1-98-9\26

1-98-9 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2008 Tartu Kriminaalasja number 1-98-9 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Kohtuistungisekretär Liina Parv Kriminaalasi Artur Mkrttšjani süüdistuses KrK § 142 lg 3 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. aprilli 2008 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Artur Mkrttšjani kaitsja advokaat Aivar Hint Prokurör Tatjana Tamm Süüdistatav Artur Mkrttšjan sünd: 08.04.1960 elukoht: teadmata töökoht: teadmata varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja RESOLUTSIOON advokaat Aivar Hint. Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
3. aprilli 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-98-9 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja mõista Artur Mkrttšjanilt kohtukulud, s.o kaitsja tasu advokaat Aivar Hint poolt osutatud õigusabi eest 3009 krooni riigituludesse. Artur Mkrttšjanil tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr
4. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Artur Mkrttšjan 1-98-9, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
5. maist
6. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
7. maist
8. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
9. maist
10. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
11. aprilli 2008 otsusega tunnistati Artur Mkrttšjan süüdi KrK § 142 lg 3 p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 4 aastat vangistust. Maakohus arutas A. Mkrttšjani süüdistust KrK § 142 lg 3 p 1 järgi selles, et tema 05.07.1998 kella 17 paiku Tartus nõudis S. ja K.Z. viimastele kuuluva vara 100 000 krooni üleandmist endale, milleks kasutas X maja õuel olles S. ja K.Z. kallal elule ja tervisele mitteohtlikku vägivalda – lõi S.Z. käega näkku ja K.Z. käega näkku. Pärast seda kui K.Z. püüdis minna A. Mkrttšjani eest oma majja peitu, jõudnud kannatanule järele, lõi uksega vastu tema paremat jalga. K.Z. õnnestus majja minna, kuid A. Mkrttšjan, jätkates raha nõudmist haaras maast kepi, millega lõi puruks kannatanute maja köögiakna ja välisukse akna, seejärel võttis maast telliskivi, millega viskas läbi köögiakna K.Z. . Kuna K.Z. ei jõudnud lukustada maja ust, siis sisenes A. Mkrttšjan majja ja püüdis lüüa K.Z. kepiga pähe, kuid K.Z. õnnestus panna parem käsi löögi kaitseks ette. Seejärel haaras A. Mkrttšjan kannatanu särgist ja rebis selle katki. Seejärel püüdis kasutada elule ja tervisele ohtlikku vägivalda, võtnud põrandalt klaasitüki, tahtis sellega kannatanut lüüa, kuid löök läks mööda, kuna K.Z. põikas löögi eest kõrvale. Seejärel ähvardas A. Mkrttšjan S. ja K.Z. tapmise ja maja hävitamisega 100 000 krooni mittemaksmise korral 05.07.1998 kella 22-ks ning lahkus. K.Z. olid tekitatud järgmised kehavigastused: parema labakäe II kämblaluu murd, parema labajala I varba põhilüli killunenud liigesesisene murd, nahamarrastused näol, seljal ja vasakul alajäsemel, mis kuuluvad raskete kehavigastuste liiki, kuna põhjustavad terviserikke kestusega üle 21 päeva. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on A. Mkrttšjani süü tõendatud: - Kannatanu S.Z. ütlustega, et Arturi nimeline noormees käis
12. a kahel korral nende elukohas Tartus X küsimas nende poega J.Z., öeldes, et J. on talle võlgu. Järjekordselt tuli A. Mkrttšjan 05.07.1998 kella 17 paiku ja küsis algul J. i ja siis raha. Nad ei nõustunud maksma ja tekkis riid. A. Mkrttšjan lõi teda käega näkku, mille tõttu ta kukkus. Siis hakkas A. Mkrttšjan 2 K.Z. peale karjuma ja teda peksma. A. Mkrttšjani lõi teda puukepiga. Ta lõi akna ja ukse klaasid puruks. K.Z. tahtis majja minna, kuid A. Mkrttšjan jooksis järgi ja lõi tal jala ukse vahele. A. Mkrttšjan nõudis 100 000 krooni. Sel perioodil käis ka teisi isikuid J.Z. võlgade pärast otsimas, kuid Artur oli ainuke mitteeestlane. A. Mkrttšjan ähvardas neid raha mittesaamise korral tapmise ja elamise hävitamisega. - Kannatanu K.Z. ütlustega, et A. Mkrttšjan tuli nende poole ja nõudis 50 000 krooni. Kui nad abikaasaga keeldusid raha andmast, ütles A. Mkrttšjan, et kui raha ei anna, võib ka ära tappa. Ta haaras kepi ja lõi sellega K.Z. vastu kätt ja käeluu läks puru. A. Mkrttšjani lõi ka abikaasat, kes kukkus pikali maha. K.Z. jooksis majja, A. Mkrttšjan jooksis talle järele ja lõi jala ukse vahele. Siis lõi A. Mkrttšjan kiviga ja kepiga katki aknad. K.Z. jooksis teisele korrusele, A. Mkrttšjan jooksis talle klaasitükk käes järgi ja vigastas klaasitükiga ta selga, millest on armid. K.Z. ütlused on teatud osas vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamise järel vastuolude tõttu ütlustes, selgitas kannatanu, et algul nõudis A. Mkrttšjan 100 000 krooni ja kui seda ei saa, siis 50 000 krooni. Samas jäi kannatanu selle juurde, et raha nõudmine ei olnud seotud poja võlaga. - Tunnistaja S.R. ütlustega, et ta elas perekond Z. ühel tänaval. Aastaid tagasi käidi nende juures võlga nõudmas ja ta kuulis mingit lärmi. - Tunnistaja H.S. ütlustega, kes oli Z. naaber, et S.Z. palus tal kutsuda politsei. Ta kuulis akende sisselöömise helisid ning nägi, kuidas üks mees jooksis Z. õuest välja, käes oli tal kepp. K.Z. tuli välja ja näitas verist kätt ja ütles, et pätt tuli kallale. - Tunnistaja J.Z. ütlustega, et temal ei olnud A. Mkrttšjaniga mingeid võlasuhteid. Ta tundis A. Mkrttšjani läbi tema venna L.M. . Vaadates toimikus olevat venekeelset võlakirja koopiat, mille kohaselt on J.Z. A. Mkrttšjanilt 20.03.1998 laenanud 5200 USD intressiga 3% päevas tagasimakse tähtajaga 20.05.1998, ütles tunnistaja, et isikuandmed on tema omad, kuid allkirja ei ole tema sinna kirjutanud. - Tunnistajate I.S. ja O.S. ütlustega, et neil oli Tartus X ja X tänava nurgal õllebaar. I.S. töötas seal. Kas A. Mkrttšjan oli kogu aeg baaris või käis ka vahepeal ära, seda ei osanud ta öelda. Maakohus leidis, et kuigi K.Z. ütlustes on teatud vastuolud, ei ole tema ütlused ebausaldusväärsed. Kuigi tegemist on kümne aasta taguse sündmusega, mäletas kannatanu vaatamata oma kõrgele eale üsna täpselt ründaja käitumist, nii tema kui ka abikaasa suhtes kasutatud vägivalda, vara lõhkumist jm asjaolusid. Ka nõutud rahasumma meenus talle pärast ütluste avaldamist. Arvandmed on raskesti meeles peetavad, mida on võimalik avaldada ka KrMK § 246 lg 1 p 5 alusel. Kannatanu eksis ütluste andmisel just sellistes raskesti meeles peetavates andmetes, mis arvestades sündmuse ajalist kaugust on loomulik. Eksperdi arvamusega on tõendatud, et K.Z. esinesid järgmised kehavigastused: parema labakäe II kämblaluu murd, parema labajala I varba põhilüli killunenud liigesesisene murd, nahamarrastused näol, seljal ja vasakul alajäsemel, mis kuuluvad raskete kehavigastuste liiki, kuna põhjustavad terviserikke kestusega üle 21 päeva. Vigastused on saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et 05.07.1998 kannatanu poolt kirjeldatud viisil – löökidest kõvade tömpide esemetega (näiteks kepi, uksega). Lisaks kannatanute ütlustele akende lõhkumise kohta tõendab sama asjaolu 05.07.1998 koostatud sündmuskoha vaatluse protokoll koos fotodega: Tartus X majal on lõhutud köögiaken ja ukse aken, maas on klaasikillud, köögi põrandal on valget värvi telliskivi. Asjaolu, et A. Mkrttšjan oli see isik, kes nõudis kannatanutelt 100 000 krooni maksmist, tõendavad S. ja K.Z. ütlused. Viimane on ka A. Mkrttšjani ära tundnud. S.Z. ütlused tõendavad, et tegemist oli Arturi nimelise isikuga ja tema oli ainus muust rahvusest isik, kes käis poeg J. i otsimas ning sama isik nõudis neilt raha, peksis ja lõhkus vara 05.07.
13. Arvestades mõlema kannatanu ütlusi, on välistatud, et nad eksisid neid rünnanud isikus ja selleks oleks saanud olla keegi teine kui A. Mkrttšjan. Kannatanutel puudus A. Mkrttšjaniga igasugune võlavahekord. Selle kohta on andnud ühesuguseid ütlusi nii mõlemad kannatanud 3 kui ka A. Mkrttšjan ise. Seega nõudis A. Mkrttšjan kannatanutelt võõra vara 100 000 krooni üleandmist, milleks puudus tal seaduslik õigus. Asjaolu, kas J.Z. ja A. Mkrttšjani vahel olid võlasuhted, ei oma käesoleval juhul A. Mkrttšjani käitumise hindamisel õiguslikku tähendust. Tegemist on väljapressimisega, millega kaasnes vara rikkumine. Mõlema kannatanu ütlustega ning sündmuskoha vaatluse protokolliga on tõendatud, et X majal olid ära lõhutud aknad. Kannatanu K.Z. ütlustega on tõendatud, et A. Mkrttšjan ähvardas teda tapmisega. K.Z. ütluste õigsus on kontrollitav läbi S.Z. ütluste, kellele abikaasa rääkis tapmise ähvardusest. S.Z. ütlustega on tõendatud, et A. Mkrttšjani ähvardas neid elamu hävitamisega. Olukorras, kus süüdlane lõhub vara ja tekitab kannatanule kehavigastusi, on sellised ähvardused tõsiseltvõetavad. Tunnistajad O.S. , I.S. ja S.V. ei kinnitanud kohtualuse alibit selles, et ta viibis 05.07.1998 X ja X tänava nurgal olevas baaris ega väljunud sealt, mistõttu ei saanud talle süüks arvatud väljapressimist toime panna. Baaris, kuhu mahtus O.Š. ütluste kohaselt kuni 20 inimest, liikus rahvas edasi-tagasi. Sellises situatsioonis on täiesti võimalik, et keegi külalistest käis lühemat aega ära. L.M. on kohtualuse vend, kellel lähedaste sugulussidemete tõttu on õigus keelduda ütluste andmisest tema vastu (KrMK § 51 lg 3). Kuna L.M. ütlused on vastuolus kannatanute ütlustega, ei ole õiged tema ütlused selle kohta, et A. Mkrttšjan ei käinud vahepeal baarist ära. A. Mkrttšjan teadis, et tal puudub seaduslik alus nõuda raha J.Z. vanematelt. Vaatamata sellele nõudis ta raha, kasutades selle saamise eesmärgil vägivalda. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu A. Mkrttšjani kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni kohaselt ei ole kohtuotsuses sisalduvad järeldused vastavuses faktiliste asjaoludega ja asjas kogutud tõenditega, mistõttu maakohus on kriminaalseadust ebaõigesti kohaldanud. Nõustuda ei saa maakohtu järeldustega, et tõendatud on A. Mkrttšjani süü väljapressimise toimepanemises, milline kuritegu oli seotud vägivalla kasutamisega, ähvardusega hävitada kannatanu vara ja vara rikkumisega. Käesoleva kriminaalasja arutamisel ilmnesid kannatanute ütlustes mitmed vastuolud, millised annavad alust kahelda kannatanute ütluste usaldusväärsuses. Kannatanu K.Z. ütlused on oluliselt vastuolus tema poolt eeluurimisel antud ütlustega ja kannatanu S.Z. ütlustega ning kohtuliku arutamise käigus ei selgunudki arvestatavaid põhjusi, miks kannatanu K.Z. mäletab kohtuistungil väidetava kuriteoga seotud üksikasju teisiti kui eeluurimisel. Kannatanute S.Z. ütlustest ja K.Z. eeluurimisel antud ütlustest nähtus, et A. Mkrttšjan olevat esitanud 05.07.1998 K.Z. nõude 100 000 krooni üleandmiseks seoses kannatanu poja J.Z. võlaga ning raha pidi üle antama sama päeval hiljemalt kella 22.00-ks. Kohtuistungil aga väitis kannatanu K.Z. , et A. Mkrttšjan olevat temalt nõudnud mitte 100 000 krooni, vaid hoopiski 50 000 krooni üleandmist ning see nõue ei olevat olnud seotud tema poja võlaga, vaid kohtualune küsis seda summat kannatanult võlgu ning raha pidi kannatanu A. Mkrttšjanile üle andma kolme päeva jooksul. Kuna kannatanute ütlustes esinesid olulised vastuolud, siis ei ole kannatanute ütlused tõendiallikana usaldusväärsed ja nad tuleb jätta kõrvale kuriteo tõendatuse seisukohalt. Kuna kannatanute pojal J.Z. oli võlgasid ning seega ka võlausaldajaid palju, siis on võimalik et kannatanute suhtes võisid süüteo toime panna teised isikud, kellele kannatanute poeg samuti võlgu oli. Tekkinud kahtluste kõrvaldamiseks oleks pidanud kindlaks tegema ka teised tunnistaja J.Z. võlausaldajad ning kontrollima nende osavõtu võimalikkust väidetavast kuriteost. A. Mkrttšjani alibi on tõsikindlalt tõendamist leidnud. A. Mkrttšjani ütlustest nähtuv alibi on tõendatud tunnistajate I.S. , O.S. ja L.M. ütlustega. Tunnistajate I.S. ja O.S. 4 ütlustest nähtus, et nad viibisid 05.07.1998 A. Mkrttšjani venna L.M. sünnipäeva tähistamisega seonduvalt õllebaaris, mis asus Tartus X ja X tänava nurgal. Samal päeval viibis selles baaris ka A. Mkrttšjan. Tunnistajate I. ja O.S. ütlustega on tõendatud, et A. Mkrttšjan viibis 05.07.1998 eelmärgitud õllebaaris terve päeva vältel ning väljus ruumist vaid 10-15 minutiks. Lisaks tunnistajate I. ja O.S. ütlustele kinnitavad A. Mkrttšjani alibit ka tunnistaja L.M. kohtuistungil avaldatud ütlused, millest nähtub, et 05.07.1998 oli tal sünnipäev ning nad läksid koos A. Mkrttšjaniga hommikul kell 10 X ja X tänava nurgal asuvasse baari, kus tähistasid sünnipäeva. Kuni keskööni oli A. Mkrttšjan koos temaga ja ära ei käinud. Seega on A. Mkrttšjani alibi usaldusväärselt tõendamist leidnud. Tunnistaja L.M. sugulus kohtualusega ei kahanda tema ütluste usaldusväärsust, sest kriminaalasja menetlemise käigus ei ole tõendatud asjaolu, et L.M. oleks andnud oma venna huvides valeütlusi. Lisaks eeltoodule on tunnistaja O.S. iseloomustanud A. Mkrttšjani rahuliku ja heatahtliku inimesena, kes suhtlemisel teiste inimestega vägivalda ei kasuta. Viimatimärgitu on kooskõlas A. Mkrttšjani isikuandmetega, millest nähtuvalt on A. Mkrttšjan kriminaalkorras karistamata isik. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetas kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Ringkonnakohus arutas kriminaalasja KrMS § 334 lg 1 p 5 alusel ilma süüdistatava osavõtuta. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
14. Kaitsja apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt A. Mkrttšjani õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt. Väidetavalt maakohus arvestas vaid süüdistatava süüd kinnitavaid tõendeid ning jättis tähelepanuta neis sisalduvad vastuolud. Apellatsioonis leitakse, et maakohtu järeldused ei ole vastavuses faktiliste asjaoludega ja asjas kogutud tõenditega. Erilist tähelepanu palutakse pöörata sellele, et A. Mkrttšjanil oli alibi. Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud väidetega. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu süüdimõistva otsuse järelduste ümberhindamist. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (II kd lk 51-55). Eeltoodut analüüsides ringkonnakohus leiab, et kohtuotsus vastab KrMS § 312 p 1 ja 2 nõuetele, sest on esitatud kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse ning tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ning põhjendused, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Seejuures on otsuses näidatud tõendid, mis kinnitavad, et süüdistatava ja kannatanute vahel puudus igasugune võlavahekord, samuti on põhjendatud, miks tunnistajate O.S. , I.S. , S.V. ja L.M. ütlused ei kinnita kohtualuse alibit (II kd lk 54-55). Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Süüdimõistvat otsust tehes on sellega antud ka hinnang kaitsja taotlusele A. Mkrttšjan õigeks mõista, mis esitati kohtulikes vaidlustes (II kd lk 38-39). Sama taotlust korratakse ka apellatsioonis (II kd lk 59-61), kus leitakse, et A. Mkrttšjanile esitatud süüdistus ei ole tõendatud. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule leiab, et kriminaalasjas on olemas tõendid, mis kinnitavad A. Mkrttšjanile esitatud süüdistust. Nendeks on eelkõige maakohtus üle kuulatud kannatanute K.Z. ja S.Z. ütlused kui ka tunnistajate S.R. , H.S. ja J.Z. ütlused ning uuritud kirjalikud tõendid (II kd lk 36), milliste analüüs on toodud kohtuotsuses (II kd lk 51-54). 5 Samuti on põhjendatud, miks tunnistajate O.S. , I.S. , S.V. ja L.M. ütlused ei kinnita kohtualuse alibit, et ta väidetavalt viibis 05.07.1998 terve päeva õllebaaris ega väljunud sealt, mistõttu ei saanud talle süüks arvatud väljapressimist toime panna (II kd lk 54-55). Ringkonnakohus nõustub maakohtu tõendite analüüsiga ja ei pea vajalikuks seda korrata. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus on ühekülgselt tõendeid hinnanud. Asjaolu, et kaitsja pole rahul maakohtu hinnanguga kriminaalasjas esitatud tõenditele, ei tähenda tõendite ühekülgset hindamist, sest maakohus hindas tõendeid nende kogumis, andes sealhulgas hinnangu ka kaitsja seisukohtadele asjas esitatud tõendite osas. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis toodud väitega, et maakohus alusetult arvestas kannatanute ütlusi, kuna kannatanute ütlused olevat vastuolulised ja see annab alust kahelda nende ütluste usaldusväärsuses. Maakohus tuvastas (II kd lk 51-52) teatud vastuolud kannatanu K.Z. ütlustes, need puudutasid nõutud rahasumma suurust ja selle maksmise tähtaega ning vastuolud õnnestus kannatanu küsitlemise käigus kõrvaldada. Maakohus märkis, et nimetatud vastuolude esinemine ei muuda kannatanu ütlusi mitteusaldusväärseteks, sest tegemist on 10 aasta taguste sündmustega ja kannatanu on kõrges eas, mis raskendab juhtunu meenutamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab maakohtu istungi protokollis kajastatule (II kd lk 27-31) tuginedes, et kannatanute ütluste usaldusväärsuses pole alust kahelda. Nende ütlusi on kinnitanud ka tunnistajad S.R. ja H.S. , kes teavad, et kannatanutele tungiti kallale ja nõuti raha (II kd lk 14-15). Kannatanute ütlusi kinnitavad ka sündmuskoha vaatluse protokoll (I kd lk 13-16), isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokoll (I kd lk 19) ja kohtuarstliku ekspertiisi akt K.Z. kehavigastuste kohta (I kd lk 28-29). Eeltoodust nähtuvalt on ümber lükatud kaitsja väide, et A. Mkrttšjanil on alibi ja ta ei saanud sündmuskohal viibida ega talle süüks arvatud kuritegu toime panna. Kannatanu K.Z. tundis A. Mkrttšjani kui talle kallale tunginud isiku fotol ära näojoonte ja soengu järgi. Tunnistajad I.S. ja O.S. (II kd lk 31-34) ei kinnita väidetavat alibi, sest oma tööülesannete tõttu ei suutnud nad terve päeva jooksul pidevalt jälgida, kas A. Mkrttšjan käis mingil ajal baarist ära, sest baaris kogu aeg rahvas liikus edasi-tagasi. Lauad olid baaris nii sees kui väljas, seega oli raske kõiki külastajaid korraga jälgida. Maakohus on andnud hinnangu ka süüdistatava venna, väidetava alibi tunnistaja L.M. ütlustele (II kd lk 55). Ringkonnakohus leiab, et maakohus õigustatult leidis, et L.M. ütlused ei lükka ümber kannatanute ütlusi, mida omakorda kinnitavad eelpool viidatud tunnistajate S.R. ja H.S. ütlused ning uuritud kirjalikud tõendid. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjale makstud tasudest seoses tema osalemisega kohtuistungil ja seega on A. Mkrttšjan kohustatud hüvitama kulud õigusabile 3009 krooni ulatuses, mis olid osutatud advokaat A. Hindi poolt. Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 6 Mati Kartau