Obsah (9)

§ 114§ 298§ 64§ 25§ 418§ 348§ 4181§ 113§ 5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2008. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-07-8224 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed En

§ 114

p 5, § 418 lg 3 p 2, § 418 lg 2, § 298 lg 2 ja § 348 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. juuni
2. a otsus Apellatsiooni esitaja Sergei Kulešov ja tema kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar Prokurör Riigiprokurör Steven-Hristo Evestus Sergei Kulešov, ik. 35707250264, emakeel vene keel, Vene Föderatsiooni kodanik, kõrgharidus, töök. OÜ A., eluk. XXXXX XXXX X XXXXXXX, varem kriminaalkorras karistamata. Vahi all 23.08.2006 a. kuni 25.08.2006 a., 22.
3. kuni 28.
5. a, alates 02.01.2007 a. Sven Sillar Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
6. Harju Maakohtu
7. juuni
8. a otsus tühistada osaliselt ja nimelt: 1.1 Sergei Kulešovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 114

p 5 järgi; 1.2 Sergei Kulešovi süüditunnistamises

§ 298

lg 2 järgi; 1.3 Sergei Kulešovile

§ 64

lg 1 järgi mõistetud liitkaristuse osas; 1.4 Sergei Kulešovilt väljamõistetud sundraha osas; 1.5 Sergei Kulešovilt väljamõistetud ekspertiisitasude osas. 1

1. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.
2. Teha uus otsus, millega: 3.1 Saata kriminaalasi Sergei Kulešovi süüdistuses

§ 114

p 5 järgi esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus; 3.2 Tunnistada Sergei Kulešov süüdi

§ 25lg 2 - § 298 lg 1 järgi.

Maakohtu poolt mõistetud karistus – kolm aastat kuus kuud vangistust – jätta muutmata; 3.3 Karistusseadustiku § 64 1 lg 1 alusel lugeda mõistetud kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ning liitkaristuseks mõista Sergei Kulešovile vangistus pikkusega kolm aastat kuus kuud. Karistusaja hulka arvata eelvangistuses viibitud aeg pikkusega kolm kuud kümme päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista Sergei Kulešovile vangistus pikkusega kolm aastat kaks kuud kakskümmend päeva. Karistuse kandmise alguseks määrata

1. jaanuar
2. a; 3.4 Teise astme kuriteo toimepanemise eest mõista Sergei Kulešovilt sundrahana välja 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni; 3.5 Menetluskuludena mõista Sergei Kulešovilt välja ekspertiisitasu summas 2205 (kaks tuhat kakssada viis) krooni.
3. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Harju Maakohtu
5. juuni
6. a otsusega tunnistati S. Kulešov süüdi

§ 114

p 5 järgi ja mõisteti talle karistuseks kaksteist aastat vangistust;

§ 418

lg 3 p 2 järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta vangistust;

§ 418

lg 2 järgi ja mõisteti karistuseks kolm aastat vangistust;

§ 298

lg 2 järgi ja mõisteti karistuseks kolm aastat kuus kuud vangistust;

§ 348

järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta vangistust.

§ 64

lg 1 alusel loeti mõistetud kergemad karistused kaetuks mõistetud raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale kaksteist aastat vangistust. Karistuse hulka arvestati eelvangistuses viibitud aeg pikkusega kolm kuud kümme päeva, karistuse kandmise alguseks määrati

1. jaanuar
2. a. Lisakaristusena võeti S. Kulešovilt viieks aastaks ära relva ja laskemoona soetamise, hoidmise, edasitoimetamise ja kandmise õigus. S. Kulešov tunnistati süüdi järgmiste kuritegude toimepanemises. 1.1 Sergei Kulešov vormistas koos L. M.ga kooskõlastatud plaani alusel kolme ostu-müügi tehingu käigus 4.03.2005.a. ja 11.05.2005.a. OÜ A. kõik osad ajutiselt enda ja 30.05.2006.a. kinnistu asukohaga XXXXX XX ajutiselt OÜ A. nimele. Olles sel viisil saanud OÜ A. kaudu kinnistute XXXXXXX XXX/X/XXXXXX XX/X ja XXXXX XX omanikuks, otsustas ta L. M. nende kinnistute omanikuks jäämise eesmärgil tappa. 28.06.2006.a. pärastlõunal sõitis ta L. M. elukohta ning palus L. M.l sõita temaga kaasa Harju maakonda XXXXXXXXXXX külla, kus ta õhtul kella 18.00 ajal tulistas kaasas olnud revolvrist 3 lasku L. M. kehasse ja pähe, mille tagajärjel L. M. suri 2 sündmuskohal. Pärast tapmist viskas ta L. M. laiba XXXXX jõkke. Sel viisil kindlustas ta OÜ A. ainuomanikuna kinnistute XXXXXXX XXX/X/XXXXXX XX/X ja XXXXX XX omanikustaatuse ning vabanes L. M.ga sõlmitud suulistest kokkulepetest vormistada kohtuprotsesside lõppedes eelnimetatud kinnistud tagasi L. M. nimele. Seega pani Sergei Kulešov toime tapmise omakasu motiivil, s.o

§ 114p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.2 Samuti tunnistati Sergei Kulešov süüdi laskekõlbliku tulirelva laskemoona ebaseaduslikus käitlemises suures koguses. Selleks vastavat luba omamata valdas ta oma elukohas eeluurimisel tuvastamata ajast kuni 23.08.2006.a. teostatud läbiotsimiseni 24 jahipüssipadrunit 5,6x39 mm, 98 ääretulepadrunit 5,6 mm (cal .22LR), 98 püstoli ääretulepadrunit 5,6 mm, 36 püstolipadrunit 5,45 mm, 6 püstolipadrunit 9x19 mm, 1 püstolipadrunit 7,62x25 mm ja 1 jahipüssipadrunit 5,7x43 mm (cal .222). Sellega rikkus süüdistatav Relvaseaduse §-de 32 lg 1,2; 34 lg 2 ja 45 lg 1; 46 lg 4 sätteid ja pani toime tulirelva laskemoona ebaseadusliku käitlemise suures koguses, s.o

§ 418

lg 3 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo (kehtiv redaktsioon

§ 418lg 2 p 2).

1.3 Veel tunnistati Sergei Kulešov süüdi laskekõlbliku sõjaväerelva laskemoona ebaseaduslikus käitlemises. Selleks vastavat luba omamata valdas oma elukohas eeluurimisel tuvastamata ajast kuni 23.08.2006.a. teostatud läbiotsimiseni 53 automaadipadrunit 7,62x39 mm, 1 automaadipadrunit cal .223 mm ja 1 automaadipadrunit 5,45x39 mm. Sellega rikkus S. Kulešov rikkus Relvaseaduse §-de 32 lg 1,2; 34 lg 2 ja 45 lg 1; 46 lg 4 sätteid ja pani toime sõjaväerelva laskemoona ebaseadusliku käitlemise, s.o

§ 418

lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo (kehtiv redaktsioon

§ 4181lg 1).

1.4 Sergei Kulešov tunnistati süüdi ka altkäemaksu lubamises. Ta lubas 19.02.2007.a., viibides vahistatuna Keskkriminaalpolitseis, politseijuhtivinspektor Aleksandr Karasjovile 500 000 krooni, et Aleksandr Karasjov „lammutaks” ära kriminaalasja, kus Sergei Kulešov on kahtlustatav, st et Aleksandr Karasjov teeks endast oleneva, et Sergei Kulešovile esitatud kahtlustused kinnitust ei leiaks. Samuti lubas ta 28.02.2007.a. politseijuhtivinspektorile Aleksandr Karasjovile vormistada viimase nimele kinnistu XXXXX XX ning anda Aleksandr Karasjovile 500 000 krooni selle eest, et Keskkriminaalpolitsei enam teda süüstavaid tõendeid ei koguks ning saadaks kriminaalasja edasise uurimiseta kohtusse. Seega pani Sergei Kulešov toime altkäemaksu lubamise selleks, et ametiisik oma ametiseisundit kasutades paneks toime seadusega mittelubatud teo ja jätaks ebaseaduslikult oma seadusliku teo toime panemata, mis oli toime pandud vähemalt teist korda, s.o

§ 298lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.5 Sergei Kulešov pani toime ka teadvalt vahendliku täideviimise vormis võltsitud tähtsa isikliku dokumendi kasutamise. Ta esitas 10.04.1995.a. Eesti Vabariigi kodaniku passi saamise eesmärgil Kodakondsus- ja Migratsiooniametile teadvalt võltsitud sünnitunnistuse, millel oli valeandmetena märgitud tema ema nimeks M. S.. Tegelikult on Sergei Kulešovi emaks L. K.. Kuna M. S. näol oli tegemist sünnijärgselt Eesti kodanikuga, siis vormistati õigeid asjaolusid mitte teades Kodakondsus- ja Migratsiooniameti töötajate poolt Sergei Kulešovile 30.05.1995.a. Eesti Vabariigi kodaniku pass tegelikkusele mittevastavate andmetega, mis väljastati Sergei Kulešovile. Seejärel esitas Sergei Kulešov fiktiivset kodakondsust tõendavat Eesti Vabariigi kodaniku passi Eestist väljumisel ja Eestisse saabumisel piirivalveametnikele. Kõnealuse passi kehtivusaja lõppemise lähenedes väljastati Sergei Kulešovile 17.08.2004.a. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt uus Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistus. Seejärel kasutas Sergei Kulešov fiktiivset kodakondsust tõendavat Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistust, esitades selle vähemalt kolmel korral enda isiku tuvastamiseks. 3 Seega pani Sergei Kulešov toime teadvalt vahendliku täideviimise vormis võltsitud tähtsa isikliku dokumendi kasutamise, s.o.

348 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S. Kulešovi kaitsja vandeadvokaat S. Sillar, kes palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ning mõista S. Kulešov süüdistustes

§ 114p 5, § 298 lg 2, § 418 lg 3 p 2 ja § 418 lg 2 järgi õigeks.

Süüditunnistamist ja karistamist

§ 348järgi apellatsioonis ei vaidlustata.

Apellandi põhilised väited on järgmised. 2.1 Kohus on

§ 114

p 5 puudutavas episoodis oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, jättes üldse tuvastamata enamiku tõendamiseseme asjaoludest, milleks KrMS § 62 p 1 kohaselt on kuriteo toimepanemise aeg, koht, viis ja muud kuriteo tehiolud. Apellant leiab, et tegelikkuses ei ole maakohus enda otsuses ühtegi neist nimetatud asjaoludest tuvastanud ehk teisisõnu – ükski tõend ei kinnita süüdistuse versiooni selle kohta, et L. M. tapmise pani toime S. Kulešov süüdistuses nimetatud ajal, kohas ja viisil. Ka eluline loogika ütleb S. Kulešovi käitumist väidetava kuriteo toimepanemise ajal ja peale seda hinnates, et kuriteo toimepanijaks ei saanud olla süüdistatav. 2.2

§ 418

kohaldamisel jättis kohus sisuliselt hindamata süüteo erinevate redaktsioonide sõnastuse ning sellest tulenevalt ei näidanud ega põhistanud kohtuotsuses kooskõlas kehtiva

§ 418

lg 2 p-ga 2, et teo objektiks oli laskemoon suures koguses.

§ 4181

lg 1 kohaldamisel jättis kohus selgitamata, milline kogus on ebaoluline kogus, mis välistab ka selle sätte alusel kriminaalvastutuse. Seega kohaldas kohus valesti materiaalõigust. 2.3

§ 298

lg 2 kohaldamisel ei pööranud kohus tähelepanu sellele, et kohtuistungil ei leidnud tõendamist ja kinnitust Sergei Kulešovi poolt 19.02.2007 altkäemaksu lubamine Aleksander Karasjovile ning seda episoodi sisuliselt ei arutatudki. 28.02.2007 altkäemaksu episoodi osas on kohus valesti mõistnud lindistuse sisu. Kohus on asunud väärale seisukohale, et juhul, kui ühe altkäemaksu andmise episoodis räägitakse altkäemaksu lubamisest 2, 3 või isegi 6 korda, et siis on toimepandud 2, 3 või 6 erinevat kuritegu, mis võimaldavad õiguslikus mõttes rääkida korduvast altkäemaksu lubamisest. Kohus on seega valesti kohaldanud materiaalõigust ning teinud ka tõendist sellise järelduse, mida sealt ei ole võimalik järeldada ehk siis hinnanud tõendeid valesti. 2.4 Maakohus rikkus apellandi hinnangul ka poolte võistlevuse printsiipi ning mõistis Sergei Kulešovile mõrva eest prokuröri taotletust karmima karistuse – 12 aastat vangistust. Kaitsjale teadaolevalt võib kohus niimoodi küll erandjuhtudel teha, kuid sel juhul peab kohus otsuses põhjalikult analüüsima ja põhjendama prokuröri poolt taotletust raskema karistuse mõistmist. Käesoleval juhul kohus rikkus seda nõuet ning ei ole seejuures selgitanud raskema karistuse määramist. Kohtul puudus seega õiguslik alus väljuda prokuröri poolt väljapakutud iga kuriteo eest mõistetava karistuse piiridest.

1. S. Kulešov taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning enda täielikku õigeksmõistmist, esitades seejuures järgmised motiivid. 3.1 Süüdistuse versioon selle kohta, miks ta pani toime L. M. tapmise, on absurdne. Kogu vara omandas ta seaduslikult, mida kinnitavad ka notariaalsed lepingud. Seejuures kinnitas ka L. M. tunnistajatele, et on enda vara maha müünud. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud tapmise aega ega ka mitte kohta, samuti ei ole selge, millise relvaga tapmine toime pandi. Piirkonnas, mida süüdistus seostab L. M. tapmisega, viibis ta pidevalt ning see asjaolu ei tõenda kuidagi tema süüd. Tunnistaja V. M.i kinnitusel ei viibinud ema terve päeva, so.
2. juuni
3. a, kodus. Ühtlasi tuleneb tunnistaja ütlustest, et L. M. oli võtnud Krediidipangast 4 laenu, seega on alusetu jutt tal raha puudumisest; tapetu õde on seejuures öelnud, et ta vestles õega veel 29.
5. a. Tunnistajate ütlustest tuleneb seegi, et tapetul oli probleeme äripartneritega, kusjuures nende probleemidega kaasnesid ka ähvardused. Apellant viitab ka halbadele suhetele perekonnasiseselt ning märgib, et enda ähvardamisest andis L. M. kirjalikult teada ka õiguskaitseorganitele. 3.2 S. Kulešov kinnitab, et tal oli olemas luba relvade omamiseks ja kandmiseks, samuti oli tal õigus omada laskemoona. Jahikarabiinile mõeldud padrunid, mis tema juurest läbiotsimisel leiti, kuulusid aga tema sõbrale. Apellant kinnitab, et süüdistus

§ 298

järgi on provokatsioon ning toonitab, et mõttetu on pakkuda raha isikule, kellest midagi ei sõltu. 3.3 S. Kulešov vaidlustab ka enda süüditunnistamise

§ 348järgi.

Kriminaalasjas viidatakse sünnitunnistusele nr

1. Kui tegemist on võltsitud sünnitunnistusega, jääb arusaamatuks, kes selle võltsis ja välja andis. Mingeid tõendeid selle kohta, et M. S. ja M. M. oleks üks ja seesama isik, talle esitatud ei ole. 3.4 Süüdistatav viitab veel sellele, et kohus on mõistnud talle rangema karistuse kui seda taotles prokurör. Samuti palub S. Kulešov tühistada maakohtu otsuse talle mõistetud lisakaristuse osas.
2. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhiosas seaduslik ning põhjendatud. Süüdistuses

§ 298

lg 2 järgi soostus prokurör osaliselt apellatsiooni seisukohtadega ning palus kõnealuse süüteo kvalifitseerida ümber

§ 298lg 1 järgi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise ning materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I 5. S. Kulešovile on esitatud

§ 114p 5 järgi süüdistus selles, et ta tappis omakasu motiivil L.

M.. Lühidalt väljendatuna seisnes süüdistuse versiooni kohaselt tapmise toimepanemise motiiv järgmises. Kahe notariaalse tehingu käigus omandas S. Kulešov OÜ A., sellele järgnenud kolmanda notariaalse tehinguga omandas OÜ A. seni L. M.le kuulunud kinnistu aadressil XXXXX XX. OÜ A. kaudu omas S. Kulešov seega ühel ajahetkel lisaks kinnistule aadressil XXXXX XX ka kinnistut XXXXXXX XXX/X/XXXXXX XX/X; nende kinnistute väärtus ulatus seejuures mitme miljoni kroonini. Süüdistuse kohaselt omandas S. Kulešov nii OÜ A. kui ka kinnistu aadressil XXXXXX XX ainult ajutiselt. Seda tehti üksnes paralleelselt toimunud tsiviilprotsessi huvides; peale viimase lõppu pidanuks S. Kulešov vastavalt sõlmitud suulisele kokkuleppele kõnealused kinnistud tagastama L. M.le. Seejuures on olulise tähendusega süüdistuse järgmine versioon – ei OÜ A. ega ka kinnistu XXXXX XX omandamise eest ei maksnud S. Kulešov tegelikkuses mitte mingit raha, kuigi notariaalsete lepingute kohaselt oli ostja lepingus märgitud summad tehingute toimumise ajaks kätte 5 saanud (kd 11, tlk 6 ja tlk 7). Ehk teisisõnu – OÜ A. ja selle kaudu ka kõnealused kinnistud kuulusid S. Kulešovile üksnes vormiliselt, mitte aga sisuliselt. Süüdistus on asunud seisukohale, et soovides vabaneda L. M.ga tehtud suulistest kokkulepetest kinnistute tagastamise kohta ning saada kinnistud täielikult endale, pidi S. Kulešov vältimatult vabanema L. M.st (kd 11, tlk 8). Määrava tähendusega on kõnealuse tapmisversiooni kohtulikul kontrollimisel just süüdistuse esmane tees, et tegelikkuses ei toimunud OÜ A. ja kinnistu XXXXX XX üleminekul S. Kulešovile mitte mingit rahade liikumist (nt kinnistu XXXXX XX eest tasuti vastavalt notariaalsele lepingule L. M.le 800 000 krooni). Seejuures on oluline tähele panna, et tegemist ei olnud üksnes tapmise motiiviga

§ 114p 5 alt 2 mõttes, vaid S.

Kulešovi jaoks tervikliku ajendiga L. M. kõrvaldamiseks (seega ka

§ 113mõttes).

Kõnealuse küsimuse lahendamisel on kriminaalkolleegiumi hinnangul maakohtu otsuses tuvastatav aga kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes.

1. Nii on maakohus märkinud, et kõnealuste tehingute väärtus ulatus üle miljoni krooni ning see raha pärines S. Kulešovi väitel tema ja tema perekonna säästudest (maakohtu otsuse lk 16). Ühtlasi märgib kohus, et tegelikkuses mingit raha liikumist ei toimunud (samas). Nimetatud järeldused haakuvad seega süüdistuse versiooniga. Samas on kohus asunud aga eelpool nimetatuga vastupidisele seisukohale. Nimelt märgib kohus järgmist: „Kuigi kannatanute ja tunnistajate ütluste kohaselt L. M.l oli pidevalt raha puudus ja mingeid suuremaid summasid pole omanud ja seda kinnitab ka pangakontode väljavõtted, kuid notariaalsete lepingute kohaselt Kulešov (ostja) on alati enne lepingu vormistamist täielikult tasunud müüjatele kinnistute müügihinnaks märgitud summad ja Kulešov väitis, et see raha on tal säästudest, seega kontrollimaks Kulešovi väiteid vastavalt Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse sätetele, vajalik kontrollida Kulešovil sellise raha, summas üle 1 miljoni krooni reaalset olemasolu“ (otsuse lk 17). Seega on maakohus asunud tõendamiseseme ühe asjaolu suhtes kahele teineteist välistavale seisukohale. Ühest küljest leiab maakohus süüdistusega soostuvalt, et notariaalsete tehingute sõlmimisele tehingus märgitud summade tasumist ei eelnenud ning peab ebausutavaks, et S. Kulešovil võisid üldse olla sellised rahalised vahendid (otsuse lk 16). Kohe järgnevalt järeldab maakohus aga, et sellise rahasumma olemasolu S. Kulešovil ei ole siiski välistatud ning raha reaalset olemasolu tuleb täiendavalt kontrollida. See seab aga koheselt kahtluse alla süüdistuse versiooni tapmise kohta tervikuna; ehk teisisõnu – kohtu tõstatatud kahtlus on esimest väidet ümberlükkav.
2. Võiks ju argumenteerida, et sel viisil väljendudes ei ole maakohus pidanud silmas konkreetses kriminaalasjas käsitletavaid tõendamiseseme asjaolusid ning on leidnud, et S. Kulešov omab (või omas) rahalisi vahendeid, mis võivad moodustada omaette, käesolevast kriminaalasjast eraldiseisva kuriteo. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei võimalda aga täiendavad asjaolud kohtuotsuse sellist tõlgendamist. Nimelt on Harju Maakohus
3. juunil
4. a teinud määruse Riigiprokuratuurile, milles märgitakse järgmist: „Kinnistu XXXXX XX notariaalse müügilepingu p. 3.1 kohaselt suvila müügihinnaks on 800000 krooni ja p.
5. 2 kohaselt müügihind on ostja Sergei Kulešovi ja müüjale L. M. täielikult tasutud enne käesoleva lepingu sõlmimist ning mille saamist kinnitab müüja oma allkirjaga käesoleval lepingul./…/ Samuti Kulešov kinnitas, et kinnistu XXXXXXX XXX XXX ostis 400000 krooni eest ja raha tasus nii M.le kui ka V.ile, kuid viimane kohtuistungil eitas 200000 krooni saamist Kulešovilt. Mingil M. arvel raha olemasolu ei tuvastatud. /…/ Kuigi kohtuistungil V. kui ka M. sugulased eitasid nii V.il kui ka M.l suurte rahaliste summade olemasolu ja selle summa saamist 6 Kulešovilt on kohus on arvamusel, et vastavalt Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse sätete nõuetele, vajalik kontrollida Kulešovi ütlusi sellise raha koguses summas üle 1 miljoni krooni olemasolu isiklike säästude arvel“ (kd 11, tlk 313). Seejuures on äärmiselt oluline tähele panna, millisel menetlusõiguslikul alusel on kõnealune määrus tehtud. Harju Maakohus tugineb määruse tegemisel KrMS § 297 lg-le 1, mis sätestab järgmist: „Pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise lõpetamist võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel või omal algatusel määrata täiendavate tõendite kogumise“. Ehk teisisõnu – kohus on pidanud määruse tegemisel vajalikuks kohtulikul uurimisel koguda täiendavaid tõendeid. Määrusest tuleneb üheselt, et kuigi ühed tõendid kinnitavad, et mingit raha S. Kulešovilt ei saadud („kuigi kohtuistungil (isikud) eitasid suurte summade olemasolu ja selle saamist S. Kulešovilt“), tuleb selle versiooni võimalikkust siiski kontrollida („vaja kontrollida S. Kulešovi ütlusi selle raha olemasolu kohta“).
6. Eelnevast tulenevalt on Harju Maakohus nimetatud asjaolu väljaselgitamiseks ( S. Kulešovi väide, et ta omandas kinnistud seaduslike ning kehtivate tehingute teel) seega leidnud, et on vajalik koguda täiendavaid tõendeid ning kohus on teinud seda enda initsiatiivil. Seega ei saanud kohus seda küsimust (raha võimalik reaalne maksmine S. Kulešovi poolt) ka lahendada enne, kui on vastavasisuline tõend talle esitatud. Võimatu on olukord, kus üks peamine kaitseväide lükatakse ühel ajal nii ümber kui ka kinnitatakse tema võimalikkust, kusjuures ühtlasi määrab kohus täiendavate tõendite kogumise. Kummatigi on maakohus nii aga toiminud. Nagu öeldud, peab maakohus ühest küljest võimalikuks, et S. Kulešovil siiski oli raha tehingute eest reaalseks tasumiseks, samal ajal märgib kohus aga täiendavate tõendite kogumist motiveerivas määruses, et “käesoleval ajal Kulešov viibib vahi all ja
7. juunil 2008 a. Harju Maakohtu kohtuotsusega tunnistati ta süüdi” (kd 11, tlk 313). Teisisõnu on kohus määranud täiendavate tõendite kogumise peale süüdimõistva otsuse tegemist, sedastades samal ajal kahtluse süüdituse versiooni paikapidavuse kohta ka kohtuotsuses (otsuse lk 17).
8. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-55-06 märkinud, et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 8 loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks selle, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodu alusel kõnealune minetus tuvastatav ka maakohtu otsuses. 9.1 Resolutiivosas tehtud järeldus tunnistada S. Kulešov süüdi

§ 114

p 5 alt 2 järgi haakub maakohtu esmase järeldusega, et mingit raha süüdistatav kinnistuse omandamiseks tegelikkuses ei maksnud ja tema omanikuseisund oli pelgalt näiline; see oligi süüdistuse kohaselt S. Kulešovi liikumapanevaks jõuks kuriteo sooritamisel. Resolutiivosa nimetatud järeldus läheb aga vastuollu teise seisukohaga, et välistatud ei ole selliste rahaliste vahendite olemasolu S. Kulešovil, mis on tinginud ka täiendavate tõendite kogumise vajaduse. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on tegemist KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumisega; käesolevas kriminaalasjas on olukord analoogne viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis tuvastatuga. 9.2 Seejuures tuleb tähele panna, et nimetatud rikkumine ei ole kõrvaldatav ringkonnakohtus, mistõttu ei saa ringkonnakohus hakata hindama maakohtu määruse alusel kogutud andmeid, mille prokurör apellatsioonimenetluses esitas (Rahapesu andmebüroo tõend nr 1-20/2693). Õigustatult märkis kaitsja, et uute tõendite esitamine apellatsioonimenetluses on sisuliselt välistatud, seda eriti juhul, kui need peaks olema tema kaitsealust süüdistava iseloomuga. Seetõttu määras ka 7 ringkonnakohus võtta esitatud dokument küll kriminaalasja juurde, kuid välistas ühtlasi ka selle vahetu käsitlemise ja hindamise (ka prokurör leidis, et esitatud dokumenti ei ole ringkonnakohtul võimalik hindama hakata tulenevalt viimase süüdistuspositsiooni kinnitavast sisust). Võtmata küll seisukohta prokuröri esitatud dokumendi sisu osas, peab kriminaalkolleegium vajalikuks siiski osundada, et viimane on pealkirjastatud kui „Täiendavate andmete esitamine”. Ka see kinnitab üheselt, et maakohtu määruse tulemiks oli täiendavate tõendite kogumine käesolevas kriminaalasjas, mitte aga teade selle kohta, et on hakatud uurima võimalikku täiendavat kuritegu S. Kulešovi käitumises, nagu seda apellatsioonimenetluses püüdis väita prokurör. 10. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus sellise rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud. Kui tuvastatakse kriminaalmenetlusnormi oluline rikkumine KrMS § 339 esimese lõike tähenduses ja jäetakse kriminaalasi esimese astmesse tagasi saatmata, rikub ringkonnakohus ise oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tooks omakorda kaasa mõlema kohtuotsuse tühistamise (RKKKo 3-1-1-59-07, p 12). Seetõttu tuleb kriminaalasi S. Kulešovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 114

p 5 järgi tühistada ja saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 11. Süüdistuses

§ 114

p 5 alt 2 osas peab kriminaalkolleegium vajalikuks osundada veel ühele põhimõttelisele küsimusele, millele on enda apellatsioonis viidanud kaitsja – nimelt ei ole kaitsja hinnangul käesolevas kriminaalasjas tõsikindlalt tuvastatud L. M. surma saabumise aeg. Kriminaalkolleegium soostub selle väitega. Süüdistus on lähtunud arusaamast, et L. M. surm saabus

1. juunil
2. a, kuivõrd pärast seda kuupäeva kadus kõigil isikutel temaga igasugune kontakt. Seejärel on keskendutud tõendite otsimisele, mis kinnitaks S. Kulešovi kokkupuudet tapetuga nimetatud päeval, mis sai ka peamiseks aluseks maakohtus süüdimõistva otsuse tegemisele. Kaitsja viitas kriminaalkolleegiumi hinnangul õigustatult küsimusele, et käesoleval hetkel on raske leida täiendavat objektiivset kinnitust selle kohta, et surm saabus tõepoolest süüdistuses märgitud ajal. Täiendavat teavet surma saabumise aja kohta võib objektiivse tõendina anda esmajoones surnu kohtuarstlik ekspertiis ning kriminaalkolleegium jagab neid kahtlusi, mis tekkisid kaitsjal seoses nimetatud ekspertiisiga.
3. Kriminaalasja uurimist tapmise faktis alustati
4. juulil
5. a, kui leiti tundmatu naisterahva laip (kd 1, tlk 1), kes hilisemalt identifitseeriti kui L. M.. Apellant märgib õigustatult, et antud juhul jääb arusaamatuks juba see, millal on surnu kohtuarstlik ekspertiis läbi viidud. Ekspertiisiakti kohaselt on ekspertiis viidud läbi
6. juulil
7. a, so enne surnukeha tegelikku leidmist (kd 2, tlk 130). Ekspertiisimäärus on samas tehtud
8. juulil
9. a, milles sõnastati ka eksperdile esitatud küsimused (kd 2, tlk 124). Seega ei saanud ekspertiisi läbi viia enne nimetatud kuupäeva (nimetatud kuupäeval on tehtud kohtukeemiline uuring – kd 2, tlk 134) ning ekspertiisiaktis kajastatud kuupäev on ilmselgelt ekslik. Eksperdi arvamus on samal ajal allkirjastatud alles
10. augusti
11. a kuupäevaga (kd 2, tlk 136), mis teeb veel ebaselgemaks ekspertiisiuuringu tegeliku teostamise aja. Kriminaalkolleegium soostub apellandi seisukohaga, et tuleb üheselt selgeks teha, millisel ajal on ekspertiis teostatud, kuivõrd see võib olla üheks lähtepositsiooniks surma saabumise aja võimalikult täpsel määratlemisel. 8 Samal ajal on eksperdi arvamus siiski võetud täiendavalt aluseks surma aja määramisel. Eksperdi arvamuses on surma aja kohta märgitud järgmist: arvestades erinevate mõjurite toimet, „ei ole surma aeg täpselt määratletav, kuid sedastatud muutused formeeruvad tavaliselt 1-2 nädala jooksul peale surma saabumist” (kd 2, tlk 135, p 2). Nimetatud formuleering on edasiselt kujunenud süüdistaja ja kaitsja vahelise vaidluse objektiks. Kui kaitsja loeb nimetatud formuleeringust välja, et surm pidi saabuma vahemikus 10-17 juuli
12. a. siis prokurör on leidnud, et eksperdi arvamus ei välista kuigivõrd tulemusele jõudmist, et surm võis saabuda just
13. juunil
14. a.
15. Kirjeldatud küsimuse osas soostub kriminaalkolleegium kaitsja esitatud väitega apellatsioonimenetluses, et selleks, et jõuda prokuröri soovitud tulemusele, oleks tulnud vältimatult kohtumenetluses üle kuulata ka ekspert. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks eksperdiarvamus ja eksperdi ütlused ekspertiisiakti selgitamisel. Ekspert on isik, kes rakendab kriminaalasjas tähendust omavate asjaolude selgitamiseks mitteõiguslikke eriteadmisi ning nagu nähtub käesolevast kriminaalasjast, on nende eriteadmiste rakendamise tulem olnud kohtumenetluse pooltele mitmeti mõistetav. Kuidas mõtestada eksperdi eriteadmistel põhinevat arvamust ei kuulu seega kohtumenetluse poolte pädevusse (ainetu on seega kaitsja apellatsioonis tehtud viide nö objektiivsele kõrvalseisjale, et siis tema käest küsida, mis on ekspertiisiakti põhjal L. M. surma ajaks – vt apellatsiooni lk 4 esimene lõik); ka süüteoasja menetleja ei või tuletada ekspertiisiakti põhiosast ega ka arvamusest järeldusi, mis sealt üheselt mõistetavana ei nähtu. See küsimus oleks tulnud seega lahendada vältimatult eksperdi ülekuulamise abil kohtuistungil, mida käesoleval juhul aga tehtud ei ole. Siis on ühtlasi lahendatav ka küsimus, millal täpselt kohtuarstlik ekspertiis läbi viidi; samuti on võimalik saada vastus küsimusele, millele viitas ringkonnakohtu istungil S. Kulešov - kuivõrd laibal puudusid välisel vaatlusel juuksed, siis kas ja millise aja jooksul on selline protsess keha lagunemisel võimalik ning mõeldav. II
16. Ringkonnakohus ei nõustu süüdistatava väidetega, mida ta esitas enda süüditunnistamise ja karistamise osas

§ 418lg 2 ja § 418 lg 3 p 2 järgi.

Tõepoolest, S. Kulešovile on antud relvaluba teatud relvade hoidmiseks ja kandmiseks (kd 8, tlk 44), millega ühtlasi kaasneb ka õigus omada vastavale tulirelvale mõeldud laskemoona. Kuid nagu õigustatult märkis prokurör, kaasneb relvaloaga õigus omada laskemoona ainult konkreetse tulirelva jaoks. Laskemoon, mis leiti S. Kulešovi juurest, ei olnud mõeldud talle kuuluvate tulirelvade jaoks ning kohtupraktikas käsitletakse seda tulirelva laskemoona ebaseadusliku käitlemisena. Kriminaalkolleegium soostub aga osaliselt kaitsja väidetega, mida ta on esitatud S. Kulešovi süüditunnistamises ja karistamises nimetatud sätete järgi. Apellandi seisukoha osas, et S. Kulešov ei käidelnud tulirelva laskemoona suures koguses ning võimaluse osas, et sõjaväerelva laskemoona käitles S. Kulešov ebaolulises koguses, märgib kriminaalkolleegium järgmist. 15.

§ 418lg 3 p 2 (kehtiva redaktsiooni § 418 lg 2 p 2) järgi tunnistati S.

Kulešov süüdi selles, et ta käitles ebaseaduslikult laskemoona suures koguses. Tema valdusest leiti 24 jahipüssipadrunit 5,6x39 mm, 98 ääretulepadrunit 5,6 mm (cal .22LR), 98 püstoli ääretulepadrunit 5,6 mm, 36 püstolipadrunit 5,45 mm, 6 püstolipadrunit 9x19 mm, 1 püstolipadrunit 7,62x25 mm ja 1 9 jahipüssipadrunit 5,7x43 mm (cal .222). Apellant leiab, et loetletud laskemoona ei olnud suures koguses

§ 418lg 3 p 2 mõttes.

Kriminaalkolleeguim nõustub selle väitega osaliselt. 16. Mõiste laskemoona suur kogus on normatiivne koosseisutunnus, mille põhimõtteliselt peab sisustama kohtupraktika. Samas leiab ringkonnakohus, et selle mõiste sisustamisel saab tugineda ka Relvaseaduse regulatsioonile. Nimelt tohib vastavalt Relvaseaduse § 46 lg-le 5 (teo toimepanemise ajal kehtinud Relvaseaduse § 46 lg 4, millele on viidatud ka süüdistuses) omada füüsiline isik laskemoona järgmistes kogustes: kuni 100 püstoli- või revolvripadrunit; kuni 300 padrunit iga vintraudse jahirelva kohta ja kuni 300 padrunit iga sileraudse jahirelva kohta (seaduse kehtiv regulatsioon lubab omada laskemoona suuremas koguses kui teo toimepanemise ajal kehtinud seadus, mistõttu lähtub kriminaalkolleegium

§ 5lg-le 2 tuginedes seaduse kehtivast redaktsioonist).

Seejuures tuleb tähele panna, et kui püstoli-või revolvripadruneid ei tohi olla summeeritult rohkem kui 100 tükki, siis jahirelvade osas võib isik omada kuni 300 ühikut laskemoona iga tulirelva kohta. (Regulatsioonist tuleneb ühtlasi, et eriliigilist laskemoona ei saa hakata omavahel liitma, et rääkida suurest laskemoona kogusest). Sellisel viisil on seadusandja kaude andnud mõista, milline on laskemoona kui piiratud tsiviilkäibega objekti suur kogus – nimetatud piirmäärasid ületavaid laskemoona hulki füüsilise isiku valduses seadusandja ei luba, sõltumata sellest, kas isikul on luba nende käitlemiseks või mitte. Kriminaalkolleegium peab mõistlikuks rakendada neid seaduses sätestatud määrasid ka mõiste „suur kogus“ sisustamisel. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et suurt laskemoona kogust ei moodusta S. Kulešovi juurest leitud jahirelva jaoks mõeldud laskemoon – neid oli tal summeeritult 123 ühikut ning see tuleks kvalifitseerida

418 lg 1 järgi (nii teo toimepanemise ajal kui ka kehtiva redaktsiooni järgi; et tegemist ei olnud ebaolulise kogusega kehtiva seaduse mõttes, vt otsuse p 17). Küll tuleneb eeltoodust, et S. Kulešov käitles suures koguses püstolipadruneid – neid leiti tema valdusest kokku 141 tükki (Relvaseaduse § 17 lg 2 p-de 2, 3 kohaselt ei ole kesk-ja ääretulepadrun seejuures enda käitlemise seisukohalt erinevad). Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et kokkuvõtvalt on maakohus tulnud õigele järeldusele, et loetletud laskemoona valdamisega pani S. Kulešov toime

§ 418

lg 3 p 2 (kehtiva redaktsiooni § 418 lg 2 p 2) järgi kvalifitseeritava kuriteo, kusjuures jahirelva laskemoona keelatud käitlemine (

§ 418

lg 1) neeldub püstolipadrunite suure koguse ebaseaduslikus käitlemises (

§ 418lg 3 p 2).

17.

§ 418lg 2 (kehtiva redaktsiooni § 4181 lg 1) järgi tunnistati S.

Kulešov süüdi 53 automaadipadruni 7,62x39 mm, 1 automaadipadruni cal .223 mm ja 1 automaadipadruni 5,45x39 mm ebaseaduslikus käitlemises. Väite osas, et tegemist võib olla padrunitega ebaolulises koguses, leiab kriminaalkolleegium järgmist. Ka mõiste ebaoluline kogus on enda olemuselt normatiivne. Arusaadavalt on seadusandja selle regulatsiooniga tahtnud piirata nö karistusõiguslikku ülereageerimist. On täiesti arusaadav, et ainetu on rääkida kriminaalkuriteost, kui keegi leiab metsast automaadipadruni ja hoiab seda meenena kapiserval. Ka see mõiste tuleb igal üksikjuhul sisustada eraldi, kuid selle küsimuse lahendamisel on senine kohtupraktika asunud juba teatud seisukohtadele. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium resolutsioonotsusega nr 3-1-1-40-08 jätnud muutmata Viru Ringkonnakohtu otsuse nr 1-07-8605 I.O süüdistusasjas

§ 418

lg 1 järgi, kus oli samuti küsimuseks mõiste ebaoluline kogus määratlemine Andmata edasi Viru Ringkonnakohtu otsuses 10 esitatud arutluskäiku, peab kriminaalkolleeguim vajalikuks märkida, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on aktsepteerinud seisukohta, et viis jahipüssipadrunit ei ole ebaoluliseks koguseks Karistusseadustiku mõttes. Käesoleval juhul leiti S. Kulešovi valdusest 55 automaadipadrunit, mis ületab enam kui kümnekordselt praktikas aktsepteerimist leidnud ebaolulist kogust ületava määra. Sarnaselt maakohtuga leiab kriminaalkolleegium seega, et tegemist ei ole ebaolulise kogusega

§ 4181lg 1 mõttes.

18. Seega soostub ringkonnakohus maakohtuga selles, mis puudutab

§ 418lg 3 p 2 ja § 418 lg 2 tuvastatust S.

Kulešovi käitumises. S. Kulešov on vaidlustanud ka nimetatud süütegude eest mõistetud lisakaristuse, s.o relva ja laskemoona soetamise, hoidmise, edasitoimetamise ja kandmise õiguse äravõtmise viieks aastaks. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus selles osas on seaduslik ning põhjendatud. Kriminaalkolleegium märgib, et teatud süütegude korral on lisakaristuse kohaldamine sisuliselt obligatoorne ning vaid erandlikud asjaolud võivad tuua kaasa lisakaristuse kohaldamatajätmise (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Ringkonnakohtu hinnangul laieneb see põhimõte ka süütegudele, mis on seotud tulirelva ja laskemoona ebaseadusliku käitlemisega. Arvestades asjaolu, et S. Kulešov käitles laskemoona suures koguses, on maakohus õigustatult kohaldanud lisakaristust maksimaalses võimalikus määras. III 19. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb maakohtu otsus tühistada ka S. Kulešovi süüdistuses

§ 298

lg 2 ehk altkäemaksu korduvas lubamises kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu; sellisele seisukohale asus ringkonnakohtu istungil ka prokurör. Nimetatud minetused seisnevad kriminaalkolleegiumi arvates järgnevas.

1. Süüdistuse kohaselt seisnes korduv altkäemaksu lubamine järgmistes tegudes. Esmalt pakkus S. Kulešov A. Karasjovile 19.02.
2. a 500 000 krooni selle eest, et viimane teeks endast kõik oleneva selleks, et S. Kulešovile esitatud kahtlustused ei leiaks kinnitust. Teist korda pakkus süüdistatav A. Karasjovile varalisi hüvesid 28.02.
3. a, lubades lisaks rahale kirjutada tema nimele ka kinnistu aadressil XXXXX XX ning seda selle eest, et tema vastu ei kogutaks rohkem süüstavaid tõendeid. Kirjeldatud kaks tegu moodustasid süüdistuse kohaselt korduva altkäemaksu lubamise

§ 298lg 2 järgi (kd 11, tlk 18).

Kriminaalkolleegium soostub täiel määral kaitsjaga selles, et korduv altkäemaksu lubamine on käesolevas kriminaalasjas täielikult tõendamata. Nimelt ei ole maakohus võtnud mingit seisukohta süüdistuses 19.02.

1. a toimunud episoodi osas ning apellant märgib õigustatult, et seda episoodi ei ole sisuliselt arutatutki. Kohtuotsuse lk 17 märgib maakohus üksnes S. Kulešovi ütlustele viidates, et 19.02.
2. a toimetati ta ülekuulamisele, inspektor S. Karasjov võttis temalt käerauad, viis maja taha ning seal nad vestlesid omavahel, kusjuures mingit altkäemaksu tema ei pakkunud. Täielikult on jäänud maakohtu poolt alalüüsimata, mis oli selle vestluse sisu, kas seal puudutati teemasid, mis on märgitud süüdistuses ning kas S. Kulešov pakkus tunnistajale raha mingite teenuste osutamise eest vms. Puudub igasugune tõendite analüüs, puuduvad mingisugusedki järeldused ning seisukohad küsimuse osas, kas tegemist oli õiguslikult etteheidetava käitumisega

§ 298mõttes.

Ehk veelkord – seda süüdistuse episoodi ei ole maakohus arutanud. Kuivõrd selle episoodi osas ei ole prokurör esitanud apellatsiooni ning riiklik süüdistaja ka soostus kaitsja esitatud väitega, puudub 11 ringkonnakohtul pädevus hakata hindama 19.02.

1. a toimunud vestluse sisu ning selle õiguslikku tähendust, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada altkäemaksu korduva andmise lubamises ning süüdistust jääb sisustama üksnes 28.02.
2. a episood. Kriminaalkolleegium peab seejuures oluliseks korrata, et korduvuse moodustasid käesoleval juhul just need kaks episoodi, mitte aga see, et ühe vestluse käigus pakuti altkäemaksu mitu korda. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks analüüsida apellatsiooni väidet, et kohus on pidanud korduvuse all silmas 28.02.
3. a toimunud kohtumise käigus mitmel korral varaliste hüvede pakkumist, millele maakohus on tõepoolest otsuse lk 18 viite teinud. Esiteks välistab sellise võimaluse juba esitatud süüdistus ning teiseks on kriminaalkolleegium sarnaselt apellandiga kindlalt ka seda meelt, et 28.02.
4. a toimunud vestlust tuleb õiguslikult käsitleda ühe teona, kus ühtsena hinnatav käitumine avaldus mitmes erinevas, teatud määral ajaliselt ja ruumiliselt eraldatud osateos, mis ei moodusta korduvust karistusõiguslikus mõttes. Ringkonnakohtu istungil oli seda meelt ka riiklik süüdistaja.
5. Kriminaalkolleegium ei jaga aga kaitsja ja süüdistatava arusaama, et 28.02.
6. a toimunud vestluse sisu on maakohus hinnanud vääralt ning teinud sellest järeldusi, mida ei ole võimalik teha. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga seda meelt, et kõnealuse kohtumise käigus pakkus S. Kulešov politseiametnik A. Karasjovile altkäemaksu, mis on aga kvalifitseeritav

§ 298lg 1 järgi.

Kohtu arvates tuleneb see üheselt jälitusprotokollis kajastatud vestluse sisu hinnates. 21.1 Vestluse käigus püüab S. Kulešov korduvalt välja uurida, millises seisus on kriminaalasja eeluurimine, mille peale A. Karasov selgitab, et „kuni uurija kõik punktid „i“ kohal ära paneb“ (kd 6, tlk 6), lisades veel, et teda pole vaja keelitada (kd 6, tlk 12) ning et ta ei ole S. Kulešovi kriminaalasja uurija (kd 6, tlk 21). Vaatamata sellele kinnitab S. Kulešov, et A. Karasjovi näol on isik, keda ta vajab: „näen sinus meest, keda ma vajan, ongi kõik“; „oled perspektiivikas noor mees“ (kd 6, tlk 26; A. Karasjovi perspektiivikust kordab S. Kulešov veel, lisades täiendavalt võimaluse minna tööle Euroopasse – kd 6, tlk 42). Seejuures teeb S. Kulešov ka rahalise pakkumise, selgitades, et A. Karasjovil ei ole vaja tunda puudust paljudest asjadest, mida vajavad tema kolleegid ning lubab „minult isiklikult pool miljonit korraga /…/ma tulen ja annan sulle poolt miljonit. Saša, ostad endale korteri“; A. Karasjov peab andma sõna, et jääb Keskkriminaalpolitseisse tööle ning kui S. Kulešov peaks vanglast välja saama, siis ta tuleb ja aitab A. Karasjovi (kd 6, tlk 26; seda tingimust kordab S. Kulešov kd 6, tlk 29; nimetatud summa pakkumist kordab S. Kulešov kd 6, tlk 57). S. Kulešov ütleb konkreetselt, et A. Karasjov saab finantshüvesid, ning kuna elus juhtub nii mõndagi, siis ei ole ju halb, kui „sul on ärimees, kes saab sind igal ajal tööle võtta ning kes maksab sulle normaalselt“ (kd 6, tlk 27; head palka ja preemiaid lubab S. Kulešov ka kd 6, tlk 56). 21.2 Kui A. Karasjov vaeb võimalust, et ta võtab pakkumise vastu, küsib S. Kulešov otseselt, et „millal on vaja raha tuua, kas homme on vaja?“ ning selgitab, et „kui hakkad tööle sõitma, tuleb trammis su juurde keegi inimene ja ütleb /…/ võtke palun, ongi kõik. Ja sa võtad vastu, seal on kõik puhas“ (kd 6, tlk 28), pakkudes täiendavalt ka Iisraeli passi, kui A. Karasjovil peaks huvi olema (kd 6, tlk 29). Seejuures saab üheselt mõistetavaks ka vestluse eesmärk, kui S. Kulešov mitmel korral kinnitab, et on oluline vahe, kas ta antakse kohtu alla süüdistatuna

§ 418või § 114 järgi (kd 6, tlk 30), kusjuures siis lubab ta kirjutada A.

Karasjovi nimele ka maja (samas). S. Kulešov palub 12 A. Karasjovil pakkumise üle järele mõelda („mõtle palun, enam me sellest ei räägi“, kd 6, tlk 35), kinnitades ühtlasi, et ta on nendes asjades aus inimene ning et ta mängib „täispanga peale“ (samas). S. Kulešov kordab, et teda häirib vaid

§ 114

küsimus ning kõik muu on sellega võrreldes pisiasi (kd 6, tlk 52), mistõttu ta tahabki asja võimalikult kiiresti kohtusse saada (kd 6, tlk 49), kus süüdistus

§ 114

järgi laguneb tema arusaama kohaselt koost (kd 6, tlk 32), peale mida ta saab vanglast välja ning nad istuvad A. Karasjoviga meeste kombel maha (kd 6, tlk 52). Et asjade selline käik saaks võimalikuks, palub S. Kulešov teda eeluurimisel enda väljenduse kohaselt „mitte uputada“ ning kinnitab, et A. Karasjov „peab töö eest raha saama ja ma arvan, et 500 000 on hea raha“ (kd 6, tlk 57). S. Kulešov selgitab täiendavalt, et ta pöördus A. Karasjovi poole, et viimane saaks aru, et ta vihjab abi saamisele ning palub end aidata („võib-olla aitad sa mind kuidagi tasakesi“, kd 6, tlk 58). Kui A. Karasjov avaldab kahtlust, et selline kokkulepe ei pruugi olla kindel, kinnitab S. Kulešov, et raha toob ta ära isiklikult ja nii, et keegi ei saa aru ning A. Karasjovi või mõne tuttava onu Petja nimele kirjutatakse ümber ka kõnealune suvila, mille saab hiljem suurema summa eest maha müüa (kd 6, tlk 58). S. Kulešov selgitab veel, et kui raha anda üle kellegi kolmanda isiku kaudu, siis ei ole see käsitletav altkäemaksuna (kd 6, tlk 58; „mul on inimesed, kes kannavad sulle raha panga kaudu ja teevad seda ametlikult“ – kd 6, tlk 59); sel viisil toimides A. Karasjov ennast kinni ei mässi, kuid jääb rahadega, ta peab enda sõna ning A. Karasjov võib saadud raha kellega iganes ka jagada, mille tulemusel „me mõlemad tõuseme, mina ja sina“ (kd 6, tlk 59). 22. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kõnealune vestlus üheselt käsitletav altkäemaksu lubamisena. Vestlust tervikuna ning ühtsena hinnates leiab kriminaalkolleegium erinevalt apellantidest, et see ei jäta tõsiseltvõetaval määral mitmeti tõlgendamise võimalust. On üheselt aru saada, et S. Kulešov püüab saada A. Karasjovilt abi kriminaalasja kohtueelse menetluse osas ning seda just eesmärgiga, et kriminaalasja menetlemise tulemusel süüdistus

§ 114järgi kohtus S.

Kulešovi kõnepruuki kasutades nö laguneks ning et teda ei püütaks „uputada“. On arusaadav, et selliste ettepanekute tegemisel ei kasutata sõnaselgeid formuleeringuid ja kasutatakse erinevaid eufemisme, ning ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtule, et enda pakkumisega püüdis S. Kulešov suunata kriminaalasja uurimist endale soodsas suunas. Selline arusaam pakkumise mõttest kujunes ka A. Karasjovil, kes on vestluse sisu avamisel selgitanud, et S. Kulešovi eesmärgiks oli saada kriminaalasi kohtusse sellisena, nagu see oli vestluse toimumise hetkel. Tunnistaja jaoks oli arusaadav, et S. Kulešovi ettekujutuse kohaselt ei olnud menetlejatel tol hetkel tema vastu piisavalt tõendeid ning kriminaalasja seis oli tema jaoks nö positiivne, mis tingis ka ettepaneku tegemise edasiste tõendite kogumisest loobumiseks (kd 11, tlk 189). Kriminaalkolleeguim jagab vestluse sisu sellist mõtestamist täiel määral.

1. Süüdistuses on S. Kulešovi pakkumist sisustatud kaheti. Esimesel kohtumisel palus S. Kulešov väidetavalt A. Karasjovil kriminaalasi nö lammutada, mida on sisustatud kui palvet ametiisikule panna toime seadusega mittelubatud tegu (aktiivne käitumine). Teisel, 28.02.
2. a toimunud kohtumisel – mis on käesoleval hetkel ainsana vaatluse all – palus S. Kulešov jääda A. Karasjovil nö tegevusetuks ning tema vastu mitte enam töötada; süüdistuses on seda käsitletud kui lubadust selle eest, et ametiisik jätaks ebaseaduslikult oma seadusliku teo toime panemata. Juba põhjusel, et esimene episood tuleb S. Kulešovile inkrimineeritavast käitumisest välja jätta, ei saa süüdistatavale seega karistusõiguslikult omistada mõlemaid altkäemaksu pakkumise koosseisu täitvaid tunnuseid. Süüdistust jääb sisustama vaid S. Kulešovi pakkumine A. Karasjovile jätta ebaseaduslikult toime panemata seadusega nõutav tegu ehk siis jääda teatud määral tegevusetuks. Kriminaalkolleegium leiab RKKK otsusele nr 3-1-1-118-06 tuginevalt, et juhul, kui A. Karasjov 13 olnuks valmis käituma S. Kulešovi soovi kohaselt, olnuks tema tegevusetus objektiivselt ebaseaduslik (vt viidatud otsuse p 18) ning seega on S. Kulešovi käitumine kvalifitseeritud õigesti

§ 298järgi kui just altkäemaksu, mitte aga pistise lubamine.

1. Kriminaalkolleegium soostub põhimõtteliselt maakohtu arutluskäiguga, et altkäemaksu andmine on kriminaliseeritud formaalse deliktina ning süüteo lõpuleviimine ei sõltu sellest, kas pakkumise saanud ametiisik paneb toime temalt soovitud ebaseadusliku teo või mitte. Kummatigi on maakohus valesti kohaldanud materiaalõigust, kui on käsitletud S. Kulešovile süüksarvatud käitumist lõpuleviidud süüteona. Nimelt on tõendid kõnealuses, s.o 28.02.
2. a toime pandud kuriteos, kogutud matkimise abil, milleks on antud ka kohtulik luba (vt kd 6, tlk 2). Senine kohtupraktika on asunud seisukohale, et matkimisele allutatud süüteod jäävad juba olemuslikult peaaegu alati katse staadiumisse ning seda sõltumata sellest, kas tegu on juriidiliselt lõpule viidud. Matkimise korral on tervikuna esmatähtis süüteo faktiline lõpuleviimine, täpsemalt süüteo lõpuleviimise reaalne ehk objektiivne võimalikkus. Matkimise korral on toimuv reeglina jälitusametkondade kontrolli all, isik paneb toime täielikult ühepoolse teo, millel ei ole võimalust realiseeruda kahjuliku tagajärjena. Seejuures tuleb silmas pidada, et tähendust ei oma mitte konkreetne koosseisutüüp (formaalne või materiaalne delikt) ja selle lõpuleviimine, vaid koosseisuga kaitstavate väärtuste sisuline (materiaalne) kahjustamine või parandamatu kahju saabumine (vt RKKKo 3-1-1-110-04). Kuivõrd käesoleval juhul ei saa rääkida kahjuliku tagajärje saabumisest õigushüve sisulise kahjustamise mõttes, tuleb S. Kulešovile süüks arvatav käitumine kvalifitseerida

§ 25lg 2 - § 298 lg 1 järgi.

1. Vaatamata süüdistuse mahu osalisele vähendamisele ei pea kriminaalkolleegium aga põhjendatuks revideerida S. Kulešovile mõistetud karistust, s.o vangistust pikkusega kolm aastat kuus kuud. Et isiku tunnistamine süüdi kergemas süüteos ei pea vältimatult tooma kaasa ka karistuse vähendamist, tuleneb üheselt ka KrMS § 340 lg 2 p-st
2. Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu poolt mõistetud karistus S. Kulešovi süüle. S. Kulešov püüdis märkimisväärsete rahaliste hüvede pakkumisega kallutada kriminaalmenetlust temale soodsamas suunas ning kuigi tegemist oli õiguslikus mõttes ühe teoga, ei saa jätta tähelepanuta, et ettepanekut rahaliste vahendite üleandmiseks tegi ta vestluse käigus korduvalt. Nagu nähtub jälitusprotokollist, oli S. Kulešov seejuures täiel määral teadlik enda käitumise ebaseaduslikkusest ning tegutses seega kavatsetult. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on sellistel asjaoludel kohaseks karistus üle sanktsiooni keskmise määra. IV
3. Alusetud on kriminaalkolleegiumi hinnangul süüdistatava apellatsioonis esitatud väited, milles ta vastustab enda süüd

§ 348järgi.

Süüdistuse kohaselt sai S. Kulešov Eesti Vabariigi passi omanikuks Kodakondsus-ja Migratsiooniametile võltsitud dokumente esitades ning kriminaalkolleegium soostub selle seisukohaga. Kriminaalasjas on tuvastatud, et S. Kulešovi emaks on L. K. (kd 3, tlk 186; vt ka kd 3, tlk 177, kus S. Kulešovi isa kinnitab, et ta abiellus L. K.ga ning 1957 aastal sündis neil poeg Sergei). Kummatigi on S. Kulešov kodakondsust taotledes esitanud sünnitunnistuse, kus tema emaks on märgitud M. S. (kd 3, tlk 182); et tema ema nimi on just M. S. (hilisemalt perekonnanimega M.) kinnitab S. Kulešov enda allkirjaga ka rahvastiku arvestuse kaardil (kd 3, tlk 181). Seega on ainetu apellandi väide, et kui sünnitunnistus ka sisaldas valeandmeid, ei tea tema sellest midagi ning vastutama peavad selle dokumendi välja andnud ametnikud. Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, et 14 käesoleva süüdistuse raames ei oma tähendust, kes ja millal kõnealuse sünnitunnistuse võltsis. Tähendust omab asjaolu, et S. Kulešov seda võltsitud sünnitunnistust teadvalt kasutas ning selle alusel väljastati talle alusetult Eesti Vabariigi kodakondsust tõendav pass, mida ta edasiselt ka kasutas. Ringkonnakohtule jääb seega täielikult arusaamatuks S. Kulešovi esitatud väide apellatsioonikohtu istungil, et tema arusaama kohaselt oli tal õigus sünnijärgsele Eesti kodakondsusele. Kriminaalkolleegium soostub prokuröri poolt istungil esitatud seisukohaga, et sel viisil pani S. Kulešov vahendliku täideviimise vormis (ülekaaluka teadmisega) toime võltsimise ning seejärel teadvalt võltsitud dokumendi kasutamise. Tegemist oli nn intellektuaalse võltsimisega; dokument, olles vormilt küll autentne (väljastatud selleks pädeva isiku poolt), kajastas aga tegelikkusele mittevastavaid andmeid. Ning vastuvaidlematult on tuvastatud, et talle väljastatud isikuttõendavat dokumenti S. Kulešov ka kasutas. V 27. Süüdistuses

§ 418lg 3 p 2 järgi mõistis maakohus S.

Kulešovile karistuseks ühe aasta vangistust;

§ 418lg 2 järgi kolm aastat vangistust.

Süüdimõistmisel

§ 25

lg 2 - § 298 lg 1 järgi jättis ringkonnakohus esimese astme kohtu poolt mõistetud karistuse muutmata.

§ 348lg 1 järgi on mõistetud S.

Kulešovile karistuseks üks aasta vangistust. Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et

§ 64

lg 1 sätete kohaselt tuleb mõistetud karistustest lugeda kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ning liitkaristuseks tuleb S. Kulešovile mõista vangistus pikkusega kolm aastat kuus kuud. Karistusaja hulka tuleb arvata eelvangistuses viibitud aeg pikkusega kolm kuud kümme päeva ja kandmata karistuseks kujuneb S. Kulešovil vangistus pikkusega kolm aastat kaks kuud kakskümmend päeva. Karistuse kandmise alguseks määrata 2. jaanuar 2007. a. 28. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka S. Kulešovilt välja mõistetud kriminaalmenetluse kulude osas – viimane on välja mõistetud summas 126 170 krooni. Kuivõrd ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse S. Kulešovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 114

p 5 järgi, tuleb otsus tühistada ka menetluskulude osas, mis on seotud süüdistusega kõnealuse sätte järgi. Ainuke ekspertiis, mis haakub süüdistusega, milles S. Kulešov on käesoleval hetkel süüdi tunnistatud ja karistatud, on seotud S. Kulešovi elukohast leitud ja äravõetud padrunitega ning nende laskekõlbulikkuse kontrolliga (kd 2, tlk 177). Nimetatud ekspertiis maksis 2205 krooni ja see summa tuleb S. Kulešovilt kohtukuluna välja mõista. Kuna S. Kulešov on tunnistatud süüdi teise astme kuritegude toimepanemises, tuleb maakohtu otsus tühistada ka kaasneva sundraha osas ning S. Kulešovilt tuleb välja mõista sundraha suuruses 1,5 palga alammäära. 29. Kuivõrd ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse S. Kulešovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 114

p 5 alt 2 järgi, ei aktualiseeru ka apellantide tõstatud küsimus, kas maakohus tohtis mõista süüdistatavale raskema karistuse kui seda taotles prokurör. Kriminaalkolleegium vastab siiski sellele küsimusele jaatavalt ning viitab seejuures RKKK otsusele nr 3-1-1-91-07, kus kõnealune küsimus on tõusetunud. Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses on kokkuvõtvalt märgitud, et maakohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Seega ei olnud maakohtul mingeid 15 õiguslikke kitsendusi väljumaks prokuröri poolt taotletud karistuse piiridest, nagu seda leiavad apellandid. Kas seda piiridest väljumist on samas piisavalt põhjendatud, nagu seda Riigikohtu kriminaalkolleegium kõnealuses otsuses on märkinud, ei hakka kriminaalkolleegium käesoleval hetkel hindama. Ringkonnakohus peab vajalikuks üksnes selgitada, et karistuse mõistmine peab olema kohtuotsuses motiveeritud niikuinii; kohtuotsuse motiveerimine tähendab samaaegselt ka mõistetava karistuse motiveerimist. Kohus peab väljendama enda arusaama süü suuruse ning isikule kohase karistuse osas, arvestades seejuures üld-ja eripreventiivseid aspekte ning seda terviklikku põhistamise kohustust ei saa siduda selle küsimusega, kas seejuures jäädakse prokuröri taotletud karistuse piiridesse või mitte. Ehk teisisõnu – kohus ei pea hakkama motiveerima, millistel asjaoludel on ebakohane prokuröri taotletud karistus; kuivõrd karistuse mõistmine on kohtu pädevuses, peab kohus ära näitama enda argumendid, mis viisid konkreetse karistuseni ning sellesse ei kuulu väitlus prokuröriga. Süüdistatavale mõistetud karistus kas on motiveeritud või mitte ning seda küsimust ei saa lahendada selle valguses, kas on aktsepteeritud prokuröri poolt taotletud karistust. 30. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 337 lg 2 p-st 2, § 338 p-dest 2 ja 3, § 339 lg 1 p-st 8, § 340 lg 2 ps-t 3 ja § 341 lg-st 1 tühistab Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 19. juuni 2008. a otsuse osaliselt. Süüdistuses

§ 114

p 5 järgi saata kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Osaliselt teeb kriminaalkolleegium ise uue otsuse, muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Paavo Randma Meelika Aava Ene Randmäe 16