1-08-3530\14

(08265000006)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Ago Kutsar, Mati Kartau Kohtuistungisekretär Liina Parv Kriminaalasi Tarvo Põkk süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja)

1. aprilli 2008 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Tarvo Põkk kaitsja vandeadvokaat Ain Laansalu Prokurör Ülle Hõrak Süüdistatav Tarvo Põkk isikukood: 37311136512 elukoht: XXX XX töökoht: OÜ XXXX XX varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja RESOLUTSIOON vandeadvokaat Ain Laansalu. Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
2. aprilli 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-3530 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja mõista Tarvo Põkkilt kohtukuluna tunnistaja sõidukulude katteks 190 krooni ja 10 senti riigituludesse. Tarvo Põkkil tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr
3. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Tarvo Põkk, 1-08-3530, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. juunist
5. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
6. juunist
7. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
8. juunist
9. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
10. aprilli 2008 otsusega tunnistati Tarvo Põkk süüdi KarS § 121 järgi ning mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 50 päevamäära, s.o 8650 krooni. Maakohus arutas T. Põkki süüdistust KarS § 121 järgi selles, et tema 08.01.2008 kella 21.00 paiku Põlva linnas U. tn. 3 asuvas spordikeskuse hoones meeste duširuumis kasutas alaealise H.P. (sünd. XXX ) suhtes füüsilist vägivalda ja tekitas kannatanule füüsilist valu: haaras tahtlikult kannatanul käega kõrist ja lükkas teda mööda seina ülesse, mistõttu kannatanu lõi pea vastu seinal olevaid riidenagisid ja lõi kannatanule tahtlikult ühel korral rusikaga vastu lõuga. T. Põkk tekitas oma tegevusega H.P. füüsilist valu ja parema lõua juurde punetuse alale 2 x 3 cm ning valulikkuse. T. Põkk ennast maakohtus temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on T. Põkki süü tõendatud: Kannatanu H.P. ütlustega, et tema oli 08.01.2008 õhtul kella 21.00 ajal koos A.R. ujulas. Nad mängisid basseinis palli, mis läks ühele tüdrukule, kelle nimi on Kristina, vastu pead. Tüdruk viskas palli basseinist välja. H.P. ütles tüdrukule, et ta palli ära tooks, kuid tüdruk seda ei teinud ja H.P. tõi ise palli ära. Tüdruku isa tuli ütlema, et mis te ülbitsete endast väiksemaga ja kas varem olete peksa saanud. Selle peale arutas H.P. A.R. , et kui see mees midagi teeb, siis kutsub Anti oma isa. Tüdruk kuulis valesti, et talle tahetakse peksa anda ja kutsus jälle oma isa. Tüdruku isa lükkas H.P. duširuumi, võttis H.P. kõrist kinni, tõstis ta üles, lükkas vastu seina ja tõstis veel üles nii, et H.P. lõi pea vastu riidenagi ära. Korraks lasi lahti ja siis tõstis uuesti üles küsides, kas said aru. Seejärel lõi mees teda rusikaga lõua alla. Siis lasi lahti ja mõlemad läksid duširuumist välja. Tüdruku isa läks A.R. rääkima ja H.P. läks Kristinaga rääkima, et mis ta halba tegi, et isa kallale tuli. Seepeale tuli Kristina isa jälle ja lükkas H.P. uuesti duširuumi. Mees tõstis H.P. uuesti kõrist kinni hoides üles. Sellel hetkel astus 2 sisse A.R. ja siis lasi T. Põkk H.P. lahti. H.P. läks riietusruumi ja hakkas nutma. Tal oli kõrist ja pea pealt valus. Pärast läksid poisid veel ujuma. Ujulast lahkudes läksid nad kiirabisse, kus H.P. leiti kaela pealt sõrmejäljed. Koju minnes rääkis ta juhtunust ka emale. - Kannatanu seadusliku esindaja A.P. ütlustega, et ühel õhtul helistas temale tundmatu mees, kes rääkis, et ujulas oli intsident A.P. pojaga, kes käitus lugupidamatult ja mees noomis teda. Kui poeg koju jõudis, oli tal kael punetav ja laiguline ning peas väike muhk. Hiljem T. Põkkiga rääkides võttis T. Põkk omaks, et tõstis poissi kaelast üles, kuid löömist ta ei tunnistanud. - Tunnistaja A.R. ütlustega, mille kohaselt oli tema koos H.P. ujulas. Nad mängisid lastebasseinis palli, mis põrkas ühele tüdrukule, kelle nimi on Kristina, vastu pead. Tüdruk viskas palli basseinist välja. Poisid tahtsid, et tüdruk palli ära tooks, kuid tüdruk kutsus oma isa. Kristina isa viis H.P. kaks korda duširuumi. Kui A.R. teisel korral duširuumi järgi läks, hoidis Kristina isa H.P. kaelast kinni. H.P. oli kaela peal punane jutt. Poisid läksid veel paariks minutiks ujuma ja ujulast lahkudes läksid haiglasse. - Tunnistaja K.P. ütlustega, et tema ujus lastebasseinis, kus poisid hakkasid teda kiusama. Nad viskasid palliga vastu pead ja pall läks basseinist välja. K.P. palli üles ei otsinud ja poisid ütlesid seepeale, et oled ülbeks läinud. K.P. läks isale ütlema, et poisid kiusavad. Isa ütles poistele, et ärge enam tehke. K.P. kuulis, kui poisid omavahel rääkisid, et anname sellele põkatsile peksa. K.P. läks seda isale ütlema. Isa rääkis ka ujulatöötajaga ning viis H.P. käest kinni riietusruumi. Isa rääkis riietusruumis H.P. , kes vaidles vastu, et pole midagi teinud. - Patsiendikaardiga, millest nähtuvalt on 08.01.2008 kella 21.54 ajal kiirabisse pöördunud H.P. kaebusega, et kella 21.38 ajal ujula duširuumis tõstis T. Põkk ta kaelast üles. H.P. tehti kindlaks parema alalõua nurga juures kerge punetus 2 x 3 cm ja patsient kaebas valu. Maakohus leidis, et T. Põkki süü on tõendatud kannatanu, kannatanu esindaja ja tunnistajate ütlustega ning patsiendikaartiga. T. Põkk ei eitanud, et ta 08.01.2008 õhtul spordikeskuse ujulas H.P. meeste duširuumi viis. Seda kinnitasid ka tunnistajad A.R. ning K.P. . H.P. ütlused selle kohta, et T. Põkk teda kõrist kinni hoides üles tõstis on kooskõlas ka tunnistaja A.R. ütlustega, kes seda duširuumi sisenedes pealt nägi. Patsiendikaardist nähtuvalt on kella 21.54 ajal H.P. kindlaks tehtud parema alalõua nurga juures 2 x 3 cm suurune kerge punetus. Punast jälge kaelal nägid samal õhtul ka tunnistaja A.R. ning kannatanu seaduslik esindaja A.P. . Asjaolu, et H.P. ütlused kõrist kinnihoidmise ja ülestõstmise kohta on kooskõlas ka tunnistaja A.R. ütlustega, A.P. ütlustega, samuti patsiendikaardis fikseerituga, teeb kannatanu ütlused usaldusväärsemaks kui süüdistatava T. Põkki ütlused. Patsiendikaardis fikseeritud leid H.P. kaelal viitab asjaolule, et kaela oli mingil viisil füüsiliselt mõjutatud. Asjaolu, et ajavahemik ujulas toimunu ja H.P. kiirabisse pöördumise vahel on olnud äärmiselt väike, annab alust asuda seisukohale, et kannatanu H.P. kaelal olnud punetus oli tekkinud just vägivalla kasutamisest ujulas, mitte mingil muul viisil ja mU. kohas. Tunnistaja A.R. ütluste kohaselt hetkel, kui tema duširuumi astus, seal teisi isikuid peale tema enda, T. Põkki ja H.P. ei olnud. Tunnistaja A.R. kinnitas, et T. Põkk lasi H.P. kohe lahti, kui tema duširuumi sisenes. H.P. rääkis ka emale nii kaelast tõstmisest kui rusikaga löömisest kui ka pea äralöömisest vastu riidenagi. A.P. kinnitusel oli temal T. Põkkiga hiljem juttu nii kaelast tõstmisest kui löömisest. Kuigi löömist T. Põkk eitas, tunnistas ta A.P. kaelast tõstmist. Asjaolu, et H.P. samal õhtul vahetult peale juhtunut kodus avaldas, et T. Põkk lisaks kaelast tõstmisele teda ka rusikaga lõi, viitab sellele, et tegemist ei ole kannatanu poolt hiljem väljamõeldud süüdistusega, vaid tegelikkuses sel õhtul aset leidnud sündmusega. Kannatanu H.P. ja tunnistaja A.R. ütluste õigsuses ei ole alust kahelda. H.P. ja A.R. varasemad korrarikkumised ujulas, samuti kalduvus käituda täiskasvanute suhtes lugupidamatult või kaheldava väärtusega videote valmistamine, ei tähenda iseenesest seda, et 3 nad 08.01.2008 õhtul ujulas juhtunu kohta valetasid. H.P. ja A.R. ütlused on kooskõlas ka muude tõenditega, eelkõige patsiendikaardis tooduga, samuti A.P. ütlustega. KarS § 28 lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piire. TunnistajaK.P. i ütlustest nähtub, et tema sai H.P. ja A.R. omavahelisest jutuajamisest aru selliselt, et plaanitakse K.P. ile peksa anda ja kuuldust rääkis ta ka isa T. Põkkile. Kui eeldada, et K.P. poiste jutuajamisest õigesti aru sai, võib sellist tegevust (ähvardust teisele isikule peksa anda) tõepoolest pidada õigusvastaseks ründeksK.P. i suhtes. Tütrelt kuuldu ajendas T. Põkki minema poisse korrale kutsuma, kuid hetke, mil leidis aset vägivalla kasutamine, ei saa kuidagi lugeda T. Põkki hädakaitseseisundis olevaks. Hädakaitseseisund tekib vahetult olemasoleva või vahetult eesseisva õigusvastase ründe tõttu. Kui eeldada, et kannatanu H.P. basseinis olles kuidagiK.P. i vägivallaga ähvardas, ei olnud T. Põkki ja H.P. duširuumi jõudes selle ähvarduse näol enam tegemist ei vahetu ega vahetult eesseisva ründega. Õigusvastane rünne, s.o väidetavK.P. i ähvardamine vägivalla kasutamisega, oli ähvarduse tegemisega jaK.P. ile teatavakssaamisega juba basseinis lõpule viidud. Ükski tõend ei viita sellele, et H.P. oli kavasK.P. i ähvardamist jätkata. Hetkel, mil K.P. kuulis vägivalla kasutamise ähvardusest ja läks seda isale ütlema, ei olnud tegemist ka enam mingi muu õigusvastase ründega, mida saanuks T. Põkk vahetult tõrjuda. Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. T. Põkki käitumises on karistust raskendavaks asjaoluks süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes. Karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu T. Põkki kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni kohaselt kinnitab kannatanu H.P. ja tunnistaja A.R. ütluste ebausutavust nende käitumine sündmuste ajal kui ka pärast sündmusi. Kui T. Põkk oleks tõesti tarvitanud H.P. suhtes vägivalda, siis oleks tal olnud võimalus pöörduda ujula töötaja poole abi saamiseks. Samuti ei ole usutav, et poiss, kelle suhtes on tarvitatud vägivalda, läheks tagasi ujulasse mängima. Asjaolu, et kannatanu ja tunnistaja A.R. on tahtlikult asjaolusid moonutanud, kinnitab ka kiirabikaart, millest nähtub üksnes kaelal asuv füsioloogiline leid. Hiljem on kannatanu ka juurde mõelnud muhu peas, millest oleks saanud meditsiinitöötajat koheselt informeerida. Samuti on väljamõeldis kannatanu väide, et teda löödi lõua alla samal ajal kui teda kõrist hoiti. Füüsiliselt on võimatu lüüa kohta, mis väidetavalt on ründaja teise käega kaetud. Kui kannatanut väidetavalt korduvalt jõuga kõrist üles tõsteti, siis pidanuks füsioloogiline leid kaelal olema ulatuslikum ning mitte piirduma ainult punetusega. Kannatanu esindaja seletused ei saa olla usaldusväärseteks tõenditeks sündmuse osas, kuivõrd need põhinevad kannatanu enda valelikul seletusel. Kannatanul ja tunnistaja A.R. oli põhjust valetamiseks. Nii kannatanu kui ka tunnistaja on Põlva Spordikeskuse probleemsed kliendid. Teades, et teiste laste järjekordsest kiusamisest võib tekkida probleeme ujula külastuskeelu näol, soovisid kannatanu ja tunnistaja A.R. ennast näidata ohvritena. H.P. ja A.R. on arenenud fantaasiaga noorukid, mida kinnitavad ka A.R. kasutajanime all üleslaaditud videod, mis rõhutavad nende ettekujutust tõe moonutamise võimalustest. Kuna T. Põkki tegevus (kannatanu basseinist välja viimine ja lahkuma sundimine) oli kannatanut häbistav tegevus, siis soovis kannatanu kättemaksu kuriteo kahtluse organiseerimise abil. 4 T. Põkki ütlusi ei saa kahtluse alla seada üksnes seetõttu, et need on antud süüdistatavana. Kannatanu viibimist duširuumis nägi pealt ka tunnistaja A.P. , kes võib tegelikku olukorda selgitada. Isegi kui T. Põkk oleks tarvitanud vägivalda, oleks see olnud inimlikult õigustatud. Isiku tegu, kes tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ei ole õigusvastane KarS § 28 lg 1 järgi. Tunnistaja K.P. tajus ilmselgelt kannatanu kui ka tunnistaja A.R. ähvardust enda tervise kahjustamisele. K.P. pidanuks vastavalt ähvardusele peksa saama peale ujulast väljumist. Seega oli tegemist vahetult eesseisva õigusvastase ründega. Isegi juhul kui T. Põkk hoidnuks H.P. kõrist või oleks teda lõua alla löönud, tuleb arvestada, et tegemist oli probleemsete noorukitega, kelle suhtes tsiviliseeritumad meetodid ei ole toiminud. Antud juhul oli tegu T. Põkki tütre kaitsmisega vahetult eelseisva ründe eest. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, apellantide taotlusel tunnistaja A.P. i, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
11. Kaitsja apellatsioonis on esitatud uue tõendina tunnistaja A.P. , kuid eelkõige taotletakse siiski olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt T. Põkki õigeksmõistmist. Erilist tähelepanu palutakse pöörata kannatanu H.P. ja tunnistaja A.R. ütlustele nendes väidetavalt sisalduvate vastuolude tõttu. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu süüdimõistva otsuse järelduste ümberhindamist. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (lk 72 pöördel-74). Süüdimõistva otsuse tegemisega on antud hinnang ka kaitsja taotlusele T. Põkk õigeks mõista, mis esitati kohtulikes vaidlustes (lk 70). Sama taotlust korratakse ka apellatsioonis (lk 78-80), kus leitakse, et maakohus on tõendeid ühekülgselt hinnanud, pole arvestanud kannatanu ja tunnistajate ütluste vastuolulisust, on patsiendikaarti ebaõigesti hinnanud ning ei ole arvestanud hädakaitse võimalikkust antud juhtumi puhul. Kaitsja leiab, et puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et T. Põkk on talle inkrimineeritud kuriteo toime pannud ning seega maakohus on ta põhjendamatult süüdi mõistnud. Kaitsja taotles uue tõendina tunnistaja A.P. i ülekuulamist. Apellatsiooni kohaselt alles peale maakohtu istungit olevat selgunud, et A.P. nägi pealt kannatanu dušširuumi viimist. Ringkonnakohus rahuldas selle taotluse, lähtudes kaitsja väitest, et A.P. nägi pealt kannatanu dušširuumi viimist, kuid peab vajalikuks märkida, et maakohtu istungi protokollist tulenevalt (lk 68 pöördel) on T. Põkk maakohtus ütlusi andes rääkinud ka A.P. i osast tekkinud konflikti lahendamisel. Seega oli A.P. võimaliku tunnistajana teada juba maakohtu istungi ajal ja teda oleks võinud taotleda maakohtus üle kuulata nagu seda tehti näiteks tunnistaja M.I. osas (lk 56). Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule leiab, et kriminaalasjas on olemas tõendid, mis kinnitavad T. Põkkile esitatud süüdistust. Lisaks kannatanu H.P. ütlustele, kes üksikasjalikult kirjeldas, mis asjaoludel ja kuidas T. Põkk tema suhtes vägivalda tarvitas, on süüdistust kinnitanud vägivalla tarvitamist vahetult pealt näinud tunnistaja A.R. . Kannatanu vigastused 5 on fikseeritud patsiendikaardil ning neid on näinud tunnistaja A.R. ja kannatanu seaduslik esindaja tema ema A.P. . Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus on ühekülgselt tõendeid hinnanud. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maakohus rahuldas T. Põkki taotluse (lk 56) ja kuulas üle tunnistaja M.I. . Samuti võeti kriminaalasja juurde kannatanu iseloomustus (lk 60). Maakohus on andnud hinnangu (lk 73) T. Põkki poolt taotletud tunnistaja M.I. ütlustele ja on arvestanud (lk 73 pöördel) kannatanut iseloomustavat materjali. Samuti on maakohus T. Põkkile karistuse mõistmisel arvestanud (lk 74) kannatanu taunimisväärset (kasutas süüdistatavaga suhtlemisel ebasobivaid väljendeid) käitumist. Asjaolu, et kaitsja pole rahul maakohtu hinnanguga kannatanu ja tunnistaja A.R. ütlustele, ei tähenda tõendite ühekülgset hindamist, sest maakohus hindas (lk 72 pöördel) tõendeid nende kogumis, sealhulgas ka süüdistatava poolt esitatud tõendeid. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonis pööratakse väga suurt tähelepanu kannatanut ja tunnistaja A.R. d iseloomustavale materjalile ning sellele toetudes leitakse, et neil oli põhjust T. Põkki peale valetada ja süüdistus fabritseerida. Kuna tegemist on 12 aastase kannatanu ja 14 aastase tunnistajaga, siis ringkonnakohus peab süüdistuse fabritseerimise väitest tulenevalt vajalikuks välja tuua nende poolt maakohtus antud ütlusi. Kannatanu H.P. on kirjeldanud, kuidas T. Põkki tütar kutsus oma isa kohale ja kes kannatanule ütles: „mida sa tõmbled, kiusad endast väiksemaid, lähme klaarime asjad omavahel ära“ (lk 64). Edasise sündmuste käigu kohta on kannatanu andnud järgmisi ütlusi: „Ta lükkas mind seljast dušširuumi. Seal ta võttis mind kõrist kinni, tõstis üles, mul olid jalad õhus. Siis ta lükkas mind vastu seina, tõmbas veel ülespoole, nii et pea läks vastu riidenagisid. Ütles, et mis sa siin ülbitsed. Ütlesin ei ülbitse, et kogemata läks. Lasi alla, lahti. Siis tõstis uuesti üles, et kas olen aru saanud. Lõi rusikaga lõua alla, olin talle öelnud, et ära löö mind. Siis lasi ta mind lahti, läks dušširuumist välja ja läks A.R. rääkima. Mina läksin Kristinaga rääkima, et mida ma sulle halba tegin. Ütlesin Kristinale, et su isa tuli mulle kallale. Kristina isa tuli mu juurde ja lükkas mind uuesti dušširuumi, et mis sa ülbitsed. Võttis uuesti kõrist, tõstis üles, et mis sa ülbitsed siin ja A.R. astus sel ajal sisse. Siis Kristina isa lasi mind ruttu lahti ja Anti ütles, kas sõnadega ei saa rääkida, et kätega kallale läksid. Seda ütles Anti Kristina isale. Kristina isa ütles selle peale, et ta ei teinud mitte midagi, ainult rääkisime. A.R. ütles, et nägi küll. Hakkasin riietusruumis nutma, sest oli väga valus. Anti ütles, et kaela peal on jäljed, et miks kaelast kinni hoiad. Nutma hakkasin, sest oli valus ja ta lõi pea mul vastu riidenagisid. Siis oligi, et A.R. ütles, kuule, lükkasite küll teda kõrist, kaelal on sõrmejäljed“ (lk 64-64 pöördel). Lastekaitsespetsialisti küsimusele, kuidas Kristina isa sind dušširuumi vedas, on kannatanu vastanud, et seljalt nagu lükkas ja A.R. nägi seda pealt (lk 65). Kaitsja küsimusele, et kas sündmuste ajal peale T. Põkki, kannatanu ja A.R. veel keegi dušširuumis viibis, on kannatanu vastanud eitavalt (lk 65). Lastekaitsespetsialist on peale kannatanu ülekuulamist andnud arvamuse (lk 65), et ei jäänud muljet, et ta kõike välja mõtles, mingi intsident oli. Tunnistaja A.R. on maakohtus andnud järgmisi ütlusi: „Kristina isa hoidis H. kaelast kinni ja kui ma tulin, siis lasi kohe lahti. Dušširuumis olime mina, H.P. , Tarvo Põkk. Kaela peal oli H. punane jutt. Mis edasi – ütlesin, kas asja ei olnud võimalik rahulikult ajada, miks punane jutt kaela peal. Põkk ütles, et see on ujumisest. Läksime basseini tagasi, olime paar minutit, siis läksime välja. Käisime haiglas. Miks – punetuse pärast kaela peal H. . Nägite mil viisil H. dušširuumi läks – mees hoidis kaelast kinni, rääkis algul ujula töötajatega ja siis viidi dušširuumi. H.P. millal järgnesite – kui ta teist korda viis. Kaua ta esimest korda oli – minut või kaks. Teie huvi ei tundnud – ei. Tulid välja, mis edasi sai – siis omavahel midagi rääkisid, H. nuttis ja siis uuesti viis dušširuumi. Keegi veel dušširuumi sattus, kui väidetavalt teine intsident toimus – ei. Peale teist väidetavat intsidenti läksite tagasi basseini – jah. H. nuttis sel 6 ajal basseinis – siis enam mitte. Mis tegite basseinis – ujusime korra ja siis läksime minema. Mis hetkel H. nutma hakkas – siis kui ta esimest korda dušširuumist välja tuli. Oli seda nutmist ühel või mitmel korral – siis ka, kui ma dušširuumi sisenesin“ (lk 66 pöördel-67). Patsiendikaardist (lk 5) nähtub, et H.P. pöördus kiirabisse 08.01.2008 kell 21.54 kaebusega, et kella 21.38 ajal ujulas dušširuumis Põkk Kristina isa kaelast tõstis üles. H.P. tehti kindlaks parema alalõua nurga juures kerge punetus 2x3 cm ja patsient kaebas valu. Eeltoodu näitab, et koheselt H.P. pöördus kiirabisse, sest nagu tema eelpool viidatud ütlustest nähtub, T. Põkk teda mitu korda võttis kõrist kinni ja tõstis mööda seina üles ning tekitas sellega talle valu, nii et ta nutma hakkas. A.R. nägi ühel korral pealt, kui T. Põkk kannatanut kaelast kinni hoidis, samuti nägi ta kannatanu kaelal punast jutti ja seda kui kannatanu nuttis. Kannatanu esindaja tema ema A.P. on maakohtus andnud järgmisi ütlusi: „Kui poeg õhtul koju tuli, siis oli ta erutatud ja ärevuses, hakkas kohe rääkima ja seletama, mis juhtus. Rääkis sama loo, mis ta siin rääkis. Ise ka midagi nägite pojal viga olevat – jah punased laigud olid. Hiljem ütles, pea valutab ja vaadates oli muhk“ (lk 65 pöördel). A.P. on andnud ütlusi ka selle kohta, et T. Põkk vestles temaga sellest intsidendist, ei tunnistanud vägivallatsemist, kuid „seda nimetas, et tõstis kaelast üles, löömist ta ei öelnud“ (lk 65 pöördel). Ringkonnakohus, analüüsides ja hinnates eelpool viidatud kannatanu, tema seadusliku esindaja ja tunnistaja A.R. ütlusi, mida kinnitab ka patsiendikaart, leiab, et T. Põkkile esitatud süüdistus on tõendamist leidnud ning sellega on ümber lükatud kaitsja väide, et tegemist on fabritseeritud süüdistusega, mille alaealised kannatanu ja tunnistaja A.R. väidetavalt kiiresti kohapeal välja mõtlesid ja kiirabis käimisega kinnitasid. Eeltoodud tõendeid ei lükka ümber ka ringkonnakohtus üle kuulatud tunnistaja A.P. i ütlused. A.P. asendas 08.01.2008 õhtul ujula instruktorit ja mäletab, et tema poole pöördus T. Põkk, kes kaebas selle üle, et poisid kiusavad tema tütart. Ta läks ujulasse asja uurima, kuid kedagi seal ei olnud vaja korrale kutsuda. Ta nägi T. Põkki ja kannatanut ühel korral riieteruumi minemas, kuid ta ei saa välistada, et need seal ka teist korda käisid, sest ta kogu aeg ei vaadanud selles suunas. Mis seal riieteruumis T. Põkki ja kannatanu vahel toimus, seda ta ei tea. A.R. d nägi ta riieteruumi minemas vahetult enne ujula sulgemist, kas A.R. seal ka vahepeal käis, seda ta ei tea. Ringkonnakohus märgib, et viimane fakt ei oma erilist tähtsust, sest T. Põkk on ise tunnistanud (lk 68 pöördel), et kui ta kannatanuga dušširuumis oli, siis tuli sinna ka A.R. . Ringkonnakohtus T. Põkk kinnitas, et tal ei olnud kannatanuga füüsilist kontakti rohkem kui see, et ta võttis kannatanul käest kinni kui teda dušširuumi viis, sest kannatanu ei tahtnud temaga kaasa tulla. Dušširuumi viis ta kannatanu seoses sellega, et kannatanu tema tütart kiusas. T. Põkk on maakohtus öelnud: „soovitasin H.P. ära minna ja saatsin dušširuumi. Kuidas saatsite – võtsin käevarrest kinni. Mis dušširuumis toimus – poiss väitis, et pole midagi teinud ja haukus. Kes dušširuumis veel oli – kedagi, kahekesi. Kõrist haarasite – ei. Mööda seina üles lükkasite – ei. Lõite rusikaga vastu lõuga – ei. Kaua dušširuumis kahekesi olite – kuskil paar minutit. Siis tuli tal sõber järgi, A.R. , nüüd tean. Peale seda oli M.I. järgi. Oskate meelde tuletada, mida tegite, kui R. sisenes – vaidlesime H. iga. Ütlesin, et lähme küsime, kas ta on kiusanud tüdrukuid. Siis ta hakkas nutma ja ei julgenud tulla. Miks ta nutma hakkas – ei oska öelda. Vast hakkas häbi“ (lk 68 pöördel). Tunnistaja M.I. on maakohtus andnud dušširuumis toimunu kohta järgmisi ütlusi: „Tarvo jälle vestles poisiga, läksid dušširuumi poole. Läksin ka järgi pesema. Tarvo sõneles poisiga, poiss ikka, mis ta tegi, miks peab ära minema. Riidehoidu sisenesite, T. Põkk vägivalda kasutas – ei tea, kui sõnasõda on vägivald, konkreetselt ei. Poiss nuttis – ei. Kui dušširuumis olin, siis küll ei nutnud“ (lk 68). Ringkonnakohus märgib, et eelpool T. Põkk ise kinnitas, et kannatanu dušširuumis vestluse käigus hakkas nutma, M.I. aga seda ei näinud. Samuti ei näinud ta T. Põkki ja kannatanu vahelist füüsilist kontakti, sest enne teda oli ruumi sisenenud A.R. , kelle 7 ilmudes T. Põkk lasi kannatanu koheselt lahti. Maakohus on M.I. ütlustele andnud väga põhjaliku hinnangu (lk 73) ja ringkonnakohus nõustub sellega. Apellatsioonis väidetakse, et isegi juhul, kui T. Põkk oleks kasutanud vägivalda, oleks see karistusõiguslikult kui ka inimlikult olnud õigustatud. Kaitsja leiab, et isiku tegu, kes tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ei ole õigusvastane KarS § 28 lg 1 alusel. Süüdistatava tütar tajus ilmselgelt nii kannatanu kui tunnistaja A.R. ähvardust enda tervise kahjustamisele, sest ta pidanuks vastavalt ähvardusele peale ujulast väljumist peksa saama. Ilmselgelt oli tegemist vahetult eesseisva õigusvastase ründega. Kaitsja märgib, et isegi juhul, kui T. Põkk hoidnuks kannatanut kõrist või teda lõua alla löönud, siis tuleb arvestada, et tegemist oli probleemsete noorukitega, kelle suhtes tsiviliseeritumad meetodid (ujula keeld, klassiekskursioonist mahajätmine, alaealiste asjade komisjoni mõjutusvahendid) ei ole toiminud. Kaitsja leiab, et isegi juhul kui T. Põkk oleks toime pannud talle süüks arvatud vägivalla, oli sellel õigusvastasel ründel (ähvardusel kasutada vägivalda) ning väidetaval hädakaitse tegevusel nii ajaline kui ruumiline side. Kaitsja väidab, et tegemist ei olnud kättemaksuga, vaid T. Põkki tütre kaitsmisega vahetult eelseisva ründe eest. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Maakohus on kaitsja seda väidet otsuses põhjalikult käsitlenud (lk 73 pöördel -74). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega. Kaitsja viited hädakaitsele ei ole asjakohased. Kohtupraktika kohaselt selleks, et hädakaitsest üldse rääkida, tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund. Alles siis saab vaadata, kas kaitsetegevus oli õigustatud, kas see jäi hädakaitse piiridesse või ületas neid. Kui kaitseseisundit ei ole, ei ole ka hädakaitset kui õigustavat asjaolu ning kaitsetegevust ennast ei ole vaja hakatagi analüüsima. Isik vastutab sel juhul üldkorras. Maakohus ei tuvastanud antud süüdistust arutades hädakaitseseisundi esinemist. Ringkonnakohus olemasolevaid tõendeid veelkord hinnates leiab samuti, et hädakaitseseisundit antud juhul ei esinenud. Eeltoodust tulenevalt ei pea ka ringkonnakohus vajalikuks väidetaval hädakaitsel rohkem peatuda, sest hädakaitseseisundit ei esinenud. Ringkonnakohus tõendeid kogumis hinnates leiab, et T. Põkkile esitatud süüdistus on tõendamist leidnud ning pole alust teda õigeks mõista, nagu seda apellatsioonis taotletakse. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, mille hulka vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 2 kuuluvad ka tunnistajale KrMS § 178 kohaselt makstavad summad. Tunnistaja A.P. ile maksti välja sõidukulu 190.10 krooni ja see kuulub T. Põkkilt riigituludesse sissenõudmisele. Aarne Sarjas Ago Kutsar 8 Mati Kartau