) § 7422 lg 2 alusel rahatrahviga 35 trahviühikut, s.o 2 100 krooni ja
lg 4 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 2 (kaheks) kuuks ning
900 krooni. Otsuse kohaselt juhtis M. Mirianashvili 25.02.2008.a kell 00.35 Tallinnas, Peterburi tee 83 mootorsõidukit kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiiruse 22 km/h võrra, sõites kiirusega 75+/- 3 km/h ning mootorsõidukil puudus ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärk.
lg 2 ja
lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod, rikkudes sellega LE §de 124 p 2 ja § 127 nõudeid. Väärteoprotokollis on märgitud, et M. Mirianashvili juhtis 25.02.2008.a kell 00:35 Tallinnas, Peterburi mnt 83 juures, liikudes Tartu mnt suunas, mootorsõidukit kiirusega 75 km/h +-3 km/h teel, kus lubatud suurim sõidukiirus on 50 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h ja millel puudusid algaja juhi tunnusmärgid. Vastavalt LE §-le 127 ei tohi õppesõidu ajal ja esmase või piiratud juhtimisõigusega juht sõita kiiremini kui 90 km/h. Õppesõiduautol peab olema eest ja tagant nähtav vastav õppesõidutunnusmärk, teistel juhtudel – algaja juhi tunnusmärk. LE lisa 4 kohaselt on algaja juhi tunnusmärgiks 150–200 mm küljepikkusega valge ruut, milles on allasuunatud varrega rohelise vahtralehe kujutis. Ruudul on kitsas roheline ääris. Kohus loeb kohtus üle kuulatud tunnistaja V. Brinzei ütlustega tõendatuks, et M. Mirianashvili poolt juhitud sõidukil 25.02.2008.a puudusid algaja juhi tunnusmärgid. Sellele rikkumisele ei ole väärteoprotokollis ega oma selgitustes kohtuvälisele menetlejale vastu vaielnud ka kaebuse esitaja (väärteomaterjalide lk. 1 ja 4), mistõttu on kohus seisukohal, et kaebuse esitaja hilisem vastuväidete esitamine on kantud soovist vältida liiklusnõuete rikkumisega kaasnevat vastutust. Algaja juhi tunnusmärgid, mis oleksid olnud nõuetekohaselt mootorsõidukile asetatud, ei oleks saanud jääda tunnistajale märkamatuks, mistõttu puudub kohtul alus tunnistaja V Brinzei kohtuistungil antud ütlustes ka kahelda ning on veendunud, et 4 tunnistaja on andnud ütlusi tegelikest asjaoludest lähtuvalt. Sellesisulisi ütlusi on nimetatud tunnistaja andnud ka kohtueelses menetluse (väärteomaterjalide lk.3). Seetõttu ei pea kohus kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud D M vastupidiseid ütlusi usaldusväärseks ning leiab, et D. M ütlused on antud kaebuse esitaja (oma venna) poolt talle edastatud eksliku informatsiooni alusel. D. M kui kaebuse esitajale lähedane isik võis olla teadlik, et tema vend omab esmast juhiluba ning seetõttu võis ka eeldada, et algaja juhi tunnusmärgid on mootorsõidukil olemas, sellele tegelikult aga sõidu ajal tähelepanu pööramata. Sündmuskohal ei saanud ta pöörata tähelepanu nn vahtralehe märgi olemasolule, kuna vend pärast politseiautost väljumist ja ka edasisõitmise käigus sellest talle süüks arvatud rikkumisest ei rääkinud ning mainis vaid seda, et teda süüdistatakse kiiruse ületamises. Puudub vaidlus selle üle, et M. Mirianashvili oli talle süüks arvatud teo toimepanemise ajal esmase juhiloa omanik ning tema poolt juhitud sõidukile pidid olema asetatud algaja juhi tunnusmärgid. Jättes algaja juhi tunnusmärgid mootorsõidukile nähtavale kohale panemata, kui nende asetamine on kohustuslik, on kaebuse esitaja tegutsenud tahtlikult ning seega on täidetud ka
7435 lg 1 väärteokoosseis. LE § 126 p 3 kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendil näidatud suurusest. Vastavalt väärteoprotokollile juhtis M. Mirianashvili Tallinnas, Peterburi tee 83, liikudes Tartu mnt suunas, mootorsõidukit kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiiruse 22 km/h, sõites kiirusega 75+-3 km/h. Antud teelõigul oli lubatud suurimaks kiiruseks 50 km/h. Vastutuse mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit kehtestab
Ka väärteoasjas tehtud otsuses on väärteo toimepanemise kohaks märgitud Tallinn Lasnamäe linnaosa Peterburi mnt.83. Ekslikult on aga Tallinnas Peterburi teel sõitmist nimetatud asulaväliseks teeks ning kohtu arvates on tegemist trükiveaga. Kaebaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et Tallinnas lubatud sõidukiirus on 50 km/h. Kohus on seisukohal, et M. Mirianashvili tegevuses on tuvastatud ka
MS § 63 lg 1 on ka uurimistoimingu protokoll, antud juhul on selleks 25.02.2008.a koostatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, kus on fikseeritud kõik andmed, mille põhjal on võimalik tuvastada kiiruse ületamine M. Mirianashvili poolt 25.02.2008.a. Vastavalt nimetatud protokollile teostas konstaabel A Frolov riikliku järelevalve korras M. Mirianashvili poolt juhitud mootorsõiduki Xxxreg.nr xxx liikumiskiiruse mõõtmist 25.02.2008.a kell 00:35 Peterburi tee 83 juures, sõidu suund Smuuli tn. Kiiruse mõõtmisel kasutati kiirusmõõteseadet Stalker II nr AS003994, taatlustunnistus nr TTRSS-07/00064, seadme testid 25.02.2008 kell 00:35, seade on töökorras. Seadme lugemiks 75 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul 50 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +-3 km/h. Ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud näitu ning isik on protokolliga tutvunud. Vastuväiteid ei ole M. Mirianashvili protokolli märkinud. Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendit, järgides 5 asjakohast mõõtemetoodikat. M. Mirianashvilile näidati mõõtetulemit ning puudub vaidlus kiiruse mõõtmisel kasutatud seadme Stalker II nr AS003994 osas. Kiirusmõõteseadme protokolli kohaselt oli mõõtevahend taadeldud (olemas taatlustunnistuse number) ning mõõteseadme asjakohasus nähtub ka Politseiameti poolt kaebuse esitajale antud vastuses mõõtevahendit kasutati selle taatluskehtivusajal (taatlustunnistus nr TTRSS – 07/00064 väljastati kõnesolevale kiirusmõõteseadmele AS Metrosert Tartu labori poolt 10.07.2007.a ning vastavalt Majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.12.2006.a määrusele nr 104 lisa 2 p 8.2 on taatluskehtivusaeg 1 aasta). Lähtudes mõõteseaduse § 11 lg 1, mille kohaselt hinnatakse mõõtevahendi taatlemisel, kas metroloogilisele kontrollile kuuluv mõõtevahend vastab asjakohases õigusaktis esitatud ja EÜ tüübihindamistunnistuses või tüübikinnitustunnistuses kindlaksmääratud nõuetele, leiab kohus, et antud väärteoasjas kasutatud kiirusmõõteseade vastas kehtestatud veapiiri ja täpsusklassi nõuetele ja oli töökorras. Taatlustunnistuse kehtivust ei ole seatud kahtluse alla ka kohtuliku arutamise käigus, mistõttu loeb kohus selle seaduslikuks ja lubatavaks. Samuti nähtub Politseiameti poolt kaebuse esitajale antud vastusest, et Põhja Politseiprefektuur on EAK poolt tunnistatud pädevaks mõõtjaks (pädevustunnistus nr E129, välja antud 12.12.2007) ning mõõtmisalase väljaõppe on läbinud ka kiirust mõõtnud konstaabel A Frolov, kellele on politseiprefekti poolt antud vastav tunnistus. Enne kiiruse mõõtmise alustamist oli seadet ka nõuetekohaselt kontrollitud, mida kinnitab protokollis vastav märge. Kohus ei kahtle seadme korrasolekus, kuna seda kontrollis vastava väljaõppe saanud ametnik A. Frolov. Asjaolu, et protokollis kattuvad nii kiiruse mõõtmise kui seadme testimise kuupäev ja kellaaeg, ei anna kohtu hinnangul alust kahelda seadme asjakohasuses, pigem kinnitab vahetult enne kiiruse mõõtmist toimunud seadme kontrollimine selle täpsust ja lubatavust. Seega loeb kohus kiiruse mõõtmise tulemuse usaldusväärseks ning kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on M. Mirianašvili rikkumist kinnitavaks tõendiks. Samuti arvestab kohus tõendina kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja V. Brinzei ütlusi, mis kattuvad protokollis märgituga ja kinnitavad M. Mirianashvili poolt kiiruse ületamist väärteoprotokollis märgitud ulatuses. Siinjuures jätab kohus tunnistaja D. M vastupidised väited tähelepanuta. Antud väärteo toimepanemise ajal oli mootorsõiduki juhiks M. Mirianashvili, kellel on ka kohustus kinni pidada liikust reguleerivatest märkidest. Ei ole mõistlik eeldada, et autos kaassõitja jälgib ja kontrollib järjepidevalt mitme tunni vältel mootorsõidukijuhi tegevust ning oskab anda kindlaid andmeid mootorsõidukijuhi tegevusest igal ajahetkel. Sõitis algas Kohtla-Järvelt, maha oli sõidetud pikk maa küllaltki halbades ilmastikutingimustes ning on ebatõenäoline, et kaassõitja suutis igal ajahetkel jälgida spidomeetri näitu või oskas õigesti hinnata juhi sõidukiirust. Kohtu hinnangul ei ole asjakohased ka kaebuse esitaja väited, et talle on arusaamatu, millisel konkreetsel teelõigul sõidukiiruse ületamine aset leidis. Nii väärteoprotokollis kui ka kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis on märgitud konkreetne teelõik (kuigi väärteoprotokolli kohaselt liikus mootorsõiduk Tartu mnt suunas, kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt Smuuli tänava suunas, ei anna see kohtuvälise menetleja selgituste kohaselt alust kahelda teo toimepanemise kohas, kuna mõlemad jäävad Peterburi mnt 83 majast ühte suunda ning kohus nõustub sellega), kus rikkumine aset leidis ning täpsustavate märkuste lisamine teo toimepanemise koha tuvastamiseks ei ole vajalik. Väärteoprotokolli kannab kohtuväline menetleja andmed, mida peab väärteoasja 6 lahendamiseks oluliseks ning ei ole kohustatud täitma lahtreid, mis ei sisalda väärteokoosseisu kindlaksmääramiseks vajalikke andmeid. Kohus ei ole ka tuvastanud, et väärteoasja menetlemisel oleks kohtuväline menetleja rikkunud väärteomenetlusõigust. Väärteoprotokollis on kaebuse esitaja oma allkirjaga kinnitanud, et talle on selgitatud tema õigusi ja kohustusi antud väärteoasjas, seega kaebuse esitaja vastupidised väited on asjakohatud ja tuleb jätta tähelepanuta. Väärteomenetlusõiguse rikkumiseks ei saa pidada ka protokolli koostaja perekonnanime kirjutamist viisil, mis ei pruugi olla menetlusalusele isikule koheselt arusaadav – vajadusel on nimetatut alati võimalus täpsustada ja menetlusest osavõtjaid sellest teavitada. Tunnistaja ülekuulamise protokollis on märgitud tunnistaja ees- ja perekonnanimi ning tunnistaja nime märkimata jätmine väärteoprotokolli ei too kaasa otsuse tühistamist väärteokoosseisu puudumise motiivil. Kuna kohtuväline menetleja on koostanud otsuse lähtudes tuvastatud asjaoludest ning kohtuistungil uuritud tõendid kinnitavad M. Mirianashvili poolt nii sõidukiiruse ületamist kui ka algaja juhi tunnusmärkideta sõitmist, tema poolt toime pandud teod on õigesti kvalifitseeritud, mõlemad rikkumised on toime pandud tahtlikult, samuti puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud, leiab kohus, et M. Mirianashvili karistamine
lg 2 ja
lg 1 alusel on põhjendatud ning väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele väärteokoosseisu puudumise tõttu. Karistusseadustiku § 56 lg 1 alusel on isiku karistamise aluseks süü. Samuti tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 2 rikkumise toimepanemise eest saab isikut karistada rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. Sama paragrahvi lõige 4 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lõikes 2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.
lg 1 kohaselt võib mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub sama seaduse §-des 741-7427 või 7430-7432 sätestatud väärteokoosseis, karistada rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. Antud väärteoasjas on kohtuväline menetleja karistanud M. Mirianashvilit
lg 2 ja 4 alusel nii põhi- kui lisakaristuse osas üle keskmise määra – rahatrahv on määratud 35 trahviühikut ja lisakaristusena on ära võetud juhtimisõigus kaheks kuuks.
Lähtudes M. Mirianashvili süü suurusest ja teo tehioludest, leiab kohus, et põhikaristuse kohaldamine määratud suuruses on põhjendatud ning selle vähendamiseks puudub alus. Võttes aga arvesse, et kiiruse ületamise eest on isikule määratud rahatrahv üle keskmise määra, samas kiiruse ületamine
sõidukiiruse ületamine 21-40 km/h)on minimaalne ning raskendavad asjaolud puuduvad, leiab kohus, et antud juhul ei ole lisakaristuse kohaldamine vajalik. Kohus peab määratud põhikaristuste suurust piisavaks, et isik mõistaks oma tegude tagajärgi ja hoiduks edasistest õigusrikkumistest. Siinjuures arvestab kohus ka M. Mirianashvili töö iseloomu ning mootorsõiduki kasutamise vajadust. Kohus peab võimalikuks anda M. Mirianashvilile võimaluse näidata, et antud rikkumine jääb viimaseks ning tema edaspidine suhtumine õiguskorda on lugupidav ja ning ta järgib kehtestatud käitumisreegleid. 7 Kuna kohus leiab, et karistuse eesmärgid on saavutatavad lisakaristust kohaldamata, tühistab kohus vaidlustatava otsuse osaliselt, lähtudes VTMS § 132 lg –st 2 , ning jätab lisakaristuse kohaldamata. Selleks, et mitte asetada kaebuse esitajat majanduslikult raskesse olukorda peab kohus võimalikuks KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi kogusumma tasumisele ositi 3 kuu jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.