4-07-585\5

4-07-585 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07 juuni

1. a Tallinn Väärteoasja number 4-07-585 (2316,06,003163) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Väärteoasi Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabli Marju Toominga 19.01.2007 otsus nr 2316,06,003163 Svetlana Kungurova karistamises KarS § 218 lg 1 alusel rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, so 600 krooni. Kohtuvälise menetleja esindaja: Evelin Pajula Istungil osalenud isikud Menetlusalune isik: Svetlana Kungurova, IK: 47509040280, elukoht: xxx Kaitsja: Karen Drambjan, Karen Drambjani Õigusbüroo RESOLUTSIOON
2. Jätta Svetlana Kungurova kaebus Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabli Marju Toominga 19.01.2007 otsusele nr 2316,06,003163 Svetlana Kungurova karistamises KarS § 218 lg 1 alusel rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, so 600 krooni rahuldamata.
3. Jätta Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabli Marju Toominga 19.01.2007 otsus nr 2316,06,003163 Svetlana Kungurova karistamises KarS § 218 lg 1 alusel rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, so 600 krooni muutmata.
4. Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabli Marju Toominga 19.01.2007 otsusega nr 2316,06,003163 Svetlana Kungurovale KarS § 218 lg 1 alusel määratud karistus, so rahatrahv 10 trahviühiku ulatuses, so 600 krooni tuleb tasuda Põhja Politseiprefektuuri arveldusarvele nr 10220035022014 SEB Eesti Ühispangas viitenumbriga
5. Rahatrahv tuleb tasuda edasikaebamise tähtaja, so 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kui rahatrahv ei ole otsuses märgitud tähtaja jooksul täies ulatuses tasutud, suunatakse rahalised nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 07.06.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna Politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabli Marju Toominga 19.01.2007 otsusega nr 2316,06,003163 karistati Svetlana Kungurovat KarS § 218 lg 1 alusel rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses, so 600 krooni selles, et 26.06.2006 kell 12.45 Juhkentali 23 maja juures Keskturu läheduses maasikate müügikoha juures menetlusalune isik lõi korduvalt käte ja jalgadega sõiduauto Xxx registreerimismärgiga xxx kapotti ja esistanget, mille tagajärjel tekkisid värvikahjustused. Tekitati varaline kahju 5000 krooni. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotles vaidlustatud otsuse täies ulatuses tühistamist. Kaebuses asutakse seisukohale, et väärteoasi on täielikult fabritseeritud KS valeavalduse alusel ja see avaldus on esitatud kättemaksuks 26.06.2006 politseisse tehtud pöördumise pärast KS huligaansele tegevusele. Väärteoasjas ei tehtud ekspertiisi ega tuvastatud asjaolu kas on üldse võimalik tekitada taolisi värvikahjustusi kätega ja palja jalaga löömise teel. Väärteomenetlus on võimude korraldatud kättemaks kaebuse esitajale, kes on Pronkssõduri juures korraldatud „Öise vahtkonna“ aktivist ning antud väärteomenetlus on rahvuse järgi diskrimineerimise näidiseks. Väärteomenetluses on jämedalt rikutud VTMS § 19 sätestatud kaebuse esitaja õigusi, sest kaebuse esitajale keelduti kaitsja võimaldamisest protokolli koostamisel, keelduti ekspertiisi ja uurimiseksperimendi teostamisest, keelduti toimiku materjalidega tutvustamisest, väärteomenetlus toimus VTMS § 4, 5, 6 ettenähtud menetlusnormide ja eetika normide jämedate rikkumistega. Esitatud süüdistus ei vasta KarS § 218 lg 1 ettenähtud väärteo koosseisule. Kohtuistungil jäi kaebuse esitanud isik esitatud kaebuse juurde ja lisas, et tal ei ole vaidlusaluse autoga mingit pistmist. Ta ei ole mingit väärtegu toime pannud. Väärteo pani toime KS, kes teda solvas. KS nimetas teda okupandiks, venelaseks, ütles, et mine koju. Ütles seda lapse juuresolekul ja teiste inimeste juuresolekul. Tunnistaja IG seletas, et abikaasal olid sel päeval jalas suvekingad, mis olid hiljuti ostetud. Pärast seda ei ole kordagi jalga pandud. Talle helistati ja teatati, et on avariikohalt ära sõitnud. Pidi sõitma liikluspolitseisse ja küsis kas tema autoga on avarii tehtud. Helistas ka oma abikaasale ja küsis, kas ta on sattunud avariisse, kuid sai eitava vastuse. Palus abikaasal koju sõita ja siis liikluspolitseisse autot näitama, et näidata, et ei ole avariis olnud. Temale helistaja oli MM, kes end ei esitlenud ja rääkis jämedal toonil. Kui ütles, et ei ole kodust väljas käinud, siis küsiti kas on purjus. Pärast seda helistas politseisse, et veenduda kas ikka politseist helistati. Tunnistaja MM seletas, et kohale jõudes teist osapoolt ei olnud. Tegemist oli vandalismiga, mitte avariiga. Kaebajat kohal ei olnud, pidid teda otsima. Mingeid fotosid sündmuskohal ei teinud. Selleks puudus põhjus. Avarii puhul oleks jäljed teistsugused. Avarii korral oleks kutsutud avariigrupp ja kõik oleks tehtud. Nad on liikluspolitseinikud mitte kriminaaleksperdid. Tunnistajaks on kapotil olnud jälgede osas. Ei näinud jälgede tekkimist, vaid nägi juba tehtud jälgi. Nägi ja kuulis kuidas kaebaja räuskas ja sõimas põhjuseta. On tunnistajaks selles, et sõiduk oli vigastatud. Kaebajat ei tunne, on teda paar korda kohanud. Esimene kord oli aasta tagasi keskturul. Kaebaja käitumine praegusega võrreldes on nagu öö 2 ja päev. Seal räuskas ja sõimas ning lubas kõiki kohtusse kaevata. Karjus ka tema peale, et ta oli julgenud helistada kaebaja abikaasale ja kohale kutsuda, kuigi helistas juhtimiskeskus. Pole kaebaja abikaasat senini näinud. KS oli sündmuskohal rahulik. Sündmuskohal oli tume XXX, teine auto oli hall XXX, mille leidsid turult. XXX esikapotil olid keskkohal muljumisjäljed, värvikriimustused. Oli näha, et tegemist ei ole avariiga, tehtud käsitsi või mingi esemega. Käega või jalaga. Ei välista, et terav ese võis olla sõrmus. Need olid värsked jäljed tolmusel autol. Väliste tunnuste põhjal ei saa öelda kas oli tekitatud rusika või jalaga. Millega see lõppes, seda ei mäleta, saatsid proua osakonda avaldust kirjutama. Tunnistaja KS seletas, et kaebajaga rääkis väga vähe, oli autos. Esimene kokkusaamine kaebajaga oli siis kui laadis maasikaid oma autosse. Kaebaja peatus tema auto taga ja hakkas signaali andma ning karjus kas ta ei või seda kuskil mujal teha. Kaebajat püüdis rahustada ka maasikamüüja. Pärast kaebaja takistas edasisõitu, lõi kätega, trummeldas kapotil ja lõi jalaga tema autot. Kui maasikaid laadis, siis oli kaebaja auto tema taga. Pärast kui autode vahel edasi sõitis ja Juhkentali tänavale keeras, sõitis kaebaja temast mööda ja tõmbas ette, takistades edasisõitu. Ei mäleta, et oleks kaebajale signaali andnud. Laps istus autos kõrval. Seda, et kaebajal oleks kedagi autos olnud, ei mäleta. Autost kargas kaebaja välja üksinda. Oli hirm, naisterahvas oli hüsteerias, tagus vastu autot, karjus, takistas edasisõitu, oli hullunud. Ei julgenud autost väljudagi. Sellepärast helistaski politseisse. Helistades rääkis, et üks auto seisab põiki ees, väljakaranud naisterahvas on hüsteerias, ei julge autost väljuda. Küsiti kas sõideti otsa, kuid vastas, et avariid ei ole olnud, takistatakse edasisõitu. Kui helistas politseisse, siis naisterahvas tuli juhiukse juurde ja sai aru, et politseisse helistatakse ning karjus, et helista jah politseisse. Seejärel naisterahvas istus oma autosse ja sõitis minema. Auto vigastused on arvatavasti kohutavast vastu autot peksmisest ja jalaga lõi ka. Jalas oli tal kõrgema kontsaga midagi. Auto kordategemine läks alla 5000 krooni, kindlustusse ei pöördunud. Kui politsei kohale tuli, siis vaadati autot ja küsiti kas on aega, et ringi liikuda ja sõidukit otsida. Sõiduk leitigi pargituna maasikate kõrvale, kust oli maasikaid ostnud. Niikaua kui ringi sõitsid, püüdis politsei auto omanikuga ühendust võtta. Jäid seisma ja tulid autost välja. Politsei rääkis raadiojaamaga. Dispetšer vist helistas ja lõpuks tuli naisterahvas koos koeraga auto juurde. Naisterahvas hakkas hüsteeriliselt politsei peale karjuma, ei saanud aru milles on probleem, ei lasknud rääkida, ainult karjus. Kui politsei ütles, et kui ei lõpeta karjumist, on sunnitud jaoskonda viima, siis viskas naine käed ette, et pange raudu ja viige. See naisterahvast natuke taltsutas ja sai talle küsimusi esitada. Politseisse pöördus ise paar tundi hiljem. Kaebajaga vestles vaid läbi autoklaasi, küsides mis tal viga on ja miks autot peksab. Autole tekkisid vigastused kätega tagumisest ja jalaga löömisest. Istus ise autos ja nägi seda. Tunnistaja Marju Tooming seletas, et kaebajat enne ülekuulamisele kutsumist ei tundnud. Telefoni teel kokku lepitud kutsele tuli kaebaja kohale. Hiljem posti teel saadetud kutsed ei andnud tulemust. Ekspertiisi määramine sõiduki ja jalanõude kohta oli tema pädevuses, kuid ei pidanud ekspertiisi määramist vajalikuks. K.S võttis avalduse vastu teine politseiametnik ja sõiduki vaatlust ei tehtud. Hiljem polnud see enam võimalik. K.S ekspertiisi taotlusega ei pöördunud. Tunnistaja Getter Aavik seletas, et mäletamist mööda oli väljakutse seotud sellega, et keegi naisterahvas tegi teise inimese autole viga. Kui kohale jõudsid, siis auto omanik näitas auto peal kriimustusi. Anti selline väljakutse ja ei teadnud, millega tegu on. Väljakutse sisu ei mäleta, et autole tekitati vigastusi ja selgitage asjaolusid. Niipalju kui mäletab oli naisterahvas löönud autot jalaga. Arvab, et auto leidsid auto numbri järgi. Seda kas ka teise auto number öeldi, ei mäleta. Oli teist nädalat praktikal ja ei tea mida tavaliselt tehakse. Seda ei mäleta kas rikkuja oli autos või auto juures. Sõitsid turule, leidsid teise auto. Küsisid maasikamüüjalt kas ta teab midagi. Tema meelest rääkis paarimees müüjaga vene keeles. Tema enda vene keele oskus ei ole kuigi hea. Püüdsid välja selgitada kes on auto omanik, kõige tähtsam oli leida auto omanik. Ütlustes märgitud vigastuste tekitamine autole käte ja jalgadega tulenes kannatanu ütlustest. Ise sündmust ei näinud, vigastusi nägi. Kaebaja oli endast väljas, ründav 3 nende suhtes. Ei saanud täpselt aru mida rääkis vene keeles. Isiklikult kaebajaga ei suhelnud, rääkis paarimees. Tema kirjutas ainult andmed üles. Miks kaebaja oli ärritunud, sellest aru ei saanud. Kannatanu oli rahulik. Kaitsja asus seisukohale, et kohtuväline menetlus oli eelarvamuslik. Rikuti kaebaja õigusi ja menetlusnorme. Tema inimväärikust alandati korduvalt ja viidi südameatakini. Kohtuvälise menetluse käigus ei tehtud midagi lähtumaks süütuse presumptsioonist. Lähtuti põhimõttest, et kaebaja on süüdi ja asi selge, tõendeid ei ole vaja. Kaebaja taotles korduvalt autole ja jalatsitele ekspertiisi läbiviimist. Ei ole kindlaks tehtud kuidas jalaga sai autole vigastused tekitada. Sündmuskoht asus turul ja sündmuskohal ei ole püütud ega peetud vajalikuks tuvastada tunnistajaid. Tegemist on diskrimineerimisega rahvuse pinnalt. Kaebajat solvati, valetati tema peale, alandati ja süüdistati sündmuskohalt ärasõidus. Ta ei saanudki olla rahulik. Kannatanu pidanuks olema ärritatud, mitte rahulik. Seetõttu tuleb otsus tühistada ja menetlus väärteo koosseisu puudumise tõttu lõpetada. Kaebaja pidas kohtulikes vaidlustes vajalikuks rõhutada seda, et ta on Eesti Vabariigi kodanik, ta usub Eesti Vabariigi õiglusesse ja et kohus ei asu politsei poolele. Ei ole KS autot puudutanud. Oli valmis maksma ekspertiisi eest, kuid iga kord sai eitava vastuse. Intsidendi ajal nimetas KS teda vene seaks ja et KS on rohkem õigusi kui temal. Tuli Eestisse 5aastaselt, õppis keelt ja sai kodakondsuse. Kõigil on ühesugused õigused, kuid M T veenis teda vastupidises. M T ütles talle, et tunnistajaid tal ei ole, kuid usub KS rohkem kui teda. See ei ole õige. Eesti Vabariigi kohus selgitab välja tõe ja teeb Euroopa Liidu liikmesriigi kohtule kohase otsuse. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et kaebuses esitatud väide selle kohta, et KS pöördus politseisse kättemaksuks, on alusetu. KS pöördus politseisse koheselt nagu kohale tulnud politseiametnikud soovitasid. Ka S.Kungurova pöördus politseisse samal päeval, kuid hiljem. S.Kungurova avalduse põhjal alustatud väärteomenetlus lõpetati ja S.Kungurova ei ole menetluse lõpetamise määrust vaidlustanud. Tunnistajana üle kuulatud M.M ütlustest nähtuvalt nägi ta jalatsijälge, muljumisjälge ja kahte värvikahjustust. Kaebaja on väitnud, et tema vastu on võimude poolt väärteomenetlus korraldatud seetõttu, et kaebaja on „Öise Vahtkonna“ aktivist, on alusetu, kuivõrd kohtuväline menetleja ei ole S.Kungurova suhtes alustanud ühtegi väärteomenetlust seoses tema ühiskondliku aktiivsusega. Väärteomenetluses ei ole rikutud ka S.Kungurova kui menetlusaluse isiku õigusi, kuivõrd S.Kungurova on tutvunud oma õigustega, mida ta on väärteoprotokollis kinnitanud oma allkirjaga. Ta ei teatanud kuni kohtuvälise menetluse lõpuni kes on tema kaitsja, kuid menetlustoimingutele võttis kaasa oma abikaasa. Väidetavalt rikuti S.Kungurova õigusi sellega, et teda ei tutvustatud väärteoasja materjalidega. Samas teadis S.Kungurova seda, et tal on 15 päeva jooksul õigus toimikuga tutvuda, kuid S.Kungurova, selle asemel, et tutvuda toimikuga, esitas aga korduvalt kaebusi politseisse ega tutvunudki väärteoasja materjalidega. Seega on kaebuses esitatud väited VTMS § 4, 5, 6 sätete rikkumise kohta paljasõnalised. S.Kungurova süü on tõendatud KS ütlustega, kuivõrd need kattuvad kahe tunnistaja ütlustega. Tema enda kohtuvälisel menetlusel ja kohtuistungil antud ütlused on vastuolulised ega kattu ka tema abikaasa I.Grobovski ütlustega. Seetõttu tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata. Kohus, kuulanud ära kaebuse esitanud isiku selgitused ja väited, tema kaitsja arvamuse ning kohtuvälise menetleja seisukohad, samuti kuulanud ära tunnistajate ütlused ja tutvunud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Esitatud kaebusest nähtuvalt on kaebuse esimeseks motiiviks see, et väärteoasi on täielikult fabritseeritud KS valekaebuse põhjal ja valeavaldus esitati kättemaksuks 26.06.2006 tehtud politseisse pöördumise eest kui S.Kungurova kaebas politseisse KS huligaansuse peale. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on väärteoteate nr 2316,06,0,0004211 sisuks see, et 26.06.2006 kell 13.00 „sõiduauto XXX nr xxx juht sõimas Svetlana Kungurovat avalikus kohas ja näitas keskmist sõrme, samuti kutsus politsei välja, väites, et on toimunud 4 liiklusavarii. Kuna avariid ei toimunud, tegi naisterahvas vale väljakutse.“ Svetlana Kungurova on kannatanuna sama avalduse põhjal üle kuulatud Kesklinna Politseiosakonnas 26.06.2006 kella 16.40st kuni 17.30ni. Väärteoasjast nr 2302,06,0,0057195 nähtuvalt on 26.06.2006 kell 12.53 registreeritud KS telefonikõne politseisse, mille kohaselt kell 12.45 „avaldaja kasutuses olevale sõiduautole Xxxregistreerimismärgiga xxxtagus vene keelt kõnelev naisterahvas mõlgi küljele ja ei lasknud avaldajat edasi sõita. Naisterahvas lahkus sõiduautoga XXX registreerimismärgiga 290 AUA. Kahju 5000 krooni.“ KSon sama avalduse põhjal üle kuulatud Kesklinna Politseiosakonnas 26.06.2006 kella 14.15st kuni 15.07ni. Seega on KSpärast politseisse helistamist läinud politseisse kahe tunni möödumisel väärteoteate esitamisest, millised dokumentaalsed tõendid riimuvad KSkohtuistungil antud ütlustega selle kohta, et ta läks kahe tunni möödudes politseisse ka kohale. Seega oli KS Kesklinna Politseiosakonnas üle kuulatud kaks ja pool tundi varem kui Kesklinna Politseiosakonda pöördus avaldusega Svetlana Kungurova. Sellest tulenevalt saab järeldada, et kaebuses on esitatud teadvalt valeandmeid tegelikult asetleidnud sündmuste järjekorra kohta ja selliste andmete eesmärgiks oli viia kaebust läbi vaatavat kohut eksitusse. Peale selle on Svetlana Kungurova avaldanud politseile, et KSon teinud politseile teadvalt vale väljakutse liiklusõnnetuse toimumise kohta ning kohtuistungil esitas ka Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna teatise selle kohta, et 26.06.2006 fikseeritud väljakutse aadressile Juhkentali 26 ei olnud seotud liiklusõnnetusega, tõestamaks seda, et KSon vale väljakutse teinud. Seda püüti tõestada ka tunnistajate M.Moori ja G.Aaviku ülekuulamisel esitatud küsimustega, miks nemad kui liiklusjärelevalve osakonna töötajad suundusid olmetüli lahendamisele. Samas nähtub väärteomenetluse aluseks olnud teatest, et KSon helistanud politseisse ja teatanud mitte liiklusõnnetusest, vaid sellest, et „avaldaja kasutuses olevale sõiduautole Xxxregistreerimismärgiga xxxtagus vene keelt kõnelev naisterahvas mõlgi küljele ja ei lasknud avaldajat edasi sõita.“ Vaatamata sellele, et kaebaja käis koos kaitsjaga kaks korda väärteoasja materjalidega kohtus tutvumas, tutvudes seega kõigi materjalidega, püüti kohtule selgeks teha, et tegemist oli väljakutsega liiklusõnnetusele, mida üritati teadvalt valede väidetega ka tõestada. Taoline järjekindlus kohtu eksitusse viimiseks näitab ilmselgelt seda, et kaebuse kohtulikul arutamisel püüti kaebaja poolt viia kohtu tähelepanu väärteoasja sisust kõrvale ja seada kahtluse alla KSütlusi, teades samas, et kaebuse toetamisel esitatavad väited on valed ega tulene väärteoasja materjalidest. Kuigi tunnistajatena üle kuulatud politseiametnik M.Moora ja vaidlusaluse sündmuse ajal praktikal viibinud kadett G.Aavik seletasid, et nad said väljakutse juhtimiskeskuse kaudu ja saadeti sündmuskohale, leidis kaebaja kaitsja, et nad saadeti liiklusõnnetuse sündmuskohale ning nimetatud isikud on liiklusjärelevalve osakonna töötajad, kelle kompetentsi olmetülide lahendamine ei kuulu. Kohus leiab, et taolised kaebuse kohtulikul arutamisel esitatud väited ei ole asjakohased ega tõsiseltvõetavad. Kohus on seisukohal, et politseiametnikul ei ole teenistusülesandeid täites võimalik valida kas ta patrullis olles läheb konkreetsele sündmuskohale või mitte, vaid ta peab minema väljakutsele, täitmaks Politseiseaduses sätestatud kohustusi tagamaks õiguskorda, sõltumata sellest missuguses politseistruktuuriüksuses ta teenistuses on. Seetõttu leiab kohus, et asjaolul, kas sündmuskohale saadeti Liiklusjärelevalve osakonna või Kesklinna Politseiosakonna politseiametnikud, ei ole mingit tähtsust. Kaebuses on asutud seisukohale, et väärteomenetluses ei ole teostatud värvikahjustuste ekspertiisi ega tuvastatud asjaolu kas on üldse võimalik tekitada taolisi värvikahjustusi kätega ja palja jalaga löömise teel. Seega ei ole kaebuse kohtulikul arutamisel esitatud väidete kohaselt tuvastatud seda, kas menetlusalune isik tekitas sõidukile kahjustused või mitte. Kohus asub seisukohale, et ekspertiisi määramine väärteomenetluses on vajalik vaid juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik vaid üksnes mitteõiguslike eriteadmise alusel. Seega juhul, kui oleks toimunud liiklusõnnetus ja üks liiklusõnnetuses osalenud sõiduk lahkus sündmuskohalt ning on vaja värvikahjustuste ja vigastuste põhjal tuvastada liiklusõnnetuses osalenud sõidukit, tuleb tõepoolest aeg-ajalt liiklustehnilisi ekspertiise määrata, kuid käesoleval juhul on 5 tegemist olukorraga, kus üks naisterahvas lõhkus teise naisterahva autot kahju kannatanud auto omaniku juuresolekul. Sündmuse juures vahetult olid kaks isikut: üks isik tagus autot ja teine vaatas pealt ning kutsus sel ajal politsei. Taolise auto lõhkumise tagajärjel tekkisid kannatanu autole vigastused, milliseid nägid ka kaks kohale tulnud politseiametnikku. Sellistel asjaoludel ei ole millegi kohta ekspertiisi määrata ning ekspertiisiga ei ole võimalik tuvastada, kas KS politseisse helistades ja hiljem auto vigastusi näidates rääkis tõtt või mitte. Antud juhul tuleb sündmuse toimepanemine ja teo toimepanija tuvastada asjas kogutud tõenditega ja selleks ei ole ekspertiisi määramine vajalik. Kohus peab kogutud tõendeid kogumis hinnates tuvastama kas väärtegu on toime pandud ja kui on toime pandud, siis kes selle väärteo toimepanija on. Ka sellise järelduse tegemiseks ei pea kohus vajalikuks ekspertiisi määrata. Kohtule jääb üldse arusaamatuks miks pidanuks ekspertiisiga tuvastama seda kas vigastusi autole sai tekitada käe või palja jalaga, kuivõrd menetlusalune isik on püüdnud kogu menetluse vältel tõestada seda, et väidetava sündmuse ajal olid tal jalas suvekingad. Ka väärteoasja materjalidest ei nähtu, et menetlusalust isikut oleks süüdistatud sõiduki tagumises palja jalaga. Kohus leiab, et ekspertiisi määramata jätmine menetletavas väärteoasjas oli põhjendatud. Kaebuse väidete kohaselt on väärteomenetlus korraldatud kättemaksuks võimude poolt kaebuse esitajale, kes on pronkssõduri juures korraldatud „Öise vahtkonna“ aktivist ning väärteomenetlus on rahvuse järgi diskrimineerimise näidiseks. Kohus ei pea taolist väidet tõsiseltvõetavaks, kuivõrd väärteoasja materjalidest nähtuv sündmuste areng näitab vastupidist. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt takistas KSsõiduk S.Kungurova sõiduki edasiliikumist ja S.Kungurova väljus autost ja väljendas KStegevuse kohta rahulolematust. Nii S.Kungurova kui ka KSnägid teineteist esimest korda ega olnud omavahel tuttavad. KSväärteoteate peale kohale sõitnud politseiametnik M.Moor ja kadett G.Aavik nägid S.Kungurovat sündmuskohal asjaolusid selgitades samuti esimest korda ning hiljem väärteoasja menetlenud M.Tooming nägi S.Kungurovat esimest korda menetlustoimingu läbiviimisel. Seega ei teadnud eelnimetatud isikutest S.Kungurovat keegi, veel vähem tema osalemist nn Öise vahtkonna tegevuses. Selleks, et nn võimud oleks tahtnud kättemaksuks menetleda, pidanuks need nn võimud teadma seda, et S.Kungurova sõidab turule just sellel hetkel ja siis pidanuks need nn võimud suutma tekitada KSsoovi osta samal ajal maasikaid ja parkida auto selliselt, et S.Kungurova edasiliikumine on takistatud ning ootama KSväljakutset politseile, eeldades, et S.Kungurova sõidab K.Saule hiljem ette ja hakkab KSautot taguma. Taolise ettenägelikkuse olemasolu S.Kungurova nimetatud nn võimude poolt kohus võimalikuks ei pea. Kohus leiab, et S.Kungurova poolt süüteo toimepanemise ja KSpoolt sellest politseile teatamise tõttu pidi politsei kui õiguskorda tagav struktuur reageerima ja sündmuskohale välja sõitma ning väärteotunnuste ilmnemisel S.Kungurova käitumises väärteomenetlust ka läbi viima. Seetõttu leiab kohus, et kaebuse väide kättemaksust menetlemiseks on esitatud kaebuses kohtu eksiteele viimiseks ja kantud soovist välistada kaebaja vastutust süüteo toimepanemise eest. Mis puudutab kaebuse väidet selle kohta, et kaebaja teada on vaidlustatud otsus rahvuse diskrimineerimise näidiseks, siis jääb selline väide kohtule arusaamatuks, kuivõrd kaebuses ei ole märgitud millist rahvust või millise rahvuse esindajat on rahvuse tunnusel diskrimineeritud. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ei ole üheski ülekuulamisprotokollis märgitud ülekuulatava rahvust, mistõttu ei ole võimalik ka kindlaks teha mis rahvusest isikud üle kuulati. Ka kaebuse kohtuliku arutamise ajal ei tundnud kohus huvi ütlusi andvate isikute rahvuse kohta. Kui kaebuses on lähtutud rahvuse tuvastamisel keelest, mida isik valdab, siis võiks järeldada, et karistades isikut, kes ei valda eesti keelt, diskrimineeritakse süüteo toimepanijat rahvuse tunnusel ning eesti keelt valdava isiku karistamisel diskrimineerimist ei oleks. Kohus asub seisukohale, et kaebuse väide rahvuse järgi diskrimineerimise kohta on kaebuse esitanud isiku fantaasiast tingitud väide, kuivõrd kaebajal puuduvad tõsiseltvõetavad argumendid otsuse vaidlustamiseks. Kaebuses on märgitud ka seda, et väärteomenetluses on jämedalt rikutud kaebuse esitaja õigusi, mis on sätestatud VTMS §
7. Kohus suhtub taolisesse väitesse kriitiliselt, kuivõrd kaebajale olid tema õigused väärteoprotokolli koostamisel tutvustatud. Kaebuse kohaselt 6 keelduti kaebajal kaitsja võimaldamisest protokolli koostamisel. Taoline väide on kohtu arvates asjakohatu, kuivõrd väärteoprotokoll koostati alles 22.12.2006 ning S.Kunguroval oli aega kaitsjaga ühendust võtta poole aasta vältel. Seejuures ei ole ei kaebuses ega kaebuse kohtulikul arutamisel märgitud kordagi seda, et kohtuväline menetleja oleks takistanud menetlusalusel isikul kasutada temal olemasolevaid sidevahendeid kaitsjaga ühenduse võtmiseks. Kohus leiab et kohtuvälisel menetlejal puudub õigus sundida menetlusalust isikut kaitsjaga ühendust võtma. Kaebuse kohaselt heidetakse kohtuvälisele menetlejale ette, et see keeldus ekspertiisi ja uurimiseksperimendi teostamisest. Kohus leiab, et ekspertiis jäeti määramata põhjendatult, kuivõrd auto tagumise tuvastamiseks ei ole vajalikud eriteadmised ekspertiisi vormis ning piisab kannatanu ja tunnistajate ütlustest ning sõiduki vaatlusest. Need tõendid olid väärteoasjas olemas ja on senini ning kõiki väärteoasjas kogutud tõendeid arvestades oleks jalatsitele aineekspertiisi ja sõidukile tehnilise ekspertiisi määramine olnud ilmselgelt põhjendamatu. Mis puudutab uurimiseksperimendi läbiviimise taotluse rahuldamist, olnuks see täiesti lubamatu, kuivõrd sellega oleks antud menetlusalusele isikule võimalus politsei loal KSautot taguda kui palju menetlusalune isik soovib. See oleks aga olnud süüteo toimepanemisele kaasaaitamine. Taolise taotluse rahuldamata jätmine oli põhjendatud. Kaebuse väidete kohaselt rikuti menetlusaluse isiku õigusi ka sellega, et talle keelduti toimikumaterjalide tutvustamisest. Kohus asub seisukohale, et ka taoline väide on alusetu, kuivõrd väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusalune isik kuude vältel saatnud erinevatesse politseistruktuuridesse kaebusi ja avaldusi, kuid hoidus samal ajal materjalidega tutvumisest. Seejuures pidanuks menetlusalune isik tutvuma oma õigustega tähelepanelikumalt, teada samaks seda, et vastavalt VTMS § 19 lg 1 p 6 kohaselt oli tal õigus tutvuda menetlustoimingu protokolliga ning teha menetlustoimingu tingimuste, käigu, menetlustulemuste ning menetlustoimingu protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse. Ka seda ta ei teinud, kuigi tal olnuks selleks aega piisavalt. Kaebuse kohaselt rikuti ka VTMS § 4, 5, 6 ettenähtud menetlusnorme ja jämedalt rikuti eetika norme, kuid sellise väitega kaebuses ka piirduti ning väitele mingit sisu väärteomenetluse käigus ei antud. VTMS § 4 sisaldab endas süütuse presumptsiooni põhimõtet, kuid kaebuses ei ole märgitud seda, millega seda põhimõtet rikuti. Asjaolu, et kohtuvälise menetleja esindaja tegi menetlusaluse isiku suhtes karistusotsuse, ei saa olla süütuse presumptsiooni rikkumine, kuivõrd ka sama viidatud sätte kohaselt käsitataks isikut süüdlasena alles siis kui karistamise otsus on jõustunud. Kaebuse esitamine kaebetähtaja jooksul näitab aga seda, et otsus ei ole senini jõustunud ning kohtuväline menetleja ei saanud seda sätet rikkuda. Kohtule jääb arusaamatuks kaebuse väide VTMS § 5 sätete rikkumise kohta, kuivõrd väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusalusele isikule tema õigusi ja kohustusi selgitatud, menetlusalune isik on pidanud vajalikuks end iseseisvalt kaitsta ja kohtuväline menetleja ei ole teda selles takistanud nagu ei ole kohtuväline menetleja takistanud menetlusalust isikut ka kaitsja valimisel või kaitsjaga ühenduse võtmisel. Seega ei saanud kohtuväline menetleja kuidagi rikkuda VTMS § 5 sätteid, mida kinnitavad ka kohtule esitatud väärteoasja materjalid. Kaebuses on viidatud ka VTMS § 6 sätete rikkumisele, so väidetavalt rikuti nõuet selle kohta, et menetleja peab menetlusosalist kohtlema tema au haavamata ja tema inimväärikust alandamata. Kaebuses aga ei ole ühtegi viidet sellele, kuidas kohtuväline menetleja võis mõne menetlusosalise au haavata või inimväärikust alandada. Ka S.Kungurova esitatud loendamatutest avaldustest väärteoasjas ei nähtu seda, et tema au oleks haavatud või tema inimväärikust alandatud menetlustoimingute läbiviimisel. Küll on olnud menetlusalusel isikul rida pretensioone kohtuvälise menetleja vastu, samuti tõlgi vastu. Kui au haavamiseks ja inimväärikuse alandamiseks lugeda seda, et kohtuväline menetleja keeldus ekspertiisi määramisest ja ei soovinud menetlusaluse isiku pretensioonika abikaasa juuresolekut menetlustoimingutel, siis leiab kohus, et kohtuväline menetleja ei ole vastuollu läinud VTMS § 6 nõuetega. Kohus veendus ka ise selles, et kaebuse esitanud isik käis kohtus asja materjalidega korduvalt tutvumas ja menetlusaluse isiku abikaasa IG, kes oli kaebuses 7 nimetatud tunnistajaks, kelle ülekuulamist taotleti, nõudis toimiku materjalidega tutvumist ning ei saanud aru miks tunnistajal ei ole õigust materjalidega tutvuda. Ka kohtuistungil avaldas IG kõvahäälselt oma arvamust ja tahtis samaaegselt sellega, et ta on tunnistaja, esineda kohtus kaebaja kaitsjana ning lubas kaevata kohtuniku peale justiitsministrile kui tal seda teha ei lubata. Arvestades taolist käitumist, leiab kohus, et kohtuväline menetleja õigustatult tegi takistusi IG osalemiseks menetlustoimingutel, kuivõrd see isik takistas menetlustoimingute läbiviimist nagu ka kaebuse kohtulikku arutamist. Asjaolu, et kohtuväline menetleja teeb takistusi menetlust takistava isiku osalemiseks menetlustoimingutel ei ole aga ei inimväärikuse alandamine ega menetlusosalise au haavamine. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et kaebuse väide VTMS § 6 sätete rikkumise kohta on alusetu. Pealegi ei oleks VTMS § 6 sätetega vastuollu minek selline menetlusnormi rikkumine, mida saaks lugeda oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 mõttes. Kaebuses on asutud seisukohale, et esitatud süüdistus ei vasta KarS § 218 lg 1 ettenähtud väärteo koosseisule. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on S.Kungurovat süüdistatud KSauto tagumises, millega tekitati KSautole kahjustusi. Taoline käitumine olnuks karistatav KarS § 203 järgi kui tekitatud oleks vähemalt oluline kahju. Käesoleval juhul tekitas süüdlane sõidukile vigastusi, mis kahjustasid sõidukit, mille tulemusena vähenes sõiduki majanduslik väärtus. KSsõnade kohaselt tegi ta sõiduki taastamiseks kulutusi alla 5000 krooni, mistõttu ei ole tegemist olulise varalise kahjuga KarS § 203 mõttes ning tegu on karistatav väärteona KarS § 218 lg 1 järgi, kuivõrd tegemist on ründega väheväärtusliku asja vastu, mille kahjustamisel ei põhjustatud KarS § 203 mõttes olulist varalist kahju. Arvestades taolist asjaolu, asub kohus seisukohale, et kohtuvälisel menetlusel on süüteole antud õige karistusõiguslik hinnang ning alus selle muutmiseks puudub. Kohus asub ka seisukohale, et väärteoasjas korduvalt teadvalt valeütluste andmise eest hoiatatud ja üle kuulatud KSütlustega ja sõiduki vaatlusprotokolliga on tõendamist leidnud, et väärteo on toime pannud S.Kungurova ja kohus loeb KSütlusi usaldusväärsemaks S.Kungurova ütlustest, kuivõrd KStelefonitsi edastatud väärteoteate sisuks oli see, et naisterahvas taob tema autot ning kohale tulnud politseiametnikud veendusid sõiduki vigastuste olemasolus, mis fikseeriti ka vaatlusprotokollis. Seega riimuvad KSütlused nii väärteoteate sisuga kui ka vaatlusprotokolli ja sündmuskohal sõidukit näinud tunnistajate M.Moora ja G.Aaviku ütlustega. S.Kungurova on aga piirdunud oma ütlustes vaid süü eitamise ja teadavalt ebaõigete ning väärteoasja materjalidega kinnitust mitte leidnud väidetega. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus on põhjendamatu ning alus selle rahuldamiseks või vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub. Märt Toming kohtunik 8