4-08-7327\3

Väärteoasi nr.4-08-7327 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus Kohtunik Sekretär 30.10.2008.a. Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Alari Möldre Karine Vartla Vaidlustatud lahend Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse ülemkomissar OLEG LODEIKINI 04.07.2008.a. väärteoasjas nr. 2317, 08, 005791 tehtud otsuse osalise tühistamise nõudes ning nimelt osas, mis puudutab lisakaristusena juhtimisõiguse ära võtmist. Kaebuse esitanud isik Erik Talu, isikukood: 37706170035, elukoht: xxx, töökoht: FIE kaebuse esitaja: Erik Talu, tema kaitsja adv. Maano Saareväli, kohtuvälise menetleja – Põhja PP Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse – esindaja juhtivkonstaabel Andrus Reidi Istungil osalenud isikud LÕPPOSA Erik Talu kaebus rahuldada ning tühistada Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse ülemkomissar OLEG LODEIKINI 04.07.2008.a. väärteoasjas nr. 2317, 08, 005791 tehtud otsus Erik Talult Liiklusseaduse § 74’22 lg. 4 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise osas 2-ks kuuks, muus osas jätta Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse ülemkomissar OLEG LODEIKINI 04.07.2008.a. väärteoasjas nr. 2317, 08, 005791 tehtud otsus muutmata. Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse ülemkomissar OLEG LODEIKINI 04.07.2008.a. tehtud otsusega väärteoasjas nr. 2317, 08, 005791 tehti kindlaks, et Erik Talu juhtis 11.06.2008.a. kella 09.35 ajal Pärnu mnt 186 juures Tallinnas mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiirust 22 km/h võrra, sõites kiirusega 75 +- 3 km/h. Väärteo toimepanek on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Menetlusalune isik on esitanud vastulause, milles tunnistab oma süüd ning selgitab juhtunu asjaolusid. Menetlusalune isik rikkus seega Liikluseeskirja § 124 p 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 74’22 lg. 2 järgi. Kohtuväline menetleja arvestab otsuse tegemisel asjaoludega, et menetlusalune isik on varasemalt toime pannud mitu liiklusalast väärtegu (3 kehtivat karistust lubatud sõidukiiruse ületamise eest), millede eest määratud karistused ei ole suutnud teda mõjutada seaduskuulekalt käituma ning isik jätkab uute õigusrikkumiste toimepanemist. Seetõttu ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest, tuleb isiku suhtes kohaldada lisakaristust. Võttes aluseks eeltoodut ning lähtudes KarS § 56 lõikest 1, kohtuväline menetleja määras Erik Talule Liiklusseaduse § 74’22 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest karistuseks rahatrahvi 50 trahviühiku ulatuses, s.o 3000 krooni ja Liiklusseaduse § 74’22 lg. 4 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 2-ks kuuks. KAEBUSE SISU Erik Talu esitas Harju Maakohtule kaebuse, milles palus OLEG LODEIKINI 04.07.2008.a. tehtud otsuse väärteoasjas nr. 2317, 08, 005791 osalist tühistamist - lisakaristuse osas, milleks on sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 2 kuuks. Kaebaja põhistab oma kaebust sellega, et vaidlusaluses väärteoasjas on põhikaristus määratud LS § 74’22 lg 2 kohase sanktsiooni ülemmääras. Lisakaristus on määratud 2/3 võimalikust maksimaalmäärast. KarS § 56 lõike 1 kohaselt on karistuse aluseks isiku süü. Karistuse määramisel tuleb kohtuvälise menetleja poolt arvestada vastutust kergendavate ja raskendavate asjaoludega, võimalusega mõjutada süüdlast hoiduma uute väärtegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvidega. Menetlusalune isik tunnistab väärtegu ning kahetseb juhtunut puhtsüdamlikult, kuid leiab, et asjas esinevad alused karistuse kergendamiseks. Kohtuväline menetleja on lisakaristuse kohaldamisel lähtunud eelkõige sellest, et menetlusalust isikut on varasemalt 3 korral karistatud lubatud sõidukiiruse ületamise eest, jätnud aga tähelepanuta, et 2-l korral 3-st on teda karistatud LS § 74’22 lg 1 alusel kiiruse ületamise eest kuni 20 km/h võrra, mille eest määratud trahvid on 300 ja 600 kr. Osundatud sättes sisalduv sanktsioon ei näe ette lisakaristuse kohaldamise võimalust. LS § 74’22 lg näeb karistuse ette kitsalt lubatud sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h võrra. Viimane säte ei näe ette karistuse määramise võimalust selle eest, et sama isik on varasemalt toime pannud muid LS järgi kvalifitseeritavaid väärtegusid. Seega ei saa LS § 74’22 lg-s 2 ettenähtud karistus olla mõjutusvahendiks isiku muude rikkumiste eest, vaid on piiritletud kitsalt LS § 74’22 lg-s 2 ettenähtud väärtegudega. Seega tuleks LS § 74’22 lg 2 kohaldades anda hinnang sellele, millise karistusvalikuga on võimalik süüdlast mõjutada tulevikus hoiduma LS § 74’22 lg 2 sätestatud väärteost. Menetlusalune isik on LS § 74’22 lg 2 kohase väärteo varasemalt toime pannud 02.11.2007.a ning selle eest karistati teda 1200 kr suuruse rahatrahviga. Arvestades, et LS § 74’22 lg 2 ettenähtud sanktsiooni kasutati alla poole sanktsiooni kogusuurusest, on põhjust järgneva rikkumise puhul proovida süüdlast mõjutada suurema rahatrahviga. Lisakaristuse kohaldamine võib põhjendatud olla juhul, kui suurem rahatrahv ei ole avaldanud soovitud mõju. Ka karistusõiguses valitseva põhimõtte kohaselt tuleb sanktsiooni üldjuhul rakendada aste-astmelt raskema suunas. 2 Karistuse mõistmisel tuleb arvestada teo taunitavust ja ebaõiglust, andes hinnangu hukkamõistu suurusele. Nii toimub asjaolude hindamine küll õiguslikus kontekstis, kuid hinnang on oma iseloomult eetiline (Sanktsiooniõigus, J. Sootak, Juura 2007 lk 120). Sama õiguskirjanduse kohaselt võivad teo asjaoludest süü suuruse kohta anda tunnistust teo intensiivsus, selleks rakendatud „kriminaalne energia“, õigushüve kahjustamise intensiivsus, koha ja aja valik jms. Süü suurusele viitab toimepandud teo intensiivsus. Sõidukiiruse ületamises seisneva teo intensiivsust on võimalik hinnata läbi ületatud sõidukiiruse määra. Menetlusalune isik ületas kiirust 22 km/h võrra, jäädes sellega LS § 74’22 lg 2 ettenähtud teo raskusastme alampiirile. Sõidukiiruse ületamise eest kuni 21 km/h võrra on lubatud karistusmääraks rahatrahv 600 kr. Oleks ebaproportsionaalne kohaldada kiiruse ületamise määrale, mis erineb 600 kroonise rahatrahvi määrast 2 km/h võrra, kõiki LS § 74’22 lg 2 ettenähtud karistusliike korraga. Kuna menetlusalune isik ületas LS § 74’22 lg 2 ettenähtud kiirusemäära alampiiri vaid 2 km/h võrra, on temale suunatud etteheide väiksem võrreldes suurel määral kiiruse ületamisega. See loob võimaluse piirduda rahatrahvilise karistusliigi valikuga. Lisakaristuse kohaldamine seab rikkumise raskusega võrreldes ebeproportsionaalselt raskesse olukorda menetlusaluse isiku töövõime, senise sissetuleku säilimise võimalikkuse ja seeläbi ka tema hoole all olevad isikud. Tema ülalpidamisel on 2 alaealist last – 2004.a sündinud poeg ja 2006.a sündinud tütar. Poja ema LK on surnud, mistõttu menetlusalune isik kasvatab poega üksinda. Tütar elab koos oma ema M P ’iga ning menetlusalune isik maksab lapse ülalpidamiseks elatist. FIE-na tegutsemise võimaluse ja senise sissetuleku säilimine on oluline laste ülalpidamiseks ning A. Talu elu korraldamiseks. Senise sissetuleku säilimine on menetlusalusele isikule oluline ka seoses FIE-na ja isiklikult krediidiasutuste ees võetud kohustuste täitmise vajadusega. FIE Erik Talul on liisingleping Sampo Pangaga s/auto Saab 9-5 kasutamiseks, igakuine tagasimakse on 2028 kr. Menetlusaluse isiku ja AS Kagu Invest vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt on isikul võlakohustus 2348,75 EUR (ca 36 600 kr), igakuine tagasimakse 1346 kr. Nordea Pank Finland Plc Eesti filiaali ja menetlusaluse isiku vahel on laenuleping summale 1 000 000 kr, igakuine tagasimakse 2700 kr., millele lisanduvad laenuintressid. Loetletud kohustuste täitmine eeldab vältimatult senise püsiva sissetuleku ja ettevõtlusvõimaluste säilimist ning selle säilimine on otseses seoses juhtimisõiguse olemasolust. Karistus ei peagi olema leebe, kuid karistusega kaasnev õiguste riive peab olema proportsionaalne süüteo raskusega ega tohi süüdlast rõhuda rohkem kui on hädavajalik karistuse eesmärkide saavutamiseks. Arvestades vaidlusaluse kiiruse ületamise väikese määraga ning põhikaristuse ning lisakaristuse negatiivset mõju menetlusalusele isikule, on küllaldane karistada teda ainult rahatrahviga ning lisakaristuse kohaldamine ei ole põhjendatud. Maksimummääras rahatrahv suudab kaebuse esitajat hoida edaspidi uute sarnaste väärtegude toimepanemisest ja kutsuda üles suuremale tähelepanelikkusele, täites seega karistuse eesmärgi. Kohus juhindub VTMS § 132 p. 2, § 133, § 134, § 135 lg. 6. Kohtunik: 3