← Eesti

1-08-2883\13

Obsah (7)§ 199§ 183§ 424§ 64§ 184§ 12§ 202

1-08-2883 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tallinna Ringkonnakohus 29. oktoober 2008.a Tallinn 1-08-2883 Eesistuja Meelika Aava, liikmed Malle Preimer ja Igor Amann Maaria Rei Kohtuistungi sekretär Ma

§ 199

lg 2 p 4, § Kriminaalasi 202 lg 1, § 183 lg 2 p 4 ja § 424 järgi üldmenetluses Harju Maakohtu

  1. mai 2008.a otsus Apelleeritud kohtuotsus Süüdistatava Artur Voronini kaitsja advokaat Owe Apellatsiooni esitaja Ladva ja Põhja ringkonnaprokurör Taavi Pern Taavi Pern Prokurör Artur Voronin Süüdistatav Owe Ladva Kaitsja Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
  2. mai 2008.a otsus Artur Voronini suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  3. oktoobril 2008.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Harju Maakohtu
  5. mai 2008.a otsusega mõisteti A. Voronin üldmenetluses süüdi ja karistati

§ 183

lg 2 p 2 järgi 4 aasta vangistusega,

§ 199

lg 2 p 4 järgi 6 kuu vangistusega ja

§ 424

järgi 1 aasta vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 4 aastat vangistust. Süüdistuses

§ 199lg 2 p 8 ja § 202 lg 1 järgi mõisteti A. Voronin süü tõendamatuse tõttu õigeks. Samuti mõistis kohus A. Voronini õigeks suure koguse 1

(6)narkootilise aine korduvas edasiandmises K. S.ile ja D. V.ile
  1. novembril,
  2. detsembril ja
  3. detsembril 2006.a. 2.

§ 184lg 2 p 2 järgi oli A.

Voronin antud kohtu alla suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikus omandamises, valdamises ning edasiandmises isiku poolt, kes on varem toime pannud

§ 12peatüki 1 jaos sätestatud kuriteo.

A. Voroninit süüdistati selles, et ta omandas täpselt tuvastamata ajal, kohas ja isikult korduvalt ebaseaduslikult edasiandmise eesmärgil suures koguses narkootilist ainet amfetamiini. Omandatud narkootilisi aineid hoidis A. Voronin oma elukohas, samuti hoidis ja pakendas ta neid enda käsutuses olnud sõiduautodes kuni

  1. septembrini 2007.a, mil narkootilised ained läbiotsimiste käigus leiti ja ära võeti. Osa omandatud narkootilistest ainetest andis ta tarvitamiseks edasi tuvastatud ja tuvastamata isikutele. Nii andis ta
  2. novembril 2006.a Tallinnas endise kino Rahu juures 10 grammi amfetamiini edasi K. S.ile ja D. V.ile.
  3. detsembril 2006.a Tallinnas Sirbi bussipeatuses andis ta samadele isikutele edasi 20 grammi amfetamiini ja
  4. detsembril 2006.a uuesti Tallinnas endise kino Rahu juures 20 grammi amfetamiini s.o suures koguses narkootilist ainet. Osa, so 11,98 grammi K. S.i ja D. V.i poolt omandatud amfetamiini sisaldavast pulbrist leiti ja võeti ära
  5. detsembril 2006.a läbiotsimise käigus D. V.i käsutuses olnud sõiduautost.
  6. septembril 2007.a pärast A. Voronini kahtlustatavana kinnipidamist leiti tema kasutuses olnud sõiduauto läbiotsimise käigus autosalongi laevalgusti seest minigrip kilekott 11,65 grammi amfetamiini sisaldava pulbriga, 1 narkootilise aine jääkidega minigripp kilekott ning 13 tühja kilekotti. Sõiduauto pagasiruumist rattakoopa kattepolstri alt leiti plastikkarp 17,75 grammi amfetamiini sisaldava pulbriga. Kohus leidis, et A. Voronini poolt suure koguse narkootilise aine korduv edasiandmine K. S.ile ja D. V.ile ei ole tõendamist leidnud ja mõistis ta selles episoodis süü tõendamatuse tõttu õigeks. Õigeksmõistmise tingis asjaolu, et kohtuistungil muutis K. S. kohtueelsel uurimisel antud ütlusi täielikult, D. V. osaliselt. D. Velbam kinnitas, et ta rääkis kõike K. S.i jutu põhjal, ise ta ei näinud ega tea midagi. Kuna A. Voronini kasutuses olnud sõiduautost ära võetud pulber sisaldas 0,919 grammi puhast amfetamiini, siis kohtu hinnangul ei piisa sellest kogusest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele. Seetõttu mõistis kohus A. Voronini süüdi

§ 183

lg 2 p 2 järgi narkootilise aine väikeses koguses ebaseaduslikus käitlemises edasiandmise eesmärgil. 3.

§ 202lg 1 järgi süüdistati A.

Voroninit kuriteo tulemusena saadud vara omandamises, mis seisnes selles, et ta omandas 22. jaanuaril 2007.a A. B.lt sõiduauto Audi 80, ehkki oli teadlik, et tegemist on varastatud autoga. Kohus leidis, et puuduvad küllaldased tõendid selle kohta, et A. Voronin oleks olnud teadlik sõiduauto kuritegelikust päritolust, mistõttu mõistis ta selles süüdistuses õigeks. 4.

§ 424järgi mõisteti A.

Voronin süüdi selles, et ta juhtis

  1. märtsil 2007.a. Tallinnas Erika tänaval sõiduautot narkojoobes, olles eelnevalt selle eest väärteokorras karistatud.
  2. Prokuröri apellatsioonis vaidlustatakse A. Voronini õigeksmõistmist süüdistuses

§ 184

lg 2 p 2 ja

§ 202lg 1 järgi ning taotletakse tema süüdimõistmist ja 2

(6)karistamist kuritegude kogumi eest 7 aastase vangistusega. Prokurör on seisukohal, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja kohtuotsuse järeldused ei ole kooskõlas kohtulikul uurimisel tuvastatuga. 5.
  1. Suures koguses narkootilise aine käitlemist käsitlevas osas analüüsib prokurör D. V.i kohtuistungil antud ütlusi, K. S.i kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, D. V.ile ja K. S.ile A. Voronini äratundmiseks esitamise protokolle ja D. V.i ja K. S.i suhtes tehtud Tartu Maakohtu
  2. septembri 2007.a kohtuotsust kokkuleppemenetluses ning leiab, et A. Voronini süü suure koguse narkootilise aine amfetamiini edasiandmises D. V.ile ja K. S.ile on tõendamist leidnud. Apellatsiooni motiivide kohaselt tulnuks kohtul tõendina arvestada K. S.i kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, sest need on kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega, eelkõige tema poolt kohtueelsel uurimisel isiku äratundmiseks esitamise protokolliga ja Tartu Maakohtu otsusega, milles ta nõustus enda suhtes kokkuleppemenetluse kohaldamisega. Prokuröri arvates on oluline osa ka kohtueelsel uurimisel D. V.ile A. Voronini äratundmiseks esitamise protokollil, kus ta tunneb ära isiku, kes tõenäoliselt K. S.ile amfetamiini müüs. 5.
  3. Teadvalt kuritegelikul teel saadud vara omandamist käsitlevas osas viitab prokurör Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-124-96, mille kohaselt ei ole vaja eriteadmisi järeldamaks, et dokumentatsioonita ning turuhinnast oluliselt odavam mittekomplektne kaup on saadud kuritegelikul teel. Käesoleva kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditest lähtudes (auto omandamine turuhinnast tunduvalt odavamalt, auto vargusele viitavad tehnilised vigastused, omaniku vahetus dokumente vormistamata ja müüjaga kohtumata ning auto eest tasumata jätmine) pidi A. Voronin võimalikuks pidama, et tema valdusel puudus õiguslik alus ja mõistma, et tegemist on varastatud autoga. A. Voroninil oli võimalus kontrollida kellelt ta auto omandab ning milline on auto päritolu. Kuivõrd A. Voronin seda ei teinud, siis pidi ta vähemalt möönma, et tema poolt omandatud sõiduauto on varastatud ning selle omandamisega paneb ta kaudse tahtlusega toime

§ 202lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

6. Kaitsja taotleb esitatud apellatsioonis süüdistuses

§ 183lg 2 p 2 ja § 424 järgi A.

Voronini õigeksmõistmist. 6.

  1. Kaitsja leiab, et millegagi ei ole ümber lükatud A. Voronini väited selle kohta, et ta hoidis narkootilisi aineid enda tarbeks ning et ta tarvitas narkootilist ainet vahetult pärast kinnipidamist. Narkootilised ained olid peidetud, sest ka enda tarbeks narkootiliste ainete käitlemine ilma arsti ettekirjutuseta on keelatud. Tühje kilekotte vajas ta selleks, et enda jaoks vajalik kogus pakkida. Kuna üks kilekott leiti narkootilise aine jääkidega, siis tõendabki see tema ütlusi selle kohta, et ta vajas minigripp kilekotte enda tarbeks. Pagasiruumis olnud amfetamiinist unustas ta politseinikele rääkida, sest oli enda kinnipidamisest šokis. Puuduvad tõendid selle kohta, et ta hoidis sõiduautos narkootilisi aineid edasimüümise eesmärgil. 6.
  2. Pärast sõiduauto peatamist ja enne autost väljumist Erika tänaval võttis ta laevalgusti seest minigripp kilekoti ja sõi lusikatäie amfetamiini. Läbiotsimise käigus ei andnud ta lusikat välja, sest selle omamine ei ole keelatud. Ta ei oska öelda, miks läbiotsimise käigus lusikat ei leitud. 3

(6)
  1. Ringkonnakohtu istungil prokurör toetas enda poolt esitatud apellatsiooni ja taotles A. Voronini kaitsja apellatsiooni rahuldamata jätmist. A. Voronin ja tema kaitsja toetasid seevastu kaitsja apellatsiooni ja taotlesid prokuröri apellatsiooni rahuldamata jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsioonide sisuga ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 8.
  3. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  4. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 2000, 23, 253). Kohtukolleegium on seisukohal, et kohus on hinnanud kooskõlas KrMS §-s 61 lg-s 2 sätestatuga tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava A. Voronini sellises süüdistuses süüdi mõistab ja selliselt karistab. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  5. mai 2003.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Prokuröri ja süüdistatava A. Voronini kaitsja apellatsioonides korratakse prokuröri süüdistuskõnes ja süüdistatava poolt esimese astme kohtuistungil esitatud väiteid A. Voroninile esitatud süüdistuste kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Varem korduvalt tõstatatud ja apellatsioonides uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. 8.
  6. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  7. aprilli 2007.a otsuses nr 3-1-1-3-07 (RT III 2007, 15, 115) märkinud, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt ka RKKKo nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-107). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  8. oktoobri 2006.a otsuses nr 31-1-89-06 (RT III 2006, 38, 322) ja
  9. novembri 2007.a otsuses nr 3-1-1-62-07 (RT III 2007, 40, 314) märkinud, et kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise ja nendele hinnangu andmise tingimused ei laiene mitte üksnes ülekuulamisprotokollis talletatud ütlustele, vaid ka nendele ütlustele, mis olid kirja pandud vastastamise-, äratundmiseks esitamise- või ütluste olustikuga seostamise protokollis. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni väidetega, et kohus oleks pidanud arvestama 4
(6)tõendina K. S.i kohtueelsel ülekuulamisel antud ja isiku äratundmiseks esitamise protokollis kajastatud ütlustega. Tartu Maakohtu
  1. septembri 2007.a süüdimõistev kohtuotsus K. S.i ja D. V.i suhtes oli tehtud kokkuleppemenetluses, mistõttu süüdistatavaid kohtuistungil üle ei kuulatud. Seetõttu ei olnud käesolevas kriminaalasjas võimalik nende poolt teise kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal antud ütlusi tõendina kasutada, sest neid ei olnud olemas. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröriga selles, et Tartu Maakohtu
  2. septembri 2007.a kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsus oleks tõendina kasutatav käesolevas kriminaalasjas A. Voronini süü tõendamisel. 8.
  3. Apelleeritud kohtuotsuses on piisava põhjalikkusega motiveeritud, miks kohus leiab, et A. Voronini süü

§ 202lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ei ole tõendamist leidnud.

Prokuröri apellatsiooni väited ei ole kohtukolleegiumi hinnangul piisavad selle seisukoha kummutamiseks. Kohtukolleegium möönab, et A. Voronini käitumine võib tekitada tõepoolest teatud kahtlusi, kuid need ei ole piisavad tema süüdimõistmiseks teadvalt kuritegelikul teel saadud vara omandamises

§ 202lg 1 järgi.

8.

  1. Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse järeldusega, et A. Voronin käitles ebaseaduslikult narkootilisi aineid väikeses koguses edasiandmise eesmärgil. Seda tõendavad kuriteo tehiolud ja A. Voronini enda käitumine. Kinnipidamisel avaldas A. Voronin, et peale sõiduauto salongi laevalgustis olevate narkootiliste ainete tal midagi keelatud ei ole. Ometi avastasid politseinikud läbiotsimise käigus narkootilisi aineid ka sõiduauto pagasiruumist rattakoopa katte alt. On üldteada, et narkootilised ained pakitakse edasimüügiks doosidena. Laevalgustist leitud tühjad minigripp kilekotid kinnitavad seda, et A. Voronin tegeles narkootiliste ainete pakendamisega. Enda tarbeks ei oleks tal olnud vaja neid doosideks pakendada. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. Voronin ei töötanud. Enda sõnul tegi ta seda mingil ehitusel vaid paar kuud katseaja jooksul. Vaatamata sellele oli tal raha selleks, et üürida tuba ja sõita autoga. A. Voroninit on ka varem karistatud narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise eest. Kõik need asjaolud kinnitavad kohtukolleegiumi veendumust sellest, et A. Voronin jätkas narkootiliste ainete ebaseaduslikku käitlemist ja sai sellest tulu. 8.
  2. Kohtukolleegium peab ennastõigustavaks A. Voronini väiteid selle kohta, et ta tarvitas amfetamiini vahetult pärast sõiduauto peatumist. Sõiduauto peatumise ja A. Voronini kinnipidamise vahele jäi vaid 10-20 sekundit. Selle aja jooksul ei olnud tehniliselt võimalik laelamp lahti monteerida, sellest minigripp kilekotti välja võtta, avada ja sellest lusikaga amfetamiini sisaldavat pulbrit süüa. Tunnistaja L. S. ütluste kohaselt oli A. Voronin sõiduki ukse avamise hetkel ehmunud ning söömise või millegi peitmisega ei tegelenud. Laelamp oli suletud, lusikat näha ei olnud. A. Voronin lusikat läbiotsimise käigus välja ei andnud. Seda ei leitud ka läbiotsimise käigus. Järelikult seda ei olnudki, sest läbiotsimise käigus oleks lusikas kui narkootilise aine käitlemisega seotud ese politseinike poolt kahtlemata ära võetud. Tunnistaja L. S. ütlustest nähtub veel, et ta sai kohe pärast sõiduauto ukse avamist aru, et A. Voronin on narkojoobes, sest tal avaldusid selleks iseloomulikud tunnused. Kohtukolleegium leiab, et kui A. Voronin oleks tarvitanud amfetamiini vahetult enne sõiduauto ukse avamist, siis ei oleks saanud selle toime nii kiiresti avalduda. Lisaks sellele nähtub kriminaalasja materjalidest, et ekspertiis tuvastas A. Voroninil amfetamiini ja fentanüüli joobe. Seega 5

(6)ei olnud A. Voronin tarvitanud enne sõidu alustamist mitte ainult amfetamiini, vaid ka fentanüüli.
  1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  2. mai 2008.a otsuse A. Voronini suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Meelika Aava Malle Preimer Igor Amann 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.