KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03.märts 2006.a Paides Väärteoasja number 4-05-200 Kohtunik Sirje Lahesoo Väärteoasi Urmas Makrjakov’i kaebus Lääne Politseiprefektuuri Paide politseijaoskonna 30.06.2005.a otsusele väärteoasjas nr 2510.05.001661 Menetlusalune isik (kaebaja) Urmas Makrjakov, XXXXXXXXXXXX Kaitsja Indrek Sirk volikirja alusel Kohtuväline menetleja Lääne Politseiprefektuur, esindaja Aare Krais isikukood 36012262719, asukoht Pikk 18 elukoht Pärnu, RESOLUTSIOON
- Jätta muutmata Lääne Politseiprefektuuri Paide politseijaoskonna korrakaitsetalituse juhtivkonstaabel Aare Krais’i poolt 23.07.2005.a Urmas Makrjakov’i suhtes tehtud otsus väärteoasjas nr 2510.05.
- Urmas Makrjakov’i kaebus jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse võib advokaadi vahendusel kassatsiooni korras vaidlustada Riigikohtus. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Pärnu Maakohtu Paide kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest, st alates 03.03.2006.a. Kassatsioon esitatakse Pärnu Maakohtu Paide kohtumajale 30 päeva jooksul päevast, mil kohtuotsuse ärakiri on kohtumenetluse pooltele kohtus kättesaadav, st alates 03.03.2006.a. VÄÄRTEO KOHTUEELNE MENETLUS 23.07.2005.a tegi Lääne Politseiprefektuuri Paide politseijaoskonna korrakaitsetalituse juhtivkonstaabel Aare Krais otsuse väärteoasjas nr 2510.05.001661, millega karistas Urmas Makrjakov’i rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, so 9000 krooni selle eest, et viimane 30.06.2005.a kell 08.28 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee 73.00 kilomeetril juhtis mootorsõidukit kiirusega, mis ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiiruse 45 km/h võrra, sõites kiirusega 80 +/- 5 km/h. Sellega rikkus U.Makrjakov liikluseeskirja § 126 p 3 nõudeid ning pani toime Liiklusseaduse § 7422 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo. KAEBUSE NÕUE JA MOTIIVID Urmas Makrjakov vaidlustas eelmärgitud otsuse, paludes vaidlustatud otsus tühistada ja väärteoasja menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada . Kaebuses kinnitas menetlusalune isik, et juhtis vaidlustatud otsuses kirjeldatud ajal ja kohas sõiduautot Mercedes-Benz; et ta sõitis suunaga Tartu poole; et Anna lähedal oli kiirus piiratud 30 km/h; et enne kiirusepiirangu märki nägi ta vastu liikumas politseisõidukit ning vähendas kiirust; teisi sõidukeid sel ajal samal teelõigul ei olnud; et politsei peatumismärguandel ta peatus; et politseiametnikud näitasid talle kiirusemõõtjat näiduga 80 ja väitsid, et see on tema sõiduki kiirus; et tema vaidlustas lubatud sõidukiiruse ületamise koheselt, väljendades oma seisukohad menetlusprotokollides. Kaebuse motiivide kohaselt kehtis 30.06.2005.a Tallinn-Tartu-VõruLuhamaa maanteel kiirusepiirang 72,84 kuni 76,65 kaugusel maantee algusest. Seega kehtis kiirusepiirang 30 km/h vaid 160 m ulatuses
- kilomeetri lõpus. Samal 73.km kehtis ka kiirusepiirang 90 km/h. Menetlusalune isik kahtleb, et sõidukiirus 80 km/h mõõdeti enne 30 km/h piirangualas. Lisaks leiab menetlusalune isik, et tema sõidukiirust ei mõõdetud õiges režiimis. Kiirusemõõtja Stalker sisselülitamisel valib see automaatselt statsionaarse mõõterežiimi. Liikuvas režiimis mõõtmiseks tuleb kiirusemõõtja lülitada käsitsi ning sellisel juhul fikseerub kiirusemõõteseadme tablool ka patrullsõiduki kiirus. Menetlusalusele isikule näidatud kiirusemõõteseadme tablool oli ainult üks number –
- See asjaolu annab tunnistust, et kiirusemõõteseadet kasutati vales režiimis, st et tablool fikseerunud näit 80 oli kahe sõiduki (mõõ- Väärteoasi nr 4-05-200 detava ja mõõtva) kiiruste summa. Patrullsõiduki kiirust ei ole fikseeritud ka sõidukiiruse mõõtmise protokollis. Veel leidis menetlusalune isik, et kohtuvälises menetluses rikuti tema VTMS § 19 lg 1 p 1 sätestatud õigust anda ütlusi. Puudub menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHAD Kohtuväline menetleja leidis, et kaebus ei ole põhjendatud ning vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Kohtuväline menetleja leidis, et rikkumise kohana menetlusdokumentides fikseeritud Tallinn-Tartu-Luhamaa maantee 73.km on õige kiiruseületamise koht, kus oli kehtestatud kiirusepiirang 30 km/h. Mõõtva ja mõõdetava sõiduki paiknemine 73.km 160 m pikkusel teelõigul ei olnud matemaatiliselt ja füüsikaliselt obligatoorne. Oluline on, et sellel teelõigul asus mõõtmise momendil mõõdetav sõiduk. Samas on füüsikaliselt võimalik, et kaebaja aeglustavale sõidukile jõudis liiklusjärelevalvet teostav kiirem sõiduk järele 1 km lõigu jooksul. Kiirusemõõtja Stalker SP4602 on varustatud ka liikuvast sõidukist vastutuleva sõiduki sõidukiiruse mõõtmise režiimiga. Ümberlülitamine ühest mõõterežiimist teise toimub kiirusemõõteseadme esipaneelilt mehaaniliselt. Kiirusemõõteseade Stalker ei ole ette nähtud sõidukite vahemaade mõõtmiseks. Väite puhul, et kiirusemõõteseadme tablool oli fikseeritud vaid üks kiirus „80“, on tegemist kaebaja väitega, milline on ümber lükatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga osas, et seadet kasutati liikuvast patrullautost vastutuleva objekti kiiruse mõõtmiseks. Patrullsõiduki kiirust ei fikseerita kiirusemõõteseadme kasutamise protokollides põhjusel, et ei kontrollita mitte mõõtva sõiduki, vaid mõõdetava sõiduki liikumiskiirust. Menetlusaluse isiku formaalset menetlusõigust ei rikutud – Urmas Makrjakov’ile anti võimalus anda väärteoasjas ütlusi. Neid õigusi on kaebaja kasutanud nii väärteoprotokollis kui kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED Hinnates asjas uuritud tõendeid kogumis leiab kohus, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
- Liikluseeskirja (LE) § 126 p 3 kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendil näidatud suurusest. LE § 2 lg 22 kohaselt mõistetakse liikluskorraldusvahendi all muuhulgas ka osundatud sättes nimetatud õigusaktiga kehtestatud nõuetele vastavat liiklusmärki. Maanteeameti kodulehel avaldatud kiirusepiirangute tabeli väljatrüki, mida kohus hindab kirjaliku tõendina, kohaselt kehtis 30.06.2005.a Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maanteel kiirusepiirang 30 km/h Järvamaal lõigul 72,84 kuni 76,65 km. Vaidlust ei ole selles, et 73-ndal kilomeetril hõlmas kiirusepiirang 30 km/h vaid 160 m pikkust lõiku nimetatud kilomeetri lõpus ning et 30 km/h piirangu algust tähistas kehtestatud nõuetele vastav liiklusmärk. Vaidlust ei ole ka selles, et samal 73-ndal kilomeetril kehtis ka kiirusepiirang 90 km/h. Eelmärgitud asjaolusid kinnitavad kogumis ka kohtumenetluse poolte seletused ja tunnistaja Ü.Kütt’i ütlused. Eeltooduga on tuvastatud, et kiiremini kui liiklusmärgil näidatud 30 km/h ei võinud menetlusalune isik 30.06.2005.a sõita Tallinn-Tartu-Võru Luhamaa maanteel alates 72,84 kilomeetrist, st 73-nda kilomeetri viimasel 160 meetril.
- Menetlusalune isik oli seisukohal, et tema sõidukiiruse fikseerimine ei toimunud mitte 30 km/h piirangualas, vaid enne seda. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt oli menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki liikumiskiiruse mõõtmise koht Tallinn-Tartu-Luhamaa maantee 73.km (tl 21). Tunnistaja Ü.K ütlustest nähtub, et vaidlustatud otsuses märgitud ajal mõõtis ta kiirust TallinnTartu maantee pinnatud teelõigul, kus kehtis 30 km/h kiirusepiirang, et see piiranguala algas Tallinna poolt arvates Ussisoo mäe pealt, et languse peal kehtis juba kiirusepiirang 30 km/h ning et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirust mõõdeti suhteliselt piiranguala alguses, kui see tuli Tallinna poolt suure kiirusega mäest alla. Vilkuritega anti vastusõitvale autole märku peatumiseks, auto pidurdas järsult ja peatus (tl 72-74). Asjas uuritud kiirusepiirangute tabeli väljatrükk toetab tunnistaja Ü.K ütlusi nii piiranguala alguse koha osas kui ka selles, et piirangualas oli tee pinnatud (tl 12). Tunnistaja E. M ütlused ühtivad tunnistaja ütlustega osas, et vaidlusalusel päeval juhtis menetlusalune isik vaidlusaluses kohas sõidukit, et ühel ajahetkel ta pidurdas järsku ning peatas auto (tl 79-80). Menetlusaluse isik on ka ise kinnitanud, et juhtis vaidlusalus kohas mootorsõidukit, et politsei talle vilkuritega peatumiseks märku andis ning et ta kohe ka peatus. Samuti kinnitas menetlusalune isik, et ta asus kruusateel. Seega kinnitavad eeluuritud tõendid kogumis, et 30 km/h piiranguala algas Tallinna poolt arvates Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee 73-ndal kilomeetril Ussisoo mäe (tõusu) peal; et piirangualas oli tee pinnatud ning et menetlusaluse isiku juhitud auto liikumiskiirust mõõdeti, kui see oli languse peal. 2
(5)Väärteoasi nr 4-05-200 Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et sõidukiiruse mõõtmisel ja seda eriti liikuvas režiimis, ei ole võimalik meetrise täpsusega määratleda sõidukiiruse fikseerimise kohta. 2.
- Tõsiseltvõetavaks ei saa kohus pidada menetlusaluse isiku väiteid, nagu polekski TallinnTartu maanteel kohta nimega Ussisoo, samuti mingeid tõuse. Seda enam, et menetlusaluse isiku ütluste kohaselt sõidab ta autoga nimetatud maanteel Tallinna–Tartu vahet paar korda nädalas. Seega läbib menetlusalune isik Tallinn-Tartu maanteed Ussisool vähemalt neli korda nädalas. Ei ole usutav et isik, kes sellise sagedusega juhib sõidukit vaidlusalusel teelõigul, kes teeliikluses osalejana peaks omama piisavat nägemisteravust ja sõiduki juhina kõrgendatud võimet tähele panna igasugustele teeliiklusega seotud asjaolusid, ei oleks teadlik Tallinn-Tartu maanteel asuvast kohast Ussisoo ja seal asuvas tõusust nii Tallinna kui Tartu suunal. 2.
- Kaitsja seadis kahtluse alla tunnistaja Ü.K ütluste usaldusväärsuse. Kohus kaitsja seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et tunnistaja eksimine mõnede menetlustoimingute teostaja ja teostamise koha osas, ei tee tema ütlusi tervikuna mitteusaldusväärseks. Tunnistaja põhjendas oma eksimust asjaoludega, et vaidlusalusel ajal ja kohas teostati teehooldaja palvel pidevalt kiirusemõõtmisi ja koostati pidevalt menetlusdokumente; sündmusest on möödunud palju aega, mistõttu iga konkreetse menetlustoimingu teostaja isik ja teostamise koht ei ole enam täpselt meeles; meelde on jäänud sündmused ise, eriti need, mis millegagi silma paistavad - kus inimesed ärrituvad vms. Antud asjas juht esialgu kiiruse ületamist ei eitanud ning alles siis kui nägi, et protokoll koostatakse, ei olnud enam millegagi rahul. Esitatud põhjendused on kohtu arvates veenvad. 2.
- Menetlusalune isik, väites et kiiruse mõõtmine ei toimunud mitte vaidlustatud otsuses kirjeldatud piirangualas vaid ilmselgelt enne seda, asus ennast aktiivselt kaitsma. Riigikohus on lahendis 3-1-1-104-2005 väljendanud seisukohta, et „ … juhul, kui kohtualune otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlusest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks“. Väärteomenetluse seadustiku § 2 kohaselt kohaldatakse kriminaalmenetluse sätteid ka väärteomenetluses. Vaatamata kohtu antud võimalustele ei esitanud menetlusalune isik tõendeid kiiruse mõõtmise kohta puudutava väite tõendamiseks ega loonud ka kohtule reaalset võimalust selle väite kontrollimiseks. Eeltoodud asjaolusid arvestades loeb kohus menetlusaluse isiku väite, nagu poleks tema juhitud sõiduki kiirust mõõdetud mitte piirangualas vaid enne seda, paljasõnaliseks. Uuritud tõendid kogumis veenavad kohut selles, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki liikumiskiirus mõõdeti 30 km/h piirangualas.
- Menetlusaluse isiku väidete kohaselt ei olnud tema sõidukiirus nii suur - ta nägi kiirust piiravat liiklusmärki ja vähendas kiirust. Ilmselt kasutasid politseiametnikud tema juhitud sõiduki liikumiskiiruse mõõtmisel kiirusemõõteseadet vales režiimis. 3.
- Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt kasutati menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki liikumiskiiruse mõõtmiseks taadeldud kiirusemõõteseadet Stalker SP4602, kiirusemõõteseadme kasutamisel ei esinenud häireid, millised võivad anda eksitavaid mõõtmistulemusi, kiirust mõõdeti liikuvast patrullautost, sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks oli valitud mõõterežiim „vastutuleva objekti kiiruse mõõtmine liikuvast sõidukist“, mõõtmistulemus oli 80 km/h, antud teelõigu lubatud suurim kiirus 30 km/h ja mõõteseadmele kehtestatud määramatus +/- 5 km/h. Sõiduki lõplikuks liikumiskiiruseks loeti 75 km/h, millega oli mõõdetaval teelõigul ületatud lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 45 km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud näitu (tl 21). Kiirusemõõteseadme kasutamise juhendi ja mõõtevahendi taatlustunnistuse nr 05009037 on tõendatud, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirus mõõdeti kehtivatele nõuetele vastava mõõteseadmega, milline on ette nähtud mõõtma kiirust ka nn „liikumise režiimis“ (tl 27,28-33). Tunnistaja Ü.K kinnitas, et kiirusemõõtja režiimi valikut kontrollitakse kohe, kui mõõteseade tööle pannakse. Juhile näidatakse mõõturi tablood ja öeldakse, milline näitudest on tema sõiduki ja milline patrullsõiduki kiirus. Patrullsõiduki kiirust on võimalik kustutada, kuid selle kustutamiseks puudub vajadus. Menetlusalusele isikule näidati mõõteseadme tablood, millel oli kaks näitu ja talle öeldi, kelle näit milline on (tl 74). Tunnistaja ütlused kogumis haakuvad kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis fikseeritud asjaoludega. Kohtuistungil uuris kohus kaitsja taotlusel ka Stalker kiirusemõõtja ingliskeelse juhendi lehekülge 6, millel on kujutatud kiirusemõõtja Stalker tabloo (tl 68). Tunnistaja Ü. K kinnitas, et tl 68 ku- 3
(5)Väärteoasi nr 4-05-200 jutatud Stalkeri tabloo on samasugune, kui vaidlusaluse juhtumi puhul kasutatud kiirusemõõteseadme tabloo (tl 75). Kaitsja küsitles tunnistaja Ü.K tl-l 68 asuva tõendi alusel pikalt ja põhjalikult. Tunnistaja vastas kõigile kaitsja küsimustele täpselt, kindlalt ja eksimusteta. Tunnistaja selgitas ja näitas, millises tabloo aknas, millise sõiduki millised kiirused fikseeruvad ning millistes tabloo akendes olid fikseeritud menetlusaluse isiku sõiduki kiirus ja patrullauto kiirus ajal, kui kiirusemõõteseadet menetlusalusele isikule näidati (tl 68, 75). Eeluuritud tõendeid kogumis ei anna alust kahelda, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki liikumiskiirust mõõdeti nn „liikumise režiimis“. Arvestades asjaoluga, et mõõdeti vastuliikuva sõiduki liikumiskiirust ja seda liikuvast patrullsõidukist, oli kiiruse mõõtmisel valitud õige režiim. 3.
- Menetlusalune isik väitis järjekindlalt, et tema nägi tablool vaid ühte näitu, st „80“. Kinnitamaks oma sellekohast väidet esitas menetlusalune isik tõendina tunnistaja E.M ütlused. Tunnistaja E.M kinnitas kohtuistungil, et poeg pidurdas järsku ja peatus, siis tuli politsei ja ütles, et poeg sõitis 80 km/h ja ületas kiirust. Kui poeg vaidlema hakkas, vaatas ka tema aparaati. Kindlasti oli aparaadil „80“. Midagi muud ta aparaadil ei näinud, aga ta ei vaadanud ka. Ta pööraski tähelepanu ainult numbrile 80, kuna see oli kõlama jäänud. Kas mõõteseadme tablool lisaks „80“ veel mingeid kirjasid, märke või nuppe oli, tunnistaja öelda ei osanud. Samuti ei osanud tunnistaja öelda, kas mõõteriista tablool üldse midagi muud peale numbri 80 oli (tl 7980). Kohus on seisukohal, et tunnistaja E.M ütlused kinnitavad vaid asjaolu, et mõõteseadme tablool oli fikseeritud kiirus „80“. Samas ei kinnita tunnistaja ütlused, et mõõteseadme tablool peale numbri 80 muud numbreid ei olnud. Seega puuduvad asjas igasugused tõendid mis annaksid alust kahtluseks, et kaebaja sõiduki liikumiskiirust oleks mõõdetud vales režiimis. Kohus on seisukohal, et asjas uuritud kirjalikud tõendid kogumis tunnistajate ütluste ning menetlusaluse isiku seletustega kinnitavad, et vaidlustatud otsuses kirjeldatud ajal juhtis menetlusalune isik asulavälisel teel mootorsõidukit sõidukiirusega 80 km/h ja seda kohas, kus teetööde tõttu oli liiklusmärgiga kehtestatud kiiruse piirang 30 km/h. Sellega rikkus menetlusalune isik liikluseeskirja § 126 p 3 nõudeid. Kuna menetlusalune isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust üle 40 kilomeetri tunnis, on tema tegevus õigesti kvalifitseeritud liiklusseaduse § 7422 lg 3 järgi. 3.
- Menetlusalune isik kinnitas, et nägi kiirust piiravat liiklusmärki. Mootorsõiduki juhtimise õigust omava isikuna teadis menetlusalune isik ja pidi teadma, et ei tohi kiirusepiirangu alas sõita kiiremini liiklusmärgil näidatud 30 km/h, et seda tehes rikub ta õigusaktiga (liikluseeskiri) kehtestatud nõudeid ning et selline tegevus on õigusvastane. Sellele vaatamata otsustas ta tuvastatud viisil käituda. Eeltoodud asjaolud annavad tunnistust sellest, et menetlusalune isik pani vaidlustatud otsuses kirjeldatud teo toime otsese tahtlusega.
- Liiklusseaduse § 7422 lg 3 kohaselt mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 40 kilomeetri tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga. Kohus on seisukohal, et karistuse määramisel on kohtuväline menetleja järginud karistuse kohaldamise aluseid. Menetlusalune isik pani õigusvastase teo toime tahtlikult. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Menetlusalune isik on ka varem korduvalt pannud toime liiklusalaseid õiguserikkumisi, kusjuures teda on korduvalt karistatud ka sõidukiiruse ületamise eest. Karistuste dünaamika näitab, et menetlusalust isikut on aastate vältel karistuseks määratavate rahatrahvide suurendamisega püütud suunata teeliikluses kehtivate nõuete täitmisele, kuid tulemusteta. Menetlusalune isik on jätkanud teeliikluses kehtivate nõuete rikkumist. Eeltoodud asjaoludel on menetlusaluse isiku karistamine järjekordse rahatrahviga olukorras, kus seadusandja näeb võimaliku karistusena ette ka aresti, piisavalt leebe karistus. Seda enam, et määratud rahatrahv on väiksem võimalikust rahatrahvi määrast.
- Kaebuses väidetu kohaselt rikuti väärteoasja menetlemisel menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p 1 tulenevat õigust anda ütlusi ja sellega, et ei võimaldanud tal anda ütlusi kirjalikult puudub menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll. 5.
- Menetlusaluse isiku õigus anda ütlusi on sätestatud väärteomenetluse seadustiku (VTMS) VTMS § 19 lg 1 p-s 4, mitte VTMS § 19 lg 1 p 1, nagu on kaebuses ekslikult märgitud. 5.
- VTMS § 65 lg 1 kohaselt protokollitakse menetlusaluse isiku ütlused ülekuulamisprotokolli plangil või käesoleva seadustiku § 69 lõike 2 punkti 3 kohaselt väärteoprotokollis, kusjuures Väärteoasi nr 4-05-200 4
(5)menetlusalune isik võib kirjutada ütlused ka omakäeliselt. Asjas uuritud väärteoprotokollist nähtub, et menetlusaluse isiku ütlused on selles kirjalikult ja omakäeliselt protokollitud (tl 20). Seega on menetlusalusele isikule antud võimalus ütlusi anda ja tema ütlused on seadus ettenähtud vormis ka protokollitud. Kaebuse väide menetlusaluse isiku õiguste rikkumise osas on alusetu.
- Kõiki eeltuvastatud asjaolusid arvestades asub kohus seisukohale, et puudub alus Urmas Makrjakovi kaebuse rahuldamiseks.
- Kuna kohus menetlusaluse isiku kaebust ei rahulda, puudub õiguslik alus tema poolt kantud õigusabikulude hüvitamiseks. Sirje Lahesoo Kohtunik 5
(5)