1-07-9369\51

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13.mai 2008.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 6.mai 2008.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-08-9369 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi Jelena Petšenkova süüdistuses KarS prg. 200 lg 2 p.7,9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 23.jaanuar 2008.a. Apellatsiooni esitaja Jelena Petšenkova ja tema kaitsja adv. Owe Ladva ühine apellatsioon Prokurör Õnne Neare-Vaarmann Süüdistatav Jelena Petšenkova otsuses) Kaitsja RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord (ankeetandmed Harju Maakohtu Adv. Owe Ladva Harju Maakohtu otsus 23.jaanuarist 2008.a. Jelena Petšenkova suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist 2 tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Jelena Petšenkova mõisteti Harju Maakohtu 23,jaanuari 2008.a. kohtuotsusega süüdi KarS prg. 200 lg 2 p.7,9 järgi ja karistati 3 aastase vangistusega. KarS prg. 65 lg 2 alusel mõisteti liitkaristuseks mitme kohtuotsuse järgi 3 aastat 5 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS prg. 68 lg 1 alusel loeti karistusest kantuks vahi all viibitud ajavahemik 04.-05.02.2007, s.o. 2 päeva ja 20.03.2007 kuni 22.01.2008.a., s.o. 10 kuud ja 3 päeva. Seisuga

1. jaanuar 2008.a. ärakandmata karistus 2 aastat 7 kuud ja 23 päeva. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi ka Jevgeni Proskurin, kelle suhtes kohtuotsust ei ole vaidlustatud. Jelena Petšekova on mõistetud süüdi selles, et tema koos Jevgeni Proskuriniga 19.01.2007.a. kella 23.00 paiku tegeledes ühiselt ja kooskõlastatult võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, tarvitasid Loksa linnas Solnõško baari juures ja seejärel korteris, aadressil Loksa X vägivalda V.T kallal selliselt, et kui viimane oli baarist väljunud sai ta löögi pea piirkonda, püüdis vastu hakata, kuid kaotas teadvuse. Seejärel viidi kannatanu J. Poskurini ja J. Petšenkova poolt kannatanu korterisse, millega J. Proskurin ja J. Petšenkova tungisid valdaja tahte vastaselt sisse võõrasse eluruumi aadressil X, kus J. Poskurin jätkas tema peksmist jalgade ja rusikatega ning nõudis raha ja dokumente, samal ajal kui J. Petšenkova otsis korterist väärtuslikke esemeid ja dokumente. Samuti valati kannatanu veega üle. Vägivalla tagajärjel kaotas V.T uuesti teadvuse. Tulles teadvusele korteris kedagi ei olnud ning kannatanu avastas, et on kadunud järgmised esemed: abielu kuld sõrmus, mobiiltelefon NOKIA 5140i, rahakott milles oli ID kaart, Ühispanga pangakaart, pensioni tunnistus, 400 EEK, sõiduki HONDA CIVIC r/n xxx xxx dokumendid koos juhiloaga ülaltoodud sõiduki võtmed koos garaaži võtmetega, 90USA dollarit, 1000 vene rubla. Hiljem selgus, et valdaja tahte vastaselt võõrasse abiruumi sissetungimise teel oli kannatanu garaažist võetud ka sõiduauto HONDA CIVIC r/n xxx xxx. Peksmise tagajärjel oli kannatanule tekitatud järgmised vigastused: traumaatiline pehmekelmealune verevalum suuraju mõlema poolkera otsmiku-kiirusagarate pinnal, suuraju parema poolkera otsmiku – kiirusagarate piirkonna põrutuskolle, hulgalised haavad ja nahamarrastused pea piirkonnas; nahaalused verevalumid mõlema silma laugudel ja paremal küljel; rindkere vasaku õlavarre ja vasaku hüppeliigese põrutus. Eksperdi hinnangul ei olnud tegemist eluohtlike vigastustega. 3 APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Apellandid vaidlustavad esitatud apellatsioonis maakohtu otsust täielikult, taotlevad selle tühistamist ja uue otsusega J.Petšenkova õigeksmõistmist. Oma taotlust põhjendavad apellandid alljärgnevalt.
2. Apellandid leiavad , et vaidlustatud maakohtu otsus ei ole J.Petšenkova süüdimõistmise osas motiveeritud. Süüdimõistmine põhineb ainult ühele tõendile – kaassüüdistatava Jevgeni Proskurini ütlustele. Seejuures ei ole maakohus põhjendanud, miks loeb kaassüüdistatava ütlused usaldusväärsemateks tema ütlustest. Apellant väidab, et tema on kogu menetluse vältel andnud ühesuguseid ütlusi, kaassüüdistatav on aga oma ütlusi muutnud, andes diametraalselt erinevaid ütlusi.
3. Avaldanud kohtueelses menetluses antud kaassüüdistatava ütlused, tuli kohtul otsustada, kas kaassüüdistatava ütlusi saab tõendiallikana usaldada. Arvestades, et kaassüüdistatava poolt kohtueelses ja kohtumenetluses antud ütlused on diametraalselt erinevad, oleks pidanud kohtu järeldus selles olema eitav ning kaassüüdistatava ütlused tulnuks tõendikogumist välja jätma. Apellant väidab, et kohtuotsuse rajamine kaassüüdistatava ebausaldusväärsetele ütlustele on käsitatav kriminaalmenetluse olulise rikkumisena KrMS prg. 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.
4. Apellantide arvates ei saa kaassüüdistatava ütluste hindamisel kõrvale jätta asjaolu, millises olukorras ta kohtulikul uurimisel ütlusi andis. Ta tegi kohtuistungiks kujunenud olukorras kõik selleks, et kinnitada süüdistuses esitatud asjaolusid täpselt selliselt nagu need süüdistuses olid esitatud. Nähtav on J.Proskurini motiiv pääseda juba eeluurimisel kantud reaalse vangistusega. Prokuröri kohtuvaidlustes esitatud sõnavõtt kinnitas seda motiivi.
5. Apellandi arvates ei saa Jevgeni Proskurini poolt kohtuistungil antud ütlustega haakuda kannatanu V.T ütlused. Nimelt on kannatanu sõnaselgelt kinnitanud, et ta ei näinud ründajaid ning ei tunne ära nende hääli.
6. V.T telefoniga seonduvad tõendid ei kinnita kuidagi J.Petšenkova röövimises osalemist , vaid ainult asjaolu, et nimetatud telefon oli teataval ajal peale röövi toimumist tema kasutuses. Samuti ei kinnita J.Petšenkova viibimine kannatanu autos tema osavõttu röövist nagu see asjaolu ei kinnita ka I.M ja Z.B osavõttu röövist. Apellatsioonikohtu istungil toetasid apellandid esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohtukolleegium ei nõustu apellantide väitega, et maakohtu otsus on motiveerimata. Vastupidiselt apellantidele leiab kohtukolleegium, et maakohus on Jelena Petšenkova 4 süüküsimuse otsustamisel tulnud põhjendatult järeldusele, et J.Petšenkova osales temale inkrimineeritud röövimise toimepanemises kaastäideviijana. Selline maakohtu otsustus põhineb kõigi kogutud ja kontrollitud tõendite põhjalikul analüüsil ja kogumis hindamisel. Maakohtu otsuses esitatud põhjendustes on jälgitav tõendite analüüsi kaudu, kuidas maakohus sellisele järeldusele tuli. Ei ole õige ka apellantide väide, et kannatanu ütlusi ei saa arvestada kuna tema ei näinud ründajaid. Maakohus ei ole oma põhjendustes sisustanud J.Petšenkova süüd otsese ründega e. vägivalla kasutamisega. Kannatanu on tõesti väitnud, et ründajaid ta ei näinud ning tema arvates olid need meesterahvad. Kaassüüdistatav J.Proskurin kinnitab kannatanu esmast ründamist ja seda ilma J.Petšenkova osavõtuta. Samas maakohus on tõendeid hinnates tuvastanud kuriteo tehiolud selliselt nagu need on kirjeldatud otsuses – J.Petšenkova esimest lööki ei näinud ja aitas J.Proskurinil kannatanu koju viia. Järgnevalt on maakohus tuvastanud juba sündmused kannatanu korteris, kus viibisid mõlemad süüdistatavad. Seejuures kannatanut peksis üks isik ja teine, kes kannatanu ütluste kohaselt hääle järgi oli naisterahvas ja J.Proskurini ütlustest nähtuvalt oli selleks naisterahvaks J.Petšenkova, kes otsis samal ajal läbi kannatanu kappe. Seejuures maakohtu järeldused selles, et see naisterahvas oli J.Petšenkova ei põhine ainult kaassüüdistatava ütlustel. Maakohus on J.Proskurini ütlusi kõrvutanud nii kannatanu ütlustega, kui ka J.Petšenkova kuriteole eelnenud käitumisega, millist on kirjeldanud tunnistajad , samuti peale kuriteo toimepanemist tuvastatud faktiga, et kannatanu mobiiltelefon oli J.Petšenkova kasutuses. Ka leiab kohtukolleegium, et kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei saa nende usaldusväärsust mõjutada asjaolu, et prokurör taotles ja kohus mõistis temale karistuse KarS prg. 74 sätteid kohaldades. Maakohus on oma sellekohast otsustust põhjendanud. Kohtukolleegium on seisukohal, et isikule, kes ise oma tegu tunnistades selle teo hukka mõistab ja seda kahetseb, võib olla riigi poolt avaldatav hukkamõist väiksem, kui isikule, kes oma süüd ei tunnista. Kaitsja väide et J.Proskurin tahab enda olukorda kergendada sellega, et anda ütlusi J.Petšenkova vastu on asjakohatu. Esiteks, andes ütlusi kaassüüdistatava vastu on J.Proskurin tunnistanud mitte ainult enda osavõttu röövimisest vaid ka enda tunduvalt suuremat rolli röövimise täideviimisel ja peamise kvalifitseerivat tähtsust omava asjaolu – vägivalla kasutamine – ainuisiklikku realiseerimist. Teiseks, ei ole tuvastatud motiivi, miks peaks J.Proskurin andma ütlusi just J.Petšenkova vastu. Ka ei ole arusaadav, milline huvi J.Petšenkova alusetuks vastutusele võtmiseks sai olla uurimisel, kelle versiooniga kaasaminekust kaitsja oma apellatsioonis räägib. Samuti ei olnud tegemist kokkuleppemenetlusega, et süüdistatav ja prokurör saanuks karistuses kokku leppida , mistõttu ei saanud ka J.Proskurin kuidagi kindel olla, et süüdistuse versiooni kinnitamisega pääseb ta reaalsest vangistusest nagu väidab kaitsja apellatsioonis. Asjaolu, et kohtu poolt tuvastatud kuriteo tehiolude kohaselt ei kasutanud J.Petšenkova kannatanu suhtes vägivalda ja sel ajal kui J.Proskurin kannatanu korteris kannatanu suhtes vägivalda kasutas, otsis kannatanu kappe läbi ning võttis ära ka mobiiltelefoni, ei mõjuta J.Petšenkova käitumisele antavat juriidilist hinnangut. Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on KarS § 21 lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (KarS § 200 lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib 5 KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja ( Riigikohtu otsus nr.3-1-1-100-06). J.Petšenkova osavõtuastet toimepandud röövimises on maakohus arvestanud J.Petšenkovale karistusmäära valikul. J.Petšenkovale on mõistetud vangistus, mis vastab sanktsiooni alammäärale. Samas, kuna KarS prg. 200 lg 2 sanktsioon näeb ette karistusena ainult vangistuse ja J.Petšenkova pani vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud röövimise toime eelmise kohtuotsusega määratud katseaja kestel, siis on välistatud tingimisi vangistuse mõistmine. KarS prg. 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristus tuleb sellisel juhul ka reaalselt ärakandmisele mõista ja uue kuriteo eest mõistetud ning eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa tuleb liita täielikult. Selline seadusest tulenev ainuvõimalus on kohtukolleegiumi arvates ka põhjuseks, miks J.Petšenkova on valinud kaitsetaktika, milline välistaks tema osavõttu röövimisest. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 23.jaanuarist 2008.a. Jelena Petšenkova suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Malle Preimer