1-07-12455\19

1-07-12455 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7.oktoobril 2008.a., Tallinnas Kriminaalasja number 1-07-12455 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann, liikmed Julia Katškovskaja, Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Tõlk Kriminaalasi Terje Martini süüdistuses KarS § 323 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu

1. aprilli 2008.a. otsus Apellatsiooni esitaja ringkonnaprokurör Sirje Hunt Prokurör Sirje Hunt Süüdistatav Terje Martin ik. 46812084228, eluk. Xxx xx xx-x, xxxxx-xxxxxxx, xxxxxxx xxxx, xxxxxxxx, varem karistamata, tõkendit kohaldatud ei ole, Kaitsja vandeadvokaat Paul Järve RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu
2. aprilli 2008.a. otsus Terje Martini suhtes jätta muutmata ja esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu
3. oktoobril 2008.a., kuid selle peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb 7 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada. Asjaolud ja menetluse käik. Terje Martinile oli esitatud süüdistus KarS § 323 järgi selles, et tema, 10.aprillil 2007.a. Pärnu- Jaagupi alevi spordisaali fuajees, kasutas oma poja K. M.i kriminaalasja arutamiseks kohtusse kutsutud alaealiste tunnistajate K. L.i ja O. M.i suhtes psüühilist vägivalda – ähvardades, et süüdistatav K. M. tapab kõik ära – eesmärgiga, takistada tunnistajaid kohtumenetluses täitmast neile pandud kohustusi ja maksta kätte tunnistajatele nende õiguspärase tegevuse eest kriminaalmenetluses. Pärnu Maakohtu
4. aprilli 2008.a. otsusega mõisteti T. Martin KarS § 323 järgses süüdistuses õigeks. Maakohtu otsuse kohaselt oli kohtusse tunnistajana ütlusi andma kutsutud üksnes K. L. ning seetõttu ei saanud süüdistatav T. Martin alaealise O. M.i suhtes KarS §-s 323 sätestatud kuritegu toime panna. Tunnistaja A.M. T. ütluste kohaselt ajas ta
5. aprillil 2007.a., Pärnu Jaagupi alevi võimlas, süüdistatavaga T. Martiniga juttu. Viimane kurtis oma muresid ja seal hulgas rääkis külapeal liikuvast kuuldusest, mille järgi tema poeg kavatseb kinnipidamiskohast vabanedes kõik mahalüüa. Kannatanud K. L. ja O. M. kuulsid jutuajamist pealt, kuid süüdistatav T. Martin neid ei kõnetanud. Süüdistatav T. Martin ise eitab alaealiste kannatanute poole pöördumist ja selgitab, et rääkis kuulujutust oma sõbrannale. Maakohtu hinnangul on tunnistaja A.M. T. ütlused usaldusväärsed, sest kattuvad süüdistatava T. Martini ütlustega. Maakohtu hinnangul pole tõendeid selles, et süüdistatav T. Martin keelanuks kannatanutel K. L.il ja O. M.il kohtusse minna ja seal ütlusi anda või muul viisil püüdnuks takistada neid kriminaalmenetluses tunnistajatena oma kohustusi täita või neile õiguspärase tegevuse eest kätte maksta. Süüdistatava T. Martini poolt teise isiku teavitamine tema tahtest sõltumatu kahju saabumise võimalusest on hinnatav hoiatamisena, mitte ähvardamisega. Hoiatamine ei vasta KarS § 323 kuriteokoosseisu tunnustele. KarS § 120 sätestatud kuriteokoosseisu realiseerimiseks peab ähvardamine olema nii veenev, et kannatanul oleks alust karta ähvarduse täideviimist. Puuduvad tõendid, et süüdistatav T. Martin tahtnuks K. M.it mõjutada kannatanule K. L.ile kahju tekitama, või et K. M.il olnuks tahtlus kannatanute suhtes vägivalda kasutada. Seetõttu pole tõendatud, et kannatanutel olnuks põhjust karta ähvarduse täideviimist. Kartustunde tegelikku puudumist tõendab asjaolu, et kannatanu K. L. jätkas oma sõbra K. M.i kodu külastamist, kus elas ka süüdistatav T. Martin. Samuti ei kartnud kannatanu K. L. kohtuistungil ütlusi anda. Tõendeid kogumis hinnates asus maakohus seisukohale, et süüdistatava T. Martini tegu ei vasta KarS § 323 ega § 120 sätestatud süütegude koosseisudele ja ta tuleb esitatud süüdistuses õigeks mõista. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus. Prokuröri apellatsiooni kohaselt tuleks maakohtu otsus tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Kohtueelsel menetlusel oli alaealine O. M. tunnistajana üle kuulatud ja kuigi ta polnud arvatud kohtusse kutsutavate tunnistajate hulka, polnud tema kohtus tunnistajana ülekuulamine välistatud. Seetõttu on O. M. isikuks, kes kuulub KarS § 323 suletud loetelusse. Maakohus on tõendina hindamata jätnud alaealiste kannatanute vanemate, tunnistajate O. M.i ja K. T. ütlused, mis kinnitavad, et kannatanud olid süüdistatava T. Martini väljaütlemisest vapustatud. Süüdistatava T. Martini juhuslik kohtumine tunnistaja A. M. T. avalikus kohas ja kolmandate isikute juuresolekul, ei välista süüdistuses toodud väljendi kasutamist kannatanute suhtes. Tunnistaja A. M. T.. ei mäletanud, kas süüdistatav T. Martin küsis kannatanutelt kohtusse mineku kohta, ent olles mõrvas süüdistatava K. M.i ema on loogiline, et ta pöördus võimlas poja koolikaaslaste poole, saamaks teada kas nad on kutsutud Pärnu Maakohtusse ütlusi andma. Seega on tõendatud süüdistatava T. Martini poolt ähvardava sisuga väljaütlemine kannatanute aadressil. Kohtuistungil protokollitud kannatanu K. L.i ütluste kohaselt ei kartnud ta süüdistatavat T. Martinit, kuid hirm oli tema poja K. M.i võimaliku tegevuse ees. Kannatanud tajusid ähvardust hirmutavalt ning eesmärgiga mõjutada tunnistajaid andma kohtus ütlusi K. M.i kasuks. Süüdistatav T. Martin realiseeris KarS § 120 ja § 323 objektiivse koosseisu, kui andis edasi ähvarduse, et poeg võib kriminaalasjas tunnistajateks olevad K. L.i ja O. M.i tappa, eesmärgiga takistada tunnistajaid täitmast oma kohustusi. Kuna K. L. ja O. M. olid tunnistajateks kohtus arutatavas mõrva asjas, siis tundus ähvardus neile reaalsena. KarS § 323 subjektiivne koosseis on täidetud, kui süütegu pannakse toime vähemalt kaudse tahtlusega. Süüdistatav T. Martin tundis eelnevalt huvi , kas K. L. ja O. M. on tunnistajatena kohtusse kutsutud ja seejärel edastas ähvarduse. Seega pani süüdistatav T. Martin teo toime kavatsetusega. Apellant taotleb maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega T. Martini KarS § 323 järgi süüditunnistamist ja karistamist 3 aasta vangistusega tingimisi, kolme aasta pikkuse katseajaga Apellatsioonile esitatud kaitsja P. Järve vastuväidete kohasel polnud K. M.i süüdistusasjas O. M.i tunnistajana kohtusse kutsutud, sest tal polnud edastada kriminaalasja lahendamiseks vajalikku teavet. Maakohtu seisukoht, et KarS § 120 sätestatud süüteokoosseisu realiseerimiseks peab ähvardus olema reaalne, vastab Riigikohtu otsusele nr.3-1-1-7-07, mille p-s 13 märgitakse, et ähvardamine peab olema kolmandate asjasse puutumatute isikute silmis veenev, mis tähendab, et see peab olema seotud vähemalt konkreetse aja ja kohaga. Ähvardamisena ei ole vaadeldav kahju tekitamise sõnaline või konkludenete väljendamine, mis kolmandate isikute silmis veenvust ei oma. Viimane tuleb kriminaalmenetluses eraldi tuvastada. Pärnu Maakohus nende asjaolude esinemist ei tuvastanud. Maakohus on alaealiste kannatanute vanemate K. T. ja O. M.i ütlused jätnud põhjendatult kõrvale, sest nad ei kuulnud ähvardusi ise vahetult, vaid oma laste kaudu. Pärnu- Jaagupi alevis on S. J.i mõrv põhjustanud hulga kuulujutte, seetõttu oli objektiivsuse huvides õige hinnata tõendina vahetut teavet omavate isikute ütlusi, mitte aga ütlusi teistelt kuuldu kohta. Prokuröri väitel pole põhjust kahelda kannatanute ütlustes, kuid ta jätab hindamata tunnistaja A.M. T. ütluste usaldusväärsuse. Tõendatud pole süüdistatava T. Martini poolt otsest kannatanute poole pöördumist, samuti kannatanute poolt ähvarduse reaalsena võtmist. Maakohus tuvastas, et alaealised kannatanud süüdistatavat T. Martinit ei karda ja külastavad tema kodu. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et süüdimõistvat kohtuotsust ei saa oletustele rajada. Olemas-olevad tõendid ei võimalda T. Martini KarS § 323 järgi süüdimõistmist ja tema suhtes kriminaalrepressiooni kohaldamist. Ringkonnakohtu seisukoht. Ringkonnakohus, kuulanud ära kohtumenetluse pooled ning tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega on seisukohal, et kriminaalasja arutamisel maa- ja ringkonnakohtus on kannatanute K. L.i ja O. M.i, tunnistaja A.M. T., süüdistatava T. Martini ütlustega vaieldamatult tõendatud nimetatud isikute üheaegne viibimine
6. aprillil 2007.a. Pärnu – Jaagupis asuva spordisaali fuajees. Samuti tõendavad kannatanute ja tunnistaja A. M. T. ütlused, et süüdistatav T. Martin vestles fuajees tunnistaja A. M. T. Tunnistaja A. M. T. ja süüdistatava T. Martini ütlused kattuvad selles, et toimunud vestluses väljendas süüdistatav T. Martin muret kuulduse pärast, nagu ähvardaks tema poeg K. M. vabadusse pääsemisel kohtus ütlusi andnud isikud tappa. Kannatanute K. L.i ja O. M.i ütlused selles, et süüdistatav T. Martin küsitles neilt oma poja kohtuprotsessil osalemise kohta ning lausus, et K. M. vabanemise järel võib ta kõik tappa on vastuolus süüdistatava T. Martni ütlustega, kes kannatanute poole pöördumist ja ähvarduse edastamist eitab. Süüdistatava ja kannatanute vahelise kõneluse või ähvarduse edastamise asteleidmist ei kinnita tõsikindlalt ka tunnistaja A.-M. Tammleht oma ütluses. Muid usaldusväärseid tõendeid K. M.i kriminaalasjas tunnistajatena kriminaalmenetluses osalenud kannatanute K. L.i ja O. M.i ähvardamise kohta süüdistatava T. Martini poolt kohtumenetluses saadud ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul on siinjuures asjakohane vandeadvokaat P. Järve apellatsiooni vastuväite osundus Riigikohtu otsusele nr.3-1-1-7-07 , milles selgitatakse, et ähvardamine peab olema kolmandate asjasse puutumatute isikute silmis veenev ning see asjaolu tuleb eraldi tuvastada. Käesolevas kriminaalasjas on sellise asjasse puutumatu kolmanda isikuna võimalik käsitleda süüdistatavale T. Martinile inkrimineeritud süüteo toimepanemise kohas viibinud tunnistajat A. M. T.. Tunnistaja A. M. T. ütlustes pole teavet kannatanute ähvardamise ega selle veenvuse kohta. Pärnu Maakohtu 4.veebruari 2008.a. istungil protokollitud ütlustes on kannatanu K. L. vastuoluliselt kirjeldanud kõnelust süüdistatava T. Martiniga. Prokurörile vastates hindas kannatanu K. L. süüdistatava poolt öeldut ähvarduseks. Kohtu küsimusele vastates selgitas ta, et süüdistatav T. Martin polnud vihane, vaid naeris, sest öeldu tundus naljaks ( tl. 55-56). Samal istungil kannatanu O. M. on prokuröri ja kaitsja küsimustele vastates kinnitanud, et ta K. M.it vabaduses ei karda ega pea ähvardust reaalseks. Ta on käinud süüdistatava T. Martini elukohas, kus mingeid probleeme pole tekkinud ( tl.57 ). Tunnistaja O. M.i ütlustest nähtub, et noored olid varem toimepandud S. J.i tapmisest šokeeritud ning iga ütlus šokeeris neid uuesti. Eelnimetatud tõendite kogumile tuginedes pole võimalik lugeda vaieldamatult tõendatuks kannatanutele ( kes olid tunnistajateks K. M.i süüdistusasjas) veenva ja reaalselt täideviidava ähvarduse edastamist süüdistatava T. Martini poolt, mis oleks kvalifitseeritav KarS §-s 323 sätestatud vägivalla toimepanemisena. Kriminaalasja kogu menetluse vältel pole saadud tõendeid, et süüdistatava T. Martini poeg K. M. oleks tegelikult tema süüdistusasjas tunnistajatena ütlusi andnud isikuid tapmisega või muu vägivallaga ähvardanud. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni etteheitega, nagu jätnuks maakohus KarS § 323 järgse süüdistuse tõenduseseme peafakti asjaolude tuvastamisel, põhjendamatult tähelepanuta kannatanute K. L.i ja O. M.i vanemate - tunnistajate K. T. ja O. M.i - ütlused. Kohtumenetluses pole vaidlust asjaolus, et tunnistajad K. T. ja O. M. ei viibinud
7. aprillil 2007.a. Pärnu- Jaagupi spordihoone fuajees ajal kui seal viibisid kannatanud, süüdistatav ja tunnistaja A. M. T.. Samuti kinnitavad tunnistajad K. T., O. M.i antud ütlustes, et kannatanud K. L.i ja O. M.i vahendasid neile väidetavalt süüdistatava T. Martini poolt välja öeldud ähvarduse. Tunnistaja M. J.i ütlustest nähtub, et temale vahendas teabe väidetavast kannatanute ähvardamisest tunnistaja K. T.. KrMS § 68 lg.5 kohaselt on tunnistaja ütlus tõenduseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõendiks üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Käesoleva kriminaalasja kohtueelse - ja kohtumenetluse käigus on vahetu tõendiallikana üle kuulatud kannatanud K. L. ja O. M. kui tunnistaja A. M. T.. Seetõttu on maakohus on kriminaalmenetluse seadustikus sätestatuga kooskõlas ning motiveeritult jätnud tunnistajate M. J.i, K. T. ja O. M.i ütlused käsitlemata tõendina, millele kohus rajab otsuse süüdistatava T. Martini süüdimõistmise või õigeksmõistmise kohta. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et K. M.i süüdistusasja kohtueelsel menetlusel tunnistajana ülekuulatud O. M. oli isikuks, kelle suhtes vägivalla toimepanemine on KarS § 323 järgi karistatav. Nimelt on KarS §-s 323 sätestatud süüteokoosseis suunatud nii kohtueelses kui kohtumenetluses osalevate isikute kaitsele. Seejuures pole tähtsust, millises ulatuses on kriminaalmenetluses osalevale tunnistajale teada tõenduseseme asjaolusid või millises menetlusstaadiumis ta menetleja algatuselt kriminaalmenetlusse kaasatakse. Ringkonnakohtu poolt kannatanu O. M.i menetlusseisundile maakohtust erineva hinnangu andmisel pole mõju faktiliste asjaolude kogumi hindamisele ega õiguslikku tähendust süüdistatava T. Martini käitumise juriidilisel kvalifitseerimisel. Neil asjaoludel ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ning kasutades KrMS § 342 lg.3 p.1 antud õigust, ei pea siinjuures nende jätkuvat kordamist vajalikuks. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg.1 p.-st 1 ringkonnakohus jätab Pärnu Maakohtu
8. aprilli 2008.a. otsuse Terje Martini suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. I. AMANN J. KATŠKOVSKAJA M. PREIMER