Obsah (11)

§ 61§ 312§ 63§ 60§ 289§ 294§ 296§ 113§ 118§ 309§ 180

1-07-6016 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. märts 2008 Tartu Kriminaalasja number 1-07-6016 (06260102760) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Ago Kuts

§-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

1. detsembri 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-6016 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Välja mõista Üllar Toperilt kohtukulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Karl Saavo poolt osutatud õigusabi eest 7198 krooni riigituludesse. Üllar Toperil tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr
2. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Üllar Toper 1-07-6016, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. märtsist
4. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
5. aprillist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. aprillist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
9. detsembri 2007 otsusega mõisteti Üllar Toper süüdistuses KarS § 141 lg 1 järgi õigeks. Sama otsusega tunnistati Ü. Toper süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust. Ü. Toper tunnistati süüdi ka KarS § 114 p 1, 4 järgi ja mõisteti karistuseks 20 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ning mõisteti Ü. Toperile lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 20 aastat vangistust. Maakohus arutas Ü. Toperi süüdistust KarS § 114 p 1, 4 järgi selles, et tema 05.10.2004 õhtusel ajal peale seda, kui L.O. Tartu linnas X asuvas R.G. elukohas oli löönud Ü. Toperit ühel korral jalaga näkku ja seejärel lahkunud, järgnes L.O. kättemaksu eesmärgil eelnevalt tema suhtes kasutatud vägivalla eest ja liikudes mööda Välja tänavat Puiestee tänava suunas, kasutas Puiestee tänaval asuva kalmistu taga Emajõe luhal L.O. suhtes kättemaksuks ja tahtliku tapmise eesmärgil füüsilist vägivalda, mis seisnes L.O. lämmatamises kätega, mille tagajärjel L.O. suri. - Ü. Toperit süüdistust KarS § 114 p 1, 4 järgi selles, et tema 18.11.2006 kella 21.25 ja 23.31 vahel isikuna, kes on varem toime pannud tapmise, Tartu linnas X 18-12 M.R. elukohas, olles eelnevalt astunud kannatanuga vägivaldsesse anaalsesse sugulisse vahekorda ja põhjustanud sellega eluohtliku tervisekahjustuse, surus aluspüksid M.R. suuõõnde kuni neelu, kõri ja hingetoru valendikuni, põhjustades sellega M.R. surma mehhaanilise lämbuse teel. Pannes eelnevalt toime M.R. vägistamise, põhjustas Ü. Toper viimase surma julmal viisil. Lisaks põhjustas ta kannatanule nahamarrastused reitel, s.o vigastused, mis ei ole eluohtlikud. M.R. põhjustatud eriliselt valulikud tervisekahjustused ja seejärel tema surma põhjustamine lämmatamisega kogumis oli piinava iseloomuga. 2 - Ü. Toperi süüdistust KarS § 141 lg 1 järgi selles, et tema 18.11.2006 kella 21.25-23.31 vahel Tartu linnas X 18-12 M.R. elukohas astus M.R. tahte vastaselt temaga anaalsesse suguühendusse, surudes jõuga talle 0,5 liitrise klaaspudeli pärakusse, tekitades sellega kannatanule pärasoole seina läbiva vigastuse, peensoolekinnisti rebendi ja naharebendid päraku piirkonnas, s.o eluohtliku tervisekahjustuse. Ü. Toperile esitatud süüdistust KarS § 121 järgi ja selles mõistetud karistust apellatsiooni korras vaidlustatud ei ole. Ü. Toper ei tunnistanud ennast süüdi temale esitatud süüdistustes KarS § 114 p 1, 4 ja § 141 lg 1 järgi. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on Ü. Toperi süü L.O. tapmises tõendatud: - Tunnistaja R.G. ütlustega, et siis, kui tema juurde olid jäänud U.O. , Ü. Toper ja L.O. , istus Ü. Toper L.O. juurde diivanile ning tahtis L. sõbralikku musi. L.O. aga tõusis püsti ja lõi Ü. Toperile jalaga näkku nii, et veri lendas. Seejärel L.O. lahkus. Kell võis siis olla 16.00-17.00 vahel. Ü. Toper pesi näo ära ning lahkus midagi ütlemata. See oli umbes 20 min peale L.O. lahkumist. Ära minnes oli Ü. Toper kurb ja närviline. - Tunnistaja U.O. ütlustega, et Ü. Toperi ja L.O. vahel tekkis sõnelus ja siis hüppas L.O. püsti ja lõi Ü. Toperit jalaga. Ü. Toperil hakkas ninast verd jooksma. Ü. Toper vihastas löögi peale ning läks näost punaseks. L.O. läks minema ning 15 min hiljem lahkus ka Ü. Toper, öeldes, et seda asja ta nii ei jäta. Tema saigi aru, et Ü. Toper läks L.O. ele järele. Peale seda õhtut ei ole ta L.O. t näinud ega naisest midagi kuulnud. Tunnistajate A.R. ja M.V. ütluste kohaselt meeldis L.O. ele käia kalal ning jõe ääres teiste kalameestega jutustamas. Kriminaalasjas puuduvad aga igasugused tõendid selle kohta, et naine oleks õhtul pimedas kalale läinud. A.R. kinnitas, et L.O. kalapüügiriistad olid kodus. Samuti ei ole mingit alust arvata, et naine oleks ise endalt elu võtnud. Tunnistaja R.G. on küll rääkinud, et L.O. rääkis vahel ja vaid purjus peaga enesetapumõtetest, kuid R.G. ei arvanud, et naine seda tõsiselt võiks mõelda. M.V. väitis, et ta on kuulnud L.O. t rääkimas, et tal on elust kõrini, aga L. sellist juttu ei uskunud keegi. U.O. ja A.R. eitasid L.O. el enesetapu kavatsusi. Seoses L.O. kadumisega teostati Ü. Toperi ja A.K. vahel toimuvate vestluste salajane pealtkuulamine ja audiosalvestamine. Jälitustoiming leidis aset Lõuna Politseiprefektuuri Valga osakonna arestimajas ajavahemikul 17.01.2007-16.02.
10. A.K. oli seal Ü. Toperi kambrikaaslane. A.K. on toimunud vestluse käigu ja asjaolude kohta ütlusi andnud ka kohtuistungil. A.K. ütluste kohaselt rääkis Ü. Toper talle naisest, kellega oli 2004 ühe mehe pool viina võtnud. Ü. Toperil oli tekkinud selle naisega tüli viinapudeli pärast. Kui naine sealt korterist lahkus, siis oli Üllar naisele järele läinud ning naise ära kägistanud. Naise laiba oli Üllar visanud konservitehase ja haigekassa hoone vastas oleva surnuaia viimaste haudade kõrval asetsevasse kanalisatsioonikaevu. Üllar rääkis plaanist tappa veel mitu inimest. Jälitustoiminguga kogutud teabest, s.o Ü. Toperi ja A.K. vahelistest vestlustest järeldub, et Ü. Toper ei maininud L.O. t nimeliselt, kuid tema jutust on kahtlusteta aru saada, et naine, kes teda jalga lõi ning kelle tapmisest ta räägib, on just L.O. . Ü. Toper avaldas A.K. , et ta oleks lööja sealsamas maha löönud. Ta ei mäleta ka seda kaklust, kuid ta on mures, et seal võib olla tema verd, sest jalaga näkku löömisel tuli tal ninast verd või leitakse tema DNA laiba leidmisel. Ta on A.K. pikalt seletanud, et kägistamine on jama asi ning et täiskasvanud inimest on seejuures raske kinni hoida, kuna inimene rabeleb. Samuti teab ta oma kogemustest, et surnud inimest on ebamugav tõsta, kuna keha on nagu sült ja vajub ära. Naist ta kuhugi ei matnud, vaid keha on kohas, kust seda näha oli, s.o nii kättesaadava koha peal, et on vaja ainult natuke mõistust tööle panna ja kohe on käes, juhuslik möödamineja oleks ka võinud keha näha. Laibale oleks peale tulnud visata kaks kotti lehti. Ü. Toper kahetseb, et see jäi tegemata. Oleks ta naise maha matnud, ei leiaks teda keegi, aga nüüd ta kardab ja on kindel, et laip leitakse üles. Samuti arvas Ü. Toper, et ei saa ju öelda, et ta inimese tappis, kui inimest ei ole. 3 Eeltoodud tõendid kogumis näitavad, et L.O. järel lahkus R.G. poolt koheselt ka Ü. Toper. Ü. Toperi poolt L.O. tapmise motiiviks oli kättemaks löömise eest ja häbitunne, et see toimus teiste nähes. Samuti on A.K. ütlused loogilised, selged ning kooskõlas teiste tõenditega kogumis. Ü. Toper rääkis A.K. kõigest vabatahtlikult omavahelise vestluse käigus, omamata põhjust valetamiseks ning sündmuste väljamõtlemiseks. Seega on tõendatud Ü. Toperi poolt L.O. tapmine. Samuti on tõendatud Ü. Toperi poolt M.R. tapmine piinaval ja julmal viisil, kuid Ü. Toperi süü M.R. vägistamises tõendamist ei leidnud. 23.02.2007 teostatud surnu M.R. kohtuarstliku komisjonilise ekspertiisiakti kohaselt ei saa välistada, et M.R. surma põhjuseks oli mehhaaniline lämbus võõrkehast hingamisteedes ja et surm võis saabuda 18.11.
11. Võttes aluseks elupuhuse reaktsiooni (verevalandused) puudumist päraku piirkonnas paiknenud rebenditel ja soolekinnistis vigastuse piirkonnas, võivad need vigastused olla saadud suremisprotsessi käigus või vahetult pärast surma saabumist. Nahamarrastused reitel on saadud elupuhuselt. Pärasoole ja peensoolekinnisti rebendid põhjustavad elaval inimesel eluohtliku tervisekahjustuse. Pärasoole seina läbiv vigastus koos soolekinnisti vigastusega on tekitatud võõrkeha (klaaspudel) surumisel läbi päraku kõhuõõnde. Ekspertiisiaktidest nähtub, et kuigi pärasoole ja peensoolekinnisti rebendid (millised olid tekkinud pudeli toppimisest naise pärakusse) on eluohtlikud, võisid need eksperdi arvamuse kohaselt olla saadud kas suremisprotsessi käigus või vahetult peale surma saabumist. Seega ei saa kindlalt väita, et pudeli toppimine pärakusse toimus kannatanu elus olles. M.R. surma põhjuseks oli tõenäoliselt mehhaaniline lämbus aluspükste toppimisest hingamisteedesse. Kriminaalasjas läbi viidud DNA-ekspertiisi aktis antud arvamuse kohaselt tuvastati M.R. hingamisteedest leitud aluspükstel, kõhuõõnest avastatud pudelil, WC-ukselt võetud proovides ning surnu vasaku käe küünefragmendilt võetud proovides M.R. DNA. M.R. parema käe esimeselt küünefragmendilt võetud proovis tuvastati vere olemasolu ja Y kromosoomi haplotüüp, mis on kokkulangev Ü. Toperi võrdlusproovis määratletud Y kromosoomi haplotüübiga. M.R. parema käe teiselt küünefragmendilt ja tal jalas olnud aluspükstelt DNA analüüsiks võetud proovid on segaproovid, milles sisalduv bioloogiline materjal pärineb enam kui ühelt inimeselt. Samas ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi Ü. Toperilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise/mittesisaldumise kohta nendes segaproovides. Eeltoodud tõendid näitavad, et M.R. surm võis saabuda 18.11.
12. Tunnistaja H.A. ütluste kohaselt helistas talle M.R. 18.11.2006 kl 21.30 paiku ja ütles, et on kodus koos ema ja vanaemaga ning kutsus teda enda poole. M.R. abonentnumbri 58121793 kõneeristuste väljavõtte kohaselt helistas H.A. M.R. 18.11.2006 kl 21:25 ning kõne kestis 207 sekundit. Telefon asus sel hetkel T-Veeriku B tugijaama piires. Seega oli M.R. nimetatud kellaajal veel elus ja viibis kodus. M.R. ja H. Amori omavahelisest vestlusest järeldub, et kl 21:25 Ü. Toperit M.R. pool ei olnud. Kohtuistungil leidis aga täielikult tõendamist, et 18.11.2006 õhtul tuli M.R. poole ka Ü. Toper. Ajavahemikus 17.01.2007–16.02.2007 teostati Ü. Toperi ja A.K. vahel toimuvate vestluste salajane pealtkuulamine ja audiosalvestus Lõuna Politseiprefektuuri Valga osakonna arestimajas. Tunnistaja A.K. kohtuistungil antud ütluste kohaselt rääkis Ü. Toper talle naisest, kes oli viinapudeli tema eest ära peitnud. Seepeale oli Ü. Toper selle pudeli naisele suguelunditesse toppinud ning naisele trussikud kurku lükanud. Seda, kas naine pudeli toppimise järel ka karjuma hakkas, Ü. Toper ei öelnud. Seejärel oli Ü. Toper korterist lahkunud, võttes kaasa naise telefoni. Ü. Toperi lahkudes oli naine vist veel elanud. Jälitustoimingust saadud teabest järeldub, et Ü. Toper tunnistas esimesel ülekuulamisel üles M.R. tapmise, kuid eitas naise telefoni endale võtmist. A.K. rääkis ta aga M.R. telefoni võtmisest ning tundis muret selle üle, et tema poolt naise telefonilt tehtud kõnesid ning tema liikumisteekonda saab telefoni tugijaamade kaudu välja võtta. 4 Eeluurimisel teostatud M.R. ja Ü. Toperi abonentnumbrite kõneeristustest, mida on võrreldud AS Tele 2 tugijaamade skeemiga, tuleneb, et H.A. helistas M.R. 18.11.2006 kl 21:25 ning kõneeristuste väljavõtte kohaselt ei ole M.R. telefonile rohkem kõnesid sisse tulnud. Peale H. Amori kõnet on M.R. abonentnumbrit järgmisena kasutatud väljahelistamisteks järgnevalt: 18.11.2006 kl 23:31, seejärel 19.11.2006 kl 00:06, 00:37, 00:39, 00:42; 00:
13. Kõik kõned on võetud tasulisele abonentnumbritele (s.o seks telefon) 9002000 (viiel korral) ja 9008855 (ühel korral). Kui võrrelda tehtud kõnesid tugijaamade skeemiga, siis selgub, et esimene kõne, s.o kl 23:31 on võetud AS Tele 2 tugijaama asukoht T-Veeriku piiridest, kuhu jääb M.R. elukoht. Ülejäänud nelja kõne tugijaamade piirkondi hinnates selgub, et M.R. mobiiltelefon liikus suunaga Tartu linnast välja X küla poole, kus Ü. Toper sel ajal elas. Ü. Toper on M.R. telefonilt lõbuliinidele helistamist ka tunnistanud, kuid on väitnud, et telefoni leidis ta peale X tn korterist äraminekut oma taskust, mis oli jäänud sinna tõenäoliselt siis, kui naine õhtul eelnevalt tema jopet kandis. Jälitustoimingu protokolliga on tõendatud, et Ü. Toper on A.K. rääkinud M.R. tapmise spetsiifilisi detaile, mis langevad kokku ekspertiisiaktis tuvastatuga ning samuti on ta rääkinud sellest, kus käidi enne M.R. poole jõudmist ning sellest, et korteris olid veel tapetud naise ema ja vanaema. Jälitustoiminguga saadud tõendi kontrollimiseks kuulas kohus istungil üle A.K. . Tunnistaja väitis, et süüdistatav rääkis toimepandud kuritegudest korduvalt. Nimetatud asjaolu nähtub ka audiosalvestisest. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates on tõendatud, et Ü. Toper tappis M.R. , toppis talle hingamisteedesse aluspüksid ning pärasoolde pudeli. Kuritegu ei olnud kantud Ü. Toperi soovist oma sugulist kirge rahuldada, vaid see oli toime pandud vihast ja naise alandamiseks. Nähtuvalt ekspertiisiaktist toimus pudeli pärakusse toppimine tõenäoliselt kas suremisprotsessi käigus või vahetult peale surma saabumist. Ekspertiisiakti kohaselt puudusid M.R. l elupuhuse reaktsiooni tunnused päraku piirkonnas. Ekspertiisiaktis antud sellist arvamust kinnitab ka asjaolu, et M.R. surnukehal ei tuvastatud võitlusele ja enesekaitsele viitavaid vigastusi. Pudeli pärakusse toppimine selliselt, et see läbib pärasoole seina ja tungib kõhuõõnde, põhjustab isikule suurt valu ning seega oleks tõenäoline, et isik püüaks end igati kaitsta ja karjuks appi. Võitluse jälgi aga ei olnud ning asja materjalidest ei nähtu, et keegi oleks kisa kuulnud. Kuivõrd esineb tõenäosus, et M.R. oli pudeli pärakusse toppimise ajaks kas juba surnud või oli suremisprotsess juba käivitunud, siis tuleb süüdistatav KarS § 141 lg 1 järgi (s.o inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama) süüteokoosseisu tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Ü. Toperi tegevus oli kantud vihast M.R. vastu, kuna viimane oli lisaks solvangutele ära peitnud ka viinapudeli. Süüdistatav ei tegutsenud seksuaalsel eesmärgil sooviga astuda suguühendusse M.R. ga kasutades ära tema seisundit. Kaitstavaks õigushüveks on aga ka surnud isiku au, s.o tema õigus olla pärast surma lugupeetud ja saada väärikalt koheldud. Laibarüvetamine on kvalifitseeritav KarS § 148 järgi. Käesoleval juhul ei ole aga Ü. Toperi tegevuse ümberkvalifitseerimiseks KarS § 148 järgi alust, kuna puuduvad kindlad tõendid, et M.R. oli vigastuste tekitamise ajaks juba surnud. Kahtlust, kas M.R. oli sellise vigastuse tekitamise ajal surnud või veel suremisprotsessis, tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Seega on Ü. Toperi süü KarS § 114 p 1, 4 järgi tõendatud, kuna ta pani kuriteo toime tahtlikud. Süüdistuses KarS § 141 lg 1 järgi tuleb Ü. Toper aga õigeks mõista. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti Ü. Toper KarS § 141 lg 1 järgi õigeks ning teha selles osas uue otsuse, millega tunnistada Ü. Toper KarS § 141 lg 1 järgi süüdi ning mõista talle karistuseks 5 5 aastat vangistust ning mõista Ü. Toperile liitkaristuseks kuritegude kogumi eest KarS § 64 lg 1 alusel eluaegne vangistus, mille kandmist lugeda alates 25.11.
14. Apellatsiooni kohaselt puudub kohtuotsuses analüüs kohtuarstlikes ekspertiisiaktides tervikuna lahangul tuvastatud välisvaatluse ja siseuuringu kohta, millele kogumis teiste tõenditega hinnangu andmisel on võimalik tuvastada vägistamise kuriteokoosseisu kinnitavaid objektiivseid asjaolusid. Lahanguakti ja laiba välisvaatlusega on tuvastatud, et komplemisel pärasoole seinas vigastus, mille kaudu on ühendus kõhuõõnega. Samuti tuvastati parema reie ülemises ja keskmises kolmandikus sisepinnal katkendlikud ebakorrapärase kujuga tumepunased marrastused 17 x 15 cm alal, vasaku reie ülemises kolmandikus sisepinnal 6x4 cm alal. Marrastuste piirkonda nahalõike tegemisel nahaaluses koes õrnad punakaspruunikad verevalumid. Siseuuringul tuvastati kõhuõõnes soolelingude vahel 500 ml klaaspudel, mis on poolenisti täidetud kollase kergelt hägusa vedelikuga. Pärakust ligikaudu 10 cm kõrgemal tuvastati sakiliste servadega rebend pikkusega 10 cm. Sellest järeldub, et peale päraku ja soolte piirkonnas tuvastatud sügavaid rebendeid laibal tuvastati ka mõlemal reiel vägistamisele iseloomulikus piirkonnas värsked marrastused. Pärasoole seina läbiva rebendi pikkusest järeldub kannatanu iseendale vigastuse tekitamise võimatus. Andes arvamuse vigastuse piirkonnas elupuhuse reaktsiooni tekkimise kiiruse kohta on ekspertide komisjon leidnud, et see kujuneb välja orienteeruvalt mõne minuti jooksul pärast vigastuste tekitamist. Võttes aga arvesse surma tõenäolist põhjust mehhaanilise lämbuse teel, ei jõudnudki päraku piirkonnas tekitatud vigastuste piirkonnas elupuhust reaktsiooni tekkida. Kohus tuvastas, et Ü. Toper toppis M.R. pärasoolde pudeli, kuid leidis, et see ei olnud kantud soovist oma sugulist kirge rahuldada, vaid oli toime pandud vihast ja naise alandamiseks. Kohtus kontrollitud tõenditest järeldub aga selgelt eelnimetatud tegude seksuaalse rahuldamise motiiv. Süüdistatav seletas kohtuistungil, et olles 18.11.2006 õhtul M.R. elukohas, tekkis neil mõlemal soov astuda seksuaalsesse vahekorda, milleks osaliselt võeti riidest lahti. Seega pidi Ü. Toperil selleks ajaks tekkima seksuaalne erutus, mis füsioloogiliselt vajas rahuldamist. M.R. hakkas aga paluma raha võlgu süüdistatavale tundunud kahtlastel põhjustel ning Ü. Toper avastas samaaegselt viinapudeli kadumise. Seetõttu pidi Ü. Toper endale ootamatult loobuma seksuaalsest vahekorrast. Jälitusprotokollist ja selle juurde kuuluvast audiosalvestusest nähtub, et M.R. suhtes toimepandut põhjendab Ü. Toper järsku tekkinud vihaga naise solvavate sõnade pärast, millised on esinenud ka varem, kuna naine ei andnud kunagi alla. Samuti tunnistas Ü. Toper oma kambrikaaslasele, et naine vihjas ka tema seksuaalsele võimetusele, mis ajendaski teda padja alla peidetud pudelit naise kehasse toppima. Andes Ü. Toperi käitumisele hinnangu, võib järeldada, et pudeli toppimisel naise pärakusse esines temal nii seksuaalse rahuldamatuse kui ka kättemaksu eesmärk. Solvavate ja mehelikkust riivavate väljendite mõjul haaras Ü. Toper esimese ettejuhtuva eseme ja naise samasuguse alandamise soovist tingituna hakkas toppima pudelit naise pärakusse, mis viimasele pidi põhjustama suurt valu ja selle tagajärjel tekkinud kisamisereaktsiooni vaigistamiseks toppis Ü. Toper aluspesu naise kurku, mis põhjustas M.R. surma. Vigastuste tekitamise sellist loogilist järjekorda ei ole aga kohus arvesse võtnud ega selle võimatust motiveerinud. Ü. Toperil tekkinud seksuaalne rahuldamatus ja selle rahuldamise vajadus nähtub jälitusprotokollist, millest nähtub M.R. mobiiltelefonilt tehtud telefonikõnede kronoloogia. M.R. abonentnumbrilt on 18.11.2006 alates kella 23:31 kuni 19.11.2006 kella 00:43 tehtud kuus kõnet lõbuliinidele. Eelpooltoodud tõendite analüüsist saab aga teha ainult ühese järelduse - süüdlase soov oli ennast seksuaalselt rahuldada. Samuti ei ole kohus arvesse võtnud DNA ekspertiisi tulemusi. Ekspertiisiakti kohaselt avastati WC ukselt võetud proovides ja surnu vasaku käe küünefragmendilt võetud proovides M.R. DNA. M.R. parema käe esimeselt küünefragmendilt võetud proovis tuvastati vere olemasolu ja Y kromosoomi haplotüüp, mis on kokkulangev Ü. Toperi võrdlusproovis määratletud Y kromosoomi haplotüübiga. Sellest järeldub, et M.R. vere olemasolu avastati mitmetel esemetel ja riietel, 6 samuti surnu mõlema käe küünefragmentidel. Sellest saab teha järelduse, et vigastuste tekitamise järgselt kannatanu kehast eraldus veri, mis on elupuhune reaktsioon. Veri sai aga eralduda vaid pärasoole piirkonnas tekitatud vigastustest. WC uksel võetud proovis Ü. Toperile kuuluva DNA avastamine kinnitab eeltoodud järeldust. Ülaltoodu alusel ei ole põhjendatud ja kooskõlas kohtuistungil kontrollitud tõenditega kohtu seisukoht Ü. Toperile esitatud vägistamise süüdistuse tõendamatuse kohta. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust leides, et vägistamise süüdistuses kuulub Ü. Toper õigeksmõistmisele, kuna esineb tõenäosus, et M.R. oli pudeli pärakusse toppimise ajaks kas juba surnud või oli suremisprotsess juba käivitunud. Seda kummalisem on kohtu seisukoht, et Ü. Toperi käitumises ei esine ka laibarüvetamise koosseisu KarS § 148 järgi, kuna puuduvad kindlad tõendid, et M.R. oli vigastuste tekitamise ajaks juba surnud. Eeltoodud põhjendustel tuleb Ü. Toper süüdi mõista ka M.R. vägistamises. Samuti ei saa nõustuda Ü. Toperile mõistetud karistusega KarS § 114 p 1, 4 järgi ja liitkaristusega kuritegude kogumi eest. Karistamise alus sisaldub KarS §-s 56, kuid karistuse kohaldamisel tuleb järgida karistusseadustiku IV peatüki esimese jao kõigis paragrahvides sätestatut. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. KarS-i mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Tartu Maakohtu otsuses puudub motiveering karistuse liigi ja määra valiku osas lähtudes Ü. Toperile süüks arvatud kuritegudest. Karistuse mõistmisel tuleb kooskõlas KarS §-ga 56 lg 1 arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks peab arvestama ka süüdlase isikut. Ü. Toper on talle süüksarvatud kuriteod toime pannud alkoholijoobes. Oma kuritegusid ta ei tunnista ning toimepandut ei kahetse. Jälitusprotokollis sisaldub Ü. Toperi ähvardus kasutada vägivalda veel mitmete isikute suhtes, millest nähtub tema poolt oma tegudest järelduste mittetegemine. Ülaltoodut arvesse võttes ei ole põhjendatud Ü. Toperi karistamine 20 aastase vangistusega. Isiku suhtes, kes ei hooli teise inimese elust ega tervisest, kes on pikaajaliselt agressiivselt käitunud kaasinimeste suhtes, kes on lubanud vabanedes tappa veel vähemalt kolm inimest ja kes kohtu ees ei avalda mingit kahetsust oma raskete tegude üle, ei saa rääkida tema hoiakute muutumisest. Antud isik on ühiskonnale reaalselt ohtlik väljakujunenud negatiivsete väärtushinnangutega. Ühiskonna liikmete turvalisuse huvides tuleb taolist isikut karistada eluaegse vangistusega. Ü. Toper esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o tema süüditunnistamises KarS § 114 p 1, 4 järgi ja mõista ta nimetatud süüdistuses õigeks süü tõendamatuse tõttu. Apellatsiooni kohaselt ei ole L.O. surma või tapmise fakt tõendatud. Maakohus on jätnud analüüsimata tunnistajate A.R. , H.O. , M.V. ja R.G. kohtus antud ütlused L.O. psüühilise seisundi osas 05.10.2004 ja sellele eelnenud perioodil. Tunnistaja A.R. ütluste järgi oli L.O. kolmel korral viibinud joomisest tingitud deliiriumiga ravil Tartus psühhiaatriakliinikus. Tunnistaja avaldas, et käis L.O. t peale viimase kadumist otsimas Emajõe luhal ja Kvissentalis, kuna L. meeldis vesi. Tunnistaja H.O. avaldas kohtus, et seoses alkoholiga oli L. l psüühikaga probleeme. Ta oli kaks korda psühhiaatriakliinikus ravil. Tunnistaja R.G. avaldas kohtus, et viimastel aastatel oli L.O. kaevanud tunnistajale oma tervise ja närvide üle, rääkinud vaimudest. L.O. ütles R. Grossbergile, et läheb soo peale ja paneb nööri kaela. R.G. arvates võis L.O. el olla tõsi taga. Enesetapu mõtteid rääkis L. mitmeid kordi. Tunnistaja M.V. ütlustest nähtub, et ta on kuulnud L.O. t rääkimas, et elust on kõrini. SA TÜK Psühhiaatriakliiniku teatisest nähtub, et L.O. on kolmel korral viibinud psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil seoses alkoholi tarvitamisest tekkinud psühhootiliste häiretega. 2004 viibis ta ravil kaks korda. Viimati vabanes L.O. psühhiaatriakliinikust ravilt kuu aega enne kadumajäämist, so 7 02.09.
15. Eeltoodut arvestades võis naine ise endalt elu võtta. Ka L.O. kadumajäämise koht on piirkonnas, mida ta eluajal nimetas võimaliku enesetapu kohana. L.O. käitumine - jalalöök Ü. Toperile näkku ja kiire lahkumine ei olnud adekvaatne situatsioonile. Ükski tunnistaja ega muu kriminaalasjas kogutud tõend ei kinnita, kuhu läks L.O. 05.10.2004 õhtul peale lahkumist R.G. elukohast. Seega viitavad tõendid L.O. võimalikule enesetapule. Sellise asjaolu hindamata jätmine on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena tõendite kogumi hindamisel. Kõik tunnistajad avaldasid, et Ü. Toper lahkus korterist 15-20 minutit peale L.O. t. Selle ajavahemiku jooksul jõudis L.O. jalgsi kõndides eemalduda R.G. elukohast ca 2 km kaugusele, bussi või muud transporti kasutades veel kaugemale. Seega jääb selgusetuks, kuidas oskas Ü. Toper järgneda L.O. ele ja toimetada ta Puiestee tänaval asuva surnuaia taha. Vabatahtlikult ei oleks L.O. temaga kaasa tulnud, vägisi kaasa tassimine oleks olnud praktiliselt võimatu. L.O. surnukeha mitteleidmine vaatamata põhjalikele otsingutele politseiprefektuuri ja päästeteenistuse poolt viitab asjaolule, et süüdistuses märgitud L.O. tapmise ja matmise koht ei ole tõendatud. Kanalisatsioonikaevude väljavahetamise käigus 2006 jaanuaris ja veebruaris, s.o aasta peale L.O. kadumist oleks avastatud L.O. laiba ja riietuse jäänused, kuna skelett ja riietus ei hävine ühe aasta jooksul täielikult. Tunnistaja A.K. puhul on tegemist

§-s 68 lg 5 märgitud isikuga, kuna tema ütlused puudutavad tõendamiseseme neid asjaolusid, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel. Ü. Toperi vastu süütõendite hankimine kuu aega kestnud salajasel helisalvestamisel tekitab kahtlusi A.K. ütluste usaldusväärsuses. Sellise vahendliku tunnistaja abil tõendamisahela tekitamine ei ole kooskõlas

§-des 15 ja 68 lg 5 sätestatuga. Ü. Toperi ja A.K. vahelise vestluse salajasest pealtkuuulamise transkriptsioonidest nähtub, et esitatud tekst on liidetud kokku üksikutest lausetest või kõnefragmentidest, mille tegeliku rääkimise ajavahe on mõnest minutist mõne tunnini. Seega on paljudel juhtudel tegemist kõne kontekstist väljarebitud katketega, mille tegelik mõte ei ole üheselt selge ilma ülejäänud teksti kuulamata. Ü. Toperi süü M.R. tapmises piinaval ja julmal viisil ei ole tõendamist leidnud. Sündmusi, mis toimusid 18.11.2006 õhtul M.R. korteris, on võimalik rekonstrueerida ainult Ü. Toperi ütluste järgi. M.R. surnukeha kohtuarstliku ekspertiisi aktidest 22.11.2006 ja 23.02.2007 nähtub, et keha kaugelearenenud roiskumise tõttu ei ole naise surma põhjus ja surmaaeg kindlakstehtavad. Kohtuarstliku komisjonilise ekspertiisiakti (23.02.2007) kohaselt ei välistanud eksperdid, et M.R. surma põhjuseks oli mehhaaniline lämbus võõrkehast hingamisteedes ja et surm võis saabuda 18.11.2006. Seega ei ole kohtuarstlik ekspertiis andnud kategoorilist arvamust M.R. surma põhjuse ja surmaaja kohta. Kohtu järeldus, et Ü. Toper tappis M.R. 18.11.2006 õhtul kella 21.25 - 23.31 vahel on seega oletuslik. Samuti ei saa M.R. surma aja määratlemisel ühe asjaoluna lähtuda M.R. mobiiltelefonilt 18.11.2006 võetud kõnede kellaaegadest. Süüdistatav tunnistas, et M.R. telefoni unustas ta samal õhtul M.R. elukohast lahkudes enda jope taskusse. Samuti ei ole arvestades M.R. ja Ü. Toperi pikaajalisi lähedasi suhteid ja kokkupuutumist ka Ü. Toperi DNA leidmine M.R. küünefragmendilt ebatavaline. Sellele faktile ei saa rajada süüdistust M.R. tapmise kohta. M.R. tapmise süüdistuse tekstis puudub subjektiivne tunnus, s.o tahtlus või ettevaatamatus. Maakohus on omaalgatuslikult süüdistust muutnud, lisades M.R. tapmise subjektiivse küljena, et Ü. Toper pani kuriteo toime tahtlikult. Kuna Ü. Toperi süüdistus M.R. tapmise episoodis oli puudulik subjektiivse külje esitamata jätmise tõttu, on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega. Sellest võib samaaegselt sõltuda ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu 8 tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Seega oleks kohus pidanud mõistma M.R. tapmises. Ü. Toperi õigeks Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja Ü. Toperi apellatsiooni selles toodud motiividel ning palusid prokuröri apellatsiooni jätta rahuldamata. Prokurör jäi enda apellatsiooni juurde ja palus Ü. Toperi apellatsiooni jätta rahuldamata. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt

§-le 342 lg 3 p 1. Ringkonnakohus ei tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, nagu seda Ü. Toperi apellatsioonis välja tuuakse, väites, et maakohus on jätnud tähelepanuta ja analüüsimata tõendid, mis viitavad L.O. võimalikule enesetapule, on tunnistaja A.K. ütlusi hinnates rikkunud

§-de 68 lg 5 ja 15 sätteid, on omaalgatuslikult süüdistust muutnud, lisades M.R. tapmise subjektiivse küljena, et Ü. Toper pani kuriteo toime tahtlikult. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega, sest mitterahulolu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ei tähenda tõendite ühekülgset hindamist ega menetlusnormide rikkumist, sest maakohus hindas tõendeid nende kogumis, nagu seda nõuab

§ 61lg 2.

Apellatsioonides ei ole esitatud uusi tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt apellatsioonides esitatud taotluste rahuldamist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates otsuses näidanud motiivid, miks Ü. Toper tuleb süüdistuses KarS § 114 p 1 ja 4 järgi süüdi mõista (III kd lk 241-252) ning miks süüdistuses KarS § 141 lg 1 järgi õigeks mõista (III kd lk 252-253 ). Seejuures on otsuses antud hinnang prokuröri taotlusele Ü. Toper ka KarS § 141 lg 1 järgi süüdi mõista ning ettepanekule teda karistada eluaegse vangistusega, samuti kaitsja taotlustele Ü. Toper süüdistuses KarS § 114 p 1 ja 4 järgi õigeks mõista, mis esitati kohtulikes vaidlustes (III kd lk 180-197 ja 222-223 ning 208-213 ja 223). Samu taotlusi korratakse ka apellatsioonides, kus leitakse, et kohtuotsus ei ole seaduslik, kuna kohus on teinud põhjendamatud järeldused kohtuliku uurimise käigus kontrollitud tõenditest, andes tõenditele ebaõige hinnangu. Apellandid leiavad, et maakohtu järeldused on vastuolus kohtuistungil tuvastatud faktiliste asjaoludega. Prokurör on seisukohal, et maakohus on alusetult Ü. Toperi süüdistuses KarS § 141 lg 1 järgi õigeks mõistnud, sest kohtus uuritud tõendid kinnitavad talle esitatud süüdistust. Ü. Toper ja kaitsja jällegi leiavad, et maakohus on alusetult Ü. Toperi KarS § 114 p 1 ja 4 järgi süüdi mõistnud, sest sellekohaseid tõendeid ei ole esitatud. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonides esitatud väidetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu eelpool viidatud põhjenduste ja järeldustega Ü. Toperile KarS § 114 p 1 ja 4 järgi esitatud süüdistuse tõendatuse ja KarS § 141 lg 1 järgi esitatud süüdistuse tõendamatuse kohta, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Maakohtu otsus vastab

§ 312

p 1 ja 2 nõuetele, sest otsuses on esitatud kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse, samuti on esitatud tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja on toodud põhjendused, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Vastuseks apellatsioonides toodud väidetele tõendite hindamise kohta ringkonnakohus märgib järgmist:

§ 63

lg 1 annab tõendite loetelu ja lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks võib kasutada ka lõikes 1 loetlemata tõendeid.

§ 61

lg 1 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja lg 2 sätestab, et kohus hindab tõendeid nende 9 kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

§ 60

lg 1 kohaselt kohus tugineb kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks.

§ 60

lg 2 kohaselt tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad.

§ 289

sätestab kohtueelses menetluses tunnistaja poolt antud ütluste avaldamise alused ristküsitlusel.

§ 294

sätestab kohtueelses menetluses süüdistatava antud ütluste avaldamise alused.

§ 296

sätestab uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise korra. Seega on kohtu otsustada, lähtudes seaduses sätestatud tõendite loetelust ja nende avaldamise alustest, kuidas ta neid hindab ja kas loeb konkreetse tõendiga midagi tõendatuks või ei. Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-55-06 ja 3-1-1-106-06 on rõhutatud, et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused peavad vastama tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Seega kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa ei tohi olla omavahel vastuolus. Kui nad on omavahel vastuolus, siis on tegemist

§-s 339 lg 1 p 8 kirjeldatud rikkumisega, st kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-106-06 toodud seisukohtadest tulenevalt saab järeldada, et kui apellatsioonis loetletakse rida tõendeid, mille alusel apellandi hinnangul tulnuks süüdistatav talle esitatud süüdistuses kas süüdi tunnistada või õigeks mõista, kuid kohus seda ei teinud, siis see ei tähenda automaatselt, et kohtu järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teiste sõnadega on tegemist apellandi väitega, et kohus on tõendeid valesti hinnanud ning need tuleb ümberhinnata. Kas seda tuleb teha või ei, see selgub kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise tulemustest. Käesolevas kriminaalasjas tuleb seoses apellatsioonidega lahendada küsimus, kas Ü. Toper pani toime talle süüks arvatud L.O. ja M.R. mõrva ning M.R. vägistamise. Maakohtu otsuse kohaselt (III kd lk 241-247) tõendite kogum kinnitab, et Ü. Toper tappis L.O. e. Apellatsioonis on maakohtu selline järeldus vaidlustatud. Apellatsioonis viidatakse tunnistajate A.R. , H.O. , M.V. ja R.G. ütlustele, mille kohaselt L.O. oli korduvalt väljendanud enesetapu mõtteid ning seetõttu loetakse põhjendamatuks maakohtu seisukoht, et enesetapp on välistatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ja leiab, et maakohus on viidatud tunnistajate ütlusi igakülgselt hinnanud ning põhjendatult tulnud järeldusele (III kd lk 242-243), et puuduvad tõendid, et L.O. oleks ise endalt elu võtnud. Selle väite lükkavad ümber maakohtu otsuses näidatud tõendid, mis kinnitavad, et Ü. Toper tappis L.O. (III kd lk 243-247). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks viidatud tõendeid üle korrata, sest maakohus on välja toonud nende omavahelise seose, mis kinnitab, et L.O. kadunuks jäämine 05.10.2004 õhtul oli tingitud sellest, et Ü. Toper ta tappis ja seejärel peitis laiba. Apellatsioonis väidetakse, et L.O. surnukeha mitteleidmine viitab asjaolule, et süüdistuses märgitud L.O. tapmise ja matmise koht ei ole tõendamist leidnud. Maakohus on otsuses tuvastanud (III kd lk 245-246), et abinõud L.O. surnukeha leidmiseks saab lugeda ammendatuks. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-137-03 punktile 12.1 tuleb tapmise asjaolude selgitamisel eristada kahte faktilist asjaolu: surma fakti ja surma põhjust. Viidatud otsuse punkt 12.3 kohaselt juhtudel, mil laiba või laiba osade asukoht pole teada ja on ammendatud abinõud selle leidmiseks või kui tõsikindlalt on tuvastatud, et laip on hävitatud, on võimalik isiku süüdimõistmine tahtliku tapmise eest ilma laiba kohtuarstlikku ekspertiisi tegemata. Ü. Toperi apellatsioonis on leitud, et maakohus alusetult luges tunnistaja A.K. ütlused usaldusväärseteks, sest Ü. Toperi, kelle ütlusi tunnistaja vahendas, ütlused loeti mitteusaldusväärseteks. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et tunnistaja A.K. ütlusi ei saa arvestada. Ringkonnakohus eelpool juba viitas tõendite loetelule ja nende hindamise alustele.

§ 63

lg 1 kohaselt on tõendiks ka jälitustoimingu protokoll ning foto või film või muu 10 teabesalvestis. Antud kriminaalasjas on selliseks tõendiks jälitusprotokoll (II kd lk 1-155), mida maakohus kohtuistungil avaldas ja uuris (III kd lk 173).

§ 113

lg 1 p 4 kohaselt jälitustoiminguga kogutud teave kantakse jälitusprotokolli.

§ 118

lg 2 täpsustab protokolli kantava teabe mahtu ja sätestab, et salajasel pealtkuulamisel või –vaatamisel salvestatud teabest kantakse jälitusprotokolli kriminaalasja lahendamiseks vajalik osa. Seoses jälitusprotokolli kantud teabe usaldusväärsuse kontrollimisega pidas maakohus vajalikuks üle kuulata tunnistaja A.K. (III kd lk 202). Seega ei tulene A.K. ütlused mitte ainult Ü. Toperi ütlustest, vaid jälitusprotokolli kantud teabest tervikuna, sealhulgas A.K. enda osas fikseeritust. Maakohus on näidanud tõendid (III kd lk 247-253), mis kinnitavad, et Ü. Toper tappis piinaval ja julmal viisil M.R. . Ü. Toperi apellatsioonis on maakohtu selline järeldus vaidlustatud. Apellatsioonis leitakse, et M.R. surma põhjus ja surma aeg ei olevat teada, kuna kohtuarstlik ekspertiis ei ole andnud selles osas kategoorilist arvamust. Ü. Toperi süüd kinnitava tunnistaja A.K. ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseks. Samuti ei kinnitavat tema süüd DNA ekspertiis ega telefonikõnede eristus. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. Maakohus on põhjendanud (III kd lk 248), miks kohtuarstliku ekspertiisi aktidest tulenevalt saab tõendatuks lugeda, et M.R. surm saabus 18.11.2006 ja surma põhjus oli mehhaaniline lämbus aluspükste toppimisest hingamisteedesse. Maakohus on näidanud seose A.K. ütluste ja telefoni kõneeristuste vahel (III kd lk 251) ning toonud välja veel tõendeid, sealhulgas DNA ekspertiisi, mis kinnitavad Ü. Toperi süüd M.R. tapmises (III kd lk 248, 252). Samuti on põhjendatud, miks tapmine on toime pandud piinaval ja julmal viisil (III kd lk 252-253). Ringkonnakohus nõustub maakohtu viidatud põhjendustega ning hinnang tunnistaja A.K. ütluste usaldusväärsusele on antud eelpool. Ü. Toperi apellatsioonis väidetakse, et M.R. tapmise süüdistuse tekstis puudub süüteokoosseisu üks tunnus: subjektiivne tunnus, so tahtlus või ettevaatamatus. Maakohus on apellandi arvates (viidatakse kohtuotsuse lk 14 ülalt 5. lõik) omaalgatuslikult süüdistust muutnud, lisades M.R. tapmise subjektiivse küljena, et Ü. Toper pani kuriteo toime tahtlikult. Sellega olevat rikutud kaitseõigust. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et maakohus oleks omaalgatuslikult süüdistust muutnud. Apellandi viide konkreetsele lõigule maakohtu otsusest ei kinnita toodud väidet. Selles lõigus on maakohus tõendeid kogumis hinnates jõudnud järeldusele (III kd lk 253), et Ü. Toperi süü KarS § 114 p 1 ja 4 järgi on eeltooduga täielikult tõendamist leidnud ja järgmise lausena on märgitud, et ta pani kuriteo toime tahtlikult. Maakohtu järeldus lähtub süüdistusaktis kirjeldatud Ü. Toperi tahtlikust tegevusest M.R. surma põhjustamisel ja sellekohasest vastavast süüdistusest (III kd lk 2 ja 5), mis leidis maakohtus tõendamist. Prokurör märkis ringkonnakohtus kohtulikes vaidlustes apellandi sellele väitele hinnangut andes, et erinevalt KrK §-dest 100 ja 101 (tahtlik tapmine ja tahtlik tapmine raskendavail asjaoludel) ei nõua KarS §-de 113 (tapmine) ja 114 (mõrv) dispositsioon süüdistuse tekstis mõistet „tahtlik“. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, sest tapmise subjektiivne külg on tahtlus, mis peab esinema kõigi objektiivsete tunnuste – surmav tegu, surm ja nendevaheline kausaalseos – suhtes. Tahtluse liigil ei ole lõpuleviidud tapmise subsumeerimisel tähtsust. Vastupidiselt apellandile ringkonnakohus leiab, et süüdistusaktis kirjeldatud faktilised asjaolud katavad kõiki süüteokoosseisu tunnuseid ning maakohus ei omistanud Ü. Toperile uusi vastutuse eeldusi talle süüks arvatud M.R. tapmises. Maakohus on põhjendanud (III kd lk 252-253), miks Ü. Toper mõisteti M.R. vägistamise süüdistuses õigeks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. KarS § 141 lg 1 objektiivne koosseis sisaldab spetsiifilist tegu, suguühendusse astumist, mis toimub kannatanu tahte vastaselt kas vägivalla abil või tema vastupanuvõimetust ära kasutades. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus on tulnud järeldusele (III kd lk 252-253), et Ü. Toperi poolt M.R. pärasoolde pudeli toppimine ei olnud kantud Ü. Toperi soovist oma sugulist kirge 11 rahuldada, vaid see oli seotud tapmisega ning oli toime pandud vihast ja naise alandamiseks, kuna M.R. oli lisaks solvangutele ära peitnud ka viinapudeli. Maakohus ei tuvastanud, et Ü. Toper oleks tegutsenud seksuaalsel eesmärgil sooviga astuda M.R. ga suguühendusse. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsioonis ei ole esitatud ümberlükkamatuid tõendeid, et Ü. Toperil oleks selline tahtlus olnud. Sellekohast tahtlust ei kinnita ka prokuröri poolt taotletud Ü. Toperi maakohtus antud ütluste (III kd lk 146) avaldamine, sest Ü. Toper vastas peale ütluste avaldamist, et tal ei olnud plaani sugulisse vahekorda astuda ning et poolpaljalt võib ta ju olla. Vägistamise süüdistuses peale Ü. Toperi eelpool viidatud ütluste muid isikulisi tõendeid ei ole. Kuna vägistamise süüdistust kirjeldav tegevus on samaaegselt hõlmatud tapmise süüdistuse piinava ja julma viisi sisustamisega, siis ei saa ka kohtuarstlikud ekspertiisiaktid anda tõsikindlat kinnitust süüdistusele, et kõigepealt toimus anaalne suguühendus klaaspudeli pärakusse surumise teel ning seejärel tapmine aluspükste hingetorru surumise teel. Tõendamatus on

§ 309lg 2 kohaselt üks õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseid.

Maakohus on põhjendanud (III kd lk 256), miks Ü. Toperile mõisteti karistuseks 20 aastat vangistust. Maakohtule oli teada prokuröri taotlus (III kd lk 196 ja 223) Ü. Toperit karistada eluaegse vangistusega. Prokurör oma apellatsioonis ei ole nõus, et maakohus tema taotlust karistuse osas ei rahuldanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole Ü. Toperile karistust mõistes rikkunud KarS § 56 sätteid. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-91-07 punkt 6.6 kohaselt kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Edasi märgitakse nimetatud punktis, et kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. See tähendab, et kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada. Antud juhul maakohus aga mõistis Ü. Toperile kergema karistuse kui seda taotles prokurör ning seetõttu maakohtul ei olnud kohustust põhjendada, miks ta eluaegset vangistust kui erakorralist karistust ei mõista.

§ 180

lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt

§-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjale makstud tasudest seoses tema osalemisega kohtuistungil ja seega on Ü. Toper kohustatud hüvitama kulud õigusabile 7198 krooni ulatuses, mis olid osutatud advokaat K. Saavo poolt. Aarne Sarjas Ago Kutsar 12 Mati Kartau