← Eesti

1-06-3509\25

Obsah (11)§ 418§ 414§ 63§ 64§ 415§ 420§ 2§ 5§ 203§ 118§ 424

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2008. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-06-3509 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed En

§ 418lg 3 p 2 (alates 15.03.

2007.a

§ 418lg 2 p 2); § 420 lg 1; § 414 lg 3 p 2 (alates 15.03.2007.

a

§ 414lg 2 p 2) ja § 415 lg 1järgi.

Harju Maakohtu

  1. juuni
  2. a otsus Apellatsiooni esitaja Vladimir Makarovi kaitsja advokaat Vello Luik Prokurör Jüri Kasesalu Süüdistatav Vladimir Makarov, isikukood:35004080219, elukoht: xxxxx xxxx, xxxxxxxx xxx xx-x, EV kodanik, kesk-eriharidusega, emakeel: vene keel, töökoht: OÜ O., kinni peetud 20.
  3. 2005,vahistatud 21.09.2005, vahi alt vabastatud 19.06.
  4. a, tõkendiks valitud elukohast lahkumise keeld; varem kohtu poolt karistamata Kaitsja Vello Luik Kriminaalasi RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Harju Maakohtu
  6. juuni
  7. a otsus osaliselt Vladimir Makarovi süüditunnistamises ning talle

§ 63

lg 2 alusel mõistetud karistuste osas, samuti lõpliku liitkaristuse mõistmise osas

§ 64lg 1 alusel.

2. Süüdi tunnistada Vladimir Makarov: 2.1

§ 418

lg 3 p 2 järgi (oli

§ 418

lg 2 p 2); 2.2

§ 414

lg 3 p 2 järgi (oli

§ 414lg 2 p 2).

2.3 Vladimir Makarovi süüditunnistamises

§ 415

lg 1 ja

§ 420lg 1 järgi jätta 1 maakohtu otsus muutmata.

3. Karistusseadustiku § 63 lg 1 alusel mõista Vladimir Makarovile

§ 414lg 3 p 2 järgi karistuseks kaks aastat kuus kuud vangistust.

  1. Ajavahemik
  2. märts
  3. a kuni
  4. juuni
  5. a lugeda ebaseaduslikult vahi all viibitud ajaks, mille eest on Vladimir Makarovil õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist.
  6. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Harju Maakohtu
  8. juuni
  9. a otsusega tunnistati V. Makarov süüdi

§ 414

lg 2 p 2 järgi ja mõisteti talle karistuseks kaks aastat kuus kuud vangistust;

§ 415

lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks kaks aastat vangistust;

§ 418

lg 2 p 2 järgi ja mõisteti karistuseks kaks aastat kuus kuud vangistust;

§ 420

lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks kuus kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõisteti V.

Makarovile liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel kaks aastat üheksa kuud vangistust. Karistus loeti kantuks eelvangistuses viibitud ajaga ning V. Makarov vabastati kohtusaalis. J. Makarov tunnistati süüdi järgmiste kuritegude toimepanemises. 1.1 Ta omandas 2005 aasta juunis Loksa linna ääres asuva metsatuka kraavist 2 lõhkeseadelist LMS § 3 lg 1 p 1 tähenduses, s.o. lõhkeainet sisaldavaid tooteid, mis koosnevad lõhkeainest ja plahvatust esile kutsuvast mehhanismist. Ühes seadeldises oli 950 g lõhkeainet ammoniiti, teises 2 ammoniidi pulka kogukaaluga 458 g. Ta toimetas need edasi enda töökohta b. “M.”, kus hoidis neid kuni 19.09.2005, kui nimetatud lõhkeseadeldised politseiametnike poolt teostatud sündmuskoha vaatluse käigus leiti ja ära võeti. Kirjeldatud kuritegu kvalifitseeriti

§ 415lg 1 järgi kui lõhkeseadeldise ebaseaduslik käitlemine.

1.2 2005 aasta juunis soetas (omandas) V. Makarov ebaseaduslikult, omamata lõhkematerjali käitlemise luba, Loksa linna ääres asuva metsatuka kraavist suures koguses lõhkematerjali LMS § 3 lg 1 p 1 tähenduses, s.o. lõhkeainet sisaldavaid tooteid: 1) kaheksa ammoniidi pulka kogukaaluga 1671 g; 2) 5 pressitud kujul trotüüli klotsi kogukaaluga 2012 g; 3) vene päritolu granaatide universaalne õppesütik; 4) universaalgranaat RGD-33, mis sisaldab 140 g trotüüli; 5) 1 silindrilise korpusega ründegranaat RG-42, mis sisaldab 110 g trotüüli; 6) 1 silindrilise korpusega ründegranaat RG-42, mis sisaldab 110 g trotüüli; 7) 1 kaitsegranaat F1, mis sisaldab 50 g trotüüli; 8) 20 elektridetonaatorit; 9) 18 kapseldetonaatorit; 10) asfaltkattega süütevöörist ja teraskorpuses TCW tüüpi detonaatori kooslus. Ta vedas need edasi enda töökohta b. “M.”, kus hoidis eelpoolnimetatud lõhkematerjali kuni 19.09.2005.a. Seega pani V. Makarov toime suures koguses lõhkematerjali ebaseadusliku soetamise, vedamise, valdamise ja hoidmise ehk käitlemise, s.o. kuni 15.03.2007.a kehtinud

§ 414

lg 3 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis on alates 15.03.2007.a kuriteona karistatav

§ 414lg 2 p 2 järgi kui suures koguses lõhkeaine ebaseaduslik käitlemine.

2 1.3 2005 aasta juunis omandas V. Makarov ebaseaduslikult, omamata vastava relvaliigi laskemoona soetamisluba, Loksa linna ääres asuva metsatuka kraavist järgnevad tulirelva padrunid: 1) 283 - 5,6 mm Siluett (.22 Short) kaliibrilist püstolipadrunit; 2) 700 - .22 LR (5,6mm) kaliibrilist vintpüssipadrunit; 3) 112 - 9mm Makarov kaliibrilist püstolipadrunit; 4) 39 - 5,6 mm (.22 LR) kaliibrilist vintpüssipadrunit; 5) 48 - 5,6 mm (.22 LR) kaliibrilist vintpüssipadrunit; 6) 14 - 16 kaliibrilist siledaraudse tulirelva padrunit; 7) 88 - 9 mm Browning Short kaliibrilist püstolipadrunit; 8) 6 - 6,35 mm (.25 ACO-Auto) kaliibrilist püstolipadrunit; 9) 1 - 9 mm Luger kaliibriline püstolipadrun; 10) 1 - .222 Remington (5,56x45mm) kaliibriline vintpüssipadrun; 11) 3 - 5,6x50R Magnum kaliibrilist püstolipadrunit; 12) 1 - 16 kal jahipüssipadrun; 13) 7 - 7,62x54R kaliibrilist vintpüssipadrunit; 14) 16 - .223 Remington (5,56x45 mm) kaliibrilist vintpüssipadrunit; 15) 7 5,56x45 mm (.223 Remington) kaliibrilist vintpüssipadrunit; 16) 90 - 7,62x39 mm automaadipadrunit AK. Ta toimetas need edasi enda töökohta b. “M.”, kus hoidis neid kuni 19.09.

  1. a. Samal ajal ja kohas omandas V. Makarov ebaseaduslikult, omamata vastavat relva soetamisluba, järgnevad tulirelvad ja nende olulised osad: 1) üheraudsest siledaraudsest Iž-18 mudeli jahipüssist nr AO8515 5,56x45mm (.223 Winchester) kaliibriliste vintpüssipadrunitega laskmiseks ümberehitatud vintraudse tulirelva; 2) 7,92 mm kaliibrilise Mauseri süsteemi 1898 a. mudeli karabiini nr 7447 lukukoda koos padrunisalve ja päästikukaitse, padrunisalve kaane, tõstuki, tõstukivedru, päästikumehhanismi ning relvalukuga; 3) 9,0 kal Makarovi konstruktsiooni püstoli PM; 4) 9,0 kal püstoli Browning; 5) 5,6 kal Margolini konstruktsiooni püstoli; 6) 16 kal jahipüssi IžK nr Л44701; 7) 7,92 kal relvaraua nr
  2. Ta toimetas need edasi enda töökohta b. “M.”, kus hoidis neid kuni 19.09.
  3. a. Seega pani V. Makarov toime

§ 418

lg 3 p 2 (alates 15.03.2007.a kehtiva

§ 418

lg 2 p 2) järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o suures koguses tulirelvade ja selle oluliste osade ning tulirelva laskemoona ebaseadusliku käitlemise. 1.4 Samal ajal ja kohas omandas V. Makarov ebaseaduslikult 6 tulirelva helisummutit, s.o. Relvaseaduse § 22 lg 1 p 3 ja lg 5 mõistes tsiviilkäibes keelatud tulirelva lisaseadist, mille omamise ja valdamise õiguse annab kehtiva RelvS § 22 lg 4¹, ja toimetas need edasi enda töökohta b.is “M.”, kus hoidis neid kuni 19.09.2005.a. Seega pani V. Makarov toime

§ 420

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tulirelva helisummuti ebaseadusliku käitlemise. Kohus leidis, et V. Makarovi süü on tõendatud tema enda esialgsete ütlustega selle kohta, et ta leidis süüdistuses toodu kottidest, mis asusid metsas. Kohus luges need ütlused usaldusväärseiks, sest need haakusid ka V. Makarovi ütluste ja olustiku seostamise protokolliga. Süüdistatava ütlustesse kohtuistungil selle kohta, et eeluurimisel andis ta ütlusi kartusest bandiitide ja politseinike ees, suhtus kohus kriitiliselt. Kohus viitas veel tunnistaja A. A., kelle ütluste kohaselt ütles V. Makarov siis, kui leiti b.ist püstol, et nüüd on lõpp ja seletas, et süüdistuses kirjeldatud esemed on ta leidnud. Kohus osundas ka DNA-ekspertiisile, mille kohaselt ei saanud mitmetel esemetel välistada V. Makarovi DNA olemasolu.

  1. Maakohtu otsuse peale esitas V. Makarovi kaitsja advokaat V. Luik apellatsiooni, milles palub otsuse tühistada ja V. Makarov talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellant motiveerib enda taotlust järgnevalt. 2.1 Rikutud on oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna V. Makarov on tunnistatud süüdi puuduliku süüdistuse alusel. Nimelt süüdistatakse V. Makarovit 19.09.2005 kella 18.30 ajal Xxxxx xxxxxx XXXXX XX asuvast b. „M.“ sündmuskoha vaatluse käigus leitud ja äravõetud esemete 3 käitlemises. Nimetatud ajal vaatluse protokolli aga ei koostatud, seega puuduvad ka leitud ja äravõetud esemed, mistõttu ei saa nende käitlemist V. Makarovile ka inkrimineerida. 20.09.2005 sündmuskoha vaatlusprotokollis märgitud kriminaalasja number 05287601283 erineb käesoleva kriminaalasja numbrist
  2. Kaitsjale jääb selgusetuks, kas tegemist on käesolevas kriminaalasjas teostatud menetlustoiminguga ja seetõttu tõusetub küsimus, kas nimetatud menetlustoimingu protokoll on käsitletav lubatud tõendina. Kuna nimetatud vastuolu on jäänud välja selgitamata, siis leiab kaitsja, et tegemist on lubamatu tõendiga. Samuti kahtleb kaitsja selle tõendi usaldusväärsuses, kuna sündmuskoha vaatlusega alustati alles kuus tundi peale kriminaalmenetluse alustamise ajendi ilmnemist. Kaitsja osundab veel, et kraavist ei saa relvi, laskemoona ja lõhkematerjali omandada, neid saab leida ja seejärel leidu omandada. Kui tegemist on relvade, laskemoona ja lõhkematerjali leidmisega, siis sellest tulenevalt on kaitsja arvates jäänud süüdistuses kajastamata olulised seadusesätted, mis käsitlevad relvade, laskemoona ja lõhkematerjali leidmist. Kuivõrd neile sätetele ei ole süüdistus viidanud, on see toonud kaasa süüdistuse ebatäpsuse ja puudulikkuse. 2.2 Kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ka sellega, et on otsuse rajanud V. Makarovi eeluurimisel antud ütlustele ja ütluste olustikuga seostamise protokollile. Vastavalt kohtupraktikale tulnuks kohtul juhul, kui ta ei pidanud V. Makarovi kohtuistungil antud selgitusi usutavaks, tema ütlused tervikuna kõrvale jätma. Seejuures ei ole kriminaalasjas kogutud mingeid täiendavaid tõendeid selle kohta, kuidas ja kelle poolt süüdistuses loetletud esemed b „M.“ toimetati ning kes neid seal hoidis. Samuti on tuvastatud, et äravõetud esemetelt leiti ka teiste isikute DNA-d; nende isikute seotuse kohta käsitletava kuriteoga ei ole aga seisukohta võetud. Ruumis, kust leiti keelatud esemed, on V. Makarov ka enda kinnitusel käinud, mistõttu on arusaadav seal tema DNA esinemine. Teip ja kilekott, millele kohus viitab ja kust leiti V. Makarovi DNA-d, ei oma käesoleva kriminaalasjaga aga mingit seost. Kohus ei ole arvestanud sedagi, et enne esemete leidmist viibis V. Makarov Venemaal, mis teeb usutavaks versiooni, et tema äraolekul kasutas keegi olukorda ära ning hoidis laoruumis keelatud esemeid. 2.3 Kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi (KrMS § 66 lg 2). Eeltoodust tuleneb, et A. A. ütlused „M” b. saabumise asjaolude ja „M.” b. teostatud toimingute kohta ei asenda kriminaalmenetluses sätestatud menetlustoiminguid ja ei ole käesolevas asjas tõendina kasutatavad sündmuskoha olustiku, leitud esemete asukoha ja kuriteo jälgede tuvastamisel. Seega ei saanud kohus tugineda A. A. ütlustele kui tõendile. 2.4 Isegi kui oletada, et vaatluse all olevate esemete käitlejaks oli V. Makarov, siis esineb tema käitumises õigusvastasust välistav asjaolu. Politseiametnikud, kes väidetavalt teostasid 19.09.2005.a. “M.” b. kontrolli võimaliku salaviina müügi osas, ei teostanud “M.” b.is ühtegi seaduslikku menetlustoimingut. Sisenedes b. „M.“, ei veendunud politseiametnikud tõsikindlalt, kas V. Makarovil olid volitused OÜ M. esindamiseks ning sisenemine toimus seega b „M“ varjatult. Seega puudus politseiametnikel antud olukorras õigus b.i laoruumi kontrollimiseks ja b.i laoruumi sisenemiseks. Politseiametnikel puudus ka informatsioon lõhkematerjali, lõhkeseadeldiste, tulirelvade ja laskemoona olemasolu kohta “M” b. Sellises olukorras saab V. Makarovi käitumist, kui ta vabatahtlikult avas politseiametnikele b.i laoruumi ukse ja võimaldas neil sissepääsu laoruumi, vaadelda kui politsei vabatahtlikku teavitamist lõhkematerjali, lõhkeseadeldiste, tulirelvade ja laskemoona olemasolust, mis on õigusvastasust välistav asjaolu. 4 2.5 Samuti kui oletada, et V. Makarov toimetas süüdistuses loetletud esemed b.i, siis ei ole tõendatud kuriteo subjektiivne külg. Puuduvad tõendid selle kohta, et V. Makarov oleks teadnud, mis b.i toimetatud kottides oli.
  3. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluse juurde. Kohtuvaidlustes leidis kaitsja veel, et isegi kui rääkida V. Makarovist kui süüteo toimepanijast, on tegemist ühe teoga karistusõiguslikus mõttes ning karistus tulnuks mõista ideaalkogumi põhimõtete järgi. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on tervikuna seaduslik ning põhjendatud ja palus jätta selle muutmata; ainukesena palus prokurör teha süüdimõistmisel täiendavalt viite teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse redaktsioonile. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Samas leiab kriminaalkolleegium, et süüdistuses kirjeldatud keelatud esemete käitlemine V. Makarovi poolt on leidnud tõsikindlalt tuvastamist. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I
  4. Ringkonnakohus soostub täiel määral apellandi väidetega, mis puudutavad kohtueelses menetluses antud V. Makarovi ütluste lubamatut kasutamist süüdimõistva otsuse motiveerimisel. Kohtus eitas V. Makarov kohtueelses menetluses antud ütluste tõepärasust ning andis omapoolse selgituse, miks ta andis ennast rõõnavaid ütlusi. Maakohus on esitatud versiooni pidanud ebausaldusväärseks ning lugenud V. Makarovi süü tõendatuks tema enda esialgsete ütluste ja ütluste olustikuga seostamise protokolliga (otsuse lk 6-7). Kriminaalkolleegium näeb sarnaselt apellandiga sellest kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. 4.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Nimetatu kehtib nii tunnistaja kui ka süüdistatava ülekuulamise kohta (KrMS 293 lg 1). Seega võib kohus näiteks pärast tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi (RKKKo 3-1-1-52-06). 4.2 Täiendavalt on RKKK otsuses nr 3-1-1-89-06 märgitud, et kohtu jaoks on määrava tähendusega just kohtuistungil antud ütlused. Kui isiku kohtuistungil antud ütlused on vastuolulised, peab kohus järgnevalt vältimatult lahendama isiku ütluste usaldusväärsuse küsimuse. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana üldse usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetse tunnistaja ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. 4.3 Tsiteeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest tuleneb seega, et kui tunnistaja (süüdistatava) ütlused avaldatakse KrMS § 289 lg 1 sätestatud korras seetõttu, et esineb vastuolu kohtus ja eeluurimisel räägitu vahel, tuleb esmalt lahendada küsimus tunnistaja usaldusväärsuse 5 kohta. Kui isik suudab arusaadavalt selgitada põhjusi, miks tema ütlused on ajalises lõikes erinevad, on kohtu käsutuses siiski vaid kohtumenetluses, ristküsitluse käigus antud ütlused, igal juhul on välistatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele. Isiku ütlusi tuleb hinnata kogumis ning selle tervikhindamise tulemusel asuda seisukohale, kas isiku ütlused on usaldusväärsed või mitte – ja seda tervikuna, mitte ainult teatud osas. Kui vastus isiku usaldusväärsuse küsimusele on tema poolt antud ütlusi kogumis koos teiste tõenditega hinnates eitav, tuleb kõrvale jätta tema ütlused tõendikogumist tervikuna.
  5. Käesoleval juhul on maakohus V. Makarovi seletused selle kohta, miks andis ta kohtueelses menetluses enda süüd kinnitavaid ütlusi, lugenud ebausaldusväärseks (otsuse lk 7). Seega on kohus andnud ühtlasi ka eitava vastuse V. Makarovi kui tõendiallika usaldusväärsusele ning tema ütlused tulnuks tervikuna tõendikogumist välja jätta. Rajades süüdimõistva kohtuotsuse selles osas süüdistatava ütlusele, on maakohus seega rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
  6. Samuti on maakohus lubamatult tuginenud ütluste olustikuga seostamise protokollile kui süüstavale tõendile. Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel ristküsitlusel tuleb lähtuda KrMS §-st 289 mitte üksnes siis, kui need ütlused olid talletatud ülekuulamisprotokollis, vaid ka siis, kui need olid kirja pandud vastastamise-, äratundmiseks esitamise- või ütluste olustikuga seostamise protokollis. Sellest omakorda tuleneb, et kohus võib vastava taotluse alusel avaldada ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ka näiteks ütluste olustikuga seostamise protokollis sisalduvad ütlused, kui need on vastuolus kohtus räägituga. Kuid ka nende ütluste ristküsitlusel avaldamine saab teenida vaid kohtus räägitu usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki ning avaldamise järgselt ei saa ristküsitluse tulemit automaatselt kõrvale jätta ja kohtuotsuse tegemisel tugineda hoopis kohtueelse menetluse ütluste seostamisel olustikuga antud ütlustele (RKKKo 3-1-162-07). Seega tuleb ka nimetatud tõend tõendikogumist välja arvata. II
  7. Kriminaalkolleegium leiab aga, et ka nimetatud tõenditeta on käesolevas kriminaalasjas küllaldaselt tõendeid, tegemaks V. Makarovi suhtes süüdimõistvat otsust süüdistuses loetletud keelatud esemete käitlemise osas. Ennekõike peab kriminaalkolleegium silmas tunnistaja A. A. ütlustest ja DNA-ekspertiisist tulenevat.
  8. Apellant leiab viitega KrMS § 66 lg-le 2, et tunnistaja A. A. ütluste näol on tegemist lubamatu tõendiga. Ringkonnakohus ei soostu sellise väitega. Tõesti, KrMS § 66 lg 2 keelab tunnistajana käsitleda isikut, kes on samaaegselt kriminaalasja menetleja. Siinkohal peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et A. A. ei ole käsitletav menetlejana kõnealuse sätte mõttes. A. A. läks sündmuskohale väärteomenetluse raames, kontrollimaks teavet salaalkoholi müümise kohta; läbiviidud kontrolli käigus leiti ka kriminaalasjas vaatluse all olevad esemed, peale mida jätkati kriminaalmenetlusega ning selles kriminaalasjas ei olnud A. A. menetlejaks KrMS § 66 lg 2 mõttes. Ringkonnakohtu hinnangul saab A. A. juba sellest tõdemusest lähtuvalt anda ütlusi nii sündmuskoha kui ka seal toimunu kohta. Seejuures osundab kriminaalkolleegium, et kohtupraktikas on teatud juhtudel aktsepteeritud ka olukorda, kus menetlejat ennast on käsitletud tunnistajana. Nagu märgib ka apellant ise, ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu – ja loogiliselt võttes ka selle käigus tajutu - kohta. Ka Riigikohtu 6 kriminaalkolleegium on kõnealuse küsimuse lahendamisel leidnud, et menetlejat on võimalik üle kuulata ka kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas (RKKKo 3-1-1-47-08).
  9. Oluline on käesoleval juhul siiski küsimus, kas kirjeldatud tunnistaja saab anda tõendusteavet ka selle kohta, mida rääkis süüdistatav kohtueelses menetluses. Ühest küljest tuleks anda sellele eitav vastus. Nagu öeldud, tuleb juhul, kui isiku eeluurimisel ja kohtumenetluses räägitu on omavahel vastuolus ning erinevate ütluste andmist ei ole suudetud seletada, kõnealused ütlused tervikuna tõendamisesemest välja jätta. Selline regulatsioon oleks enda olemuselt mõttetu ja sisutühi, kui süüdistatava poolt eeluurimisel räägitu asemele saaks tuua tema ütluste sisu kajastavad tunnistaja(te) ütlused; näiteks ülekuulamisel osalenud tõlgi või ütluste olustikuga seostamisel osalenud operaatori kaudu. Kuid nende näidete puhul tuleb silmas pidada, et tegemist on juba kriminaalmenetluse käigus läbiviidavate konkreetsete menetlustoimingutega, mis on suunatud süü tuvastamisele ja kahtlustatava poolt menetlejale esitatava versiooniga toimunu kohta; siinkohal võib KrMS § 66 lg-st 2 tulenevaid piiranguid lugeda laienenuks ka ütluste andmist kuulnud isikutele.
  10. Eeltoodu ei peaks seega täiel määral kehtima olukorras, kus isik tajub kriminaalmenetluse eelselt räägitut ehk teisisõnu – saab võimaliku täideviija enda vahendusel teada tõendamiseseme asjaolude kohta. Nii võib isik näiteks tunnistada kellelegi kolmandale kuriteo toimepanemist ning selle isiku ütlused on seega lubatud tõendiks selle kohta, mida rääkis (hilisem) süüdistatav kuriteo toimepanemise asjaoludest kohtueelses menetluses. Kusjuures tuleb tähele panna, et sellisel viisil tõendite saamine ei ole piiratud üksnes kriminaalmenetluse läbiviimisele eelneva perioodiga. Nii on praktikas loetud lubatavaks nt anonüümse tunnistaja ütlused sellest, mida rääkis kahtlustatav eelmenetluse ajal (vt RKKKo 3-1-1-113-06), kusjuures eeluurimisel räägitut on käsitletud sel viisil lubatud süüstava tõendina; sellist tõendamise viisi ei ole käsitletud KrMS § 68 lg 5 rikkumisena. Täiendavalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks viidata veel ühele regulatsioonile, mis võimaldab tõendite kogujal endal olla tunnistajaks enda kogutud teabe, sh talle räägitu või muul viisil teatavaks saanu kohta – nimelt politseiagendi ütlused. KrMS § 120 lg 1 kohaselt on politseiagent kriminaalmenetluses tõendite kogujaks; seejuures on tal kõik uurimisasutuse ametniku kohustused (KrMS § 120 lg 2) ja tema teave talletatakse tunnistaja ülekuulamise protokollis ning tema ütlusi tõendina kasutades järgitakse tunnistaja kohta käivaid sätteid (KrMS § 120 lg 5). Ka see kinnitab kriminaalkolleegiumi hinnangul täiendavalt, et välistatud ei ole kohtueelses menetluses räägitu tõendamine tunnistaja ütlustega. Seega loeb kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtule A. A. ütlused lubatud tõendiks ning tema ütluste kaudu saab ammutada teavet tõendamiseseme asjaolude kohta – A. A. ei ole käesolevas kriminaalasjas menetlejaks KrMS § 66 lg 2 mõttes ning ta sai süüdistava vahendusel teadlikuks tõendamiseseme asjaoludest.
  11. Tunnistaja A. A. ütluste kohaselt läksid nad kontrollima informatsiooni, et b.is „M.“ müüakse salaviina-ja suitsu. V. Makarov tutvustas ennast b.i omanikuna ning avas vaatluse käigus leitud ruumi. Ruum oli täis keelatud asju, külmik oli täis relvi ja laskemoona, riiulil seisid kastid padrunitega. Esmasel vaatlusel avastati ruumist ka üks püstol, peale mida ütles V. Makarov, et „nüüd on lõpp“ (kd 3, tlk 113). Kriminaalkolleegium leiab sarnaselt maakohtule, et nimetatud asjaolu on üheselt tõlgendatav viitena sellele, et ruumist leitud esemete (vähemalt üheks) käitlejaks oli V. Makarov. Sellele järgnevalt, kui kohale olid saabunud demineerijad, näitas V. Makarov konkreetselt sedagi, millised keelatud esemed kuskil asusid (nt külmikus asetsevad relvad, kotis asunud lõhkeaine trotüül pulgad). Küsimusele, kust asjad pärit on, vastas V. Makarov, et ta on nad leidnud (kd 3, tlk 114). Nimetatud teave sai aluseks ka edasisele uurimisversioonile ning erinevalt apellandist leiab kriminaalkolleegium, et A. A. ütluste alusel saab tõendada süüdistuses loetletud esemete keelatud käitlemist V. Makarovi poolt. 7 Kuid tunnistaja ütlustest tuleneb seegi, kuidas V. Makarov käitus peale seda, kui politseitöötajad olid b. sisenenud. Seejuures tuleb tähele panna, et süüdistatava enda kaitseversiooni kohaselt ei olnud tal midagi varjata, mistõttu muutub täiesti arusaamatuks tema reaktsioon politseitöötajate saabumisele. Nii nähtub tunnistaja A. A. ütlustest, et V. Makarov muutus pärast nende sisenemist närviliseks ning ka püüdis vältida relvi ja laskemoona sisaldanud ruumi uurimist – kusjuures üheks esitatud versiooniks oli, et ruum, mille avamist paluti, ei kuuluvat b.ile ning seetõttu puudub sinna juurdepääs (kd 3, tlk 114). Kuivõrd salaalkoholi-ja tubakat, mille otsimise eesmärgiga politseitöötajad b.i läksid, edasise menetluse käigus sealt ei leitud, jääb täielikult mõistmatuks V. Makarovi esmane soov vältida kõnealusesse ruumi sisenemist (kuid kriminaalkolleegium märgib, et vaatamata vastuseisule siseneti ruumi siiski V. Makarovi nõusolekul, vt otsuse p 13.4) – kriminaalkolleegium peab oluliseks toonitada, et seda just olukorras, kus V. Makarov enda väite kohaselt ruumis asetsenud keelatud esemetest midagi ei teadnud. Ringkonnakohus peab sellist käitumist ebaloogiliseks ja ebausutavaks ning vastupidiselt tõendiks selle kohta, et V. Makarov oli täielikult teadlik ruumis asetsevatest keelatud esemetest. Ka V. Makarov ise ei eitanud maakohtu istungil põhimõtteliselt seda, et ukse avamine oli talle küll vastumeelne, kuid ta siiski soostus sellega (kd 3, tlk 123) - sarnaselt maakohtule jääb ka kriminaalkolleegiumile selline käitumine täielikult arusaamatuks situatsioonis, kus isikul enda väite kohaselt ei ole midagi varjata.
  12. Samas ei ole tunnistaja A. A.i ütlused ainukeseks lubatud tõendiks, millele on rajatud süüdimõistev otsus. Täiendavalt on maakohus viidanud veel DNA-ekspertiisile, mille kohaselt ei saa välistada V. Makarovi DNA esinemist mitmel vaatluse all oleval esemel (vt kd 1, tlk 196-203, ekspertiisiakti p 9 – püstol Baikal päästik ja revolver Start päästik; ekspertiisiakti p 11 – tulirelva summuti). Seejuures ei ole ka süüdistatav ise vastutanud asjaolu, et nimetatud esemetel võis tema bioloogiline materjal ka leiduda, andes sellele üksnes omapoolse selgituse. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus õigustatult kriitiliselt suhtunud süüdistatava kaitseversiooni, et tema DNAjälg võis esemetele (summuti, tulirelvade päästikud) sattuda juhuslikult, kuivõrd ta käis ruumis tihti ja seal oli ohtralt talle kuuluvaid esemeid (kd 3, tlk 122). Kriminaalkolleegium ei suuda mõistusepäraselt ette kujutada olukorda, kuidas võib isiku bioloogiline jälg sattuda juhuslikult tulirelva päästikule, ilma seda relva samaaegselt teadlikult käes hoidmata. Kriminaalkolleegium soostub apellandi osundusega, et kuivõrd keelatud esemetelt leiti ka teiste isikute bioloogilisi jälgi, ei ole võetud kohtus seisukohta nende isikute seotuse kohta kõnealuste esemetega. Kriminaalkolleegium möönab, et tõepoolest ei ole välistatud, et V. Makarovi kõrval oli veel teisigi isikuid, kes käitlesid keelatud esemeid; kuid asjakohatu on apellandi seisukoht, et sellise seisukoha puudumine välistab V. Makarovi süüküsimuse lahendamise käesoleva kriminaalasja raames. Praeguses kriminaalasjas on lahendatavaks küsimuseks, kas keelatud esemeid käitles V. Makarov ning millised on seda kinnitavad tõendid; asjaolu, et esemetel leidus ka teiste isikute DNAd, viitab üksnes võimalusele, et käitlemisega oli seotud laiem ring toimepanijaid, kuid tegemist ei ole mingil viisil V. Makarovi süüd välistava asjaoluga. Ehk teisisõnu – isegi kui kohus tuvastaks tõsikindlalt, et V. Makarovi kõrval oli ka teisi keelatud esemete käitlejaid, ei oleks see menetluse jätkamist takistavaks asjaoluks KrMS § 268 lg 5 mõttes. Võimaluse tõdemine, et tegemist võib olla keelatud esemete grupiviisilise käitlemisega, ei takista seega lahendamast V. Makarovi süüküsimust igakülgselt, täielikult ja objektiivselt käesoleva kriminaalasja raames.
  13. Ka ülejäänud apellandi väited ei anna kriminaalkolleegiumi hinnangul alust asuda V. Makarovi süüd eitavale seisukohale. 13.1 Apellant viitab, et süüdistusest on lubamatult jäänud välja viited Relvaseadusele ja Lõhkematerjaliseadusele, mis käsitlevad keelatud esemete leidmist. Nagu ka apellant ise märgib, käsitlevad osundatud sätted seda, et keelatud esemed leidnud isik peab leiust andma viitamatult teada 8 politseile. Apellant leiab sisuliselt, et süüdistus pidanuks olema formuleeritud sõnadega „leidis ja omandas“, mitte aga üksnes „omandas“, nagu see on praegu. Kriminaalkolleegium ei näe selles süüdistuse puudulikkust. Süüdistuse kohaselt kehtestas V. Makarov leitud esemetele valduse ehk siis omanikusarnase seisundi ja vedas need enda valitsetavasse ruumi, so b.i „M.“, mis tõi kaasa süüdistuse esitamise lõhkeaine, lõhkeseadeldise jne ebaseaduslikus käitlemises. Kas omanikusarnase seisundi loomisele eelnes keelatud esemete leidmine, varastamine, hoiule võtmine vms, võib omada tähendust tõenduslikust seisukohast (mis asjaoludel käitlemine keelatud esemete omamise näol terviklikult kujunes), kuid mitte käesoleva kriminaalasja raames inkrimineeritavate süütegude tähenduses. Ehk teisisõnu – et omamisele eelnes leidmine, ei ole käesoleva kriminaalasja seisukohalt määrava tähendusega ning seega puudus ka vajadus teha viide kaitsja poolt osundatud seadusesätetele. Et neid keelatud esemeid hoidis b.is „M.“ aga just V. Makarov, on leidnud kriminaalkolleegiumi hinnangul vastuvaidlematult tõendamist. 13.2 Apellant heidab menetlejale ette sedagi, et sündmuskoha vaatluse protokoll on tehtud oluliselt hiljem kui toimus keelatud esemete tegelik leidmine (vahemik nende kahe sündmuse vahel oli kuus tundi). Kriminaalkolleegium soostub siinkohal maakohtu ja prokuröri argumendiga, et tuvastatud asjaoludel (mh lõhkematerjali ja lõhkekehade leidmine) oli esmajoones oluline välistada võimalik oht, mis esemetest lähtus. Kohale kutsuti eridemineerijad, kes saatsid välja ka nn pommiroboti (vt T. Miljani ütlused kd 3, tlk 107). Ka A. A. on selgitanud, et nad ei julgenud ise midagi torkima hakata ning kutsusid kohale pommirühma, kelle kohalesaabumine võttis seejuures aega (kd 3, tlk 114). Kriminaalkolleegiumi hinnangul teevad sellised asjaolud enam kui arusaadavaks, miks jäi esemete leidmise ning sündmuskoha vaatlusprotokolli tegemise vahele apellandi märgitud ajavahemik ja seega on tegemist täielikult aktsepteeritava tõendiga. Et vaatlusprotokolli ja kriminaalasja numbris esineb erinevus (nr „3“ asemel „8“), ei pea ringkonnakohus kaalukaks argumendiks. Tegemist on inimliku eksitusega ning ka ringkonnakohtu istungil ei väitnud apellant tõsimeelselt, et tegelikkuses on käsitletav vaatlusprotokoll pärit hoopis teisest kriminaalasjast. Selline oletus oleks ka enam kui asjakohatu, nagu seda õigustatult märkis ka prokurör. 13.3 Nõustuda ei saa ka väitega, et isegi kui lugeda tõendatuks V. Makarovi poolt esemete omandamine ning toimetamine b.i „M.“, puuduvad tõendid, et ta tegi seda subjektiivse külje mõttes tahtlikult. Sisuliselt esitab kaitsja järgmise versiooni. V. Makarov leiab mingid kotid, kus asuvad talle mitteteadaolevalt süüdistuses kirjeldatud ning käitlemiseks keelatud esemed. V. Makarov ei tee kindlaks, mis esemetega kotis on tegemist ning otsustab lihtsalt niisama, kottide sisuga tutvumata, nad endaga kaasa võtta. Ta veab nad enda valitsetavasse ruumi ning jätkuvalt nende sisu vastu huvi tundmata jätab sinna. Kriminaalkolleegium toonitab, et tahtlust eitab apellant just sellise välise olustiku taustal (vt apellatsiooni p 2.2.7.2). Selliste asjaolude valguses märgib ringkonnakohus järgmist. Nii süüdistataval kui ka kaitsjal on kriminaalmenetluses tõesti võõrandamatu õigus esindada kõikvõimalikke kaitseversioone ning lähtuda vabalt valitud kaitsetaktikast. Kõige selle juures on oluline aga silmas pidada, et esitatud kaitseversiooni kontrollijal ning hindajal on samal ajal ka õigus eeldada kaitsepositsiooni teatavat mõistusepärasust ning asjakohasust; nimetatud ajaolu on üheks olulisimaks kriteeriumiks, mis määrab ära, millises ulatuses pühenduda kaitseversiooni kontrollile. Põhjendus, mille kohus peab enda otsuses esitama, ei pea ega saagi ulatuda kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud. Kõikvõimalikud hüpoteetilised lahenduskäigud, mida esitatakse kaitseversioonina, muutuks sellisel juhul sisuliselt hõlmamatuks. Ehk teisisõnu – tõsiseltvõetava kaitseversiooni üheks olulisimaks tunnuseks on ka elulähedus ning esmaselt elementaarne usutavus. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste hindamisel märkinud, et oluline on muu hulgas hinnata ütlustes 9 väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus“ (RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Ringkonnakohtu arvates laieneb see täiel määral ka esitatavatele kaitseargumentidele ning selles valguses ei ole esitatud kaitseversioon tõsiseltvõetav. Lühidalt kokkuvõtvalt leiab kriminaalkolleegium seega, et praegu kõne all olev kaitseversioon ei ole mingilgi määral eluliselt usutav ning sellest johtuvalt ka pikka analüüsi vajav. Võimalikkust, et isik veab enda vallatavale territooriumile mitu kotti, mille sisust ei ole ta vähimalgi määral teadlik ning hoiab neid seal pikema aja vältel, peab kriminaalkolleegium sedavõrd kaduvväikeseks, et ei pea vajalikuks sellel täiendavalt peatuda. Täiendavalt märgib kohus ainult niipalju, et sellise versiooni korral jääb täielikult arusaamatuks, kuidas sattus V. Makarovi bioloogiline jälg mitmele leitud esemele ning kuidas sattusid osad esemed laoruumi külmkappi. Juba nimetatud tuvastatud asjaolude taustal on üheselt selge, et V. Makarov ei olnud teadmatuses b.is leitud esemetest ning kaitsja kõnealune kaitseväide tuleb jätta tähelepanuta. 13.4 Kriminaalkolleegium peab asjakohatuks ka väidet, et V. Makarovi käitumises esineb õigusvastasust välistav asjaolu, s.o politsei vabatahtlik teavitamine keelatud esemete olemasolust. Hindamaks, kas isik tegutseb õigusvastasust välistavas mõttes vabatahtlikult, tuleb eristada kahte alternatiivi - kas isikut mõjutab mingi väline sund või sisemine (nt hingeline) surve - viimase korral jääb ta ise enda otsuste valitsejaks ning sellisel juhul saab rääkida vabatahtlikkusest. Seejuures eristatakse nn autonoomseid ja heteronoomseid motiive. Kui teatud käitumise kasuks otsustakse sisemiste motiivide toimel nö väliselt muutumatus olukorras, on isiku motivatsioon autonoomne ja tema käitumine seega nö vabatahtlik (käesoleval juhul tähendanuks see nt politseisse helistamist). Kui isik on aga väliselt muutuvas olukorras, mis on tema suhtes kahjuliku iseloomuga, ei ole tema käitumine selles tähenduses enam vabatahtlik – tema käitumine on tingitud vahetutest välistest mõjuritest. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa käesolevas kriminaalasjas rääkida sellistest autonoomsetest motiividest, mis põhistaksid vabatahtlikkust keelatud esemete loovutamise mõttes. Vastupidi – tuvastatavad on välised (nn heteronoomsed) mõjurid, mis viisid keelatud esemete leidmiseni; täpsemalt siis politseitöötajate saabumine ruumides leiduva kontrolliks. Kriminaalkolleegium soostub iseenesest apellandi väitega, et V. Makarov oli nõus politseitöötajate sisenemisega ruumidesse, sh neisse, kus sisaldusid keelatud esemed. Kuid tegemist ei olnud kindlasti mitte politsei viivitamata teavitamisega Relvaseaduse ja Lõhkematerjalide seaduse tähenduses, nagu seda mõistab apellant. Iseenesest kaalukas on apellandi seisukoht, et b.i ruumidesse sisenenud politseitöötajatel puudus õigus laoruumi kontrollimiseks väärteomenetluse raames. Apellandi viide Alkoholiseadusele on seejuures kohatu, kuna tegemist ei olnud järelevalve-ehk haldusmenetluse vaid väärteomenetlusega. Väärteomenetluse raames saab ruumidesse siseneda kas valdaja nõusolekul või siis läbiotsimise raames, kusjuures viimast reguleerib VTMS § 35 lg
  14. Ehk teisisõnu – ruumi sisenemise seaduslikkus sõltub käesoleval juhul sellest, kas selleks oli olemas V. Makarovi nõusolek või mitte, kuivõrd selleks puudus maakohtuniku luba menetleja määrusel. Selline nõusolek oli käesoleval juhul aga olemas – seda tunnistab ka apellant ise, pidades seda küll samaaegselt ekslikult vabatahtlikkuseks õigusvastasust välistava asjaolu mõttes; kuid et ruumi sisenemiseks oli olemas V. Makarovi luba, kinnitas apellant ka ringkonnakohtu istungil. Ka V. Makarov kinnitas maakohtus, et ta soostus pärast vastavasisulist küsimist lõppeks ukse avamisega (kd 3, tlk 123). Lähtuvalt sellest nõusolekust toimus ka edasine kriminaalasja menetlemine; kuivõrd oli valdaja luba ruumi sisenemiseks, teostati selle järgselt sündmuskoha vaatlus ja vormistati selle tulemusel just sündmuskoha vaatluse, mitte aga läbiotsimise protokoll. Seega tuleb ka kõnealune kaitseväide lugeda asjakohatuks. 10 III
  15. Järgnevalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks käsitleda küsimusi, mida ei ole apellatsioonis puudutatud (kuid millele viidati kohtuvaidlustes), kuivõrd kriminaalkolleegiumi hinnangul on täiendavalt tuvastatav materiaalõiguse väär kohaldamine ja kriminaalmenetlusõiguse rikkumine, kusjuures esimene neist on vahetult ka süüdistatava olukorda raskendav.
  16. Kriminaalmenetlusõiguse rikkumine seisneb käesoleval juhul selles, et V. Makarov on maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt süüdi tunnistatud praegu kehtiva, mitte aga teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse redaktsiooni järgi. Süüdituse kohaselt kvalifitseeriti V. Makarovi poolt lõhkematerjali ebaseaduslik suures koguses käitumine

414 lg 3 p 2 järgi, kusjuures märgitakse, et alates

  1. märtsist
  2. a on see tegu kuriteona kvalifitseeritav

§ 414lg 2 p 2 järgi (kd 3, tlk 74).

Maakohtu otsuses on V. Makarov tunnistatud süüdi aga

§ 414lg 2 p 2 järgi.

Samuti kvalifitseeriti süüdistuses tulirelvade, selle oluliste osade ja laskemoona suures koguses ebaseaduslik käitlemine

§ 418lg 3 p 2 järgi ning märgiti, et alates 15.

märtsist 2007. a on see kuriteona kvalifitseeritav

§ 418lg 2 p 2 järgi (kd 3, tlk 76).

Ka siinkohal on maakohus teinud süüdimõistmisel viite

§ 418lg 2 p-le 2.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on olnud kestvalt seisukohal, et nii süüdistuses kui kohtuotsustes tuleb tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, mis tagab

§ 2

lg 1 kohase kontrolli, et tegu oli karistatav selle toimepanemise ajal ning kindlustab

§ 5

lg-tes 1-3 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtete rakendamise (vt nt RKKKo 3-1-1-4-08). Vaidlust ei ole küsimuses, et tegu, mida V. Makarovile ette heidetakse, on kuriteona karistatav ka käesoleval hetkel. Seetõttu peab kriminaalkolleegium võimalikuks kõnealuse vea parandada ning märkida süüdimõistvasse kohtuotsusesse teo toimepanemise ajal kehtinud redaktsiooni.

  1. Materiaalõiguse väär kohaldamine seisneb kriminaalkolleegiumi hinnangul aga järgnevas. A. Makarovi suhtes on tehtud süüdimõistev otsus Karistusseadustiku nelja erineva sätte alusel, mida edasiselt on käsitletud reaalkogumina. Ringkonnakohus ei soostu selle seisukohaga. Lühidalt väljendatuna seisnes V. Makarovile etteheidetav käitumine selles, et ta
  2. a juunis omandas ühel ja samal ajahetkel erinevaid keelatud esemeid, misjärel toimetas nad enda töökohta ja hoidis neid seal kuni
  3. septembrini
  4. a, mil need esemed politseiametnike poolt ära võeti. Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks, kuidas saab sellistel tehioludel rääkida süütegude reaalkogumist; kriminaalkolleegiumi hinnangul on kirjeldatud käitumise näol tegemist ühe teoga karistusõiguslikus mõttes.
  5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et küsimuse lahendamisel, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Ühtlasi tähendab see sedagi, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist ka siis, kui erinevate süüteokoosseisude realiseerimisele viinud käitumine kujutab endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-4-04). Karistusõiguse teoorias leitakse seejuures veel, et ideaalkonkurentsi jaatamiseks on nõutav, aga samal ajal ka piisav, kui 11 mitut süüteokoosseisu realiseerivad täideviimisteod on vähemalt osaliselt identsed (seda juhtumil, kui nn välisel vaatlusel on tuvastatavad mitu erinevat tegu). Nii teo välisel vaatlusel kui ka täideviimistegude (erinevate esemete samaaegne omandamine ja edasine hoidmine) tuleb seda teoühtsust kriminaalkolleegiumi hinnangul vaieldamatult jaatada. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt on erinevate esemete leidmine (ja nende suhtes omanikusarnase seisundi kehtestamine) ning seejärel nende hoidmine enda valduses käsitletav just ühe teona, ning seda sõltumata sellest, kas kahjustatakse erinevate sätete alusel kaitstavaid õigushüvesid. Prokuröri esitatud väidet, et V. Makarov pidi esemeid laoruumis vältimatult paigutama, kuna nad asetsesid erinevatel kohtadel ning sellel alusel rääkida mitme erineva teo toimepanekust, peab kriminaalkolleegium ilmselgelt asjakohatuks ning otsituks. Sisuliselt heidetakse V. Makarovile ju ette erinevate keelatud esemete omandamist ja edasiselt selle seisundi säilitamist; millise aja vältel see toimus, on õigusliku hinnangu andmise seisukohalt ilma sisulise tähenduseta. Keelatud esemete üheaegse omandamise ja edasise hoidmise näol tegemist sellisel juhul ühe vältava süüteoga, mille puhul süüteokoosseisus kirjeldatud tegu seisneb mitte üksnes õigusvastase olukorra loomises, vaid ka selle säilitamises ehk taastootmises (vt RKKKo 3-1-1-117-05, p 13). Et süüteokoosseise realiseerinud tegu – keelatud esemete omandamine ja hoidmine – on kõikide etteheidetud süüteokoosseisude puhul identne, on käesolevas kriminaalasjas väljaspool vaidlust ning ka igasugust kahtlust. Seega tuleb V. Makarovile süüks arvatud käitumist käsitleda ühe teona karistusõiguslikus mõttes ning järelikult ka ideaalkogumina.
  6. Seejuures ei soostu kriminaalkolleegium praktikas ajuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-120-06 antud tõlgendusega ning kõnealuse küsimuse lahendamisel jäigalt kontrollida, kas erinevate süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral. Kolleegium on seisukohal, et ka selle lahendi valguses tuleb anda teole hinnang esmajoones n.ö välise pildi alusel, mitte aga avada mõistet „sama tegu“ eriosas kirjeldatud koosseisuliste tunnuste kaudu. Sellise lähenemise korral oleks tulemuseks, et näiteks situatsioonis, kus isik viskab läbi kallihinnalise aknaklaasi telliskivi (

§ 203

), et tabada ja vigastada enda vihavaenlast (

§ 118

/121), oleks tegemist reaalkogumiga – on raske kui mitte võimatu väita, et need kaks süüteokoosseisu objektiivse koosseisu tunnuste alusel omavahel kattuvad. Samas on aga ilmselge, et tegemist on ühe teoga karistusõiguslikus mõttes (telliskivi viskamine kui üks tegu toob kaasa kaks õiguslikult eraldi kvalifitseeritavat tagajärge). Kuid isegi kui tugineda sellele põhimõttele (koosseisutunnuste omavaheline kattuvus) kui mõistet „sama tegu“ eristavale kriteeriumile, siis peab ringkonnakohus vajalikuks osundada kriminaalasjale nr 3-1-1-124-06, kus Riigikohtu kriminaalkolleegium on omavaheliselt kattuvaks lugenud kaks järgnevat tegu: joobes juhtimise (

§ 424

) ja selle, et isiku juhitud autol puudusid samal ajal esinumbrimärk ja –suunatuled, samuti esi- ja tagakaitseraud (LS § 747). Aga ka antud juhul on pööratud tähelepanu esmajoones teo välisele avaldumisele kui piiritlemiskriteeriumile: „Mõlemad teod algasid ja kulgesid aegruumis samaaegselt ning lõpetati üheaegselt politsei poolt. Kaitstavaks õigushüveks on mõlemal juhul kaasliiklejate turvalisus /…/”. Ehk teisisõnu – teo ebaõigussisude poolest on loetud kattuvaks joobes juhtimine ja tehniliselt mittekorras auto kasutamine. Ringkonnakohus leiab, et ka selle kriteeriumi alusel on V. Makarovile süüks arvatavaid süüteokoosseise võrreldes seega alust rääkida ühest teost karistusõiguslikus mõttes, kuivõrd V. Makarovile süüksarvatud süüteokoosseisud on enda ebaõigussisult olulisel määral kattuvad (vt ka RKKKo 3-1-1-6-07; 3-1-1-13-08). 19. Eeltoodust johtuvalt tuleb maakohtu otsus tühistada V. Makarovile

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 kui reaalkogumi põhimõtete alusel mõistetud karistuste osas.

12 Käesoleval juhul on V. Makarovile mõistetud raskeima karistusena

§ 418

lg 3 p 2 (kehtiva redaktsiooni

§ 418

lg 2 p 2) ja

§ 414

lg 3 p 2 (kehtiva redaktsiooni

§ 414

lg 2 p 2) järgi karistuseks kaks aastat kuus kuud vangistust ning see on ka võimaliku uue karistuse ülempiiriks. Raskeima karistuse nii teo toimepanemise ajal kui ka kehtiva seaduse järgi nägi ette

§ 414lg 3 p 2, mille alusel tuleb V.

Makarovile mõista ka karistus. Kriminaalkolleegium aktsepteerib neid argumente, mida kajastas enda motiivides maakohus ning leiab, et kohaseks karistuseks toimepandud süütegude eest on kaks aastat kuus kuud vangistust. V. Makarov käitles hulgaliselt üldohtlikke esemeid, hoides neid seejuures käidavas kohas (b.is), luues sellega vaieldamatult ohu ka kolmandatele isikutele. Märkimata ei saa seejuures jätta ka keelatud esemete märkimisväärset kogust, mida V. Makarov ebaseaduslikult käitles.

  1. Maakohus mõistis V. Makarovile reaalkogumi sätete alusel karistuseks kaks aastat üheksa kuud vangistust. Kriminaalasja materjalide kohaselt peeti V. Makarov kinni
  2. septembril
  3. a ja ta vabastati vahi alt
  4. juunil
  5. a. Mõistes V. Makarovile karistuseks kaks aastat kuus kuud vangistust, nähtub sellest, et V. Makarov pidanuks kinnipidamiselt vabanema
  6. märtsil
  7. a. Seega viibis V. Makarov kolm kuud ebaseaduslikult vahi all ning tal on õigus tekitatud kahju hüvitamisele vastavalt riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 p-le
  9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2, 3, §339 lg-st 2, § 340 lgst 1 ja lg 2 p-st 4 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium osaliselt Harju Maakohtu
  10. juuni
  11. a otsuse ning teeb ise uue otsuse. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Paavo Randma Ene Randmäe Jüri Paap 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.