1-07-13722\9

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2008.a Kriminaalasja number 1-07-13722 Kohtukoosseis Eesistuja Ene Randmäe, liikmed Ivi Kesküla ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Kohtuistungi toimumise aeg Tatjana Derkatš
2. märts 2008.a Tõlk Marina Lepiksoo Kriminaalasi Valeri Surkovi süüdistuses KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27.novembri 2007.a kohtuotsus Apellatsiooni esitajad Süüdistatav Valeri Surkov ja tema kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo Prokurör Eve Soostar Süüdistatav Valeri Surkov, ik 36903292212 Kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo Resolutsioon Jätta Harju Maakohtu
3. novembri 2007.a kohtuotsus Valeri Surkovi kriminaalasjas muutmata. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtusse, mille esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest või kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
4. Valeri Surkov mõisteti süüdi ja karistati KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi 10 aasta vangistusega. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati karistust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti vangistus 6 aastat ja 8 kuud, karistuse aja algusega
5. mai 2007.a. 1 1.
6. V. Surkov mõisteti süüdi selles, et tema, olles varem toime pannud vägistamise, 14.
7. 2007a. kella 01 paiku öösel Tallinnas Tondi tänava ja Linnu tee ristmikul lohistas õlgadest kinni hoides lähedalasuvasse põõsastikku lapseealise ( sündinud xx.xx. xxxx.a ) L.O, võttis kannatanu taskust mobiiltelefoni ja viskas selle vastu kivi puruks, lõi kannatanut korduvalt rusikaga pea piirkonda ja ühel korral rusikaga kõhtu, rebis katki kannatanu teksa - ja aluspüksid ning seejärel, olles peksmisega maha surunud kannatanu vastupanu, vägistas kannatanu vaginaalselt. Vägivalla tulemusena oli L.O-le põhjustatud füüsiline valu ja tervisekahjustused - põrutushaavad näol ja vasaku põlveliigese eespinnal; nahamarrastused näol, kaelal, alakõhul ja - seljal ning üla-ja alajäsemetel; nahaalused verevalumid näol, vasakul rinnal, alakõhul ja seljal ning ala - ja ülajäsemetel. Seega Valeri Surkov isikuna, kes on varem toime pannud vägistamise, pani noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes toime tema tahte vastaselt suguühendusse astumise vägivallaga so KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ettenähtud kuriteo. Apellatsioonide taotlused
8. Kaitsja taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist V. Surkovi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p - de 1 ja 6 järgi ja uue otsusega V. Surkovi süüdimõistmist KarS § 121 järgi ning tema karistamist selle paragrahvi sanktsioonis ettenähtud karistusega. Kaitsja leiab, et kohus on süüteosasjas olevaid tõendeid hinnanud ühekülgselt ning see asjaolu on toonud kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kuriteo raskusele mittevastava karistuse mõistmise. V. Surkov on asja uurimise käigus andnud ühesuguseid ütlusi selles, et ta kannatanuga suguühendusse ei astunud, ja saades teada kannatanu vanusest, loobus edasisest katsest vahekorda astuda. Samal ajal on kannatanu ütlused äärmiselt vastuolulised. Hinnates süüdistatava ja kannatanu ütlusi ning asjas tehtud ekspertiise, mis üheselt ei kinnita V. Surkovi süüd, on kaitsja seisukohal, et V. Surkovi süü lõpuleviidud vägistamises ei ole igakülgselt ja kahtlusteta tõendatud. Kaitsja on seisukohal, et lõpuleviidud vägistamine ei ole tõendamist leidnud ja ta ei saa kaitsjana ignoreerida ka V. Surkovi ütlust selle kohta, et ta loobus kannatanuga vahekorda astumisest, kui sai teada viimase vanuse. See väide ei ole süüteoasjas olevate tõenditega kummutatud. Seega on tegemist vabatahtliku loobumisega lõpetamata süüteokatsest ja V. Surkovi tuleb karistada tegelikult toimepandud KarS § 121 järgi ettenähtud kuriteo eest. Ka ei nõustu kaitsja süüdlasele mõistetud ülemäära range karistusega. See ei seondu eripreventiivse eesmärgiga tuua ta tagasi ühiskonda ega tema seksuaalhälbe ravimise vajalikkusega. 2.
9. V. Surkov eitab esitatud apellatsioonis alaealise kannatanu vägistamist. Tema väitel ei astunud ta kannatanuga suguühendusse, kuna ei olnud selleks võimeline enneaegselt toimunud seemnepurske tõttu, ja saades teada, et kannatanu on xx aastane, loobus temaga vahekorda astumast. V. Surkov kinnitab, et tal on naine, keda armastab ja kes teda toetab. Ta palub süüasi uuesti läbi vaadata ja vähendada mõistetud karistust miinimumini. Ringkonnakohtu seisukoht.
10. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu süüdimõistev otsus V. Surkovi suhtes on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. 2 V. Surkovi süüdimõistmise aluseks on tema käitumine
11. aprillil 2007.a kella 01 paiku öösel Tallinnas Tondi t. ja Linnu tee ristmikul. Kohtus tuvastatud asjaoludel järgnes ta seal xx aastasele võõrale L.O-le, haaras teda õlgadest ja lohistas lähedalasuvasse põõsastikku, kus lõi talle rusikaga pähe, kõhtu, tiris seljast riided, rebis katki lapse teksa - ja aluspüksid ning surunud maha kannatanu vastupanu - mille käigus kannatanu palus end rahule jätta, karjus appi ja hammustas teda kätte – asus V. Surkov temaga vaginaalselt suguühendusse. Kui mees püsti tõusis, jooksis L.O sündmuskohalt ära. Koju jõudes, rääkis ta kasuisa A.Mle, et teda peksti ja vägistati. Vägistamisest rääkis ta järgmisel päeval ka oma emale R.O-le ja isale L.O-le. 3.
12. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni väidetega, et V. Surkovi süü lõpuleviidud vägistamises ei ole küllaldaselt tõendatud. Kohtukolleegium tähendab, et kannatanul leiduvad kehavigastused, puruks rebitud teksapüksid ja järgmisel päeval politsei poolt sündmuskohal vaatluse käigus fikseeritud laialiloobitud L.O pluus, sokid, rinnahoidja ja menstruatsoooniside, lõhutud mobiiltelefon ning kannatanu vanemate ütlused ja DNA ekspertiisiakti arvamused – on kooskõlas xx aastase L.O ütlustega tema vägistamisest, millised ta andis 14.
13. 2007.a uurijale ja lastekaitsetöötajale. L. Otsmani kinnituse kohaselt vedas võõras mees ta Tondil lasteaia lähedale põõsastesse, tiris jalast teksapüksid ja lõi puruks tal pükste taskus olnud telefoni. Mees võttis endal püksid jalast. Kannatanu püüdis vastu hakata ja kordas, et ära tee. Seepeale hakkas mees teda kehasse ja pähe peksma ja tal puudus võimalus vastu hakata. Ta oli pikali, mees pani talle jope alla ja tuli talle peale, hoidis teda tugevasti kinni ning asus temaga tupe kaudu vahekorda. Tal oli valus. 29.
14. 2007.a DNA ekspertiisi akti kohaselt kannatanu tupe tagumiselt võlvilt, tupe sissekäigult ja emakakaelalt DNA analüüsiks võetud proovi nn seemnerakkude fraktsioonist segaproovides olid esindatud kõik ja ainult V. Surkovi ja L.O esinevad DNA alleelid. Sama ekspertiisi akti kohaselt oli kannatanu pluusi, jope, teksapükste ja aluspükste jalgade vahelisel osalt DNA analüüsiks võetud proovis, nn seemnerakkude fraktsioonist, määratletud DNA proovid kokkulangevad V. Surkovi võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga. Lähtuvalt eeltoodust leiti L.O tupest ja pesuesemetelt V. Surkovi DNA, mis kinnitab kannatanu ütlusi, et V. Surkov astus temaga vaginaalselt suguühendusse. Seda ei välista asjaolu, et günekoloogilise ekspertiisiakti kohaselt L.O neitsinahk oli 16.
15. 2007.a toimunud läbivaatusel vigastuseta. Ekspertide arvamusel oli kannatanu neitsinaha omaduste tõttu võimalik suguühe ilma defloratsiooni tekitamata. Keskhaiglas 14.
16. 2007.a toimunud läbivaatusel tuvastati kannatanu neitsinahal kriimustus, mis võis olla tekitatud samal päeval eelkirjeldatud asjaoludel. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu ütlustest tulenev kuriteolise sündmustiku kirjeldus on kooskõlas eelkirjeldatud ja maakohtus uuritud tõenditega ning ei ole kummutatav süüdistatava vastuväidetega. Seonduvalt apellatsiooniga tõdeb kohtukolleegium, et 13 aastase kannatanu emotsionaalseid ja hinnangulisi kirjeldusi toimunust ja sellele eelnevast võisid mõjutada üleelatud alandus ja hirm. Samas on L.O seletused V. Surkovi poolt toime pandud vägistamise tehioludes kokkulangevad kohtus tuvastatud asjaoludega. Kohtukolleegium peab siinjuures asjakohaseks osundada, et vägistamine iseenesest kahjustab nii füüsilist kui vaimset tervist, kuna on olemuslikult kehaline rünne, mis tekitab hirmu, alandust jm negatiivseid emotsioone, kusjuures välistatud ei ole isegi kehavigastuse või psüühikahäire saabumine vägistamise tagajärjel. 3 3.
17. Sisuliselt kinnitab ka V. Surkov ise L.O ütlusi, väites, et peksis kannatanut, samas eitamata soovi astuda temaga seksuaalvahekorda. Küll esitab ta omapoolse versiooni selles, et alaealise suudlemise ajal toimus tal iseeneslik seemnepurse, mistõttu ta ei olnud võimeline suguühteks. V. Surkovi end õigustavad ütlused on ilmses vastuolus. Maakohtu otsuses märgitakse, et kui V. Surkovil oleks toimunud seemnepurse, nagu ta väidab, ajal, mil temal ja kannatanul olid riided seljas ja ta üksnes suudles kannatanut, ei oleks tema seemnevedelik sattunud L.O tuppe ja aluspükstele. V. Surkovi väited, et tüdruk riietus end ise lahti ja heitis vabatahtlikult pikali, lahknevad tema enda ütlustest, et võib-olla tegi tüdruk seda kartusest tema ees ( tl. 125 ) ja kui ta tüdrukule peale heitis, hakkas viimane teda näost küünistama ja appi karjuma. Et appi karjumist takistada, pani V. Surkov näpu tüdruku suule, mispeale viimane näppu hammustas. Seetõttu hakkas V. Surkov teda peksma. Juba ainuüksi V. Surkovi ütlustest nähtuvalt püüdis kannatanu V. Surkovi igati takistada temaga suguühendusse astumist ja talle mistahes moel vastu hakata. Kannatanu ütlused järgneva, tema tahte vastase ja vägivaldse suguühenduse kohta süüdistatavaga on kooskõlas kannatanu tupest võetud seemnerakkude fraktsioonis leiduvate V. Surkovi DNA alleelidega. Kohtukolleegiumi arvates on kannatanu kajastanud oma ütlustes olulisi sündmusi viisil mille toimumises ei teki tõendite kogumi järgi kahtlusi. Maakohus on tuvastatud kannatanu tahtevastasuse vahekorrale kui ka selle läbiviimiseks rakendatud vägivalla. Süüdistatava ütlused vägistamise loobumisest, põhjusel, et ta sai xx aastase kannatanu käest teada tema vanuse, ei haaku faktiliste asjaoludega ega ole kooskõlas kogutud tõenditega. Kohtukolleegium märgib muuhulgas, et V. Surkovile ei saanud xx-aastase kannatanu alaealisus tulla üllatusena, mida ta on ka ise sisuliselt tunnistanud, ja mis oleks tinginud tema ootamatu loobumise vägistamisest. Samuti ei seondu V. Surkovi väited loobumisest üheaegsete seletustega, et ta ei olnud suuteline suguühet lõpule viima tahtest sõltumata. 3.
18. Kohtukolleegiumi veendumusel on maakohtu otsuses põhjendatult ja eelpool käsitletud tõenditele tuginevalt seaduslikult tuvastatud, et varem vägistamise eest karistatud V. Surkov astus tahtlikult, vägivalla kasutamisega alaealise tahte vastaselt temaga vaginaalsel teel suguühendusse, s.o. pani toime L.O vägistamise. Kohtukolleegiumi arvamusel vastab V. Surkovi tegu vägistamise süüteokoosseisule, tegu on õigusvastane ja V. Surkov on selles süüdi. 3.
19. Maakohus on V. Surkovile karistuse mõistmisel järginud KarS §-s 56 sätestatut. Kohus on eelkõige pidanud silmas V. Surkovi süü suurust, süüteo toimepanemisel ilmnenud raskendavate asjaolude puudumist ja kergendavat asjaolu - kahetsust. Süü suuruse määramisel on maakohus andnud hinnangu süüteoga seotud asjaoludele, mis kujutavad endast süüdlasele tehtavat etteheidet ning põhistavad teo hukkamõistu väljendava karistuse. Seoses eripreventatiivse prognoosiga ja kaitsja taotlusega vähendada mõistetavat karistust seksuaalsuunitluse häire ravimise vajadusest johtuvalt, märgib kohtukolleegium, et kohtupsühhiaatria-kohtuseksuoloogia ekspertiisi arvamuse kohaselt pani V. Surkov kuriteo toime süüdivusseisundis kuid V. Surkovi psüühilised iseärasused võivad saada soodustavaks uute kuritegude toimepanemisele ja vägivaldsusele. Ta ei vaja psühhiaatrilise sundravi kohaldamist. Eeltoodu põhjal ei nõustu kohtukolleegium apellatsioonis esitatuga, et V. Surkovile mõistetud karistust peaks kergendama temal diagnoositud seksuaalsuunitluse häire tõttu. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse argumentidega, mis põhistasid süüdlasele mõistetud karistuse ja leiab, et karistuse muutmiseks puudub alus. 3.
20. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium Harju 4 Maakohtu 27.novembri 2007.a kohtuotsuse Valeri Surkovi suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Ene Randmäe Ivi Kesküla Jüri Paap 5 6