Obsah (5)

§ 275§ 68§ 56§ 57§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Tartu Maakohus 03. oktoober 2006. a Tartu kohtumaja 1-06-3080 Kohtukoosseis Kohtunik Ingeri Tamm Kohtuistungi se

§ 275

järgi Prokurör Kretel Tamm Süüdistatav Maria Kivi Kaitsja Elukoht: XXXXX XXX-XXX, 45808012732, Varasem karistatus: karistamata Tõkend: elukohast lahkumise keeld Vandeadvokaat Marina Valge RESOLUTSIOON isikukood või sünniaeg: Juhindudes KrMS § -dest 309 lg 3, 311, 312, 313, kohus otsustas: Süüdi tunnistada Maria Kivi

§ 275

järgi ja mõista karistuseks rahaline karistus 20 päevamäära, s.o 3280 (kolm tuhat kakssada kaheksakümmend) krooni.

§ 68

lg 1 alusel lugeda mõistetud karistusest kantuks eelvangistusaeg 1 (üks) päev, millele vastab rahalise karistuse 3 päevamäära, s.o 492 (nelisada üheksakümmend kaks) krooni, Maria Kivi poolt ärakandmisele kuuluv karistus on 2788 (kaks tuhat seitsesada kaheksakümmend kaheksa) krooni. Tõkend - elukohast lahkumise keeld - tühistada kohtuotsuse jõustumisel. KrMS § 180 lg 1,3 alusel välja mõista Maria Kivilt riigituludesse menetluskuludena sundraha 4500 (neli tuhat viissada) krooni, kaitsjatasu 4814.40 (neli tuhat kaheksasada neliteist krooni 40 senti) krooni ja toimikust koopia tegemise kulud 136.80 (ükssada kolmkümmend kuus krooni 80 senti) krooni. Hiljemalt ühe kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist tuleb rahalise karistuse summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 Eesti Ühispangas või 221023778606 Hansapangas (Tartu Maakohtu viitenumber 4100065035); menetluskulud Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 Eesti Ühispangas (Tartu Maakohtu viitenumber 2800049874). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast. Apellatsiooni teate esitamise korral esitatakse apellatsioonkaebus Tartu Maakohtule kirjalikult vormistatuna Tartu Ringkonnakohtu nimele, 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtule 10 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. Apellatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis 07. novembril 2006. a alates kella 14.00-st. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Süüdistusakti sisu M. Kivi anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema 25.10.2002. a kella 19.15-20.30 vahel Tartus Vanemuise 64 asuvas Tartu Politseiprefektuuri ruumides solvas võimuesindajana avaliku korra kaitsmisel ametikohustusi täitvaid politseinikke Ago Martinsoni ja Peeter Plankenit, sõimates neid ebatsensuursete sõnadega. Sellega pani M. Kivi toime

§ 275

järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võimuesindaja solvamise seoses tema ametikohustuste täitmisega. Prokurör muutis kohtus süüdistatava olukorda kergendavalt süüdistust, jättes sellest välja P. Plankeni solvamise M. Kivi poolt. II Kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaolud Kannatanu A. Martinson andis kohtus ütlusi selle kohta, et

1. a oktoobris töötas ta Tartus Vanemuise 64 Tartu politseiprefektuuri korrapidamistalituse vaneminspektorina.
2. oktoobril pöördus alkoholilõhnadega ja ebaadekvaatse käitumisega M. Kivi kannatanu tema poole, soovides saada ajutisse kinnipidamise ruumi paigutatud mehelt autovõtmeid. Kannatanu selgitas M. Kivile, et eeskirjad ei luba kinnipeetava asju üle anda. Seepeale M. Kivi ägestus ja hakkas kannatanut sõimama sõnadega, mida naisterahva suust ei oleks oodanudki. Seepeale käskis A. Martinson Tõnu Mölderil, kes kuulus patrulliekipaaži, naine kinni pidada. Seda kuuldes hakkas naine väljapääsu poole jooksma, kuid T. Mölder pidas ta trepil kinni ja palus tal ajutisse kinnipidamise ruumi minna. Kinnipidamisruumis käitus M. Kivi agressiivselt ja tagus jalgadega ust. Ta vigastas end, mistõttu tuli talle kiirabi kutsuda. Kuna A. Martinson ei mäletanud enam, missuguste sõnadega täpselt M. Kivi teda solvas, avaldas kohus selles osas kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused (tl 40). Eeluurimisel rääkis A. Martinson, et oma isikuandmete andmisest keeldunud naine hakkas teda sõimama sõnadega „салага“ ja „собака“ ning et hiljem ütles süüdistatav veel, et kõik politseinikud on „тупоpылые скоты“. Kohtus jäi kannatanu avaldatud ütluste juurde, lisades et neile sõnadele eelnesid muudki solvangud. Tunnistaja Tiit Palu ütlustest nähtub, et pea neli aastat tagasi, ajal, mil A. Martinson oli korrapidaja ja tema viimase abi, tuli jaoskonda M. Kivi, kelle käitumisest võis järeldada, et ta on alkoholijoobes. M. Kivi tuli korrapidaja akna taha ja tahtis kätte saada meeskodanikku, kes oli puuri pandud. Kuna tal seda ei võimaldatud, siis hakkas naine tema paarimeest solvama ja sõimama. Sellise käitumise pärast lasi A. Martinsion M. Kivi trellide taha panna. Kuna naine ei olnud sellega nõus, jätkas ta solvamist. Hiljem pidi tunnistaja naisele kiirabi kutsuma, kes ta üle vaatas. Kuna tunnistaja ei mäletanud konkreetseid sõnu, mida M. Kivi kasutas, avaldas kohus tunnistaja ütlused, mida ta andis eeluurimisel tunnistajana ülekuulamisel (tl 38 pöördel). Sealt selgub, et prefektuuri tulnud joobes naisterahvas sõimas A. Martinsoni sõnadega „салага“ ja „собака“ ning hiljem ütles ta A. Martinsonile, et politseinikud on „туповые скоты“. Kohtus jäi tunnistaja nende ütluste juurde. Tunnistaja P. Plankeni kohtus antud ütluste kohaselt töötas tema
3. aastal patrullitalituses. Kuna tunnistaja ei suutnud kohtus kõnealuseid sündmusi meenutada, avaldas kohus tema eeluurimisel antud ütlused (tl 34). Kohtueelses menetluses rääkis P. Planken, et M. Kivi käitus Tartu Politseiprefektuuri kinnipidamisruumis agressiivselt ja hüsteeriliselt ning sõimas politseinikke ebatsensuursete sõnadega. Isiklikult teda naine ei solvanud - tunnistaja koostas teisele isikule parajasti protokolli ja M. Kiviga ei olnud temal asja -, aga prefektuuri korrapidajat sõimas M. Kivi korduvalt. Kohtus P. Planken kinnitas, et kuulis, kuidas M. Kivi sõimas A. Martinsoni siis, kui ta oli juba kinnipidamisruumis. Mis luugi taga toimus, seda tunnistaja ei tea, kuna koostas samal ajal A. Kivile protokolli ja ei pööranud mujal toimuvale tähelepanu. Tunnistaja T. Mölder andis kohtus järgmisi ütlusi:
4. a oktoobris M. Kivi tuli või toodi korrapidaja eesruumi. Korrapidaja, kelleks oli A. Martinson, vestles temaga. Mida täpselt räägiti, seda tunnistaja ei kuulnud - aken oli vahepeal. Mingil ajal A. Martinson ütles, et rahunege maha. Naisterahvas ärritus ja tunnistaja kuulis tema kõrgendatud häält. Kära läks suuremaks. Siis ütles A. Martinson, et miks te solvate, te peate oma sõnade eest vastutama. Kuna naine maha ei rahunenud, andis A. Martinson T. Mölderile korralduse viia ta kinnipidamisruumi. Naine hakkas nagu ära jooksma, kuid tunnistaja sai ta trepil kätte, võttis varrukast kinni ja surus ta tagasi. Naine käitus kinnipidamisruumi toimetamisel agressiivselt. Kõrvalboksis olnud mees püüdis teda rahustada. Ka korrapidaja jäi naisega veel jutustama ja püüdis talle asja selgitada. Kuna tunnistajale ei meenunud, missuguseid sõnu M. Kivi kasutas, avaldas kohus selles osas tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused (tl 47). Sealt selgub, et kui tunnistaja oli koos A. Martinsoniga joobnud naiskodaniku paigutanud kinnipidamisruumi ja korrapidaja sulges ukse, hakkas naine solvama ja ähvardama („värdjad“, „tõprad“, „panen teid kõiki kinni“). Mõne aja möödudes hakkas kodanik käte ja jalgadega vastu võret peksma. Sellega kaasnes sõim korrapidaja suunas. Tunnistaja Mati Kangur andis kohtus ütlusi, millest selgub, et
5. a oktoobris töötas ta välipolitseis. A. Martinson oli vahetuse korrapidaja või korrapidaja abi ja tema töö seisnes lisaks muule ka vahetult politseisse pöörduvate isikutega suhtlemises. Kuna tunnistaja konkreetset sündmust enam ei mäletanud, avaldas kohus tema eeluurimisel antud ütlused (tl 37 pöördel). Tunnistaja rääkis siis, et korrapidaja juurde ilmus ilmses joobes naisterahvas, kes sõimas korrapidaja A. Martinsoni kõva häälega. Hiljem selgus, et selle naisterahva nimi oli M. Kivi. Korrapidajaruumis andis A. Martinson inspektor T. Mölderile korralduse naiskodanik kinni pidada ja kinnipidamisruumi toimetada. Mis sõnadega M. Kivi A. Martinsoni sõimas, tunnistaja ei mäletanud ka eeluurimisel. Kohtus jäi tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste juurde. Tunnistaja A.K. rääkis kohtus, et 25.10.
6. a peeti ta politsei poolt kinni, toimetati Vanemuise tänava politseijaoskonda ja pandi kinnipidamisruumi. Ta helistas oma elukaaslasele M. Kivile, et ta võeti politsei poolt kinni. Mingil hetkel nägi tunnistaja, et kaks inimest jooksid korraga välja. Mis seal täpselt toimus, tunnistaja ei näinud. Siis kuulis ta M. Kivi häält. Naine ütles, et tal on valus ja antagu tema kuld tagasi. Naine visati kompkasse, misjärel ta oli hüsteerikas ja karjus. Läks viis minutit mööda ja need sõrmused visati talle sinna kompkasse ning öeldi, et pane oma „past“ kinni, muidu murrame üldse sõrmed otsast ära. Hiljem kuulis tunnistaja, et välja oli kutsutud kiirabi, kes tahtis naisele süsti teha. Süüdistatav M. Kivi end A. Martinsoni solvamises süüdi ei tunnistanud. Ta ütles kohtus, et kõnealusel päeval tuli ta sõbranna sünnipäevalt. Enne kella 19.00 helistas tema tollane elukaaslane A. K ning ütles, et sattus politseisse. Süüdistatav läks politseijaoskonda, et uurida, kuhu tema auto sai. Ta pöördus selle küsimusega T. Mölderi poole. A. Martinsoni süüdistatav seal ei näinud, temaga pole M. Kivi üldse rääkinud. Temalt küsiti, et mis auto, kus see auto olema peab. Süüdistatav ütles, et see on A. K auto. Kuulnud A. K nime, andis T. Mölder korralduse süüdistatav kinni pidada. M. Kivi pööras seepeale ümber ja hakkas jaoskonnast ära minema. Võib-olla ta ütles siis, et minge te ka…. Talle jooksid järele kaks meesterahvast ja kahelt poolt kinni hoides tirisid ta üles ning viskasid trellide taha. Süüdistatav ärritus ja oli šokis sellise kohtlemise pärast. Ta hakkas karjuma ja jalgadega vastu trelle peksma. Enne kainestusmajja viimist ei käinud tema kambris keegi, ka kiirabi mitte. Kohtus avaldatud kiirabikaardist 24/2/5012 ( tl 56) nähtub, et
7. septembril kella 19.41 ajal kutsuti alkoholijoobes olevale ning lärmavale naissoost isikule Tartusse Vanemuise 64 kiirabi. Diagnoositi alkoholijoove. Ägedat haigust ega vigastusi ei sedastatud. III Kohtu järeldused süüdistuse tõendatuse osas Kohus, kuulanud istungil ära prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja, kannatanu ja tunnistajad ning vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja enda siseveendumuse kohaselt hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab järgmist.

§ 275

sätestab kuriteona võimuesindaja solvamise seoses tema ametikohustuste täitmisega. Tõendatud on, et 25.10.

1. a pöördus süüdistatav M. Kivi Vanemuise 64 asuvasse Tartu Politseiprefektuuri - selle on omaks võtnud süüdistatav M. Kivi ise ning seda on rääkinud kannatanu ja kõik tunnistajad. Süüdistatava M. Kivi ütlused täpsustavad, et politseiprefektuuri minek toimus kuskil 19.00 paiku. Kannatanu A. Martinsoni ütluste kohaselt pöördus M. Kivi politseiprefektuuris tema poole, soovides saada A. Kivi autovõtmeid. Kui kannatanu selgitas M. Kivile, et kinnipeetava asju ei tohi üle anda, M. Kivi ägestus ja hakkas teda sõimama sõnadega, mida naisterahva suust ei oleks oodanudki. Kannatanuga sarnaseid ütlusi andis ka tunnistaja T. Palu. Nimelt rääkis ta, et kui M. Kivi ei saanud soovitut, siis hakkas ta sõimama ja A. Martinsoni solvama. Tunnistajate T. Mölderi ja M. Kanguri ütlustestki ilmneb, et A. Martinsoniga luugi juures vestelnud M. Kivi hakkas kõva häälega A. Martinsoni sõimama ja solvama. Tunnistajate T. Palu ja T. Mölderi ütlustest selgub, et M. Kivi jätkas A. Martinsoni sõimamist ja solvamist veel ka kinnipidamisruumi paigutatuna. Ka tunnistaja P. Planken on kohtus kinnitanud, et M. Kivi käitus Tartu Politseiprefektuuri kinnipidamisruumis agressiivselt ja hüsteeriliselt ning sõimas politseinikke ebatsensuursete sõnadega, kusjuures prefektuuri korrapidajat sõimas M. Kivi korduvalt. Süüdistatav ei võta A. Martinsoni solvamist omaks. Ta rääkis kohtus, et A. Martinsoniga ta üldse ei suhelnudki, vaid pöördus T. Mölderi poole. Kinnipidamisruumi paigutati ta kohe peale seda, kui nad kuulsid tema suust A. K nime. Ta nõustus sellega, et oli ärritunud ja šokis, kuid selle tingis politseiametnike käitumine tema kinnipidamisruumi paigutamisel. Seega ei riimu süüdistatava ütlused kannatanu A. Martinsoni ja tunnistajate T. Palu, T. Mölderi, M. Kanguri ning P. Plankeni eelosundatud ütlustega. Kohus leiab, et usaldusväärsemad on kannatanu ja tunnistajate ütlused. Need on loogilised ja oma põhisisult üksteisega kattuvad. Neid ei ole ümber lükanud ka tunnistaja A. Kivi ütlused. Nende usaldusväärsust ei kahanda ka asjaolu, et kohtus jäid need osaliselt üldsõnaliseks, mistõttu tuli avaldada eeluurimisel kogutud ütlusi. Kohus juhib tähelepanu sellele, et arutatav tegu toimus neli aastat tagasi. Seega on mõistetav, et toimunu ei ole nii detailselt enam meeles. Süüdistatava ütluste tõsiseltvõetavust tervikuna kahandab seegi, et need ei lange kokku ka dokumentaalsete tõenditega. Nimelt ei tunnista M. Kivi seda, et talle kutsuti politseiprefektuuri kiirabi, kuigi kiirabikaart 24/2/5012 tõendab, et
2. septembril kella 19.41 ajal kutsuti alkoholijoobes olevale ning lärmavale naissoost isikule Tartusse Vanemuise 64 kiirabi. Seda asjaolu on kinnitanud ka kannatanu A. Martinson ning tunnistajad T. Palu ja A. Kivi, täpsustades, et isik, kellele kiirabi kutsuti, oli süüdistatav M. Kivi. Kiirabikaart 24/2/5012, samuti kannatanu A. Martinsoni ning tunnistajate T. Palu ja M. Kanguri ütlused tõendavad üheselt, et M. Kivi oli kõnealusel ajal alkoholijoobes. Üldtuntud on asjaolu, et alkohol pärsib isiku võimet olukorda adekvaatselt tajuda ja sellest tulenevalt ka hinnata, samuti see, et alkoholijoobes olles vähenevad inimese sisemised kontrollimehhanismid, inimene võib hakata käituma agressiivselt ja vägivaldselt, tal võib esineda kõrgenenud ärrituvus. Eelnevate tõendite taustal on kohus seisukohal, et süüdistatav M. Kivi ärritus kannatanu A. Martinsoniga vesteldes ning hakkas teda sõimama ja solvama, et nii oma meelepaha välja valada. Samuti on tõendatud, et selline tegevus sai alguse juba korrapidajaruumi ees ning jätkus veel ka siis, kui M. Kivi toimetati kinnipidamisruumi. Kannatanu on rääkinud, et naine hakkas teda sõimama sõnadega „салага“ ja „собака“ ning et hiljem ütles süüdistatav veel, et kõik politseinikud on „тупоpылые скоты“. Samasuguse sisuga ütlusi on andnud ka tunnistaja T. Palu. Tunnistaja T. Mölderi ütlustele vastavalt kasutas M. Kivi kinnipidamisruumis selliseid väljendeid, nagu „värdjad“ ja „tõprad“. Kohus neis ütlustes vastuolu ei näe. Kohtus on selgunud, et M. Kivi sõimas A. Martinsoni pikema aja jooksul - nii korrapidajaruumi juures kui ka hiljem, kinnipidamisruumis olles. Kui kannatanu A. Martinson ja tunnistaja T. Palu on viidanud eelkõige neile väljenditele, mis M. Kivi tõi kuuldavale juba korrapidajaruumi juures, siis T. Mölder, kes kuulis ainult kinnipidamisruumis toimuvat, osundas M. Kivi poolt seal öeldule. Solvamine on teise isiku halvustamine ebasündsas vormis, mis võib seisneda ka tema tegevuse agressiivses ja vahendeid mittevalivas kritiseerimises ja tema elukutse alavääristamises. Seejuures on solvamine võimalik ka oma sisult negatiivsete ja halvustavate piltlike väljendite kasutamisega. Kohus loeb üldtuntud asjaoluks, et väljendid „салага“ (nolk, roheline), „тупоpылые скоты“ (loomad, tõprad, elajad, kirvenäolised tõprad), mida süüdistatav kannatanu suhtes kasutas ja mida politseiametnikud tajusid eestikeelsetena kui „värdjad“ ja „tõprad“, on halvustava sisuga ebasündsad väljendid ning selliselt võetuna isiku väärikust alandavad, samuti öeldes, et kõik politseinikud on „тупоpылые скоты“, alavääristas M. Kivi sellega ka politseiniku elukutset. Ka väljend „собака“ (koer, peni) on ülalkirjeldatud situatsioonis inimese kohta lausutuna halvustav ning väärikust alandav. Kannatanu ise üldtuntud on aga asjaolu, et politseiametnikel tuleb oma töö tõttu kokku puutuda igasuguste inimestega ning viibida igasugustes situatsioonides, mispärast nende taluvuslävi on tavainimeste omast kõrgem, - on väitnud, et tundis end M. Kivi poolt kasutatud väljenditest solvatuna. Kannatanu A. Martinsoni ütlustega on tõendatud, et 25.10.
3. a töötas ta Tartu Politseiprefektuuri korrapidamistalituse vaneminspektorina. Politseiseaduse § 2 lg 1 ja 3 koostoimest tulenevalt on politsei täidesaatva riigivõimu institutsioon, kes tagab avaliku korra, kaitseb inimeste ja organisatsioonide seaduslikke huvisid, tõkestab kuritegevust, teostab kuritegude kohtueelset uurimist, määrab ja viib täide karistusi oma pädevuse piires. Seega oli A. Martinson võimuesindaja. Kannatanu ja tunnistajate T. Palu, T. Mölderi. P. Plankeni ning M. Kanguri ütlustega on tõendatud, et 25.10.
4. a, kui M. Kivi politseiprefektuuris A. Martinsoni sõimas, oli kannatanu tööl vahetuse korrapidajana. See tähendab, et kõnealusel ajal täitis A. Martinson oma ametikohuseid. Solvavate väljendite kasutamine M. Kivi poolt oli otseselt seotud politseitöötaja A. Martinsoni ametialaste ülesannete täitmisega, s.o avaliku korra kaitsmisega. Sellega loeb kohus tõendatuks, et M. Kivi 25.10.
5. a kella 19.00 paiku Tartus Vanemuise 64 asuvas Tartu Politseiprefektuuri ruumides halvustavate sõnadega solvas ametikohustusi täitvat võimuesindajat A. Martinsoni. Seega on M. Kivi käitumises olemas

§ 275

toodud objektiivne koosseis, s.o võimuesindaja solvamine seoses tema ametikohustuste täitmisega. Kohus loeb tõendatuks, et süüdistatav teadis, et tegu on politseinikuga, kes täidab oma ametiülesandeid. Kasutades politseiametniku aadressil ebasündsad ja halvustavad väljendeid, pidi ta aru saama, et need solvavad adressaati. Seega pani ta oma teo tahtlikult. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja asub seisukohale, et M. Kivi tuleb toimepandu eest karistada. IV Kohtu seisukoht karistuse osas

§ 275

näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistuse.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. M. Kivi tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud

§-s 58, ei ole. Puuduvad ka

§ 57järgsed karistust kergendavad asjaolud.

Karistusregistri väljavõtte (tl 161) kohaselt ei ole M. Kivi varem ei kriminaal- ega väärteokorras karistatud. Kuna M. Kivi ei ole ka pärast selle teo toimepanemist karistatud, st et ta on elanud õiguskuulekat elu, tuleb asuda seisukohale, et karistuse eesmärgid on tema puhul saavutatavad rahalise karistusega.

§ 44

lg 2 ja 3 kohaselt arvutab kohus rahalise karistuse päevamäära suuruse süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku alusel, keskmine päevasissetulek aga arvutatakse, lähtudes süüdimõistetu suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed ei ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Kuna M. Kivi 2001. a keskmise päevasissetuleku suurus peale ettenähtud mahaarvamiste tegemist on 164.90 krooni (tl 170) ning

§ 44

lg 4 kohaselt toimub päevamäära arvutamine täiskroonides, kujuneb temale mõistetava rahalise karistuse suuruseks 3280 krooni.

§ 68lg 1 kohaselt arvestatakse karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, mis M.

Kivi puhul on üks päev. Kuivõrd osundatud lõike teise lause kohaselt vastab ühele eelvangistuspäevale rahalise karistuse kolm päevamäära - käesoleval juhul seega 492 krooni -, tuleb M. Kivile ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 2788 krooni suurune rahaline karistus. V Tsiviilhagi ja menetluskulud Kuriteoga tekitas M. Kivi moraalset kahju A. Martinsonile. Tsiviilhagi esitatud ei ole. Käesolevas asjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis teise astme kuriteo puhul on 1,5 palga alammäära, st 4500 krooni, KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt määratud kaitsjale makstud tasu 4814.40 krooni ja KrMS § 175 lg 1 p 5 kohaselt kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud 136.80 krooni. KrMS § 180 lg 1, 3 kohaselt hüvitab eelnimetatud kulud süüdimõistetu. Ingeri Tamm Kohtunik