Obsah (4)

§ 184§ 73§ 68§ 74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28 aprill 2008, Tallinn Kriminaalasja number 1-07-6926 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liiked Julia Katš

§ 184lg 1 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 22 veebruari 2008 üldmenetluse otsus. Apellatsiooni esitajad Kaitsja, advokaat Marina Leis ja süüdistatav A.Žuravel ning kaitsja vandeadvokaat Raivo Bergson Prokurör Ringkonnaprokurör Endla Ülviste Süüdistatavad Karen Galamjan, ik: 38011180307, varem kriminaalkorras karistamata, vahi all 09.06.2006- 01.08.2006, Aleksandr Žuravel, ik: 37810170230, varem kriminaalkorras karistamata, vahi all 09.06.2006- 16.08.2006 Kaitsjad Advokaat Marina Leis ja vandeadvokaat Raivo Bergson RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 22 veebruari 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-6926 Aleksandr Žuraveli ja Karen Galamjani süüdistusasjas sisuliselt muutmata. 1 Täpsustada kohtuotsuse sissejuhatavat osa, lugedes õigeks, et Aleksandr Žuravelil on kõrgharidus. A.Žuraveli ja tema kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. K.Galamjani kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistatavatel on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: 1 Aleksandr Žuravelile oli esitatud süüdistus selles, et pani toime

§ 184

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so suures koguses psühhotroopse aine GHB ebaseadusliku käitlemise. Ja nimelt omandas ebaseaduslikult enne 09.06.2006 kohtueelses menetluses tuvastamata kohas ja isikult suures koguses, so vähemalt 4 213,25 grammi psühhotroopset ainet GHB-d, millest osa hoidis enda kasutuses olevas sõiduautos VW Passat r/n XXX XXX kuni andis 09.06.2006 kella 21:00 ajal X juures 582,2 grammi GHB-d (49%) edasi Karen Galamjanile ning 56,38 grammi GHB-d (50%) hoidis jätkuvalt sõiduautos kuni politsei selle 09.06.2006 läbiotsimisel leidis ja ära võttis. Osa ebaseaduslikult omandatud GHB-st, so 3 574,67 grammi (49%) hoidis Aleksandr Žuravel oma elukohas X kuni politsei selle läbiotsimisel leidis ja ära võttis. 2. Karen Galamjanile oli esitatud süüdistus selles, et ta pani toime

§ 184

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so suures koguses psühhotroopse aine GHB ebaseadusliku käitlemise. Nimelt omandas 09.06.2006 kella 21:00 ajal X juures Aleksandr Žuravelilt ebaseaduslikult, suures koguses, so 582,2 grammi psühhotroopset ainet GHB-d (49%). 3. Harju Maakohus tunnistas Karen Galamjani süüdi

§ 184

lg 1 järgi ja karistas 1 aasta 9 kuulise vangistusega,

§ 73

lg 1,2,3 alusel määrati et K.Galamjanil tuleb mõistetud karistusest koheselt ära kanda 6 kuu pikkune vangistus. 1 aasta 3 kuulisest vangistusest vabastati ta tingimisi ja määrati katseajaks 4 aastat.

§ 68

lg 1 alusel loeti kantud karistuse hulka eelvangistuses viibitud 09.06.-01.08.2006. Karistuse alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev. Määrati et kautsjon kuulub tagastamisele karistuse kandmisele asumisel. Aleksandr Žuravel tunnistati süüdi

§ 184

lg 1 järgi ja karistati 4 aastase vangistusega.

§ 68

lg 1 alusel loeti kantud karistuse hulka eelvangistuses viibitud 09.06-16.08.2006, karistuse alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev. Määrati, et kautsjon tagastatakse karistuse kandmisele asumisel. APELLATSIOONID: 2

1. K.Galamjani kaitsja taotleb muuta Harju Maakohtu otsust K.Galamjanile mõistetud karistuse osas ning talle mõistetud vangistust 1 a 9 kuud mitte pöörata täitmisele ja määrata katseajaks 4 aastat. Kaitsja arvates ei ole põhjendatud kohtu seisukoht mille kohaselt K.Galamjan peaks kandma veel reaalset karistust 4 kuud ja 8 päeva. Süüdistatav vabastati vahi alt 01.08.2006 seoses vahistamise asendamisega tõkendiga kautsjon, mille ta tasus. Peale seda on ta käitunud seaduskuulekalt suutnud hoiduda narkootikumide tarvitamisest, jätkanud tööd, tegeleb edasi spordiga, kasvatab last. Seega oma käitumisega on ta näidanud, et on aru saanud oma kuritegeliku käitumise taunitavusest ning pole mingit alust arvata, et tal oleks tekkinud või võiks tekkida edaspidi karistamatuse tunne. Kaitsja tehes viite Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-41-04 leiab, et K.Galamjanile on nn šokivangistus juba oma mõju avaldanud. Uuesti šokivangistuse kohaldamine oleks mittevajalik ega täidaks oma ülesandeid.
2. A.Žuraveli ja tema kaitsja ühises apellatsioonis taotletakse Harju Maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsusega kergendada A.Žuravelile mõistetud karistust. Apellandid vaidlustavad kohtuotsust kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise, kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise, karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. A.Žuraveli ärakantud karistusaja arvestamisel on kohus ekslikult jätnud arvestamata, et ta vabanes arestimajast 17 augustil 2006, mitte 16.08.2006 nagu otsuses on, Kohus on eksinud A.Žuraveli ankeetandmetes, märkides et tal on keskharidus, tegelikult on tal kõrgharidus. Tõendatud ei ole, et A.Žuravel oli psühhotroopse aine käitlemisel aktiivsemaks pooleks nagu leidis, kohus. Süüdistatava ütlused seda ei kinnita. Kohus jättis tähelepanuta tema tervisliku seisundi. Esitati tõend temal kolju iseärasusest, mis tekitab peavalu ja mille tõttu ta tarvitas GHB-d. Kohus on karistanud teda sanktsiooni keskmises määras, arvestades puhtsüdamlikku kahetsust ja karistatuse puudumist, elu- ja töökoha olemasolu. Kaitsja leiab, et mõistetud karistus on liialt range. Kohus on jätnud tähelepanuta, et ta on šokivangistuse juba ära kandnud. Toimepandud kuriteost on möödas 2 aastat, mil süüdistatav käitus õiguskuulekalt. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS.
3. K.Galamjan ja tema kaitsja toetasid esitatud apellatsiooni ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja uue otsusega kohaldada karistusest tingimisi vabastamist. A.Žuravel ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja uue otsusega kohaldada karistusest tingimisi vabastamist. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus põhjendatud ja seaduslik ning apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu. Taotleb jätta apellatsioonid rahuldamata. 3 RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED:
4. Kohtukolleegium ei nõustu A.Žuraveli ja kaitsja poolt apellatsioonis esitatuga, et maakohus on karistuse mõistmisel oluliselt rikkunud menetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 järgi. KrMS § 339 lg 1 p 8 kehtestab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-106-06 väljendatud seisukohale, et nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga. Antud juhul ei ole maakohtu otsuse põhiosa järeldused vastuolus resolutiivosaga. Apellantide poolt maakohtu järeldustega mittenõustumine ei ole käsitatav KrMS § 339 lg 1 p 8 ettenähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.
5. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav siis, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt süüdlasele mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isiksusele või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Maakohtu otsuses on mõistetud karistusi ja K.Galamjani osaliselt karistusest tingimisi vabastamist põhistatud ja seda lähtuvalt nii süü suurusest, süüdlase isikust, kui õiguskorra kaitsmise huvidest. Piisava selgusega on põhjendanud kohus ka oma järeldust sellest, miks süüdistatavaid tuleb karistada erinevalt ning kohtukolleegium leiab, et antud juhul juba inkrimineeritud süüdistuse raskusest tulenevalt on süüdlastele mõistetud karistuste individualiseerimine kooskõlas seadusega. Ringkonnakohus menetleb kriminaalasja süüdistatava ja kaitsjate apellatsioonide alusel, taotletud on süüdistatavate täielikku tingimisi vabastamist. Mõistetud vangistuse tähtaega ei ole apellatsioonides vaidlustatud. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-199-06 on muuhulgas selgitatud, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimuslikult vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Sellisest põhimõttest lähtuvalt, kooskõlas

§ 74

lg-s 3 sätestatuga, saab koos käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks. Antud juhul on A.Žuravel karistatud 4 aastase vangistusega, seega ülaltoodust tulenevalt saab tõstatuda küsimus vaid A.Žuraveli tingimisi vabastamisest

§ 73alusel.

Kohtukolleegium peab vajalikuks osutada Riigikohtu otsustes korduvalt väljendatud seisukohale, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Sõna "üldjuhul" tähendab seda, et tegemist ei ole reegliga, millel puuduksid erandid.

§-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude 4 puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt / Riigikohtu otsused 3-1-1-80-40, 3-1-1-40-04, 1-1-1-99-06/. Kohtukolleegium leiab, et asjaolu, et seadusandja on

§184

lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemiste eest kehtestanud range sanktsioonimäära, ühe kuni kümne aastase vangistuse, näitab selgelt, et see on raske kuritegu, mille toimepanemise eest tuleb seadusele vastavalt mõista ka range karistus. Raske rahvatervise vastu suunatud kuritegu ei saa hinnata kui kerget süütegu, mille karistamisel üldjuhul on võimalik kohaldada

§ 73, 74 sätteid.

Seega suures koguses psühhotroopse aine käitlemise eest mõistetud vangistusest tingimisi vabastamise korral peavad olema tuvastatavad väga erandlikud asjaolud kas kuriteo toimepanemise või süüdlase isiku osas. Antud juhul on tuvastamist leidnud, et süüdistatavad käitlesid gammahüdroksübutüraati( GHB-d), mis kuulub sotsiaalministri 18 mai 2005 määruse nr 73 lisa 1 alusel narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirja. Seega on tegemist väga ohtliku ainega ning oluline on ka aine kogus, mis antud juhul ületas A.Žuraveli puhul aine suure koguse miinimummäära mitmekümne kordselt ning puuduvad sellised märkimisväärsed asjaolud, mis annaks A.Žuraveli poolt toimepandule hinnangut andes aluse tema tingimisi karistusest vabastamiseks. Fakt, et isik on varem kriminaalkorras karistamata on maakohtule teada olnud ja karistust kergendavaid asjaolusid on maakohus arvestanud, mis on tinginudki temale 4 aastase vangistuse mõistmise ehk karistuse, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra. Puudutavalt apellatsioonis esitatud etteheidet võrdse kohtlemise printsiibi rikkumise kohta karistuse mõistmisel märgib kohtukolleegium, et kahtlemata eksisteeriva ja arvestatava põhimõtte kohaldamisel ei saa jätta tähelepanuta ka süüpõhimõtet. Süüpõhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõtte konkurentsis tuleb alati eelistada esimest, kuivõrd võrdne kohtlemine ei kujuta endast karistuse mõistmise alust, küll aga on seda süü. Kohtukolleegium uuesti märgib, et maakohus on K.Galamjanile mõistetud kergemat karistust põhjendanud ja esitanud oma motiivid ka tema osaliselt tingimisi karistusest vabastamise kohta. Antud juhul ei ole prokuröri poolt K.Galamjanile mõistetud karistust ja KrMS § 73 sätete kohaldamist vaidlustatud ning temale leebe karistuse mõistmine ja sellest osaline vabastamine, ei saa antud juhul tingida A.Žuravelile mõistetud karistuse leevendamist ringkonnakohtu poolt. A.Žuraveli tervislik olukord oli kohtule teada ja kohus on sellekohastele ütlustele oma hinnangu ka andnud. Kohtukolleegium leiab, et suures koguses ohtliku psühhotroopse aine GHB tarvitamise vajadus peavalude raviks pole ka apellatsiooni alusel tuvastatav ning kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt narko- või psühhotroopse aine tarvitamine või ka sõltuvus neist, ei ole karistuse kergendamise aluseks. K.Galamjani kaitsja apellatsioonis on õigesti välja toodud, et nn šokivangistus on sisustatud eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s.o mõnekuulise vangistusega. Osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena. Samas kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole ülalnimetatud põhimõtte vastu eksinud. On määranud, et K.Galamjanile mõistetud 1 aasta 9 kuulisest vangistusest tuleb koheselt reaalselt ära kanda 6 kuud, kusjuures kohus on põhistanud miks ei ole kooskõlas seadusega piirduda šokivangistuse tähtaja mõistmisel vaid tema eelvangistuses viibitud lühikese ajaga. 5 Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega ja leiab, et apellatsioonis esitatu ei too endaga kaasa niigi leebe karistuse muutmist. Asjaolu, et süüdistatavad on juba eelvangistuses viibinud ja vahi alt vabastatud, ei ole kohtule karistuse mõistmisel selliseks siduvaks faktiks, mis välistaks nende karistamise reaalse vangistusega nagu ka asjaolu, et pärast vabastamist on süüdlased käitunud õiguskuulekalt ja loobunud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamisest. Ülaltoodu alusel kohtukolleegium leiab, et Harju Maakohtu poolt mõistetud karistused on põhjendatud ja kohus ei ole kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust, millega oleks süüdistatavate olukorda raskendanud. 9. Kriminaalasja materjalidega on tuvastatav kohtu eksimus A.Žuraveli isikuandmetes kohtuotsuse sissejuhatavas osas. Nimelt on kohus ekslikult märkinud otsusesse et A.Žuravelil on keskharidus, tegelikult on materjalidest nähtuvalt A.Žuravelil kõrgharidus. Selline eksitud on ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav täpsustamise korras. Apellatsioonis viidatud A.Zuravelil kantud karistuse aja ebaõige arvestamine, ringkonnakohtu poolt tuvastamist ei leidnud. Apellatsioonikohtus kaitsja kinnitas, et maakohtu istungil esitas prokurör tõendi, kus olid täpsed andmed A.Žuraveli arestimajas viibimise kohta. Vastavalt kriminaalasja materjalidele on tõepoolest prokuröri poolt esitatud kaks õiendit, millised kohus on kriminaalasja materjalide juurde lisanud. Tõenditest nähtuvalt / II kd. t.lk. 64-65/ on A.Žuravel viibinud vahi all 09.06.2006 kuni 16.08.2006 nagu on otsuses kajastanud ka maakohus. Seega kaitsja poolt viidatud tõendid ei kinnita A.Žuraveli vabastamist 17.08.2006. 17.08.2006 A.Žuraveli vabanemist kinnitavaid andmeid toimikus ei ole. Selliseid tõendeid ei esitanud kaitsja ka ringkonnakohtus. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul pole alust tuvastada, et maakohus oleks eksinud eelvangistuses viibitud aja arvestamisel. 10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2 , 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse Aleksandr Žuraveli ja Karen Galamjani süüdistusasjas sisuliselt muutmata, täpsustades otsuse sissejuhatavat osa. A.Zuraveli ja tema kaitsja apellatsiooni rahuldab osaliselt, K.Galamjani kaitsja apellatsiooni jätab ringkonnakohus rahuldamata. IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA MALLE PREIMER 6