järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 12 märtsi 2008 otsus Apellatsiooni esitaja Riigiprokuratuur Prokurör Riigiprokurör Helga Aadamsoo Süüdistatav Sven Smitt, ik: 37005174716, töötab R OÜ, vahistatud ei olnud Kaitsja Vandeadvokaat Raul Ainla RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 12 märtsi 2008 otsus kriminaalasjas nr 1-04-208 Sven Smitt’i suhtes muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS: Sven Smitt’ile oli esitatud süüdistus selles, et ta olles Kaitseministeeriumi kõrgem ametnik, oli Kaitseministeeriumi kantsleri käskkirjaga 11.12.2001 nr 771 määratud Kaitseministeeriumi kinnisvara- ja ehitusosakonna ehitusbüroo nõuniku ametikohale ja töötas sellel ametikohal alates 12.12.2001 kuni 10.02.2004. Sven Smittile oli vastavalt Kaitseministeeriumi kinnisvara ja ehitusosakonna põhimäärusele ning Kaitseministeeriumi kinnisvara ja ehitusosakonna juhataja, samuti Kaitseministeeriumi kinnisvara ja ehitusosakonna juhataja asetäitja poolt pandud teenistusülesanneteks korraldada Kaitseministeeriumi valitsemisel olevat hoonete ja rajatiste ning nende aluse maa kinnistamist, mõõdistamist, hindamist, vajalike planeeringute korraldamist ja vastutada ettevalmistatud dokumentide sisulise õigsuse ja õiguspärasuse eest. Samuti oli Sven Smitt Kaitseministeeriumi valitsemisel oleva Võru maakonnas x vallas asuval kinnistul nr. xxxx (uus registriosa nr xxxxxxx), nimetusega x linnak, metsa müüki korraldav isik. Seega lähtuvalt eeltoodust oli Sven Smitt ametiisik
lg 1 mõttes, sest talle olid pandud haldamis- ning varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded ning tal oli seadusest tulenev kohustus järgida riigi varalisi huvisid, kasutas ebaseaduslikult ära oma ametiseisundit tekitas suure varalise kahju Eesti Vabariigile st pani toime
Ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamine seisnes alljärgnevas: 07.03.2003 tegi Sven Smitt kaitseministrile ettepaneku müüa x linnakus kasvava metsa raieõigus kokkuleppehinnaga müügiviisi kasutades OÜ Eesti Metsakorralduskeskuse hindamisaktis nr.T-03/144 määratud mahus ja hinnaga ning Võrumaa Keskkonnateenistuse 20.02.2003 käskkirjaga nr.44-2-1/779-1 ja Rõuge Vallavalitsuse 27.02.2003 korraldusega nr. 2-1.3/4 antud raadamisloa ja metsateatise nr.4-123/1007 alusel AS-le Empower EEE. Selleks valmistas Sven Smitt ette kaitseministri käskkirja nr.107 projekti, mille kohaselt vastavalt Riigisaladuse seaduse § 5 p 15, Metsaseaduse § 41 p 3, § 43 (kehtis selles redaktsioonis kuni 01.01.2007) ja Vabariigi Valitsuse 31.08.1999.a määruse nr 262 „ Riigimetsas kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjali müügikorra“ p 6, 37, 38, 39 (kehtis selles redaktsioonis kuni 12.01.2007) ja kaitseministri 13.12.2002 käskkirja nr 707 alusel tuleb võõrandada Võru maa-konnas Rõuge vallas asuval kinnistul nr. 8163 (uus registriosa nr 816341) nimetusega S linnak 83,4 hektaril kasvava metsa raieõigus mahuga 19064 tihumeetrit hinnaga 1 812 685 krooni AS-le Empower EEE. Kaitseministri käskkirja nr 107 projekti juurde koostas Sven Smitt märgukirja nr 4-123/1368, 07.03.2003, milles põhjendas vajadust võõrandada Võru maakonnas Rõuge vallas asuval kinnistul nr. 8163 (uus registriosa nr 816341) nimetusega S linnak 83,4 hektaril kasvava metsa raieõigus mahuga 19064 tihumeetrit kokkuleppehinnaga müügiviisi kasutades. Sven Smitt viitas märgukirjas Metsaseaduse § 43 (kehtis selles redaktsioonis kuni 01.01.2007) ja Vabariigi Valitsuse 31.10.1999 määrusele nr 262 ning märkis, et nimetatud õigusaktide kohaselt on see ainuke teostatav lahendus ning lisas, et kokkuleppehind ei tohi olla madalam harilikust väärtusest. 2 Tegelikkuses tellis Sven Smitt S linnaku metsa takseeri ja hindamise OÜ-lt Eesti Metsakorralduskeskus ning võttis vastu OÜ Eesti Metsakorralduskeskus poolt teostatud kasvava metsa hindamise akti nr T-03/144, kus oli kasvava metsa maksumus arvutatud Vabariigi Valitsuse 31.märtsi 1998 määruse nr 73 Erastataval maal asuva metsa maksumuse määramise korra alusel ja Keskkonnaministeeriumi ja Rahandusministeeriumi 30.juuli 1993.a. määrusega nr 19/112 kinnitatud “Kasvava metsa müügi hinnakirja” alusel. OÜ Eesti Metsakorralduskeskus poolt teostatud hindamise aktis nr T-03/144 oli kasvava metsa hinnaks toodud 1 812 685 krooni. Seega Sven Smitti poolt ettevalmistatud Kaitseministri käskkirja projektis nr 107 ei olnud tegemist kokkuleppel hinnaga müümisega, sest OÜ Metsakorralduskeskuse poolt koostatud hindamisaktis ei olnud arvutatud metsa maksumus lähtudes „Riigimetsas kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjali müügi korra“ (RT I 1999, 68,670; 1999, 98,873; 2000, 12,89) punkti 7 järgi (kehtis selles redaktsioonis kuni 12.01.2007), mille kohaselt määratakse kasvava metsa raie-õiguse alghind korrutades raielangilt saadava metsamaterjali koguse vastava metsamaterjali hariliku väärtusega ning lahutades korrutisest võimalikud raie-, kokkuveo-, ladustamis- ja langi puhastamise kulud. Vastavalt TsÜS (RT I 2002, 35, 216) § 65 –le on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Samuti vastavalt Metsaseaduse (RT I 1998, 113/114, 1872; 1999, 54, 583; 1999, 82, 750, 1999, 95, 843; 2000, 51, 319; 2000, 102, 670; 2001, 50, 282; 2002, 61, 375; 2002, 63, 387) § 43 lg 6 (kehtis selles redaktsioonis kuni 01.01.2007) kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjali kokkuleppehind ei tohi olla väiksem kasvava metsa ja metsa-materjali harilikust väärtusest. Arvutades kasvava metsa müügihinna lähtudes “Riigimetsas kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjali müügi korra“ p-i 7 (kehtis selles redaktsioonis kuni 12.01.2007) järgi oleks metsa raieõiguse alghinnaks olnud 6 589 098 krooni, mis on 4 776 413 krooni võrra suurem sellest, mis oli välja toodud Sven Smitti poolt koostatud käskkirja nr 107 projektis. Kaitseministri käskkirja nr 107 projektis välja toodud hind 1 812 685 krooni ei olnud kasvava metsa harilik väärtus ja ei vastanud käskkirja projektis väljatoodud õigusaktidele. Sven Smitt, kellele oli ülesandeks pandud korraldada kasvava metsa hindamine S linnakus, ei täitnud oma ametiülesandeid korrektselt, sest korraldas kasvava metsa hindamise lähtudes õigusaktidest, mis ei olnud antud juhul kohaldatavad, olles ise nimetatud asjaolust teadlik ega järginud turuhinnast madala-ma hinnaga raieõiguse müügil riigi varalisi huvisid. Samuti rikkus Sven Smitt Metsaseaduse § 43 lg 4 (kehtis selles redaktsioonis kuni 01.01.2007) ja Vabariigi Valitsuse 31.08.1999.a. määrusega nr 262 kinnitatud Riigimetsas kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjali müügi korra punkti 37 (kehtis selles redaktsioonis kuni 12.01.2007), mille kohaselt kokkuleppehinnaga müüakse kasvavat metsa punktis 6 nimetatud juhtudel, kui müüakse metsamaterjali, kas kestvuslepingute alusel, metsamaterjali väikeseid, kuni 50 m3 suurusi koguseid ning kasvava metsa hooldusraie õigust, millest saadakse kuni 300 m3 metsamaterjali, küttepuid, kiiresti riknevat metsamaterjali või proovipartiisid. Nimetatud alused S linnaku metsa müümisel puudusid. Seega ei olnud kokkuleppehinnaga müügiviisi kasutamine lubatud. Seega oleks Sven Smitt pidanud tegema kaitseministri käskkirja nr 107 projektis ettepaneku müüa kasvava metsa raieõigust kasutades avalikku enampakkumist või eelläbirääkimistega pakkumist, millede mõlema puhul ei tohi hind olla madalam alghinnast, mis on määratletud „Riigimetsas kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjali müügi korra“ punktis 7 (kehtis selles redaktsioonis kuni 12.01.2007). Kaitseminister allkirjastas käskkirja nr 107 kuupäevaga 07.03.2003. 10.03.2003 sõlmiti Kaitseministeeriumi ja Empower EEE AS-i vahel kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjali võõrandamise leping nr 77/0303. Vastavalt lepingule võõrandas Kaitseministeerium S 3 linnakus 19064 tm kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjali 1 812 685 krooni eest Empower EEE AS-le. Eelpoolkirjeldatud ebaseadusliku tegevusega, millega Sven Smitt osales riigivara võõrandamise protsessis, rikkus Sven Smitt Riigivaraseaduse (RT I 1995, 22, 327) § 7 lg 2 ja 4, sest näitas üles ükskõiksust ja hoolimatust riigi vara heaperemeheliku ning otstarbeka käsutamise suhtes ning ei lähtunud põhimõttest, et tuleb suurendada kasu ning vältida kahju tekkimist ning põhjustas sellega Eesti Vabariigile Kaitseministeeriumi kaudu varalise kahju 4 776 413 krooni. Alates 15.03.2007 on nimetatud tegu jätkuvalt omistatav Sven Smitt’ile, seadusest tuleneva teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise eest, kui sellega tekitati suur varaline kahju ja puudub
sätestatud süüteokoosseis, millega pani Sven Smitt toime
HARJU MAAKOHTU OTSUS: Harju Maakohus mõistis Sven Smitt’i
/ alates 15.03.2007
Esitatud tsiviilhagi jättis kohus rahuldamata. APELLATSIOON: Riigiprokuröri apellatsioonis taotletakse Harju Maakohtu 12.03.2008 õigeksmõistva otsus tühistamist materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu. Teha uus otsus ja tunnistada Sven Smitt süüdi
(
Vastavalt
Koheseks ärakandmiseks määrata 5 kuud ning 1 aasta ja 7 kuud vangistusest jätta tingimisi täitmisele ei pöörata, kui Sven Smitt ei pane 2 aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja järgib
Tsiviilhagi rahuldada täies ulatuses ja välja mõista menetluskulud. Materiaalõiguse väära kohaldamisega on kohus põhjendamatult asunud seisukohale, et Sven Smitt ei vasta
lg 1 tunnustele , mistõttu puudub tal eriline isikutunnus ja seetõttu jõuab kohus ebaõigele lõppjäreldusele kuriteokoosseisu puudumise osas. Asjakohaselt on kohus siiski alustanud ametiisiku mõiste analüüsi, lähtudes Sven Smitti ametikohustustest ja nende täitmisest Kaitseministeeriumis, kuid jätnud põhjendamatult tähelepanuta hulgaliselt argumente ning kohtule esitatud tõendeid ja Riigikohtu seisukohti. Ametiisikuks on legaaldefinitsiooni kohaselt isik, kellel on ametiseisund riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik-õiguslikus või eraõiguslikus juriidilises isikus, kui temale on pandud haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. Seega koosneb ametiisiku mõiste kahest üldisest elemendist: ametiseisundist ja eelloetletud ülesannete täitmisest selle raames. Ametiseisundi olemuseks on õiguspädevus, s.o volitused teha kolmandate isikute suhtes siduvaid otsustusi või õiguslikke toiminguid või osaleda otsustuste kujundamise protsessis. Ministri käskkirjaga nimetati Sven Smitt Kaitseministeeriumi kinnisvara-ja ehitusbüroo nõunikuks kelle ametiülesanneteks oli korraldada Kaitseministeeriumi valitsemisalas olevate 4 hoonete ja rajatiste aluse maa kinnistamist, mõõdistamist, vajalike planeeringute korraldamist, samuti pidi ta vastutama vormistatud dokumentide õigsuse eest, mida ta on ka ise kohtuistungil ülekuulamisel kinnitanud. ( Kaitseministeeriumi kinnisvara – ja ehitusosakonna kinnisvara büroo nõuniku kinnitamata ametijuhendi p.3, 10, 11, 12, vastutus p2 ja 3; I kd tl 54-55). Tema peamine töölõik oli küll Kuusalu polügooni maade kokkuostmine, kuid täiendava ülesandena oli talle pandud S linnakus kasvava metsa raieõiguse võõrandamine. Sellise tööülesande olemasolu ja täitmist kinnitas kohtuistungil ka Sven Smitt ise. Raieõigus on varaline õigus ja mets, mille raieõigust võõrandati kuulus riigile, seega oli tegemist riigivaraga võõrandmise korraldamisega, ehk siis varaliste väärtuste liikumist korraldavate tööülesannetega. Sven Smitt sai oma tööülesande Kaitseministeeriumi ehitus – ja kinnisvaraosakonna juhatajalt V. N, kes oli pädev talle tööülesandeid jagama ning seega täitis Sven Smitt talle seoses S linnakuga, pandud tööülesanded, riigi asutusest. S.Smitt pidi korraldama kogu võõrandamise protsessi, sh täpsustama vara asukoha, suuruse, korraldama Kaitseministeeriumi esindajana kõik vajalikud halduslikud küsimused seoses metsa majandamisega, täpsustama millistel tingimustel ja kuidas raieõiguse müük peab toimuma, tagama riigivara võõrandamise metsaseaduses, riigivaraseaduses ja teistes õigusaktides näidatuid korra kohaselt, kuni reaalse müümiseni välja. Sellise tööülesande täitmist kinnitasid kohtuistungil kõik kaitseministeeriumis töötanud ja S linnaku metsa raie korraldamisega seotud tunnistajad kohtuistungil. Tunnistajatena kinnitasid N.L, V.N, V. P , M. K, I. K, M. O, P. R ning H. A, samuti tunnistajad K. M, E. P, T.L ja L. P. Seega täitis Sven Smitt S linnaku metsamaterjali müügi korraldamisel haldamisülesandeid ja varaliste väärtuste liikumist korraldavaid ülesandeid ja prokurör teeb viite Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-68-
Samuti rikkus Sven Smitt Metsaseaduse § 43 lg 4 (kuni 01.01.2007 kehtinud redaktsioonis, edasine sama regulatsioon metsaseaduse § 46 lõikes 1) ja Vabariigi Valitsuse 31.08.1999 määrusega nr 262 kinnitatud Riigimetsas kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjali müügi korra punkti 37, mille kohaselt kokkuleppehinnaga müüakse kasvavat metsa punktis 6 nimetatud juhtudel, arvestusega, et kokkuleppehind ei tohi olla madalam kasvava metsa ja metsamaterjali harilikust väärtusest ning korra punkt 6 sätestab kokkuleppehinnaga müümise viiel juhul ja seda 1) metsamaterjali kestvuslepingute alusel; 2) metsamaterjali väikeseid, kuni 50 m3 suurusi koguseid ning kasvava metsa hooldusraie õigust, millest saadakse kuni 300 m3 metsamaterjali; 3) küttepuid;4) kiiresti riknevat metsamaterjali ja 5) proovipartiisid. Nimetatud alused S linnaku metsa müümisel puudusid. Seega ei olnud kokkuleppehinnaga müügiviisi kasutamine lubatud ning Sven Smitt oleks pidanud tegema kaitseministri käskkirja nr 107 projektis ettepaneku müüa kasvava metsa raieõigust kasutades eelläbirääkimistega pakkumisena, kuid igal juhul oleks tulnud lähtuda Riigimetsas kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjali müügi korra punktidest 7 ja 9, mille kohaselt ei tohi metsamaterjali müügi korral hind olla madalam alghinnast. Vara harilik 7 väärtus alghinnana on tulenevalt kehtivatest õigusaktidest absoluutne väärtus, millest madalama hinnaga riigi vara müüa ei tohi. Sven Smitt aga põhjendas tema valitud müügiviisi valikut sellega, et enampakkumist ei saanud korraldada kuna tegemist oli riigisaladusega kaitstud objektiga vastavalt Riigisaladuse § 5 punktile
sätestatud ametiseisundit saab toime panna üksnes tahtlikult ja seega peab teo toimepanija vähemasti võimalikuks pidama kõigi objektiivse koosseisu asjaolude esinemist. Sven Smitti enda ütluste kohaselt puutus ta kokku 2002 lõpp või 2003 alguses S linnakus metsa raieõiguse müügiga, kuigi oli varem tegelenud Kaitseministeeriumis Kuusalu polügoonil maade kokkuostuga, siis raieõiguse müük oli esmakordne. Varem oli ta eraisikuna äriühingus tegutsedes müünud metsa, kuid see tehing ebaõnnestus kuna kasumit ei saadud. Sven Smitti ütluste kohaselt tellis ta hindamisakti ja oma väidete kohaselt ei osanud ta hindamisakti tellimisel pöörata tähelepanu erinevatele hindamise meetoditele. Kohtuistungil Sven Smitt kinnitab, et polügooni maadele oli tellitud hindamisaktid Eesti Metsakorralduskeskuse OÜ-lt ja nende hindamisaktide alusel soovis Kaitseministeerium osta, kuid kõigil need hinnad ei sobinud ja mõned omanikku lasid ise oma maatükki hinnata ning need hinnad olid erinevad ja sutsu suuremad. S.Smitti ütlusi iseloomustavana esitatud Kaitseministeeriumist saadud hindamisaktid kinnitavad S.Smitti juttu ja näitavadki, et omanike hindamisaktides olid hinnad kõrgemad. Seega Sven Smitt tegelikult teadis, et hinnad on erinevad erinevate hindamist puhul, samuti kuna ta isiklikult oli saanud varem isikliku negatiivse kogemuse, siis on tavapäraselt inimene samade asjaolude suhtes edaspidi hoolikam. Samuti teadis S.Smitt seonduvalt polügooni maadega, et omaniku hindamised, olid suurema ning isegi nüüd, kus süüdistatav püüab kohtuistungil jätta mulje, et ei teadnud ega saanud aru, mis vahe on erastamisehinna ja asja hariliku väärtuse hinna vahel, on see 11 paljasõnaline, kuna hindamisaktile lisatud seletuskirjas on näidatud ära üks hindamisalus (erastamishindade kohta) kuid märgukirjas on ta ise selgitanud ja viidanud võõrandamiskorrale. Tunnistaja K.M andis kohtuistungil ütlusi selles, et eelnevalt oli Sven Smittiga kokku puutunud Kuusalu polügooni maade hindamisel alates 2001 aastast ja nende hindamisel oli kasutatud mõlemat metoodikat ning seetõttu oli Sven Smitt kursis mõlema hindamismetoodikaga. Kui riigimaa ei olnud registrisse kantud siis tavaliselt ei määratud turuhinda. Sven Smitt oli kursis riigimetsa majandamisega seotud küsimustega, mida näitab tema poolt juba 24.07.2002 koostatud märgukiri nr 4-122.2/4135 (II kd tl 103), kus ta toob välja võimalusi riigimetsa paremaks majandamiseks ja pakub omaltpoolt välja kolm varianti punktis 1, peab kõige otstarbekamaks valitsemisalas olevate metsade majandajaks RMK-d ja kõige vähem sobivaks variandiks punktis 3 teenuse ostmist eraõiguslikult juriidiliselt isikult. Seega oli Sven Smitt juba sellel ajal omandanud piisavad teadmised selleks, et analüüsida riigivara valdamisega seotud küsimusi. Seaduse muudatuste ettepanekute tegemine aga eeldab, et puutuvaid seadusi on uuritud ja analüüsitud põhjalikult. Samuti viitas Sven Smitt koostatud käskkirja projektis ja selle juurde koostatud märgukirjas konkreetsetele õigusaktidele, millest lähtuvalt oli arvutatud S linnakus kasvava metsa raieõiguse hind. Kohtuistungil esitatud väited, et ta ei saanudki aru, mis ta märgukirja kirjutas ja kopeeris internetist tekstilõike märgukirja, on vähe öeldes „lapsikud“ ja ei ole tõsisel võetavad, arvestades, et Sven Smitt oli Kaitseministeeriumi ametnik. Seega kuivõrd Sven Smitt oli viidanud analüütiliselt nimetatud dokumentides konkreetsetele õigusaktidele, teadis ta ka millistest õigusaktidest lähtuvalt tuli antud juhul hind määrata ning seda, et erastamishind ei olnud kohane hind metsa müümiseks. Tegelikkuses ei lähtunud Sven Smitt käskkirja projekti koostamisel hindamisaktis toodud andmetest ja sest seal oli viidatud teistele õigusaktidele, kui oli toodud käskkirja projektis. Prokurör viidates Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-124-03 sedastatule märgib, et Sven Smitti teadlikkus ja tegutsemise tahe on jälgitav kõigist kohtumenetluses kontrollitud ja Sven Smitti koostatud kirjadest/projektidest ning tunnistajate ütlusest nende kogumis. Saab tõsikindlalt väita, et Sven Smitt oli tuttav vastava valdkonna õigusaktidega sai aru mida ta teeb ja soovis seda ning pidas vähemalt võimalikuks, et hindamisaktis toodud andmed ning käskkirja projektis toodud andmed ei ole omavahel kooskõlas, kuna oli varasemalt kokku puutunud metsamaa hindamisaktidega. Juhul kui ametnik käitub riigivara müümisel selliselt, et tema jaoks on ükskõik, millise hinnaga riigi vara müüakse ning kas kõik on korrektselt tehtud, näeb ta ette ka kahju tekkimist ja peab seega võimalikuks kahjuliku tagajärje saabumist, sest pole ühtki asjaolu, millele tuginedes ta võiks loota, et tagajärg ei saabu. Seega pani Sven Smitt ametiseisundi kuritarvitamise toime tahtlikult, kavatsetusega. Puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud. Puuduvad süüd välistavad asjaolud, seega on Sven Smitt süüdi talle esitatud süüdistuses teise astme kuriteo toimepanemises. Vaatamata sellele, et
on alates 15.03.2007 kehtetu, ei ole Sven Smitti teo karistusväärtus kadunud, kuna sama tegu täidab täies ulatuses alates 15.03.2007 kehtima hakanud
lg 1 sätestatud usalduse kuritarvitamise koosseisu ning seega Sven Smitti tegu jätkuvalt karistatav. 12
näegi ette karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni viie aastani.
lg 1 näeb ette karistusena sama karistuse, seega ei muuda muutunud seadus karistuspiire.
alusel arvestatakse karistuse mõistmisel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Sven Smitt on varem karistamata, menetluse ajal ei ole tuvastatud tema suhtes karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Karistusliigi valikul tuleb lähtuda sellest, et tema tegevuse tagajärjel on Sven Smitt tekitanud riigile suure kahju (2003 oli suur kahju juba 216 000 krooni ja tekitatud kahju ületab nimetatud summa 22 kordselt, kuigi kuriteokoosseisu olemasoluks oleks piisanud olulisest kahjust mis algas 2003 aastal 21 600 kroonist ja selle summa ületab kahju 221 kordselt ). Seega hinnates toimepandud kuriteo raskust läbi saabunud tagajärje raskus, tuleb asuda seisukohale, et Sven Smittile tuleks karistada raskeima karistusliigiga- vangistusega, kuid piisaks šokivangistusest ning ülejäänud aeg mõista tingimuslikult käitumiskontrolliga katseajaga. Harju Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna kohtuotsuses puudub põhjendus ja järeldused ei vasta tõendamiseseme asjaoludele (KrMS § 339 lg 1 p 7) ning sellega on kaasnenud ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. KrMS § 312 p 1 ja p 2 on sätestatud, et kohtuotsuse põhiosas esitatakse kohtuliku uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse, samuti tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks, põhjendused miks kohus neid usaldusväärseks ei pea. Kohus on jätnud analüüsimata kohtumenetluses kontrollitud tõendid nende kogumis ega ole väljendanud oma seisukohta, millisel põhjusel ta jätab esitatud tõendid kõrvale. Samuti ei ole kohus lõppjärelduste tegemisel analüüsinud millistel asjaoludel jätab ta lähtumata Riigikohtu lahendites väljendatus seisukohtadest. Prokurör toob ära Riigikohtu lahendites nr 3-1-1-99-04,nr 3-1-1-24-06, nr 3-1-1-47-04, leiab, et Harju Maakohtu kohtuotsus ei ole jälgitav. Harju Maakohtu 12. märtsil 2008 kohtuotsuse Sven Smitti õigeksmõistmises tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu ning menetlusökonoomikast lähtuvalt on otstarbekas teha Tallinna Ringkonnakohtus uus otsus, millega Sven Smitt mõista süüdi
Ringkonnakohtult uue kohtuotsuse tegemine oleks põhjendatud, kuna antud kriminaalasja on esimese astme kohtud menetlenud kriminaalasja juba kahel erineval korral alates detsembris 2004.a. KAITSJA VASTUS APELLATSIOONILE: Kaitsja leiab, et Harju Maakohus ei ole otsuse tegemisel materiaalõigust vääralt kohaldanud ega rikkunud ka kriminaalmenetlusõigust. Seetõttu ei esine alust otsuse tühistamiseks ja palub jätta otsus muutmata. 13 Kuna kohus on vaidlustatud otsuses S. Smittile inkrimineeritava kuriteo koosseisu lahates jõudnud järeldusele, et puudub objektiivne teokoosseis, siis puudus kohtul vajadus edasiseks analüüsiks ning õigeksmõistev otsus on õige. Sven Smittile tema ametijuhendit tutvustatud ei ole ning süüdistus on esitatud tööülesande baasil, mis ei kuulunud süüdistatava tööülesannete hulka. Seega ei kuulunud kasvava metsa raieõiguse müümise korraldamine S. Smitti tööülesannete hulka. Isegi, kui asuda seisukohale, et Smitt täitis oma ametiülesandeid ja tema tegevuses esines rikkumisi, siis antud juhul ei saanud väidetav kahju tekkida ainult Smitti tegevusest. Smitti puhul ei saa ka rääkida sellest, et ta oleks tegelenud oma ametialaste volituste piires, ta tegutses S linnakuga seonduvaga väljaspool oma ametialast pädevust. Seega ei saanudki ta rikkuda oma ametikohast tulenevaid kohustusi. Kaitsja asub seisukohale, et Sven Smitti käitumises puudub talle inkrimineeritud kuriteo objektiivsete tunnuste hulka kuuluv tunnus – ametiisiku poolt oma ametiseisundi ebaseaduslik ärakasutamine. Leiab, et antud juhul, on kohaldatav RK lahend nr 3-1-1-66-01, milles on jõutud järgnevale seisukohale: “Kui ametiisiku poolt toimepandud rikkumised üksnes loovad eelduse kahju tekkimiseks, kuid selle saabumine saab võimalikuks veel teiste isikute tegevuse või tegevusetuse tagajärjel, on isiku kriminaalkorras karistamine ametiseisundi kuritarvitamise eest võimalik juhul, kui on tuvastatud isikute grupi eelnev kokkulepe. Müügiviisi ega isikut kellele metsa raieõigus müüdi, ei valinud Smitt, need valikud tehti juba enne tema lülitumist sellesse protsessi. Smitti eest juba otsustatud, et raieõigust ei müüda enampakkumisel ning ta püüdis leida ülalkirjeldatud olukorras lahendust, kuigi seadus sellises olukorras tegutsemiseks lahendust ette ei näinud. Leiab, et täiesti põhjendamatu on süüdistaja poolt ajas korduvalt avaldatud seisukoht, mille kohaselt oleks pidanud Smitt hakkama ise hakkama õiguslikult analüüsima S linnakus kasvava metsa raieõiguse enampakkumisel müügi võimalikkust. Vaatamata sellele, et Smitti eest oli raieõiguse müügiviis juba otsustatud, konsulteeris ta enne märgukirja ja käskkirja projekti koostamist Kaitseministeeriumi juristidega. Õigusaktide analüüsimisel oleks pidanud Kaitseministeeriumi juristid märkama õigusaktide vahel olevat olemuslikku vastuolu. Nimelt kui viidata õigusaktile, mille kohaselt müüakse raieõigus enampakkumisel ja samas viidatakse riigisaladusele, siis tekib küsimus: Kuidas saab enampakkumisel riigisaladusega seotud objekti müüa? Seega oleks pidanud õigusosakond juhtima tähelepanu sellele, et kasvava metsa raieõiguse võõrandamine käskkirjas viidatud paragrahvide alusel ei ole õiguspärane. Käskkirja nr 107 märgukiri (seletuskiri) jõudis koos viseerimiseks saadetud käskkirja projektiga õigusosakonda, selles kontekstis ei saa rääkida, et õigusosakonnal ei olnud võimalik kontrollida käskkirja andmise aluseks olevaid asjaolusid. Sven Smitti süüdistamine selles, et ta valmistas ette kaitseministri käskkirja nr 107 projekti ja koostas selle juurde märgukirja nr 4-123/1368 (07.03.2003), milles põhjendas vajadust võõrandada kokkuleppehinnaga müügiviisi kasutades S linnakus kasvava metsa raieõigus ASile Empower EEE ning rikkus selliselt seadust, alusetu. Smitt ei tellinud metsa hindamist nn erastamishinnakirja järgi, vaid ta tellis lihtsalt metsa hindamise. Hindaja oleks pidanud ise paluma Smittil täpsustada, millist hindamist soovitakse. 14 Ekspert Maamets on ka oma arvamuses väitnud, et objekti turuhinna määramine, mida pole turul müüdud ei ole võimalik ning seetõttu alati hüpoteetiline. Kohtuistungil ütles ekspert Maamets, et kuna enampakkumist läbi ei viidud, siis pole konkreetsel langil kasvanud metsa tegelikku maksumust võimalik määrata. Sellest vastusest saab teha järelduse, ka L.P poolt teostatud ekspertiisi alusel arvutatud kahjusumma on hüpoteetiline ning tegelikult polegi võimalik tuvastada kas kahju üldse tekkis või mitte. Leiab, et kuna käesolevas asjas pole võimalik tagantjärele määratleda, kas kahju tekkis või mitte, siis ei saa ka rääkida kahju tekitamisest. Kuna
objektiivse teokoosseisu tunnuste hulka kuulub muuhulgas ka kahju tekitamine teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikule huvile, ning see tunnus puudub, siis tuleks ka seetõttu Sven Smitt õigeks mõista. Isegi, kui asuda seisukohale, et Smitti tegevuses esineb talle inkrimineeritud objektiivne teokoosseis, pole see kaetud subjektiivsesse teoskoosseisu jääva tahtlusega või ettevaatamatusega. Asja esimesel arutamisel on andnud tolleaegsed õigusosakonna töötajad: S. T ja K. R.H. Seda, et õigusosakonnalt taheti vastust, millist müügiviisi kasutada, seda kinnitas Smitt ise ja ka tunnistaja V. N. Juristid konkreetseid soovitusi ei andnud (tl 225-226, 5 k). Ka asja teisel arutamisel V. N kinnitab, et konsulteeriti juristidega. Smitt lähtus Kaitseministeeriumi riigisaladuse osakonna selgest seisukohast, et tegemist oli riigisaladuse kaitsega seotud objektiga. Mis puutub S linnakus kasvanud metsa raieõiguse müüki eelläbirääkimistega pakkumisel, siis seda müügiviisi ei saanud kasutada sellepärast, et oli ainult üks äriühing, mis omas juurdepääsu riigisaladusele. Leiab, et asjas kogutud tõendite ja ka inimese käitumusliku tavaloogika kohaselt, ei saanud S. Smitt aru, et ta oma tegevusega seadust rikub. Seda kinnitab ka asjaolu, et Smitt ei ole tegutsenud omakasu ajendil, vaid ta sai ametnikuna oma töötasu. Süüdistaja ei ole välja toonud motiivi, mis oleks tõuganud Smitti teadlikule seaduserikkumisele. Just motiivi puudumine seaduserikkumise toimepanemiseks, annab aluse kahelda Smitti poolt teadvalt kuriteo toimepanemises. Sõltumata sellest, kas Smitti õigeksmõistev kohtuotsus tühistatakse või mitte, leiab, et on vajalik välja tuua alljärgnevad põhjused, millest tulenevalt tuleks asjas esitatud tsiviilhagi ka süüdimõistva kohtuotsuse tegemise korral läbivaatamata jätta. Õigeksmõistvat kohtuotsust kõrvale jättes, ei oleks õige antud tsiviilhagi kriminaalmenetluses rahuldada, kuna Smitt ei ole antud asjas saanud endast mitteolenevatel põhjustel tsiviilhagis toodud nõude vastu täies mahus kaitsta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS: Apellant- prokurör toetas esitatud apellatsiooni ja taotles õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega S.Smitt’i süüdi tunnistamist ja karistamist ning tsiviilhagi rahuldamist. Süüdistatav ja tema kaitsja taotlesid jätta maakohtu otsus muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata. 15 RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED: Apellatsioonis on vaidlustatud maakohtu seisukohta, et S.Smitt, töötades Kaitseministeeriumi nõuniku ametikohal ja omas ametiseisundit ei olnud ametiisik
Vastavalt Kaitseministeeriumi kantsleri käskkirjale 11.12. 2001 aastast oli S.Smitt nimetatud Kaitseministeeriumi kinnisvara- ja ehitusosakonna ehitusbüroo nõuniku ametikohale kohusetäitjana alates 12.12.2001 aastal/ 1 kd. t.lk. 63/ kantsleri käskkirjaga vabastati ta 10.02.2004 aastal / 1 kd. t.lk. 62/. Tuvastamist on leidnud ja seda ka süüdistatava S.Smitti enda poolt antud ütlustega, et lisaks peamisele, Kuusalu polügooni maade kokkuostuga seonduva töölõiguga, oli temale seoses N. V/ L/ välislähetusse minekuga osakonna juhataja poolt pandud ülesandeks S linnakus kasvava metsa raieõiguse võõrandamine, sealhulgas ette valmistada raieõiguse võõrandamise dokumendid. Raieõigus on varaline õigus ja S linnakus kasvav mets kuulus riigile, seega tegu riigivara võõrandamise korraldamisega ehk siis varaliste väärtuste liikumist korraldavate ülesannetega. Ametiisikuks on isik, kellel on ametiseisund riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik- õiguslikus juriidilises isikus ja kui temale on pandud haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. Apellatsioonis on asjakohaselt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-11-68-07 sedastatule, et ametiisiku mõiste koosneb kahest üldisest elemendist: ametiseisundist ja eelloetletud ülesannete täitmisest selle raames. Ametiseisundi olemuseks on õiguspädevus, s.o volitused teha kolmandate isikute suhtes siduvaid otsustusi või õiguslikke toiminguid või osaleda otsustuste kujundamise protsessis. Ka madalamatel ametikohtadel töötavad isikud võivad olla ametiisikuteks, kui nad täidavad
§-s 288 nimetatud funktsioone. Seega ei ole
mõttes ametiisiku obligatoorselt vajalikuks pädevustunnuseks lõplik iseseisev haldamis-, järelevalve- või juhtimisotsuste vastuvõtmine, vaid piisab ka sellest, kui isik niisuguse otsuse tegemise protsessi sisuliselt suunata saab. Kohtukolleegium leiab, et ministeeriumi büroo nõunikuna riigimetsa raieõiguse müüki korraldaval isikul, oli võimalik anda sisulisi suuniseid otsuste vastuvõtmise protsessis. Kõike üllatoodut arvesse võttes kohtukolleegium leiab, et S.Smitt oli S linnakus kasvava metsa raieõiguse võõrandamise korraldamisel ametiisik
Prokuröri apellatsioonis on tõdetud, et menetluse käigus olid S linnaku salastatusega seotud probleemide tõttu vastuolu selles millist müügiviisi tuli valida ja millist faktiliselt kasutada. Seega on ka prokurör möönnud selles osas probleem, mis ei seondunud S.Smitti’ga, kuid samas on aga temale inkrimineeritud tahtliku, prokuröri seisukohalt kavatsetult toime pandud, ametisesundi ebaseadusliku ärakasutamisena sisustatud ka kokkuleppel müügihinnaga võõrandamine ning leitud, et oleks tulnud kasutada eelläbirääkimisega enampakkumisena. Siinjuures kohtukolleegium leiab, et prokuröri apellatsioonis tunnistaja, V.Ne poolt antud ütluste hindamine kui S.Smitti süüd kindlalt kinnitavatele ei ole kooskõlas antud ütluste sisuga. Prokurör on märkinud, et V.N on andud ütlusi, et metsa müük ei puudutanud riigisaladust, raieõiguse võõrandamisel ei pööratud riigisaladusele tähelepanu. Vastavalt kohtuistungi protokollile on V.N andnud ütlusi sellest, et nende osakond sai ülesandeks kiirkorras kompleks S linnakus välja ehitada. Küsimus oli absurdne, nad juhtisid tähelepanu et see pole võimalik Riigihangete seadusest lähtuvalt. 16 On kinnitanud, et objekti salastamine ei toimunud põhjusel, et oleks võimalik raieõigust müüa mingit erikorda kasutades, vaid seetõttu, et tegemist oli kaitseväe ladudega. Mets jäi ehitusele ette ja tuli maha võtta, väga lühikesed ehitustähtajad olid. Probleemide lahendamiseks viidi läbi koosolekuid, S.Smitti töö seisnes dokumentidega töötamises, pidas nõu juriidilises osakonnas, kuidas oleks metsaraieõiguse võõrandamine võimalik, mis paragrahvi ja hinna alusel. Juristid arvasid, et hind tuleb küsida riigilt endalt. Metsakorralduskeskus oli see kes hindas, pöördusid nende poole, et teada saada milline on hind. Oli kogu aeg jutt sellest, et otsemüük, ei ole oksjonihind. Sellest räägiti kogu aeg, et oli salastatud objekt, kuidas sinna peale saada. Eeldasid, et kui küsida riigile kuuluvalt ettevõttelt hinna, siis öeldakse ka õige hind, ei pidanud vajalikuks kontrollida turuhinda. Metsa raieõiguse võõrandamiseks oli vaja leida isik, kel oleks riigisaladuse luba, kuna ehitaja, kelle see luba oli, tegutses tol hetkel sellega, see pärast võõrandatigi temale, vist poleks võimalik olnud leida metsandusfirmat, kel oleks see luba olnud. Arvab, et tegemist oli nii keerulise olukorraga, et ju seletus oli ka juriidiliselt osakonnalt kes pidi lahti kirjutama juriidilise külje. Polnud vale hinnaga müümise kahtlust, vastasel korral oleks kahjustav tegevus. Märgukirjale kirjutas alla, seda arutati osakonna koosolekul, reaalse otsuse langetab kantsler. Kinnitab, et said aluse õigusosakonnast, nende osakonnas puudus juristi haridusega inimene./ 7 kd. t.lk. 43-47/. Apellant leiab, et S.Smitt’il lasus kohustus kontrollida hindamisaktis toodud hinda kuna temale pandud tööülesanne hõlmas asja väärtuse õiget määramist. Väära hinna andmise riigiasutuse poolt on prokurör sidunud S.Smitti koostatud tellimiskirjaga OÜ Eesti Metsakorralduskeskusele, millele oli allkirja andnud nii kantsler kui rahandus –ja eelarveosakonna juhataja asetäitja ja milles palutakse teostada Võru maakonnas Rõuge vallas paikneva S linnaku metsa tekseerimine ja hindamine / 2 kd. t.lk.50/. Apellant leiab, et tahtlik ebaseaduslik ametiseisundi ärakasutamine seisnes selles, et ta ei märkinud tellimiskirjale konkreetseid juhiseid, mis eesmärgil soovitakse tööde teostamist ning millistest kriteeriumidest lähtuvalt tuleks hindamine läbi viia. Kohtukolleegium leiab, et selline käitumise sidumine
Pöördumine just OÜ Eesti Metsakorralduskeskuse poole oli otsustatud kooskõlastatuna ministeeriumi õigusosakonnaga ja otsustatud ministeeriumi kinnisvara- ja ehitusosakonna ehitusbüroo koosolekul nagu on kinnitanud osakonna juhataja V.N , kelle ütlused on eelpool kajastatud. Fakt, et tellimiskirjal on näitamata juhised, hindamise eesmärk, ei ole kohtukolleegiumi seisukohalt asjaolu, mis annaks aluse tuvastada S.Smitt’i poolt õigusvastast ametisesundi ärakasutamist. Kui antud juhul saab möönda hoolsuskohustuse puudulikku täitmist, siis antud juhul ei saa seda ette heita vaid S.Smitt’ile. Antud juhul OÜ Eesti Metsakorralduskeskus ühe lepingulise poolena, teades, et soovitakse ka metsa hindamist, ning teades, et hindamise kriteeriumid on erinevad, mis omakorda tingivad ka erineva hinna, ei pidanud vajalikuks küsida tegelikku hindamise teostamise põhjuseid. Nii on tunnistaja K.M kohtuistungil andnud ütlusi, et S.Smittiga suhtlemise teemaks oli tellimise vastuvõtmise kinnitamine, kui töö tehtud siis üleandmine. Hindamismetoodika valis vastavalt kehtivale praktikale, kasutati ka teist metoodikatturuväärtuse kindlakstegemist, kui oli olemas omanik kes soovis metsa müüa. Antud juhul kinnistusotsusega sellel maatükil konkreetset omanikku ei olnud, ei olnud päevakorras turuväärtuse hindamine, seda ei nõutud/ 7 kd. t.lk. 47-49/. Seega jäi antud juhul ühe lepingupoole, tööde tellija tegelik tahe välja selgitamata ning selline asjaolu ei ole etteheidetav S.Smitti’ile . Prokurör on apellatsioonis viidanud siseauditi osakonna märgukirjale kui S.Smitti süüd kinnitavale tõendile, kuid kohtukolleegium leiab, et antud juhul on selle koostaja, tunnistajana ülekuulatud M.K andnud kohtuistungil ütlusi, et käskkirjas nr 107 märgitud hind 17 oli OÜ Metsakorralduskeskuse poolt määratud hind, mille õigsuses polnud alust kahelda. Käskkirja koostamisel küsitakse nõu õigusbüroolt, algmaterjali peab kontrollima oma pädevuse piires, enampakkumisel ei saanud raieõigust müüa, tegemist oli riigisaladusega / 7 kd. t.lk. 64-67/. Tunnistajate- Kaitseministeeriumi töötajate ütluste kohaselt, ei olnud neil alust kahelda, et OÜ Eesti Metsakorralduskeskuse poolt määratud hind oli õige hind ning metsa võõrandamisel tulebki see aluseks võtta. Kohtukolleegium nõustub apellandiga, et ametiseisundi ärakasutamise ebaseaduslikkus tähendab, et ametiisiku poolt toimepandud tegu peab olema õigusvastane, st, olema vastuolus seadustega, õigusaktidega või ametialal antud käsuga ja samuti ka selle seisukohaga, et S.Smitt oma ametialaste ülesannete piires oli kohustatud kindaks tegema metsa väärtuse. Samas kohtukolleegium ei nõustu prokuröri seisukohaga., et S.Smitt’il, kui Kaitseministeeriumi ametiisiku pädevuses oli tunnistada ebaõigeks OÜ Eesti Metsakorralduskeskuse, kui ühe lepingupoole, usaldusväärse riigiasutuse poolt koostatud metsamaterjali hindamisakt. Faktiliselt oleks see tähendanud S.Smitti enda poolt metsamaterjali hinna määramise volitusi ja pädevust. Antud juhul oli tema kohustuseks metsamaterjalile hindamise tellimine selleks pädeva asutuse poolt ja selle kohustuse S.Smitt täitis. Asjaolu, et S.Smitt oli seotud teistel objektidel, teistes oludes, maade kokkuostuga, ei anna alust tuvastada tema tahtlust S linnakus kasvava metsa raieõiguse võõrandamiseks ebaõige hinnaga. Süüdistuses on S.Smitti poolt ametisesundi kuritarvitamine sisustatud ka asjaoluga, et koostades märgukirja ja käskkirja projekti on seal viidanud mitte nendele õigusaktidele, millest lähtuvalt oli määratud metsa väärtus vaid õigele Vabariigi Valitsuse 31.10.1999 määrusele nr 262, millest tegelikult oleks tulnud lähtuda. Vastavalt kriminaalasja materjalide juures olevale märgukirjale on näha tõepoolest, et oma kirjas, mille S.Smitt saadab nii ministrile, kantslerile, õigusosakonnale, kui osakonnajuhatajale on viidatud kahel korral nimetatud määrusele, kuid ainult kontekstis, et antud juhul on tegemist erandliku olukorraga mida nimetatud määrus ei reguleeri kuna raadamisloast tuleneva raieõiguse müüki ei näe nimetatud aktis ettenähtud müügiviisid ette./ 1 kd. t.lk. 119/. Põhistanud on S.Smitt ka asjaolu miks on otstarbekas ja võimalik raieõigust võõrandada vaid kokkuleppehinnas ning kahel korral on kinnitanud, et kokkulepehind ei või olla väiksem metsa harilikust väärtusest ja toimitakse kokkuleppehinnaga müügi korral õiguspäraselt vaid siis kui kokkuleppehind ei ole madalam harilikust väärtusest. Märgukirjale oli S.Smitt lisanud muuhulgas ka metsa hindamise akti , kus oli ära näidatud nii kasvava metsa maksumus 1 816 888 krooni, kui ka hinna arvutamise aluseks võetud aktid. Apellatsioonis/ 13 leht/ ja süüdistuses on S.Smitti poolt kuritegelik käitumine sisustatud ka sellega, et vastavalt kehtivale seadusele ning õigusaktidele ei olnud kokkuleppehinnaga müügiviisi kasutamine lubatud. S.Smitt oleks pidanud märgukirjas tegema ettepaneku müüa kasvava metsa raieõigus eelläbirääkimistega pakkumisena, igal juhul lähtudes alghinnast, kuna metsa puhul ei olnud tegemist riigisaladusega. Kohtukolleegium leiab, et asja materjalidest, sealhulgas kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütlustest tulenevalt, ei olnud S.Smitti pädevuses otsustada kas tegemist oli salajase objektiga, see oli otsustatud teiste isikute poolt ja S.Smittil oli osakonna korduvatel koosolekutel antud korraldus lähtuda raieõiguse võõrandamisel sellest asjaolust, mis tunnistajate, sealhulgas osakonna juhtaja ütluste kohaselt välistas enampakkumise tegemise. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul pole tuvastatav et hilisemate ekspertiisiaktidest antud arvamuses äratoodud metsamaterjali tegelik turuväärtus ja sellest tulenev hinnavahe ja kahju riigile tuleneks otseselt ja vahetult vaid S.Smitti kui ametiisiku tegudest. Pole tuvastatav, et 18 süüdistuses nimetatud kahju tekkis S.Smitti poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustuse tahtliku rikkumise tõttu. Ülaltoodu alusel kohtukolleegium leiab, et kuigi maakohus on õigeksmõistvat kohtuotsust põhistanud ebapiisavalt ja jõudnud ebaõigele järeldusele S.Smitti kui ametiisiku osas, on asunud lõppjärelduses õigele seisukohale, et S.Smitt tuleb õigeks mõista. Kohtukolleegium leiab, et kriminaalasja materjalide ega ka apellatsiooni alusel pole tuvastatavad S.Smitti käitumist iseloomustavad sellised asjaolud, mis annaksid kahtlusteta aluse lugeda tõendatuks tema poolt toimepandus
MS 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 12 märtsi 2008 aasta Sven Smitt’i suhtes tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA MALLE PREIMER 19
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.