1-07-3315\27

(06278000744)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi Aare Raamatu süüdistus KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

1. veebruari 2008 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Aare Raamatu kaitsja Andres Veski Prokurör Silva Rood Süüdistatav Aare Raamat elukoht: XXX XXX, isikukood: 34801252767, töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja advokaat Andres Veski. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
2. veebruari 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-3315 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja mõista Aare Raamatult kohtukulud, s. o kaitsja tasu advokaat Andres Veski poolt osutatud õigusabi eest 2035 krooni ja 50 senti riigituludesse. Aare Raamatul tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr
3. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Aare Raamatu kriminaalasjas nr 1-07-3315 kohtukulud”. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. maist
5. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 10 juunist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. juunist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
9. veebruari 2008 otsusega mõisteti Aare Raamat süüdi ja karistati KarS § 121 järgi rahalise karistusega 80 päevamäära, s.o 4000 krooni. Maakohus arutas A. Raamatule KarS § 121 järgi esitatud süüdistust:
10. aprillil 2006 umbes kella 11.30 ajal tasandas H.S. traktoriga Tartumaal Haaslava vallas X külas Keskuse tänaval äraviidud garaažide alust pinda. Seal viibis ka naabermaja elanik A. Raamat, kes lükkas enda aiakäru H.S. poolt juhitud traktori ette. H.S. peatas traktori ja avas traktorikabiini ukse, mispeale tuli A. Raamat ja hakkas H.S. kõigepealt sõimama ning seejärel ründas H.S. labidaga. Lõpuks õnnestus H.S. traktori kabiinist põgeneda. A. Raamat asus viimast jälitama ning takistas H.S. elumajja sisenemast, lüües H.S. labidaga vastu vasakut õlavart, millega tekitas H.S. ulatusliku nahaaluse verevalumi vasaku õlavarre piirkonnas, s.o lühiajalise tervisekahjutuse. Süüdistatav ennast süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt luges kohus tõendatuks, et A. Raamat lõi H.S. maja taga labidaga. See on tõendatud kannatanu ütlustega, mida kinnitavad tunnistajate Ilme Reha ja H.P. ütlused. Tunnistajad nägid, kuidas A. Raamat ajas H.S. labidaga taga. Kuigi I.R. kohtus antud ütlustes esines teatud vastuolusid kohtueelses menetluses antud ütlustega, oli kohus seisukohal, et need on väheolulised ja vastuolud tingis ütluste andmise ajaline distantseeritus. I.R. ja H.P. ütluste tõele vastavust kinnitab ka eksperdiarvamus selle kohta, et tervisekahjustus H.S. tekitati löögist kõva tömbi esemega (nt labidaga). SA Tartu Ülikooli Kliinikum traumakaardist nähtub, et
11. aprillil 2005 pöördus H.S. traumapunkti ning tal tuvastati vasemal õlavarrel verevalum, mis välistab võimaluse, et H.S. oleks võinud tervisekahjustus tekkida hiljem. Ainukeseks vastuoluliseks tõendiks eeltooduga on A. Raamatu kohtus antud ütlused, mille kohaselt ta sattus maja taga H.S. küll vastamisi, kuid ei 2 löönud teda. Samas A. Raamat ei välista võimalust, et H.S. võis labidaga pihta saada traktori juures H.S. poolt alustatud ründe (raudtoruga vehkimise) tõrjumisel. A. Raamatu eelnimetatud väide on ümberlükatud kannatanu ütlustega ning neid kinnitavate tunnistajate ütlustega. Tunnistajad I.R. ja H.P. nägid, et H.S. hakkas kohe pärast traktorist väljumist majade poole jooksma ning mingit H.S. poolset raudtoruga vehkimist traktori kõrval ei toimunud. A. Raamatu poolt pärast tema suhtes kriminaalasja algatamist koostatud avaldused vanemkonstaabel Harras Tiislerile ning Lõuna Politseiprefektuurile sisaldavad üksnes A. Raamatu enda väiteid intsidendi kohta, mistõttu ei lükka need ümber tunnistajate ütlusi. Eelnimetatu kehtib ka A. Raamatu poolt kohtule esitatud tõendite – Lõuna Politseiprefektuuri vastus A. Raamatu apellatsioonkaebusele ja Tartu Ringkonnakohtu
12. detsembri 2006 otsus haldusasjas nr 3-06-1664 – kohta. Kohus leidis, et A. Raamatu käitumises puuduvad õigusvastutust välistavad asjaolud. A. Raamatu väitel algas H.S. õigusvastane rünne hetkest, kui viimane tuli traktoriga killustikku laiali lükkama. Kannatanu ning tunnistajate I. Reha, H.P. ja A.K. ütlustega on tõendatud, et H.S. soovis killustikku laiali ajada, sest talle ei meeldinud A. Raamatu tegutsemine tema maatükil, kuid ta plaan jäi teostamata, sest A. Raamat ei lasknud seda teha. Kuna A. Raamatul paluti oma garaaž võõralt maalt ära viia ja maa ära korrastada, siis võib eeldada, et tal oli lubatud sellel maatükil viibida. A. Raamatu arvates oli tal õigus ära viia ka garaažialune killustik. H.S. , kelle arvates killustik kuulus selle maatüki omanikele, otsustas selle olukorra ise ära lahendada. Omandiõigust puudutavate vaidluste lahendamiseks on isikul võimalus ja õigus pöörduda kohtusse. H.S. selline käitumine oli end killustiku omanikuks pidava A. Raamatu suhtes vaadeldav õigusvastase ründena. Kuna eespool on kohus tuvastanud asjaolu, et traktorist väljudes ei rünnanud H.S. A. Raamatut, vaid jooksis viimase eest ära, tuleb lugeda H.S. rünne A. Raamatu vastu lõppenuks hetkest, mil ta traktori seisma jättis. See, et A. Raamat asus H.S. taga ajama ja lõi teda pärast ründe lõppu labidaga, ei ole vaadeldav enam hädakaitsena, vaid kättemaksuna. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu A. Raamatu kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha A. Raamatu suhtes õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohus hinnanud tõendeid ebaõigesti. I.R. ja H.P. nägid küll seda, et A. Raamat ajas H.S. labidaga taga, kuid keegi tunnistajatest pole näinud kannatanu löömist. Kannatanu maja taga löömise väide põhineb üksnes kannatanu ütlustel. Tunnistajate ütluste kohaselt jooksis H.S. ees ning A. Raamat taga, H.S. jooksis kiiremini; H.S. oli käes raudtoru. Tunnistaja H.P. nägi kannatanut uuesti hetkel, kui viimane väljus tunnistaja korterist, raudtoru endiselt käes. Tunnistaja I.R. ütluste kohaselt nägi tema mõlemaid uuesti hetkel, kui A. Raamat seisis maja ees ja H.S. väljus tema tütre toast. I.R. ja H.P. ütlused ei kinnita kannatanu ütlusi selle kohta, et A. Raamat H.S. maja taga lõi. Pigem kinnitava need ütlused asjaolu, et kuigi A. Raamat jooksis H.S. järele, jõudis H.S. eest ära joosta ja minna H.P. korterisse. Lisaks sellele ei rääkinud H.S. vahetult peale konflikti kellelegi, et A. Raamat oleks teda labidaga löönud, vaatamata sellele, et maja ümber oli kogunenud hulgaliselt rahvast ning kohale saabus politsei. Puuduvad andmed ka selle kohta, et H.S. oleks politseile rääkinud enda löömisest. Kuigi H.S. oli tuvastatud vasaku õlavarre verevalum, ei saa tõsikindlalt väita, et nimetatud vigastus on tekitatud A. Raamatu poolt süüdistuses märgitud viisil. Seega pole kannatanu väited selle kohta, et A. Raamat lõi teda maja taga, millegagi tõendamist leidnud. 3 Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et traktorist väljudes ei rünnanud H.S. A. Raamatut, vaid jooksis viimase eest ära. H.S. ründe A. Raamatu vastu saab lugeda lõppenuks mitte hetkest, kui H.S. traktori seisma jättis, vaid hetkest kui H.S. hakkas A. Raamatu eest ära jooksma. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et enne kui H.S. majade poole jooksma hakkas, leidis traktori juures aset sõnelemine ja karjumine. Tõendatud on ka see, et H.S. traktorist raudtoru võttis. Seetõttu pole ümber lükatud A. Raamat väited selle kohta, et ta ei välista, et H.S. võis labidaga pihta saada kogemata juba traktori juures, kui leidis aset nendevaheline sõimlemine ja vehkimine. A. Raamatu sõnade kohaselt toimus seal kõik kiiresti ja ta ei suuda olukorda detailselt meenutada. Kui A. Raamat põhjustas vigastuse H.S. käele traktori juures, mida ei ole võimalik välistada, ning vaatamata sellele, kas H.S. viibis veel traktori kabiinis või oli sealt juba välja tulnud, on tegemist A. Raamatu poolse hädakaitsega ning seega esinevad tema käitumises õigusvastasust välistavad asjaolud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu ning palus Tartu Maakohtu otsuse jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. Apellatsioonis ega ka ringkonnakohtu istungil ei esitanud süüdistatav ja kaitsja mingeid uusi Tartu Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ja kaebuses taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus analüüsis ja hindas kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud A. Raamatule esitatud süüdistust ning põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et
13. aprillil 2006 tekkis X külas Keskuse tänaval konflikt H.S. ja A. Raamatu vahel. Konflikti käigus väljus H.S. , kes viibis konflikti puhkemise ajal traktorikabiinis, kabiini parempoolsest uksest ning põgenes A. Raamatu eest Keskuse tänaval asuvate elumajade suunas. Ka ei ole vaidlust selle üle, et kuigi H.S. temast eemaldus, järgnes A. Raamat H.S. ning tal oli sellel hetkel käes labidas. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav oma varasemate ütluste juurde. Tema väidete kohaselt ta ei ole H.S. labidaga löönud ning H.S. sellekohane väide ei vasta tõele. H.S. esineva vigastuse võis kannatanu ise endale tekitada selleks, et süüdistatavale kätte maksta.
14. aprillil 2006, kui nimetatud intsident toimus, tema H.S. maja taha ei järgnenud ning järelikult ei saanud ta teda seal ka labidaga lüüa nagu seda väidetakse maakohtu otsuses. Ringkonnakohus leiab, et A. Raamatu ülaltoodud väited on ümber lükatud kriminaalasjas kogutud tõendite kogumiga. 4 H.S. ütluste kohaselt hüppas ta
15. aprillil 2006 A. Raamatuga tekkinud konflikti käigus traktorikabiinist välja ja põgenedes A. Raamatu eest jooksis enda elukoha, X küla X , maja poole. Ta ei jooksnud kohe oma korteri juurde, vaid ümber maja nurga maja taha ja liikus maja taga maja teise nurga juurde. Seal nad kohtusid A. Raamatuga ning jäid vastastikku seisma. Kohtudes maja nurga juures süüdistatavaga, ütles ta A. Raamatule, et löö kui julged ning A. Raamat lõigi teda kohe labidaga. Esimese löögi suutis ta pareerida, kuid teine löök tabas õlga. Löök tekitas tugevat valu, käsi muutus pärast lööki tuimaks ning ta ei tunnetanud sõrmede ega käe liikumist. Kuna tal ei olnud transporti traumapunkti sõitmiseks, siis ootas ta poja töölt naasmist ja viimase saabumisel nad sõitsid traumapunkti, kus tal esinenud vigastus fikseeriti. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku traumakaardi nr 6983 kohaselt on H.S.
16. aprillil 2006 pöördunud traumapunkti ning tal fikseeriti vasema õlavarre ülemises kolmandikus verevalum. Kohtumeditsiini eksperdi arvamuse kohaselt esines H.S. ulatuslik nahaalune verevalum vasaku õlavarre piirkonnas, mis on tekkinud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et löögist tömbi eseme, näiteks labidaga. Nimetatud kehavigastus põhjustab lühiajalise tervisekahjustuse kestusega mitte enam kui 4 nädalat. Seega langeb H.S. poolt kirjeldatud vigastuse asukoht ja selle põhjustamise viis kokku tal objektiivselt esineva ja arstide poolt fikseeritud vigastuse asukohaga ning ekspertarvamuse kohaselt ka selle tekitamise vahendiga (tl. 10-11, 13-14). Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd H.S. ütlused vigastuse olemasolu kohta langevad kokku objektiivselt tal tuvastatud kehavigastusega, siis puudub alus kahelda ka H.S. ütluste usaldusväärsuses vigastuse tekitamise asjaolude ja vigastuse tekitaja kohta. A. Raamatu väited, et H.S. võis endale ise vigastuse põhjustada selleks, et talle kätte maksta, ei ole eluliselt usutavad. Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas ühtki tõendit, mis taolist A. Raamatu väidet kinnitaks ning see on vaid süüdistatava paljasõnaline ja meelevaldne arvamus. Samas jääb ringkonnakohtu jaoks arusaamatuks, miks peaks H.S. , kui elukogenud (sünd. 1938) isik, valima A. Raamatule kättemaksmiseks kriminaalmenetluse see on keerukaima viisi oma oletatava eesmärgi saavutamiseks. Lähtudes A. Raamatu väidetest eeldaks see H.S. lt esmalt enesevigastamist, millega kaasneks iseenesele valu põhjustamine, mis pole inimloomusele omane. Hilisemalt kaasneks sellele oluline ebamugavus kuni vigastusest paranemiseni. Samas ei saa jätta ka tähelepanuta, et valekaebuse esitamise ja valeütluste andmise eest näeb Karistusseadustik ette kriminaalvastutuse ning miks peaks H.S. soovides vaid A. Raamatule kätte maksta riskima võimalusega saada ise kriminaalkorras karistatud. Asjaolu, et H.S. pöördus arstide poole
17. aprilli 2006 õhtul, mitte aga vahetult peale vigastuse tekitamist, ei muuda tema ütlusi vigastuse saamise asjaolude kohta ebausaldusväärseteks, sest kannatanu on igati mõistusepäraselt ja veenvalt esitanud põhjused, miks ta pöördus traumapunkti alles õhtul (polnud transporti ja kui ta selle leidis, siis ka arstide poole pöördus). Ringkonnakohus nõustub apellatsioonis esitatud väitega, et tunnistajad I.R. ja H.P. ei näinud H.S. labidaga löömist A. Raamatu poolt. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus väitega, et nimetatud tunnistajate ütlused ei kinnita A. Raamatu süüd H.S. löömises. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on mõlemad tunnistajad kinnitanud, et pärast seda, kui H.S. oli traktori juurest põgenenud, järgnes talle A. Raamat, kusjuures viimasel oli kaasas labidas. Samuti on I.R. andnud kohtuistungil ütlusi, et kui H.S. ja teda jälitav A. Raamat olid tema vaateväljast maja nurga taha kadunud, läks ta toimuva jälgimiseks maja teisele poole avaneva akna juurde ning nägi kuidas H.S. jooksis ees ja A. Raamat järgnes talle. Edasist ta aknast enam ei jälginud, vaid läks koos tütrega kööki (tl. 86) I.R. ütlusi H.S. põgenemise ja teda jälitavast A. Raamatust on kinnitanud ka H.P. oma ütlustega (tl. 115). 5 Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuigi tunnistajad I.R. ja H.P. ei kinnita otseselt A. Raamatu poolt H.S. löömist, kinnitavad nende ütlused ometi üheselt H.S. väiteid, et A. Raamat ajas teda taga ja tal oli sellel ajal kaasas labidas. Seega kinnitavad I.R. ja H.P. ütlused, kui kaudsed tõendid, H.S. ütlusi tema löömise asjaolude kohta ning suurendavad sellega ka H.S. ütluste usaldusväärsust. Samas lükkavad nimetatud tunnistajate väited ümber A. Raamatu ringkonnakohtu istungil esitatud väite, et keegi kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajatest ei ole väitnud, et ta oleks liikunud maja taha. Ringkonnakohus leiab, et A. Raamatu poolt apellatsioonile lisatud seletuse väide, et kohtuistungil rikuti tema kui süüdistatava õigusi, sest tal ei võimaldatud küsimuste esitamist tunnistajatele I.R. , A.Õ. ja A.T. , on põhjendamatu. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on lisaks prokurörile ja kohtule nimetatud tunnistajatele esitanud küsimusi ka süüdistatava kaitsja. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et A. Raamat, pärast seda kui tema kaitsja oli tunnistajaid küsitlenud, oleks taotlenud kohtult luba nimetatud tunnistajate küsitlemiseks.
18. jaanuaril 2008 toimunud kohtuistungi protokollist nähtuvalt on samas kohus A. Raamatul võimaldanud esitada küsimusi nimetatud kohtuistungil ülekuulatud tunnistajatele. Ringkonnakohtu arvates puudus kohtul igasugune põhjus keelata A. Raamatul küsimuste esitamise tunnistajatele ka varasemal kohtuistungil, kui ta seda oleks taotlenud. Ringkonnakohus leiab, isegi kui eeldada, et kohus ei võimaldanud tõepoolest A. Raamatul nimetatud tunnistajatele iseseisvalt küsimusi esitada, et tegemist ei ole taolise kohtu poolse kriminaalmenetluse olulise rikkumisega, mis tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse. Pealegi ei arvestanud maakohus tunnistajate A.Õ. ja A.T. ütlusi kriminaalasjas tõenditena, sest leidis, et need on saadud menetlusnorme rikkudes. Ringkonnakohtu arvates ei esine A. Raamatu tegevuses õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud järeldustega, et ajal, mil A. Raamat põhjustas H.S. kehavigastuse, oli H.S. poolne oletatav õigusvastane rünne A. Raamatu suhtes lõppenud. Kriminaalasjas on üheselt tuvastamist leidnud, et A. Raamatu ja H.S. vahel tekkinud konflikti käigus, väljus H.S. traktorikabiinist ning põgenes sündmuskohalt. A. Raamat asus teda aga jälitama ja lõi teda hiljem kohtudes labidaga vastu vasakut kätt. Seega nähtub kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaoludest, et hetkel kui A. Raamat H.S. labidaga lõi, ei toimunud H.S. poolt mingisugust õigusvastast rünnet A. Raamatu suhtes ning maakohus on õigustatult leidnud, et tegemist oli A. Raamatu poolse kättemaksuga H.S. le. Ringkonnakohtu arvates on apellatsioonis esitatud väide, nagu võinuks H.S. saada tal esinenud vigastuse ajal, mil A. Raamat ja H.S. sõnelesid pärast H.S. väljumist traktorikabiinist, põhjendamatu. A. Raamatu ütluste kohaselt, kui H.S. oli traktorikabiinist väljunud, jäi ta teisele poole traktorit 5-10 sekundiks seisma ja vehkis tal käes olnud raudpulgaga tema suunas. Enesekaitseks tõstis ta labida. Kas ta labidat tõstes tabas ka H.S. t, seda ta öelda ei oska. H.S. on kinnitanud, et konflikti käigus lõi A. Raamat labidaga tema suunas, kuid ta tõrjus jalgadega tema suunas tehtud löögid. Pärast seda kui tal õnnestus traktori uks sulgeda, lõi A. Raamat labidaga nii vastu traktori kabiini kui ka vastu traktori esiklaasi. Kuna A. Raamat ründamist ei lõpetanud, hüppas ta traktori parempoolsest uksest välja ja jooksis sündmuskohalt minema. Vigastuse tekitas A. Raamat talle alles majade juures. I.R. ütluste kohaselt nägi ta, kuidas A. Raamat lõi labidaga vastu traktorit. H.S. hüppas teiselt poolt välja ja jooksis minema. A. Raamat jooksis talle järgi. I.R. ütluste kohaselt ta ei näinud, et A. Raamat oleks H.S. sellel ajal löönud. Samasisulisi ütlusi on andnud ka tunnistaja H. Pungar, kelle ütluste kohaselt jooksis H.P. pärast traktorist väljahüppamist koheselt sündmuskohalt minema. 6 Seega ei ole kriminaalasjas ühtegi tõendit, mis kinnitaks apellatsioonis väidetut, et H.S. võis labidaga kogemata pihta saada juba traktori juures toimunud sõnelemise ajal. Aarne Sarjas Mati Kartau 7 Tiit Lõhmus