Väärteoasi nr.4 – 06 – 2463 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL 09.11.2006.a. Harju Maakohtu kohtunik: Alari Möldre sekretär: Kairit Mikkini, tõlgi: Natali Sinkevitši juuresolekul vaatas avalikul kohtuis
§ 74– 19 lg.2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 4 kuuks.
Valeri Vihrin koos oma kaitsja Maano Saareväliga esitas Harju Maakohtule selle otsuse peale kaebuse, milles palus Väärteomenetluse seadustiku § 132 p.2 alusel tühistada osaliselt Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelvalve osakonna haldustalituse ülemkomissari Marianne HEINMÄE 23.05.2006.a. otsus väärteo asjas nr. 2230,06,001054 – paludes jätta alles üksnes põhikaristuse kuid jätta lisakaristuse juhtimisõiguse äravõtmise näol kohaldamata. Põhistades oma kaebust sellega, et Kaebaja vaidlustab otsuse karistuse kergendamise motiivil.
- Karistuse mõistmise põhimõtete mittejärgimine. Kaebaja leiab, et rahatrahviline karistus on piisav selleks, et ta teeks juhtunu kohta tõsised järeldused. Väärtegu, mille eest kaebajat karistati, on esmakordne sellelaadiline väärtegu kaebaja juhistaaži jooksul üldse. Liiklusalase väärteo eest on kaebajat varasemalt karistatud vaid ühel korral 2003.a suvel kinnitamata turvavöö eest. LS §s 7419 ettenähtud sanktsioonid ei kohusta menetlejat vääramatult rakendama lisaks põhikaristusele lisakaristust. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse määramisel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kaebaja varasem liiklusalane taust annab alust arvata, et kaebaja mõjutamine seaduskuulekale teele on võimalik ka ilma lisakaristust kohaldamata. KarS § 56 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et eelkõige tuleb süüdlase mõjutamiseks kasutada leebemaid karistusviise ning tulemuste puudumisel liikuma leebematelt sanktsioonidelt raskematele. Kindlasti ei tohiks karistus muutuda isikule liialt koormavaks võrreldes oodatud tulemusega. Liiklusalaste väärtegude eest karistamisel on riigi poolt oodatavaks tulemiks isiku poolt edaspidi analoogsete väärtegude toimepanemise lõpetamine. Joobes juhtide arvu tõus üleriigiliselt ei tohiks mõjutada üksikindiviidile karistuse mõistmist. Karistuspoliitika on määratud läbi sanktsioonisüsteemi, kuid sanktsioonide kohaldamine üksikjuhtumitele peab olema individualiseeritud. Kaitse mõistab, et mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on äärmiselt taunitav süütegu, mida ei olegi võimalik vabandada. Samas peab olema ka igale eksinule võimalus ennast parandada. Nii näeb ka KarS § 56 lg 1 ette, et sellist paranemislootust peab karistuse määramisel arvestama. Kaebuse esitaja ei ole oma juhipraktika ajal silma paistnud mitte ühegi tõsise liiklusrikkumisega. Kaitse arvates ei ole kohtuväline menetleja millegagi põhjendanud, miks ta leiab, et kaebaja liiklusalane käitumine edaspidi ei ole samamoodi õiguskuulekas ilma lisakaristust kohaldamata. Põhjendus võiks peituda kaebaja varasemates raskemates liiklussüütegudes, kuid sellised süüteod kaebajal puuduvad. Kindlasti ei ole seaduseandja ette näinud LS § 7419 kohase väärteo eest tingimusteta juhtimisõiguse piiramist. Vastasel juhul oleks lisakaristus vältimatuna ka sanktsioneeritud. Jättes menetlejale aga otsustusvabaduse on seaduseandja sellega tahtnud ilmselt rõhutada karistatava individuaalset käsitlust. Ka õiguskorra kaitse saab alguse üksikindiviidist – millisel moel käitub ta tulevikus eelduslikult. Eelduslikult õiguskuuleka liikleja suhtes oleks lubamatu sanktsiooniga üle reageerida. Kaebaja minevik peegeldab tema eelduslikku tulevikku e. teisisõnu – vaadates kaebaja liiklusalast minevikku ei ole alust eeldada, et ta tulevikus käituks oluliselt teistmoodi. Seega peegeldab kaebaja liiklusalane eeskujulik minevik tema võimalikku õiguskuulekat tulevikku ning õiguskuuleka tuleviku valguses ei vaja õiguskord kaebaja suhtes ka ülekaitsmist. Seega leiab kaitse, et kaebaja karistamine lisaks põhikaristusele ka lisakaristusega, ei ole kaebaja isikut, tema mõjutamise võimalust ja tema suhtes õiguskorra kaitsmise huvisid arvestades proportsionaalne ning on seetõttu vastuolus karistuse mõistmise üldpõhimõtetega.
- Juhtimisõiguse piiramise seos kaebaja töökohaga. 2 Juhtimisõiguse äravõtmine seab reaalsesse ohtu kaebaja töökoha säilimise. Kaebuse esitaja töötab töölepingu alusel OÜ-s D autojuht-ekspediitor ametikohal, milline eeldab mootorsõiduki juhtimise õiguse olemasolu. Kaebuse esitaja esitab koos käesoleva kaebusega iseloomustuse firmast, mille kohaselt iseloomustab tööandja teda, kui kohusetruud, vastutustundlikku ja hoolast töötajat. Tööandja selgitab esitatud avaldus-iseloomustuses, et kaebaja tööülesandeks on vedada iga päev toidukaupasid ja seda kogu Eesti territooriumil. Tööandja palub samuti kohtult, et kaebajale säilitatakse tema juhtimisõigus. Juhtimisõiguse kaotamisega kaotab kaebaja ka töö. Ilmselgelt ei ole võimalik võtta 4 kuulist puhkust. Uue töökoha leidmine ei ole lihtne, mistõttu satub ohtu kaebaja sissetulek. Kaebuse esitaja mõistab, et sellise olukorra on ta ise põhjustanud, kuid palub sel korral siiski kohaldada karistusliiki, mis säilitab talla juhtimisõiguse, lubades, et analoogseid tegusid enam ei kordu. Kaebuse esitaja on soetanud endale ka alkomeetri, et edaspidi vältida olukord, kus ta hindab oma terviseseisundit valesti. Kohtuistungi käigus kaebaja Valeri Vihrin ja viimase kaitsja Maano Saareväli jäid oma kaebuse juurde ning palus tühistada osaliselt Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelvalve osakonna haldustalituse ülemkomissari Marianne HEINMÄE 23.05.2006.a. otsuse väärteo asjas nr. 2230,06,001054 – paludes Valeri Vihrinile jätta alles üksnes põhikaristuse kuid jätta lisakaristuse juhtimisõiguse äravõtmise näol kohaldamata. Lisades kohtuistungi käigus ka seda, et Valeri Vihrin on töötanud 26 aastat autojuhina, juhtimisõigus on vajalik selleks, et ka edasi töötada autojuhina ning teenida endale leiba. Valeri Vihrin on varem õiguskuulekalt käitunud, teda on varem ainult ühel korral karistatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest. Varem ei ole Valeri Vihrinit karistatud ei kiiruse ületamise ega ka alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest. Ka on Valeri Vihrin kõik varasemad rahatrahvid tasunud. Valeri Vihrin lisas kohtuistungi käigus seda, et eelmise päeva õhtul oli ta ära joonud pool liiriti viina. Kella 24.00 paiku lõpetas ta alkoholi tarvitamise. Järgmise päeva hommikul helistas talle ülemus ning palus kiiresti kauba ära viia. Ta nõustus ning umbes kella 11.00 paiku läkski ta Xxx bussi, massiga 3,5 tonni rooli. Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelvalve osakonna esindaja komissar Aivar Hirs leiab, et Valeri Vihrini ja viimase kaitsja Maano Saareväli taotlus jätta alles üksnes põhikaristus kuid jätta lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol kohaldamata ei kuulu rahuldamisele, sest Valeri Vihrinile Liiklusseaduse §-i 74-19 lg.1 alusel karistuseks määratud rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses,s.o. summas 9000.-
§ 74
– 19 lg.2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on õiglased karistused ning puudub alus jätta lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol kohaldamata. Valeri Vihrin on toime pannud raske liiklusalase rikkumise ning viimasele määratud karistus ei saagi olla soodne. Valeri Vihrin asudes mootorsõidukit juhtima oli teadlik, et ta vajab mootorsõiduki juhtimisõigust. Seega pidi Valeri Vihrin tegema kõik endast sõltuva, järgides Liikluseeskirja nõudeid, et säilitada mootorsõiduki juhtimisõigus. Valeri Vihrin pidi teadma, et mootorsõidukit alkoholijoobes juhtides, võib ta kaotada töö ning jääda niimoodi ilma elatusvahenditest, kuid suhtudes sellesse ükskõikselt, ikkagi läks alkoholijoobes olles mootorsõiduki rooli. Menetleja arvestas karistuse määramisel ka seda, et Valeri Vihrin olles alkoholijoobes ja juhtides päevasel tiheda liiklusega ajal bussi massiga 3,5 tonni , seadis sellega ohtu nii enda, kui ka kaasliiklejate elu ja tervise. Ka ei ole Valeri Vihrinile Liiklusseaduse §-i 7419 lg.1 alusel karistuseks määratud rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses,s.o. summas 9000.
§ 74
– 19 lg.2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 4 kuuks maksimaalsed karistused, vaid selle väärteo toimepanemise eest saab karistada rahatrahviga 300 trahviühiku ulatuses või ka arestiga 30 päeva ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 9 kuuks. Küll on ta aga nõus Valeri Vihrinilt LS § 74 – 19 lg.2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise lühendamisega 3 kuuni. Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste seletused ning uurinud kirjalikke materjale 3 L e i d i s: Et Valeri Vihrini ja viimase kaitsja Maano Saareväli taotlus jätta alles üksnes põhikaristus kuid jätta lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol kohaldamata ei kuulu rahuldamisele, sest Valeri Vihrinile Liiklusseaduse §-i 74-19 lg.1 alusel karistuseks määratud rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses,s.o. summas 9000.-
§ 74
– 19 lg.2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 4 kuuks on õiglased karistused ning puudub alus jätta lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol kohaldamata. Lähtuvalt väärteoasja materjalidest, juhtis Valeri Vihrin mootorsõidukit olles keskmises alkoholijoobes (0,81 mg/l kohta). Olukorras, kus igal aastal hukkub liikluses sadu ja saab vigastada üle tuhande inimese, peab riik andma selge signaali sellest, et liiklusrikkumiste, sealhulgas eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Menetleja arvestas karistuse määramisel ka seda, et Valeri Vihrin olles alkoholijoobes ja juhtides päevasel tiheda liiklusega ajal bussi massiga 3,5 tonni, seadis sellega ohtu nii enda, kui ka kaasliiklejate elu ja tervise. Valeri Vihrin on toime pannud raske liiklusalase rikkumise ning viimasele määratud karistus ei saagi olla soodne. Valeri Vihrin asudes mootorsõidukit juhtima oli teadlik, et ta vajab mootorsõiduki juhtimisõigust. Seega pidi Valeri Vihrin tegema kõik endast sõltuva, järgides Liikluseeskirja nõudeid, et säilitada mootorsõiduki juhtimisõigus. Valeri Vihrin pidi teadma, et mootorsõidukit alkoholijoobes juhtides, võib ta kaotada töö ning jääda niimoodi ilma elatusvahenditest, kuid suhtudes sellesse ükskõikselt, ikkagi läks alkoholijoobes olles mootorsõiduki rooli. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb tema suhtes kohaldada lisakaristust. Ka ei ole Valeri Vihrinile Liiklusseaduse §-i 74-19 lg.1 alusel karistuseks määratud rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses,s.o. summas 9000.-
§ 74
– 19 lg.2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 4 kuuks maksimaalsed karistused, vaid selle väärteo toimepanemise eest saab karistada rahatrahviga 300 trahviühiku ulatuses või ka arestiga 30 päeva ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 9 kuuks. Eelneva alusel ja juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §-st 132 p.1 ja 133 - 135 kohus O t s u s t a s: Jätta Valeri Vihrini ja viimase kaitsja Maano Saareväli kaebus rahuldamata ning Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelvalve osakonna haldustalituse ülemkomissari Marianne HEINMÄE 23.05.2006.a. otsus väärteo asjas nr. 2230,06,001054 muutmata. Kohtuotsus on menetlusosalistele kättesaadav 09.11.2006.a.. Otsuse peale võib edasi kaevata kassatsiooni korras Riigikohtule, teatades sellest seitsme päeva jooksul Harju Maakohtule arvates otsuse kuulutamisest ning esitades kassatsioonikaebuse Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu kolmekümne päeva jooksul arvates otsuse tutvumiseks kättesaadavusest. Kohtunik:/allkiri/ Koopia õige Kohtunik: 4 5