Obsah (6)

§ 114§ 199§ 113§ 203§ 218§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2008. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-07-411 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Mee

§ 114p 1 ja § 199 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 17.

juuni

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Keijo Martini kaitsja advokaat Paul Järve Prokurör Sirje Hunt Süüdistatav Keijo Martin, isikukood 38807014214, sünd. 01.07.1988 a. Tallinnas, Eesti Vabariigi kodanik, rahvuselt eestlane, 8 klassi haridusega, vallaline, elukoht xxxxx xxxxxxx, xxxxx-xxxxxxx, xxx xx-x, enne vahistamist töötas OÜ F. xxxxxxxxxxxx, varem kohtulikult kriminaalkorras karistamata. Tõkend vahistamine, viibib eelvangistuses alates 19.07.2006 a. Kaitsja Advokaat Paul Järve RESOLUTSIOON
2. Pärnu Maakohtu
3. juuni
4. a otsus Keijo Martini süüdistuses

§ 114p 1 ja § 199 lg 1 järgi tühistada osaliselt.

2. Süüdistuses

§ 114p 1 alt 2 järgi (tapmine julmal viisil) mõista Keijo Martin õigeks.

3. Süüdistuses

§ 199lg 1 järgi mõista Keijo Martin õigeks.

4. Süüdistuses

§ 114

p 1 alt 1 (tapmine piinaval viisil) jätta maakohtu otsus muutmata; jätta muutmata Keijo Martinile

§ 114p 1 järgi mõistetud karistus.

Ka muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

1. Apellatsioon rahuldada osaliselt. 1 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Keijo Martinile esitati süüdistus selles, et ta alaealisena (sünd. 01.07.1988 a.) tappis piinaval ja julmal viisil 21.05.2006 a. kella 18.15 ajal Pärnu maakonnas, Halinga vallas, Pärnu-Jaagupi alevis, Tallinn-Pärnu-Ikla maantee
3. kilomeetril, maantee lähedal metsas alaealise, xx.xx.xxxx a. sündinud S. J.i. Ta helistas 21.05.2006 a. kella 18.15 ajal S. J.ile ja kutsus S. J.it endaga kohtuma Pärnu-Jaagupis olevate garaažide juurde selleks, et selgitada isiklikust ettekujutusest tingitud omavahelisi väärarusaamu. Ta võttis kaasa vanematele kuuluvast garaažist kirvetaolise eseme (nn liharaiumise kirve), mille peitis seljasolevate riiete alla. Seejärel suundus ta koos S. J.iga eelpool nimetatud sündmuskohta, kus lõi S. J.ile kaasasolnud kirvetaolise esemega ootamatult kuklapiirkonda, mille tagajärjel kirvevars murdus. Edasise rüseluse käigus lõi ta veel mitmel korral rusikas käega ja kirveteraga S. J.it pähe, misjärel surus maha kukkunud S. J.i selili ning olles ise istuvas asendis S. J.i rindkerel, lõikas piinaval ja julmal viisil, kahe käega kirveterale surudes S. J.il kõri läbi. Sel viisil põhjustas ta S. J.ile kaela piirkonna lõikehaavad vasemalt kägiveeni vigastuse ja sellest johtunud verekaotusliku šoki, mille tagajärjel suri S. J. sündmuskohal. Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti

§ 114p 1 järgi kui tapmine, mis on toime pandud piinaval ja julmal viisil.

Veel esitati Keijo Martinile süüdistus selles, et ta alaealisena varastas 21.05.2006 a. eeluurimisega tuvastamata kellaajal, peale alaealise S. J.i piinaval ja julmal viisil tapmist S. J.i surnukeha riiete taskutest S. J.ile kuulunud klapiga musta värvi mobiiltelefoni väärtusega 2490 krooni, mille purustas sündmuskohal surnukeha juures, pruuni värvi nahast kahe poolega meesterahva rahakoti väärtusega 200 krooni, milles oli 700 krooni sularaha ning garaaživõtme väärtusega 60 krooni, põhjustades vargusega 3450 krooni suuruse varalise kahju. See tegu kvalifitseeriti

199 lg 1 järgi võõra vallasasja äravõtmisena selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil.

1. Pärnu Maakohtu
2. juuni
3. a otsusega tunnistati K. Martin süüdi

§ 114

p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks kümme aastat vangistust;

§ 199

lg 1 järgi mõisteti talle karistuseks üheksa kuud vangistust.

64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning lõplikuks karistuseks mõisteti K. Martinile kümme aastat vangistust. Kohus analüüsis esmalt Keijo Martini kohtus antud ütlusi, nende usaldusväärsust ning haakumist muude kriminaalasjas kogutud tõenditega. Süüdistatav kinnitas asja kohtulikul uurimisel, et nägi vahetult enne kuriteo toimepanemist eemal asuvate garaažide juurest, kuidas S. J. suundus koos talle tundmatu noormehega metsa. Kuulnud veidi aja pärast mingit kummalist häält („nagu oleks mingi suur loom tihnikust läbi läinud“), läks Keijo Martin diagonaalis läbi metsa ning leidis sealt tapetud S. J.i. Süüdistatava ütluste kohaselt nägi ta metsa suunduvaid S. J.it ning noormeest umbes saja meetri kauguselt. 2 Kohus ei pidanud asjade sellist käiku usutavaks. Ei ole usutav, et kahe isiku metsa minek tekitaks müra, mis kostuks saja meetri kaugusele. Kriminaalmenetluse käigus läbiviidud kohtuarstliku ekspertiisi ning kohtueksperdi Enn Vellendi kohtus antud ütlustega on tuvastatud, et S. J.i tapmisele eelnes kõigepealt löök kuklapiirkonda, mis ei olnud surmav. Seejärel leidis aset rüselus mahakukkunud S. J.i ning talle kallaletunginud isiku vahel. Kohtu hinnangul ei saa taoline, elu eest toimuv võitlus toimuda hääletult, vaid toob kaasa hüüdeid, häälitsusi ning muid helisid, kuid need helid ei sarnane nende helidega, mis tekivad „tihnikust läbimineva looma“ puhul. Selgusetuks jääb ka see kuidas kuulis süüdistatav nimetatud heli viibides ise suure maantee ja elumajade läheduses ning seda vähemalt saja meetri kauguselt. Samas ei kuulnud ta aga oma väidetel mingeid selliseid hääli, mis viidanuks rüselusele ning võitlusele isikute vahel. Usutavaks ei pidanud kohus ka Keijo Martini ütlusi edasise sündmuste käigu kohta. Süüdistatava ütluste kohaselt läks ta hääle suunas ning leidis võsast S. J.i surnukeha. Sündmuskoha vaatlusprotokolli koos fototabelitega ning tunnistaja K. L.i kohtus antud ütluste kohaselt leiti S. J.i surnukeha kõrvalisest, ilma teede ja juurdepääsuta vähekäidavast kohast. Ei ole tõenäoline, et süüdistatav mingi kaugelt kostva hääle suunas minnes sattus kohe kuriteo sündmuskohta ja leidis seal lamanud S. J.i surnukeha. Kohus asus seisukohale, et süüdistatav ei sattunud sündmuskohale juhuslikult, pärast kuriteo toimepanemist, vaid viibis seal juba varem, kuriteo toimepanemise ajal. Ebausutavad on ka Keijo Martini ütlused sündmuskohal toimunu kohta. Süüdistatava väidete kohaselt nägi ta, et S. J. on surnud ja tapetud ning äkki samal hetkel, kui ta surnukeha kõrval viibis, hakkas S. J.i mobiiltelefon helisema. Süüdistatav kohkus sellest, võttis mobiiltelefoni ning murdis selle katki. Süüdistatava nimetatud ütlused on vastuolus kriminaalmenetluse käigus tuvastatud faktiliste asjaoludega. Sündmuskoha vaatlusprotokolliga on tuvastatud, et S. J.i katkimurtud mobiiltelefoni tükid leiti S. J.i surnukeha alt. Asja kohtulikul uurimisel kinnitas kohtuekspert Enn Vellend, et surnukeha ei olnud pärast surma liigutatud. Surnukeha kohapealt liigutamist ei kinnitanud ka süüdistatav. Samuti on kriminaalasjas läbiviidud pinnaseproovi ekspertiis andnud hinnangu, et surnukeha ei olnud lohistatud ega veetud, seega oli tapmine toimunud samas kohas, kus surnukeha leiti. Eeltoodust tulenevalt ei saanud mobiiltelefoni tükid sattuda surnukeha alla pärast S. J.i surma, vaid olid seal juba enne. Nimetatud fakt on aga vastuolus Keijo Martini ütlustega selle kohta, et ta võttis surnukeha juures olnud, heliseva mobiiltelefoni ning murdis selle katki ning viskas minema. Kuna ilma surnukeha tõstmata ja liigutamata ei saanud mobiiltelefoni tükid sattuda surnukeha alla, asus kohus seisukohale, et mobiiltelefon murdus katki S. J.i ning teda rünnanud isiku vahelise rüseluse käigus. Keijo Martini ütlustega oli vastuolus ka väljavõte Lääne Politseiprefektuuri jälitusprotokollist S. J.i mobiiltelefoni kõneeristuste kohta, millest nähtus, et 21.05.2006 a. peale kella 16.35 ei ole fikseeritud S. J.i mobiiltelefonile muid sissetulevaid kõnesid kui Keijo Martini kõne kell 18.15. Seega ei vasta Keijo Martini ütlused 21.05.2006 a. kella 18-19 paiku äkki helisema hakanud S. J.i mobiiltelefoni kohta tõele, kuna nimetatud ajal ei ole fikseeritud S. J.i mobiiltelefonile sissetulevaid kõnesid peale Keijo Martini enda kõne. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et võitlus ning rüselus sündmuskohal toimus süüdistatava Keijo Martini ja S. J.i vahel. Asja kohtulikul uurimisel põhjendas süüdistatav oma ütluste muutmist võrreldes kohtueelses menetluses avaldatuga sellega, et talle avaldati survet politseitöötajate poolt. Seda väidet ei pidanud kohus põhjendatuks. Keijo Martin oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine, teda kahtlustati raske isikuvastase kuriteo toimepanemises ning talle tagati kogu kohtueelse menetluse jooksul kaitsjate abi. Neil asjaoludel ei pidanud kohus mingi surve avaldamist usutavaks. Hindamaks süüdistatava kohtus antud ütluste usutavust, vaagis kohus ka seda, kas süüdistatava poolt kirjeldatud käitumine on kooskõlas normaalse inimese käitumisega teatud olukorras. Kohtu hinnangul ei vastanud süüdistatava kohtus antud ütlused ja tema põhjendused sellele tingimusele. Asja kohtulikul uurimisel avaldas Keijo Martin, et kartis S. J.i leidmisest teatada, kuna kartis, et 3 teatamise korral hakatakse kahtlustama just teda kuriteo toimepanemises. Kohtu hinnangul ei olnud taolised väited usutavad ning põhjendatud, kuivõrd on üldteada asjaolu, et surnukeha leidmise faktist teatamine ei tee veel kedagi selle tõttu kahtlustatavaks. Kohus on seisukohal, et kui kohest surnukeha leidmisest mitteteatamist võib veel mingil määral põhjendada šokiseisundiga, siis hilisem mitteteatamine ajal, kui juba organiseeriti S. J.i otsinguid, viitab süüdistatava soovimatusele S. J.i tapmise avastamiseks. Samas ei viita ka Keijo Martini käitumine samal õhtul, vahetult pärast kuriteosündmuse toimumist sellele, et ta oleks mingilgi viisil olnud erutatud või šokiseisundis, kuna ükski kohtulikul uurimisel ütlusi andnud ja süüdistatavaga 21.05.2006 a. õhtul kokku puutunutest ei märganud tema käitumises šokiseisundit ega mingil muul viisil ebatavalist meeleolu või käitumist. Kuigi süüdistatav Keijo Martin andis kriminaalasja kohtulikul uurimisel oluliselt erinevaid ütlusi võrreldes nende ütlustega, mida ta andis kohtueelses menetluses, tuli kohtu hinnangul antud juhul võrrelda tema kohtueelses menetluses antud ütluste vastavust nii kriminaalasja kohtulikul uurimisel tuvastatu kui kriminaalmenetluse käigus kogutud muude tõenditega. Nimetatud võrdluse põhjal asus kohus järeldusele, et kuna on tuvastatud faktiliste asjaolude kokkulangemine nii sündmuskoha vaatlusprotokolli, ütluste olustikuga seostamise protokolli, kohtuarstliku ekspertiisi arvamuse ja kohtueksperdi kohtus antud ütluste ning samas ka süüdistatava enda kohtueelses menetluses antud ütluste ning uurimistoimingute vahel, ei ole põhjust eeltoodud süüdistatava süüd kinnitavates faktilistes asjaoludes kahelda. Seejuures viitas kohus 30.08.2006 a. Keijo Martini poolt Pärnu Arestimajast oma isale adresseeritud ning äravõetud kirjale, millest nähtus, et Keijo Martin kinnitab, et ta pani toime kuriteo, s.o. S. J.i tapmise. Süüdistatav selgitab selles kirjas, et ta tegi seda üksinda ning põhjendanud teo toimepanemist sellega, et „tema mõistus ei ole korras“. Kohus ei pidanud tõenäoliseks, et süüdistatav oleks taolise sisuga ennast süüstavat kirja hakanud kirjutama oma omastele alusetult. Kirja sisu, milles süüdistatav on üksikasjalikult kirjeldanud enda psüühilist seisundit ning muid isikliku elu fakte, viitab sellele, et selle kirjutamine toimus tema enda poolt ning ilma kõrvaliste suunisteta. Samuti pidas kohus ebaloogiliseks, miks pidanuks süüdistatav kellegi juhendamisel taolist kirja kirjutama ning kinnipidamiskohast välja saatma ilma, et ta oleks kuritegu toime pannud, olles samas selle juba korduvatel ülekuulamistel ja uurimistoimingutel üles tunnistanud ning selle kohta ütlusi andnud. Kohtu hinnangul viitab kirja sisu süüdistatava soovile informeerida oma lähedasi enda olukorrast ning püüdu nende kaudu oma olukorda parandada. Kohus viitas veel tunnistaja K. L. ütlustele, kelle sõnul rääkis süüdistatav talle koolis sellest, et S. on tapetud ning tal on kõri läbi lõigatud. Kuna nimetatud ajal polnud S. J.i surnukeha veel leitud, pidi süüdistatav juba enne surnukeha leidmist olema teadlik S. J.i tapmisest. Tunnistaja L. K.a ütluste kohaselt rääkis Keijo Martin talle, et ta on näinud unes seda, et S. on tapetud. Kuna nimetatud vestluse ajal oli S. J.i surnukeha veel leidmata, ei saanud Keijo Martin olla S. J.i tapmisest teadlik muul viisil, kui isiklike kogemuste ja nähtu põhjal. Samuti pidas tunnistaja L. K. kummaliseks Keijo Martini ütlusi selle kohta, et ta kutsus S. J.i 21.05.2006 a. kella 6 paiku õhtul välja, kuid suundus samas ise alevist kaugemal asuvasse bensiinijaama juua ja krõpse ostma. Kriminaalmenetluse käigus leidiski tuvastamist, et süüdistatav viibis enne bensiinijaama suundumist hoopis kuriteo sündmuskohal. Kohus asus seega kokkuvõtlikult seisukohale, et S. J.i tapmise pani toime K. Martin; analüüsides kuriteo toimepanemise asjaolusid, leidis kohus, et ta ta tegi seda piinaval ja julmal viisil, mis on õigesti kvalifitseeritud

§ 114p 1 järgi.

Süüdistuses osas

§ 199

lg 1 järgi asus kohus järgmisele seisukohale.

§ 199, s.o.

varguse objektiivse koosseisu moodustab võõra vallasasja äravõtmine, kusjuures nimetatud tegevus sisaldab võõra valduse lõpetamist, uue valduse kehtestamist ning valduse üleminekut senise valdaja 4 nõusolekuta. Asja kohtuliku uurimise ja kohtueelse menetlusega on tuvastatud, et süüdistatav hõivas omavoliliselt, ilma seadusliku aluseta kannatanule kuuluvad, s.o süüdistatava jaoks võõrad esemed. Nimetatud tegevusega lõpetas ta asjade senise valduse. Võttes esemed sündmuskohalt kaasa, kehtestas ta neile uue valduse. Kohtu hinnangul ei omanud antud juhul tähtsust asjaolu, et asjade senine omanik ja valdaja S. J. oli surnud, kuna omaniku surm ei lõpeta senist omandiõigust esemetele ning surnust mahajäänud esemed jäävad teiste isikute jaoks endiselt võõraks varaks. Kriminaalmenetlusega ei ole tuvastatud, et Keijo Martinile oleks S. J.i poolt antud õigusi või volitusi oma varale. Kohtu hinnangul ei omanud antud juhul tähtsust ka see, kui kaua esemed Keijo Martini valduses olid ning mida nendega hiljem ette võeti, kuivõrd võõra vallasja äravõtmine ning selle omandamine oli süüdistatava poolt toimunud siis, kui süüdistatav võttis S. J.ile kuulunud esemed sündmuskohalt üles ning lahkus nendega sündmuskohalt.

1. Maakohtu otsuse peale esitas K. Martini kaitsja advokaat P. Järve apellatsiooni, milles ta palub maakohtu otsuse tühistada ning K. Martin talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kaitsja peamised argumendid on järgnevad. 3.1 Kaitsja viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale, mille kohaselt on reeglina tõendina kasutatavad vaid süüdistatava kohtus ristküsitluse käigus antud ütlused. Käesolevas kriminaalasjas ei ole kohtus süüdistatava ristküsitlust ja selle käigus kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist sisuliselt toimunudki. Ristküsitluse käigus palus prokurör avaldada vaid ühe toimikus asuva materjali, seejuures täpsustamata, mida seal kajastuvast on vajalik kontrollida (kd 3, tlk 158).
2. mai
3. a kohtuistungil taotles prokurör lihtsalt kriminaalasja materjalide, sh kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ning tugines neile enda süüdistuskõnes. Neile ütlustele on tuginenud lubamatult ka kohus. Kui süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlused on avaldatud KrMS § 294 p-de 1-2 tingimusi eirates, ei ole neile tuginemine mõeldav (RKKKo 3-11-113-06). 3.2 Apellandi hinnangul on kogu kriminaalmenetluse vältel rikutud K. Martini kaitseõigust. Nii viidi menetlustoiminguid läbi ilma kokkuleppelise kaitsja osavõtuta. Kaitsja kinnitab, et on täielik alus uskuda süüdistatava väidet, et enda süüd kinnitavad ütlused andis K. Martin välise surve toimel. Nende hulka kuulub ka isale kirjutatud süüd tunnistav kiri. Kohtu viited aktiivsele kaitsele surve tõestamiseks on kaitsja hinnangul asjakohatud. Samuti on usutav K. Martini seletus, miks ta ei teatanud S. Juhkami surnukeha leidmisest – ta kartis sattuda kahtlusaluseks. Kohtu viide sellele, et kaitsja esitas taotluse lühimenetluse kohaldamiseks, mida omakorda on käsitletud süüstavana, on asjakohatu. 3.3 Kaitsja hinnangul on alusetult jäetud kõrvale K. Martini versioon toimunu kohta. Kohtu arutelu teemal, et K. Martin ei saanud kuulda metsast mingit müra ja selle peale minna sündmuskohale, on täielikult oletuslikud. Samuti ei olnud tegemist sedavõrd kõrvalise kohaga, nagu seda väidab kohus. Tegelikkusele ei vasta kohtu väide, et S. J.i keha ei ole enne surma liigutatud – eksperti midagi sellist kategooriliselt ei väida. Seega võisid telefonitükid, millele kohus viitab, sattuda S. J.i keha alla ka hilisemalt, kui keegi liigutas tema surnukeha. Võimalus, et K. Martin murdis telefoni katki just tema kirjeldatud asjaoludel, on täielikult ümber lükkamata. 3.4 Kohus on kohtuarstliku ekspertiisi aktile ja eksperdi kohtus antud ütlustele andnud tuletatud suuna; suur osa eksperdi seisukohtadest on tuletatud peale K. Martini süüd tunnistavate seletuste andmist. Kohus ei ole selgitanud, miks on ta otsuse tegemisel aluseks võtnud üksnes need eksperdi arvamuse osad, mis sobivad süüdimõistva lahendiga. 5 3.5 Väidetavalt pani K. Martin kuriteo toime kirvega, mis pärines tema vanemate garaažist; selle väite kohta ei ole kogutud mitte ühtegi tõendit. K. Martin on kinnitanud, et kõnealune kirves on talle tundmatu ja vastupidist ei ole tõendatud. Samuti ei ole mõrvarelvalt leitud K. Martini DNA-d, ohvri verd ei ole leitud süüdistatava riietelt; motiveerimata on kuriteo toimepanemise motiiv. 3.6 Kohus ei ole motiveerinud tapmise kvalifitseerivaid tunnuseid, s.o tapmise piinavat ja julma viisi. Piinavaks loetakse tapmist, mis põhjustab ohvrile kas suurt valu või kauakestvaid füüsilisi vaegusi – midagi sellist ei ole aga tõendatud. Tapmise julmal viisil toimepanemise motiveerimisel on kohus viidanud sisuliselt tapmise objektiivsele koosseisule, mis ei sisusta aga julmuse mõistet

§ 114p 1 tähenduses.

Sisuliselt ei ole kohus kaalunud, kas tegemist võis olla tapmisega

§ 113mõttes.

3.7 Apellant ei nõustu ka K. Martini süüditunnistamisega

§ 199järgi.

Telefoni osas on K. Martin selgitanud, et ta ei võtnud seda endale, vaid purustas kohapeal ning peale seda viskas minema. Sama kehtib muude sündmuskohalt kaasavõetud esemete kohta. Ta ei soovinud pöörata neid asju enda omandisse, vaid hävitada – sellele oli suunatud tema tahtlus. Äravõetud esemed ei moodusta aga olulist kahju

§ 203mõttes, mistõttu saab rääkida maksimaalselt väärteost.

3.8 Kohus ei ole arvestanud erisustega, mis kehtivad alaealise kriminaalasja menetlemisel. Karistuse mõistmisel ei ole K. Martini alaealisusega arvestatud mingilgi määral. Maksimaalse karisuse mõistmise kohta puuduvad igasugused põhjendused.

1. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluse juurde ning palus K. Martin esitatud süüdistuses õigeks mõista, sama palus ka süüdistatav K. Martin. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, apellatsioon tervikuna alusetu ning palus jätta otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus sisaldab küll menetlus- ja materiaalõiguslikke minetusi, kuid on seaduslik ning põhjendatud küsimuses, mis puudutab S. J.i tapmist süüdistuses kirjeldatud asjaoludel K. Martini poolt. Tuvastatud minetused saab kriminaalkolleegiumi hinnangul kõrvaldada apellatsioonimenetluses; enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I
2. Asjakohane on apellandi kriitika maakohtu aadressil, mis puudutab K. Martini poolt eeluurimisel antud ütluste kasutamist kohtuotsuses, samuti osas, mis käsitleb eeluurimisel antud ütluse terviklikku avaldamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on enam kui korduvalt selgitanud, kas ja millistel asjaoludel saab avaldada süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi; võimatu on vastu vaielda argumentidele, mida esitab enda kaebuses apellant. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium järgmist. 5.1 KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Nimetatu kehtib nii tunnistaja kui ka süüdistatava ülekuulamise kohta (KrMS 293 lg 1). Seega võib kohus näiteks pärast süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna süüdistatava poolt kohtus antud 6 ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi (RKKKo 3-1-1-52-06). 5.
3. Täiendavalt on RKKK otsuses nr 3-1-1-89-06 märgitud, et kohtu jaoks on määrava tähendusega just kohtuistungil antud ütlused. Kui isiku kohtuistungil antud ütlused on vastuolulised, peab kohus järgnevalt vältimatult lahendama isiku ütluste usaldusväärsuse küsimuse. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana üldse usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetse tunnistaja ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta; kõik see kehtib ka süüdistatava kohta. 5.3 Tsiteeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest tuleneb seega, et kui tunnistaja (süüdistatava) ütlused avaldatakse KrMS § 289 lg 1 sätestatud korras seetõttu, et esineb vastuolu kohtus ja eeluurimisel räägitu vahel, tuleb esmalt lahendada küsimus tunnistaja usaldusväärsuse kohta. Kui isik suudab arusaadavalt selgitada põhjusi, miks tema ütlused on ajalises lõikes erinevad, on kohtu käsutuses siiski vaid kohtumenetluses, ristküsitluse käigus antud ütlused, igal juhul on välistatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele. Isiku ütlusi tuleb hinnata kogumis ning selle tervikhindamise tulemusel asuda seisukohale, kas isiku ütlused on usaldusväärsed või mitte – ja seda tervikuna, mitte ainult teatud osas. Kui vastus isiku usaldusväärsuse küsimusele on tema poolt antud ütlusi kogumis koos teiste tõenditega hinnates eitav, tuleb kõrvale jätta tema ütlused tõendikogumist tervikuna. 5.4 Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel ristküsitlusel tuleb lähtuda KrMS §-st 289 mitte üksnes siis, kui need ütlused olid talletatud ülekuulamisprotokollis, vaid ka siis, kui need olid kirja pandud vastastamise-, äratundmiseks esitamise- või ütluste olustikuga seostamise protokollis. Sellest omakorda tuleneb, et kohus võib vastava taotluse alusel avaldada ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ka näiteks ütluste olustikuga seostamise protokollis sisalduvad ütlused, kui need on vastuolus kohtus räägituga. Kuid ka nende ütluste ristküsitlusel avaldamine saab teenida vaid kohtus räägitu usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki ning avaldamise järgselt ei saa ristküsitluse tulemit automaatselt kõrvale jätta ja kohtuotsuse tegemisel tugineda hoopis kohtueelse menetluse ütluste seostamisel olustikuga antud ütlustele (RKKKo 3-1-1-62-07).
4. Nimetatud põhimõtted ütlevad üheselt, et kohtueelses menetluses antud ütlustele vahetu tuginemine on sisuliselt välistatud; osaliselt on maakohus seda siiski teinud ning nagu õigustatult märgib apellant, on sel viisil rikutud kriminaalmenetlusõigust. Sellise tõdemuseni saab aga jõuda vaid siis, kui kohtueelses menetluses antud ütlused on avaldatud ristküsitluse käigus ning seaduse nõudeid silmas pidades. Kriminaalkolleegium soostub apellandiga selleski, et ka kõnealuses küsimuses on tuvastatavad ilmselged minetused; üheselt arusaadavalt ei ole K. Martini kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldatud ristküsitluse käigus. 6.1 Süüdistatav on kohtuistungil üle kuulatud (kd 4, tlk 97jj), kuid nagu õigustatult märgib apellant, ei ole toimunud ristküsitluse käigus prokurör vastavalt seaduse nõuetele taotlenud mitte ühegi eeluurimisel antud konkreetse ütluse avaldamist, et tuua esile vastuolu kohtumenetluses ja kohtueelses menetluses räägitu vahel. Konkreetselt osundab kriminaalkolleegium järgmisele. Enne K. Martini ülekuulamist kohtuistungil on teinud prokurör ettepaneku „alustada videokassettide vaatamisega“, mille tulemusel kohtuistungi protokolli kohaselt ka alustati ütluste olustikuga seostamise videokasseti vaatamist (kd 4, tlk 97). Peale seda kuulutati välja kohtuistungi vaheaeg, 7 peale mida tegi prokurör ettepaneku alustada süüdistatava ülekuulamisega (samas); ringkonnakohtu istungil kinnitasid nii prokurör kui ka kaitsja, et uurimistoimingu sisulise vaatamiseni tegelikkuses ei jõutud. Seni võib seaduse nõuded seega lugeda järgituks. Seejärel viidi läbi süüdistatava esmas- ja teisesküsitlus ning kohtuistungi protokolli kohaselt peaks olema väljaspool vaidlust, et selle käigus ei taotlenud prokurör kummatigi mitte ühegi eeluurimisel antud ütluse või eeluurimistoimingu protokolli avaldamist. Peale ristküsitlemist teeb prokurör ettepaneku vaadata üle üks video K. Martini kahtlustatavana ülekuulamisest, mida ka tehakse (kd 4, tlk 100). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa sellise toimimise korral rääkida eeluurimisel antud ütluste korrektsest avaldamisest ristküsitluse käigus. Senine kohtupraktika on asunud seisukohale, et vastuolude korral eeluurimisel ja kohtus räägitud vahel tuleb konkreetselt osundada ütluste sellele osale, mis on omavahel vastuolus; lubamatu on kogu uurimistoimingu- või ülekuulamisprotokolli mehhaaniline ja terviklik ettelugemine ilma, et toodaks esile konkreetseid vastuolusid, millele nt prokurör tahab osundada. On mõistatav, et selline vastuoludele osundamine ei ole võimalik, kui menetlustoiming on talletatud videolindile. Seetõttu määratleb ka KrMS § 63 lg 1 ka üheselt, et tõendiks on esmaselt just uurimistoimingu protokoll – nii ülekuulamine kui ka ütluste seostamine olustikuga tuleb lõppkokkuvõttes talletada protokollis (KrMS § 76, § 80), mis võimaldab operatiivselt ning koheselt osundada vastuoludele süüdistatava ütlustes. Ei ülekuulamis- ega uurimistoimingu protokollidele ei ole prokurör süüdistatava ülekuulamise käigus aga osundanud – enamgi veel, taotletud ei ole ka nende avaldamist ristküsitluse käigus, nagu seda õigustatult märgib apellant. Kriminaalkolleegiumile jääb täielikult arusaamatuks, millistel alustel ning põhimõtetel rajanes prokuröri kindlameelne väide ringkonnakohtu istungil, kus ta pärast kõnealuse olukorra kirjeldamist kohtu poolt jätkuvalt kinnitas, et kõik eeluurimisel antud ütlused ja uurimistoimingu protokollid on avaldatud vastavalt seaduse nõuetele. Elementaarset laadi protsessuaalsed minetused ei võimalda millestki sellisest rääkida. Ainukesena on süüdistatava küsitlemise käigus palutud avaldada K. Martinilt äravõetud kiri, mis oli adresseeritud tema vanematele (kd 3, tlk 158). Esiteks tuleb märkida seda, et ka selle kirja avaldamisel ei ole prokurör näidanud, millele konkreetselt soovib prokurör selles kirjas osundada ehk teisisõnu – millist vastuolu soovib ta esile tuua. Teiseks leiab kriminaalkolleegium, et selle kirja näol ei ole sootuks tegemist eeluurimisel antud ütlusega, mida tulnuks avaldada ristküsitluse käigus (tegemist ei ole nn puhtsüdamliku ülestunnistusega, mis oleks suunatud menetlejale RKKKo 3-1-1127-06 tähenduses). Ja edasiselt on tõepoolest toimitud nii, nagu seda osundab kaitsja enda apellatsioonis – peale süüdistatava ülekuulamist on prokurör lihtsalt palunud avaldada hulgaliselt kriminaalasja materjale, sealhulgas ka eeluurimisel antud ütlused ja uurimistoimingu protokollid (kd 4, tlk 163). Väärib äramärkimist, et ütluste olustikuga seostamise video vaatamine, mida prokurör esialgselt taotles, on jäänud sootuks tegemata - vähemalt ei kajasta seda kohtuistungi protokoll. Jääb arusaamatuks maakohtu viide otsuses, et seda on kohtuistungil lõppeks siiski tehtud (otsuse lk 7). Kohtuistungi protokolli kohaselt on vaadatud vaid ühte ülekuulamissalvestust ning ei enamat.
5. Kriminaalkolleegium soostub apellandi seisukohaga, et kirjeldatud olukorras puudus nii prokuröril kui ka edasiselt kohtul võimalus neile eeluurimisel antud ütlustele ja uurimistoimingu protokollidele tugineda, et neis esinevate vastuolude tõttu tunnistada K. Martin kui tõendiallikas tervikuna ebausaldusväärseks. Lühidalt väljendatuna – ei prokuröri ega kohtu jaoks ei oleks tohtinud neid eeluurimisel antud ütlusi olemas olla ning kõik viited eeluurimisel antud ütlustele tuleb lugeda menetlusõiguse rikkumiseks; neid tõendeid ei ole seega olemas ka ringkonnakohtu jaoks. Sama kehtib ütluste olustikuga seostamise protokolli kui süüstava tõendi kohta. Seega tuleb ka nimetatud tõend tõendikogumist välja arvata. 8 Kriminaalkolleegiumile jääb seejuures täielikult mõistmatuks, kuidas sai selline menetluslik minetus tekkida, arvestades asjaolu, et tunnistajate ristküsitlemisel suudeti kõiki seaduse nõudeid järgida – vastuolude korral osundas prokurör konkreetsele kohtueelses menetluses antud ütlusele, mida ta soovis avaldada, osundas täpselt lõigule, kus sisaldus vastuolu ning tõi selle seejärel ka esile. Miks ei järgitud nimetatud põhimõtteid ka süüdistatava ülekuulamisel, on kriminaalkolleegiumile seega seda arusaamatum. II
6. Vaatamata sellele, et osad tõendid, millele maakohus on süüdimõistva lahendi tegemisel tuginenud, jäävad eelnevast johtuvalt tõendikogumist välja, leiab kriminaalkolleegium, et K. Martini süü S. J.i tapmise toimepanemises on vastuvaidlematult tõendatud. Nimelt on maakohtu motiveering olnud kahetine. Esmalt on käsitletud K. Martini kohtus antud ütlusi ning selgitusi kuriteo asjaolude kohta ning tema versioon toimunu kohta ümber lükatud; alles seejärel on täiendavalt pöördutud kohtueelses menetluses antud ütluste poole, mille abil on veelkordselt ümber lükatud süüdistatava versioon toimunu kohta. Kuigi kohtuotsuse nö täiendav motiveering on teostatud lubamatutele tõenditele tuginevalt, leiab kriminaalkolleegium, et see tõdemus ei lükka kuigivõrd ümber maakohtu arutluskäiku ja järeldusi, mis on tehtud esmaselt ning K. Martini kohtus antud ütluste üldise usutavuse hindamisel ilma, et sellesse oleks kaasatud kohtueelses menetluses antud ütlusi. Soostudes vastavasisuliste maakohtu seisukohtade ning järeldustega täiel määral, lisab kriminaalkolleegium järgmist.
7. Et hakata hindama K. Martini vahetut puutumust S. J.i tapmisega, tuleb lähtealuseks lühidalt väljendatuna võtta järgmine olukord. Metsast leitakse S. J.i surnukeha, seejuures selgub, et kadunud on mitmeid tapetule kuulunud esemeid. Menetluse käigus tuvastatakse, et viimane isik, kes S. J.ile helistas, oli K. Martin. Sündmuskohal nähti ka sõiduautot, milles viibinud isikuid hakatakse esmalt seostama toimepandud tapmisega; põhjaliku uurimise tulemusel tuvastatakse esmalt need autos viibinud isikud ning seejärel, et need isikud ei olnud toimepandud tapmisega mingilgi määral seotud. Samal ajal viiakse paralleelselt läbi menetlust ka K. Martini suhtes, kes teatud ajahetkel tunnistab mõrva toimepanemist, millest ta kohtumenetluses aga loobub. Kuigi ringkonnakohus märkis eelnevalt, et eeluurimisel antud ütlused tuleb tõendikogumist välja arvata, ei takista miski sellise üldise teadmisega siiski opereerida; mõrva toimepanemise tunnistamine oli suuresti ka põhjus, miks K. Martin mõrva toimepanijana kohtu alla anti ning sellest teadmisest lähtuvalt viidi läbi ka menetlustoimingud. Mõrva toimepanemise varasemalt tunnistamist ei eitanud ringkonnakohtu istungil ka süüdistatav; on edasise menetluse ja tõendite tervikhindamise küsimus, kas lugeda K. Martini kohtus antud ütlusi ja versiooni toimunu kohta tõepäraseks või mitte ning millised tõendid viitavad vaatamata eeluurimisel antud ütluste kõrvalejäämisele otseselt K. Martinile kui kuriteo toimepanijale.
8. K. Martin on sündmuste toimumise osas selgitanud, et ta kutsus S. J.i välja ning viimane vastas kutsele jaatavalt. Pea koheselt peale kokkusaamist vaatas S. J. aga kella ning läks teel asunud auto juurde, mille kõrval oli üks noormees. Mõne aja pärast läks K. Martin metsa sinna pandud lõkse kontrollima ning kuulis mingit müra. Ta läks korra garaaži juurde tagasi (kulus 15-20 minutit), peale mida läks metsa ja leidis S. J.i surnukeha, kelle kõrvalt leidis ühe metalleseme, mille üles korjas. Surnukehast mõned meetrid eemal oli tapetu telefon, mis hakkas järsku helisema ning ta murdis selle katki. Kuna kõigil surnu kõrval olnud esemetel (lisaks mõrvarelvale veel garaaži võti, telefon ja rahakott) olid tema sõrmejäljed, otsustas ta need kaasa võtta ja minema visata, mida ta erinevates kohtades ka tegi. Peale seda läks ta koju, vahetas riided ning läks sõpradega kohtuma (kd 4, tlk 98). Ta ei julgenud surnukeha leidmisest kellelegi rääkida, kuna arvas, et süüdistama hakatakse teda (kd 4, tlk 99). 9 Süüdistatava versiooni osas asub kriminaalkolleegium seisukohale, et see ei ole mingilgi määral eluliselt usutav; soostudes maakohtu järeldustega, lisab kriminaalkolleegium järgmised põhjendused.
9. Esmalt ei ole usutav juba versioon, et S. J.il oli lisaks kokkuleppele saada kokku K. Martiniga lepitud kokku veel mingeid täiendavaid kohtumisi – aga sellele K. Martini ütlused selle kohta, et S. J. vaatas kella ja palus end oodata, otsesõnu viitavad. Jääb juba arusaamatuks, miks pidanuks S. J. leppima kokku kohtumise K. Martiniga, ise samal ajal teades, et ta peaks sealt koheselt lahkuma kellegi teise juurde. Seejuures tuleb silmas pidada, et K. Martini enda seletuste kohaselt ütles S. J. talle telefonivestluses, et tal on aega ning ta saab tulla kokkusaamisele. Ainukeseks võimaluseks oleks seega, et mingi täiendava kokkuleppe sõlmis S. J. peale telefonivestlust K. Martiniga. Aga kuivõrd viimaseks telefonikõneks S. J.ile oli kõne K. Martinilt, on see võimalus välistatud. Ebareaalne on ka võimalus, et selline kokkulepe sõlmiti suuliselt; peale näost-näkku kohtumist pole mõeldav, et lepitakse kokku uus kohtumine mõne hetke pärast ning selleks mõneks minutiks läks S. J. lihtsalt K. Martini juurde et teatada, et ta peab kohe ära minema, seda täiendavalt millegagi põhjendamata.. Kõnealuse versiooni näol püüab süüdistatav väita, et teo pani toime keegi kolmas, senise menetlusega tuvastamata isik. Kriminaalkolleegium osundab, et seda versiooni on enam kui põhjalikult kontrollitud ning võimalikud kahtlusalused, kes sellega seoses ka vahistati, ei olnud tuvastatult kuriteoga mitte mingis puutumuses (vt kd 3, tlk 70 jj). KrMS § 211 lg 2 kohaselt peavad uurimisasutus ja prokuratuur kohtueelses menetluses selgitama välja ka kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad, mitte ainult süüstavad asjaolud. Selle põhimõtte valguses on kontrollitud ka võimalikke teisi versioone toimunu kohta ning nagu nähtub, ei ole võimalikud kahtlused leidnud kinnitust (praktikas nimetatud ka välistamismeetodiks). Tõendamiseseme seisukohalt tähendust omavate asjaolude parimal võimalikul määral väljaselgitamise nõue/kohustus, mis lasub prokuratuuril, on kriminaalkolleegiumi hinnangul käesolevas kriminaalasjas täiel määral täidetud. Võimalik tõsiseltvõetav kahtlus, et kuriteo pani K. Martini asemel toime keegi teine, on kriminaalkolleegiumi arvates seega kõrvaldatud.
10. Teiseks suhtub kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtule kriitiliselt K. Martini selgitusse, kuidas ta enda kirjelduse kohaselt „müra“ kuulmise järel läks metsa ning leidis sealt S. J.i surnukeha. Ka ringkonnakohus leiab, et see võimalik müra saanuks olla vaid tapmisteoga kaasnev heli - ning seda ei saa tuvastatud asjaoludel (tapmisteoga kaasnev isikutevaheline võitlus) mingilgi moel kirjeldada kui tuhmi heli, nagu läheks mingi loom (K. Martini ütlused, kd 4, tlk 99). Kui see versioon oleks ehk kuidagi võimalik, kui minnakse koheselt mingi heli kuulmise suunas, mis võimaldaks vastavalt heli tugevnemisele/nõrgenemisele korrigeerida enda liikumissuunda, siis käesoleval juhul millegi sellisega tegemist ei ole. K. Martin on ise selgitanud, et peale mingi heli kuulmist kulus tal ca 15-20 minutit, enne kui ta kuuldu suunas teele asus; jääb täielikult arusaamatuks, kuidas suutis K. Martin valida täpselt sellise liikumistrajektoori, mis viis ta eksimatult S. J.i surnukeha juurde. Seda tuleb eriti silmas pidada olukorras, kus S. J.i surnukeha leiti käidavate teede suhtes kõrvalisest kohast ning mis teeb juhusliku leidmise sisuliselt võimatuks – arvestades seejuures veel, et S. J.i esialgsed otsingud samas piirkonnas rohkemate inimeste poolt mingeid tulemusi ei andnud (vt tunnistaja K. L. ütlused kd 4, tlk 27: „keegi meist ei olnud seal varem käinud, ei ole käidav koht“). K. Martini seletust, et ta kõndis viis või enam minutit täiesti umbes (kd 4, tlk 99), jõudes juhuslikult S. J.i surnukehani, peab kriminaalkolleegium seetõttu ebausutavaks. Ei ole reaalne, arvestades ruumilist distantsi müra kuulmise ja sündmuskoha vahel ning müra kuulmisest mineku vahele jäänud aega, et isik kõnnib pea ilmeksimatult sündmuskohale. Kriminaalkolleegium ei soostu seega apellandi etteheitega, et maakohtu käsitlus on selles küsimuses täielikult oletuslik; asjade sellise käigu tõenäosus on veenva põhjalikkusega ümber lükatud. 10
11. Täielikult ebausutav on aga K. Martini selgitus enda käitumisele peale seda, kui ta väidetavalt leidis S. J.i surnukeha. Kriminaalkolleegium ei suuda tõsiseltvõetavana ette kujutada olukorda, kus isik, sattudes enda väidetava sõbra surnukehale, asub esimese asjana korjama kokku surnukeha ümber asetsevaid esemeid – mõrvarelva, mobiiltelefoni, rahakotti ja garaaživõtit. Seejuures tuleb silmas pidada, et tapmine oli K. Martini versiooni kohaselt pandud toime ju sisuliselt vahetult enne seda, kui ta sündmuskohale sattus. Sündmuskoha kirjeldustest ning ka K. Martini enda ütluste kohaselt (kd 4, tlk 99) oli surnukeha leidmise koht ümbritsetud võsaga. Kummatigi ei tekkinud K. Martinil mingit kahtlust ega hirmu, et kuriteo võimalik toimepanija võib viibida veel läheduses ning kujutada talle endale mingit ohtu. Asjade üleskorjamisel sai K. Martin seega tegutseda täie teadmisega, et kedagi teist läheduses ei ole – ja sellisest teadmisest sai lähtuda vaid tapmise toimepanija. Nagu öeldud, korjas K. Martin enda selgituste kohaselt esimese asjana üles mõrvarelva (süüdistatava enda sõnul „mingi metalleseme – kd 4, tlk 98). Nimetatud esemega oli löödud S. J.ile pähe ning lõigatud läbi tema kõri, seega pidi sellel esemel olema vältimatult ka verd. Kriminaalkolleegium ei suuda ette kujutada olukorda, kus sündmuskohale sattudes võetakse esimese asjana surnukeha juurest üles ilmselgelt mõrva toimepanemiseks kasutatud ese. Seega – mõrvarelva võttis sündmuskohalt üles/kaasa kuriteo toimepanija. Kui mingilgi viisil oleks veel mõeldav, et asjasse väidetavalt mittepuutuv isik võtab sündmuskohalt kaasa tapetu vallasvara, siis samaaegselt mõrvarelva kaasavõtmine ei haaku sellise versiooniga kõige vähemalgi määral. Sisuliselt tuleks siis tunnistada, et K. Martin hakkas vabatahtlikult varjama kellegi teise poolt toimepandud kuritegu, seda ennekõike just mõrvarelva sündmuskohalt kõrvaldamise näol. Et mõrvarelv ja äravõetud vallasasjad (peale rahakoti) leiti ühest kohast, teeb kriminaalkolleegiumi hinnangul üheselt selgeks, et kuriteo toimepanija ja vallasasjade, sh mõrvarelva äravõtja on üks ja seesama isik, st K. Martin. Seejuures on K. Martin kinnitanud, et tal puudus ülesvõetud asjade suhtes igasugune omastamistahtlus. Isegi kui pidada võimalikuks, et isik teatud asjaoludel puudutab nt ühte sündmuskohal olnud eset (olgu selleks siis huvi vms), siis kriminaalkolleegiumile jääb mõistetamatuks, miks pidi K. Martin süstemaatiliselt üles korjama kõik tapetu ümbruses olnud asjad, et peale seda järsku mõista, et neil asjadel võib olla talletunud temale viitav jälg. Tapetule kuulunud vallasasjade sellist „juhuslikku“ üleskorjamist ei pea kriminaalkolleegium seega usutavaks. K. Martin on ka selgitanud, et S. J.i telefon hakkas helisema, ta võttis selle üles ning murdis katki. Kuivõrd osad telefonitükid leiti S. J.i surnukeha alt, järeldas maakohus sellest, et telefoni katkimurdja ning tapja on üks ja seesama isik; liiatigi on vastuvaidlematult tuvastatud, et mingeid muid telefonikõnesid peale K. Martini kõne ei ole S. J.i telefonile tehtud. Kriminaalkolleegium soostub sellise järeldusega. Kriminaalkolleegium ei mõista kaitsja argumenti, et K. Martin võis tegelikkuses kuulda hoopis mingi muu telefoni helinat. K. Martin väidab ise üheselt, et helisema hakkas just S. J.i telefon, mis asus tapetust mõned meetrid eemal (kd 4, tlk 98). Jääb arusaamatuks, miks pidanuks kohus hakkama sellist võimalust ümber lükkama, kui seda süüdistatav ise pole väitnud. Asjakohatu on ka kaitsja argument, et telefonitükid võisid S. J.i surnukeha alla sattuda viisil, et ta liigutas end ise enne surma. S. J. oli siis, kui K. Martin enda versiooni kohaselt sündmuskohale jõudis, ka süüdistatava enda sõnul täiesti arusaadavalt surnud („ta käedki olid liikumatud“ – kd 4, tlk 98). Seega on nimetatud kaitsja väide täiesti asjakohatu. Mõeldav ei ole ka versioon, et S. J.i surnukeha veeti peale K. Martini sündmuskohalt lahkumist purunenud telefonitükkide peale. K. Martin on ise seletanud, et peale telefoni katkimurdmist võttis ta selle tükid üles, kuna sellel võisid olla tema sõrmejäljed. Kaitsja hüpoteesi aktsepteerimine tähendaks seda, et K. Martin võttis pärast telefoni purustamist selle tükke kaasa valikuliselt – ühed võttis, teised jättis aga sündmuskohale ning keegi kolmas nihutas S. J.i surnukeha hilisemalt nende peale. Kui isik otsustab kaasa võtta enda 11 võimalike sõrmejälgedega asjad, ei ole usutav, et ta jätab osad detailid samaaegselt siiski ka maha – sellises käitumises oleks ületamatu loogiline vastuolu. Sarnaselt maakohtule leiab kriminaalkolleegium seega, et telefon purunes ründaja ja S. J.i vahelise võitluse käigus, mille tulemusel sattusid osad detailid S. J.i surnukeha alla ning kuna need jäid tapja silmale nähtamatuks, ei võtnud ta neid ka kaasa. Tapetult äravõetud vallasasjad ja mõrvarelv leiti suuresti ühest kohast – erinevast kohast leiti vaid S. J.ile kuulunud rahakott, mis oli rahast tühjendatud. Kriminaalkolleegium ei suuda uskuda, et kui isik võtab sündmuskohalt kaasa esemeid, et neid siis minema visata, kuna nad heidavad talle alusetult kahtlust, siis isik lihtsalt „unustab“ enda taskusse tapetule kuulunud rahakoti ja see meenub talle alles hilisemalt jalgrattaga tanklasse sõitmisel (kd 4, tlk 98). Tapetule kuulunud rahakoti olemasolu enda taskus ei saa sellistel asjaoludel lihtsalt unustada, eriti kui see on võetud kaasa spetsiaalselt äraviskamiseks ning osade esemetega seda pea koheselt ka tehakse. Pigem on selles äratuntav soov paigutada tapetule kuulunud esemed erinevatesse kohtadesse, et oleks väiksem nende ülesleidmise tõenäosus. Seoses tapetule kuulunud rahakoti kaasavõtmisega märgib ringkonnakohus veel järgmist. Rahakoti kaasavõtmist on K. Martin küll tunnistanud, kuid eitanud samas, et ta oleks sealt võtnud sularaha. Selle väite on maakohus kriminaalkolleegiumi hinnangul veenvalt ümber lükanud. Süüdistatava vend on selgitanud, et kui K. Martin koju jõudis, andis viimane talle üllatuslikult ja ilma igasuguse küsimiseta 75 krooni. Selline käitumine oli ebatavaline, kuna seni oli ta vennalt saanud raha vaid küsides ja laenuks (kd 4, tlk 23). Sarnaselt maakohtule mõistab kriminaalkolleegium olukorda nii, et K. Martin võttis pärast tapmisteo toimepanemist ära S. J.ile kuulunud rahakoti ja omastas selles olnud raha, hakates seda ühtlasi laiali jagama. Ka see tõdemus seab kahtluse alla K. Martini versiooni toimunu kohta.
12. Kriminaalkolleegium ei suuda sarnaselt maakohtule mõista ka seda rahulikkust, millega K. Martin läks pärast sõbra surnukeha leidmist hilisemalt välja, nagu poleks midagi juhtunud („õhtul pidin poistega bussijaamas kohtuma, panin teised riided selga ja väljusin“ – kd 4, tlk 98). Ringkonnakohus kordab juba mainitud argumenti, et paralleelselt teadmisega, et teda võidakse alusetult kahtlustada kuriteo toimepanemises, pidanuks K. Martinil olema ka teadmine, et läheduses võib viibida kuriteo tegelik toimepanija. Kummatigi ei takistanud see tal aga täiesti rahulikult ning igasuguse hirmuta liikumast kuriteopaiga suhtelises läheduses. Ringkonnakohus leiab, et nö tavapärasel viisil käitudes püüdis K. Martin vastupidiselt kaitsja väidetele luua muljet, et ta ei ole selle kuriteo toimepanija. Seejuures jäävad kriminaalkolleegiumile täiesti arusaamatuks kaitsja viited, nagu ei saanuks maakohus osade tunnistajate ütlustesse kriitiliselt suhtuda ning järeldada, et kuriteo toimepanemise ajal ei viibinud K. Martin sündmuskohal. Juba K. Martini enda selgitustest ning versioonist tuleneb täiesti üheselt mõistetavalt, et peale S. J.i väidetavat lahkumist talle tundmatu meesterahvaga ning surnukeha leidmise vahepealsel ajal oli ta üksi ning kellegi teisega ei kohtunud. Sisuliselt on kaitsja sellise teesi tõstatamisel ise seadnud kahtluse alla K. Martini versiooni toimunu kohta – ta ei saanud samaaegselt viibida bussijaamas ning kontrollida lõkse ja leida S. J.i surnukeha. Nimetatud kaitsja väite jätab kriminaalkolleegium seega kui täiesti asjakohatu tähelepanuta.
13. Kaitseversiooni üheks teesiks on, et K. Martin ei rääkinud S. J.i tapmisest kellelegi just kartusel, et teda võidakse hakata alusetult kahtlustama nimetatud süüteo toimepanemises. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on see kaitseväide ümber lükatud - nimelt on kaks tunnistajat andnud ütlusi, mille kohaselt rääkis K. Martin neile S. J.i tapmisest. Nii on tunnistaja L. K. andnud kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt rääkis K. Martin ühisel kokkusaamisel, kus arutati S. J.iga toimunu asjaolusid, et ta on enda unenäos näinud S. J.i tapmist. 12 Samal ajal püüdis K. Martin jätta ka muljet, et ta ei olnud üldse sündmuskoha lähedal; tunnistades, et ta oli S. J.ile helistanud ja ta välja kutsunud, oli ta enda sõnutsi selle asemel sõitnud hoopis tanklasse (kd 4, tlk 29). Esiteks lükkab selline vestlus täielikult ümber K. Martini väite, et ta ei soovinud rääkida midagi S. J.i kadumise võimalikest asjaoludest, kuna „ma ei usaldanud kedagi“ (kd 4, tlk 99). Kui K. Martin oleks soovinud vältida igasuguste võimalike seoste loomist tema ja S. J.i vahel viimase kadumise õhtul, ei oleks ta loogiliselt võttes pidanud rääkima ka telefonikõnest, mille ta tegi vahetult enne S. J.i tapmist (vestluspartneritele selle kõne tegemine ei olnud teada, seega puudus vajadus seda ka mainida); kummatigi on ta seda kõne tegemist samal ajal tunnistanud, mis ei haaku ilmselgelt tema väitega võimalike hirmude osas. Samuti jääb arusaamatuks, miks pidi K. Martin tunnistama kõne tegemist S. J.ile ning samal ajal ilmselgelt valetama enda asukoha suhtes tapmisteo toimepanekul. Sellise vestluse pidamine näitab ilmselgelt, et K. Martinil ei olnud mingit hirmu selle ees, et teha võimalikke osundusi ja vihjeid S. J.i surma kohta. Pigem on selles nähtav soov luua mulje, et ta asus tapmisteo toimepanemisel hoopis teises kohas. Maakohtu otsust korrigeerivalt peab kriminaalkolleegium samas märkima, et seda juttu ei rääkinud K. Martin mitte enne S. J.i surnukeha leidmist, vaid selle järgselt - see tuleneb üheselt nii kohtumenetluses kui ka kohtueelses menetluses antud ütlustest, mis on kohtuistungil avaldatud (vt kd 4, tlk 29 ja kd 3, tlk 117). Kuid see tõdemus ei muuda midagi selle analüüsimisel, et K. Martin on enda kokkupuudet S. J.iga viimase kadumise õhtul tunnistanud ning andud samal ajal ilmselgelt tõele mittevastavaid ning ebaloogilisi seletusi enda samaaegse käitumise kohta (sõitmine mitu kilomeetrit eemal asuvasse tanklasse joogi ja krõpsude järgi ajal, kui alevikus olid kõik poed veel lahti). Küll on aga tõene maakohtu viide tunnistaja K. T. ütlustele, mille kohaselt rääkis K. Martin talle S. J.i tapmise asjaoludest enne, kui oli leitud viimase surnukeha, kusjuures K. Martini kirjelduste kohaselt oli S. J.il kõri läbi lõigatud (kd 4, tlk 70). See näitab ilmekalt, et K. Martini versioon võimaliku kahtlustushirmu olemasolu kohta, mistõttu ta ei teatanud S. J.i surnukeha leidmisest, on ilmselgelt ümber lükatud. Kriminaalkolleeguim ei pea täielikult välistatuks, et K. Martin rääkis tapmise asjaoludest ka enda vennale. Nimelt on tuvastatud, et enne S. J.i surnukeha leidmist joonistas süüdistatava vend K. M. koolis tahvlile risti ning kirjutas selle juurde S. J.i sünni-ja surmakuupäeva; et S. J. suri tõepoolest
14. mail
15. a, nagu see kirjutati tahvlile, selgus alles hiljem. Kuigi tunnistaja on kinnitanud, et tegemist oli naljaga ning surmakuupäevana märkis ta lihtsalt päeva, mil S. J. kadunuks jäi, on selles kriminaalkolleegiumi hinnangul rohkem kokkulangevusi kui seda on tõenäoline uskuda. Ka see näitab kriminaalkolleegiumi hinnangul, et K. Martin ei jätnud S. J.i asjaolusid täielikult enda teada, nagu ta seda väidab, mis lükkab täiendavalt ümber tema selgitused selle kohta, et S. J.i surmast ta kellelegi ei rääkinud.
16. Süüstava tõendina on maakohus käsitlenud ka K. Martini
17. augustil
18. a kirja, mida ta püüdis kaaskinnipeetava vahendusel saata enda vanematele (kd 3, tlk 158). K. Martini suhtes oli kohaldatud piiranguid kirjavahetusele ning postisaadetise läbivaatus toimus vastavalt seaduse nõuetele kohtumääruse alusel. Tegemist ei olnud nn puhtsüdamliku ületunnistusega, mis oleks olnud suunatud menetlejale ja millest oleks tuletatav üksnes soov ütluste andmiseks (vt otsuse p 6.1); tegemist on seega iseseisva tõendiga ütluste kõrval ning kirja sisu saab käsitleda iseseisvalt tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel. Sarnaselt maakohtule ei näe kriminaalkolleegium põhjust kahelda selles, et K. Martin kirjutas selle kirja ise ning ilma kõrvalise sunnita. Kasutamata küll otseselt sõnu, mis viitaks teo vahetule olemusele (nt tapmine või mõrv), on kirja sisust üheselt aru saada, et silmas peetakse S. J.i tapmist (selle kahtluse alusel viibis K. Martin kirja kirjutamise hetkel vahi all). K. Martin selgitab kirjas, et tema vanematel on seda küll väga raske kuulata, kuid: „ma ütlen, et ma tegin seda ikka“. Kirja sisust 13 on tunda vabandav toon, millega K. Martin pöördub enda isa poole: „sa küsisid minult, kas sa tegid seda – mina ütlesin, et ei teinud“. Ühtlasi palub K. Martin helistada advokaadile ja rääkida kogu lugu ka talle ära. Kriminaalkolleegium peab usutavaks, et psühholoogilises plaanis oli K. Martinil raske enda vanematele tunnistada mõrva toimepanemist, mistõttu ongi selles kirjas mindud mööda teo vahetust kirjeldamisest ning piirdutud üldsõnaliselt enda süü tunnistamisega. Kriminaalkolleegium ei saa seejuures aru apellandi väitest, mille kohaselt kirjutas K. Martin selle kirja selleks, et pääseda politseinike pidevatest ning alusetutest surveavaldustest; maakohus märgib õigustatult, et selleks ajaks oli K. Martin eeluurimisel juba andud ennast süüstavaid ütlusi ning mingi täiendava surve vms vajadus oli täielikult ära langenud, mistõttu peab kriminaalkolleegium seda argumenti asjakohatuks. Seejuures tulenevad kirja sisust üheselt viited ka politseinikele: „täna hakkas minuga tegelema Keskkriminaalpolitsei – need inimesed nalja minuga tegema ei hakka“. Ringkonnakohus ei usu, et sellist sõnastust kasutatakse kirjas, mis kirjutatakse sihilikult selleks, et see jõuaks politsei kätte; sellist versiooni esindab aga just apellant. Kui kirjal olnuks selline eesmärk, oleks kriminaalkolleegiumi hinnangul keskendutud seal konkreetselt tapmise asjaoludele, motiividele jne, mis andnuks täiendavat lisateavet sellele, mida uurimisorganid selleks ajahetkeks juba niikuinii teadsid; kummatigi on kirjas sellistest asjaoludest püüdlikult mööda mindud ning seevastu keskendutud peamiselt eraelulistele ning süüdistatava ja tema vanemate vahelistele isiklikele suhetele, millise informatsiooniga ei oleks politseil, kui see kiri pidanuks jõudma nende kätte, midagi peale hakata (nii näiteks tänatakse advokaadi leidmise eest ning kinnitatakse, et tegemist on hea kaitsja ning meeldiva inimesega). Küll püüab K. Martin anda selgitusi enda käitumisele, kinnitades, et ta on „lihtsalt haige“, et tema koht ei ole vabaduses ega vanglas, vaid hullumajas ning et ta vajab ravi. Kirjaga püüab K. Martin esmajoones teha enda käitumist mõistetavaks oma vanematele ning sellel argumendil peab ringkonnakohus täiendavalt usutavaks, et kiri oli mõeldud just neile ning mitte kellelegi teisele. Kui K. Martin oli veendunud, et kiri nendeni tegelikkuses ei jõua, olnuks asjatu kirjutada isale, et viimane viskaks ära enda telefoni ja võtaks kasutusse tema, s.o K. Martini oma, kusjuures kirjas nimetatakse ka telefoni turvakood. Seejuures toonitab K. Martin kirjas, et kirja saamisest ei tohi keegi teada saada ning palub täiendavalt saata endale kirjamarke. Soovi, et politseile tema kirja saamisest teada ei antaks, toonitab K. Martin eraldi punase pastakaga kirjutatult: „ja palun öelge advokaadile, et ta ei tuleks uurija juurde ja ütleb Keijo soovis temaga kohtuda“. Ka see näitab kriminaalkolleegiumi hinnangul usutavalt, et kiri oli mõeldud tõsimeelselt tema vanematele ning loeb argumenti, et kiri oli sihilikult kirjutatud teadmisega, et see jõuab politsei kätte, ümberlükatud kaitseargumendiks. Antud kirja näol on seega tegemist otseselt K. Martinit süüstava tõendiga, mille tõelevastavuses ei näe kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtule põhjust kahelda.
19. Kriminaalkolleegium soostub samas apellandiga ning peab sarnaselt kaitsjaga mõnevõrra ebaõnnestunuks maakohtu argumenti, et K. Martini väited endale surve avaldamise kohta kaaskinnipeetava poolt on käsitletavad aktiivse kaitsena ning selle tõendamiseks peaks K. Martin lisaks paljasõnalistele ütlustele esitama mingeid täiendavaid tõendeid. Kaitsja märgib õigustatult, et isikult, kes on võetud pikaks ajaks vahi alla, ei saa selliste tõendite esitamist sisuliselt eeldada. Siinkohal peab kriminaalkolleegium aga vajalikuks märkida, et tõendite kogumine võimalike surveavalduste kohta ei ole siiski täielikult välistatud ning seda kaitsja vahendusel võistleva protsessi tingimusi silmas pidades. Nimelt viitab kaitsja nimeliselt isikule, kes K. Martinile väidetavalt survet avaldas – selleks olnud kaaskinnipeetav J. R.. Enda väidete kinnituseks võinuks kaitsja seega taotleda J. R. väljakutsumist tunnistajana KrMS 227 lg 1 alusel. Kuivõrd tegemist on kaitse kestva positsiooniga kriminaalmenetluse vältel, jääb täielikult arusaamatuks, miks midagi sellist ei taotletud. Argumenti väidetava surveavalduse kohta peab kriminaalkolleeguim seega otsituks ning täielikult tõendamata jäänuks. 14 Äärmiselt ebaõnnestunuks peab kriminaalkolleegium ka maakohtu viidet kaitsja taotlusele lühimenetluse kohaldamiseks, millest tehakse järeldus, et lühimenetluse taotluse esitamine tähendab süüdistatava ning tema kaitsja poolt kriminaalasjas kogutud kirjalike tõendite, sealhulgas ka süüdistatava enda antud ütluste ning uurimistoiminguga tuvastatu aktsepteerimist (otsuse lk 7). Sellisel juhul ei oleks lühimenetluses sisuliselt üldse võimalik õigeksmõistva otsuse tegemine, mis on aga ilmselge väärarusaam. Kaitsja või süüdistatav võib samahästi apelleerida kogutud tõendite puudustele/väheinformatiivsusele (või nende seadusevastasusele vms) ning olla kindel, et tema suhtes langetatakse õigeksmõistev otsus lühimenetluse käigus lihtsalt kiiremini. Samas ei ole maakohus sellest tõdemusest teinud mingeid olulisi järeldusi; liiatigi kordab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohtu jaoks on nimetatud argumendikogum niikuinii vaatluse alt väljas ning nagu tulenes maakohtu otsuse kahetisest olemusest, on esmalt kriitiliselt analüüsitud kohtus antud ütluste paikapidavust ning kõrvutatud seda teiste lubatud tõenditega. Maakohtu kõnealune ebaõnnestunud argument ei toonud kriminaalkolleegiumi hinnangul seega kaasa ebaseaduslikku ning põhjendamatut kohtulahendit.
20. Kohus soostub apellandi argumendiga, et tõendada ei ole suudetud väidet, et K. Martin sai mõrvarelva enda vanematele kuulunud garaažist, nagu seda tuleneb süüdistusest. Kui oleks suudetud tuvastada vahetu seos mõrvarelva kuulumisest K. Martini lähikonda, oleks see vaieldamatult kaalukaks tõendiks süüküsimuse lahendamisel. Samas märgib kriminaalkolleegium, et maakohus ei ole sellele väitele süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel ka tuginenud; et süüdistuse hüpotees mõrvarelva hankimise kohta ei ole tuvastatud, ei lükka mingilgi määral aga ümber teisi tõendeid, mis kinnitavad K. Martini vahetut puutumust kuriteo toimepanemisega. Samahästi võinuks süüdistuses sisalduda ka formulatsioon, et K. Martin hankis mõrvarelva eeluurimisega tuvastamata ajal ja kohas. See asjaolu ei sea seega mingilgi määral kahtluse alla teiste süüstavate tõendite usaldusväärsust. Kaitsja viitab ka sellele, et mõrvarelval pidanuks vaieldamatult olema K. Martini sõrmejäljed ja DNA. Kohtule jääb see argument suuresti arusaamatuks; sellega püüaks kaitsja justkui väita, et K. Martin ei ole mõrvarelva käes hoidnud ning seda seostatakse temaga alusetult. Samas tuleneb süüdistatava endagi versioonist, et ta oli kõnealuse kirvega vahetus kokkupuutes ja ta võttis selle kaasa, et neid viiteid temale ei suudetaks tuvastada – kaitsja argumentatsiooni järgides pidanuks sellistel asjaoludel olema kirvel vaieldamatult tuvastatav K. Martini bioloogiline jälg. Kummatigi midagi sellist aga tuvastatud ei ole ja kriminaalkolleeguimi hinnangul on see selgitatav just selle ajavahemikuga, mis jäi mõrvarelva äraviskamise, selle leidmise ja edasiste ekspertiiside vahele. Kõnealused jäljed aja möödudes vaieldamatult kaovad ja seda kiiremini olukorras, kus ese on visatud loodusesse, kus ta on vahetult mõjutatav muutuvatest ilmastikutingimustest (nt vihm). Et K. Martini riietelt ei ole leitud verd, on seletatav süüdistatava enda selgitustega, et pärast teo toimepanemist riideid pesti. Ei ole alust arvata, et veri imbus K. Martini riietesse sellises ulatuses, et seda ei oleks pesemise käigus õnnestunud kõrvaldada; pindmised veremäärdumised on aga pesemise käigus kõrvaldatavad sellisel määral, et nende hilisem tuvastamine on võimatu ning seetõttu ei ole kaitsja kõnealune argument kuigivõrd K. Martini süüd välistav.
21. Ringkonnakohus osundas juba eelnevalt, et täiel määral on alust uskuda, et K. Martin läks õhtul välja sõpradega kohtuma just sel eesmärgil, et jätta muljet, nagu poleks midagi juhtunud. Kaitsja märgib, et kuivõrd ekspertiisi kohaselt on K. Martin täiesti normaalne isik, siis ei saaks sellise tapmise toimepannud isik normaalloogika kohaselt jääda nii rahulikuks ja tasakaalukaks. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kaitsja enda sellise argumentatsiooniga vastuoluline. Jääks ju samavõrra arusaamatuks, kuidas saab isik jääda rahulikuks ja tasakaalukaks olukorras, kui ta on vahetult eelnevalt leidnud metsast enda tapetud sõbra surnukeha; ka selline sündmus kutsub arusaadavalt esile emotsionaalse reaktsiooni, mida nö normaalsel isikul võiks ja ka peaks olema 15 raske varjata. Kuivõrd K. Martin seda aga suutis, ei räägi midagi selle vastu, et ta suutis rahulikkuse säilitada ka peale tapmisteo toimepanemist. Juba vennale raha andmine, mille kriminaalkolleegium luges eelnevalt S. J.ile kuulunuks, näitab üheselt, et K. Martin suutis päras kuriteo toimepanemist külmavereliselt jaotada laiali tapetule kuulunud vara, omamata selle osas mingeid emotsionaalseid tõrkeid või hirme. Sellises olukorras on ka arusaadav, et ta suutis jätta rahuliku mulje hilisemalt enda sõprade seltskonnas.
22. Kriminaalkolleegium soostub samas osaliselt kaitsja argumendiga, et kohtueelses menetluses ei ole täiel määral tagatud K. Martini kaitseõigust. Nimelt tuleneb KrMS § 45 lg 2 p-st 1 üheselt, et kaitsja osavõtt on kohustuslik kogu kriminaalmenetlusest juhul, kui isik on pannud kuriteo toime alaealisena – ja K. Martin oli kuriteo toimepanemisel alaealine. Kummatigi on kohtueelses menetluses kaks kahtlustatavana ülekuulamist viidud läbi ilma kaitsja osavõtuta (kd 3, tlk 166; kd 3, tlk 170), mida tunnistas ringkonnakohtu istungil ka prokurör, vabandades seda samas argumendiga, et kaitsjale oli ülekuulamistest eelnevalt teada antud, mida kaitsja mõistagi vastustas. Kas kaitsja oli neist ülekuulamistest teadlik või mitte, ei oma aga kriminaalkolleegiumi hinnangul mitte mingit tähendust. Kaitsja juuresolek juhul, kui kuritegu on pandud toime alaealisena, on seaduse absoluutne nõue ning sellest ei saa mingitel asjaoludel lihtsalt mööda vaadata. Seega, isegi kui need ülekuulamisprotokollid oleks avaldatud kohtus ristküsitluse käigus vastavalt seaduse nõuetele, tulnuks nad seega tõendikogumist välja jätta (tõsi, nendest kahest ülekuulamisest on prokurör taotlenud 18.04
23. a istungil vaid ühe avaldamist, nimelt kd 3, tlk 166 jj asuva). Kuivõrd kriminaalkolleegium aga sedastas eelnevalt, et kohtueelses menetluses antud ütlused on ringkonnakohtu jaoks tervikuna vaatluse alt väljas, siis võimaliku kaitseõiguse negatiivsed järelmid käesoleval juhul enam ei aktualiseeru. Samas leiab kriminaalkolleegium, et sellisel viisil käitudes ei olnud menetleja eesmärgiks kaitsja teadlik eemaletõrjumine menetlusest. Varasematel ülekuulmistel ja menetlustoimingutel on osalenud kaitsja määratud korras, mida tunnistas ringkonnakohtu istungil ka apellant. Kui menetleja eesmärgiks olnuks kaitseõiguse teadlik rikkumine, olnuks kriminaalkolleegiumi hinnangul loogiline, et siis ei oleks kutsutud toimingute juurde kaitsjat üleüldse; kuid nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, kutsuti/ei kutsutud kaitsjat menetlustoimingute läbiviimise juurde vastavalt K. Martini sooviavaldustele. Seetõttu peab kriminaalkolleegium tuvastatud minetusi kriminaalmenetluse teadmatuks rikkumiseks; see ei näita heas valguses küll menetleja pädevust, kuid ei anna alust rääkida kaitseõiguse teadlikust rikkumisest. Kaitseõiguse seisukohalt pole küll tähendusega, kas seda rikuti teadlikult või teadmatult (see kas on tagatud või mitte), kuid kriminaalkolleegium kordab, et nimetatud kaks ülekuulamist (nagu ka teised kohtueelses menetluses antud ütlused) on käesoleval juhul tervikuna vaatluse alt väljas, mistõttu ei saa nende tulem omada K. Martini suhtes kahjulikku mõju.
24. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et täiel määral on ümber lükatud süüdistatava ja tema kaitsja väited, millega taotletakse K. Martini suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist S. J.i tapmise süüdistuses. Kuriteojälgede kõrvaldamine, mille K. Martin on vastuvaidlematult omaks võtnud, seovad kriminaalkolleegiumi hinnangul teda vahetult kuriteo toimepanemisega. Kaitseversiooni, mida süüdistatav esitab, ei pea kriminaalkolleegium eluliselt usutavaks ning tõenäoliseks; selle on maakohus veenvalt ümber lükanud, millega kriminaalkolleegium soostub täiel määral. Ka täiendavad tõendid seovad K. Martinit toimepandud tapmisega (vestluse käigus tehtud vihjed sõpradele, ennekõike aga vanematele suunatud süüd tunnistav kiri), mistõttu peab kriminaalkolleegium maakohtu vastavasisulise järelduse olevat väljaspool mõistlikku kahtlust. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei tõusetunud antud küsimuses tõsiseltvõetavaid kahtlusi, mis sunniks in dubio pro reo põhimõtte alusel tegema K. Martini suhtes õigeksmõistvat otsust (vt RKKKo 3-1-1-12-07). Seejuures selgitab kriminaalkolleegium täiendavalt, et in dubio pro reo põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, 16 mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks; paljuski on aga just sellisena hinnatavad kaitsja apellatsioonis esitatud argumendid. Erinevate hüpoteetliliste lahenduskäikude analüüs muutuks sellisel juhul sisuliselt hõlmamatuks (vt RKKKo 3-1-1-94-04: „.Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud“). Riigikohtu kriminaalkolleegium on seda põhimõtet tunnustanud ka ütluste hindamisel tõendina: „Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus“ (RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Ringkonnakohtu arvates laieneb see põhimõte täiel määral ka esitatavatele kaitseargumentidele ning selles valguses ei ole esitatud kaitseversioon tõsiseltvõetav ning on täielikult ümber lükatud. Lubatud tõendite analüüsi osas on maakohtu siseveendumuse kujunemine täiel määral järgitav ning apellandi esitatud argumendid ei sea seda vähimalgi määral kahtluse alla. III
25. Kriminaalkolleegiumi hinnangul väärivad kaitsja argumendid osaliselt tähelepanu aga küsimuses, mis puudutavad tapmisteo kvalifitseerivaid tunnuseid, s.o piinavat ja julma viisi; kaitsja hinnangul ei ole käesoleval juhul neist täidetud kumbki. Selles osas leiab kriminaalkolleegium järgmist.
26. Piinava viisi (

§ 114

p 1 alt 1) inkrimineerimist põhistas maakohus järgmiselt: „Piinav viis väljendus ohvrile füüsilise valu tekitamises, tema peksmises esmalt pea piirkonda, seejärel terariistaga kaela lõigates, samuti ka muude füüsiliste vaeguste tekitamises, kuivõrd kriminaalmenetlusega on tuvastatud, et kannatanu surm ei saabunud kohe, vaid mõne aja pärast. Kohtuarstliku ekspertiisi arvamuse kohaselt oli kuriteo toimepanemise terariista puhul tegemist suhteliselt nüri teraga esemega, millega elutähtsate organite läbilõikamine ei toimunud koheselt, vaid võttis aega, nõudes teo toimepanijalt ohvrile korduvate sisselõigete tegemist. Asitõendina kriminaalasja juurde liidetud terariista terast nähtub, et tegemist on suuremõõtmelise terariistaga, mille juba nägemine tekitas ohvris hirmu. Kohtueksperdi arvates saabus S. J.i surm küll suhteliselt kiiresti, kuid mitte kohe, tõenäoliselt mõne minuti jooksul. Kohus on seisukohal, et olukord, kus süüdistatav jätkuvalt püüdis kannatanule tekitada surmavaid vigastusi ning kannatanu osutas oma elu päästmise nimel meeleheitlikku vastupanu, tekitas ohvris sügavaid surmaeelseid moraalseid läbielamusi ning õudu. Nimetatud läbielamused lisaks füüsilisele valule, mille tekitasid lõiked ja löögid, on käsitletavad kauakestvate füüsiliste muude vaegustena“ (otsuse lk 12-13).

1. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohtu selline motiveering õiguslikult veatu. Soostudes sellega täiel määral, lisab kriminaalkolleegium vaid järgmist. Tapetu kehal tuvastatud vigastused näitavad üheselt, et surm ei saabunud kohe, vaid intensiivse võitluse tagajärjel; otseseks viiteks sellele on ohvri kätel leitud vigastused/sisselõiked, mis viitavad eksperdi hinnangul vastutõrjele (kd 4, tlk 95). Kuigi S. J.it löödi mõrvarelvaga esmalt pähe (eksperdi hinnangul seejuures terariista nüri poolega – kd 4, tlk 96), ei toonud see kaasa teadvusekaotust – surmavate kehavigastuste tekitamisel oli S. J. seega täie teadvuse juures. Kohtul ei ole alust kahelda eksperdi ütlustes, kelle arvamuse kohaselt oli ohvri kukal seejuures surutud vastu maad ja teda hoiti ühest käest kinni, kui talle tekitati surmavad kaelahaavad. Arvestades mõrvarelva nüridust ja tuvastatud vigastusi, tuli terariistaga üle kõri tõmmata mitmel korral, enne kui põhjustati S. J.i surm (samas). Kriminaalkolleegiumi hinnangul saab selliste asjaolude pinnal kõhklusteta rääkida tapmisest piinaval viisil, s.o mõrvast. Ehk teisisõnu – juba need asjaolud täidavad mõrva kvalifitseeriva tunnuse piinava viisi näol. Ekspert ei ole tõesti välistanud, et pärast surmava vigastuse tekitamist võis kannatanu 17 surm saabuda pea koheselt, umbes poole minuti jooksul (kd 4, tlk 96). Aga isegi kui võtta aluseks see võimalus, ei muuda see tuvastatud teokirjelduse taustal kuigivõrd tapmisteo piinavat olemust.
2. Küll soostub kriminaalkolleegium kaitsja argumentidega, mis puudutavad tapmisteo julma viisi. Viimase osas on maakohus väljendunud järgmiselt: „Eriline julmus Keijo Martini käitumises väljendus põhimõttelises erilises hoolimatuses kannatanu elu suhtes ning seisnes selles, et ta sihikindlalt, mitmeminutilise ajavahemiku jooksul kõigi käepäraste vahenditega püüdis põhjustada ohvri surma. Samuti ründas ta ohvrit jätkuvalt, kogu oma jõudu kasutusele võttes, nüri teraga terariistaga elutähtsatesse kaela ja kõri piirkondadesse. Süüdistatav jätkas oma sihikindlat tegevust seni, kuni saabus kannatanu surm. Kohtu hinnangul väljendub eriline julmus süüdistatava käitumises ka selles, et ta ründas S. J.it viimase jaoks täiesti ootamatult, ilma, et tal oleks temaga esinenud mingit konfliktsituatsiooni“ (otsuse lk 13). Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et kannatanu ootamatu ründamine ei saa endast kujutada julma teoviisi; isikule on raske eraldivõetult ette heita seda, et tema, olles otsustanud kellegi tapmise kasuks, teeb seda salajaselt ning ootamatult ehk endale soodsamal kombel. Tapjalt ei saagi oodata mingit ausust vms rünnaku teostamisel. Motiivi tapmiseks on maakohus ise tuvastanud ning mingi täiendava konfliktisituatsiooni eeldamine ei haaku maakohtu enda poolt tuvastatuga. Et isik oli ründe teostamise ja tapmisteo toimepanemise eelnevalt otsustanud (võttes selleks spetsiaalselt kaasa relva), ei tee tema teoviisi veel julmaks mõrva tähenduses.
3. Ka teised maakohtu poolt esiletoodud asjaolud ei põhista tapmise toimepanemist julmal viisil. Tuleb soostuda apellandi argumendiga, et teatud mõttes on igasugune inimeselt elu võtmine julm. On arusaadav, et tapmise toimepanemisega - eriti kui tapetuks on alaealine – põhjustatakse tema lähedastele korvamatuid hingelisi kannatusi; kriminaalkolleegium ei kahtle selles hetkeski ega sea seda kahtluse alla. Kuid samas peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, et kohus peab suutma käsitleda tapmistegu sellest emotsionaalsest taustast vabana, et sisustada sellist normatiivset õigusmõistet nagu „julm viis“; vastasel korral ei oleks tapmise põhikoosseisu (

§ 113) toimepanek sisuliselt võimalik.

Meie õiguskord eristab tapmist ja mõrva ning neil kahel tuleb teha rangelt vahet. Kriminaalkolleegium soostub, et K. Martin suhtus hoolimatult kannatanu elusse – vastaselt korral ei oleks ta ju ka otsustanud tapmisteo toimepanemise kasuks, kuid see ei anna alust rääkida veel julmast tapmisteost. Sellise argumentatsiooni korral ei oleks

§ 113

realiseerimine sisuliselt enam võimalik, kuivõrd kaudse tahtluse tasemel kiidab ka tapmise põhikoosseisu korral teo toimepanija surma kui võimaliku tagajärje sisemiselt heaks, pannes seda põhjustava teo aga ikkagi toime. Maakohus on teinud viite ka kõigile käepärastele vahenditele, millega K. Martin püüdis põhjustada S. J.i surma. On võimalik, et maakohus ammutas selle teabe täiendavate vahendite kohta K. Martini eeluurimisel antud ütlustest; kuid nagu kriminaalkolleegium eelnevalt (otsuse osa I) märkis, ei saa sellele teabele menetluslike minetuste tõttu viidata ning ringkonnakohtul puudub seega vastavasisuline teadmine. On õige apellandi osundus, et maakohus on julma teoviisi kirjeldanud täiendavalt tunnustega, mis iseloomustavad ka tapmise põhikoosseisu, so

§-i 113. Teisiti ei saa mõista argumenti, et K. Martin jätkas enda tegevust seni, kuni saabus kannatanu surm. Kriminaalkolleegium soostub küll selle tõdemusega, kuid isiku otsusekindlus surma põhjustamiseks ei räägi eraldivõetult midagi julma teoviisi kohta. Ainuke aktsepteeritav argument oleks käesoleval juhul, et K. Martin põhjustas S. J.i surma, rünnates nüri terariistaga tema elutähtsaid piirkondi (kaela, kõri). Kriminaalkolleegium märgib, et sellel argumendil on maakohus lugenud tuvastatuks tapmise piinaval viisil, millega ringkonnakohus ka 18 soostub. Ei ole tõepoolest välistatud, et teatud tapmistegu on samaaegselt nii piinav kui ka julm, kuid käesoleval juhul millestki sellisest rääkida ei saa. Tapetu elutähtsat piirkonda lõigati terariistaga; et K. Martin pidi selle teo toimepanemiseks kasutama rohkem jõudu kui juhul, kui tema käsutuses oleks olnud terav ese, ei tee tema poolt sooritatud tapmist veel julmaks

§ 114p1 alt 2 mõttes.

Kriminaalkolleegium kordab, et selles väljendus tapmisteo piinav iseloom. Et terariistaga läbistatakse võitluse käigus isiku kägiveen, mis toob kaasa isiku surma, ei anna eraldivõetult alust veel rääkida julmast tapmisteost. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus sellisele järeldusele aga just jõudnud. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et K. Martin tuleb süüdistuses

§ 114p 1 alt 2 järgi õigeks mõista.

IV 27. Kriminaalkolleegium soostub kaitsjaga ka selles, et süüdistuses

§ 199lg 1 järgi tuleb K.

Martin õigeks mõista ja seda järgmistel põhjustel. Süüdistuse kohaselt võttis K. Martin S. J.i taskutest pärast tapmist ära telefoni väärtusega 2490 krooni, mille purustas sündmuskohal, rahakoti väärtusega 200 krooni, selles sisaldunud 700 krooni ja garaaživõtme väärtusega 60 krooni, tekitades kokku kahju 3450 krooni. See ei vasta aga maakohtu poolt tuvastatud asjaoludele. Maakohus on nimelt leidnud, et kõnealune mobiiltelefon murdus katki S. J.i ning teda rünnanud isiku vahelise rüseluse käigus (otsuse lk 5). Kuivõrd osad telefoni tükid leiti S. J.i surnukeha alt, ei võetud telefoni seega välja peale tapmisteo toimepanemist S. J.i taskust. Ei ole välistatud, et S. J. püüdis telefoni kaudu kutsuda abi või võttis K. Martin selle välja ise, et välistada võimaliku kõne tegemist – mõlemal juhul murdus telefon K. Martini ja S. J.i vahelise võitluse käigus, nagu seda tuvastas maakohus. Kuivõrd K. Martin pidas vajalikuks murtud telefon kaasa võtta, on pigem usutav seega versioon, et telefoni lõhkujaks oli K. Martin ise, kes püüdis telefoni hilisemal kaasavõtmisel kõrvaldada temale viitavaid kuriteojälgi; sellele viitab üheselt telefoni pea kohene minemaviskamine. Eelnevast tuleb teha kaks järeldust. Esmalt see, et S. J.ile kuulunud telefon murdus kuriteo toimepanemise käigus – tegemist on seega vahetult kuriteo toimepanemisega kaasnenud kahjuga. Ei ole tuvastatud, et sel ajahetkel olnud K. Martinil telefoni omastamise eesmärki, siis oleks käesolev kuritegu kvalifitseeritud

§ 114p 5 järgi röövmõrvana.

Teine järeldus - võttes pärast telefoni kaasa, kõrvaldas K. Martin kuriteojälgi, mida kinnitab telefoni minemaviskamine. Kui isik võtab pärast kuriteo toimepanemist kaasa esemeid, mis võivad viidata talle kui kuriteo toimepanijale, ei ole tegemist iseseisva varavastase süüteoga, mis tuleks kvalifitseerida

§ 199

järgi (eraldi varavastase süüteona ei ole käsitletud ka tapmisteo toimepanemisel S. J.i seljas olnud riiete kahjustamist). Samuti on õigustatud kaitsja märkus, et võttes telefoni kaasa, puudus K. Martinil eesmärk selle omastamiseks, mistõttu ei saa rääkida varguse subjektiivsest küljest. 28. Sel põhjusel langeb telefon kui varguse objekt süüteokooseisust välja. Ülejäänud vallasvara väärtus, mille äravõtmises K. Martinit süüdistatakse, jääb alla 1000 krooni, mis ei kvalifitseeru kuriteona

§ 199

või § 201 järgi; seda on võimalik käsitleda väärteona

§ 218lg 1 kohaselt, missugust otsustust ei saa aga teha kriminaalmenetluse raames.

Nimetatud argumendil ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks täiendavalt peatuda küsimusel, kas surnul saab olla valdus karistusõiguslikus mõttes, mida saaks

§ 199tähenduses murda, nagu on seda leidnud maakohus.

Seetõttu tuleb K. Martin süüdistuses

§ 199lg 1 järgi õigeks mõista.

Eeltoodu ei too aga kaasa K. Martinilt väljamõistetud tsiviilhagi vähendamist (vt kd 1, tlk 237) – viimases sisalduvad nii telefon, rahakoti väärtus (200 krooni) kui ka garaaživõtme (60 krooni) hind 19 (ei sisaldu aga süüdistuse kohaselt rahakotist omandatud 700 krooni). Tsiviilhagi oli esitatud seoses nimetatud esemete rikkumisega ja seda K. Martin sõltumata teole antavast karistusõiguslikust hinnangust ka tegi. V 29. Vaatamata K. Martini osalise õigeksmõistmisele leiab kriminaalkolleegium, et puudub alus revideerida süüdistatavale

§ 114p 1 järgi mõistetud karistust.

Kuigi kriminaalkolleegium leidis, et K. Martin tuleb õigeks mõista süüdistuses julmal viisil tapmises, ei vähenda see tõdemus kuigivõrd süüdistatavale etteheidetavat teosüüd. Maakohus on enda argumentides maksimaalse võimaliku karistuse mõistmisel olnud enam kui põhjalik ning kriminaalkolleegium soostub täiel määral nende kohtuotsuses esitatud seisukohtadega. Apellant näib lähtuvat arusaamast, nagu tuleks alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral alati lähtuda võimalikult kergest karistusest; ehk teisisõnu – alaealisus iseenesest on karistust vähendavaks asjaoluks. Õige on see argument ainult määral, et alaealisus piirab teatud ulatuses sanktsioonipiire, mitte aga enam. Arusaam, et alaealisus tingib automaatselt süüdistatavatele mõistetava karistuse kergendamise - ja seda nii karistuse liigi kui määra osas - on ekslik. Kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad ja raskendavad asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on täis- või alaealine (vt RKKKo 3-1-1-76-07, p 11.4). Nõuded, mida Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-43-06 alaealiste kriminaalasja menetlemise osas esitanud, on täidetud. K. Martinile on määratud kriminaalhooldusametnik, kes on koostanud kohtueelse ettekande, mis on jõudnud ka kohtu käsutusse. Kuigi süüdistusaktis ei ole tõepoolest märget kriminaalhooldusametniku määramise kohta, nagu seda nõuab KrMS § 226 lg 4 p 4, on viimane siiski enda ülesanded täitnud ning materjalid kohtule edastanud. Seda minetust ei pea kriminaalkolleegium seega selliseks, mis toonuks kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtulahendi. 30. Väär on kaitsja väide, nagu ei oleks karistuse mõistmisel arvestatud süüdistatava isikut, nagu seda nõuab kohtupraktika. Et kohus on enda motiveeringus pööranud enam tähelepanu süü küsimusele, on ka mõistetav, kuna see tuleneb üheselt ka

§ 56

lg 1 sõnastusest (süü kui karistuse mõistmise alus), kuid kindlasti ei saa nõustuda väitega, et täielikult on tähelepanu alt jäänud välja K. Martini isik. Sarnaselt maakohtule märgib kriminaalkolleegium, et K. Martin ei ole teinud endale mingeid järeldusi toimepandud kuriteost, ta ei ole kuriteo toimepanemist kohtumenetluses kahetsenud ning asunud esitama kaitseversiooni, mis leidis ilmselget ümberlükkamist. Just kuriteo raskus on suunanud maakohtu maksimaalse karistuse mõistmise suunas; et isikut ei iseloomustanud mingid positiivsed tegurid, mis oleks mõjunud karistust vähendavas suunas, ei saa kohtule ette heita ja nagu öeldud, ei ole alaealisus eraldiseisvalt selliseks asjaoluks. Mingeid täiendavaid argumente, mis on jäänud vaatluse alt välja, ei ole apellant aga esitanud. S. J.i tapmises ei olnud midagi juhuslikku – K. Martin kutsus kannatanu selleks spetsiaalselt metsa, olles relva kaasa võttes ründeks ette valmistunud. Kuigi varjatud ja salajane, s.o selja tagant ründamine ei ole kriminaalkolleegiumi hinnangul käsitletav julma teoviisina, on see siiski argument, mida kaasata karistuse mõistmise motiividesse. Vahetu teojärgne käitumine, kus pärast enda väidetava sõbra tapmist jaotati varjamatult tapetule kuulunud raha ning viibiti sõpradega väljas, nagu poleks midagi juhtunud, näitab kriminaalkolleegiumi hinnangul üheselt, et tegemist oli kalkuleeritud ja kavandatud tapmisega, mis ei põhjustanud K. Martinile erilisi emotsionaalseid üleelamisi – 20 vähemalt mitte selliseid, mis olnuks tajutavad tema sõpradele. Erinevate vihjete tegemine S. J.i surma asjaolude kohta näitab, et K. Martin tundis end äärmiselt enesekindlalt ning ei tundnud pärast kuriteo sooritamist mingeid hingepiinu. Sarnaselt maakohtule leiab kriminaalkolleegium seega, et K. Martinile tuleb mõista karistus sanktsiooni maksimaalses määras ja seda vaatamata osalisele õigeksmõistmisele. 31. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2, 3, § 339 lg-st 2, § 340 lg 2 p-st 2 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 17. juuni 2008. a otsuse osaliselt ning teeb selles osas ise uue otsuse. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Paavo Randma Malle Preimer Meelika Aava 21