KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8.september 2008.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 2.september 2008.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-05-52 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Meelika Aava Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi Maaria Rei Tõnu Silvese süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Apellatsiooni esitaja Tõnu Silvese kaitsja adv. Andres Gorkin ja kannatanu M. Maakohtu otsus 18.aprill 2008.a. R.i esindaja adv. Ramon Rask Prokurör Raivo Kala Süüdistatav Tõnu Silves Kaitsjad Adv. Andres Gorkin Harju Maakohtu otsus 18.aprillist 2008.a. Tõnu Silvese suhtes tühistada osaliselt ja nimelt tsiviilhagi läbivaatamata jätmise osas. RESOLUTSIOON (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Teha uus o t s u s, millega 2 Edasikaebamise kord 1) Rahuldada kannatanu M. R.i tsiviilhagi ja mõista Tõnu Silveselt M. R.i kasuks välja rahaline hüvitis summas 200000 (kakssada tuhat) krooni tekitatud mittevaralise kahju eest ja 10200 krooni riigilõivu katteks. 2) Välja mõista Tõnu Silveselt 16614 krooni ja 40 senti kannatanu M. R.i kasuks apellatsioonimenetluses kulutatud menetluskulude katteks. Süüdistatava kaitsja adv. A.Gorkini esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Kannatanu esindaja adv. R.Raski apellatsioon rahuldada osaliselt. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu otsusega 18.aprillist 2008.a. mõisteti Tõnu Silves süüdi KarS prg. 423 lg 1 järgi ja karistati 1 aasta ja 3 kuulise vangistusega. KarS prg. 73 alusel jäeti mõistetud vangistus tingimuslikult kohaldamata ja määrati, et vangistust ei pöörata täitmisele, kui Tõnu Silves ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Vastavalt KarS prg. 50 lg 1-le võeti Tõnu Silveselt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 2 aastaks. Tsiviilhagi jäeti vastavalt KrMS prg. 310 lg 1,3 läbi vaatamata. Tõnu Silves mõisteti KarS prg. 423 lg 1 järgi süüdi selles, et tema juhtis 03.06.2004 kella 09.50 ajal Tallinnas Endla tänaval suunaga Tehnika tänavalt Tõnismäe tänava poole mootorsõidukit Jaguar S-Type R registreerimisnumbriga XXX XXX. Oli selge ilm ja valge aeg (paistis päike). Sõidutee oli kuiv, ilma kõrgemate kohtade ja aukudeta. Lubatud sõidukiirus oli 50km/h. Enne Endla, Suur-Ameerika ja Koidu tänavate ristmikku, suunaga Tõnismäe tänava poole, on sõidutee Endla tänaval ühesuunaline, kogulaiusega neli sõidurada. Pärast Endla, Suur-Ameerika ja Koidu tänavate ristmikku, suunaga Tõnismäe tänava poole, on 3 sõidutee Endla tänaval kahesuunaline, kogulaiusega neli sõidurada. Endla, SuurAmeerika ja Koidu tänavate ristmikule lähenedes ei olnud Tõnu Silves ettevaatlik, valis sõidukiiruse, mis ei vastanud liiklusoludele ning põrkas kokku sõiduautoga Audi 80 (registreerimismärgiga XXX XXX), mis seisis Endla, Suur-Ameerika ja Koidu tänavate ristmikul vasakpöörde võimalust oodates nooltuledega foori punase tule taga. Pärast kokkupõrget Audi 80 parempoolse tagaosaga suundus Tõnu Silvese juhitav Jaguar S-Type R registreerimisnumbriga XXX XXX edasi Tõnismäe tänava suunas, ületades ristmikul oleva pärisuunavööndi sõiduradasid lahutava eraldussaare ning liikudes seejärel vastassuunavööndisse, kus sõitis otsa reguleerimata ülekäigurada ületavale 8-aastasele M. R.`ile, kes ületas Endla tänavat vasakult paremale sõiduauto liikumissuunas. Sündmuskohale saabunud politseiametnikele T. Silves`el juhiluba esitada ei olnud. Eekirjeldatud tegevusega rikkus juht Tõnu Silves liikluseeskirja nõudeid järgmiselt: § 123. Juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab /…/ teeolusid /…/ ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad /…/; § 154. Lähenedes ristmikule peab juht olema ettevaatlik ja arvestama selle iseärasusi; § 91. Enne /…/ manöövri /…/ alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid /…/; § 5. Liikleja peab /…/ täitma /…/ liikluskorraldusvahendi nõuet /…/: Liikluseeskirja lisa 1.1 (Foorid) p. 2. Nooltuledega foor. Reguleerib sõidukite liiklust ristmikul. /…/Tulede paigutus, põlemise järjekord ja tähendus on nii nagu fooril 11. /…/. Liikluseeskirja lisa 1.1 (Foorid) p. 1. /…/ Fooril 11 on kolm ümmargust tuld: ülal punane, keskel kollane, all roheline. /…/ Tuled tähendavad järgmist: /…/ punane keelab liikuda; § 107. Teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel tuleb sõita raja piirides; § 5. Liikleja peab /…/ täitma /…/ liikluskorraldusvahendi nõuet /…/: Liikluseeskirja lisa 3.1 (Teekattemärgised) p.915-917. Eraldussaar. Tähistab sõitmiseks keelatud alasid /…/ Saarest üle sõita ei tohi; § 108. Kahesuunalise liiklusega sõiduteel, mille kogulaiuses on neli või enam sõidurada, ei tohi sõita vastassuunavööndis. § 56. Nähes teel või tee ääres last, tuleb olla eriti tähelepanelik ja sõita kiirusega, mis võimaldab ohtu vältida;. § 46. Lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale /…/ jalakäijale;, § 70 p.1 mootorsõidukijuhil /…/ peavad olema kaasas ning ta peab esitama politseiametniku /…/ nõudel /…/ juhtimisõigust tõendava dokumendi. 4 Juhi Tõnu Silves poolt ettevaatamatusest liiklusnõuete rikkumisega tekitati ettevaatamatusest 8-aastasele jalakäijale M. R. ajukolju tömp trauma koljuluude murru, peaaju põrutuse ja laialdase parempoolse kõvakelmepealse hematoomiga, mis vajas operatiivset eemaldamist ning oli eluohtlik nii tekitamise ajal kui ka selle järgselt. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava Tõnu Silvese kaitsja taotleb esitatud apellatsioonis kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega tema õigeksmõistmist. Apellant põhjendab oma taotlust alljärgnevalt. Liiklusõnnetuse mehhanismi on T.Silves arvates esimesest ülekuulamisest kirjeldanud järgmiselt:” Lähenedes Endla tn. ja Suur-Ameerika tn. ristmikule tahtsin sooritada pöörde vasakule, kuid samal hetkel hakkas Iiikuma sõiduauto Audi 80, mis oli enne seda pargitud tee äärrde. Audi juhi manööver oh minu jaoks ootamatu ning minu auto põrkas kokku sôiduauto Audi tagaosaga. Peale kokkupõrget minu auto söitis edasi üle ohutussaare, otsa jalakaijale” . Kaitsja arvates on Silvese käsitlus loogiline. On ainuvõimalik, et pöördemanöövrit sooritama hakkav juht vaatab seda teeala, kuhu pöörab. Vastasel juhul ta ei satuks õiges kohas pöördealale. Järelikult — Silves vaatas pöördeala ja nägi ühtlasi, et see on liiklemiseks vaba. Kui Silves ka nägi parkimisalal liikuvat Audit, teadis ta kogemuslikult, et temale kui eelisliiklejaie antakse teed. KrMS § 63 1g. 1 kirjatähe kohaselt on süüdistatava ütlus tõendiks. Miks Silvese avarilkirjeldust usaldusväärseks ei peeta (KrMS § 312 p.2), maakohus põhjendanud ei ole. Maakohus ei ole otsuses Audi juhi käitumist analüüsinud ega hinnanud, vaatamata sellele, et Silvese keskse kaitseväite kohaselt tingis just temale ootamatu ettesõit M. R.ile otsasõidu. Vajadust hinnata kõigi liiklusõnnetuse osapoolte käitumist on Riigikohus korduvalt rõhutanud. Süüdistusaktis nähakse Silvese käitumises kokku 10 LE nõuete rikkumist. Sündmuse konteksti on neist asetatud üks - mille kohaselt sõitnud süüdistatav liiklusoludele mittevastava kiirusega (LE § 123). Millisel põhjendusel leidis kohus Silvese avariieelse kiiruse olevat liiklusoludele mittevastava, kohtuotsusest ei selgu. Kohtu järeldus Silvese juhitud auto kiiruse (liiklusoludele mittevastavuse) kohta ei pôhine ühelgi tõendil. Silvese sõidukiirust on oma 24.10.07 taotluses liiklustehnika ekspertiisiks lugenud :“käesoleva kriminaalasja lahendamisel oluliseks asjaoluks” ka kannatanu esindaja. Protsessi käigus taotlusest loobuti. Lugedes rikkumise tuvastatuks oleks kohus pidanud hindama kõiki LE § 123 loetletud tingimusi ja näitama ära, kas ja kuivõrd Silvese sõidukiirus neile ei vastanud. Ka LE § 123 sätete väidetava Silvese-poolse rikkumise ja saabunud tagajärje — raske tervisekahjustuse — vahelise põhjusliku seose küsimust pole kohtuotsuses käsitletud. Kohtuotsusest tekib arusaam, et tõendatuks ja tagajärge põhjustanud olevaks on loetud kõik süüdistusaktis osundatud LE rikkumised. On võimalik, et Silves rikkus 03.06.04 süüdistuses osundatud liiklusnõudeid (ülejäänud 9-
- t)kuid on ilmne, et põhjuslikus seoses tagajärjega need rikkumised mitte üksnes ei ole, vaid ka ei saa olIa. Viimane on sedavõrd arusaadav, et kaitsja ei pea analüüsi vajalikuks. Kaitsja arvamusel ei saanud Audi ja Jaguari kokkupõrke põhjuseks 5 olla ebaõigesti valitud sõidukiirus muuhulga selletõttu, et Silves liikus lubatud sõidukiirusega nn. rohelises laines. Lisaks oli selge ilm ja valge aeg ( paistis päike), sõidutee oli kuiv” . Kui ekspert pole võimeline küsimusele sõidukiirusest vastama , ei anna see veel alust oletusteks. Teadaolevalt võib kohtuotsus rajaneda üksnes tõendatuks tunnistatud asjaoludel, mitte oletustel j a kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb tolgendada süüdistatava kasuks. Liiklussituatsiooni hindamisel on maakohus põhjendamatult tuginenud ekspert Lembit Teesalu liiklustehnika ekspertiisi järeldustele. Kohtuväline menetleja on sündmuskoha vaatlusprotokolli märkinud: ”Pidurdusjälgi ja muid jälgi sündmuskohal ei leitud”. Ekspertiisiakti uurimuslik osa pole selle tõdemusega kooskõlas. Selles märgitakse, et:” Autode kokkupõrkekoha määrab antud juhul ära sündmuskohal tehtud fotodelt näha olev sõiduauto Audi parempoolse tagaratta tagant algav maha kukkunud tolmu ja poriga kaetud maa-ala”. Ekspertiisiakti sissejuhatuse kohaselt on liiklustehnika ekspertiisi tegemiseks eksperdi kasutusse antud kriminaalasja 1-05-52 toimik - tutvumismaterjalina. Mis on ekspertiisi objektiks KrMS § 106 lg,2 p.4 mõttes, ei selgu ei ekspertiisi määrusest ega —aktist. Arvamuslikus osas järeldusi formuleerides on ekspert väljunud enda kompetentsi piiridest — p.2 ja 3 — “ohtliku olukorra” tekkehetke määramine koos sellest tulenevate tehniliste järeldustega ei kuulu liiklustehnika eksperdi pädevusse. Kaitsja veendumusel on (kokkupõrkeni viinud) liiklusnõudeid rikkunud Audi juht — “enne manöövri alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid” - LE § 91, samuti parema käe reeglit. S.t. liiklusõnnetuse põhjustas 03.juunil 2004.a. Tõnu Silvese juhitud Jaguarile ootamatult ette sõitnud Audi, kutsudes esile sunnitud manöövri parempoorde vormis. Alternatiivselt taotleb kaitsja kohtuotsuse tühistamist Tônu Silvesele mõistetud karistuse osas. Tõnu Silvese karistamine vangistusega KarS § 423 1g. 1 alternatiivse sanktsiooni tingimustes pole mitte üksnes kohtuotsuses põhjendamata, vaid ka sisuliselt ebaõige. Kaitsja arvamusel on Silvese-poolse (võimaliku) rikkumise põhjuslik seos tagajärjega raskelt tuvastatav. Vähemalt on tegemist segasüüga - Silves — U.. Mis ei saa jätta mõjutamata karistusliiki. Maakohus märgib, et Silves on annetanud Lastehaiglale 10 000 krooni. Seda tuleks arvestada karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 1g. 2 tähenduses (otsuse kohaselt kergendavad asjao!ud puuduvad). Karistusregistri 08.01.2008 a. väljavõtte andmetel on Silves avariile järgnenud aastate kestel olnud korrektne liikleja, mistõttu tema pikaajaline juhtimisõigusest ilmajätmine pole millegagi põhjendatud. Kannatanu M. R.i esindaja esitas süüdistatava kaitsja apellatsioonile vastuväited, kus taotleb jätta kaitsja apellatsiooni rahuldamata jätmist kuna kaitsja väited ei rajane kriminaalmenetluses kogutud tõenditele ja on alusetud. Kaitsja lähtub oma taotluses sellest, et M. R.il otsasõidu põhjustas teine sõiduauto, mis ilmus ootamatult parkimisalast pöörderitta. Kaitsja väide ei rajane kohtumenetluse käigus tuvastatule. Kohtumenetluses on liiklustehnilise ekspertiisi aktiga leidnud tuvastamist, et Audi 80, millele süüdistatava juhitav Jaguar otsa sõitis, seisis pöördereas ja ootas foor lubavat tuld. Samal ajal ületasid jalakäijad sõiduteed. Kaitsja väide, et “Silves vaatas pöördeala ja nägi ühtlasi, et see on liiklemiseks 6 vaba” on paljasõnaline ja sündmuse tõendatud tehioludega vastuolus olev väide. Olukorras, kus pöörderida oleks olnud vaba, ei oleks Jaguar saanud Audi 80 rammida. Kaitsja versiooni toimunust ei kinnita ükski menetluse käigus uuritud tõend. Vastupidi, lisaks ekspertiisiaktile, kinnitavad tunnistajad H. U. ja E. H., et nad olid oodanud foori taga lubavat tuld ca 10-20 sekundit, kui Jaguar H. U. juhitavale sõiduautot rammis. Lisaks, sündmuskohta vaadeldes on ilmne, et seal ei olegi teeäärt kuhu Audi oleks saanud olla pargitud. Pöörderida ääristavad raudpiirded mõlemal pool jalakäigurada ja selle taga on puuhekk. Auto parkimiseks seal ruumi ei ole. Seega, on kaitsja väide otseses vastuolus tegelike asjaoludega. Mis puutub kaitsja väitesse, et tõendamata on T. Silvese poolt ebasobiliku sõidukiiruse valik, siis jällegi ei saa kannatanud kaitsja väitega nõustuda. Sobilik on sõidukiirus, mis võimaldab juhil järgida liikluseeskirjast tulenevaid nõudeid ja ohutusreegleid. Jalakäijatega ääristatud ristmikule lähenedes ja manöövrit sooritama asudes, on sõidukijuhil kohustus liikumiskiirust vähendada, et ennetada võimalikke ohte (laste teele jooksmine vms). Käesoleval juhul kinnitavad kohtulikus ja kohtueelses menetluses kogutud tõendid, et süüdistatav ei pidurdanud kokkupõrke eelselt ega ka järgselt kordagi. Asjaolu, et süüdistatava juhitud Jaguar sõitis pärast kokkupõrget üle mitmekümne sentimeetri kõrgusest ohutussaare äärekivist ja liikus veel ca 20 m Endla tänaval vastassuunas, kinnitab et süüdistatav valis inimrohkele ristmikule lähenedes manöövri tegemiseks ebasobiliku liikumiskiiruse. Vastasel juhul oleks kokkupõrge jäänud toimumata või oleks heal juhul leidnud aset vaid Audi 80 rammimine. Kannatanu esindaja poolt esitatud apellatsioonis taotletakse T.Silvese süüditunnistamist uue otsusega KarS § 422 lg 1 alusel ning tema karistamist 2 aastase vangistusega, pöörates sellest 6 kuud kohesele täitmisele ning jättes 1 aasta ja 6 kuud tingimuslikult täitmisele pööramata, kui T. Silves ei soorita järgneva 5 aasta jooksul uut tahtliku kuritegu. Apellant leiab, et kohus on subsumeerinud T. Silvese tegevuse vale KarS-i koosseisu alusel. T. Silves on realiseerinud esialgses süüdistuses märgitud KarS § 422 lg1 koosseisu. Käesoleval juhul on nii sündmuskoha vaatlusprotokolliga, tunnistajate ütluste kui teiste asja menetlemise käigus kogutud tõenditega leidnud kinnitamist, et (
- a)ristmikule lähenedes T. Silves tema poolt juhitava sõiduauto Jaguar kiirust ei vähendanud; (
- b)T. Silves rammis foori keelava tule taga seisvat ja vasakpööret ootavat sõiduautot Audi 80; (
- c)T. Silves ei pidurdanud kordagi enne M. R.ile otsasõitu (pidurdusjälgede puudumist kinnitas sündmuskoha vaatlusprotokoll, kohtueksperdid, kes keeldusid sel põhjusel liikluskiiruse määramise osas ekspertiisi tegemisest ning ka tunnistajad (vt K. S. ütlusi)). Lisaks on kohtueelses menetluses tuvastatud, et T. Ilvesel puudusid teo toimepanemise ajal juhiload. Seega, on T. Silves täitnud KarS § 422 lg 1 objektiivse teokoosseisu. KarS § 422 lg 1 subjektiivne teokoosseis eeldab liiklusnõuete tahtlikku rikkumist ja ettevaatamatusest tagajärje põhjustamist. Seega, peab T. Silvesele KarS § 7 422 lg 1 omistamiseks olema tuvastatud, et süüdistatav pidas võimalikuks, et ta rikub liikluseeskirju ja möönis seda. Olukorras, kus T. Silves lähenes reguleeritud ristmikule, mille vaskpoolsel sõidureal ootas foori lubavat tuld sõiduauto ning ohutussaare kõrval ületasid teed jalakäijad, s.h koolilapsed ning asus kiirust vähendamata (s.t kordagi pidurdamata) sooritama eesseisvat autot eirates vasakpööret, pidi T. Silves aru saama, et ta eirab liikluseeskirjast juhile tulenevaid hoolsusnõudeid – enne kõike liikluseeskirja §-dest 56, 64, 154 tulenevat kohustust aeglustada liikumiskiirust, kui tee ääres on vähekaitstud isikud (lapsed) või lähenetakse ristmikule. Samuti Liikluseeskirja §-i 91, mis kohustab juhti enne manöövrit veenduma selle ohutuses. Süüdistatava tahtlus ei pea ulatuma tagajärjeni (käesoleval juhul 8aastasele koolilapsele raske tervisekahjustuse tekitamiseni), vaid piisab ükskõiksusest elementaarsete liiklusnõuete järgimisel. Asjaolu, et T. Silves asus täiskiirusel tegema manöövrit (pööre), mis juba iseenesest eeldab hoo vähendamist, ning eiras täiendavaid ohutusnõudeid, mis seonduvad laste, jalakäijate ja ristmikega, annab kinnitust sellest, et T. Silves rikkus teadlikult liikluseeskirju ja möönis seda (otsene tahtlus).T. Silvese tegevuse hindamisel ei saa jätta tähelepanuta ka asjaolu, et süüdistatavat oli teo toimepanemise hetkele eelnevalt karistatud juba kümnel korral liikluseeskirja nõuete rikkumise eest (s.h liiklusohtliku olukorra loomise eest), mistõttu võib teha järelduse, et süüdistatavale oli omane liikluseeskirju eirav sõidustiil. Viimaks, kohtueelses ja kohtulikus menetluses ei ole tuvastatud ainsatki asjaolu, mis annaks alust arvata, et T. Silves soovis liikluseeskirjade rikkumist vältida ja tegi selleks endast kõik oleneva (N: vähendas ristmikule lähenedes kiirust, pidurdas pärast kokkupõrget Audi 80-ga vms). T. Silves on realiseerinud KarS § 422 lg 1 subjektiivse koosseisu. Apellant leiab, et kohus ei ole seotud prokuröri poolt esitatud kuriteokvalifikatsiooniga Arusaamatutel põhjustel loobus prokurör viimasel kohtuistungil algsest süüdistusest ja palus T. Silvese süüdi tunnistada KarS § 423 lg1 alusel. Prokurör ei põhistanud, miks ta leiab, et T. Silves on ettevaatamatusest ja mitte tahtlikult rikkunud Liikluseeskirja nõudeid. Kohus ei ole otsuses sõnagagi analüüsinud T. Silvese tegevuse subjektiivset külge ja põhistanud, miks ta leiab, et T. Silvese süüdi tunnistamiseks KarS § 422 lg 1 alusel puudub alus. Apellant on seisukohal, et kohus ei ole seotud prokuröri poolt märgitud kuriteokvalifikatsiooniga ning oleks pidanud kohtumenetluses tõendamist leidnud asjaolude pinnalt tunnistama T. Silvese süüdi KarS § 422 lg 1 alusel. Kui lugeda kohus seotuks prokuröri poolt pakutava kvalifikatsiooniga, siis tekib paratamatult küsimus kannatanu ja tema esindaja menetlusliku rolli olemuses, kuna nii väga kui kohus seda ka sooviks, ei saa ta prokuröri seisukohast mööda minna ning kannatanu ja tema esindaja seisukohta kvalifikatsiooni osas arvestada. Samuti puuduks süüdistusega absoluutse seotuse korral kohtul igasugune iseseisev otsustusruum ja kui prokurör oleks näiteks käesoleval juhul taotlenud T. Silvese tegevuse kvalifitseerimist mõne varavastase süüteo koosseisu alusel, oleks kohus pidanud sellest lähtuvalt ka hindama, kas T. Silves on pannud toime varavastase süüteo või ei. 8 Selline lahendus riivaks aga ebaproportsionaalselt kannatanu õigusi kriminaalmenetluses, kuna süüdlase karistamine õige koosseisu alusel on kannatanu keskne huvi kriminaalmenetluses. Kui selle huvi realiseerumine jääb sõltuvusse prokuröri suvast, parimast äranägemisest või millestki kolmandast, siis ei saa lugeda kannatanu õigusi tagatuks kriminaalmenetluses. Lisaks tuleneb ka KrMS § 430 lg 4 p-st 1, et “Prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel võib ringkonnakohus tunnistada süüdistatava süüdi raskemas kuriteos ja mõista raskema karistuse või jätta karistuse muutmata.” Seega, tuleneb KrMS otseselt, et ringkonnakohus ei ole seotud süüdistatava süüditunnistamisel raskemas kuriteos prokuröri taotlustega, vaid võib lähtuda ka ainuüksi kannatanu apellatsioonkaebuses esitatust. Kohus on põhjendamatult jätnud karistuse kogu ulatuses täitmisele pööramata T. Silves on varasemalt kriminaalkorras karistatud ning enam kui 10. korral liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud isik, kes teadlikult liiklusohutus reegleid eirates põhjustas 8. aastasele M. R.ile eluohtliku tervisekahjustuse. Vaid õnn ja meditsiinitöötajate professionaalne tegevus päästsid koolitüdruku kindlast surmast. Kohus ei ole otsuses põhistanud, miks ta jättis prokuröri poolt taotletud reaalse vangistuse kohaldamata ning mõistis kogu vangistuse tingimuslikult täitmisele. Apellant leiab, et põhjendatud on pöörata T. Silvesele mõistetav karistus osaliselt täitmisele. T. Silves ei ole “ühekordne eksija” – tegemist on retsidiivse liiklushuligaaniga, kelle teadlikult hooletu sõidumaneer oleks peaaegu põhjustanud 8. aastase tütarlapse surma. Kannatanu palub mõista T. Silvesele karistuseks 2 aastat vangistust, pöörates sellest 6 kuud kohesele täitmisele ning jättes 1. aasta ja 6 kuud tingimuslikult täitmisele pööramata, kui T. Silves ei soorita järgneva 5 aasta jooksul uut tahtliku kuritegu. Veel leitakse apellatsioonis, et kohus on põhjendamatult jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata. Kohus ei ole kohtuotsuses sisuliselt tsiviilhagi analüüsinud. Kohus on vaid märkinud, et süüdistatava ja kannatanu vahel on toimunud läbirääkimised, mille kohaselt palus kannatanu kanda süüdsitataval toetussumma Tallinna lastehaigla arveldusarvele ning süüdistatav seda ka 10 000 krooni osas tegi. Viidates VÕS § 1043 ;§ 1045 lg 1 p-i 2; VÕS § 1056 lg 1 ja 1057 ;VÕS § 130 lg 2 taotleb kannatanu esindaja T.Silveselt välja mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Mõistliku hüvitise määratlemisel palub kannatanu võtta arvesse: 1. kehavigasutse iseloomu: otsmiku-oimu piirkonnas 1,5 cm paksune kõvakelmepealne hematoom, ulatuslikud verevalumid kehal, hüppeliigese murd, vaagnaluu ja parem põlve põrutused, külgvatsakeste nihestus, koljuluu murd, ajuturse; pärast kokkupõrget langes kannatanu pindmisesse koomasse, seejärel teostati talle ajuoperatsioon ja saadeti intensiivravisse. Kannatanu oli kokku taastusravil 3 kuud ja veetis kogu taastusravile järgnenud suvevaheaja kipsis jala ja seotud peaga tubastes tingimustes; 9 2. 3. kannatanu vanus: kannatanu oli teo toimepanemise hetkel 8 aastane. Lapse arusaamisvõime toimunust, samuti füüsiline ja vaimne võime otsasõitu ja sellega põhjustatud tagajärgi taluda, ei ole võrreldav täiskasvanu omaga. Kaheksa aastase lapse jaoks kujutas otsaõit endast tunduvalt ulatuslikumat õiguste riivet. Kannatanul läks juhtunu tagajärjel paar aastat aega, enne kui ta julges uuesti üksinda tänaval liigelda. Hingelisest üleelamisest taastumine ja juhtunu enda jaoks ratsionaliseerimine on lapseealise jaoks märkimisväärselt keerulisem ja valulisem protsess kui täiskasvanud isiku jaoks. tervisekahjustuste järelmõjude suur avaldumisvõimalus tulevikus: olgugi, et kannatanu on tänaseks päevaks otsasõidu tagajärgedest loodetavasti pea täielikult taastunud (kui jätta tähelepanuta aeg ajalt tekkivad peavalud), oli süüdistatava poolt põhjustatud tervisekahjustuse iseloom selline, mille kahjulikud tagajärjed võivad avalduda alles aastate pärast ning märkimisväärselt halvendada kannatanu elukvaliteeti. Eespool öeldut arvesse võttes, on kannatanu arvamusel, et 250 000 krooni kujutab endast mõistlikku rahalist hüvitist kannatanule süüdistatava poolt põhjustatud mittevaralise kahju eest. Apellatsioonikohtu istungil toetas süüdistatava kaitsja enda poolt esitatud apellatsiooni ning palus jätta kannatanu esindaja apellatsiooni rahuldamata. Kannatanu esindaja toetas enda poolt esitatud apellatsiooni ja taotles süüdistatava kaitsja apellatsiooni rahuldamata jätmist. Prokurör taotles süüdistatava kaitsja apellatsiooni rahuldamata jätmist ja kannatanu esindaja apellatsiooni osalist rahuldamist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, apellatsioonidega järeldustele. kuulanud ära menetlusosalised, ja kriminaaltoimiku materjalidega, tutvunud esitatud tuli alljärgnevatele 1) Süüdistatava kaitsja adv. A.Gorkini apellatsiooni osas. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited on paljasõnalised ning ei saa olla maakohtu otsuse tühistamise aluseks. 1.1 Kohtukolleegium nõustub kannatanu esindaja poolt süüdistatava kaitsja apellatsioonile esitatud vastuväidetega selles, et väited nagu oleks tagajärje põhjustanud AUDI juht, mis ilmus ootamatult parkimisalast pöörderitta, on paljasõnalised kuna ei rajane maakohtu poolt tuvastatule. Selle väite lükkavad ümber maakohtu otsuses toodud tõendid, milliseid maakohus on oma otsuses hinnanud nende kogumis ja ka otsusega tuvastatud kuriteo tehiolud. Liiklustehnilise ekspertiisi aktiga on leidnud tuvastamist, et Audi 80, millele süüdistatava juhitav Jaguar otsa sõitis, seisis pöördereas ja ootas foori lubavat 10 tuld. Samal ajal ületasid jalakäijad sõiduteed. Ka see kaitsja väide, et “Silves vaatas pöördeala ja nägi ühtlasi, et see on liiklemiseks vaba” on paljasõnaline ja sündmuse tõendatud tehioludega vastuolus olev väide. Kaitsja versiooni toimunust ei kinnita ükski menetluse käigus uuritud tõend. Maakohtu vastupidine seisukoht rajaneb ekspertiisiaktile, mille järeldusi kinnitavad tunnistajad H. U. ja E. H.. Maakohtu seisukoht selles, et sõiduauto AUDI juht ei tekitanud ohtu tagant lähenenud Jaguarile, mida juhtis T.Silves, on põhjendatud ja see ei rajane mitte ainult süüdistatava kaitsja poolt kahtluse alla seatud liiklustehnilise ekspertiisi järeldusele vaid ka teistele maakohtu otsuses loetletud tõenditele, milliseid kohus on kogumis hinnanud. Kohtukolleegium leiab, et põhjendatult on süüdistatavale etteheidetud ebasobiliku sõidukiiruse valikut. T.Silvese poolt valitud sõidukiirus ei võimaldanud tal järgida liikluseeskirjast tulenevaid nõudeid ja ohutusreegleid. Jalakäijatega ääristatud ristmikule lähenedes ja manöövrit sooritama asudes, on sõidukijuhil kohustus liikumiskiirust vähendada, et ennetada võimalikke ohte (laste teele jooksmine vms). Käesoleval juhul kinnitavad kohtulikus ja kohtueelses menetluses kogutud tõendid, et süüdistatav ei pidurdanud kokkupõrke eelselt ega ka järgselt kordagi. Asjaolu, et süüdistatava juhitud Jaguar sõitis pärast kokkupõrget üle mitmekümne sentimeetri kõrgusest ohutussaare äärekivist ja liikus veel ca 20 m Endla tänaval vastassuunas, kinnitab et süüdistatav valis inimrohkele ristmikule lähenedes manöövri tegemiseks ebasobiliku liikumiskiiruse. Vastasel juhul oleks kokkupõrge jäänud toimumata või oleks heal juhul leidnud aset vaid Audi 80 rammimine. Kohtukolleegium leiab, et LE punktis 123 ettenähtud kohustuse nõuetekohane täitmine T.Silvese poolt oleks konkreetse liiklusõnnetuse ära hoidnud. T.Silves , lähenedes ristmikule, ei olnud ettevaatlik ning ei vähendanud õigeaegselt sõidukiirust sellisel määral, mis oleks konkreetses liiklussituatsioonis olnud ohutu kõikidele liiklejatele, hoidmaks ära otsasõidu alaealisele 1.2.Veel väidab süüdistatava kaitsja oma apellatsioonis , et maakohus on eiranud Riigikohtu poolt korduvalt rõhutatud seisukohta, mis kohustab kohtuid hindama kõigi liiklusõnnetuse osapoolte käitumist. Maakohus ei ole kaitsja arvates aga AUDI juhi käitumist analüüsinud ja hinnanud. Sellise kaitsja väitega nõustuda ei saa. Maakohus on oma otsusega tuvastanud, et AUDI, millele T.Silvese poolt juhitav Jaguar otsa sõitis, seisis otsasõidu momendil ristmikul foori punase tule all. Selline käitumine ei saa olla AUDI juhile etteheidetav, vastupidi see on igati kooskõlas liiklusohutusnõuetega. Järelikult on maakohus välja öelnud oma seisukoha AUDI juhi käitumise osas ja AUDI juhi käitumine liiklusõnnetuse momendil ei välista ega vähenda T.Silvese süüd. 1.3. Süüdistuses loetletud LE nõuete rikkumiste ja nende rikkumiste ning saabunud tagajärje vahelise põhjusliku seose osas märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1-125-03 märkinud, et tagajärje suhtes põhjuslik tegu peab kajastuma konkreetses kriminaalõiguslikus etteheites. Põhjuslik käitumine ammendab ennast sellisel juhul kriminaalõiguses (kuritegude 11 konkurentsi puhul võimalik et ka mitmes eraldi kuriteokoosseisus) ja seda ei saa käsitleda eraldi väärteona. See põhimõte on kinnistatud ka materiaalõiguses, täpsemalt KarS 3 lg-s 5, mis sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo - ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Maakohtu otsusest on väljaloetav, milliseid süüdistuses loetletud rikkumisi on kohus pidanud põhjuslikus seoses olevaks saabunud tagajärjega. Nii on maakohus tulnud järeldusele, et tõendamist on leidnud Tõnu Silves’e süü selles, et juhtides 03.06.2004 kella 09.50 ajal Tallinnas Endla tänaval suunaga Tehnika tänavalt Tõnismäe tänava poole mootorsõidukit Jaguar S-Type R . Endla, Suur-Ameerika ja Koidu tänavate ristmikule lähenedes ei olnud ta ettevaatlik, valis sõidukiiruse, mis ei vastanud liiklusoludele ning põrkas kokku sõiduautoga Audi 80, mis seisis Endla, Suur-Ameerika ja Koidu tänavate ristmikul vasakpöörde võimalust oodates nooltuledega foori punase tule taga. Pärast kokkupõrget Audi 80 parempoolse tagaosaga suundus Tõnu Silvese juhitav Jaguar S-Type R registreerimisnumbriga XXX XXX edasi Tõnismäe tänava suunas, ületades ristmikul oleva pärisuunavööndi sõiduradasid lahutava eraldussaare ning liikudes seejärel vastassuunavööndisse, kus sõitis otsa reguleerimata ülekäigurada ületavale 8-aastasele M. R.`ile, kes ületas Endla tänavat vasakult paremale sõiduauto liikumissuunas, tekitades kannatanule kehavigastusi, mis olid eluohtlikud nii tekitamise ajal kui ka selle järgselt. Kohtukolleegium peab siinjuures asjassepuutuvaks viidata ka Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-92-07 antud selgitusele ja väljendatud seisukohale. Nii on Riigikohus selgitanud, et olukorda, kus näiliselt on tegemist süütegude kogumiga, kuid tegelikult süütegude kogum puudub ning isiku tegu subsumeeritakse ühe koosseisu alla, nimetatakse seadusekonkurentsiks. Tuntakse kolme liiki seaduskonkurentsi – spetsiaalsust, …..subsidiaarsust….ning konsumeerimist ehk äratarvitamist. Konsumeerimine on olukord, kus koos raskema põhideliktiga on toime pandud mittekaristatav eel- või järeltegu. Seejuures on oluline, et süüdimõistmine põhiteos ammendab kaasnevate tegude ebaõiguse. Põhidelikt neelab eel- või järeldelikti üksnes siis, kui neis avaldub väiksem ebaõigus kui põhideliktis. Sellisel juhul loetakse eel- või järeldelikti taunitavus põhideliktiga kaetuks ning isikut karistatakse üksnes põhidelikti eest. Eel- või järeldeliktiga kaasneva ebaõiguse suuruse kindlaksmääramiseks tuleb arvesse võtta kõiki faktilisi asjaolusid ning mitte taandada eel- või järelteo ja põhiteoga kaasneva ebaõiguse väljaselgitamist üksnes nimetatud tegude eest ette nähtud karistuste võrdlemisele. Järelteo neeldumist põhiteos ei toimu juhtudel kui järeltegu suurendab eelneva teo kahju; kui järelteoga kahjustatakse mingit muud õigushüve kui kahjustati põhiteoga ning kui järelteoga piiratakse kolmandate isikute õigushüvesid. Sellistel juhtudel on selge, et järelteoga kaasnev ebaõigus on niivõrd suur, et järelteo neeldumine põhideliktis ei ole võimalik. Samas on eelnev üksnes näitlik loetelu ning lähtudes konkreetse kriminaalasja faktilistest asjaoludest võib kohus ka muudel juhtudel jõuda järeldusele, et järeltegu põhideliktis ei neeldu. 12 1.4. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-185-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav . Kohtukolleegiumi arvates on vaidlustatud kohtuotsuses maakohtu järelduse kujunemine kohtuotsuse lugejale arusaadav ja jälgitav. Sisuliselt taotletakse apellatsioonis maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ja selle tulemusena süüdistatava õigeksmõistmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. 2) Kannatanu esindaja adv. R.Raski apellatsiooni osas. 2.1. Kohtu seotusest prokuröri poolt esitatud kuriteokvalifikatsiooniga. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kannatanul võimalik vaidlustada süüdistatava T.Silvese käitumisele antud juriidilist kvalifikatsiooni ja nimelt, taotleda tema tegevuse ümberkvalifitseermist raskemale kuriteole. Kannatanu esindaja on seisukohal, et kui lugeda kohus seotuks prokuröri poolt pakutava kvalifikatsiooniga, siis tekib paratamatult küsimus kannatanu ja tema esindaja menetlusliku rolli olemuses, kuna nii väga kui kohus seda ka sooviks, ei saa ta prokuröri seisukohast mööda minna ning kannatanu ja tema esindaja seisukohta kvalifikatsiooni osas arvestada. Kohtukolleegium märgib, et analoogne on olukord, kui isik mõistetakse õigeks seoses prokuröri poolt süüdistusest loobumisega. Olenemata kannatanu esindaja poolt apellatsioonis viidatud KrMS prg. 430 lg 4 p.-le 1, puudub ka sellisel juhul kannatanul apellatsiooniõigus ja seda veel olukorras, kus seadus otseselt seda ei piira. Sellele olukorrale on Riigikohus omapoolse hinnangu andnud määruses nr. 3-1-1-49-07 ja selgitanud, et seaduse ühetaolise kohaldamise huvides ning KrMS § 2 p 4 alusel selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et KrMS §-dest 14, 268 ning 301 tulenevalt ei ole kannatanul apellatsiooniõigust, kui esimese astme kohtus mõistetakse süüdistatav õigeks KrMS § 301 alusel, s.t prokuröri poolt süüdistusest loobumise tõttu. Kohtukolleegium leiab, et viidatud KrMS prg. 430 lg 4 p.1 on kohaldatav olukorras, kus maakohus on otsuse tegemisel juhindunud KrMS prg. 268 lk-s 8 kohtule antud õigusest, mille kohaselt kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Sellisel juhul on tegemist olukorraga, kus n.ö. raskemal süüdistusel on jätkuvalt ka prokuröri toetus (olenemata kas prokurör on esitanud apellatsiooni selles osas või mitte) kuna ta ei ole sellest loobunud ja kannatanu taotleb 13 apellatsioonikohtult isiku süüdimõistmist varemesitatud raskema süüdistuse järgi . Seisukohaga, et prokuröri loobumine süüdistusest on pöördumatu tagajärjega, on põhimõtteliselt nõustunud ka Riigikohus määruses nr.3-1-149-07. Mis puutub aga kannatanu esindaja apellatsioonis esitatud väitesse, et süüdistusega absoluutse seotuse korral puuduks kohtul igasugune iseseisev otsustusruum ja kui prokurör oleks näiteks käesoleval juhul taotlenud T. Silvese tegevuse kvalifitseerimist mõne varavastase süüteo koosseisu alusel, oleks kohus pidanud sellest lähtuvalt ka hindama, kas T. Silves on pannud toime varavastase süüteo või ei, siis kohtukolleegium peab toodud näitlikku situatsiooni ebaõnnestunuks ja on kindlalt veendunud, et selline olukord reaalselt on välistatud kuna ka prokuratuuris töötavad kõrgkvalifitseeritud juristid. Oma otsuses nr. 3-1-1-91-07 on Riigikohus märkinud : Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud võistlevuse põhimõtte praktilist rakendamist seoses kriminaalasja arutamise piiride ja tõendamise reeglitega. Seejuures on Riigikohus märkinud, et kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest. Andmaks hinnangut kannatanu esindaja poolt käesolevas kriminaalasjas apellatsioonis väljendatud seisukohale, peab kohtukolleegium lahendama küsimuse, mida mõista selle süüdistuse all, millistest piiridest ei tohi kohus väljuda – kas see süüdistus, mis on esitatud süüdistusaktis ja mille alusel toimus kohtumenetlus või see, millise alusel taotles prokurör kohtuvaidlustes süüdistatava süüdimõistmist. Esiteks leiab kohtukolleegium, et prokurör ei ole rikkunud KrMS prg. 268 sätteid ja on lähtunud temale KrMS prg. 268 lk-s 7 antud õigusest, mille kohaselt prokurör võib kohtuvaidlustes kuriteo samadest asjaoludest lähtudes muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades süüdistatava olukorda. Sel juhul uuendab kohus süüdistatava või kaitsja taotlusel kohtuliku uurimise või kuulutab välja vaheaja. Taotlust vaheaja välja kuulutamiseks süüdistatavalt ega kaitsjalt ei tulnud. Kannatanule sellise taotluse jaoks õigust antud ei ole ja see kinnitab veelkord seda, et peale prokuröri poolt raskemast süüdistusest loobumist, ei ole tal võimalik selle juurde tagasi pöörduda. Arvestades eeltoodut ja seda, et kehtiva võistlevuse printsiibi läbivaks põhimõtteks on see, et kohus ei saa muutuda süüdistajaks süüdistavamaks, ei olnud peale prokuröri poolt süüdistuskõnes väljaöeldud seisukohta kohtul võimalust enam T.Silvest KarS prg. 422 lg 1 alusel süüdi mõista ja kuna seda õigust ei ole ka apellatsioonikohtul, ei ole kohtukolleegiumil võimalik anda omapoolset seisukohta, kas T.Silvesele inkrimineeritud tegevus oli toime pandud tahtlikult nagu seda arvab kannatanu esindaja. KarS prg. 422 lg 1 järgi 14 T.Silvesele varem esitatud süüdistusel ei ole ja ei saa enam olla prokuröri toetust ja kuna seda süüdistust n.ö. enam ei ole, siis tulenevalt KrMS prg. 268 lg 1 sätestatust ei saa ka kohtulik arutamine selle osas toimuda. Seega vastupidiselt kannatanu esindaja seisukohale, on kohtukolleegium seisukohal, et ringkonnakohus on seotud süüdistatava süüditunnistamisel raskemas kuriteos prokuröri taotlustega ja ei saa lähtuda ainuüksi kannatanu apellatsioonkaebuses esitatust. 2.2. Kannatanu esindaja poolt apellatsioonis vaidlustatud T.Silvesele mõistetud karistuse osas märgib kohtukolleegium järgmist. Kannatanu esindaja poolt apellatsioonis karistuse osas tehtud taotlusest nähtub, et kannatanu pool ei eita KarS prg. 73 aluste olemasolu. Karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse kohaldamise ebaotstarbekus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Nõustudes süüdistatavale KarS prg. 73 sätete kohaldamisega, nõustub kannatanu esindaja sisuliselt sellega, et kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik võimaldavad vangistuse täitmisele pööramata jätta. Nii täielik kui ka osaline vangistuse täitmisele pööramata jätmine toimub ühesugustel alustel. Šokivangistuse preventiivne toime avaldub selles, et lühiajaliselt kinnipidamisasutusse paigutatuna tajub süüdlane vahetult ise oma õigusvastase käitumise tagajärgi ning võib saadud kogemuse mõjul edaspidi hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. Kohtukolleegium on seisukohal, et reaalselt on šokivangistuse efekt mõjusam juhul, kui seda kohaldatakse piisavalt lühikese aja möödumisel peale kuriteo toimepanemist. Arutatava kuriteo toimepanemisest on möödunud üle 4 aasta. Kui isik ei ole 4 aasta jooksul peale kuriteo toimepanemist pannud toime uusi kuritegusid, siis võib öelda, et tegemist on isikuga, kes saab ilma kinnipidamiskohas viibimata hoiduda kuritegude toimepanemisest. Süüdistatava kaitsja poolt apellatsioonis esitatud taotlust karistuse osas kohtuotsuse tühistamiseks ja süüdistatava karistamiseks rahalise karistusega, peab kohtukolleegium põhjendamatuks. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud asjaolusid, millised tema arvates peaks andma aluse karistuse kergendamiseks, ei ole kohtukolleegium tuvastanud. Põhjendatult on maakohus arvestanud T.Silvesele karistuse mõistmisel tema poolt varasemaid korduvaid liiklusnõuete rikkumisi. Kohtukolleegium leiab, et asjaolu, et süüdistatav ei teinud temale varem väärtegude toimepanemise eest mõistetud karistustest järeldusi ja rikkus uuesti liikluseeskirja sätteid , mis tõi kaasa raske tagajärje, on arvestatav ka temale lisakaristuse kohaldamisel ja lisakaristuse määra valikul. 2.3. Kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi jättis maakohus läbi vaatamata põhjendusega, et tsiviilhagis toodud summa suurus on vaieldav ja süüdistatav vaidleb tsiviilhagi vastu. Sellised põhjendused ei saa olla tsiviilhagi läbivaatamata jätmise aluseks. Vastupidi, need on just põhjused, miks peab tsiviilhagist tulenev vaidlus toimuma kohtumenetluses. Kui ei oleks vaidlusi, siis ei oleks vajadust pöörduda ka kohtu poole. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma otsuses nr.3-2- 15 1-19-08 märkinud, et mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. VÕS prg.130 lg 2 sõnastusest tulenevalt eeldatakse kehavigastuse või tervisekahjustuse korral rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju olemasolu. Eeltoodut arvestades, on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu otsus tsiviilhagi läbivaatamata jätmise osas, tuleb tühistada ning uue otsusega kannatanule välja mõista mittevaraline kahju hüvitamiseks rahaline hüvitis. . Seejuures juhindub kohtukolleegium VÕS prgdest 1043, 1045 lg 1 p.2, 130 lg 2, 127 lg 6 sätetest. Kohtukolleegium arvestab mõistliku hüvitise määratlemisel järgmisi asjaolusid. Mittevaraline kahju on tekitatud T.Silvese poolt tema süülise käitumisega . Kuna T.Silves on mõistetud süüdi KarS prg. 423 järgi, siis on tegemist ettevaatamatusest tekitatud mittevaralise kahjuga. Kannatanuks on 8 aastane laps, kellele liiklusnõuete täitmise osas ei ole midagi ette heita – ta ületas sõiduteed selleks ettenähtud kohas. Kannatanule oli T.Silvese süülise käitumise tagajärjel tekitatud hulgaliselt erinevates kehaosades, sh. elutähtsas – peas- kehavigastusi, millised nõudsid operatiivset sekkumist. Ajuoperatsioonijärgselt viibis kannatanu intsensiivravil, kogu suvevaheaja oli kannatanu sunnitud veetma kipsis jalaga, mis piiras oluliselt puhkamisvõimalusi võrreldes teiste temaealistega. Tegemist on kehavigastustega, milliste tagajärjed võivad ühel või teisel määral mõjutada kannatanu elukvaliteeti. Hingelised üleelamised ja juhtunust taastumine on kannatanu lapseealisust arvestades raskemad kui täiskasvanul. Ülaltoodud asjaolusid arvestades peab kohtukolleegium kannatanu esindaja poolt taotletava summa suurusjärku 250 000 krooni mõistlikuks, kuid kuna see on esitatud eeldusel, et süüdistatav on süüdi tahtlikus kuriteos, siis olukorras, kus kohtukolleegium peab lähtuma sellest et tegemist on siiski ettevaatamatusest toimepandud kuriteoga, peab kohtukolleegium vajalikuks taotletavat rahalist hüvitist vähendada ja mõistab välja rahalise hüvitise summas 200000 krooni. Süüdistatava poolt lastehaiglale tehtud rahaline annetus 10000 krooni tasaarvestusele ei kuulu. Süüdistatavalt tuleb välja mõista kannatanu kasuks kannatanu poolt makstud riigilõivu katteks osa proportsionaalselt rahuldatud tsiviilhagiga ( s.o. 4/5 kannatanu poolt makstud riigilõivust) , milline on kannatanu poolt tasutud ja millise tasumise kohta on kviitung toimikus. Riigilõivu on makstud summas 12 750 krooni. Ka esitas kannatanu esindaja apellatsioonikohtule taotluse kannatanu poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude kohta. Menetluskulud summas 16614,40 krooni moodustavad kannatanu lepingulisele esindajale makstud tasu. Süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seetõttu ja juhindudes KrMS prg. 175 lg 1 ja 180 lg 1 , kuulub süüdistatavalt käesoleva kohtuotsusega väljamõistmisele 16614,40 krooni. 16 Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4, 340 lg 2 p.5 ja lg. 4 p.5 ning 342-345 tühistab kohtukolleegium osaliselt maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Meelika Aava