4-08-6073\8

(30)päeva jooksul tervikotsuse tutvumiseks kättesaadavuse päevast (22.10.2008.a.). Selgitused Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav (22.10.2008.a.), on möödunud edasikaebamise tähtaeg ning menetlusalune isik ei ole rahatrahvi täies ulatuses tasunud või kui menetlusaluse isiku advokaadist esindaja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. ASJAOLUD Kaevatava otsuse sisu Lõuna Politseiprefektuuri Valga Politseijaoskonna korrakaitseosakonna komissar Kaimar Karm’i 30.05.2008.a. otsusega väärteoasjas nr.2602,08,010575, mõisteti süüdi ja karistati Marko Kütt’i “Liiklusseaduse” §74-22 lg.2 järgi rahatrahviga 45 trahviühiku ulatuses summas 2 700 krooni ning võeti lisakaristusena LS §74-22 lg.4 alusel isikult ära mootorsõiduki juhtimise õigus kaheks kuuks. Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastati, et M.Kütt juhtis 12.05.2008.a. kella 13.45 paiku X linnas X tänaval isiklikku sõiduautot Chrysler 300M (reg.nr.XXX XXX), ületades asulasisesel teel lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h /tl.3-4/. Kaebuse sisu ja kaebuse esitaja taotlus Kaebuse esitaja tunnistab kaebuses enda süüd lubatud sõidukiiruse ületamises. Ta selgitab, et suhtles kõrvalistujaga ning arvatavasti teelanguse ja tähelepanu hajumise tõttu saigi võimalikuks lubatud sõidukiiruse ületamine. Kaebuse esitaja kahetseb juhtunut ning avaldab, et ei soovi vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust põhikaristuse määramise osas. Samas leiab kaebuse esitaja, et kohtuväline menetleja ei ole lisakaristuse määramisel arvestanud vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning temale lisakaristuse määramine ei ole toimunud kooskõlas süüteo raskusastmega ja karistuse kohaldamise alustega. Kaebuse esitaja märgib, et töötades OÜ-s „ X“ X piirkonna teenindajana, oli ta saanud väljakutse X linna, kus ühte sõidukisse oli luku taha jäänud väike imik. Kuna lapse vanemad olid paanikas ja imiku elu oli ohus, vajas olukord kiiret tegutsemist. Kaebuse esitaja leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine olukorras, kus esinesid erandlikud asjaolud, süütegu polnud toime pandud tahtlikult ja lubatud sõidukiirust ületati vaid 1 km/h, on põhjendamatu. Kaebuse esitaja lisab, et juhtimisõiguse olemasolu on talle hädavajalik, et tagada äriühingu majandustegevuse toimimine ja tööülesannete täitmine ning elukorralduslike küsimuste lahendamine. Kaebuse esitaja palub tühistada kohtuvälise menetleja otsus temale määratud lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmine – osas. Kohtuvälise menetleja seisukoht kaebuse osas Kohtuvälise menetleja ametiisik on seisukohal, et otsuse tegemisel hinnati kõiki tõendeid ja tuvastatud asjaolusid õigesti, mistõttu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Kohtuväline menetleja märgib, et kontrolli teostanud politseiametnikud järgisid nõuetekohaselt kõiki menetlusnorme nii menetlusaluse isiku teo kvalifitseerimisel kui ka tema süü tuvastamisel. Seega leiab kohtuväline menetleja, et kaebuse esitaja süü inkrimineeritava väärteo toimepanemises on veenvalt tõendatud ja isiku käitumisele on antud õige juriidiline kvalifikatsioon. Samuti kinnitab kohtuväline menetleja, et karistuse määramisel arvestati isiku poolt väärteo toimepanemise tehiolusid, isiku sissetuleku suurust ja –sotsiaalset seisundit ning isiku vastutust kergendavaid kõiki asjaolusid, määrates põhikaristusena trahvi suuruseks vaid 45 trahviühikut ning lisakaristusena võeti isikult juhtimisõigus ära lubatava sanktsiooni piires vaid 2/3 ajalises osas. Kohtuväline menetleja lisab, et kaebuse esitajat on viimase 8 aasta jooksul haldusõiguserikkumise/väärteo korras karistatud 15 korral 18-s süüteoepisoodis, millistest enamus on rasked liiklusalased rikkumised ning sealhulgas on isiku suhtes kohaldatud karistusena ka juhtimisõiguse äravõtmist. Kohtuväline menetleja lisab, et lubatud sõidukiiruse ületamise eest varasemalt äravõetud sõidukijuhtimisõigus taastus kaebuse esitajal 08.02.2008.a., kuid uue samalaadse rikkumise pani isik toime juba 12.05.2008.a.. Kohtuväline menetleja viitab ka asjaolule, et väärteoprotokolli vormistamisel avaldas kaebuse esitaja sõidukiiruse ületamise põhjusena enda tähelepanematuse ja vajaduse jõuda kohtuistungile, kuid hilisemal väärteoasja menetlemisel on tõstatanud versiooni tööülesannete täitmisest, milline muudab aga ebausutavaks kaebuse esitaja väited sõidukiiruse ületamise põhjuste kohta. Kohtuväline menetleja leiab, et tiheasustusega piirkonnas ja aktiivsel liiklemisperioodil ei õigusta ükski põhjendus lubatud sõidukiiruse ületamist, sest selliselt seatakse ohtu nii iseenda kui ka kaasliiklejate elu ja tervis. Samuti avaldab kohtuväline menetleja, et esmaste kohtueelsete menetlustoimingute teostamise ajal ei ilmutanud kaebuse esitaja mingeid kahetsusavaldusi toimepandud teo suhtes ega soovinud esitada ka vastulauset väärteoprotokollile, vaid tõstatas ennastõigustavad ja kahetsustväljendavad väited alles vahetult enne väärteoasjas otsuse tegemist. Eeltoodud põhjustel leiab kohtuväline menetleja, et otsuse langetamisel on arvestatud isiku vastutust kergendavaid kõiki asjaolusid ning isikule määratud karistus vastab toime pandud süüteo raskusele. Kohtuväline menetleja palub jätta otsus muutmata ja M.Kütt’i kaebus rahuldamata. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ning lahendi põhjendused Kohus, ära kuulanud menetlusosaliste seletused ning hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata ning M.Kütt’i kaebus rahuldamata. Kuigi kaebuse esitaja on kaebuses vaidlustanud üksnes karistusmahu lisakaristuse osas, esitab kohus „Väärteomenetluse seadustik“ (VtMS) (RT 50/02-313) §133, viitega §123 sätestatust tulenevalt otsuse põhjendused vormis, mis võimaldavad kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Mootorsõiduki juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine (LS §74-22) „Liikluseeskirja“ (LE) (RT 15/01-66) §124 p.1 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on 50 kilomeetrit tunnis. Kohus leiab, et menetluses tuvastatuga on veenvalt tõendatud fakt, et menetlusalune isik juhtis asulasisesel teel mootorsõidukit, ületades lubatud sõidukiirust. Väärteotoimikus sisalduvate dokumentaalsete tõenditega /tl.11,12,13,14/ ning menetlusosaliste seletustega on tõendatud, et M.Kütt juhtis 12.05.2008.a. kella 13.45 paiku Valga linnas Pikal tänaval isiklikku sõiduautot Chrysler 300M (reg.nr.XXX XXX). Seega on tõendatud M.Kütt’i poolt mootorsõiduki juhtimine asulasisesel teel. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseade kasutamise protokollist /tl.13/ nähtuvana 12.05.2008.a. kella 13.45 paiku X linnas X tänaval sõiduauto Chrysler 300M (reg.nr.XXX XXX) suhtes kiirusemõõteseadega Stalker II MDRA AS004102 teostatud mõõtmistulemuseks fikseeritud 74 km/h.. Kiirusemõõteseade on taadeldud ning vastab „Mõõteseadusega“ ettenähtud nõuetele, mistõttu puudub kohtul alus kahelda mõõtevahendi näidu objektiivsuses. Tunnistaja Kristel Õunapuu ülekuulamise protokollist /tl.14/ nähtuvana nägid nad konstaabel Meino Allik’uga patrulli teostades X tänavalt X mnt. suunas liikuvat sõiduautot Crysler, mille suhtes teostatud sõidukiiruse mõõtmistulemusel osutus sõidukiiruse näiduks 74 km/h.. Kohtul puudub alus kahelda eelnimetatud tõendite objektiivsuses ja tegelikule reaalsusele vastavuses, sest eriliigilistes tõendites sisalduvad faktilised asjaolud on kattuvad ning puudub mõistlik põhjus ja vajadus politseitöötajate poolt faktiliste asjaolude moonutamiseks. Lubatud sõidukiiruse ületamise võimalust on möönnud ka kaebuse esitaja nii väärteoasja kohtueelsel menetlemisel kui ka kohtuistungil kaebuse lahendamisel. Eelnimetatud tõendeid kogumis hinnates asub kohus veendunult seisukohale, et on tõendatud menetlusaluse isiku poolt mootorsõiduki juhtimine asulasisesel teel kiirusega 74 km/h, millega ületati lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h.; millega menetlusalune isik rikkus LE §124 p.1 nõudeid ning milline käitumine on kvalifitseeritav ja karistatav LS §74-22 lg.2 järgi. Karistus „Liiklusseadus“ (LS) (RT 3/01-6) §74-22 lg.2 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis, karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut; sama paragrahvi neljas lõige annab menetlejale õiguse eelnimetatud süüteo eest määrata lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise ühest kuust kuni kolme kuuni. Karistusliigi ja –mahu kindlaksmääramisel arvestab kohus isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid; samuti aga süütegude toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku varasemat käitumist ja tema enda suhtumist toimepandud õiguserikkumisse. Kohus peab esmalt vajalikuks märkida, et KarS §56 mõtte ja regulatsioonieesmärgi kohaselt peab isikule määratav karistus mõjutama süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest (teenima preventiivset eesmärki) ja –kaitsma õiguskorra huvisid. Kohtud on oma varasemates lahendites korduvalt juhtinud tähelepanu selle, et olukorras, kus aastast-aastasse hukkub liiklusõiguserikkumiste tagajärjel riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid üldsusele selge signaali sellest, et liiklusõiguserikkumiste näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õiguserikkumistega. Siit johtuvalt peab isikule määratav karistus teenima ka positiivse üldpreventsiooni eesmärki. Karistusregistri andmete põhjal on menetlusalust isikut alates 2001.aastast haldusõiguserikkumise ja/või väärteokorras karistatud 15-l korral 18-s süüteoepisoodis, millistest enamus on rasked liiklusalased rikkumised ning sealhulgas on isiku suhtes kohaldatud karistusena ka juhtimisõiguse äravõtmist; lubatud sõidukiiruse ületamise eest varasemalt äravõetud sõidukijuhtimisõigus taastus kaebuse esitajal 08.02.2008.a., kuid uue samalaadse rikkumise pani isik toime juba 12.05.2008.a. /tl.18-19/. Kohus leiab, et isiku käitumisharjumus toimida kestvalt õigusvastasel viisil viitab isiku passiivsele suhtumisele õiguskorda ja –kohustustele, loob süvendatud eeldused isiku poolt uute õiguserikkumiste toimepanemise võimalikkuse osas ning kinnitab isiku suhtes senini kohaldatud karistusteliigi- ja mahu preventiivse eesmärgipärasuse mittesaavutatust. Kohtu sellekohase järeldushinnangu õigsust veenab ka asjaolu, et menetlusalune isik ei ilmutanud algselt mingeid kahetsusavaldusi toimepandud teo suhtes. Kohtus lisab, et kohtul on tekkinud põhjendatud kahtlus kaebuse esitaja poolt kohtuistungil väljendatud kahetsusavalduse siiruses, sest kohus loeb ennastõigustavaiks ja mittetõendatuks menetlusaluse isiku väiteid tema poolt juhitud sõiduki sõidukiiruse ületamise põhjuste kohta. Menetlusaluse isiku sellekohane seletus on ebausutav ning vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Nii on menetlusalune isik ülekuulamisel avaldanud kiiruseületamise põhjusena vajaduse kiirustada Tartu kohtumajja kohtuistungile ning sõiduki kiiruse suurenemise teelanguse tõttu /tl.12/. Vastulauses on aga kaebuse esitaja nimetanud kiiruse ületamise põhjusena vajadust sõita eriväljakutsele Tartusse korterisse lukustunud imiku päästmiseks /tl.15/. Kohtuistungil aga avaldab kaebuse esitaja sellekohase põhjendusena, et kiirustas päästma sõidukisse lukustunud väikelast /tl.24/. Kohus leiab, et isiku taolisest väljendusavaldusest ja – põhjendustest johtuvana võib eeldada isikul enese- ja käitumiskontrollivõime puudumist ning -harjumust ületada lubatud sõidukiirust; samuti isiku väidete ebatõesust. Kohus lisab, et vaatamata kohtu sellekohastele viidetele ei esitanud kaebuse esitaja kohtule ühtegi tõendit temal töösuhte (OÜ V) olemasolu ja/või eriolukorra olemasolu kohta. Siit johtuvalt on kohus seisukohal, et antud juhul ei esine puhtsüdamlikku kahetsust ja/või süüteo toimepanemist raske isikliku olukorra mõjul karistust kergendava asjaoluna; KrMS §57 sätestatud karistust kergendavaid teisi asjaolusid kohus asja menetlemisel tuvastanud ei ole. Karistust raskendava asjaoluna arvestab kohus menetlusaluse isiku poolt süüteo toimepanemist üldohtlikul viisil (KrMS §58 p.7). Kohus leiab, et mootorsõiduki juhtimine kiirusega 74 km/h tiheasustusega piirkonnas ja aktiivsel liiklemisperioodil, seadis reaalsesse ohtu nii menetlusaluse isiku kui ka kaasliiklejad (s.h. liiklusjärelevalvetoiminguid – peatumismärguanne- teostavad politseiametnikud). Eeldades menetlusaluse isiku väite - taolises olukorras kaassõitjaga rääkimise kohta - tõesust, esineb süvendatud oht nii eelmainitud isikutele kui ka süüteosündmusega vahetult mittehõlmatud isikute varale ja/või julgeolekule. Kohus peab kohatuks ka kaebuse esitaja väidet sõidukiiruse ületamise mahu - vaid 1 km/h - kohta, sest sõiduki tegelik liikumiskiirus (74 km/h) ületas 24 km/h lubatust (50 km/h) ning kohtuvälise menetleja otsuses fikseeritud korrektsioon („mitte vähem kui 21 km/h lubatust“) on tingitud kiirusemõõteseade laiendmääramatusest (eksimuspiirid) ja seeläbi ei kinnita kaebuse esitaja poolt järeldatud mõõtetulemust. Ülaltoodu põhjal leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt on otsuse tegemisel hinnatud kõiki tõendeid ja tuvastatud asjaolusid õigesti – isik on süüdi inkrimineeritava väärteo toimepanemises; väärteoasja menetlemisel on kohaselt järgitud kõiki menetlusnorme ning isiku käitumisele on antud õige juriidiline kvalifikatsioon; isikule määratud karistuse liik ja maht on kooskõlas süüteo toimepanemise tehiolude ja –raskusastmega ning arvestatuna isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid kõiki asjaolusid, mistõttu tuleb jätta M.Kütt’i kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. A.Kaldma kohtunik 22.10.2008.a.