) § 7422 lg 2 järgi. 28.04.2008.a üldmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2670,08,005380 on A. Mõis`ale määratud eelpoolnimetatud väärteo toimepanemise eest
Samuti on kohtuväline menetleja kohaldanud A. Mõis`a suhtes lisakaristust
Kaebuse sisu 26.05.2008.a esitas A. Mõis Pärnu Maakohtule kaebuse väärteoasjas tehtud otsusele taotlusega tema suhtes koostatud otsuse tühistamiseks alljärgnevatel põhjustel. 14.04.2008.a juhtis A. Mõis sõiduautot Ford mööda Savi tänavat suunaga Niidu tänava poole. Kaebaja soovis keerata Savi 36 hoovi. Savi tn 36 vastas sissesõiduteel seisis politseiauto suunaga Savi tänava poole. Sõites mööda teed ja teades, et tuleb hakata sooritama vasakpööret hoovi, aeglustas kaebaja aegsasti sõidukiirust, kuna auto on raske (tühikaal 3500 kg) ja pidurdusteekond seega pikem. Politsei autost ei väljunud. Olles nende eest sooritanud vasakpöörde, märkas A. Mõis peeglist, kuidas politsei käivitas auto ja sõitis talle Savi 36 hoovi järele, andes vilkuritega peatumismärguande. Autost väljus D. Teder, kes teatas, et turvavöö tuleb kinni panna sõitu alustades, mitte siis kui nähakse politseid. A. Mõis kinnitas turvavöö sõitu alustades. Pärast seda esitati kaebajale järgmine süüdistus lubatud sõidukiiruse ületamises. Kuna samalaadseid rikkumisi A. Mõis`al ei ole, pakuti kiirmenetlust ja 1320 krooni trahvi. Sellega kaebaja ei nõustunud, sest leidis, et ei olnud politseiametniku poolt temale süüks pandavat rikkumist toime pannud. Samuti leiab kaebaja, et tegemist on ebaõiglase menetlusega, sest kiirmenetlusega nõustumisel ja sellega enda süüdi tunnistamisega, oleks kaebajale määratud karistus olnud väiksem trahvi osas ning lisakaristust ei oleks kohaldatud. Oma vastuväitega soovis A. Mõis menetlejalt tõendamist, et ta tõesti nimetatud rikkumise toime pani. Seda väärteootsusest ei selgu, kuid lõplikust karistusest võib aru saada, et rikkumine on raskem kui sündmuskohal selgitati. Kaebaja on seisukohal, et väärteoprotokollist ja väärteootsusest ei selgu, milliste tunnistajate ütlusi on otsuse tegemisel arvesse võetud. Väärteomenetluse seadustiku (edaspidi VTMS) § 72 lõike 2 kohaselt peab kohtuväline menetleja otsuse tegemisel lahendama VTMS § 108 esitatud küsimused. Nimetatud säte eeldab kogutud tõendite hindamist, mis aga otsusest ei nähtu. Samuti ei ole korrektne väide, et A. Mõis ei esitanud vastulauset. Väärteoprotokolli kirjutas kaebaja omakäeliselt, et ei nõustu väärteoprotokolliga ja mõõteseadmelt ei nähtu, et mõõdetud kiirus oleks olnud kaebaja sõiduki kiirus. Otsuses ei ole kirjeldatud, miks A. Mõis`a vastulauset ei arvestatud ning miks tunnistaja ütlused on kaalukamad. Seoses sellega ei ole täidetud VTMS § 74 lg 1 punkt 8 nõuded. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 56 lg-st 1 juhindumise eelduseks on isiku süü ja väärteona kvalifitseeritava teo objektiivne tuvastamine. Juhul kui objektiivne tuvastamine ei ole võimalik, ei saa ka kindlaks teha isiku süüd väidetavas rikkumises, sest rikkumise fakt on fikseerimata. 2
lg 2 alusel on menetlusalust isikut karistatud, kuna on tõendatud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit kiirusega 77±3 km/h teelõigul, kus lubatud sõidukiirus oli 50 km/h. Seega ületas menetlusalune isik suurimat lubatud kiirust mitte vähem kui 24 km/h. Menetleja on seisukohal, et menetlusalune isik pidi olema teadlik kehtivast seadusandlusest, et
lg 2 alusel karistatakse juhti, kes on ületanud lubatud suurimat sõidukiirust 21 kuni 40 kilomeetri tunnis, rahatrahviga kuni 50 trahviühikut ning sama
lg 4 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Liiklusseaduse kohaselt võib lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse ära võtta kõigilt, kes on toime pannud väärteo
Seadus ei sea tingimusi menetlusaluste isikute osas. Karistus määratakse vastavalt karistusõiguse normidele. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Otsuse tegemisel arvestatakse ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huve. Kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtuvälise menetleja poolt ei ole tuvastatud. Käesolevast kaasusest rääkides tuleb märkida, et kiiruse ületamine on menetlusalusele isikule karistamise aluseks olnud korduvalt. Karistatud on menetlusalust isikut alates 2001. aastast 13-l korral erinevates liiklusalastes väärtegudes. Nendest 6-1 korral on isikut kiiruse ületamise eest karistatud rahatrahvidega, kuid rahatrahvid ei ole oma eesmärki kandnud. Menetlusalune isiku poolt esitatud kaebuses toodud väide, et tema ei ole antud kohas lubatud suurimat sõidukiirust ületanud, on ümberlükatud tunnistaja Jevgeni Ivanov'i ütlustega. Kaebusest võib välja lugeda vaid eesmärki - vabaneda karistusest. Selliste liiklusnõuete rikkumiste osas nagu lubatud sõidukiiruse ületamine, on politseil nulltolerants, mistõttu karistus on üks vahend nende õiguserikkumiste toimepanemise vähendamisel. Juhindudes eeltoodust ning VTMS § 132 p 1 palub kohtuväline menetleja jätta A. Mõis`a kaebus rahuldamata ning kohtuvälises menetluses koostatud otsus muutmata. 3
lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises kõnealuses ajas puuduvad teo õigusvastasust ja isiku süüd välistavad asjaolud ning tegu ise on koosseisupärane. Tulenevalt eelnevast asus kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt on väärteomenetlus läbi viidud nõuetekohaselt, vastu võetud otsus tugineb väärteomenetluse käigus kogutud tõenditele ja järgitud on väärteomenetlusõigust. Kaebaja teole on antud õige juriidiline hinnang ning otsus väärteoasjas on seaduslik, mistõttu puudub kohtul alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS-s sätestatud alustel. Kohus leiab, et väärteootsuse tegemisel on järgitud VTMS § 72 lg 2 ja § 108 nõudeid. Väärteootsusest nähtub, et kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel arvestanud väärteoprotokollis esitatud tõenditega, kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga ja tunnistaja ütlustega. Asja kohtulikul arutamisel ilmnesid vastuolud ühelt poolt kaebaja ning sündmuskohal viibinud politseitöötajate D. Teder`i ja J. Ivanov`i ütluste vahel. Hindamaks seda, kelle ütlusi pidada tõepärasemateks, tuleb hinnata kohtus antud ütluste usutavust ja objektiivsust. Kohtuistungil kaebaja A. Mõis` kinnitas, et jääb esitatud kaebuse juurde ning leiab, et ei ole liiklust rikkunud. Kuna kaebaja soovis hakata sooritama vasakpööret, siis ta aeglustas ning leiab, et ta ei saanudki kiirust ületada. Samuti on tegemist suure ja raske sõidukiga, mida ei olegi võimalik koheselt peatada. Kohus tegi kindlaks, et kaebuse esitaja väited on paljasõnalised ning ümber lükatud kohtuvälise menetleja ametniku D. Teder`i ja tunnistaja J. Ivanov`i ütlustega. Kohtuvälise menetleja D. Teder`i andis kohtuistungil selgitusi selle kohta, et 14.04.2008.a kella 14.10 paiku oli ta koos paarimehega tööülesannete täitmisel Savi tänaval ja mõõdeti kiirust. Asukoht oli Savi 36 vastas. Politsei auto oli pargitud risti Savi tänavaga. Raba tänavalt märkasid politseiametnikud liikumas ühte veokit. Savi ja Lina tänava ristis mõõtis D. Teder antud sõiduki kiiruseks 77 km/h, eksimisvõimalus ±3km/h, seega lubatust 24 km/h võrra suurem. Auto lähenes neile ja siis sooritas vasakpöörde Savi 36 hoovi. Lülitati vilkurid sisse, auto peatati, D. Teder näitas juhile radarilt tulemust, juht oma rikkumisega nõus ei olnud. Samuti oli see ainuke auto, kes sellel tänaval liikus antud momendil. Lisaks selgitas D. Teder, et radar töötab sellise põhimõttega, et kui laser suunata ühe auto peale, siis isegi kui on kümme autot, ta näitab ja fikseerib ainult ühe kiiruse. 4
Asja kohtulikul arutamisel ei tuvastanud kohus kohtuvälise menetleja poolt väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi VTMS § 150 järgi. Kohus ei pea põhjendatuks kaebaja väidet, et kuivõrd väärteootsus on koostatud 28.04.2008.a, so 14 päeva pärast väärteoprotokolli koopia andmist kaebajale, ei ole tagatud kaitseõiguse teostamine VTMS § 69 lg 6 alusel. Kohus möönab, et kohtuväline menetleja ei ole otsuse koostamisel järginud küll VTMS § 69 lg 6 sätestatud nõudeid, kuid antud asjaolu ei ole kohtu hinnangul siiski rikkunud kaebuse esitaja kaitseõigust ning kaasa toonud ebaseaduslikku lahendit, kuivõrd kaebuse esitaja on oma kaebuses ise märkinud, et:“ Samuti ei ole korrektne väide, et A. Mõis ei esitanud vastulauset. Väärteoprotokolli kirjutas kaebaja omakäeliselt, et ei nõustu väärteoprotokolliga….“. Seega vaidlustas kaebaja koheselt temale inkrimineeritava väärteo toimepanemise ning asjaolu, et kaebaja ei esitanud 15 päeva jooksul alates temale koostatud väärteoprotokollist menetlejale kirjalikku vastulauset, ei oma antud juhul tähtsust. Samuti ei tuvastanud kohus muid väärteomenetlusõiguse rikkumisi kohtuvälise menetleja poolt. Kuivõrd menetlusalune isik on
lg 2 sätestatud väärteo toime pannud, siis ei esine väärteoasjas VTMS § 29 lg 1 p 1 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Ka pole tuvastatud muude VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavate asjaolude ilmnemist. Kohus on samuti seisukohal, et arvestades rikkumise iseloomu ja ohtlikkust, ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele ka VTMS § 30 sätestatud alustel. 5
lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.
lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. Vastavalt
lg 4 võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. A. Mõis`a on kõnealuses asjas karistatud rahatrahviga 26 trahviühiku ulatuses, mis on sanktsiooni keskmise määra lähedases määras ning samuti on kohtuväline menetleja kohaldanud lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 2 kuuks. Karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei ole kohtuvälise menetleja poolt tuvastatud. Karistuse kohaldamise osas leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus rahatrahv 26 trahviühikut, so 1560 krooni ühes lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks, on seaduslik ning põhjendatud. Kohtuväline menetleja on karistuse kohaldamisel lähtunud sellest, et kaebuse esitaja on ka varem toime pannud liiklusalaseid süütegusid, mida kohus konkreetsel juhul arvestab isikut iseloomustava materjalina. Seega leiab kohus, et A. Mõis ei ole oma käitumisest järeldusi teinud ning eelnevalt määratud karistused ei ole suutnud teda mõjutada seaduskuulekalt käituma. Seega nõustub kohus kohtuvälise menetleja ülaltoodud seisukohaga, et kuna üksnes rahatrahvi kohaldamine ei ole avaldanud kaebuse esitajale mõju hoidumaks uute õiguserikkumiste toimepanemisest, siis on vajalik kohaldada käeoleval juhul ka lisakaristust, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Silmas pidades karistuse eripreventiivset eesmärki, so arvestades võimalust mõjutada A. Mõis`a edaspidi hoiduma samalaadiliste süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huve, leiab kohus, et A. Mõis`ale kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on vastavuses karistuse kohaldamise alustega vastavalt KarS § 56 ning kohtul puudub alus kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsuse tühistamiseks või muutmiseks, sh juhtimisõiguse äravõtmise tühistamiseks või selle tähtaja lühendamiseks. Tulenevalt eeltoodust ning juhindudes VTMS § 132 p 1 leiab kohus, et Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna korrakaitsetalituse vanemkomissar I. Veber`i poolt 28.04.2008.a tehtud üldmenetluse otsus nr 2670,08,005380 ei kuulu tühistamisele ning A. Mõis`a kaebus ei kuulu rahuldamisele. Anu Tammeniit Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.