Kriminaalasi nr. 1-07-6016 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel 10. detsembril 2007.a. Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum rahvakohtunikud Sirje Esko ja August Kiivit sekretär Pille Kiho

§ 114

p 1, 4; § 141 lg 1; § 121 järgi, l e i d i s: Üllar Toper’it süüdistatakse selles, et tema 05.10.2004.a õhtusel ajal peale seda, kui L.O. Tartu linnas X asuvas R.G. ´i elukohas oli löönud Üllar Toper’it ühel korral jalaga näkku ja seejärel lahkunud, järgnes tema L.O. ' ele kättemaksu eesmärgil eelnevalt tema suhtes kasutatud vägivalla eest ja liikudes mööda Välja tänavat Puiestee tänava suunas, kasutas Puiestee tänaval asuva kalmistu taga Emajõe luhal tema suhtes kättemaksuks ja tahtliku tapmise eesmärgil füüsilist vägivalda, mis seisnes L.O. ’e lämmatamises kätega, mille tagajärjel L.O. suri. Üllar Toper’it süüdistatakse selles, et tema 18.11.2006.a kella 21.25 ja 23.31 vahel isikuna, kes on varem toime pannud tapmise, Tartu linnas X 18-12 M.R. ´i elukohas, olles eelnevalt astunud kannatanuga vägivaldsesse anaalsesse sugulisse vahekorda ja põhjustanud sellega eluohtliku tervisekahjustuse, surus aluspüksid M.R. ´ile suuõõnde kuni neelu, kõri ja hingetoru valendikuni, põhjustades sellega M.R. ´i surma mehhaanilise lämbuse teel. Pannes eelnevalt toime M.R. 'i vägistamise, Üllar Toper põhjustas viimase surma julmal viisil. Lisaks põhjustas ta kannatanule nahamarrastused reitel, so vigastused, mis ei ole eluohtlikud. M.R. ’ile põhjustatud eriliselt valulikud tervisekahjustused ja seejärel tema surma põhjustamine lämmatamisega kogumis oli piinava iseloomuga. Seega pani Üllar Toper toime

§ 114

p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmise piinaval ja julmal viisil ja vähemalt teist korda. Üllar Toper’it süüdistatakse selles, et tema 18.11.2006.a kella 21.25 - 23.31 vahel Tartu linnas X 18-12 M.R. ´i elukohas astus M.R. ´i tahte vastaselt temaga anaalsesse suguühendusse, surudes jõuga talle 0,5 liitrise klaaspudeli pärakusse, tekitades sellega kannatanule pärasoole seina läbiva vigastuse, peensoolekinnisti rebendi ja naharebendid päraku piirkonnas, so eluohtliku tervisekahjustuse. Seega pani Üllar Toper toime

§ 141

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumise vägivallaga. Üllar Toper’it süüdistatakse selles, et tema 07.10.2004.a kella 15.00 paiku Tartu linnas X 43-311 korteris kägistas kätega kaelast oma endist elukaaslast U.L. ´ut ja lasi talle sihilikult gaasi näkku, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu, mõlemal pool kaelal ca 2x2 cm ja vasakul ca 3x4 cm suuruse hematoomi ja vasakul pehmete kudede turse. Üllar Toper’it süüdistatakse selles, et tema 07.10.2004.a kella 15.00 paiku Tartu linnas X 43-311 korteris peale seda kui oli U.L. ´ut kätega kaelast kägistanud ja talle sihilikult gaasi näkku lasknud, lükkas samas korteris viibinud neljandat kuud rasedat K.K. ´ut, mille tagajärjel kannatanu seljaga vastu toasolevat kappi kukkus, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja raseduse katkemise ohu. Üllar Toper’it süüdistatakse selles, et tema 07.10.2004.a kella 15.00 paiku Tartu linnas X 43-311 korteris peale seda kui oli kasutanud füüsilist vägivalda U.L. ´u ja K.K. ´u suhtes, lasi sihilikult K.S. ´le gaasi näkku, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu. Seega pani Üllar Toper toime

§ 121

järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise. Üllar Toper tunnistab end süüdi osaliselt

§ 121järgi, muus osas ta oma süüd ei tunnista.

Üllar Toperi süü

§ 114p 1, 4 ja § 141 lg 1 järgi.

Kohus, tõendite igakülgse hindamise tulemusel, on seisukohal, et Üllar Toperi süü L.O. e tapmises on kohtus täielikult tõendamist leidnud. Kohtuistungil leidis kinnitust, et L.O. t nähti viimati 05.10.

1. a., ta on tunnistatud kadunuks ja tema surnukeha ei ole leitud. Tunnistaja A.R. , kes oli L.O. e elukaaslane, on kohtuistungil kinnitanud, et L läks kaduma 05.10.
2. a., s.o naine läks sel päeval R.G. i poole kärakat panema ega tulnud enam tagasi. Kuna naine oli ennegi seltskonnas viibinud 3-4 päeva järjest, siis andis ta naise kadumisele ametliku käigu alles 19.10.
3. a. Kohtuistungil leidis tunnistajate R.G. i, P.M. , U.O. ja M.V. ütlustega täielikult tõendamist, et 05.10.
4. a. võtsid nad R.G. i pool, s.o Tartus X , viina. Seltskonnas olid ka L.O. ja Üllar Toper. R.G. on tema pool toimunud nn koosviibimise lõppu kirjeldanud järgnevalt. Siis, kui tema juurde olid jäänud U.O. , Üllar ja L, istus Üllar L juurde diivanile ning tahtis L sõbralikku musi. L aga tõusis püsti ja lõi Üllarile jalaga näkku nii, et veri lendas. Seejärel võttis L käekoti ja lahkus. Kell võis siis olla 16.00-17.00 vahel. Üllar pesi näo ära ning lahkus midagi ütlemata. See oli umbes 20 min peale L lahkumist. Ära minnes oli Üllar kurb ja närviline. U.O. on toimunut kirjeldanud R.G. iga sarnaselt. Üllari ja L vahel toimunud tüli algust ta ei näinud, aga ühel momendil tekkis nende vahel sõnelus ja siis hüppas L püsti ja lõi Üllarit jalaga. Üllaril hakkas ninast verd jooksma. R.G. i pool olidki nad sel hetkel veel vaid neljakesi. Üllar vihastas löögi peale ning läks näost punaseks. L läks minema ning 15 min hiljem lahkus ka Üllar, öeldes, et seda asja ta nii ei jäta. Tema saigi aru, et Üllar läks L järele. Peale seda õhtut ei ole ta L näinud ega naisest midagi kuulnud. P.M. Üllari ja L vahel tekkinud tüli pealt ei näinud, sest oli selleks ajaks seltskonnast lahkunud. Järgmisel päeval rääkis R.G. talle, et L oli Üllarit jalaga näkku löönud nii, et mehel tuli ninast verd. 2 Seejärel oli L ära läinud ning Üllar oli naisele umbes 10 min pärast järgnenud. Peale seda õhtut ei ole ta L enam näinud ja naine on kadunud. Kõik kolm tunnistajat on väitnud, et kui Üllar Toper käis varem ikka R.G. i pool viina võtmas, siis peale seda sündmust süüdistatav sinna enam ei tulnud. Tunnistajate R.G. i ja P.M. ütlustest nähtub, et nende jaoks oli ootamatu, et L.O. süüdistatavat niimoodi jalaga lõi. Samas on nad aga veendunud, et ju naisel oli selleks põhjust ning tõenäoliselt lõi ta meest enda kaitseks. Ka naise elukaaslane A.R. on kinnitanud, et L.O. endale liiga teha ei lasknud ja hakkas vastu. Tunnistajad on L.O. t iseloomustanud küll kui inimest, kes tarbis palju alkoholi ning joobes muutus agressiivseks, kuid üldiselt oli ta rahulik, elurõõmus ja normaalne inimene. Tunnistaja M.V. oli samuti sel õhtul R.G. i pool, kuid lahkus enne süüdistatava ja L.O. e tüli. Ülejärgmisel päeval rääkis R.G. talle aga, et Üllari ja L vahel oli olnud konflikt. Peale mainitud koosviibimist R.G. i juures ta L enam näinud ei ole. Samuti ei ole naist näinud keegi teine tema tutvusringkonnast. Kohtuistungil on üle kuulatud ka L.O. e ema H.O. ja tema koolivend R.K. , kes samuti kinnitavad, et L on kadunud ja nad ei tea temast midagi. Ema H.O. ütluste kohaselt nägi ta tütart viimati 04.10.
5. a. ning kuulis hiljem, et peale R.G. i juures viibimist ei ole keegi tema tütart enam näinud. Kirjeldatud tõendid näitavad, et L.O. e järel lahkus R.G. i poolt koheselt ka Üllar Toper. Üks tunnistaja, s.o R.K. , on andnud mõnevõrra teistsuguseid ütlusi. Tema kohtus antud ütlustest nähtub, et L.O. käis R.G. i juures ning seal oli ka üks V nimeline mees (vist V.V. ), kes lahkus peale L. Teda ennast seal seltskonnas ei olnud. Kohtuistungil ütlusi andnud tunnistajad, kelle ütlusi kohus on eespool ka kirjeldanud, ei ole R.K. i selliseid ütlusi kinnitanud. Tõendamist on leidnud, et L.O. ele järgnes Üllar Toper ning V-nimelist meest sel õhtul R.G. i juures ei olnud. Samuti ei ole eeluurimisel tuvastatud V.V. i nimelist isikut. Tunnistajana on üle kuulatud küll R.V. ning seda ka kohtuistungil ja kuigi tunnistaja enda sõnade kohaselt tundis ta nii Üllar Toperit kui L.O. t ning oli neid tihti näinud R.G. i pool, siis tema 05.10.
6. a. R.G. i pool ei viibinud. 19.10.
7. a. on koostatud avalduse protokoll L.O. e teadmata kadumise kohta alates 05.10.
8. a. ning 20.10.
9. a. on ta kuulutatud teadmata kadunuks (I kd, lk 74, 75-78). Kohtuistungil üle kuulatud L.O. t tundvad inimesed olid enda sõnade kohaselt veendunud, et naine on surnud, sest muidu ei oleks ta niimoodi ära kadunud. L.O. el oli laps, kellest ta tunnistajate sõnul väga hoolis ning kelle juurest ta ei oleks ära läinud. Laps on sündinud
10. a., mida tõendab ka SA TÜ Kliinikumi teatis (I kd, lk 79). Fakti, et L.O. on surnud, tõendab ka L.O. e pangatehingute väljavõte, millest nähtuvalt ei ole peale 05.10.
11. a. tema pangaarvel olevat raha kasutatud. L.O. e kohta on kohtuistungil selgunud, et tal oli probleeme alkoholi kuritarvitamisega ning et ta on seoses alkoholi kasutamisest tingitud psühhootiliste häiretega viibinud kolmel korral ravil ka SA TÜK Psühhiaatriakliinikus ajavahemikel 01.05.2001-10.05.2001; 03.01.2004-15.01.2004 ja 26.08.2004-02.09.
12. a. Tunnistajad A.R. ja M.V. on andnud ütlusi, ka selle kohta, et L.O. armastas käia kalal ning jõe ääres teiste kalameestega jutustamas. Kriminaalasjas puuduvad aga igasugused tõendid selle kohta, et naine oleks õhtul pimedas kalale läinud. Samuti kinnitas A.R., et L.O. e kalapüügiriistad olid kodus. Samuti ei ole mingit alust arvata, et naine oleks ise endalt elu võtnud. Tunnistaja R.G. on küll rääkinud, et L.O. rääkis vahel ja vaid purjus peaga enesetapumõtetest, kuid samas tunnistas ta, et ei arvanud, et naine seda tõsiselt võiks mõelda. Ka M.V. on oma sõnade kohaselt kuulnud L.O. t 3 rääkimas, et tal on elust kõrini, aga ka tema ütles, et L sellist juttu ei uskunud keegi. U.O. ja A.R. aga eitasid L.O. el enesetapu kavatsuste olemaolu. Kuivõrd oli tekkinud kahtlus, et L.O. e kadumisega on seotud Üllar Toper, teostati tema ja A.K. vahel toimuvate vestluste salajane pealtkuulamine ja audiosalvestamine. Jälitustoiming leidis aset Lõuna Politseiprefektuuri Valga osakonna arestimajas ajavahemikul 17.01.2007-16.02.
13. a. A.K. oli seal Üllar Toperi kambrikaaslane. Audiosalvestus ja selle kirjalik esitus asuvad kriminaaltoimiku II kd, lk 1-155 ja
14. A.K. on aga toimunud vestluse käigu ja asjaolude kohta ütlusi andnud ka kohtuistungil. Kuna tegemist on kahe inimese vahelise vestlusega, siis tõendite selguse huvides kirjeldab kohus kõigepealt tunnistaja ütlusi ning seejärel jälitusprotokollis ja CD-salvestisel fikseeritud vestlust. A.K. kohtuistungil antud ütluste kohaselt rääkis Üllar Toper talle naisest, kellega oli
15. a.-l ühe mehe pool viina võtnud. See mees oli poolinvaliid, s.o mehel olid jalad haiged. Üllaril oli tekkinud selle naisega tüli viinapudeli pärast. Kui naine sealt korterist lahkus, siis oli Üllar naisele järele läinud ning naise ära kägistanud. Naine oli selle juures Üllarile sõrme hammustanud. Naise laiba oli Üllar visanud konservitehase ja haigekassa hoone vastas oleva surnuaia viimaste haudade kõrval asetsevasse kanalisatsioonikaevu. Üllar oli tahtnud laibale veel kaks kotti lehti peale visata, aga ei jõudnud seda enam teha. Peale seda läks Üllar edasi Vasulasse. Tema hakkas nende juttude tõttu Üllarit kartma ega julgenud enam magadagi. Seda enam, et Üllar rääkis plaanist tappa veel mitu inimest, s.h ka see invaliidist korteriomanik ning keegi Vastseliinas elav naine. Alljärgnevalt teeb kohus lühikokkuvõtte jälitustoiminguga kogutud teabest, s.o Üllar Toperi ja A.K. vahelistest vestlustest. Vestluses Üllar Toper ei maini L.O. t nimeliselt, kuid tema jutust on kahtlusteta aru saada, et ta on silmas pidanud just R.G. i juures toimunud nn koosviibimist ning naine, kes teda jalga lõi ning kelle tapmisest ta räägib, on just L.O. . Üllar Toper on A.K. rääkinud, et talle löödi teiste ees jalaga näkku. Ta ei mäleta, kus ta ise sel hetkel istus, s.o kas diivani jalutsis või diivani vastas, aga et toas oli ka madal diivanilaud. Ta avaldas K, et oleks lööja sealsamas maha löönud. (II kd, lk 49-51). Ta ei mäleta ka seda kaklust, kuid ta on mures, et seal võib olla tema verd, sest jalaga näkku löömisel tuli tal ninast verd või leitakse tema DNA laiba leidmisel (II kd, lk 28,79). Ta on A.K. pikalt seletanud, et kägistamine on jama asi ning et täiskasvanud inimest on seejuures raske kinni hoida, kuna inimene rabeleb. Samuti teab ta oma kogemustest, et surnud inimest on ebamugav tõsta, kuna keha on nagu sült ja vajub ära (II kd, lk 47, 52, 53). Seepärast arvab ta, et ta ei mäleta naise vedamist ja naine pidi omal jalal kõndima umbes 500 m (s.o kohta, kus tapmine toimus). Siis pidi ta naise maast lahti tõstma, kuid see vajus ära nagu sült (II kd, lk 65-66). Naist ta kuhugi ei matnud, vaid keha on kohas, kust seda näha oli (II kd, lk 7). S.o nii kättesaadava koha peal, et on vaja ainult natuke mõistust tööle panna ja kohe on käes; juhuslik möödamineja oleks ka võinud keha näha (II kd, lk 31, 87, 101, 120). Laibale oleks peale tulnud visata kaks kotti lehti ning ta kahetseb, et see jäi tegemata (II kd, lk 8, 32, 43, 87). Oleks ta naise maha matnud, ei leiaks teda keegi, aga nüüd ta kardab ja on kindel, et laip leitakse üles (II kd, lk 32, 43, 45, 54). Samuti arvab Üllar Toper, et ei saa ju öelda, et ta inimese tappis, kui inimest ei ole (II kd, lk 81). Üllar Toperi ütlustest selgub ka, et kägistamise ajal oli kägistatav tal pool näppu lõhki hammustanud ning tal oli näpp mitu kuud valus ning solberdada siis seal mulla sees oli valus (II kd, lk 57). Üllar Toper tunnistas K, et sündmuste toimumise hetkel ei teadnud ta kellega oli tegu kuna tuba oli hämar. Isikul ei olnud prille ees ja Toperil oli temast hoopis teine ettekujutus. Üllar Toper tunnistas, et kui talle näidati isiku pilti, kellel olid prillid ees ja ta kujutledes isikut ilma prillideta, siis ta sai aru, et tegemist oli sama isikuga. (II kd. lk 65-66, 67). Toodud vestluse katkendid ei ole ainsad kohad, kus Üllar Toper on rääkinud L.O. e tapmisega seonduvast, vaid kohus tõi siinkohal välja üksikasjalikumad ütlused. Hinnates kogu jälitustegevusega saadud vestlust kogumis, nähtub süüdistatava kuritegu veel mitmetest tema poolt öeldud lausetest (näit. II kd, lk 1-155, 156). 4 Kirjeldatud jälitustegevuse protokollist ja audiosalvestisest ning A.K. ütlustest nähtub, et süüdistatava jutustuse kohaselt hammustus L.O. teda kägistamise käigus sõrmest. Nimetatud asjaolu kinnitamiseks on teostatud Üllar Toperi kohtuarstlik ekspertiis 19.04.
16. a. Aktis nr 62 antud arvamuse kohaselt esinesid Üllar Toperil kohtuarstlikul läbivaatusel armid paremal ja vasakul kämblal, mis näitab, et kannatanul on esinenud varasemad traumad käte piirkonnas. Arvestades armide morfoloogilisi iseärasusi, on alust arvata, et need on saadud mitte vähem kui 0,5-1 aasta enne isiku kohtuarstlikku läbivaatust. Võttes arvesse isiku labakätel esinevat armide morfoloogilisi iseärasusi (noolja kujuga) on tõenäoline, et enamus neist on saadud terava vägivalla toimel. Samas ei saa täpselt määrata eelnenud vigastuste tekkemehhanismi, kuna arm (erinevate tekkemehhanismidega haavade korral) võib olla ebakorrapärase kujuga eelnevalt esinenud haava infektsiooni tõttu (II kd, lk 190-191). Seega ei nähtu ekspertiisiaktist Üllar Toperi kätel esinevate armide täpne tekkemehhanism ega nende tekkimise/tekitamise aeg, kuid ekspertiisiakt on kaudseks tõendiks Üllar Toperi ütlustele tema hammustamise kohta. A.K. ütlusi hinnates leiab kohus, et tegemist on usaldusväärse tunnistajaga. Tunnistaja ütlused on loogilised, selged ning kooskõlas teiste tõenditega kogumis. Tema ja Üllar Toperi vahel ei ole mingit vaenu ja nad ei ole peale kooliaega kohtunud. Üllar Toper rääkis talle kõigest vabatahtlikult omavahelise vestluse käigus, omamata seega põhjust valetamiseks ning sündmuste väljamõtlemiseks. Süüdistatav Üllar Toper eitas kohtuistungil L.O. e tapmist täielikult. Ta on andnud tunnistajatega sarnaseid ütlusi küll 05.10.
17. a. R.G. i juures viinavõtmise kohta ning samuti selle kohta, et L.O. lõi teda teiste ees jalaga näkku. Ta ütleb, et ei tea löömise põhjust, sest ise ta oma käitumisega seda esile ei kutsunud. Jalalöögist hakkas tal ninast verd jooksma. Naine läks R poolt minema, aga tema peatas verejooksu ning läks ka kohe ära. Ta suundus Vahi tn tanklasse õlle järele ning sealt edasi linna. Hiljem ta seda naist enam näinud ei ole. Pealegi ei tundnud ta L.O. t. Üllar Toper kinnitas kohtuistungil, et eeluurimisel võttis ta L.O. e tapmise omaks. Tema ütluste olustikuga seostamisel 01.03.
18. a. on ta üksikasjalikult rääkinud, et kui L.O. pärast tema löömist lahkus, siis läks ta momendi pärast naisele järele. Koridoris hakkasid nad uuesti jagelema ning naine kukkus koridoris olevast luugist alla. Ta läks järele, kuid naine ei liigutanud enam. Ta tassis naise koridori ning pani ta kotti, sidus koti kinni, võttis selga ning läks Välja tänavale. Koti koos naisterahva surnukehaga viis ta Välja ja Põllu tn ristmikult umbes 20-30m kaugusel Põllu tn 4 maja küljel seisva prügikastini, kuhu koti koos laibaga sisse pani. Prahi tõmbas ta peale (II kd, lk 165-169, 170 (s.o protokoll ja DVD salvestis). Kohtuistungil jäi süüdistav aga selle juurde, et ta ei ole L.O. t tapnud. Tema sõnul andis ta eeluurimisel valeütlusi, kuna uurija Tammik ja samuti teised seal juures olevad isikud ütlesid talle, et võtku ta süü omaks ja siis ei esitata talle süüdistust

§ 121

järgi (nimetatud paragrahvi järgi Üllar Toperile esitatud süüdistusi vaatleb kohus otsuses allpool). Seega oli ta surve all. Pealegi ei oleks keegi teda nagunii uskunud. Seda, mida rääkida, teadis ta uurija sõnade järgi ning sellised asjad nagu L kukkumine ning prügikasti viimine, tulid talle endale pähe. Kohus leiab, et Üllar Toperi ütlusi ei saa kriminaalasjas käsitleda usaldusväärsete tõenditena. Ta on oma ütlusi menetluse vältel muutnud ning ütlustes sisalduvad suured vastuolud. Ütluste muutmist ta mõistuspäraselt tõendada suutnud aga ei ole. Seega hindab kohus tema tunnistuse kogumis ebausaldusväärseks ning tõendina mittekasutatavaks. Üllar Toperi jälitustoimingu protokollis kajastatud ütlused (audiosalvestis A.K. ja süüdistatava omavahelisest vestlusest ja selle kirjalik kajastus II kd, lk 1-155, 156) ja A.K. kohtuistungil antud tunnistuse hindab kohus aga usaldusväärseks tõendiks juba eelpool mainitud põhjustel. Süüdistatav on kohtuistungil väitnud, et A.K. arestimajas räägitu ei vasta samuti tõele. Ta olevat aru saanud, et kambris räägitud jutt räägitakse edasi ning midagi peab ju teisele inimesele kambris istudes ütlema ka. Usalduse tekitamiseks oli A.K. talle ka alkoholi pakkunud, mida tema aga vastu 5 ei võtnud. Üllar Toperi sõnul jutud laipade ja surma teemal olid teoreetilised arutlused, mis olid ajendatud filmidest. Üllar Toperi väide, et midagi peab ju teisele inimesele kambris istudes ka ütlema, ei veena kohut, kuna Üllar Toperil ei olnud mingit loogilist alust anda järjekindlalt enda kohta süüstavaid ütlusi, kui ta oli kindel selles, et räägitu ei jää vaid nende kahe teada. Kohus on veendunud, et Üllar Toperi sellised ütlused on paljasõnalised ja antud enda süüst vabastamiseks. Üllar Toperi poolt kambris räägitu on kooskõlas käesolevas kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega ning kinnitab, et süüdistatav rääkis just selles kriminaalasjas käsitletavatest kuriteoepisoodidest. Ka A.K. on kohtus kinnitanud, et nende omavahelises vestluses ei olnud teemaks filmides nähtu, vaid süüdistatav rääkis enda poolt sooritatud kuritegudest. Seda, et Üllar Toper rääkis A.K. toimunust vabatahtlikult, on süüdistatav ise kohtus tunnistanud, väites, et kambrikaaslast ta ei kartnud. Süüdistatava ütlused selle kohta, et A.K. pakkus talle kambris alkoholi, ei ole millegagi kinnitust leidnud. Üllar Toper on ise väitnud, et ta L.O. t üldse ei tundnudki. Tema sellised ütlused on ümber lükatud tunnistajate P.M. ja U.O. ütlustega. P.M. sõnade kohaselt tundsid L.O. ja Üllar Toper teineteist juba enne 05.10.

1. a. U.O. on andnud ütlusi selle kohta, et Üllar Toper pidi naist ka varem tundma, sest selles piirkonnas liikudes kõik teadsid üksteist. Kohus leiab, et tunnistaja sellised ütlused on loogilisel. Kriminaalasjas kogutud tõendid näitavad, et käesolevas kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajate näol oli tegemist isikutega, kes aegajalt käisid koos alkoholi tarbimas ning et selleks koguneti vahetevahel ka R.G. i poole. Seda on kinnitanud ka R.G. ise. Tema ütlustest nähtub, et ka L.O. ja Üllar Toper olid tema pool sagedased külalised. Samuti on tõendamist leidnud, et 05.10.
2. a. olid R.G. i juures alkoholi tarbimas nii L.O. kui süüdistatav, kes seal ka omavahel suhtlesid. Üllar Toper on ka ise tunnistanud, et sündmuste toimumise ajal ei tundnud ta isikut lihtsalt ära. L.O. e laiba leidmiseks teostati mitmeid otsinguid. - Surnukeha otsiti Tartus Põllu ja Puiestee tn läheduses asuvalt Emajõe luhalt. Otsimisel kasutati kahte teenistuskoera, kuid otsing jäi tulemuseta (II kd, lk 247). - Laipa otsiti Emajõe luhal olnud turbaaukudest, kuid ka sealt ei leitud midagi. Nii kohtuistungil kui eeluurimisel (I kd, lk 144) kuulati üle OÜ Ülikooli Loodusmuuseumi kuraator ning bioloog, botaanik ja hüdrobioloog E.K. , kes käis koos politseiametnikega turbaaukude juures kaasas. Tema ütluste kohaselt, kuna otsingut teostati alles
3. a., s.o umbes 2,5 aasta möödumisel, kui laip turbaaukudesse ka visati, siis nii pika aja möödumise tõttu ei ole skeletti sealt enam võimalik leida. Aukude põhjas olev mudakiht võib olla mitu meetrit paks. Tunnistaja hinnangul on turbaaukudesse lihtne peita midagi nii, et seda enam kunagi ei leita. - L.O. e laipa otsiti Põllu tn kanalisatsioonikaevust, kust ei leitud midagi. Otsing toimus aga pärast seda, kui ajavahemikus 23.01.2006-20.02.
4. a. oli alates kinnistust Aruküla tee 30 surnuaia tagant kuni Ujula tänavani kulgev kanalisatsioonitorustik asendatud uue torustikuga. Nimetatud asjaolu nähtub Tartu Veevärgi juhataja T.K. 04.12.
5. a. teatisest ja sellele lisatud skeemist. Ehitamise käigus eemaldatud vanade torude ja betoonist kaevurakete utiliseerimise koha ning muude kaevude (konservitehase settekaevude) olemasolu või ümberehitamise kohta andmeid pole. Vastavalt valmimisjärgselt teostatud videouuringule võis uues torustikus voolata vesi 2%...5% ulatuses toru ristlõikest. Vanas ebatihedas torustikus võis oletuslikult pinnasevee sissetungimise tõttu olla vool oluliselt suurem, eelkõige märjal aastaajal. - L.O. e surnukeha otsiti samuti Tartus Puiestee surnuaia taga asuvatest kanalisatsioonikaevudest. Otsimised teostati aga jällegi alles
6. a. ning otsing tulemusi ei andnud. Kanalisatsioonikaevudest skeleti otsimise kohta andis kohtus ütlusi Lõuna-Eesti Päästekeskuse operatiivkorrapidaja E.L., kelle väitel nad leidsid kanalisatsioonikaevudest küll konte, aga tema kinnitusel olid need loomakondid. Leitud kontidele ekspertiisi ei teostatud. - Kuna uurimise käigus tekkis kahtlus, et Üllar Toper võib olla L.O. e laiba ka maha matnud, siis kuulati tunnistajana üle Ü.R.. Süüdistatav töötas koos nimetatud tunnistajaga hauakaevajana Raadil asuvates surnuaedades umbes 10 aastat tagasi. Tunnistaja kinnitab, et ta tunneb hauakaevamise 6 juures ära nn oma käekirja ning kui keegi oleks tema poolt kaevatud hauas midagi toimetanud, siis oleks ta seda märganud. Midagi kahtlast aga ei ole olnud. - Uuriti ka võimalust, et L.O. võidi matta Puiestee kalmistule, kuid see ei leidnud kinnitust. - Ammendamaks kõiki abinõusid L.O. e laiba leidmiseks, kuulas kohus istungil üle AS Cleanaway piirkonnahaldur A.J.. Tema ütluste kohaselt kuulub Põllu tn 4 AS Cleanaway teenindamise alla. Samuti kuulub nende haldamise alla Aardlapalu prügila. Tema töötab AS-s Cleanaway alates
7. a. juunist ning ta ei ole kuulnud, et selle aja jooksul oleks prügilast laipu leitud. Kuivõrd prügila elanikkond uurib läbi kõikvõimalikud prügilasse jõudvad pakid, et endale eluks vajalik sealt kätte saada, siis oleks kartulikott või muud suuremõõtmelised kotid ja pakid kindlasti tähelepanu äratanud. Kriminaalasja eeluurimisel teostati ka sündmuskoha vaatlused, mille tulemused fikseeriti sündmuskoha vaatlusprotokollis 20.03.
8. a. (I kd, lk 82-86) ja sündmuskoha täiendavates vaatlusprotokollides 18.04.
9. a. (I kd, lk 87-102) ja 20.04.
10. a. (I kd, lk 103-108). Esimesena mainitud protokollis vaadeldi Tartu, X asuvat R.G. i korterit ning maja all asuvat keldrit. Täiendavates vaatlusprotokollides vaadeldi Tartus Puiestee tänava lõpus asuvat Emajõe luhta ning sellel asuvat turbaaugu serva. Sündmuskohalt kaasa midagi ei võetud. Seega saab lugeda abinõud L.O. e surnukeha leidmiseks ammendatuks. Kohus leiab, et eeltoodud tõendid kogumis näitavad, et Üllar Toper sai 05.10.
11. a. L.O. elt jalaga löögi näkku; tapmise motiiviks oli kättemaks löömise eest ja häbitunne, et see toimus teiste inimeste nähes; Üllar Toperil oli võimalus L.O. e tapmiseks ning peale naise ja süüdistatava lahkumist ei ole keegi L.O. t näinud. Kohus on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas on olulised tunnistajate ütlused ka selles osas, kuidas nad iseloomustavad Üllar Toperit. R.G. , U.O. , P.M. ja M.V. on süüdistatavat kirjeldanud kui inimest, kes joob palju ja on joobes olles agressiivne, närviline, vägivaldne ning teistega tüli noriv. M.V. ja U.O. otseselt ise näinud ei ole, et Üllar Toper kellelegi kallale läheks, kuid nad on seda teiste käest kuulnud. Seda, et Üllar Toper naisi ei sallinud ning naistega tüli noris, kinnitas U.O. kohtuistungil. Tunnistaja A.T., kelle juures süüdistatav on töötanud nii abilisena surnuaias, talus kui linnaelamises, iseloomustas Üllar Toperit kui väga head töötajat. Samas kinnitas ta kohtuistungil eeluurimisel (I kd, lk 69) öeldut, et süüdistatav on alkoholijoobes jõhkard, kergesti vihastav ning vägivaldne. Süüdistatavat iseloomustavaid andmeid on andnud ka tunnistaja J.J., kes tunneb süüdistatavat
12. a. sügisest, mil viimane oli tema maamajas koduhoidjaks. Tema ütluste kohaselt oli Üllar Toper alguses suurepärane ja elas rahulikult, kuid hakkas siis napsu võtma ja ära käima ning
13. a. mais saatis ta mehe minema. Lahkuminek oli aga sõbralik. Alkoholi tarbides oli süüdistatav agressiivne ning mõistus keeras vist naiste pärast ära. Vägivaldne otseselt ei olnud. Õiged on tema eeluurimisel antud ütlused (I kd, lk 71), et Üllar Toper läks järjest kurjemaks ja õelamaks, kui oli viina võtnud. Üllar Toperit vägivaldset käitumist iseloomustavad ka kannatanute U.L. ja K.S. ning tunnistaja I.K. ütlused, kelle sõnul oli Üllar Toper alkoholijoobes tige ja agressiivne, seda eriti naiste vastu. Kohus on tõendite eeltoodud analüüsi põhjal seisukohal, et kohtuistungil on täielikult tõendamist leidnud Üllar Toperi poolt L.O. e tapmine ning ta tuleb talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistada. Kuritegu oli toime pandud tahtlikult. Samas märgib kohus, et süüdistuses esitatud tapmise viis, lämmatamine kätega, on tõendamist leidnud, kuid kuriteo toimepanemise asukohta ei olnud kohtuistungil täpselt võimalik tuvastada. Kohus järeldab, et L.O. e tapmise ja laiba peitmise koht ei saa asuda teineteisest eriti kaugel ja need paiknevad Puiestee tänava surnuaia piirkonnas. Kohus teeb Üllar Toperi poolt A.K. avaldatu põhjal järelduse, et L.O. e laip oli tõenäoliselt peidetud ühte nimetatud surnuaia tagumises osas paiknevasse kanalisatsioonikaevu, mida ei ole vahetult peale tapmise toimepanekut uuritud. 2007.a alguseks olid need kaevud rekonstrueeritud ja seetõttu ei olnud laiba jäänuste leidmine sealt selleks ajaks enam reaalne. 7 Üllar Toperile on esitatud süüdistus ka M.R. i tapmises piinaval ja julmal viisil ning samuti tema suhtes vägistamise toimepanemises, s.o

§ 114p 1, 4 ja § 141 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes.

Kohus leiab, et süüdistatava süü M.R. i tapmises piinaval ja julmal viisil on kohtuistungil täielikult tõendamist leidnud. Süüdistuses

§ 141lg 1 järgi, s.o vägistamises, tuleb Üllar Toper aga õigeks mõista.

Kriminaalasjas kogutud tõendid näitavad, et M.R. elas Tartus X tn 18-12 koos ema ja vanaemaga. Kriminaaltoimiku I köites leheküljel 38 on ära toodud ka korteriplaan. Ema oli poolest kehast halvatud ja ei olnud enam adekvaatne. Vanaemal oli süvenev dementsus. Kaks korda nädalas käis korteris pereliikmetele süüa toomas M.R. i vend M.R. . M.R. oli ka isikuks, kes 21.11.

1. a. korterisse tulles leidis oma õe surnukeha. Viimati nägi M.R. oma õde 17.11.
2. a. ning järgmisel õhtul kl 18.00 ajal suhtlesid nad telefoni teel. Nad leppisid kokku, et lähevad 21.11.
3. a. koos sisseoste tegema. 21.11.2006 läkski ta õe poole. Uks oli vist lukus ja ta arvab, et sisenes korterisse oma võtmega. Ema ja vanaema olid eestoas. Ta läks M tuppa, kus mängis telekas. Õde lamas voodis kõhuli, nägu vastu kušetti. Õel olid jalas aluspüksid ja seljas villane kampsun, mis oli üles kerkinud, jättes selja paljaks. Keha oli mustaks läinud. Vägivallatunnuseid ta ei näinud. Imelik oli see, et võtmed olid põrandal, kuigi õde tavaliselt neid laokile ei jätnud. Tualetiuksel nägi ta umbes 12 cm pikkust vereniret. M dokumendid ja rahakott koos rahaga olid alles, kuid telefon oli kadunud. Ta kutsus kohale kiirabi ja politsei ning teostati vaatlus. Politsei lubas tal toa ära koristada, mida ta ka tegi. Kriminaaltoimikus sisalduvast politsei patrulllehelt (I kd, lk 62-63) nähtuvalt teatas M.R. oma õe surnukeha leidmisest 21.11.
4. a. kl 21.
5. Kuriteokohale läksid konstaablid Aivo Somelar ja Holger Härm. Nende kohtus antud ütluste kohaselt nägid nad korteris kahte vanainimest ning tagatoas voodi peal oli naise surnukeha. Laip oli lagunemisjärgus – tumedaks tõmbunud. Surnukeha oli voodis poolpõiki ja pooleldi kõhuli. Naisel olid jalas trussikud ja seljas kampsun, mis jättis pool selga paljaks. Voodis oli verd – suust, ninast ja tagantpoolt ka, kuid vägivallatunnuseid nad ei näinud. Korteris võitluse jälgi ei olnud. Korter oli puhas, korras, taarat ei olnud ning raha oli alles. 22.11.
6. a. teostati korteris menetlustoiming, mille tulemused fikseeriti tehnilise uuringu protokollis ja millest nähtub, et korter oli rikutud, s.o ära koristatud, s.h verised riided ära visatud ja prügi välja viidud. Tualetiukselt võeti vatitampooniga veremäärdumus ja suitsupakilt More saadi kaks sõrmejäljetõmmist. 22.11.
7. a. teostati M.R. i surnukeha kohtuarstlik ekspertiis, millega tuvastati, et naine suri vägivaldsesse surma. Aktist nähtuvalt ei ole naise surma põhjus ja surmaaeg keha kaugelearenenud roiskumise tõttu kindlaks tehtavad. Võitlusele viitavaid või tüüpilisi enesekaitsevigastusi ei avastatud. Surnukehal esinesid pärasoole seina läbiv vigastus, peensoolekinnisti rebend, naharebendid päraku piirkonnas, võõrkeha (klaaspudel) kõhuõõnes ja võõrkeha (aluspüksid) hingamisteedes. Võttes arvesse elupuhuse reaktsiooni puudumist päraku ja peensoolekinnisti vigastuste piirkonnast võetud koetükkides, on vigastused tõenäoliselt tekitatud pärast surma saabumist. Kuna kaugelearenenud roiskumise tõttu ei olnud võimalik hinnata lämbuse tunnuste olemasolu surnukehal, ei ole võimalik öelda, kas võõrkeha on hingamisteedesse viidud elupuhuselt või surmajärgselt ja kas sellel on põhjuslik seos surma saabumisega või mitte. Nahamarrastused reitel on saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et löökidest või muljumisest kõva tömbi esemega (I kd, lk 6-12). 23.02.
8. a. teostati surnu M.R. i kohtuarstlik komisjoniline ekspertiis. Akti kohaselt, võttes arvesse Üllar Toperi poolt 28.11.
9. a. ütluste olustikuga seostamisel antud seletusi, aluspükste asetsemist M.R. i surnukeha neelus ja hingamisteedes ning histoloogilisel uuringul tuvastatud muutusi siseorganites (kopsuturse, siseorganite äge hüpereemia) ei saa välistada, et M.R. i surma põhjuseks on mehhaaniline lämbus võõrkehast hingamisteedes ja et surm võis saabuda 18.11.
10. a. 8 Võttes aluseks elupuhuse reaktsiooni (verevalandused) puudumist päraku piirkonnas paiknenud rebenditel ja soolekinnistis vigastuse piirkonnas, võivad need vigastused olla saadud suremisprotsessi käigus ja/või vahetult pärast surma saabumist. Nahamarrastused reitel on saadud elupuhuselt. Võttes arvesse suuõõne vaatlusel ja kaelaorganite eemaldamise käigus esinenud leidu kohtuarstlikul lahangul, paiknesid aluspüksid neelus, kõri ja hingetoru valendikus. Pärasoole ja peensoolekinnisti rebendid vahetult pärast tekitamist ei takista isikut liikumast. Pärasoole ja peensoolekinnisti rebendid põhjustavad elaval inimesel eluohtliku tervisekahjustuse. Pärasoole seina läbiv vigastus koos soolekinnisti vigastusega on tekitatud võõrkeha (klaaspudel) surumisel läbi päraku kõhuõõnde (I kd, lk 15-17). Pudel, mis surnukeha kõhuõõnest leiti, oli 0,5-liitrine klaaspudel pikkusega 26,5 cm, põhja diameetriga 6,3 cm, otsas oli metallist kork ja pudelis kollakas vedelik. Suus olnud heledast riidest aluspüksid olid verekahtlaselt määrdunud ning laibal jalas olnud tumedast ruudulisest riidest aluspükstel olid verekahtlased määrdumuse plekid (vaatlusprotokoll 05.03.
11. a. I kd, lk 19-21). Pudelilt avastatud naha papillaarkurrustiku järelfragmendid identifitseerimiskõlbulikud ei olnud (ekspertiisiakt nr SS-0751-06/6361 31.01.2007 I kd, lk 31-32). Ekspertiisiaktidest (tl 6-12 ja 15-17) nähtub seega, et kuigi pärasoole ja peensoolekinnisti rebendid (millised olid tekkinud pudeli toppimisest naise pärakusse) on eluohtlikud, võisid need eksperdi arvamuse kohaselt olla saadud kas suremisprotsessi käigus ja/või vahetult peale surma saabumist. Seega ei saa kindlalt väita, et pudeli toppimine pärakusse toimus kannatanu elus olles. M.R. i surma põhjuseks oli tõenäoliselt mehhaaniline lämbus aluspükste toppimisest hingemisteedesse. Kriminaalasjas viidi läbi ka DNA-ekspertiis. Aktis antud arvamuse kohaselt tuvastati M.R. i hingamisteedest leitud aluspükstel, kõhuõõnes avastatud pudelil, WC-ukselt võetud proovides ning surnu vasaku käe küünefragmendilt võetud proovides M.R. i DNA. M.R. i parema käe esimeselt küünefragmendilt võetud proovis tuvastati vere olemasolu ja Y kromosoomi haplotüüp, mis on kokkulangev Üllar Toperi võrdlusproovis määratletud Y kromosoomi haplotüübiga. M.R. i parema käe teiselt küünefragmendilt ja tal jalas olnud aluspükstelt DNA analüüsiks võetud proovid on segaproovid, milles sisalduv bioloogiline materjal pärineb enam kui ühelt inimeselt. Samas ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi Üllar Toperilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise/mittesisaldumise kohta nendes segaproovides (I kd, lk 26-29). Eeltoodud tõendid, s.o M.R. i ütlused ning M.R. i kohtuarstliku komisjonilise ekspertiisi akt näitavad, et M.R. i surm võis saabuda 18.11.
12. a. Nimetatud asjaolu kinnitavad ka järgmised kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütlused, võimaldades M.R. i surmaaega ning naise sellele eelnevaid tegevusi veelgi täpsemalt paika panna. Tunnistaja S.P. kohtuistungil antud ütluste kohaselt suhtles ta M väga tihedalt. Viimati nägi ta sõbrannat laupäeva õhtul novembris
13. a. Kõigepealt tuli M tema poole koos E ning nad tarbisid alkoholi. M üldse jõi palju, kuigi peamiselt õlut. M tahtis, et E tema poole tuleks ning nad lahkusid koos. Kui tema peale nende lahkumist poodi läks, nägi ta seal aga E, kes ütles, et tema purjus naise poole ei lähe. Umbes tunni aja pärast, s.o kl 20-21 vahel, tuli M tagasi tema poole koos Üllar Toperiga. Varem oli ta seda meest näinud ühel korral. Kaasas oli neil viin ja suur õlu ning kumbki ei olnud kaine. Nende seltskonnas oli ka tema abikaasa N.T.. Mingil hetkel M ja Üllar vaidlesid, kui M nimetas E nime, kuid muidu oli kõik rahulik. M ja süüdistatav lahkusid koos kl 21-23 ajal. Üllar Toper oli normaalne ja viisakas. M surmast kuulis ta kolmapäeval. Hinnates tunnistaja ütlusi teiste tõenditega kogumis, on tõendamist leidnud, et S.P. poolt kirjeldatud M.R. i külaskäigud kõigepealt Einariga ja seejärel Üllar Toperiga toimusid laupäeval 18.11.
14. a. Tunnistaja ei ole täpselt osanud küll nimetada kellaaega, millal M.R. ja süüdistatav tema poolt lahkusid, kuid seda aega aitavad paika panna kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja H.A. ütlused. 9 H.A. kohtus antud ütluste kohaselt töötas ta koos M.R. iga Maarjamõisa haiglas kuni
15. a., mil M joomise tõttu töölt lahti lasti. 18.11.
16. a. kl 21.30 paiku helistas talle M, tehes vastamata kõne. Ta helistas M koheselt tagasi telefoninumbrilt XXXXXXXX. M ütles, et on kodus koos ema ja vanaemaga ning kutsus teda enda poole. Ta ütles, et ei tule. M tahtis temaga pühapäeval kokku saada, aga ei helistanud talle rohkem. M.R. i abonentnumbri XXXXXXXX kõneeristuste väljavõtte kohaselt helistas H.A. M.R. ile 18.11.
17. a. kl 21:25 ning kõne kestis 207 sekundit. Telefon asus sel hetkel T-Veeriku B tugijaama piires (I kd, lk 156). Seega oli M.R. nimetatud kellaajal veel elus ja viibis kodus. M.R. i ja H.A. omavahelisest vestlusest järeldub, et kl 21:25 Üllar Toperit M.R. i pool ei olnud. Kohus leiab, et kohtuistungil on täielikult tõendamist leidnud, et 18.11.
18. a. õhtul tuli M.R. i poole aga ka Üllar Toper. Süüdistatava kohtuistungil antud ütluste kohaselt tunnistab ta 18.11.
19. a. õhtul M korteris Tartus X 18-12 viibimist. Tema ütluste kohaselt käis ta koos M viimase sõbranna S.P. pool. Sealt ära tulles läks tema poodi, kust ostis pudeli viina ja kaks õlut. M poodi ei tulnud ja läks ära koju. Peale poes käimist läks ta naisele järele. Nad istusid natuke M toas, siis viskas M pikali ja kutsus teda ka. Ta võttis riidest lahti ja läks tualetti. Kui ta tagasi tuli ja tahtis veel ühte pitsi võtta, ei olnud pudelit enam laual. M küsis temalt raha 5000 kr. Ta ütles, et läheb ära, pani riidesse ja läks ära. Naisele jäi poolik viin ja üks õlu. Teise õlle võttis ta kaasa. M sugulist vahekorda sel päeval tal ei olnud, kuna ta ei harrasta seda voodis, vaid ekstreemsemates kohtades, kus oleks huvitav, ja siis tuli see raha jutt ka veel. Tüli nende vahel aga ei olnud. M teda välja saatma ei tulnud, vaid jäi oma tuppa. Toaukse tõmbas ta lihtsalt kinni ja korteri ukse ka, lukku ei keeranud. Ta kõndis Jõgeva mnt suunas üle raudtee ja hakkas minema oma tööandja poole. Hommikuks oli ta tööandja juures kohal. Eeluurimisel 26.11.
20. a. kahtlustatava ülekuulamisel on Üllar Toper andnud hoopis teistsuguseid ütlusi. Avaldatud ütluste kohaselt, kui tema M pool oli, siis ütles M talle, et mingu ta minema, sest temast ei ole voodis asja, kuna tal on liiga väike. Samuti lõi M talle ühe korra lahtise käega vastu nägu. Tema vastu ei löönud, kuid peale seda solvangut tal n.ö „sõitis katus ära“. Ta tundis, et naisterahvas, keda ta armastab, mõnitab teda ning solvab tema mehelikkust. M mõnitas teda jätkuvalt ning selleks, et naine vait jääks, võttis ta põrandalt M aluspüksid ja surus need naisele kurku. Ta leidis voodist padja alt 0,5-liitrise viinapudeli, mille M oli sinna peitnud ning surus selle M pärakusse nii sügavale, et pudelit näha ei jäänud (I kd, lk 169-170). Eeluurimisel antud ütluste erinemist kohtus antuist on süüdistatav ise põhjendanud järgnevalt. Eeluurimisel räägitu on väljamõeldis. Uurija rääkis talle, et M on tapetud ning et naisele oli jalgevahesse surutud pudel ja suhu olid topitud aluspüksid. Ta rääkis uurija sõnade järgi, kuna jumal ei taha teda nagunii enda juurde ning samuti mõtles ta, et küll ta kohtus tõendite alusel tunnistab. M poolt öeldud solvangud mõtles ta ise juurde, et asi ilusam välja näeks. Peale M juurest lahkumist leidis ta oma jope taskust M telefoni ja helistas sellelt 3-5 korda lõbuliinidele, kuna ta lihtsalt tahtis helistada. Telefon oli tema jope taskusse jäänud, kuna tema jope oli sel õhtul eelnevalt M seljas olnud. Tegelikult olid tema suhted M väga head ning naise surmast kuulis ta alles 26.11.
21. a. uurija käest. M tapmist on süüdistatav tunnistanud ka tema ütluste olustikuga seostamisel 28.11.
22. a., andes samasuguseid ütlusi nagu kaks päeva varem toimunud ülekuulamisel. Uurimistoimingu teostamisel on ta lisaks rõhutanud, et tema lahkudes oli M elus ja ütles: „Oh, kui hea“ (I kd, lk 179-184, 185). Kohtuistungil Üllar Toper eitas ka neid ütlusi, väites taas, et rääkis nii uurija sõnadele tuginedes ja ta ei ole süüdi. Ta arvas, et kui ta uurijale sellised ütlused annab, siis saab uurimine varem läbi. Ja nagunii ei oleks keegi teda uskunud. Kohus leiab, et Üllar Toper ei ole kohtuistungil mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitanud tema poolt eeluurimisel ning kohtuistungil antud ütluste erisuste põhjusi. Tema avaldatud ütlused ja 10 kohtuistungil antud ütlused on aga kardinaalselt erinevad. Seega tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Samas arvestab kohus tõendina jälitusprotokolli ning kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja A.K. ütlusi. Nimelt teostati ajavahemikus 17.01.
23. a. – 16.02.
24. a. Üllar Toperi ja A.K. vahel toimuvate vestluste salajane pealtkuulamine ja audiosalvestamine Lõuna Politseiprefektuuri Valga osakonna arestimajas. Kohtuistungil kuulas kohus A.K. üle ka tunnistajana. Käesolevalt kirjeldab kohus kõigepealt A.K. ütlusi, mis näitavad, kuidas tunnistaja sai aru Üllar Toperi kirjeldusest kuriteo asjaolude kohta. Seejärel toob kohus aga ära ka väljavõtted A.K. ja Üllar Toperi omavahelisest vestlusest. Tunnistaja A.K. kohtuistungil antud ütluste kohaselt rääkis Üllar Toper talle naisest, kes oli viinapudeli tema eest ära peitnud. Seepeale oli Üllar Toper selle pudeli naisele suguelunditesse toppinud ning naisele trussikud kurku lükanud. Seda, kas naine pudeli toppimise järel ka karjuma hakkas, Üllar Toper ei öelnud. Seejärel oli Üllar Toper korterist lahkunud, võttes kaasa naise telefoni ning suundudes Vasulasse. Üllar Toperi lahkudes oli naine vist veel elanud. Korteris toimunule eelnevalt oli Üllar Toper koos selle naisega ühe vene naise juures joomas käinud. Süüdistatav rääkis talle selle kuriteoga seoses, et süüdistus oli esitatud mehele ka vägistamises ja et kõik toimunu oli aset leidnud naise ema korteris ning ema oli eestoas olnud. Üllar Toperi ja A.K. vahel toimunud vestluse audiosalvestise katked (II kd, lk 156, II kd, lk 1-555 (eriti lk-d 13, 53, 70, 72, 90, 103, 115-116, 147, 148, 149), s.o Üllar Toperi poolt öeldu: - „Korteris surnud/ korteris surnud noh/ kaheksateist vastu üheksateistkümnendat/ neli päeva/ seesama päev viidi ju kohe ekspertiisi ju (II kd, lk 13);“ - „Oleks ma taga kuskil väljas olnud siis ma saan aru …/ tapnud ta eks ole…/ aga … tema enda juures toas/ vanaema-ema kõik on kodus/ iga hetk võib vend tulla/ (II kd, lk 53);“ - „Ma ütlesin et kui ma ära läksin siis ta elas veel/ noh/ tegelt ma ei tea seda asja täpselt ju mitte midagi/ ma ainult ütlesin nii/ ma mõtlesin et mul tuleb nii parem aga lõpptulemus vist on see et ma tegin veel lollemaks ennast/ ütlesin kui mina ära tulin/ jäi veel /noh liigutas veel/ aga ma ei tea noh/ ma ei saanud aru kah kas jäi siis või/ ega ta keeras ikka ära küll/ (II kd, lk 70);“ - „Loll asi, et ma telefoni üldse võtsin noh/ ma keeraks tolle õhtuni tagasi (II kd, lk 72);“ - A.K. küsib: „See vanaema siis ei kuulnud sealt mingit/ kisa või midagi/“. Üllar Toperi vastus: „Sest no kisa/ kisa ei olnud/ tal ei olnud võimalik enam kisada (II kd, lk 90);“ - „Kui ma oleksin seda ette kavatsenud tappa ma ei oleks … korterisse läinudki üldse (II kd, lk 103); - „Selle telefoni panevad kah siis ongi röövmõrv/ järelikult eks vend hakkas otsima/ (II kd, lk 115116);“ - „noh ja siis ma hakkasingi ütlema et ma ei mäleta näed/ ma mäletan seda et ma ei ole nagu võtnud ikka/ ma juba noh ei saand öelda kindlalt et ei võtnud/ ma tahtsin teada mis/ mis seis tuleb ütlesin et ei mäleta kas ma võtsin/ minu arust ei võtnud/ mina ei ole võtnud eks/ siis/ kui ma juba teada sain et noh nad saava/ nii/ välja võtta/ oligi välja võtnud selle/ selle masti aluse/ oli juba välja võtnud noh/ et see on sinu teekond eks (II kd, lk 147);“ - A.K. küsib: „Ja sul eit peitis ka viinapudeli ära jah/“ Üllar Toper: „Nojaa/ sellesama viinapudeliga saigi/ niikaua kui ma peldikus käisin oli padja alla ära peitnud/ noh/ ma küsin kus on/ umbes et sul pole olnudki/ eks ole/ okei tõmba minema/ niikuinii sust 11 midagi ja/ … ajas hinge täis siis sain selle pudeli ka sealt padja alt veel kätte/ ja noh/ siis oli kogu pidu/ (II kd, lk 148).“ Hinnates toodud kõnekatkeid koos kogu jälitustoimingust saadud teabega (sisaldub m.h jälitusprotokollis (II kd, lk 1-155)), selgub, et Üllar Toper tunnistas esimesel ülekuulamisel üles M.R. i tapmise, kuid eitas naise telefoni endale võtmist. A.K. rääkis ta ka M.R. i telefoni võtmisest ning tundis muret selle üle, et tema poolt naise telefonilt tehtud kõnesid ning tema liikumisteekonda saab telefoni tugijaamade kaudu välja võtta. Eeluurimisel ongi teostatud M.R. i ja samuti Üllar Toperi abonentnumbrite kõneeristused, mida on võrreldud AS Tele 2 tugijaamade skeemiga (I kd, lk 153-160). Otsuses on eelpool märgitud, et H.A. helistas M.R. ile 18.11.
25. a. kl 21:25 ning kõneeristuste väljavõtte kohaselt ei ole M.R. i telefonile rohkem kõnesid üldse sisse tulnud. Peale mainitud H.A. kõnet on M.R. i abonentnumbrit järgmisena kasutatud väljahelistamisteks alljärgnevalt: 18.11.
26. a. kl 23:31, seejärel 19.11.
27. a. kl 00:06, 00:37, 00:39, 00:42; 00:
28. Kõik kõned on võetud tasulisele abonentnumbritele (s.o seks telefoni teel) 9002000 (viiel korral) ja 9008855 (ühel korral). Kui võrrelda tehtud kõnesid tugijaamade skeemiga, siis selgub, et esimene kõne, s.o kl 23:31 on võetud AS Tele 2 tugijaama asukoht T-Veeriku piiridest (kuhu juba mainitult jääb M.R. i elukoht). Ülejäänud nelja kõne tugijaamade piirkondi hinnates selgub, et M.R. i mobiiltelefon liikus suunaga Tartu linnast välja Vasula küla poole, kus Üllar Toper sel ajal elas. Tagasi pöördudes kõneeristuste väljavõtte juurde, selgub, et M.R. i abonentnumbrilt ja tema mobiiltelefonilt ei ole enne mainitud kuut lõbuliinidele tehtud kõnet tasulistele abonentnumbritele helistatud. Küll on tasulistele abonentnumbritele 9002000, 9008855 ja 9002005 helistatud Üllar Toperi mobiiltelefonilt ja abonentnumbrilt 24.09.
29. a. kl 18:36 ja kl 18:47; 14.11.
30. a. kl 19:11, kl 19:20 ja kl 19:
31. Üllar Toper on M.R. i telefonilt nn lõbuliinidele helistamist ka tunnistanud, kuid on väitnud, et telefoni leidis ta peale X tn korterist äraminekut oma taskust, mis oli jäänud sinna tõenäoliselt siis, kui naine õhtul eelnevalt tema jopet kandis. Kohus on seisukohal, et jälitustoimingu protokoll (audiosalvestis koos selle kirjaliku väljatrükiga II kd, lk 1-155, 156) on väga oluline Üllar Toperi süüd näitav tõend. Tegemist ei olnud Üllar Toperi ülekuulamisega, vaid kahe kambrikaaslase omavahelise vaba vestlusega, kus süüdistataval puudus põhjus teo asjaolusid välja mõelda või muuta. Üllar Toper on A.K. rääkinud M.R. i tapmise spetsiifilisi detaile, mis langevad kokku ekspertiisiaktis tuvastatuga ning samuti on ta rääkinud sellest, kus käidi enne M.R. i poole jõudmist ning sellest, et korteris olid veel tapetud naise ema ja vanaema. Jälitustoiminguga saadud tõendi kontrollimiseks kuulas kohus istungil üle A.K.. Kohus leiab, et tegemist on usaldusväärse tunnistajaga, kuna tema ütlused on loogilised, üksikasjalikud ning kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Tunnistaja põhjendab Üllar Toperi poolt räägitu üksikasjalikku mäletamist sellega, et süüdistatav rääkis toimepandud kuritegudest korduvalt. Nimetatud asjaolu nähtub ka audiosalvestisest. Üllar Toper on kohtuistungil väitnud, et kuigi M.R. i ütluste kohaselt oli X 18-12 korteri uks tema korterisse saabudes lukus ning võtmed ju leiti M.R. i toast, siis tema jättis lahkudes uksed lahti ning aknast ei oleks ta ju saanud ära minna (korter asus kolmandal korrusel). Kohus leiab, et nimetatud asjaolu ei ole tõendiks, mis näitaks, et süüdistatav ei saanud kuritegu toime panna. M.R. i ütlusi hinnates selgub, et kannatanu on arvanud, et uks oli lukus, kuid tegemist ei ole kategooriliste ja kindlate ütlustega. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et M.R. tapeti 18.11.
32. a., kuid vend leidis ta alles 3 päeva hiljem. Korteris elas ka vanaema, kes oli täiesti liikumisvõimeline ning kes oleks ka ise saanud korteriukse lukku keerata. 12 Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et kohtuistungil on täielikult tõendamist leidnud, et Üllar Toper tappis M.R. i, toppis talle hingamisteedesse aluspüksid ning pärasoolde pudeli. Viimast puudutavalt tuleb märkiga, et kuritegu ei olnud kantud Üllar Toperi soovist oma sugulist kirge rahuldada, vaid see oli toime pandud vihast ja naise alandamiseks. Kohtuistungil on üle kuulatud mitmed tunnistajad, kes on Üllar Toperti iseloomustanud negatiivselt kui inimest, kes tarvitas palju alkoholi ja kes joobes oli vihane, agressiivne ja võis olla ka vägivaldne. Tema iseloomu kohta ütlusi andnud tunnistajate sõnad on ära toodud otsuses eespool. M.R. i suhtes toime pandud kuriteoga seonduvalt on kohtus ja eeluurimisel ütlusi andnud ka M.R. i isa P.R.. Tema ei ole kuriteo asjaoludest midagi teadnud, kuid tema eeluurimisel (I kd, lk 51) ja kohtuistungil antud ütlused kogumis näitavad, et R.G. i käest on ta kuulnud, et Üllar Toper oli ka varem M tappa andnud. Muidu on tunnistaja süüdistatavat iseloomustanud positiivselt.

§ 114

p 1, 4 näevad ette vastutuse mõrva eest, s.o tapmise eest, kui see on toime pandud piinaval või julmal viisil ning vähemalt teist korda. Käesolevas kriminaalasjas on kinnitust leidnud, et Üllar Toper pani tapmise toime vähemalt teist korda kuna 2004. a. oli ta tapnud L.O. e. Kohus leiab ka, et M.R. tapeti julmal ja piinaval viisil. Tapmine on piinav, kui see põhjustab ohvrile suurt valu või kauakestvalt muid füüsilisi vaegusi. Muude füüsiliste vaeguste all on kohtupraktika käsitlenud ka õhupuudust. Julmus väljendub põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes. Julm viis võib sarnaselt piinava viisiga ilmneda tapmisteos, kuid ei eelda ohvri kestvaid füüsilisi kannatusi ning võib väljenduda ka süüdlase ebainimlikes toimingutes enne ja pärast tapmist. Kohus leiab, et piinav viis avaldus käesoleval juhul selles, et Üllar Toper toppis M.R. ile hingetorru aluspüksid. Püksid olid topitud nii sügavale, et need leiti alles surnukeha lahangul. Selline aluspükste toppimine kannatanu suhu ja nii sügavale kurku, pidi M.R. ile olema piinav ja tekitama kestvat valutunnet koos arusaamisega sellest, et ta ei saa enam õhku ning lämbub. Kohtuistungil on täielikult tõendamist leidnud, et Üllar Toper surus M.R. ile pärakusse 0,5-liitrise klaaspudeli. Samas, nähtuvalt ekspertiisiaktist, toimus see aga tõenäoliselt kas suremisprotsessi käigus või vahetult peale surma saabumist. Ekspertiisiakti kohaselt puudusid M.R. il elupuhuse reaktsiooni tunnused päraku piirkonnas. Ekspertiisiaktis antud sellist arvamust kinnitab asjaolu, et M.R. i surnukehal ei tuvastatud võitlusele ja enesekaitsele viitavaid vigastusi. Pudeli pärakusse toppimine selliselt, et see läbib pärasoole seina ja tungib kõhuõõnde, põhjustab isikule suurt valu ning seega oleks tõenäoline, et isik püüaks end igati kaitsta ja karjuks appi. Võitluse jälgi aga ei olnud ning asja materjalidest ei nähtu, et keegi oleks kisa kuulnud. Kohus on seisukohal, et kuivõrd esineb tõenäosus, et M.R. oli pudeli pärakusse toppimise ajaks kas juba surnud või oli suremisprotsess juba käivitunud, siis tuleb süüdistatav

§ 141

lg 1 järgi (s.o inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama) süüteokoosseisu tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Üllar Toperi tegevus oli kantud vihast M.R. i vastu, kuna viimane oli lisaks solvangutele ära peitnud ka viinapudeli. Kohus ei tuvastanud, et süüdistatav oleks tegutsenud seksuaalsel eesmärgil sooviga astuda suguühendusse M.R. iga kasutades ära tema seisundit. Kaitstavaks õigushüveks on aga ka surnud isiku au, s.o tema õigus olla pärast surma lugupeetud ja saada väärikalt koheldud. Laibarüvetamine on kvalifitseeritav

§ 148järgi.

Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole Üllar Toperi tegevuse ümberkvalifitseerimiseks

§ 148järgi aga alust, kuna puuduvad kindlad tõendid, et M.R.

oli vigastuste tekitamise ajaks juba surnud. 13 Eeltoodud kahtlus, s.t kas M.R. oli sellise vigastuse tekitamise ajal surnud või veel suremisprotsessis, tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Samas leiab kohus, et pudeli toppimine sureva või surnud inimese pärakusse, on käsitletav tapmisena julmal viisil. Ei ole oluline, kas M.R. selle teo ajal tundis valu või mitte, kuid süüdistatava selline tegevus oli ebainimlik ja julm. Kuigi M.R. i surm käesoleval juhul saabus tõenäoliselt lämbumise tagajärjel, olid ka talle pudeli toppimisest põhjustatud vigastused ekspertiisiakti kohaselt eluohtlikud. Üllar Toperi süü

§ 114p 1, 4 järgi on eeltooduga täielikult tõendamist leidnud.

Ta pani kuriteo toime tahtlikud. Süüdistuses

§ 141lg 1 järgi tuleb Üllar Toper aga õigeks mõista.

Üllar Toperile esitatud süüdistus

§ 121järgi.

Kohus on seisukohal, et Üllar Toperi süü süüdistuses esitatud mahus on kohtuistungil täielikult tõendamist leidnud järgmiste tõenditega nende kogumis. Kohtuistungil leidis tõendamist, et Üllar Toperi kunagine elukaaslane U.L. elas kuriteosündmuse ajal Tartus X 43-311 koos tütretütre K.S. ga. U.L. u kohtus antud ütluste kohaselt helistas Üllar Toper talle 07.10.

1. a. ja tahtis saada raha, mille oli maksnud puulõhkumise eest. Kl 13.00-14.00 vahel tuli süüdistatav tema poole. Mees oli alkoholi tarvitanud ja mehel oli kaasas ka pudel puskarit. Süüdistatav jõi ja püüdis temaga vahekorda astuda. Mees ei saanud sellega aga hakkama ning kägistas teda. Süüdistatav püüdis teda ka teist korda kägistada ja ütles, et tapab ta igal juhul ära. Siis tulid koju K ja viimase sõbranna K.K. . Üllar Toper, kes oli alasti, pani end riidesse. Ka tema riietus ja tahtis välja minna. Üllar Toper lasi talle aga gaasi näkku. Sellest, et tegemist on gaasiga, sai ta aru haisu järgi ning sellest, et silmad kipitasid, pisarad jooksid ja ta jäi nagu pimedaks. Ta jooksis välja ja kuulis, kuidas K hakkas toas karjuma.Ta kutsus kiirabi ja läks tuppa tagasi. Ta nägi, et K oli verejooks ja K pesi nägu. Üllar Toper oli K lükanud ja K gaasi näkku lasknud. Hiljem helistas Üllar Toper talle ja ütles, et ta politseist avalduse tagasi võtaks ähvardades ta muidu maha lüüa. Ta kartis süüdistatavat, kuna oli kuulnud linna peal, et Üllar Toper olevat L.O. e käest raha nõudnud, L järele läinud ning L kägistanud, mispeale see naine kadus. Samuti on ta korduvalt näinud süüdistatavat alkoholijoobes, mil mees läheb tigedust täis. Kannatanu U.L. u traumakaardist 07.10.
2. a. nähtub, et kägistamisel sai viga kael, s.o mõlemal pool kaelal oli umbes 2x2 ja vasakul umbes 3x4 cm hematoom, samuti vasakul ka pehmete kudede turse. Patsient kaebas valu kõris (I kd, lk 135-136). Kannatanu K.S. kinnitas vanaema ütlusi, mille kohaselt, kui ta koos K.K. kl 15.00-16.00 vahel koju tuli, nägi ta korteris alasti Üllar Toperit. Ta ütles mehele kurjalt, et mingu teise tuppa. Tema ja K läksid tema tuppa. Nad olid seal 7-8 minutit, kui ta tegi ukse lahti ja Üllar Toper lasi talle gaasi näkku. Ta on kindel, et see oli gaas, kuna sellel oli tugev lõhn ning silmad hakkasid kipitama ja valutama nagu söövitaks. Teise käega lükkas süüdistatav K vastu kraanikausi kappi. Süüdisitatav vaikis, oli vihase näoga ja hambad olid ristis. K, kes oli rase ja kelle rasedus oli kulgenud komplikatsioonideta, ütles, et tal verd jookseb. Ka vanaema, kes oli hirmul, oli vigastada saanud, s.o vanaema kaelal olid kägistuse käejälje plekid. Vanaema ütles hiljem ka, et süüdistatav oli helistanud ja telefonis ähvardanud, et tema ja vanaema on järgmised. Üllar Toper tavaliselt solvus ütlemiste peale nii kainelt kui joobes olles, karjus ja tõukas uksi kõvasti kinni. Ta oli selle sündmuse järel hirmul ja võttis ähvardusi reaalselt ja kartis kodunt välja minna. Peale seda sündmust halvenes tal silmanägemine. Varem istus ta koolis tagapingis, aga peale juhtunut oli ta sunnitud ette istuma, sest ei näinud enam tahvlilt tähti. Talle kirjutati välja ka prillid. Tema töö nõuab arvutitega töötamist. Kriminaalasjas on tõendina avaldatud AS Medicover tõend 24.08.
3. a., millest nähtub, et K.S. nägemisteravus on muutunud ja ta vajab tööks arvutiga prille. Nimetatud tõend ei näita aga seda, 14 millisest ajast on nägemine muutunud ja et nägemise halvenemise oleks kahtlusteta põhjustanud just gaasi silma sattumine. Kannatanu K.K. u kohtus antud ütlused kinnitavad omakorda U.L. u ja K.S. tunnistusi. K.K. u väitel nägi ta 07.10.
4. a. kl 15.00 ajal koos sõbranna K viimase koju minnes süüdistatavat, kes oli paljas. Ta läks koos K viimase tuppa. Kuskil 6 min hiljem kuulsid nad kolksu. K tegi toaukse lahti ning Üllar Toper, kes oli vihane ja kuri, lasi K gaasi näkku. Seejärel lükkas mees teda parema käega vastu kraanikausi kappi, hoides vasakus käes pudelit. Seda, et tegemist on gaasiga, järeldas ta vängest lõhnast ja sellest, et silmad hakkasid kipitama. Seljaga vastu kappi lendamisest tundis ta valu. Ta oli siis neljandat kuud rase. Välja see veel ei paistnud ja laiemat riietust ta ei kandnud. Ta jooksis trepist alla õue. Seal tuli talle vastu K vanaema, kellel olid silmad punased. Vanaema ütles, et Üllar Toper lasi gaasi näkku. Ta kuulis, et K karjus toas. Siis algas tal verejooks. Teda viidi kiiabiga sünnitusmajja, kus öeldi, et tal on raseduse katkemise oht. Ta oli kaks nädalat haiglas. Enne seda tal probleeme rasedusega ei olnud. Ta elas seda sündmust väga läbi ja tundis hirmu lapse pärast. Pärast sünnitust oli lapsel parema kõrvaga probleeme ning arstide sõnul on viga kaasasündinud. SA TÜ Kliinikumist väljastatud K.K. u haigusloost ja 07.10.
5. a. kiirabikaardist nähtuvalt tekkis K.K. ul 13ndal rasedusnädalat verejooks. 07.10.
6. a. kl 15.45 hospitaliseeriti ta sünnieelsesse osakonda. Naisele oli umbes 30 min tagasi üritanud kallale tungida meesterahvas, kelle eest naine oli ära jooksnud (I kd, lk 127-129). Kohtuistungil on tunnistajana üle kuulatud Inga Kütt, kes on U.L. u tütar ja K.S. ema. Tema kuriteosündmuse vahetuks tunnistajaks ei olnud, kuid tema ütlustest nähtub, et tütar ja ema on toimunut temale kirjeldanud sarnaselt kohtuistungil antud ütlustega. I.K. ise nägi kannatanuid sama päeva õhtul kl 17.00-18.00 paiku. Ema oli endast väljas, käed värisesid ja silma alla tuli sinikas. Korteris oli ikka veel tunda gaasi haisu, silmad hakkasid kipitama ning tema emal ja tütrel haisesid juuksed. Tütrel peale sündmust halvenes silmanägemine ning välja kirjutati prillid. Üllar Toper helistas ema U.L. ule ning ähvardas maha lüüa ja maja põlema panna. Tütar kartis neid ähvardusi ja ei julgenud õhtuti enam välja minna. Ka ta ise teab süüdistatavat kui isikut, kes jõi palju, oli joobes peaga vihane ja läks ka tema emale kallale. Üllar Toper ise on kohtuistungil tunnistanud 07.10.
7. a. U.L. u pool käimist. Enda väitel oli ta kaine, kuigi võis olla õlut joonud. Konflikti U.L. tal ei tekkinud, vaid nad läksid koos voodisse. Mingit vägivalda ega solvamist ei olnud ja ta ei tea, miks kannatanu teistmoodi väidab, võib-olla armukadedusest. Siis sisenesid korterisse tüdrukud ja ta läks koridori vaatama. Kuna vahekord jäi nende sisenedes pooleli, siis võis olla, et ta ei olnud riides. K ütles talle: „Jälle tulid vanaema täis jootma“. Ta ei vastanud midagi ja tüdrukud läksid K tuppa. Ta pani end riidesse, lükkas lahti K toa ukse ning lasi K näkku deodoranti. K jooksis temast mööda ning võis seejuures tõesti vastu kappi kukkuda. Kui nii oli, siis on tal kahju, aga tema tüdrukut ei lükanud. Seejärel läks ta korterist minema. K lasi ta deodoranti ilma põhjuseta. Tal oli deodorant lihtsalt käes. Kohus leiab, et Üllar Toperi ütlused selle kohta, et ta ei ole U.L. ut kägistanud ega naisele gaasi näkku lasknud ning et K.S. le laskis ta näkku deodoranti, on paljasõnalised ning antud enda süü vähendamiseks. Tema sellised ütlused on ümber lükatud kannatanute ja tunnistaja Inga Kütti ütlustega ning kannatanute vigastusi kirjeldavate meditsiiniliste tõenditega. K.K. ule põhjustas süüdistatav raseduse katkemise ohu. Samas leiab kohus, et Üllar Toperi ütlused selles, et ta ei teadnud kannatanu rasedusest, ei ole millegagi ümber lükatud. K.K. on ise tunnistanud, et rasedus välja ei paistnud ja laiemaid riideid ta ei kandnud. Ka nähtub kriminaalasjas juba eelnevalt kirjeldatud A.K. ja Üllar Toperi vahel Valga Arestimajas toimunud vestluse salvestisest, et süüdistatav on A.K. rääkinud ka sellest kuriteost ning öelnud ka siis mehele, et tema K.K. u rasedusest teadlik ei olnud. Ka A.K. on kohtus tunnistanud, et süüdistatav ütles talle, et ei teadnud, et üks tüdrukutest oli rase.

§ 121

näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. 15 Kohus on seisukohal, et Üllar Toperile on süüdistus esitatud õigesti ja ta tuleb süüdi tunnistada. Süüdistatav põhjustas oma kuriteoga kannatanutele valu ning K.K. ule raseduse katkemise ohu. Kuriteo pani Üllar Toper toime tahtlikult. KrMS § 63 alusel on käesolevas kriminaalasjas teostatud jälitustoimingu käigus saadud audiosalevestis, mis on salvestatud kinnipidamiskohas kahe kambrikaaslase vahel nende teadmata, käsitletav tõendina ja on keskseks tõendiks, seda eriti süüdistuses

§ 114järgi.

Nimetatud salvestises kuuleme, kuidas Üllar Toper räägib küllaltki avameelselt ja täpselt tema poolt toimepandud kuritegudest. Salvestises kuuldud faktid langevad täpselt kokku politseiametnike poolt tuvastatud asjaoludega. Näiteks Üllar Toperi jutt viinapudelist, mille ta tapetule sisse surus ja milline fakt leidis kinnitust ka ekspertiisi käigus. Tõendina käsitletava salvestise põhjal saame teada, kuidas Üllar Toperi sõnul on ta isikuid rünnanud ja gaasi lasknud ning tapnud 2 naist, nendest ühe 2,5 aastat tagasi sügisel, mis langeb kokku L.O. e kadumise ajaga ja teise tema korteris tal külas olles, mis langeb kokku M.R. i surmaga seonduvate asjaoludega. Ilmnes, et mõlema naisisiku tapmise motiiviks oli Üllar Toperi viha ja solvumine, mis oli tingitud mõlema tapetu eelnevast käitumisest. Süüdistatav avaldab helisalvestises muret võimalike jälgede pärast, mis võidakse leida, näiteks, et kui leitakse laip, siis on sealt võimalus DNA proovi võtta ja M.R. i mobiiltelefoni kaasavõtmise pärast. Salvestusest saame teada, kuidas Üllar Toper on mures peale kuritegude toimepanemist tapmise jälgede, eriti laipade, samuti võimalike tunnistajate ja kuriteopaikade peitmise ja kõrvaldamise pärast. Samuti on süüdistatav rääkinud kuritegudele järgnenud käitumisest ja oma teekonnast. Eeltoodu kogumis annabki kohtule alust Üllar Toper süüdi mõista talle inkrimineeritud kuritegudes, välja arvatud vägistamises. Kohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas puuduvad Üllar Toperi süüd välistavad muud asjaolud. Kuritegude toimepanemisel ei esinenud tal psüühikahäireid, mis oleksid hõlmatavad määratlusega „raske psüühikahäire“, vaid ta oli joobeseisundis. Temale inkrimineeritavate tegude toimepanemise ajal 05.10.

1. a., 07.10.
2. a. ja 18.11.
3. a. ei esinenud Üllar Toperil sellist erilist emotsionaalset seisundit, mis oleks piiranud tema võimet ümbrusest ja oma tegude iseloomust, s.h nende keelatusest arusaamiseks ja oma käitumise juhtimiseks. Ta oli võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima ning on seda võimeline tegema ka käesoleval ajal (II kd, lk 177-183, 215, 216). Kohus veendus, et Üllar Toper on isik, kes kaldub oma süüd mitte tunnistama ja ennast õigustama. Vaatamata toimepandud kuritegude julmusele ei avaldanud ta kaaskinnipeetavaga vesteldes ega ka kohtus mingit kahetsust toimepandu suhtes. Küll aga on ta avaldanud kahetsust kuriteojälgede ebapiisava kõrvaldamise osas. Nagu jälitusprotokollist nähtub, on ta ähvardanud kasutada vägivalda veel mitmete isikute suhtes. Üllar Toper ei ole teinud mingeid järeldusi oma eelnevatest karistustest ja tema poolt toime pandud kuriteod on muutunud järjest raskemaks. Tema suhtumine toimepandusse on äärmiselt küüniline, mis muuhulgas väljendub tema poolt öeldus „… esimene surm ära oli kurat siis /too oli nagu jubedam/ teine läks juba ilusti“ (II kd lk 58). Karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Üllar Toper on varem kriminaalkorras karistatud 4 korral (II kd, lk203-204, 205-206, 207-209, 210211, 212-213:
4. 24.09.
5. a. Jõgeva Rajooni Rahvakohtu poolt KrK § 195 lg 2 alusel vabadusekaotusega 2 aastat;
6. 30.03.
7. a. Jõgeva Rajooni Rahvakohtu poolt KrK §197 lg 2 p 1 alusel vabadusekaotusega 2 aastat 6 kuud koos mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 aastaks; 16
8. 26.03.
9. a. Jõgeva Rajooni Rahvakohtu poolt KrK § 140 lg 2 p 1, 4 alusel vabadusekaotusega 3 aastat;
10. 06.04.
11. a. Jõgeva Maakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 alusel tingimisi vabadusekaotusega 9 kuud katseajaga 1 aasta 6 kuud. Väärteokorras on teda karistatud:
12. 27.06.
13. a. HÕS § 105 lg 2 järgi rahatrahviga 2650 kr;
14. 11.10.
15. a. Lõuna Politseiprefektuuri poolt alkoholiseaduse § 70 alusel rahatrahviga 300 kr. Käesolevas kriminaalasjas on ta toime pannud teise astme kuriteo

§ 121järgi ja kaks esimese astme väga rasket isikuvastast kuritegu.

Kuriteod on toime pandud alkoholijoobes. Oma kuritegusid ta ei tunnista ning toimepandut ei kahetse. SA TÜ Kliinikumi 22.01.

1. a. teatise kohaselt on Üllar Toper pöördunud psühhiaatriakliinikusse ambulatoorsele vastuvõtule kahel korral 31.08.
2. a. ja 10.02.
3. a. diagnoosiga alkoholismi esimene staadium. Hiljem enam pöördunud ei ole (II kd, lk 215). Seega ei näe süüdistatav alkoholismis enda jaoks probleemi. Süüdistatavat iseloomustavatest andmetest nähtub veel, et enne vahistamist, s.o
4. a. märtsist kuni
5. a. augustini töötas ta munitsipaalettevõttes Kalmistu (II kd, lk 217-219).

§ 121

näeb karistuseks ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

§ 114sätestab karistuseks kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse.

Kohus leiab, et

§ 121

järgi tuleb Üllar Toperit karistada sanktsiooni ülemmääras, s.o 3 aasta pikkuse vangistusega, kuna kuriteo pani ta toime kolme naissoost isiku suhtes, kes olid temast füüsiliselt ja vaimselt nõrgemad. Oma süüd selles ta täies ulatuses ei tunnistanud ning seega ei saa ka rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest.

§ 114

p 1,4 järgi tuleb Üllar Toperile karistuseks mõista pikaajaline vangistus, kuna süüdistatav tappis kaks naist, kellest ühe peitis nii, et teda ei ole saadudki maha matta. Toimepandud kuritegusid ta ei tunnista ega kahetse. Üllar Toperile

§ 141lg 1 järgi esitatud süüdistuses tuleb ta õigeks mõista.

Süüdistatavalt tuleb välja mõista sundraha, ekspertiiside kulud, kaitsjale toimiku koopia tegemise kulu ning kohtueelses menetluses ja kohtuistungil osalenud kaitsjate tasud. Juhindudes KrMS § 180, § 313, § 315, kohus o t s u s t a s: Õigeks mõista Üllar Toper

§ 141lg 1 järgi.

Süüdi tunnistada Üllar Toper

§ 121järgi ja mõista talle karistuseks kolm

§ 114p 1,4 järgi ja mõista talle karistuseks kakskümmend

§ 64lg 1 alusel mõista Üllar Toperile liitkaristus lugedes kergem karistus kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks mõista kakskümmend