4-08-143\25

(7)4-08-143 teatada Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumajale alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumaja kantseleis asukohaga Lossi 2 Kuressaares tutvumiseks kättesaadav alates 18.novembrist 2008.a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne Politseiprefektuuri Kuressaare politseijaoskonna 28.12.2007.a. otsusega karistati Rein Jaansalut liiklusseaduse (LS) § 7436 lg 2 p 3 järgi rahatrahviga 10 trahviühiku ulatuses so 600 krooni selle eest, et ta 31.08.2006.a. kell 09.20 Saare maakonnas Kärla vallas KärlaSauvere tee 2,3 kilomeetril olles kariloomade juht, ei taganud teel kariloomi ajades ohutust ja loomade kooshoidmist, mille tagajärjel tekitas varalise kahjuga liiklusõnnetuse. Sellega rikkus R.Jaansalu liikluseeskirja (LE) § 241 nõudeid.
2. R.Jaansalu esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaebuse esitaja leiab, et Lähtuvalt Karistusseadustiku §-st 12 lg 2 on süüteokoosseisu objektiivsed tunnused- seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. Kooskõlas Liikluseeskirja §-ga 241 tohib kariloomi ajada ainult valgel ajal ja võimalikult tee parempoolse ääre lähedal. Ajajaid peab olema nii palju, et oleks tagatud ohutus ja loomade kooshoidmine. Vajaduse korral tuleb loomad rühmitada. Rein Jaansalu süüdistatakse selles, et ta ei taganud teel kariloomi ajades ohutust ja loomade kooshoidmist. Kaebuse esitaja väitel loomi aeti valgel ajal, sirgel teelõigul paremal pool tee ääres, ajajaid oli kolm, loomad olid koos- seega pole rikutud viidatud LE nõuet. Väärteoasja materjalides on tunnistajana ülekuulatud H.A., kes andis ütlusi, et veoauto sõitis mitte oma suunavööndis vaid vastassuunavööndisse, kus sõitis peatumata (pidurdamata) sisse oma suunavööndis käivale loomakarjale. Tunnistajana on ülekuulatud S.J., kes kinnitab samuti, et lehmad liikusid oma suunavööndis sõidutee parempoolsel serval ning veoauto sõitis ilma kiirust vähendamata enda suunavööndist vastassuunavööndisse kus ta ilma pidurdamata sõitis lehmadele sisse. S.J. kinnitas, et pidurdusjälgi vahetult peale sündmuse toimumist sündmuskohal ei olnud ja seda kinnitas ka veoautojuht politseiametnikule. Tunnistaja N.J. on andnud ütlusi, et veoautot oli näha juba siis kui ta kurvist välja tuli. Veoauto lähenes oma suunavööndis, kuid suundus vastassuunavööndisse karja sisse. Kari jooksis kokkupõrke momendil laiali. N.J. kinnitab, et õnnetuspaigal ei tehtud mõõtmisi, ei tehtud joobetesti, ei märgistusi. Pealtnägijatelt ei võetud seletusi. Tunnistaja H.A. kinnitab, et nägi eemalt tulemas suurt veoautot. Millegipärast sõitis veoauto mitte oma suunavööndis. Vaatlusprotokolli järgi tehti vaatlust 31.augustil 2006.a. kell 9.40 ja 12.
3. Tegelikult mingisugust vaatlust kell 9.40 ei tehtud, midagi ei mõõdetud. Vaatlusprotokolli järgi oli sündmuskohal „ selged veoauto pidurdusjäljed on nähtaval 148 m. paiksest orientiirist ja veoauto parempoolsete rataste jälg asub parempoolsest teeservast 2,3 m kaugusel“. Tegelikult veoauto ei pidurdanud, seega ei saanud olla ka pidurdusjälgi, mida võivad kinnitada vahetult peale õnnetust mööda sõitnud ja sündmuskohale jäänud perekond H.- A. H., A. H. ja A. H., kes võivad kinnitada, et pidurdusjälgi ei olnud. Sama teavad kinnitada ka S.J. ja N.J., aga ka G.N. ja K.N.. Kaebaja esitab kohtule ka sündmuskohal tehtud fotomaterjali, kust on näha, et veoauto pidurdusjärgi pole olnud. Neil 2

(7)4-08-143 asjaoludel jääb arusaamatuks, kust on menetleja leidnud vaatlusel pidurdusjäljed ja need kandnud skeemile. Liiklusseaduse § 7436 lg 2 p 3 näeb ette varalise kahju tekkimise ning põhjusliku seose teo ja tagajärje - kahju vahel. Liiklusõnnetuses osales kaks poolt, Rein Jaansalu kui kariloomade ajaja ning veoautojuht K.K.. Veoautojuht K.K. ütles 31.augustil 2006.a. ülekuulamisel mingisuguseid pretensioone teise osapoole suhtes ei ole - seega ka materiaalseid pretensioone. Materjalide hulgas ei ole andmeid talle varalise kahju tekitamisest. Seega saab rääkida varalise kahju tekitamisest iseendale- Rein Jaansalule, loomade hukkumise tagajärjel. Ka selle varalise kahju kohta väärteomaterjalide hulgas andmeid ei ole. Kaebuse esitaja leiab, et isegi kui väita, et Rein Jaansalu rikkus Liikluseeskirja ning ei taganud loomade ajamisel nende kooshoidmist, tuleb menetlejal tõendada, et R.Jaansalu selline käitumine on põhjuslikus seoses tekkinud materiaalse kahjuga ehk tuleks tõestada, et veoautol puudus tehniline võimalus ootamatu liiklustakistuse tekkimisel kariloomade näol, peatuda. Vastasel juhul ei ole põhjuslikku seost toimepandud teo ja tagajärje vahel ning Rein Jaansalu teos ei ole süüteokoosseisu objektiivseid tunnuseid ning esinevad väärteomenetlust välistavad asjaolud, mis tingivad kooskõlas VTMS § 29 lg.1 p.1 kohaselt menetluse lõpetamise. Neil asjaoludel ning juhindudes Väärteomenetluse §-dest 107 lg.1 p.2 ; 29 lg.1 p.1 palub R.Jaansalu lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg.1 p.1 alusel Rein Jaansalu suhtes, kuna tema 31.augusti 2006 kell 9.20 toimepandud tegudes ei ole väärteokoosseisu tunnuseid. Kohtuistungil jäi R.Jaansalu kaebuse juurde. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT 3. Kohtuväline menetleja leiab oma kirjalikus seisukohas, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja otsus muutmata /t.l. 24-25/. Kohtuvälise menetleja leiab, et K.K.a ja tunnistaja P.J. ütlustest tulenevalt on tõendamist leidnud, et osa karjatatavatest kariloomadest paiknes liiklusõnnetuse toimumise ajal sõiduteel ja K.K. üritades ära hoida suuremat kahju sõitis vastassuuna vööndisse, et mööduda tema suunavööndis olevate ja paremal tee ääres oleva karja vahelt. Nii sündmuskoha vaatluse protokollist koos fototabelitega kui ka P.J. ütlustest nähtub, et K.K. lähenedes veoautoga Volvo F10 reg nr XXXXXX kariloomadele vähendas kiirust ja pidurdas. Sündmuskoha vaatlusega on tuvastatud dünaamilised pidurdusjäljed st ei ole toimunud nn plokkpidurdust, mis koormatud raskeveokite puhul ei ole tehniliselt võimalik. Veoauto vaatlusel auto esiosal liiklusõnnetusest tulenevaid deformatsioone st kahjustusi ei tuvastatud. Kõik mehhaanilised kahjustused asusid veoauto külgedel - parem esinurk deformeerunud ja parem suunatuli purunenud, parem esi- ja tagaporitiib purunenud ja haagise parem poritiib purunenud, vasak esi- ja suunatuli purunenud ja haagise poritiiva küljes olev tuleklaas purunenud. Lähtuvalt sellest pidid kariloomad asuma ka veoauto paremal küljel st tee osal, kus neid poleks tohtinud olla. Veoauto peatumisteekonda arvestades pidi K.K. igal juhul pidurid kasutama kuna veoauto peatus liiklusõnnetuse toimumiskohas. Vastasel juhul st sõites 80 km/h tunnikiirusega pidurdamata loomakarjale otsa, oleks peatumisteekond pidanud olema pikem. Väärteomenetluse käigus esitas K.K. veoauto Volvo F10 reg nr XXXXXX kahjude kalkulatsiooni, milleks oli 30 841 krooni. K.K. oma ütlustes küll loobub varalise kahju nõudest teise osapoole st Rein Jaansalu suhtes, kuid varaline kahju oli juba tekkinud ja loobumine oli ajendatud asjaolust, et ka teisele osapoolele tekkis varaline kahju. Samas 3

(7)4-08-143 alustati ka K.K.a suhtes väärteomenetlus Liiklusseaduse 7435 lg 1 alusel, kuna ta ei kohaldanud oma juhitava mootorsõiduki kiirust selliseks, et oleks võimalik peatada sõiduk teel etteaimatava mistahes takistuse ees. Antud juhul oli tegemist segasüüga, kus mõlemad osapooled olid põhjuslikus seoses teo tagajärjega st varalise kahju tekkimisega mõlemale osapoolele kuna nõuetekohase kariloomade ajamise korral ei oleks K.K. pidanud pidurdama ja suunavööndit vahetama st ei oleks sellist liiklusõnnetust toimunud. Lähtudes eeltoodust leiab kohtuväline menetleja, et Rein Jaansalu tegevus kariloomade ajamisel mittenõuetekohaselt (ei suudetud kariloomi hoida koos tee parempoolsel äärel) oli otseses põhjuslikus seoses teo tagajärjega - varalise kahju tekkimisega, mistõttu ei nõustu kohtuväline menetleja väärteomenetluse lõpetamisega. Kariloomade ajamine teedel on ohtlik tegevus teistele liiklejatele, mis eeldab mitmete ohutusnõuete täitmist, mida antud juhul ei tehtud. Kariloomade ajajatel puudusid helkurvestid ja vastav teelõik oli liikluskorraldusvahenditega tähistamata. Peale toimunud liiklusõnnetust paigaldati teelõigule hoiatusmärk 177a „Karja üleajamise koht" ja karjaajajad hakkasid kasutama helkurveste. Nimetatud asjaolu viitab sellele, et karjaajajad on omapoolselt teinud kõik selleks, et edaspidiselt sarnaseid liiklusõnnetusi vältida. Kohtuistungil kohtuväline menetleja möönis, et R.Jaansalu süü ei ole piisavalt tõendatud ja nõustus kaebusega. MAAKOHTU SEISUKOHT

1. Kohus leiab, et esitatud kaebus tuleb rahuldada ning vaidlustatud otsus tühistada. 5.Tulenevalt VTMS § 133 p-dest 2-4 peab kohus otsuse tegemisel lahendama küsimused, kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse, kas teo on pannud toime menetlusalune isik ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. Liiklusseaduse § 7436 lg 2 p 3 sätestab vastutuse jalakäija, jalgratturi, loomveokijuhi, sõitja või mopeedijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju või liiklusoht. R.Jaansalu on karistatud LS § 7436 lg 2 p 3 järgi, seega on tegemist spetsiifilise teokirjeldusega materiaalse deliktiga. See tähendab, et väärteokoosseisu objektiivsete tunnustena peab olema tuvastatud tegu, tagajärg ja põhjuslik seos nende vahel, kusjuures tagajärje so varalise kahju või liiklusohu kaasa toonud tegu peab seisnema liiklusnõude rikkumises. Vaidlust ei ole tagajärje so materiaalse kahju osas, kuid sellele lisaks tuleb isiku karistamiseks tuvastada, et just tema põhjustas liiklusnõuetele mittevastava teoga ka tagajärje.
2. R.Jaansalu tegu seisnes väärteoprotokolli kohaselt selles, et ta olles kariloomade juht ei taganud teel kariloomi ajades ohutust ja loomade kooshoidmist, mille tagajärjel tekitas varalise kahjuga liiklusõnnetuse, millega rikkus LE § 241 nõudeid. R.Jaansalu on kaebuses vaidlustanud LE § 241 nõuete rikkumise.
3. LS § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Seega peab iga liikleja, kellel on ülalmärgitud kohustused, olema õigus eeldada, et ta ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad LE nõudeid. LE § 241 sätestab, et kariloomi tohib ajada ainult valge ajal ja võimalikult tee parempoolse ääre lähedal. Ajajaid peab olema nii palju, et oleks tagatud ohutus ja loomade kooshoidmine. Vajaduse korral tuleb loomad rühmitada. 4

(7)4-08-143 8. Rein Jaansalu ütluste kohaselt ajas tema õnnetuse päeval kella 9 paiku hommikul lehmad laudast välja ja hakkas nendega liikuma mööda paremat tee serva karjamaa poole. Karjamaa ei asunud üle tee, vaid laudaga samal – so paremal pool. Ilm oli ilus ja selge. Oli valge aeg. R.Jaansalu liikus karja (kokku 31 looma) ees ja tema poeg S.J. teise ajajana külje peal, naine N.J. kolmandana karja taga. Loomad ei ületanud tee mõttelist telgjoont. Lehmad olid liikunud ca 150 meetrit, R.Jaansalu läks kinni panema üle tee asuva karjamaamulku, kui ta nägi suurt autot eemal tulemas. Lähemale jõudes oli auto vastassuunavööndis ja liikus loomade suunas. Auto tuli täiskiirusel loomadele sisse. Mingit pidurdamist ega hoo vähendamist polnud. Loomad olid peale kokkupõrget teel laiali, kukkusid ühele – teisele poole. Auto sõitis läbi loomakarja, nii et R.Jaansalu abikaasa, kes oli loomade taga, pidi eest ära jooksma muidu oleks ka alla jäänud. Kohapeal sai surmavalt vigastada kolm looma, 5-6 loomad olid nähtavad vigastused, kuid need paranesid. R.Jaansalu hinnangul on ta loomadega tegelnud ja neid karjamaale ajanud 15 aastat, peaaegu iga päev. Peale kokkupõrget ei olnud tee peal pidurdusjälgi /t.l. 39 pöördel/. Tunnistaja N.J. kohtuistungil antud ütluste kohaselt ajasid nad õnnetuse päeval lehmakarja karjamaale umbes 9 paiku hommikul kolmekesi- Rein Jaansalu oli karja ees, S.J. oli keskel ja tunnistaja taga. Loomad olid paremal pool tee ääres, ükski ei olnud tee peal. Karjamaa asus samal tee poolel kus lehmad ja sõiduteed ei ületatud. Loomad olid liikunud paremal pool tee ääres ca 100 meetrit, kui eest Sauvere poolt hakkas kurvist paistma veoauto. Loomade ja auto vahemaa oli ca 300 meetrit, kui tunnistaja autot nägi. Auto hoogu maha ei võtnud, sõitis paremale poole karja sisse. Auto sõitis algul oma suunavööndis, siis ületas tee telgjoone ja läks vastassuunavööndisse, kui karjale sisse sõitis. Lehmad jooksid laiali, auto liikus edasi tunnistaja poole, mispeale jooksis tunnistaja vasakule poole eest ära. Pidurdusjälgi kohapeal ei olnud, seda nägid kõik, ka autojuht ja politsei. Politsei ei teinud mingeid mõõtmisi, ainult pildistas /t.l. 48/. Tunnistaja S.J. kohtuistungil antud ütluste kohaselt liikus tema õnnetuse päeval kolmanda ajajana loomade kõrval tee peal. Karja taga oli N.J. ja ees Rein Jaansalu. Kari oli ca 50 meetri pikkuses rivis. Lehmad oli kõik tee paremas ääres, vastassuunavööndis polnud ükski loom. Loomad olid kõik kontrolli alla, olid rahulikud ega olnud teel laiali. Tunnistaja nägi veoautot ca 300 kauguselt või veidi enam Sauvere poolt lähenemas. Ilm oli pilvine, kuid selge ja nähtavust ei seganud midagi. Auto lähenes ja sõitis peale kurvist väljumist vastassuunavööndisse, seal kus olid lehmad. Tunnistaja pani jooksu üle tee karjamaale, kuna auto sõitis otse loomakarja sisse. Auto jäi ca 50 meetrit peale kokkupõrget pidama. Tunnistaja ei näinud, et auto oleks enne kokkupõrget pidurdanud, samuti ei olnud sündmuskohal auto pidurdusjälgi. Politsei pildistas ainult kohapeal, mingeid mõõtmisi ega skeeme ei tehtud, seletusid ei võetud. Tunnistajal on aastate pikkused kogemused karjaajajana /t.l. 48, 48 pöördel). Tunnistaja H.A.u kohtuistungil antud ütluste kohaselt nägi tema kogu õnnetust pealt. Tunnistaja oli karjaga ühel pool teed, ca 50 meetri kaugusel karja taga autos. Karja ees liikus Rein Jaansalu, S.J. oli ka eespool ja taga oli N.J.. Loomad liikusid paremal pool tee ääres rohu peal rohkem. Tunnistaja sõnul ei tahagi lehmad kruusa peal käia. Lähenevat autot nägi tunnistaja enda sõnul päris kaugelt juba. Auto tuli kiirust vähendamata vastassuunavööndisse otse lehmakarja sisse. Auto jäi lõpuks seisma, kuna üks lehm jäi rataste vahele kinni /t.l. 48 pöördel/. Tunnistajate A. H., A. H.u ja K. N. kohtuistungil antud ütluste kohaselt jõudsid nemad sündmuskohale vahetult peale õnnetust. A. H. tegi kohapeal fotod. Tee peal ei olnud auto 5

(7)4-08-143 pidurdusjälgi. Politsei kohapeal mingeid mõõtmisi ei teinud, suhtles ainult autojuhiga /t.l. 49, 49 pöördel/. Tunnistaja P.J. kohtuistungil antud ütluste kohaselt nägi tema loomade ajamist ja neile otsasõitu pealt ca 50 meetri kauguselt. Lehmad tuli talu õest välja ja olid kõik paremal pool tee ääres, rohkem pehme tee ääre peal. Rein Jaansalu oli karja ees. Tunnistaja nägi kaugelt autot tulemas Sauvere poolt, kuna üle karjamaa on lage maa. Auto kaldus teisele poole suunda, arusaamatu miks ta loomadele otsa sõitis. Pidurdusjälgi polnud näha. Tunnistaja sõnul olid lehmad kõik enne kokkupõrget paremal pool tee ääres, vastassuunavööndisse läksid nad alles peale autoga kokkupõrget. Lehmad kohkusid mis kole. Auto kiirus oli nii suur, et tunnistaja, kes istus autos karja taga arvas, et veoauto sõidab tallegi otsa /t.l. 49 pöördel/. Tunnistaja K.K. kohtuistungil antud ütluste kohaselt nägi tema lehmakarja teel ca 150 kauguselt. Auto kiirus oli 80 km/h. Lehmad olid tunnistaja sõnul tema sõidusuunas. Ta ei saanud autot pidama ja üritas kokkupõrget vältides 100 meetrit enne loomi vasakult karja seest läbi sõita, keerates selleks vastassuunavööndisse, et võimalikult vähe loomi kannatada saaks. Enne loomade märkamist tegeles tunnistaja enda sõnul spidomeetri ja raadio keeramisega. Pidurdusjälgi ei olnud, kuna tunnistaja vajutas pidureid vaid nii, et need blokki ei läheks ja auto juhitavaks jääks /t.l. 50/. Kohtu määramisel /t.l. 60-61/ asjas teostatud liiklustehnilise ekspertiisi käigus koostatud ekspertiisiaktis nr LL-142-08/2587 /t.l. 63-66/ on kohtuekspert asunud punktis 2 arvamusele, et kui autorong liikus juhi poolt pakutud liikumiskiirusega 80 km/h oli võimalik autorong enne lehmakarja peatada juhul, kui lehmad ilmusid veokijuhi vaatevälja kaugemalt kui 100 m. Liiklusõnnetuse kohapeal läbi viidud sündmuskoha vaatluse käigus selgus, et lehmad olid nähtavad juba ca 300 meetri kauguselt /t.l. 77, 78/.

1. Kohus leiab, et eeltooduga on veenvalt tõendatud, et kariloomi aeti valge ajal ja võimalikult tee parempoolse ääre lähedal. Ajajaid oli kolm ja tagatud oli ohutus ja loomade kooshoidmine. Loomad ei olnud ka vastassuunavööndis. Kohus eelneva põhjal ei näe R.Jaansalu käitumises LE § 241 nõuete rikkumist ja lõpetab VTMS § 29 lg 1 p-le 1 tuginevalt väärteomenetluse. Kohus nõustub siinkohal menetlusaluse isikuga selles, et antud liiklusõnnetuse saabunud tagajärg ei ole menetlusalusele isikule õiguslikult omistatav, mida ei saa öelda aga teise liiklusõnnetuse osapoole kohta.
2. Menetlusalune isik on esitanud taotluse kaitsja tasu hüvitamiseks /t.l. 81/. Taotluses palutakse hüvitada R.Jaansalu poolt kaitsjale makstud tasu koos käibemaksuga 7080 krooni. Lisatud on maksedokument /t.l. 82/. Seoses selle taotlusega märgib kohus järgmist. VTMS § 23 sätestab, et väärtoemenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuna kõnealusel juhul väärteomenetlus kohtu poolt lõpetati, tõusetub ka R.Jaansalu valitud kaitsjale vandeadvokaat Andres Tammele makstud tasu hüvitamise küsimus. Otsustamaks väärteomenetluses VTMS §-s 23 märgitud aluste olemasolul kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses väärteoasjas ja arvestades selle asja keerukust. Käesolevas asjas on menetlusaluse isiku õigusabikuludeks koos käibemaksuga 7080 krooni, mis taotlusest nähtuvalt koosneb kaitsja asjaga tutvumise, selle ettevalmistamise ja kohtus 6

(7)4-08-143 esinemise ning sündmuskoha vaatlusel osalemise tasust, millele kaitsja on kulutanud kokku 6 tundi (1 tunni hind 1000 krooni). Arvestades kõnealuse väärteoasja keerukust (muuhulgas teostati asjas liiklustehiline ekspertiis, kuulati üle mitmed tunnistajad ja tehti sündmuskoha vaatlus) peab kohus Rein Jaansalu õigusabikulusid põhjendatuks ja need tuleb menetlusalusele isikule hüvitada täies ulatuses so summas 7080 krooni. Kohus leiab, et õigusabi kasutamine R.Jaansalu poolt antud väärteomenetluses oli vajalik ja õigustatud.

1. Käesolevas asjas on kohtu määramisel teostatud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt liiklustehniline ekspertiis /t.l. 60-61, 63-66/, mille maksumuseks oli 2400 krooni /t.l. 67/. Maakohtu 10.07.2008.a. määruse alusel on nimetatud ekspertiisikulu kantud menetluskuludesse /t.l. 68/. VTMS § 38 lg 1 ja 2, KrMS § 173, 175 ja Vabariigi Valitsuse
2. augusti 2002.a. määrusega nr 263 kehtestatud Riiklikule ekspertiisiasutusele, muule asutusele või juriidilisele isikule seoses kohtuekspertiisi tegemisega tekkinud kulude arvestamise ja hüvitamise korra § 3 ning KrMS § 306 lg 1 p 14 alusel tuleb ekspertiisikulud antud väärteoasjas jätta riigi kanda. R.Undrest kohtunik 7