Obsah (5)

§ 199§ 418§ 64§ 68§ 73

1-07-10078 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. aprill 2008, Tartu Kriminaalasja number 1-07-10078 (07260100487) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati

§ 199lg 2 p 6 ja § 418 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 22.

jaanuari 2008 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Eino Pino kaitsja Ann Saar Prokurör Aro Siinmaa Süüdistatav Eino Pino elukoht: XXX XXX ; isikukood: 34304052755; pensionär varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Ann Saar. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

1. jaanuar 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-7804 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
2. aprillist
3. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
4. maist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. maist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
8. jaanuari 2008 otsusega mõisteti Eino Pino süüdi ja karistati

§ 199

lg 2 p 6 järgi 1 aasta 6-kuulise vangistusega ja

§ 418

lg 1 järgi 6-kuulise vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ning mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust.

§ 68

alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja mõisteti lõplikuks karistuseks 1 aasta 5 kuud 28 päeva vangistust.

§ 73

alusel määrati, et mõistetud vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata ja seda ei pöörata täielikult täitmisele, kui E. Pino 3-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Kohus rahuldas tsiviilhagi ja mõistis välja E. Pinolt 232 419 krooni AS G4S Sularahakeskus kasuks. Maakohus arutas muuhulgas E. Pinole

§ 199

lg 2 p 6 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, olles tööl AS-is Falck Lõuna-Eesti inkassaatorina ja täites enda ametiülesandeid, varastas materiaalsete väärtuste transportimise käigus 2. veebruaril 2007 kella 15:35-15:50 paiku SEB Eesti Ühispanga Jõgeva kontori ette, aadressile Jõgeva Suur 4, pargitud sõidukist, registreerimismärgiga XXX , AS Sularahakeskus Tallinna rahatöötluse osakonnas turvapakendisse pakendatud ja plommiga nr 00398686 suletud ning seejärel U. M. , M.N. ja Eino Pinole transportimiseks üle antud turvapakendist 500 000 krooni. E. Pino tunnistas ennast osaliselt süüdi

§ 418

lg 1 järgi,

§ 199lg 2 p 6 järgi ta ennast süüdi ei tunnistanud.

Otsuse motiivide kohaselt oli kohus, tuginedes kannatanu esindaja V.V. , tunnistajate M.L. , E.R. , R.R. , E.A. , U.M. , M.N. ja süüdistatava ütlustele, AS Sularahakeskus Tallinna rahatöötlusosakonna turvakaamerate salvestustele, samuti asitõendite vaatlusprotokollidele (I k lk 191-210, II k lk 11-39), veendunud, et

1. veebruaril 2007 pakendas M.L. AS Hansapank tellimuse täitmiseks turvapakendisse 15 plokki (1 plokk = 1000 rahatähte) kahekrooniseid rahatähti, 5 plokki viiekrooniseid rahatähti ja 20 plokki viiesajakrooniseid rahatähti. Turvapakend suleti plommiga nr 00398686, anti üle ekspediitoritele ja edasi Tartusse toimetamiseks inkassaatoritele U.M. , M.N. ja E. Pinole. Kannatanu esindaja V.V. , tunnistajate J.A. , K.S. , U.K. , U.M. , M.N. ja süüdistatava ütlustele, AS Sularahakeskus Tartu rahatöötlusosakonna turvakaamerate salvestustele, samuti asitõendite vaatlusprotokollidele (I k lk 191-210, II k lk 1-10) tuginedes jõudis eelnimetatud turvapakend
2. veebruaril 2007 AS Sularahakeskus Tartu rahatöötlusosakonda ja selles oli puudu plokk viiesajakrooniseid rahatähti, s.o 500 000 krooni. Kannatanu esindaja V.V. , tunnistajate J.A. , K.S. , U.K. , M.L. , E.R. , R.R. , E.A. , A.T. , J.S. ja I.E. ütlustele ning AS Sularahakeskus Tallinna ja Tartu rahatöötlusosakonna turvakaamerate salvestustele, samuti asitõendite vaatlusprotokollidele (I k lk 191-210, II k lk 1-10, II k lk 11-39) tuginedes ei saanud plokk viiesajakrooniseid rahatähti turvapakendist kaduma minna ei Tallinna ega Tartu rahatöötlusosakonnas. Seega raha kadumine leidis aset 2 pärast seda, kui turvapakend anti Tallinna rahatöötlusosakonnas üle inkassaatoritele U.M. , M.N. ja E. Pinole ja enne seda kui inkassaatorid andsid turvapakendi üle ekspediitorile Tartu rahatöötlusosakonnas. Ekspertiisiakti nr TR-057-07/2327 ja eksperdi Margo Ritari ütlustega on tõendatud, et turvapakendist, millest sularaha plokk kaduma läks, ei ole plommi eemaldamata võimalik sularaha ploki mõõtmetele vastavat eset ära võtta. Ekspertiisiakti nr TR-042-07/1591 ja eksperdi M. Ritari ütlustega on tõendatud, et plommi ei ole pärast selle sulgemist võimalik ilma plommi kahjustamata avada. Turvapakendi sulgemiseks kasutatud plommi nr 00398686 on võimalik plommi katki lõikamata pakendilt eemaldada ja hiljem tagasi asetada, kui plomm on pingutatud plommilindil oleva numbrini
3. Plomm nr 00398686 oli suletud numbrini
4. Plommi lindil numbrite 12, 13 ja 14 süvendjäljed on tekkinud plommi täiendavast pingutamisest. Turvapakendi sulgemiseks kasutatud plommi nagad olid deformeerunud ja selle põhjuseks võis olla plommi eemaldamine kotilt plommi katki lõikamata ning hilisem tagasiasetamine. Nagade deformeerumine transportimise käigus on vähetõenäoline. Kohus leidis, et uuritud tõenditele tuginedes saab üheselt järeldada, et ainult süüdistatav sai turvapakendist rahaploki ära võtta. Tunnistajate U.M. ja M.N. ning süüdistatava ütlused oma teekonna kirjeldamisel Tallinna rahatöötlusosakonnast Tartu rahatöötlusosakonda on valdavalt samasisulised ning neis ei ole põhjust kahelda. Pärast turvapakendi saamist ja enne selle üleandmist tegi ekipaaž mitmeid peatusi, kuid ainult AS SEB Eesti Ühispank Jõgeva kontori juures oli üks ekipaaži liikmetest sõidukis üksi piisavalt kaua selleks, et rahaplokk turvapakendist ära võtta ja peita enese juurde selliselt, et see teistele märkamatuks jäi. U.M. ei jäänud teel Tallinnast Tartusse sõidukisse kordagi üksi. M.N. võis olla sõidukis üksi Statoili Sikupilli teenindusjaamas sõiduki tankimise ajal, kuid süüdistataval oli M.N. ga silmside. Seega ei saanud U.M. ega M.N. E. Pinole süüks arvatavat tegu toime panna. Kõik ekipaaži liikmed on kinnitanud ja kohtul on alus uskuda, et ühelgi kolmandal isikul ei olnud võimalust sõidukisse pääseda ega rahaplokki ära võtta. Uurimiseksperimentidest saab järeldada, et rahapaki äravõtmiseks ja peitmiseks vajalikud toimingud oli võimalik teostada ca 1 minuti 40 sekundi jooksul. Süüdistataval oli selleks Jõgeval aega minimaalselt kaks korda rohkem, s.o 3 minutit 20 sekundit. Ka süüdistatava isikuomadustest ja teo toimepanemise kohast tingitud võimalikku suuremat ajakulu arvestades oli süüdistataval piisavalt aega talle inkrimineeritud teo toimepanemiseks. Süüdistataval oli võimalus tegutseda ohtu kartmata, kuna sularahaveo sõiduki välisuksed on ohutuse tagamiseks avatavad üksnes seestpoolt. Kohus ei nõustunud kaitsjaga nagu oleks uurimiseksperimentide kaudu saadud andmed tõendina kõlbmatud, sest süüdistatav ei olnud eksperimendi läbiviimise juures. Käesoleval juhul ei esinenud KrMS § 93 lg 2 nimetatud asjaolusid ja E. Pino kaasamine uurimiseksperimendi läbiviimisele ei olnud nõutav. Sündmuse olustiku taastamise aluseks on olnud sularaha pakendamise, transportimise ja pakendi avamisega seotud isikute (sh E. Pino, M.N. , E.M. , M.L. , J.S. ) ütlused ja uurimiseksperimendis on osalenud vajadusel isikud, kes said taastada ka oma tegevuse läbi sündmuse olustiku (näit M.L. ). Katsete tulemused ei sõltunud vaid E. Pino omadustest, võimetest ja oskustest, vaid katseid said läbi viia ka lähedaste omaduste, võimete ja oskustega isikud. Soola 3 hoone juures süüdistatava initsiatiivil tehtud peatuse ajal oli E. Pinol võimalik kuulivesti alla peidetud rahaplokist vabaneda, andes selle üle oma pojale V.P. või paigutades selle viimase kasutuses olnud sõiduautosse või enda sõiduautosse. Soola 3 parkla see osa, kus süüdistatav V.P. kohtus ja kuhu oli pargitud tema isiklik sõiduauto, jääb turvakaamerate 3 ulatusest välja. Turvakaamera salvestiselt ja vaatlusprotokollist (II k lk 44-45) nähtuvalt on süüdistatava kehahoid kõndimisel parklasse ja tagasi erinev. Teel parklasse on süüdistava vasak käsi kõverdatud liikumatult keha vastas, teel tagasi liigub käsi vabalt. Kehahoiaku erinevus sarnaneb uurimiseksperimendis kirjeldatuga ja annab aluse veendumuseks, et teel parklasse kandis süüdistatav vasakul küljel ametiriietuse all pakki, millest ta parklas vabanes. Kohus ei pidanud usaldusväärseteks E. Pino ütlusi, et ta hoiab vasakut kätt keha ligidal, kuna tal oli vaja hoida püstolit kabuuris kinni. Turvakaamera salvestiselt on näha, et E. Pino hoiab oma vasakut kätt analoogilises sunnitud asendis nagu isik, kes osales uurimiseksperimendis, ja mõlemad isikud teevad seda vaid minnes. Rahaveo auto juurde tagasi minnes liigub E. Pino samuti kiiresti ja tema poolt avaldatud põhjusel peaks ta ka siis hoidma kinni jope hõlma või toetama käega püstolit, kuid ta ei tee seda. Eelnev toetab ühtlasi kohtu veendumust selles, et teised ekipaaži liikmed ei saanud rahaplokki ära võtta. Nii U.M. kui M.N. väljusid tehtud peatustes tööülesannete täitmiseks sõidukist. Seetõttu ei olnud neil võimalik rahaplokki teistele märkamatult enda juures hoida. Samuti ei saanud U.M. ja M.N. rahaplokki ühiselt ära võtta. Teekonnal Tallinnast Tartusse väljus E. Pino sõidukist kahel korral – Statoili teenidusjaamas oli süüdistataval enda väitel kogu aeg silmside vähemalt ühe ekipaaži liikmega, kusjuures nii U.M. kui M.N. käisid vahepeal sõiduki juurest ära, Soola 3 hoone juures kestis peatus paar minutit ja selle kestus ei olnud teistele ekipaaži liikmetele teada. U.M. ja M.N. ei saanud Soola 3 hoone juures tegutseda eelneval kokkuleppel, kuna peatus oli plaaniväline ja toimus süüdistatava initsiatiivil. Arvestades uurimiseksperimentide käigus rahapaki äravõtmiseks ja peitmiseks kulunud aega, ei saanud U.M. ja M.N. Soola 3 hoone juures tehtud peatuseks kulunud aja jooksul omavahel kuriteo toimepanemises kokku leppida ja tegu ka täide viia. Kaudselt kinnitavad ka tunnistajate K.L. , M.M. , T.T. ja J.K. ütlused, sõiduki vaatlusprotokoll (I k lk 169-177), turvapakendite vaatlusprotokoll (I k lk 179-181), plommi nr 00398686 vaatlusprotokoll, näidisplommi vaatlusprotokoll, ekspertiisiakt nr IV-0026-07/1593 ja
5. veebruari 2007 jälitusprotokoll koos lisaga,
6. juuni 2007 jälitusprotokoll koos lisadega, E. Pino, M.N. ja U.M. ametjuhendid ja materiaalse vastutuse lepingud ning M.L. liikumiste väljavõte kohtumenetluses tuvastatud asjaolusid ja kinnitavad kohtu poolt tõendatuks arvatud asjaolusid kajastavate tõendite usaldusväärsust. E. Pino ütlused on osas, milles ta eitab varguse toimepanemist, rahaploki peitmist, V.P. kohtumise asjaolusid ja rahaplokist vabanemist Soola 3 hoone juures, ennastõigustavad, vastuolus teiste tõenditega ja tuleb tõendite kogumist välja jätta. Samuti ei ole usaldusväärsed ja kohus jättis tõendite kogumist välja süüdistatava lähisugulase, tunnistaja V. Pino ütlused süüdistatavaga Soola 3 hoone juures asetleidnud kohtumise asjaolude osas. Kohus nõustus kaitsja väitega, et E. Pino vastu ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis osutaksid otseselt E. Pinole kui teo toimepanijale. Samas tulenevalt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-12-07 avaldatud seisukohast ei välista otseste tõendite puudumine isiku süüdi tunnistamist. Kohus leidis, et uuritud tõendid kogumis kinnitavad, et E. Pino pani toime rahapaki varguse. Needsamad tõendid ühtlasi välistavad võimaluse, et E. Pinole inkrimineeritud teo oleks võinud toime panna keegi teine. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu 4 E. Pino kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, E. Pino süüdimõistmises

§ 199lg 2 p 6 järgi, mõista E.

Pino

§ 199lg 2 p 6 järgi õigeks ja vähendada vastavalt karistust.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ja jätnud olulised tõendid tähelepanuta, tõendite hindamisel esinevad vastuolud. Kohus on iga tõendatuks loetud fakti kohta märkinud tõendid kogumis, näitamata konkreetselt, millise tõendiga ta konkreetset asjaolu tõendatuks peab. Nimetatud käsitlus ei ole kooskõlas kriminaalmenetluspõhimõtetega ja Riigikohtu praktikaga. Kohtuotsuses puudub põhjendus, kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtuotsus on oletuslik, vastuolus kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. Kohtuotsuse loogika on üles ehitatud välistusmeetodile. Selline süü tõendamine on vastuolus kriminaalmenetluse aluspõhimõtetega. KrMS § 7 lg 2 järgi ei ole kriminaalmenetluses keegi kohustatud tõendama oma süütust. E. Pino on asetatud olukorda, milles ta justkui peaks leidma isiku, kes teo toime pani, juhul kui tema ise seda ei teinud. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Kohus ei ole kaitseargumentidest tulenevaid seisukohti analüüsinud ega kummutanud. E. Pino vastu ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis osutaksid otseselt temale kui teo toimepanijale. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et E. Pino süüd võivad ja saavad kinnitada kaudsed tõendid. Mitte ükski tõend ei kinnita E. Pino süü tõsikindlat tuvastamist. Kannatanu esindaja V. Vaher ega märgitud tunnistajad (v.a M.L. ) ei näinud turvapakendi plommiga sulgemist. Turvakaamerate salvestustel ei ole nähtav turvakoti plommiga sulgemise moment. Asitõendite vaatlusprotokollidest (I k lk 191-210, II k lk 11-39) ilmneb, et nn valge turvakott, milles väidetavalt 40 rahaplokki, asub mõnda aega kaamerate vaateulatusest väljas. Turvakaamerate nr 1 ja 09ALM salvestuste kellaajad ei lange kokku, mistõttu salvestused ei kajasta kogu tegevust

1. veebruaril 2007 Tallinna rahatöötlusosakonnas. Tunnistaja M.L. ütleb, et Tartusse saadetavat kotti ta nihutas, kott jäi mõneks hetkeks avatuks; kui ta hakkas kotti kinni plommima, siis ta koti sisu üle ei kontrollinud. Tunnistaja J.S. kinnitab, et turvakott ei olnud kogu aeg kaamera vaateväljas. Tõusetub kõrvaldamata kahtlus, et keegi Tallinna Sularahakeskuse töötajatest, teades turvakaamerate asukohta ja vaateulatust, võis ära kasutada M.L. poolt kogemata või nimelt avatud koti nihutamist nii, et seda mõni aeg kaamerate vaateväljas ei ole, ja raha avatud turvakotist eemaldada. Otsuse punktis 3 märgitud kohtu järeldus kannatanu esindaja V.V. , tunnistajate J.A. , K.S. , U.K. , U.M. , M.N. ja süüdistatava ütlustest on põhjendamata. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta jättis tähelepanuta tunnistaja J.A. ütlused selles, et plommi liikumine erinevatel kottidel on erinev. Kott võib olla puhevil sellest, et on rohkem või vähem õhku täis. Tunnistaja praktikas on ette tulnud juhtumeid, kus kotid on nõrgalt kinnitatud või isegi seda, et kott on praktiliselt lahti ja plomm on olnud sümboolselt peal. On juhtumeid, kus plommi asukoht on transportimisel muutunud. Klaaskiudriidest kott on õhuline – seda kinnitab ka tunnistaja J.S. . Eelnevast tõusetub kahtlus, et Tallinna rahatöötlusosakonnas turvakoti plommiga kinnitõmbamisel võis jääda kotile õhku sisse, mis transportimisel väljus ja seetõttu muutus koti välisilme. Seega ei ole alust rääkida, et turvakoti kuju muutus süüdistatava tegevuse tõttu. Üheltki salvestuselt ei ole võimalik näha plommi numbrit, mis identifitseerib turvakoti. Kohtu järeldus, et raha kadumine leidis aset pärast seda, kui turvakott anti Tallinnast Tartusse viimiseks üle, ei vasta faktilistele asjaoludele. Vaidlust ei ole selles, et sõiduk sularahaga lahkus Tallinna rahatöötlusosakonnast
2. veebruaril 2007 kell 13.27 ning jõudis Tartu rahatöötlusosakonda kell 16.
3. 5 Kriminaalasja kohtulikul uurimisel on tõendatud, et kannatanu esindaja V. Vaher sai 500 000 krooni kadumisest teada Tallinna rahatöötlusosakonna juhatajalt J.S. lt. Tunnistaja J.S. sai Tallinnast Tartusse saadetud 500 000 krooni puudumisest esimese informatsiooni enne tööpäeva lõppu, s.o kella 3-4 vahel päeval tunnistaja R.M. . Kohus ei ole põhjendanud, miks on jäetud tähelepanuta tunnistaja R.M. ütlused, et tema sai 500 000 krooni kadumise kohta telefonikõne Tartust kella 3-4 ajal pärast lõunat. Kuivõrd R.M. ütleb, et sai raha kadumisest teada kell 3-4 vahel päeval ja rahasaadetis jõudis Tartu Sularahakeskusesse alles kell 16.52, siis ei saanud informatsioon raha puudumise kohta tulla Tartust. Seega ei ole välistatud, et kella 3-4 vahel päeval võis Tallinnas ilmneda, et Tartusse saadetavast rahast on 500 000 krooni puudu või jäänud kotti panemata. Kohus ei ole tähelepanu pööranud ka asjaolule, et tunnistajad M.L. , R.R. ja E.A. said 500 000 krooni kadumisest teada R.M. ilt. Tunnistaja E.A. ütles kohtus, et tema sai raha kadumisest teada R.M. ilt. Kuuldused olid, et Hansapanga kotist oli midagi puudu. Teab tõendada, et turvakott oli tugevasti kinni. Kui Tallinna Sularahakeskuse ülekuulatud töötajad väidavad, et kott oli tugevasti plommiga kinni tõmmatud, siis jääb kahtlus, et keegi sealsetest töötajatest, kes märkas, et kott on M.L. poolt kinnitatud lõdvemalt kui tavaliselt, sai plommi kotilt maha keerata, raha võtta ning plommi taas tugevamalt kinni tõmmata. Kohus ei ole põhjendanud, miks on tähelepanuta jäetud tunnistaja A.T. ütlused, et konkreetset kotti, millest raha oli kaduma läinud, ei suudetud Tartu rahatöötlusosakonnas tuvastada. 500 000-kroonise rahaploki puudumise ilmnemisel hakkas tunnistaja katsetama, kas plommi on võimalik turvakotilt seda kahjustamata eemaldada. A.T. on kindel, et katsetuste tegemisel fikseeris tema plommi turvakotil sama numbrini, kus oli nimetatud koti plomm või fikseeritud keel. Seejärel tegi tunnistaja katse, kus tõmbas plommi veel tihedamalt kinni. Katse õnnestus, st tunnistajal oli võimalik plomm kotilt maha keerata ja tagasi keerata. Tõenditest on teada, et plomm turvakotil oli suletud numbrini
4. Eksperdi kasutusse on antud plomm nr 00398686, mille lint on plommi kinnitusava nr 16 juures. Ekspert on andnud arvamuse, et plommi on katki lõikamata võimalik kotilt eemaldada ja tagasi asetada, kui plomm on suletud numbrini
5. Jääb kõrvaldamata kahtlus, kuidas sai tunnistaja eemaldada ja tagasi keerata plommi, mis oli suletud numbrini 16 ja teisel katsel veelgi tugevamini. Kohus on jätnud tähelepanuta, et asitõendite pakis olevad turvaplommid, mille tunnistaja A.T. andis uurimisele üle, on kinni tõmmatud erineva tugevusega, mitte kõik nii, nagu räägib tunnistaja. Seega on tunnistaja ütlustes vastuolu, mida ei olnud võimalik kohtulikul uurimisel kõrvaldada. Tunnistaja vastab prokuröri küsimusele, et koti tõstmisel plommi koha pealt võib plomm kotil liikuda 10 kuni 20 cm. Kohus on põhjendamatult jätnud analüüsimata vastuolud U.M. ja M.N. ütlustes. Tunnistaja U.M. ütleb, et Statoili tanklas veoautode tankurite juures väljus E. Pino sõidukist. U.M. ütleb, et M.N. läks Statoili tankla WC-sse, kuid tankla turvakaamerast seda ei ole näha, ei olegi uuritud. Tunnistaja kinnitab, et esimene tankur ei töötanud, mindi II veoautode tankuri juurde. Teise tankuri juures väljus sõidukist taas E. Pino. Ka teine tankur ei töötanud. Sõideti tavaliste tankurite juurde, kus jällegi väljus sõidukist E. Pino, sest läks masinat tankima. U.M. ei mäleta, kas M.N. oli selleks ajaks WC-st tagasi jõudnud. Mäletab vaid, et kui tema läks kütuse eest maksma, siis oli M.N. autos tagasi. Tunnistaja M.N. ei kinnita Statoili tankla WC-s käimist. Jääb kahtlus, et M.N. WC-s ei käinud. Seega oli tal selle aja jooksul, mil E. Pino viibis erinevate tankurite juures sõidukist väljas, võimalik minna raharuumi ja tegutseda plommi eemaldamise ning raha võtmisega. Süüdistus ei ole tõendanud, et M.N. d oleks turvakaameratest nähtud tanklasse sisenemas ja sealt väljumas. Tanklas on kaamerad, millest olnuks näha kõik sisenejad ja väljujad, sest U.M. tegevus raha maksmisel oli kaameratest jälgitav. M.N. ei mäleta, kus oli tankimise ajal U.M. , samuti ei mäleta ta, kas keegi jäi 6 tankimise ajal autosse üksi, kuid vastab kaitsjale, et jäi tankimise ajal kahekesi U.M. ga autosse. Vastuolu U.M. ütlustega on kahtlus, mida kohtulikul uurimisel ei õnnestunud kõrvaldada. Seega kui 500 000 krooni oli turvakotis sõiduki Tallinnast lahkudes, siis võidi see turvakotist eemaldada U.M. ja M.N. poolt Statoili tanklas või Soola 3 peatuse ajal. U.M. ja M.N. ega süüdistatav ei ole rääkinud, et neil oli tanklas kogu aeg silmside. Kui kohus on asunud seisukohale, et E. Pinol oli võimalik kuulivesti alla peidetud rahaga liikuda nii, et see välja ei paistnud, siis oli sama võimalus ka U.M. l ja M.N. l. Nõustuda ei saa ka järeldusega, et ekspertiisiaktidega on tõendatud E. Pino süü. Kui ekspert tuvastas, et plommi lindil numbritel 12, 13 ja 14 olevad süvendjäljed on tekkinud plommi täiendavast pingutamisest, siis ei saa asuda seisukohale, et plommi sai täiendavalt pingutada ainult süüdistatav. Eksperdiarvamuses on märgitud, et nagade deformeerimine transportimise käigus on vähetõenäoline. Seega nagade deformeerumine transpordi käigus ei ole välistatud. Uurimiseksperimendid on läbi viidud eirates KrMS § 93 lg 2 p 1 ja 3 sätteid ning tuleb tõendite hulgast välja jätta. E. Pino osalusel saanuks taastada olustiku, st millise valgustusega oli sõiduki raharuum, milline oli E. Pino riietus, kuulivest, liikuvus, võimed, oskused jne. 40aastane J.S. suutis plommi turvakotilt eemaldada ja tagasi panna 59 sekundi jooksul. J.S. ütlustest on teada, et ta oli enne uurimiseksperimendis osalemist plommi kotilt eemaldamist korduvalt katsetanud. Ei ole teada, kas seda suutnuks või kui palju aega selleks kuluks 64aastasel E. Pinol. Nende vanus, kehaehitus ja täidlus, seega ka füüsilised võimed on erinevad. Ka katse tingimused ei olnud identsed – katse viidi läbi hästivalgustatud ruumis, milliseid tingimusi ei olnud sõidukis. Teise uurimiseksperimendi käigus on põhjendamatult kasutatud 64-aastase E. Pino asemel 48-aastast E.V. . Kuigi visuaalsel vaatlusel võib tunduda, et E. Pino ja E.V. parameetrid on sarnased, ei ole välja selgitatud, kas kuulivest ja selle kinnituskrõpsud on samasugused nagu kandis E. Pino, kas musta värvi Falcki jope on analoogne E. Pinol seljas olnud suvejopega. Kohtu järeldus, et uurimiseksperimendis osaleja liigub sarnaselt E. Pinoga, viitab sellele, et uurimiseksperimendis osaleja on videosalvestuselt näinud E. Pino liikumist ja kohandanud enese liikumise vastavalt salvestuselt nähtule. Kohtu järeldus, et süüdistataval oli võimalus tegutseda ohtu kartmata, kuna sularahaveo sõiduki välisuksed on avatavad üksnes seestpoolt, on ainetu. E. Pinole ei olnud teada, kui kaua viibivad U.M. ja M.N. SEB Eesti Ühispanga Jõgeva kontoris. Nende kiiremal tagasisaabumisel olnuks U.M. l ja M.N. l võimalik koheselt avastada E. Pino puudumine auto sõitjate ruumist, selgitada põhjus, miks sõiduki ust ei avata ja väidetav vargus avastada. Kohtu järeldus, et E. Pinol oli Soola 3 hoone juures võimalik kuulivesti alla peidetud rahaplokist vabaneda, andes selle üle oma pojale või paigutades selle viimase kasutuses olnud sõiduautosse või enda isiklikku sõiduautosse, rajaneb oletusel. Kohtuotsuse
6. punkti järeldused on täiesti motiveerimata. Kohtu järeldus E. Pino ütluste tõendite kogumist väljajätmise kohta ei ole põhjendatud. Asjaolu, et kohtu arvates on E. Pino ütlused vastuolus teiste tõenditega, ei ole aluseks, et need ütlused tuleb tõendite kogumist välja jätta. Ka V. Pino ütluste tõendite kogumist väljajätmine ei ole põhjendatud. Kohus ei ole põhjendanud, miks on V. Pino ütlused ebausaldusväärsed. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 7 Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu ning palus Tartu Maakohtu otsuse jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. Apellatsioonis ega ka ringkonnakohtu istungil ei esitanud süüdistatav ja kaitsja mingeid uusi Tartu Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ja kaebuses taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus analüüsis ja hindas kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud E. Pinole esitatud süüdistust ning põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas pole vaidlust selle üle, et AS Sularahakeskuse Tallinna Rahatöötlusosakonnas pakiti M.L. poolt turvakott sularaha saatmiseks Tartu Sularahakeskusesse. Samuti ei ole kahtlust asjaolus, et Tartu Sularahakeskuses avastati nimetatud saadetise ülelugemisel sularaha puudujääk 500 000 krooni. Apellatsiooni väidete kohaselt ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega kõrvaldatud kahtlus, et 500 000 kroonine rahaplokk võidi eemaldada juba enne turvakoti sulgemist Tallinna Sularahakeskuses ning see võis toimuda ajal, mil turvakott oli turvakaamerate salvestusulatusest väljas. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud taolise väitega. M.L. ütluste kohaselt komplekteeris ta turvakoti, mis oli adresseeritud Tartu Sularahakeskuse rahatöötlusosakonda ja millest raha kadus, ühena viimastest. M.L. väidetel alustas ta nimetatud koti pakkimist
7. veebruaril 2007 kell 8:34 ja pärast seda kui ta oli teinud vastavasse arvutiprogrammi sissekande, välja trükkinud saatelehe, fikseerinud koti sulgemiseks kasutatava plommi numbri ning kontrollinud kassa seisu, lõpetas selle komplekteerimise, asetades turvakotti saatelehe ja selle sulgemiseks vajaliku plommi. Kokku pakendas ta turvakotti 40 sularahaplokki. Asitõendite vaatlusprotokollist nähtuvalt (turvakaamera nr 10 salvestus) alustas M.L. turvakoti komplekteerimist rahaga kell 8:
8. Esmalt tõstis M.L. väljasaadetavad rahaplokid töölauale ning töölaual on näha 40 rahaplokki. Kell 8:36:14 lõpetab M.L. 40 rahaploki pakkimise turvakotti ning tõmbas turvakoti kaamera vaateväljast välja ruumi vaskusse nurka. Ka turvakaamera nr 9 salvestisest nähtub M.L. ülakirjeldatud tegevus. Samas ilmneb turvakaamera nr 9 salvestisest, et peale M.L. lähenes tema poolt komplekteeritud turvakotile enne selle sulgemist turvaplommiga kell 8:38:37 vaid N.R. , kes peatus turvakoti juures 4 sekundiks. Seejuures on N.R. käed selja taga ja midagi tal koti juurest eemaldudes kaasas ei olnud. Kell 8:40:30 väljub N.R. varakambrist ning ruumi jäävad vaid M.L. ja E.R. . Hiljemalt kell 8:50:27 suleb M.L. 40 rahaplokiga täidetud turvakoti plommiga. Ringkonnakohtu arvates annab taoliseks järelduseks alust turvakaamera salvestis ning asitõendite vaatlusprotokoll, millistest nähtuvalt nimetatud kellaajal kummardub M.L. turvakoti juurde ning tema pea juures on näha turvakoti sulgemiseks mõeldud plommi. 8 Ülaltoodu alusel saab ringkonnakohtu arvates järeldada, et turvakott, millest kadus 500 000 kroonine rahaplokk, oli pärast selle komplekteerimist kuni selle sulgemiseni plommiga avatud ca 15 minutit. Samas ilmneb videosalvestisest, et selle aja jooksul, mil turvakott oli avatud ning see ei asunud turvakaamera vaateväljas, ei fikseerinud turvakaamera varakambris ühtki isikut peale M.L. , N.R. ja E.R. , kusjuures nimetatud isikute liikumised varakambris on salvestatud videokaamerate poolt. Tulenevalt videosalvestistest, asitõendite vaatlusprotokollist ning M.L. ja E.R. ütlustest leiab ringkonnakohus, et kadunuks jäänud rahaplokki ei saanud võtta Tallinna Sularahakeskuse töötajad M.L. , E.R. ega ka N.R. . Apellatsioonis väidetu kohaselt esineb kahtlus, et enne turvakoti kinniplommimist võis kadunuks jäänud rahaploki võtta keegi kolmas isik, kes teadis turvakaamerate asukohta varakambris. Ringkonnakohtu arvates ei rajane taoline kahtlustus ühelegi põhistatud asjaolule ning pole eluliselt usutav. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt viibisid ajal, mil turvakott ei olnud plommiga suletud varakambris M.L. , N.R. (lühikest aega) ja E.R. ning seega pidid nimetatud isikud nägema kellegi kolmanda isiku sisenemist ruumi, rahaploki äravõtmist ning koos sellega ruumist väljumist. Sellesisulisi ütlusi pole keegi tunnistajatest aga andnud ning seda ei kinnita ka turvakaamerate salvestised. Juhul kui lähtuda apellatsioonis esitatud sellesisulisest väitest, et kolmandal isikul õnnestus turvakaamerate asukohta teades nende salvestusvälja mittejäädes jõuda turvakotini ning sealt raha ära võtta, siis pidanuks M.L. või keegi teine koos temaga ruumis olnud isikutest oletatavat kolmandat isikut märkama. Taolisi ütlusi tunnistajad aga andnud ei ole. Oletades, et M.L. , N.R. ja E.R. kõik koos või üks nendest oletatavat kolmandat isikut varakambris nägi(d), siis järgides apellatsioonis esitatud väite loogikat, olid nimetatud isikud huvitatud oletatava kolmanda isiku taolisest tegevusest ning neid oleks võimalik käsitleda kui kuriteole kaasaaitajaid või kaastäideviijaid. Samas jääb aga ringkonnakohtule sellisel juhul arusaamatuks, miks pidanuks M.L. , N.R. või E.R. , kui nad või keegi neist oli huvitatud raha vargusest, kasutama kolmanda isiku abi, sest vaieldamatult oli hõlpsam ja kurjategija seisukohalt turvalisem raha kõrvaldada varakambris alaliselt töötavatel isikutel, see tähendab M.L. l ja E.R. l. Videosalvestiste ja asitõendite vaatlusprotokollist nähtuvalt on Tartu rahatöötlusosakonda saadetava rahaga komplekteeritud turvakoti edasine asukoht Tallinna Sularahakeskuses ja selle juures viibivad isikud ja nende tegevus jälgitavad kuni momendini, mil see paigutatakse AS G4S rahaveoautosse. Arvestades turvakaamerate salvestusi ning asitõendite vaatlusprotokollides kajastatut saab ringkonnakohtu arvates teha tõsikindla järelduse, et nimetatud turvakoti üleandmisega AS G4S töötajatele tegelenud R.R. ega ka E.A. ei avanud turvakotti ning ei varastanud sealt rahaplokki 500 000 krooniga. Seega ei põhine apellatsioonis esitatud kahtlus, et keegi Tallinna Sularahakeskuse töötaja võis plommiga suletud turvakoti avada enne selle üleandmist AS G4S töötajatele, ühelgi mõistusepärasel asjaolul. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et tunnistajate M.L. , E.R. , R.R. ja E.A. ütlustele, turvakaamerate nr 9, 15, 7, 1, 4, 10 salvestistele ja asitõendite vaatlusprotokollile tuginedes saab teha tõsikindla järelduse, et 500 000 krooni sisaldanud rahaplokki ei võetud ära Tallinna Sularahakeskuse töötajate poolt ning see ei läinud kaduma Tallinna Sularahakeskuse ruumides. 9 Apellatsioonis on süüdistatava kaitsja, J.S. ütlustele toetudes, tõstatanud kahtlustuse, et kuivõrd Tallinna Sularahakeskuse töötajale J.S. le oli tema ütluste kohaselt 500 000 kroonise rahaploki kadumine teada
9. veebruaril 2007 kella 15.00 või 16.00 paiku, s.o juba enne seda, kui nimetatud rahasaadetis jõudis Tartu rahatöötlusosakonda ja seal puudujääk avastati, siis viitab see raha kadumisele Tallinnas. Ringkonnakohus leiab, et taoline kahtlustus on põhjendamatu ning ümber lükatud kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajate ütlustega. J.S. ütluste kohaselt sai tema Tartu rahatöötlusosakonnas avastatud 500 000 krooni suurusest puudujäägist informatsiooni
10. veebruari 2007 õhtul tööpäeva lõpus kella 15.00 või 16.00 paiku ja sellest teatas talle Tallinna Sularahakeskuse rahatöötluse osakonna vahetuse ülem R.M. . R.M. ütluste kohaselt sai tema puudujäägist teada Tartu rahatöötlusosakonna ülemalt, kes talle helistas ning teatas, et puudu on üks plokk 500 krooniseid rahatähti. Ta palus Tartu kolleege veelkord kontrollida raha olemasolu või selle puudumist ning kui Tartust teatati, et esineb puudujääk, siis teavitas ta sellest M.L. e ja kontrollis ka ise Tallinnas asuvat varakambrit. Tartu rahatöötlusosakonna juhataja asetäitja K.S. ütluste kohaselt teatas 500 000 kroonise rahaploki kadumisest talle varakambri kassiir U.K. . Suutmata uskuda U.K. i seletust puudujäägi kohta kontrollisid nad koos U.K. iga saadetise ja ka varakambri ruumid veelkord üle. Kuna nad raha ei leidnud, siis helistas K.S. Tallinna Sularahakeskuse kassiirile M.L. le. Toimus raha kontroll nii Tartus kui ka Tallinnas, kuid 500 000 krooni sisalduvat rahaplokki ei leitud. Kuivõrd raha jäi leidmata, siis helistas ta Tallinna Sularahakeskuse vahetuse vanemale R.M. ile, kes lubas veelkord kontrollida Tallinna Sularahakeskuses raha olemasolu või selle puudumist. Kui R.M. tagasi helistas ning teatas, et Tallinna Sularahakeskuses raha ei leitud, helistas ta Tartu piirkonna juhile A.T. . Ülaltoodud tunnistajate ütlustele tuginedes on ringkonnakohtu arvates üheselt ja tõsikindlalt tuvastatav kuidas liikus informatsioon avastatud puudujäägi kohta Tartu ja Tallinna Sularahakeskuste vahel. Nii nähtub tunnistajate ütlustest, et puudujäägi avastas kassiir U.K. , kes teatas sellest osakonna juhataja asetäitjale K.S. le. K.S. helistas esmalt Tallinna varakambri kassiirile M.L. le ja kui mõlemapoolse kontrolli tulemusena selgus puudujäägi olemasolu, helistas K.S. Tallina Sularahakeskuse vahetuse vanemale R.M. ile. R.M. on oma ütlustes kinnitanud, et esmase informatsiooni puudujäägi esinemise kohta sai ta Tartu rahatöötlusosakonna ülemalt. J.S. ütluste kohaselt sai tema puudujäägist teada vahetuse ülemalt R.M. ilt. Eeltoodust tulenevalt on nimetatud tunnistajate ütlused omavahel kokkulangevad ning ringkonnakohtul puudub alus kahelda nende usaldusväärsuses. Kuivõrd J.S. ütluste kohaselt (milliste tõepärasust ei ole apellatsioonis kahtluse alla seatud) sai ta puudujäägist teada R.M. ilt ning viimane sai puudujäägist teada K.S. lt, kes teavitas R.M. puudujäägist alles pärast selle avastamist Tartu rahatöötlusosakonnas, siis on ringkonnakohtu arvates välistatud võimalus, et J.S. ja R.M. olid puudujäägi olemasolust teadlikud enne selle avastamist Tartus. Ringkonnakohus peab J.S. ja R.M. ütlusi kellaaja kohta, mil R.M. ja J.S.
11. veebruaril 2007 said teada puudujäägi olemasolust isikute mälust tulevaks eksituseks ning leiab, et J.S. ja R.M. taoline eksitus ei anna alust põhjendatud kahtlustuseks, et 500 000 kroonine puudujääk tekkis Tallinna Sularahakeskuses. Apellatsioonis esitatud kahtlustusest lähtudes jääb ringkonnakohtule sellisel juhul arusaamatuks, kellelt pidid M.M. ja J.S. saama informatsiooni puudujäägi kohta, sest on ebausutav, et taolist informatsiooni vahendas neile isik, kes olid seotud sularaha vargusega ja seda veel enne seda kui sularaha puudujääk üldse avastati. 10 Tallinna Sularahakeskusest Tartu rahatöötlusosakonda saadetud sularahaga komplekteeritud turvakoti asukoht Tartu rahatöötlusosakonnas ja isikud ja nende tegevus, kes sellega kokku puutusid on jälgitav turvakaamerate abil. Tunnistajate J.A. ja varakambri kassiiri U.K. i ütlustele, turvakaamerate nr 15, 14,, 12, 13, 16 salvestistele ning asitõendite vaatlusprotokollile tuginedes saab ringkonnakohtu arvates tõsikindlalt väita, et 500 000 kroonist rahaplokki ei võtnud ära Tartu rahatöötlusosakonna töötajad ja see ei läinud kaduma Tartu rahatöötlusosakonna ruumides. Välistades 500 000 kroonise rahaploki kaotsimineku Tallinna ja Tartu Sularahakeskustes teeb ringkonnakohus nagu ka maakohus järelduse, et rahaplokk 500 000 krooniga kadus ajal, mil seda transporditi Tallinnast Tartusse. Apellatsioonis on tõstatud kahtlustus, et 500 000 kroonine rahaplokk, võidi varastada Tallinnas Statoili bensiinijaamas toimunud tankimise ajal. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud kahtlustusel ei ole alust ning toetudes G4S turvameeskonna liikmete ütlustele välistab taolise võimaluse. Tallinna Sularahakeskusest Tartu Sularahakeskusesse raha transportinud turvameeskonda kuulusid M.N. , U.M. ning E. Pino. M.N. , U.M. ja E. Pino ütlustest nähtuvalt ei olnud Statoili tanklas toiminud sõiduki tankimise ajal keegi meeskonna liikmetest sõidukis üksinda ning seega puudus ühel meeskonna liikmel võimalus rahaploki varguseks viisil, mis oleks jäänud teistele meeskonna liikmetele märkamatuks. Nii on U.M. andnud ütlusi, et Tallinnas Statoili tanklas ei õnnestunud E. Pinol tankida sõidukit kahest tankurist, sest need ei töötanud. Tankimine õnnestus alles kolmandast tankurist. Ajal, mil E. Pino proovis kahest esimesest tankurist kütust saada, istus tema juhi kõrvalistmel ja M.N. läks sellel ajal WC-sse. U.M. väidete kohaselt läks tema pärast tankimist kütuse eest tasuma ning selleks momendiks kui tema lahkus oli M.N. WC-st tagasi. M.N. ütluste kohaselt tema sõidukist Tallinnas Statoili tanklas üldse ei väljunud ning sõidukist väljusid vaid E. Pino tankimiseks ning U.M. kütuse eest tasumiseks. M.N. ütluste kohaselt ta ei mäleta, et keegi meeskonna liikmetest oleks tankimise ajal olnud sõiduki juures üksinda. E. Pino kinnitab U.M. ja M.N. ütlusi Tallinnas Statoili tanklas toimunud sõiduki tankimise kohta. E. Pino ütluste kohaselt püüdis ta esmalt kahest tankurist kütust saada, kuid need ei töötanud. Ajal kui tema püüdis nendest tankuritest kütust saada, istus U.M. sõiduki esiistmel ja kogu tankimise ajal oli U.M. tema vaateväljas. Kus sellel ajal oli M.N. ta ei tea. Kolmandast tankurist tankimine õnnestus ja kui ta autosse sisenes oli M.N. sõidukis ning U.M. läks pärast tankimise lõppu kütuse eest tasuma. Ülaltoodud ütlustest nähtub, et sõiduki tankimise ajal Tallinnas Statoili tanklas ei jäänud keegi meeskonna liikmetest sõiduki juurde üksinda. Samas viibis sõiduki juures kogu tankimise ajal E. Pino. Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatu on apellatsioonis toodud kahtlus, et ajal kui E. Pino sõidukit tankis oli M.N. l võimalus turvakotist varastada rahaplokk 500 000 krooniga. Ringkonnakohtu arvates välistab selle võimaluse asjaolu, et tankimise ajal viibis autos ka U.M. ning talle ei oleks M.N. tegevus jäänud märkamata. Hiljem, pärast tankimist, oli aga koos M.N. ga sõidukis juba E. Pino. Samas on ebausutav, et juhul kui U.M. ja M.N. oleksid otsustanud raha varguse toime panna vastastikusel kokkuleppel, oleksid nad valinud varguse toimepanemiseks aja, mil E. Pino viibib sõiduki vahetus läheduses ja tal on võimalus igal hetkel siseneda sõidukisse ning nende varguse avastada. Tähelepanuta ei saa seejuures jätta ka asjaolu, et M.N. oli AS G4S töötanud vaid kaks päeva ning on ebaloogiline, et U.M. asuks kuritegu toime panema koos isikuga keda ta praktiliselt ei tunne. 11 Nimetatud põhjustel peab ringkonnakohus ebaloogiliseks ka apellatsioonis esitatud kahtlust, et U.M. ja M.N. võisid varastada rahaploki 500 000 krooniga Tartus Soola tn 3 maja juures tehtud peatuse ajal. Lisaks eeltoodule tuleb seejuures arvestada asjaoluga, et nimetatud peatus oli plaaniväline ja tuli U.M. ja M.N. ootamatult ning on eluliselt väheusutav, et U.M. ja M.N. jõudsid peatuseks kulunud aja jooksul omavahel varguse toimepanemise asjaoludes kokkuleppida ning selle ka teostada. Apellatsioonis leitakse, et kriminaalasjas kogutud tõendite hulgast tuleb välja jätta uurimiseksperimentide tulemused, sest nende läbiviimisel ei ole järgitud KrMS § 93 lg 2 norme. Ringkonnakohus leiab, et taoline väide on alusetu ja nõustub seejuures maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, miks antud juhul ei olnud vajalik E. Pino kaasamine uurimiseksperimentide läbiviimisse. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kriminaalasjas teostatud uurimiseksperimentide tulemused iseenesest ei kinnita, et rahavarguse pani toime nimelt E. Pino. Küll aga kinnitavad nimetatud eksperimentide tulemused, et tehniliselt on võimalik kõrvaldada turvakotilt selle sulgemiseks kasutatav plomm, võtta turvakotist rahaplokk, peita see turvavesti alla ning sulgeda turvakott taaskord plommiga. Ringkonnakohtu arvates annavad nimetatud uurimiseksperimentide tulemused eelduse väiteks, et raha eemaldamine plommiga suletud turvakotist on tehniliselt võimalik. Seega tuleb uurimiseksperimente vaadelda koos teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega nende kogumis. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud tõendite analüüsiga, millele tuginedes jõudis kohus järeldusele, et
12. veebruaril 2007 kaduma läinud 500 000 kroonise rahaploki sai ära võtta vaid E. Pino. Maakohtu otsusest on üheselt jälgitav millistele tõenditele tuginedes kohus taolisele järeldusele jõudis ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu otsuses esitatud analüüsi käsolevas otsuses korrata. Ülaltoodule tuginevalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega (tunnistajate ütlused, videosalvestused, asitõendite vaatlusprotokollid, uurimiseksperimendid, teostatud ekspertiisid) on üheselt tõendamist leidnud E. Pino süü salajase varguse toimepanemises. Seejuures on põhjendamatu kaitsja väide nagu välistaks asjaolu, et prokurör on E. Pino poja V. Pino suhtes keeldunud tema kriminaalvastutusele võtmisest ka E. Pino kriminaalvastutuse. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole V. Pino suhtes kriminaalasja lõpetamise aluseks mitte KrMS § 199 lg 1 alustel, vaid KrMS § 2001 lg 1 toodud alusel, s o kohtueelses menetluses ei ole kindlaks tehtud isikut, kes on kuriteo toime pannud ning ei ole võimalik koguda lisatõendeid. Seega ei saa V. Pino suhtes kriminaalasja lõpetamine kuidagi määrata E. Pino kriminaalvastutusele võtmist ning selle küsimuse saab lahendada vaid kriminaalasjas kogutud tõenditest lähtudes. Aarne Sarjas Mati Kartau 12 Tiit Lõhmus