1-08-424\11

(4)joobeseisundis, juhtis ta

1. septembri 2007.a öösel kella 3.25 ajal Pärnus Merimetsa tänaval mootorsõidukit Toyota Land Cruiser taas alkoholijoobe seisundis.
2. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotlevad I. Rondo ja tema kaitsja oma ühises apellatsioonis kohtuotsuse tühistamist ja I. Rondo õigeksmõistmist, sest kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 3.
3. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta süüdistatava I. Rondo ja tunnistaja T. P. ütlustega selle kohta, et I. Rondo oli kontrollinud oma alkoholijoovet enne sõidu alustamist ja ei saanud kinnipidamise hetkel enam alkoholijoobes olla. KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt on kohtuotsuse põhjenduste puudumine kriminaalmenetlusnormi oluline rikkumine. 3.
4. Puuduvad tõendid selle kohta, et I. Rondo väljahingatava õhu alkoholisisalduse mõõtmiseks kasutatud indikaatorvahend oli tehniliselt korras. Apellatsioonis ollakse seisukohal, et materiaalõigusliku aluse isiku süüdimõistmiseks annab ainult LS §-s 20 lg-s 4 sätestatud alkoholisisalduse piirmäärade ületamine. On põhjendamatu lahutada LS §-s 20 lg 3 ja 4 sätestatud nõudeid ja käsitleda neid erinevate joobeseisundiliste olukordadena. Puuduvad tõendid selle kohta, et I. Rondo väljahingatavas õhus või veres oleks neid piirmäärasid ületatud. I. Rondo oli sunnitud väärteoprotokollile alla kirjutama ja joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest loobuma, sest ta kartis politseiametnikke. 3.
5. Kui apellatsioonikohus leiab, et I. Rondo poolt toime pandud kuritegu on tõendamist leidnud, siis taotlevad apellandid lisakaristuse kohaldamata jätmist, sest selle kohaldamine ei ole põhjendanud.
6. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav I. Rondo ja tema kaitsja toetasid esitatud apellatsiooni, prokurör taotles kohtuotsuse muutmata jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
7. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata. 5.
8. Küll aga juhib kohtukolleegium juhib esmalt tähelepanu KrMS §-s 341 lg-s 1 sätestatule, et kui kohtuistungil tuvastatakse KrMS § 339 lõikes 1 loetletud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, siis tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Seega puudub ringkonnakohtul seaduslik alus kohtuotsuse tühistamiseks ja ise uue otsuse tegemiseks olukorras, kui tuvastatakse mõni KrMS § 339 lõikes 1 loetletud oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Kuna apellantide hinnangul on kohus oluliselt rikkunud KrMS § 339 lõikes 1 punktis 7 sätestatut, siis tulnuks apellatsioonis taotleda kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises koosseisus, mitte aga uue õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. 2

(4)Samas kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni väitega, et kohtuotsus on motiveerimata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

1. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 2000, 23, 253). Kohtukolleegium on seisukohal, et kohus on hinnanud kooskõlas KrMS §-s 61 lg-s 2 sätestatuga tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on nii kohtukolleegiumile, kui kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava I. Rondo talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab ja karistab. Apellatsiooni sisust nähtub, et tegelikult ei nõustuta esimese astme kohtuotsuse motiividega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
2. augusti 2001.a otsuses nr 3-1-1-79-01 märkinud, et kohtuotsuses toodud motiividega mittenõustumine ei ole samastatav motiivide puudumisena (RT III 2001, 261). Kohus on põhjendanud ka seda, miks ta süüdistatava I. Rondo ja tunnistaja T. P. ütlused kõrvale jätab. Nimelt on kohus põhjendatult märkinud, et nad ei ole seaduses sätestatud ametiisikuteks, kellel on õigus määrata alkoholijoovet ning juba alkomeetri Alkoskan 2500 juhend annab hoiatuse, et tegemist on seadmega, mille näitu ei saa kasutada tõendusmaterjalina kohtus. Lisaks sellele juhib kohtukolleegium tähelepanu asjaolule, et alkomeetri Alkoskan 2500 kasutusjuhendite kohaselt suudavad need alkomeetrid tõepoolest mõõta alkoholijoovet vahemikus 0-4‰ veres või 0-2mg/l väljahingatavas õhus, kuid väikseimad alkoholinäidud, mida alkomeeter fikseerib on vastavalt 0,15‰ veres ja 0,05mg/l väljahingatavas õhus. Nendest väiksema näidu fikseerimine ei olegi vajalik, sest LS § 20 lg 4 kohaselt ei tohi alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus olla 0,1 milligrammi või rohkem või alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem. Seetõttu ei pea kohtukolleegium tõsiseltvõetavaks süüdistava I. Rondo ja tunnistaja T. P. väiteid selle kohta, et enne sõidu alustamist näitas alkomeeter I. Rondol 0,002‰. 5.
3. Apelleeritud kohtuotsuses viidatakse põhjendatult Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. oktoobri 2005.a otsuses on 3-1-1-87-05 (RT III 205, 32,319) väljendatud seisukohale, et Riigikohtu senise praktika kohaselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. novembri
6. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-89-04 – RT III 2004, 39, 359 ja
7. juuni
8. a otsus väärteoasjas 3-1-1-47-05 – RT III 2005, 21, 220) on joobeseisundiks loetav olukord, kus on tuvastatud alkoholi või narkootiliste või psühhotroopsete ainete tarvitamisest tingitud isiku terviseseisundi muutumine (LS § 20 lg 3) või kui isiku vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus ületab LS § 20 lg-s 4 sätestatud piirmäärasid. LS § 20 lg 6 alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse
9. aprilli 2001.a määrusega nr 120 kehtestad „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra (edaspidi Kord) § 19 sätestab alkoholijoobe raskusastmed ja teeb samuti vahet alkoholi tarvitamisest tingitud isiku terviseseisundi muutumisel ja isiku vere või väljahingatava õhu piirmäärade ületamisel. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et isikut saab võtta vastutusele mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes ainult siis, kui on ületatud LS §-20 lg 4 sätestatud piirmäärasid. Maakohtu otsuses märgitakse põhjendatult, et kuna indikaatorvahend ei ole mõõteriist, vaid seade, millega saab teha kindlaks vaid seda, kas isiku väljahingatavas õhus on alkoholi, ei saa absoluutse kindlusega väita, et nimetatud piirmäärasid on ületatud. See ei tähenda siiski, et joobeseisundi tuvastamise ainsaks võimaluseks on mõõtevahendi (tõendusliku alkomeetri) kasutamine. Liiklusseaduse LS § 20 lg 4 ja Korra § 8 annavad isikule, kui ta leiab, et ta ei ole joobes, võimaluse vaidlustada kohapeal joobeseisundi 3

(4)tuvastamise protokoll ning nõuda joobeseisundi tuvastamist arsti poolt, sealhulgas vere alkoholisisalduse kindlakstegemist. Lisaks sellele võib isik Korra § 22 kohaselt vaidlustada joobe määramise otsuse 5 päeva jooksul maakondlikus liiklusmeditsiini komisjonis. Vaide ajaks jääb joobeastme määramise otsus kehtima. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav I. Rondo nõustus alkomeetri näiduga ja ei nõudnud joobeseisundi tuvastamist arsti poolt ega vaidlustanud hiljem tema kohta koostatud joobe tuvastamise protokolli liiklusmeditsiini komisjonis. Samuti ei pöördunud ta ise arsti poole joobeseisundi tuvastamiseks, vaid tellis takso ja sõitis koju. Seetõttu peab kohtukolleegium ennastõigustavaks I. Rondo ütlusi selle kohta, et ta oli sunnitud dokumentidele alla kirjutama. Lisaks sellele märgib kohtukolleegium, et I. Rondo alkoholijoove ei ole tõendatud mitte ainuüksi tema nõustumisega alkoholijoobe olemasolu kohta, vaid tema juures oli märgata alkoholijoobest tingitud kehaliste funktsioonide muutusi. Nii märgitakse joobe tuvastamise aktis, et tema silmad olid märjad ja läikisid ning suust oli tunda alkoholi lõhna. On üldteada, et alkoholi mittetarvitanud isikul hingeõhk alkoholi järele ei lõhna. Siinkohal ei nõustu kohtukolleegium I. Rondo väitega, et autos oli tunda alkoholi lõhna seetõttu, et kaassõitja T. Piir oli alkoholijoobes. Nimelt nähtub politseiametnike K. Brandi ja A. Villi ütlustest, et alkoholi lõhna oli tunda I. Rondo hingeõhus ka siis, kui ta väärteomenetluse protokolli koostamise ajal politseiautos viibis. Esimese astme kohtul ei olnud alust nende isikute ütlustes kahelda, sest Riigikohtu senise praktika kohaselt võivad politseiametnikud teatud juhtudel tõendi allikaks olla. Viimati märkis Riigikohtu kriminaalkolleegium

1. septembri 2008.a otsuses nr 3-1-1-47-08, et lisaks väärteo- ja kriminaalmenetluse käiku puudutavatele asjaoludele on ka näiteks väärteo- või kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas võimalik menetlejat üle kuulata. Menetleja poolt tunnistajana antud ütlused võivad sellisel juhul olla vajalikud, kontrollimaks hilisema väärteo- või kriminaalmenetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. 5.
2. I. Rondot on korduvalt karistatud liiklusalaste süütegude eest, kuid vaatamata sellele jätkab ta nende toimepanemist, sealhulgas mootorsõiduki juhtimist joobeseisundis. Töökoha ja perekonna olemasolu ei ole takistanud teda samuti süütegude toimepanemisest hoiduma. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
3. märtsi 2003.a kohtuasjas nr 3-1-1-26-03 (RT III 2003, 7, 75) märkinud, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Seetõttu on I. Rondo suhtes kohaldatud põhjendatult lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Pärnu Maakohtu
4. aprilli 2008.a otsus I. Rondo suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Meelika Aava Malle Preimer Jüri Paap 4