protokollide sisust tuleneb üheselt, et narkootiliste ainete omanikuna tuleb ülekuulamistel nimetada G.K nimi. Asjaolu, et politsei on kohtueelse uurimise käigus teinud järelepärimisi G.K vara kohta, ei tõenda kohtukolleegiumi hinnangul seda, et ta oleks olnud käesolevas menetluses leitud ja ära võetud narkootiliste ainete omanik. 10.
  3. Kriminaalasja materjalide kohaselt andis DNA ekspert kategoorilises vormis arvamuse, mille kohaselt D. Maisurjantsi DNA profiile esines nii kilekoti sõlmel kui selle sisemuses olnud amfetamiiniga kilekotil. See tõendab, et D. Maisurjants pidu puudutama sõlme seotud kilekoti sisemuses asunud amfetamiiniga kilekotti. Seega ei saa vastata kohtukolleegiumi hinnangul tõele D. Maisurjantsi väited selle kohta, et tema tegevus piirdus vaid autosse unustatud kilekoti üleandmisega A. Jakovlevile. Kui D. Maisurjantsi kaitseversioon vastaks tõele, siis oleks pidanud ekspert leidma tema DNA profiile ainult kilekoti sõlmelt. 10.
  4. Garaažist leitud narkootiliste ainete episoodis leidis DNA ekspert 7-liitrise pudeli korgilt, musta töökinda nr 2 pöidlalt ja spordikoti lukuripatsilt DNA profiile, mis on samuti kokkulangevad D. Maisurjantsi DNA profiiliga. Lisaks sellele ei välista ekspert D. Maisurjantsile kuuluva bioloogilise materjali olemasolu spordikoti sangal, plastkanistri korgil, kindla nr 3 peopesas ja minigripp kilekottidel. Samuti ei välista ta spordikoti sangal, plastikkanistri korgi küljel ja 7-liitrise pudeli sangal A. Golodovi bioloogilise materjali olemasolu. Mõistetavalt ei saa ainuüksi tõenäolises vormis antud eksperdi arvamuse pinnalt kategooriliselt väita, et süüdistatavad A. Maisurjants ja A. Golodov on ka neid esemeid puudutanud, kuid mingil juhul ei võimalda sellises vormis antud eksperdi arvamus rääkida kahtlusest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Sellist seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium avaldanud juba
  5. detsembri 1996.a otsuses nr 3-1-1—135-96 (RT III 1997, 4, 34) ning seda järgib valitsev kohtupraktika. Siinjuures väärib tähelepanu, et garaažis läbi viidud läbiotsimisprotokolli kohaselt asusid kolm musta töökinnast ja minigripp kilekotid spordikoti sisemuses, plastkanistrid ja pudelid seinale kinnitatud riiulite all. Lisaks sellele väärib kohtukolleegiumi arvates tähelepanu asjaolu, et samasugune must töökinnas leiti läbiotsimise käigus D. Maisurjantsi sõiduauto pagasiruumist. Seega on kokku tegemist kahe paari ühesuguste töökinnastega. Kuna üks kinnas leiti D. Maisurjantsi sõiduauto pagasiruumist ja kolm garaažist, siis viitab see kaudselt sellele, et D. Maisurjantsil oli puutumus kõigi nelja kindaga. Samas ei ole võimalik, et D. Maisurjants kasutas korraga kolme kinnast, sest inimesel on teatavasti ainult kaks kätt. Seega pidi D. Maisurjantsil ja A. Golodovil olema kokkupuude garaažist, sealhulgas spordikoti sisemusest leitud esemete ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega. 10.
  6. Võidujooksu tänava garaaži üürile andnud tunnistaja L.V on kogu aeg kinnitanud, et Golodov lubas hakata garaažis hoidma autokumme. A. Golodov väitis aga esimese astme 6
(6)kohtuistungil, et tahtis hakata koos G.K-ga garaažis hoidma ühe firma kohviaparaate. A. Golodov ei ole osanud kohtuistungil selgitada, miks ta lubas garaažis esialgu autokumme, seejärel kohviaparaate hoida, tegelikult leiti sealt aga hoopis ülisuur kogus narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. Samas nähtub kriminaaltoimikus olevast Äriregistri väljavõttest, et A. Golodovi poolt viidatud firma oli juba 2006.aaastal oma tegevuse lõpetanud. Seetõttu ei pea kohtukolleegium veenvaks A. Golodovi poolt kohtuistungil esitatud versiooni, et ta üüris garaaž kohviaparaatide hoidmiseks. 10.
  1. Kohtukolleegiumi arvates väärib tõendite hindamisel tähtsust asjaolu, et A. Golodov tasus omal initsiatiivil garaaži üüriraha kolmeks kuuks ette ja pani garaažiboksi uksele lisaks kahele olemasolevale veel ühe luku. Tunnistaja L.V ütluste kohaselt nõudis ta ühe kuu üüri ettemaksmist ning ei olnud selle vastu, kui üürnik tahtis garaažiboksi uksele veel ühe luku paigaldada. Need toimingud oleksid võimaldanud D. Maisurjantsil ja A. Golodovil garaažis kolme kuu jooksul kõrvaliste isikute sekkumiseta oma soovi kohaselt tegutseda. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellantide väitega, et A. Golodov ei teadnud, et garaažis narkootilisi ja psühhotroopseid aineid hoitakse ning et D. Maisurjants leidis need ained juhuslikult.
  2. Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse järeldusega, et D. Maisurjants ja A. Golodov tegutsesid narkootiliste ainete käitlemisel kaastäideviijatena, sest nad mõlemad valitsesid tegu. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et osa garaaži võtmeid oli D. Maisurjantsi, teine osa A. Golodovi käes. Seetõttu ei saanud kumbki neist eraldi garaaži siseneda. Seega hoidsid nad narkootilisi ja psühhotroopseid ained ühiselt. Samuti tõendab seda garaažist leitud esemetelt võetud bioloogilise materjali DNA ekspertiis.
  3. Kohtukolleegium ei pea veenvaks D. Maisurjantsi väiteid selle kohta, et autost leitud 75 000 krooni kuulus tema ämmale L.K-le. Apelleeritud kohtuotsuses märgitakse põhjendatult, et baaritöötaja väikese palga juures on selliste säästude olemasolu väheusutav. Läbiotsimise käigus ei rääkinud D. Maisurjants midagi sellest, et raha ei kuulu talle. Raha kuulumisest oma ämmale L. K-le hakkas D. Maisurjants rääkima alles kohtuistungil ja taotles tema ülekuulamist, mille kohus ka rahuldas. Raha tagastamist hakkas tunnistaja L.K samuti taotlema alles siis, kui kriminaalasi oli kohtumenetluses. Selleks ajaks oli läbiotsimisest ja raha äravõtmisest möödunud juba pool aastat. Seetõttu on kohus suhtunud tunnistaja L.K ütlustesse põhjendatult kriitiliselt. Lisaks sellele osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. märtsi 1999.a otsusele nr 3-1-1-26-99 (RT III 1999, 13, 131) ja
  5. septembri 2005.a otsusele nr 3-1-1-74-05 (RT III 2005, 27, 285), mille kohaselt võib kohus tõendi usaldusväärsuse hindamisel muu hulgas arvestada selle esitamise aega.
  6. Järgnevalt annab kohtukolleegium hinnangu materiaalõiguse kohaldamise põhimõtetele narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemisel. 13.1.

§ 184

lg 1 näeb ette karistuse narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise, valdamise, edasiandmise, vahendamise, veo või muu ebaseadusliku käitlemise eest. Tulenevalt seaduse tekstist on nii narkootilise või psühhotroopse aine valmistamine, omandamine, valdamine, edasiandmine, vahendamine või vedu käsitletavad sellise aine ebaseadusliku käitlemisena.

§ 184

lg 2 sätestab vastutuse samade tegude eest, kui need on toime pandud grupi (p 1) või varem narkoalase süüteo toime pannud isiku poolt (p 2). Erinevalt

§-st 183 lg-st 1 (narkootilise ja psühhotroopse aine väikeses koguses käitlemine) ei nõua selles paragrahvi esimeses ja teises lõikes loetletud osategude toimepanemine edasiandmise eesmärki. Kui aga

§ 184

lõigetes 1 või 2 sätestatud teod on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil, siis kvalifitseeritakse need osateod

§ 184lg 21 p 1 järgi. 7

(6)13.
  1. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma
  2. aprilli 2004.a otsuses nr 3-1-1-4-04 (RT III 2004, 10, 116) märkinud, et seadusandja on selles sättes üldmõiste „käitlemine“ abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Sellega on seadusandja tahtnud muuta narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise karistatavaks kõikides selle võimalikes avaldumisvormides. Nii piisab kuriteo objektiivsete tunnuste realiseerimiseks näiteks sellest, et suurt kogust narkootilist ainet ainult hoitakse ilma seda ainet eelnevalt omandamata. Eelnevast ei saa aga teha järeldust, et isikut võiks karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Taoline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. Hinnates, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Riigikohus märgib oma otsuses, et ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Seega isiku aktiivsele käitumisele, nt omandamisele, kaasnevad paratamatult ka teised, passiivse käitumise aktid. Omandatud asja (ainet) ostmise kohast näiteks oma elukohta toimetades paneb isik vältimatult toime asja (aine) valdamise ning vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta seda asja (ainet) pelgalt omandada. 13.
  3. Eeltoodud seisukohtadest lähtudes on kohtukolleegiumi hinnangul ainetud A. Golodovi kaitsja väited selle kohta, et kuna A. Golodovi ei süüdistata ebaseaduslikus narkootiliste ja psühhotroopsete ainete omandamises, siis ei saa teda süüdi mõista nende ainete hoidmises. 13.
  4. Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse D. Maisurjantsi muuhulgas selles, et ta suure varalise kasu saamise eesmärgil ebaseaduslikult omandas tuvastamata ajal tundmatult isikult suures koguses narkootilisi ja psühhotroopseid aineid, mida valdas (hoidis) koos A. Golodoviga viimase poolt üüritud garaažis. Kohus on leidnud, et kõnealuse käitumise näol on tegemist kahe erineva

§ 184lg-s 1 sisalduva teoga –omandamise ja valdamisega.

Objektiivse kõrvalvaataja jaoks D. Maisurjants tuvastamata ajal kindlaks tegemata isikult omandas narkootilise aine, laskis A. Golodovil üürida garaaži ja hoidis seda koos A. Golodoviga kõrvalistele isikutele ligipääsmatult garaažis. Oluline on seejuures märkida, et tegu aktiivse käitumise mõttes ei olnud seotud pelgalt omandamisega, millega kaasnes passiivse käitumisaktina valdamine (hoidmine). Ainete hoidmiseks pidid süüdistatavad leidma garaaži, maksma ette kolme kuu üüri ja paigaldama uksele täiendava luku. Garaažist leitud spordikotis oli minigripp kilekotte, elektrooniline kaal, lusikaid jm esemeid, mis viitab sellele, et D. Maisurjantsi käitumise subjektiivne külg ulatub kaugemale pelgalt narkootiliste ja psühhotroopsete aine omandamisest, olles kantud teistest, kaugeleulatuvamatest eesmärkidest. Kuna kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist kahe erineva osateoga, so omandamise ja valdamisega (hoidmisega), siis ei pea kohtukolleegium vajalikuks analüüsida D. Maisurjantsi kaitsja apellatsiooni väiteid Asjaõigusseaduse ja Võlaõigusseaduse sätete kohaldamise või mittekohaldamise kohta käesolevas kriminaalasjas. 14.

§ 184

lg 2 p 2 näeb ette vastutuse narkootiliste ainete käitlemise eest isiku poolt, kes on varem toime pannud narkootikumidega seotud kuriteo või narkootilise või psühhotroopse aine varguse, röövimise, ebaseadusliku sisse- või väljaveo, üleandmise või käitlemise kinnipidamiskohas. Tähtsust ei ole asjaolul, kas süüdlane on varasema kuriteo eest süüdi mõistetud või mitte. Tähtis on vaid see, et varasem kuritegu ei oleks aegunud, või et selle eest mõistetud karistuse andmed ei oleks karistusregistrist kustutatud. D. Maisurjantsile esitatud süüdistuse kohaselt käitles ta suures koguses narkootilisi aineid esmalt 2007.a detsembrikuus, 8

(6)mil ta ebaseaduslikult omandas ja valdas suures koguses amfetamiini sisaldavat pulbrit ning andis selle edasi A.J-le. Pärast seda D. Maisurjants ebaseaduslikult omandas ja valdas (hoidis) koos A. Golodoviga suures koguses narkootilisi ja psühhotroopseid aineid garaažis, mis 9. märtsil 2007.a. toimunud läbiotsimise käigus leiti ja ära võeti. Seega oli D. Maisurjants teise kuriteoepisoodi toimepanemise ajal isikuks, kes oli varem samalaadse kuriteo toime pannud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium D. Maisurjantsi kaitsja väitega, et kuna karistusregistri andmetest ei nähtu, et D. Maisurjants oleks kunagi toime pannud narkootikumidega seotud süüteo, siis tuleb ta süüdistuses

§ 184lg 2 p 2 järgi õigeks mõista.

15.

§ 184

lg 21 p 1 näeb ette kvalifitseeriva asjaoluna suure varalise kasu saamise eesmärgi, mitte suure varalise kasu saamise. On ilmne, et kui politsei võtab narkootilised ja psühhotroopsed ained ära enne tänavamüüki jõudmist, siis isikud ei kinnita, et nad tegutsesid suure varalise kasu saamise eesmärgil. Seetõttu tuleb eesmärgipärane tegevus ehk kavatsetus igal konkreetsel juhul tuvastada. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul on maakohus kuriteo tehiolusid ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kogust arvestades põhjendatult asunud seisukohale, et D. Maisurjants ja A. Golodov käitlesid narkootilisi ja psühhotroopseid aineid suure varalise kasu saamise eesmärgil. Seega tuvastas kohus nende tegevuse subjektiivse külje teo objektiivse külje kaudu. Kui seadusandja sellise võimaluse välistaks, siis oleks loogiline, et kvalifitseeriva asjaoluna oleks seadustatud mitte suure varalise kasu saamise eesmärk, vaid selle saamine. Kuna narkootiliste ja psühhotroopsete ainete hulk oli väga suur, siis on ilmne, et D. Maisurjants ja A. Golodov ei käidelnud neid aineid ainult enda tarbeks. Sellele kaugemaleulatuvale eesmärgile viitavad ka garaažist leitud esemed, mida kasutatakse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete edasimüümisel (kaalud, lusikad, minigripp kilekotid jms). Samuti D. Maisurjantsi eelnev tegevus, sest amfetamiini omandamine, valdamine (hoidmine, pakendamine) ja A.J-le edasiandmine on kohtukolleegiumi hinnangul vaieldamatult tõendamist leidnud. Kui reastada süüdistusasjas tuvastatud asjaolud – käitlemise objektiks olnud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ülisuur kogus, D. Maisurjantsi autost ära võetud 75 000 krooni ja andmed nimetatud ainete turuhinna kohta Eestis (2 980 725 krooni) ning kui võtta aluseks suure varalise kasu hindamisel suure varalise kahju piirmäär 2007.a, milleks oli 360 000 krooni, siis on vaieldamatult selge, et tegevuse õnnestumise korral oleks kaasnenud suur varaline kasu, mis oligi

§ 184

lg 2¹ p 1 ettenähtud kuriteo täideviijatele liikumapanevaks jõuks ning mille saamise eesmärgil tegutseti. Kohtukolleegium ei näe Keskkriminaalpolitsei poolt esitatud andmetes käesolevas asjas kõne all olevate narkootiliste ainete turuhindade kohta Eestis midagi erapoolikut ja leiab, et esitatud andmete objektiivsuses ei ole alust kahelda. Kuna omandatud ja garaaži peidetud narkootilised ja psühhotroopsed ained olid kriminaalasja materjalide kohaselt mõeldud edasimüümiseks, siis lähtus kohus nende ainete hinna määramisel põhjendatult tänavamüügi hinnast. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellantide väitega, et kuna D. Maisurjants ja A. Golodov mõisteti süüdi nende ainete hoidmises, siis oleks kohus pidanud välja selgitama nende ainete hoidmise hinna. 16. Kohtukolleegium juba märkis käesoleva otsuse punktis 12.1, et kui

§ 184

lõigetes 1 või 2 sätestatud teod on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil, siis kvalifitseeritakse need osateod

§ 184lg 21 p 1 järgi.

Apelleeritud kohtuotsusega on aga D. Maisurjants süüdi mõistetud

§ 184lg 2 p 1,2 ja lg 21 p 1 ning A.

Golodov

§ 184lg 2 p 1 ja lg 21 p 1 järgi.

Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistuse arusaadavuse ja kaitseõiguse tagamise seisukohast tuleb igale kuriteoepisoodile antav kvalifikatsioon kohtuotsuse motiveerivas osas ära näidata, kuid kohtuotsuse resolutiivosa tuleb vormistada Karistusseadustiku sätteid järgides. Nimelt ei võimalda kehtiv Karistusseadustiku regulatsioon paragrahvisisest konkurentsi. Lisaks sellele võib jääda kohtuotsuse lugejale, eeskätt aga süüdistatavatele mulje, et kuna nad on süüdi mõistetud sama paragrahvi kahe erineva lõike järgi, siis on neid karistatud ühe teo eest kaks korda. Kuna kohus on kohaldanud 9

(6)ebaõigesti materiaalõigust, siis tühistab kohtukolleegium apelleeritud kohtuotsuse D. Maisurjantsi süüdimõistmises

§ 184lg 2 p 1,2 ja A.

Golodovi süüdimõistmises

§ 184

lg 2 p 1 ning loeb mõlemad isikud süüdimõistetuks

§ 184lg 21 p 1 järgi.

  1. A. Golodovi kaitsja väidab esitatud apellatsioonis, et tema kaitsealusele mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ega süüdistatava isikule ning on karjuvas vastuolus senise kohtupraktikaga. 17.
  2. Seaduseandja on suures koguses narkootilise aine käitlemise eest grupis ja suure varalise kasu saamise eesmärgil näinud ette karistuseks 6 -20 aastat või eluaegse vangistuse. Siinjuures tuleb märkida, et karistusi narkokuritegude toimepanemise eest karmistati tunduvalt Riigikogus
  3. detsembril 2003.a vastuvõetud seadusega, milline jõustus
  4. jaanuarist 2004.a. Nagu nähtub seaduseelnõu seletuskirjast, olid muudatused karistusseadustikus tingitud vajadusest oluliselt karmistada narkokuritegude eest mõistetavaid karistusi, tagades seega rahva õiglustundele vastava karmima karistuspoliitika rakendamise. Eelnõu ettevalmistamisel lähtuti põhimõttest, et karistuse karmistamisel tuleb arvestada asjaolu, kas tegu on narkootilise või psühhotroopse aine tarvitajaga, keda tuleb ja peab käsitlema kui sõltlast e. haiget inimest, kes vajab ravi sõltuvusest vabanemiseks või on tegemist kurjategijaga, kelle eesmärgiks on vahendeid valimata saada tulu narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslikust edasiandmisest, vahendamisest, valmistamisest, omandamisest, valdamisest või kasutamisele kallutamisest, olles seega ohuks ühiskonnale, rahvatervisele ja elanike turvalisusele. Eelnõu algatajate arvates ei olnud narkokuritegude eest mõistetavad karistused piisavad ega proportsionaalsed narkokuritegudega kaasneva kahju ja ohu tekitamisega ühiskonnale, rahvatervisele ja elanike turvalisusele (seletuskiri Karistusseadustiku muutmise eelnõule 84SE I). Seega näitavad väga ranged karistused narkootiliste ja psühhotroopsete ainete suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest seadusandja tahte suunda ning seletuskirjast ilmnevad põhjendused, miks kehtestatud karistusnorm on sobiv narkokuritegude keelustamiseks ja just nii karistatavaks kuulutamiseks. Ka Riigikohus on oma
  5. oktoobri 2003.a otsuses nr 3-1-3-14-03 väljendanud seisukohta, et varalise kasu saamise eesmärk narkootiliste ainete käitlemisel on õiguslikult eriti taunitav (RT III 2003, 32, 332). 17.
  6. Karistuse mõistmisel peab lähtuma eelkõige süü suurusest, käesoleval juhul narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kogusest ja ohtlikkusest inimese tervisele ning teo toimepanemise asjaoludest ning alles seejärel süüdlase isikut iseloomustavatest andmetest. Karistuse mõistmisel tuleb arvesse võtta eelkõige seda, et garaažist leitud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kogus oli väga suur, millest piisanuks narkojoobe tekitamiseks kümnetele tuhandetele inimestele. Sotsiaalministri
  7. mai 2005.a määruse nr 73 lisa nr 1 kohaselt liigitatakse narkootilised ja psühhotroopsed ained oma ohtlikkuse tõttu nelja nimekirja. Neist esimesse nimekirja kuuluvad kõige ohtlikumad ained. Ei vaja tõestamist, et on oluline vahe, kas käidelda esimesse või neljandasse nimekirja kuuluvaid aineid. A. Golodov käitles koos D. Maisurjantsiga valdavalt esimesse nimekirja kuuluvaid aineid. Vaid 3-metüüfentanüül kuulus teise nimekirja. 17.
  8. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on A. Golodovile karistuse mõistmisel arvesse võtnud kõiki

§ 56sätestatud karistuse mõistmise aluseid.

Karistuse mõistmisel ei saa lähtuda mingist statistilisest keskmisest, mis abstraktselt kujuneb sarnase kvalifikatsiooniga süütegudest. Kui võrrelda mõistetud karistusi pelgalt kvalifikatsiooni alusel, siis jäetakse täielikult kõrvale karistuse mõistmise peamine kriteerium – teo sisemine ebaõigus. Seetõttu ei pea kohtukolleegium asjakohaseks A. Golodovi kaitsja 10

(6)apellatsiooni etteheiteid selle kohta, et apelleeritud kohtuotsusega A. Golodovile mõistetud karistus ei ole kooskõlas teistes samaliigilistes asjades mõistetud karistustega. 17.4. Ehkki D. Maisurjants ja tema kaitsja vaidlustasid kohtuotsust sisuliselt ja ei vaidlustanud mõistetud karistust, peab kohtukolleegium siiski vajalikuks märkida, et ka D. Maisurjantsile mõistetud karistus on kohtukolleegiumi hinnangul kooskõlas

§ 56sätestatuga ning selle kergendamiseks puudub alus.

Kohus on mõistnud D. Maisurjantsile võrreldes A. Golodoviga põhjendatult rangema karistuse, sest ta mõisteti süüdi kahes narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuriteoepisoodis, tema teopanus kuriteo toimepanemisesse oli suurem ja tema poolt toime pandud kuriteod ei olnud esmakordsed. Tema suhtumist seaduste täitmisesse iseloomustab seegi, et teda on korduvalt karistatud väärteomenetluse korras. 18. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja § 340 lg 2 p 6 kohtukolleegium leiab, et Harju Maakohtu 13. detsembri 2007.a otsus kuulub osaliselt tühistamisele ja teeb uue otsuse. Meelika Aava Ene Randmäe Igor Amann 11

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.