1-08-5208 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16.detsembril 2008.a., Tallinnas Kriminaalasja number 1-08-5208 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann,

§ 214lg.2 p.4 järgi. 2. Mõista õigeks Sergei Batjaikin Kar

S § 214 lg.2 p.4 järgi, jättes temale KarS § 214 lg.2 p.2 järgi mõistetud karistuse muutmata. 3. Mõista õigeks Aleksei Pomozov KarS § 22 lg.

214 lg.2 p.4 järgi, jättes temale KarS § 22 lg.

§ 214lg.2 p.1,2 järgi mõistetud karistuse muutmata.

1. Muus osas jätta Harju Maakohtu
2. augusti 2008.a. otsus muutmata.
3. Riigiprokuröri Steven- Hristo Evestuse apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu
4. detsembril 2008.a., kuid selle peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule, 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb 7 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada. Asjaolud ja menetluse käik. Anton Freile oli esitatud süüdistus ja ta kohtu alla antud KarS § 214 lg.2 p.2, 4 järgi selles, et tema,
5. augustil 2007.a., Tallinnas, Xxxx xx xx asuvas OÜ „S. V.“ juriidilises büroos, grupis süüdistatavate Sergei Batjaikini ja Aleksei Pomozoviga, vägivallaga ähvardades, nõudis kannatanult M. S.ilt suures ulatuses varalise kasu üleandmist, s.o. 2 700 000 krooni suuruse võla süüdistatavalt A. Freilt sissenõudmisest loobumist. Füüsilise vägivalla reaalsuse demonstreerimiseks manipuleeris süüdistatav A. Pomozov kannatanu M. S.i näo ees pesapallikurikaga. Vägivallaähvarduse mõjul kirjutas kannatanu M. S. alla dokumendile, milles kinnitas võlanõudest loobumist ja süüdistatavalt A. Freilt 2 700 000 kr. saamist. Lühimenetluse korras tehtud Harju Maakohtu
6. augusti 2008.a. otsusega süüdistatav A. Frei mõisteti esitatud süüdistuses õigeks. Maakohtu hinnangul on kohtuliku arutamise käigus tõendatud, et süüdistatava A. Frei ja kannatanu M. S.i vahel olid suhted raha laenamise pinnal, kuid pole teada vastastikuste kohtuste olemus, s.h. süüdistatava A. Frei võlgnevus ja selle suurus. Samuti on tõendatud, et süüdistatava A. Fei ja OÜ „S. V.“ vahel sõlmitud õigusteenuse lepingu järgi kohustus õigusbüroo klienti esindama läbirääkimiste juures. Tõendatud on, et süüdistatav A. Frei pöördus õigusbüroo juristi , süüdistatava S. Batjaikini, poole vaidluse lahendamiseks kannatanu M. S.i poolt nõutava suure rahasumma üle ning et ta
7. augustil 2007.a. sõidutas kannatanu Xxxx xx xx asuvasse õigusbüroosse. Puuduvad vaieldamatud tõendid, et süüdistatav A. Frei viibis õigusbüroos kannatanu ja süüdistatava S. Batjakini vahel asetleidnud kõneluse ajal. Ümber pole lükatud süüdistatava A. Frei ütlused selles, et õigusbüroost suundus ta oma töökohta ja tuli õigusbüroosse tagasi pärast süüdistatava S. Batjakini telefonikõnet. Süüdistatava A. Pomozovi ütluste kohaselt palus süüdistatava S. Batjaikin tal kurikaga ruumi siseneda ja sellega mängida, mille eest sai nädala pärast süüdistatavalt S. Batjaikinilt 10 000 kr.. Süüdistatav S. Batjaikin kinnitab, et vestluses M. S.iga võis ta karme väljendeid kasutada. Väljapressimisena kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises tunnistati süüdi ja karistati: S. Batjaikini KarS § 214 lg.2 p.2, 4 järgi ning A. Pomozovi KarS § 22 lg.

§ 214lg.2 p. 1,2,4 järgi. Sama kohtuotsusega oli süüdistatav A. Pomozov veel süüdi tunnistatud ja karistatus Kar

S § 22 lg.

§ 199lg.

2 p.1,4,7,8; § 418 lg.2 p.3 järgi. Käesoleva asja arutamisel tunnistati erinevates kuritegudes süüdi ja karistati Farid Magžanovi, Andrei Žemkovi , Igor Timakovi ja Maksim Klantsatõid, kuid nende osas maakohtu otsust apellatsiooni korras ei vaidlustata. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus. Prokuröri apellatsiooni väidete kohaselt on esimese astme kohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna vaidlustatud kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõenduseseme tuvastatud asjaoludele. Maakohus on tähelepanuta jätnud asjaolu, et Tallinnas, Xxxx xx xx-s ( OÜ S. V. õigusbüroo ) arenenud sündmuste liikumapanevaks jõuks oli süüdistatav Anton Frei. Kannatanu M. S. oli 2007.a. augustis hakanud süüdistatavalt võlgu olevat rahasummat küsima, kuid süüdistatav A. Frei hoidus raha maksmisest kõrvale.

1. augustil 2007.a. toimetas süüdistatav A. Frei kannatanu XXXX tänaval asunud juriidilisse büroosse, kus vaidlus pidi korrektselt lahendatama. Seal suhtlesid omavahel süüdistatav A. Frei ja süüdistatav S. Batjaikin ning kannatanu kutsuti kõrvalruumi, kus süüdistatavad S. Batjaikin ja A. Pomozov kasutasid tema suhtes psüühilist vägivalda. Asjaolu, et süüdistatav A. Frei õigusbüroos võla üle peetavas läbirääkimises ei osalenud näitab, et rahumeelsed läbirääkimised olid algselt välistatud. Kui kannatanu ruumist lahkus, nägi ta büroo koridoris süüdistatavat A. Freid, kellele süüdistatav S. Batjaikin teatas, et kannatanul M. S.il enam nõudmise pole. 2007.a. oktoobri kuul otsustas kannatanu võtta ühendust süüdistatava AS. Freiga, kuid viimne ei soostunud võlast rääkima ja viitas süüdistatavale S. Batjaikinile, kellega temal on kõik läbiräägitud. Hiljem võeti kannatanuga süüdistatava A. Frei telefonil ühendust ja süüdistatav S. Batjaikin üritas kannatanut M. S.it oma nõudmisest taganema sundida. Apellandi hinnangul tõendavad need faktilised asjaolud, et süüdistataval A. Freil oli omakasu motiiv väljapressimise toimepanemiseks. Tema toimetas kannatanu ruumi, kus ei toimunud läbirääkimisi, vaid leidis aset väljapressimine. Õigusbüroo ruumides süüdistatav A. Frei kannatanuga ei suhelnud ega püüdnud nõude suurust välja selgitada. Apellandi hinnangul kinnitab see, et süüdistatav A. Frei oli väljapressimisest teadlik. Süüdistatavad A. Frei, S. Batjaikin ja A. Pomozov tegutsesid grupis, ühiselt ja kooskõlastatult kannatanu M. S.i mõjutamiseks. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava A. Frei õigeksmõistmise osas ning tema süüdimõistmist KarS § 214 lg.2 p.2,4 järgi ja karistamist KrMS § 238 lg.2 kohaselt 3 a. vangistusega, milline karistus jätta KarS § 73 alusel tingimisi kohaldamata. Juhul kui ringkonnakohus seda apellandi taotlust ei rahulda tuleks maakohtu otsus tühistada süüdistatavate S. Batjaikini ja A. Pomozovi süüdimõistmises KarS § 214 lg.2 p.4 järgi. Ringkonnakohtu istungil prokurör toetas apellatsiooni ja taotles selle rahuldamist. Süüdistatav A. Frei ja tema kaitsja vaidlesid apellatsioonile vastu ning taotlesid apellatsiooni rahuldamata ja süüdistatava A. Frei suhtes tehtud maakohtu otsuse muutmata jätmist. Ringkonnakohtu seisukoht. Ringkonnakohus, kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega on seisukohal, et apellatsiooni väide - kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest maakohtu poolt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel süüdistatava A. Frei suhtes - on paljasõnaline. Apellatsioonis pole esitatud ega ringkonnakohus selgunud ühegi faktilist asjaolu, mis tõendina jäänuks esimese astme kohtu poolt kontrollimata ja kogumis teiste tõenditega hindamata ning apellatsioonimenetluses kontrollituna, võiks seada kahtluse alla maakohtu otsuse järelduste vastavuse tegelikult kindlaks tehtud asjaoludele. Apellandi väide, nagu oleks maakohus tähelepanuta jätnud asjaolu, et süüdistataval A. Freil oli väljapressimise toimepanemiseks omakasu motiiv ning tema initsiatiivil toimetati kannatanu XXXX XX. XX asunud õigusbüroo ruumidesse, ei vasta kohtueelsel menetlusel kogutud ja kohtulikul arutamisel tegelikult kindlakstehtud asjaoludele. Harju Maakohtu
2. augusti 2008.a. otsuse põhiosa kohaselt on maakohus kohtuistungil uuritud tõendite, sh. kannatanu M. S.i ja süüdistatava A. Frei ütluste põhjal lugenud tõendatuks, et süüdistataval A. Freil olid rahalised suhtes kannatanu M. S.iga. Tunnistajate S. D.i, J. T, D. S., J. A., R. P., I. V., I. Z., V. K., D. I. ütlused tõendavad, et kannatanu M. S. tegeles laenuvahendusega. Tunnistajate ütluste kohaselt andsid nad kannatanule M. S.ile erinevates summades raha laenuks, mida kannatanu lubas soodsalt investeerida ning suure kasumiprotsendiga tagasi maksta. Tagasimaksu tähtaja saabudes selgitas kannatanu M. S. tunnistajatest võlausaldajatele , et ta on langenud pettuse ohvriks, sest süüdistatav A. Frei on keeldunud temalt laenuks saadud rahasummasid kokkulepitud tingimustel tagasi maksmast ja teda on vägivallaga ähvardatud. KrMS § 68 lg.5 sätestatud kohaselt on tunnistaja ütlus tõenduseseme asjaolude kohta, millest ta on teada saanud teise isiku vahendusel, tõendiks üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud põhimõtte kohaselt on eelpoolt nimetatud tunnistajate ütlused kohtukõlbulikuks tõendiks ainuüksi kannatanu M. S.i ja tunnistajate vahel asetleidnud rahasummade üleandmise asjaolude tuvastamiseks. KrMS § 268 lg.1 alusel toimub käesoleva kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava A. Frei suhtes ja süüdistusakti järgi ning seetõttu väljuvad tunnistajate ja kannatanu M. S.i vaheliste rahaliste suhete asjaolud kohtuliku arutamise piiridest. Eelloetletud tunnistajate ütlusi ei saa kasutada teiste isikute, sh. süüdistatava A. Frei poolt kannatanu M. S.i suhtes toimepandud tegude tõendamiseks, sest tunnistajad on süüdistatava A. Frei kohta saanud teavet ainuüksi kannatanu M. S.i vahendusel. Vahetu tõendiallikana on kannatanu M. S. ise ülekuulatud ja seetõttu saab süüdistusaktiga määratletud kohtuliku arutamise eseme asjaolude tuvastamiseks kasutada tõendina kannatanu enda ütlusi. Peale kannatanu M. S.i ja süüdistatava A. Frei ütluste, pole raha laenamise, rahasummade suuruse, laenu tingimuste kohta, muid isikulisi ega dokumentaalseid tõendeid kriminaalasja menetluse käigus saadud ja kohtule hindamiseks esitatud. Kannatanu M. S.i ja süüdistatava A.Frei ütlused laenatud rahasummade suuruse ja laenu kustutamise osas on vastuolulised. Seetõttu nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuses väljendatud seisukohaga süüdistatava ja kannatanu rahaliste kohtuste ebaselguse kohta. Maakohtus ülekuulatud süüdistatav A. Frei on ütlustes kinnitanud, et ta sai kannatanult M. S.ilt raha laenuks, kokku miljoni krooni ulatuses ( nimetatud on ka summat 1 100 000 kr.). Selle summa tasus ta kannatanule 2007.a., kuid kannatanu nõudis alusetult laenuprotsentidena suurt rahasummat, mille väljapressimises teda süüdistatakse. Vaidluse lahendamiseks pöördus ta XXXX tänaval asunud juriidilisse büroosse. Apellandist erinevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus pole kohtuotsuse tegemisel neid süüdistatava A. Frei ütlusi tähelepanuta jätnud, mis tõendavad süüdistatava huvi kannatanu M. S. rahalisest nõudest vabanemiseks ja süüdistatava initsiatiivi kasutada vaidluse lahendamiseks OÜ „S. V.“ teenust. Kohtumenetluse poolte vahel pole vaidlust selles, et süüdistataval A. Freil oli
3. juulil 2007.a. OÜ-ga „S. V.“ ( edaspidi „Täitja „ )sõlmitud juriidilise teenuse osutamise ja tööde teostamise leping( edaspidi Leping ), mille abonentteenindust käsitleva punkti 2.2.1 järgi esindab OÜ „S. V.“ klienti läbirääkimistel ja konsulteerib klienti kirjalikult ja suuliselt. Lepingu punkti 2.2.2 järgi kujutab abonentteenindus Täitja pidevat ja jätkuvat tegevust, mille eest klient maksab, olenemata ülesannete hulgast ning tööde mahust. Lepingu punkti 4.6 järgi saab Täitja osutada teenuseid nii isiklikult kui ka kolmandate isikute kaasamise teel. KarS § 214 sätestatud väljapressimise objektiivse koosseisu tunnusteks on varalise kasu üleandmise nõude – mis võib väljenduda ka varalise nõudeõigusest loobumise nõudes esitamine, millega kaasneb ähvardus või vägivalla kasutamine. Süüteo objektiivse koosseisu täitmise seisukohalt pole oluline, kas nõutakse varalise kasu üleandmist nõudjale endale või kolmandale isikule. Seega tuleb väljapressimise objektiivse koosseisu täitmiseks, lisaks varalise kasu taotluse või motiivi olemasolu tuvastamise kõrval, tõendada varalise kasu üleandmise selgelt väljendatud nõude esitamist ja ähvarduse või vägivalla kasutamist. Analüüsides kannatanu M. S.i, süüdistatava A. Frei, süüdistatava S. Batjaikini, süüdistatava A. Pomozovi, tunnistaja J. T. ütlusi, ei leidu neis teavet süüdistatava A. Frei poolt varalise kasu üleandmise nõude esitamisest kannatanule M. S.ile, mida saatnuks ähvardused või vägivald. Süüdistatava A. Frei keeldumine kannatanu M. S.i poolt nõutud rahasumma maksmisest või kannatanuga sellele teemal kõnelusest hoidumine, pole ringkonnakohtu seisukohalt käsitletav selgelt väljendatud vara üleandmise nõude esitamisena. Kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus läbiviidud jälitustoimingutel ja muudel menetlustoimingutel ega kohtuliku arutamise käigus maa- ja ringkonnakohtus, pole saadud teavet, mis tõendaks, et süüdistatav A. Frei ja süüdistatav S. Batjaikini oleks eelnevalt läbirääkinud ja kooskõlastanud kannatanule varalise kasu üleandmise ( võla nõudest loobumise ) nõude esitamist, ähvardusi või vägivalda kasutades. Puuduvad igasugused usaldusväärsed tõendid, et süüdistatav A. Frei teadmise, tahte või muul viisil valitsenuks süüdistatava S. Batjaikini poolt vägivalla saatel kannatanule varaliste nõudmise esitamist ja saanuks süüdistatava S. Batjaikini või süüdistatava A. Pomozovi käitumist oma tahtele vastavalt juhtida või pidurdad. Isiku käitumise kvalifitseerimiseks kuriteost osavõtuna ei piisa sellest kui abstraktselt ära näidata tema puutumus teo toimepanemisega, vaid ära tuleb näidata konkreetne osavõtutegu ja tõendatud peab olema osavõtutahtlus süüteost. Seejuures peab see hõlmama toimepandava süüteo koosseisu ja ulatuma välja selle kõikide objektiivsete ja subjektiivsete elementideni. Selliselt on Riigikohus otsustes nr. 3-1-1-69-02, nr.3-1-1-88-03, nr.3-1-1-101-05 väljendatud oma seisukohta isikute grupis kuriteo kaastäideviimise tõendamise ultuse kohta. Süüdistatava A. Frei poolt sõlmitud lepingu järgse juriidilise isiku kaasamine kannatanuga M. S.iga tekkinud varalise sisuga vaidluse lahendamisse ja kannatanu OÜ „S. V.“ asukohta transportimine ning lepingu Täitja poolt peetava läbirääkimise juures mitte viibimine, pole etteheidetav ega kuriteona karistatav tegu. Kannatanu M. S.i ütluste kohaselt kuulis ta OÜ “S. V.“ ruumis toimunud süüdistatavate A. Frei ja S. Batjaikini kõnelusest, et viimane lubas süüdistataval A. Freil ära sõita. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis lükkaksid ümber süüdistatava A. Frei ütlused selles, et ta OÜ-st „S. V.“ suundus ta oma töökohta ning tuli sealt tagasi kui läbirääkimised kannatanuga olid lõppenud ja süüdistatav S. Batjaikin teatas, et kannatanul tema vastu enam nõudeid pole. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kannatanu M. S.i ütlused toetavad süüdistatava A. Frei väidet, et ta OÜ-st „S. V.“ lahkus ja süüdistatava S. Batjaikini poolt kannatanule vara üleandmise nõude esitamise ja kaasnenud psühhilise vägivalla rakendamise ajal XXXXd XX. XX asunud äriühingu ruumides ei viibinud ja süüdistatavate S. Batjaikini ja A. Pomozovi käitumist oma tahte kohaselt ei valitsenud. Süüdistatavate A. Frei, S. Batjaikini, A. Pomozovi kannatanu M. S.i ja tunnistaja J. T. ütlustest ei ilmne asjaolusid, mis tõendaksid süüdistatava A. Frei poolt süüdistatavate S. Batjaikini ja A. Pomopzovi kihutamist väljapressimise toimepanemisele. Neil asjaoludel on ringkonnakohus veendunud, et esimese astme kohus on kohtuistungil kontrollitud tõendeid kogumis hinnates õigesti asunud seisukohale, et süüdistatava A. Frei poolt KarS § 214 lg.2 p.1,4 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemine pole tõendamist leidnud ning KrMS § 309 lg.2 kohaselt teinud tema suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse. Kasutades KrMS § 342 lg.3 p.1 antud õigust ei pea ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolude kordamist vajalikuks. Samas nõustub ringkonnakohus prokuröri apellatsiooniga selles, et olukorras, kus süüdistatava A. Frei osavõtt väljapressimisest pole tõendatud ja süüdistatav A. Pomozov on süüdi tunnistatud kaasaaitamises süüdistatava S. Batjaikini poolt toime pandud väljapressimisele, puudub KarS § 214 lg.2 p.4 täheldatud isikute grupp. KarS § 22 lg.3 märgitud kaasaaitaja ei kuulu KarS § 21 lg.2 täheldatud kaastäideviijate gruppi. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega süüdistatavad A. Frei ja A. Pomozov tunnistati süüdi grupis väljapressimise toimepanemises KarS § 214 lg.2 p.4 järgi ning nad selles süüdistuses õigeks mõista. Karistuste mõistmisel süüdistatavale S. Batjaikinile ja A. Pomozovile on maakohus võtnud arvesse nende süü suurust, karistust kergendavate või seda raskendavate asjaolude esinemist või puudumist. Karistused on mõistetud KarS § 214 lg.2 sanktsioonis sätestatud tähtajalise vangistuse alamääras ning põhjendatud on karistusena mõistetud vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist. Ringkonnakohtu istungil pole selgunud KarS § 61 sätestatud asjaolusid, mis võiksid põhjendada süüdistatavatele S. Batjaikinile ja A. Pomozovile esimese astme kohtus väljapressimise eest mõistetud karistuste vähendamist alla sanktsiooni alammäära. Liitkaristused on moodustatud õigesti. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg.1 p.4; § 338 p.2; § 340 lg.1 p.3 ringkonnakohus tühistab osaliselt Harju Maakohtu
4. augusti 2008.a. otsuse Sergei Batjaikini süüditunnistamises KarS § 214 lg.2 p.4 järgi ja Aleksei Pomozovi süüditunnistamises KarS § 22 lg.

§ 214lg.

2 p. 4 järgi ning mõistab nad selles osas õigeks. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja riigiprokuröri Steven-Hristo Evestuse apellatsioon rahuldatakse osaliselt. I. AMANN M. AAVA I. KESKÜLA Otsus on parandatud Tallinna Ringkonnakohtu 06.

1. 2009 määrusega. RESOLUTSIOON Teha täpsustus Tallinna Ringkonnakohtu
2. detsembri 2008.a. otsuse lõpposa punktis 4 ja asendada tekstis pärast sõnu „…Harju Maakohtu …“ järgnev kuupäev „…
3. august …“ kuupäevaga „
4. august“.