1-08-10440 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 19. november 2008 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-08-10440 Kohtukoosseis Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Ago K

§ 75

lg 1 kohaselt kohustada Margus Sillatit katseajal järgima järgmisi kontrollnõudeid: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. 5.

§ 75

lg 2 p 5 kohaselt määrata Margus Sillatile kohustuseks alluda ettenähtud ravile, kui ta on selleks eelnevalt nõusoleku andnud 6. Määrata Margus Sillati elukohaks xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx 7.

§ 76

lg 5 kohaselt, kui isik katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, pöörab kohus kandmata jäänud karistuse osa kriminaalhooldusametniku ettekande alusel täitmisele.

1. Margus Sillati kaitsja määruskaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ning edasikaebamisele ei kuulu. Asjaolud Margus Sillat tunnistati Viljandi Maakohtu 21.12.2004 otsusega süüdi KrK § 100 järgi ja karistati vangistusega 5 aastat. Eelvangistuses viibitud aeg 23.11.2000-08.12.2000, s.o 16 päeva arvati karistuse hulka, ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 4 aastat 11 kuud 14 päeva vangistust. Kinnipeetava karistusaeg algas 16.05.2005 ja lõpeb 29.04.
2. Esimese astme kohtu määruse sisu Maakohtu määrusega jäeti süüdimõistetu M. Sillat tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Määruse motiivide kohaselt ei ole M. Sillat vanglas distsiplinaarrikkumisi toime pannud, vanglas töötas koristajana, on regulaarselt pöördunud psühholoogi ja psühhiaatri poole. M. Sillatit on kriminaalkorras karistatud ühel korral, tema käitumine vanglas on olnud väga hea. Oma kuriteoga ründas M. Sillat kõrgeimat õigushüve – inimelu. Mõistetud 5-aastasest vangistusest on M. Sillat kandnud ära ainult kolm ja pool aastat. Määruses leitakse, et selline karistus tapmise eest on liiga lühiajaline. Määruses märgitakse, et M. Sillati ennetähtaegsel vabastamata jätmisel on väga oluline ka M. Sillati vaimne ebastabiilsus. Isiklikust toimikust nähtuvalt pani M. Sillat kuriteo toime ärritununa ja hetkeemotsiooni ajel. Peale kuriteo toimepanemist pöördus psühhiaatri poole, kus talle määrati regulaarseks tarvitamiseks antidepressandid ning rahustina Xanax. 2005 aastal üritas ta vanglas enesetappu, tal on vanglas diagnoositud mõõdukas depressioon ja ärevushäire, enesetapukatse toimepanemise ajal esines tal sügav depressioon. Määruses ollakse seisukohal, et M. Sillat tulenevalt oma vaimsest seisundist võib olla endiselt ohtlik, tal esineb mõõdukas depressioon ja ärevushäire. Sellises vaimses seisundis ning väga raske kuriteo toime pannud isikut ei ole võimalik ennetähtaegselt vabastada. Määruse kohaselt tuleb M. Sillatil vanglas jätkuvalt psühhiaatrilist ravi saada, et oma seisundit stabiliseerida. -2- Määruskaebuses esitatud taotluste sisu Kaitsja taotleb maakohtu määruse tühistamist ja süüdimõistetu M. Sillati tingimisi enne tähtaega vabastamist. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei viita kohus ühelegi dokumendile, samuti mitte psühhiaatrilise ekspertiisi tegemise võimalusele M. Sillati psüühilise seisundi suhtes. Kohus astub sisuliselt ise eksperdi rolli, ilma vastava ala eriteadmisteta, võttes enesele õigusemõistmise välise funktsiooni. Kaebuse kohaselt ei tulene selline võimalus seadusest. Igasugune kahtlus eeldab ekspertiisi määramist, et vastava ala eriteadmisi omav isik saaks teha järelduse, kas isik oma vaimsest (psüühilisest) seisundist tulenevalt kujutab antud hetkel ohtu teistele ühiskonnaliikmetele või mitte. Kohus on paljasõnaliselt väitnud, et kuna M. Sillatil 2005 aastal (kolm aastat tagasi!) esines depressioon, siis võib ta olla endiselt ohtlik. Määruskaebuse kohaselt on arusaamatu, et kui vanglas pole suudetud M. Sillati depressiooni kolme aasta jooksul kohtu arvates välja ravida, siis miks just karistusajast allesjäänud 1 aasta ja 6 kuu jooksul see depressioon kindlasti väljaravitav on. Sellisel väitel puudub igasugune loogiline põhjendus. Määruskaebuse kohaselt pole kohus välja selgitanud elementaarset fakti - millal toimus süütegu, millisel alusel M. Sillat süüdi tunnistati, et püstitada hüpoteesi tema ohtlikkuse kohta käesoleval ajal. Kaebuse kohaselt on arusaamatu, miks kohus arvestab jätkuvat ohtlikkust mitte teo toimepanemisest vaid faktilisest karistuse kandmisele asumisest alates. Kohtu seisukoha järgi ei täida M. Sillati suhtes karistuse eesmärki mitte ühiskonnast isoleeritus vaid psühhiaatriline ravi. See ravi on oma mõju avaldanud: 2005 aastal toimunud enesevigastamist saab ja peab määruskaebuse kohaselt käsitlema kui tegevkahetsust teise inimese tapmisest tulenevate süümepiinade tõttu. Isik on paranenud ja tunneb süüdlasena üksnes iseennast, mistõttu sellist isikut ei saa pidada jätkuvalt ohtlikuks ümbritsevatele isikutele. Vangistuse üks eesmärke on kuritegude ärahoidmine. Kaebuses leitakse, et iseenese füüsiline kahjustamine ei ole Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatav. Ka kriminaalhooldaja arvamus sisaldab viidet kohustusele riskide maandamiseks - võimalusena kohustada M. Sillatit alluma ettenähtud ravile, kui ta on selleks eelnevalt nõusoleku andnud. Samuti leitakse kaebuses, et maakohus pole välja selgitanud ka asjaolu, kas inkrimineeritava kuriteo toimepanemise järgselt M. Sillat psühhiaatri vastuvõtule pöördus ja millist ravi tema 4 ja poole aasta jookusul sai. Määruskaebuse kohaselt jääb arusaamatuks, miks maakohus leiab, et psühhiaatrilise ravi kvaliteet on vanglas parem kui tavakodanikel vabaduses viibides. Tartu Vangla töötajad on märkinud M. Sillati suhtes järgmist: vajalikud on edaspidised konsultatsioonid psühholoogi või psühhiaatriga, et toime tulla enesesüüdistusega, mis on kurnanud kinnipeetava vaimset ja füüsilist tervist alates kuriteo toimepanemise ajast. Vanglaametnikud on jõudnud järeldusele, et kinnipeetav võib käesoleval hetkel ravi saamata olla ohtlik oma seisundi poolest üksnes iseenesele. Kaebuses leitakse, et kohus ajab segi vangla ja psühhiaatriahaigla, jättes tähelepanuta, et vangistuse eesmärgid on kardinaalselt teistsugused. Määruskaebuse kohaselt on M. Sillati ennetähtaegse vabastamise otsustamine toimunud ebamõistlikult lühikese aja - 12 minuti jooksul ja selline piiratud aeg ei võimaldagi isikut põhjalikumalt küsitleda, et veenduda tema seisundi ebastabiilsuses. Peale depressiooni on M. Sillatil diagnoositud rida somaatilisi haigusi: südame isheemiatõbi, stenokardia, reumaatiline aordiklapi rike, reumaatiline hulgiliigeste põletik, kõrgvererõhutõbi, I ja II astme südamepuudulikkus (progresseeruv), mida pole määruses üldse kajastatud. Määruskaebuse kohaselt vajab M. Sillat südame aordiklapi operatsiooni, mille teostamise võimalikkus vanglatingimustes on välistatud. Kaebuses leitakse, et kohtuliku arutamise pealiskaudsus ja esildise läbivaatamisega alusetu kiirustamine ei võimaldanud kohtul -3- tutvuda M. Sillati üldise tervisliku seisundiga, mis

§ 76

lg 3 tulenevalt on samuti asjaolu, mida tuleb arvestada katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel. Lisaks eeltoodule leitakse kaebuses, et arvestamata on jäetud süüdimõistetu isik – M. Sillat ei oma vangistuse jooksul distsiplinaarkaristusi, on varem kriminaalkorras karistamata, tema iseloomustus kriminaalhooldusest ja vanglast on väga positiivne. Varasem elukäik on laitmatu. Süüdimõistetul on ennetähtaegse vabanemise korral kindlustatud töö- ja elukoht. Määruskaebuses leitakse, et eeltoodust tulenevalt on põhjendus M. Sillati suhtes ennetähtaegse vabastamise mittekohaldamiseks seadusest mittetulenev, kuna

§ 75

lg 2 p 5 tuleneb süüdimõistetule just sellise kontrollnõude panemise võimalus, mida kohtu arvates on võimalik teha üksnes vangistuse jätkamisega. Seega ei järginud maakohus M. Sillati küsimuse otsustamisel seadust. Kaebusele on lisatud M. Sillati tervislikku seisundit käsitlevad dokumendid, mida temal polnud varem võimalik esitada põhjusel, et tema varem protsessis ei osalenud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

§ 76

lg 3 kohaselt arvestab kohus isiku vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse põhjendused väärivad tähelepanu. Ringkonnakohtu arvates tuleb rasketes isikuvastastes kuritegudes süüdimõistetute karistusest vabastamisse suhtuda äärmise ettevaatlikkusega, kuna vabastamisotsustuse langetamisel on kuriteo toimepanemise asjaolud sellistel puhkudel reeglina negatiivse mõjuga. See tähendab, et teised

§-s 76 lg 3 kirjeldatud asjaolude positiivne mõju peab olema oluliselt domineeriv. Ringkonnakohus leiab, et M. Sillati karistusest vabastamine on, eeltoodut silmaspidades, võimalik. M. Sillati puhul on oluline arvestada tema käitumist karistuse kandmise ajal, tema elutingimusi ja tagajärgi, mida karistusest vabastamine kaasa toob. Süüdimõistetu on vangistuses käitunud alates vangistuse algusest laitmatult, ta on olnud distsiplineeritud ja järginud kehtestatud režiimi. Ta on vangistuses kohusetundlikult töötanud. Regulaarselt on ta saanud psühholoogilist ja psühhiaatrilist nõustamist, see tähendab, et ta teadvustab endale probleeme vaimses tervises ja on valmis abi saamiseks pöörduma erialaspetsialistide poole. Vabaduses on kindlustatud talle kindel elukoht ning lähedaste igakülgne toetus. Kriminaalhooldusametniku põhistatud arvamuse kohaselt on M. Sillati puhul võimalik teostada efektiivset kriminaalhooldust ja sel teel saavutada vabaduses tema resotsialiseerumine ja edaspidine õiguskuulekas käitumine. Ringkonnakohus peab kirjeldatud asjaolude olemasolul võimalikuks M. Sillati tingimisi enne tähtaega vabastada. Maakohus on õigesti viidanud kuritegude toimepanemise asjaoludele, kuid jätnud piisavalt arvestamata teised

§-s 76 lg 3 kirjeldatud positiivsed asjaolud, mis on kaalukamad kui määruses viidatu. Vaimse tervise ravi on võimalik efektiivselt teostada ka vabaduses. M. Siilatile tuleb anda võimalus kriminaalhoolduse kaudu kohaneda eluga vabaduses ja näidata, et ta suudab laitmatult käituda mitte ainult vangistuses, vaid ka vabaduses.. -4- Ringkonnakohus leiab, et lisaks

§-s 75 lg 1 loetletud kontrollnõuetele tuleb

§ 75lg 2 p 5 kohaselt määrata M.

Sillatile kohustuseks alluda ettenähtud ravile, kui ta on selleks eelnevalt nõusoleku andnud Asja materjalide kohaselt on karistusaja lõpp 29.04.2010, siis seisuga 19.11.2008 on kandmata karistust 1 aastat 5 kuud ja 10 päeva, mis on ka

§ 76lg 4 kohaselt katseaja pikkuseks.

Mati Kartau Tiit Lõhmus -5- Ago Kutsar