septembri 2008.a otsus Apellatsiooni esitaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri Rapla osakonna ringkonnaprokurör Aarne Pruus ja süüdistatava Andrus Laidi kaitsja adv. Sven Sillar Prokurör Aarne Pruus Süüdistatav Andrus Laid sünd 12.06.1969.a Eesti Kodanik, elukoht XXXXXX XX XXXXX küla XXXXX vald XXXXXXXX, töökoht OÜ S. P. XXXXX XXXXXXXXXX, varem kohtu poolt karistamata Kaitsja Adv. Sven Sillar RESOLUTSIOON Muuta Pärnu Maakohtu 10. septembri 2008.a otsuse põhiosa, jättes sellest välja laused „Maaslamavat kannatanut kauboisaapas jalaga pähe ja muudesse elutähtsatesse piirkondadesse pekstes pidi süüdistatav möönma mistahes tagajärje, sealhulgas surma saabumist, mis peksmise käigus ka saabus“ ning „Mõlemad kuriteod on Andrus Laid toime pannud otsese tahtlusega“ (lk 3). Asendada need lausetaga „ Maaslamavat kannatanut rusikate ja kauboisaapas jalaga pähe ning muudesse elutähtsatesse keha piirkondadesse pekstes pidas süüdistatav võimalikuks kannatanu surma saabumist ja möönas seda“ ning „Andrus Laid pani K. K. tapmise toime kaudse tahtlusega, I. T. kehalise väärkohtlemise otsese tahtlusega“. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri ja kaitsja apellatsioonid rahuldada osaliselt. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.1 Andrus Laid tunnistati süüdi
järgi ja karistati 3 kuulise vangistusega,
järgi 8 aastase vangistusega.
1.2
järgi tunnistati Andrus Laid süüdi selles, et ta 15.09.2007.a kella 22 paiku XXXXX XXXXXX XXXXX XXXXX XXXXXX XX majas tungis alkoholijoobes olles kallale K. K. lüües talle rusikaga näkku. Köögis lõi A. Laid K. K. käte ja jalgadega näo ja keha piirkonda, mille tagajärjel K. K. kukkus. Põrandal lamavat kannatanut lõi A. Laid korduvalt kauboisaapaga jõuliselt näkku ja karjus, et tapab kõik I T „joobarid“. Hoolimata sellest, et kannatanu oli abitus seisundis, jätkas ta K. K.i peksmist saapaga korduvalt ja jõuliselt näkku, kehatüve ja ülajäsemete piirkonda, tekitades kannatanule ulatuslikud verevalumid kõõlustanul, ninaluude killulise murru, põrutushaavad ja verevalumid näo, keele ja huule piirkonnas, verevalumi vasaku silma sidekesta all, nahaalused verevalumid mõlema kõrva ja pea piirkonda ning massiivse aju-kolju ja kehatüve kinnise tömbi trauma koos koljuluude murru, pehmekelmealuste verevalumite ja siseorganite (neeru, maksa) vigastused, mis tõid kaasa kannatanu surma. Lisaks surma põhjustanud vigastustele tekitas A. Laid K. K.ile vasaku munandikoti rebendi koos verevalumitega, verevalumid vasakut neeru ümbritsevasse pehmesse koesse, kilpkõhre eesmisele pinnale, maksa alumisele pinnale ja peensoole kinnisti paremale poole, nahaalused verevalumid kehatüve piirkonda ja mõlemale ülajäsemele. 1.3
Laid süüdi selles, et ta 15.09.2007.a kella 22 paiku samas majas haaras I Tl juustest ning tiris ta juukseidpidi esimesele korrusele. Kui I. T. keelitas A. Laidi K. K.i peksmist lõpetama, lõi A. Laid talle rusikaga näkku, põhjustades näkku mitmeid verevalumeid, otsmikule 2 cm pikkuse haava ja ninaluu murru. 2 APELLATSIOONIDE SISU 2. Prokurör taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist A. Laidile
Peale selle taotleb prokurör otsuse täpsustamist A. Laidi poolt toimepandud tapmise subjektiivse koosseisu osas. 2.1 Prokurör tõdeb, et maakohus on olnud seisukohal, et A. Laid on talle süüks arvatud kuriteod pannud toime otsese tahtlusega. Samas on aga maakohus kohtuotsuses märkinud, et maaslamavat kannatanut kauboisaapas jalaga pähe ja muudesse elutähtsatesse piirkondadesse lüües pidi A. Laid möönma mistahes tagajärge, sealhulgas surma saabumist. Prokurör osundab, et väljend „pidi aru saama“ viitab kuriteokoosseisu ettevaatamatuse tunnusele – juhul kui isik ei saa aru, et saabub süüteokoosseisule vastav asjaolu, kuid oleks pidanud sellest aru saama, siis ei ole isik pannud toime tegu tahtlikult, vaid ettevaatamatusega hooletuse vormis. 2.2 Prokurör viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-16-05 (p 10), milles on selgitatud kriteeriume, mille alusel tuleb eristada kaudset tahtlust ja ettevaatamatust – kui kannatanu vigastused asetsevad südame või mõnes muus elutähtsas piirkonnas, siis tavalise elukogemusega inimesel on alust eeldada, et tema käitumine võib tuua kaasa kõige raskemad tagajärjed (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-126-04). 2.3 Maakohtus kontrollitud tõendite kohaselt ei osutanud kannatanu A. Laidile füüsilist vastupanu ning A. Laid peksis köögi ja elutoa vahel maas lamavat kannatanut valimatult rusikate ja kauboisaapas jalgadega pähe ja rindkere piirkonda. Prokurör on seisukohal, et sellisel viisil peksmise puhul nägi A. Laid ette ja sai aru, et tema tegevuse tagajärjel saabub K. K.i surm, ta möönis selle saabumist. Seega pani A. Laid K. K.i tapmise toime otsese tahtlusega. 2.4 Ründe iseloomust ja intensiivsusest lähtuvalt peaks prokuröri arvates A. Laidi karistus vastama
2.5 Prokurör taotleb maakohtu otsusest välja jätta lauseosa: „maaslamavat kannatanut kauboisaapas jalaga pähe ja muudesse elutähtsatesse piirkondadesse pekstes pidi süüdistatav möönma mistahes tagajärge, sealhulgas ka surma saabumist…“ ning asendada see lausega „maaslamavat kannatanut valimatult rusikate ja kauboisaapas jalaga pähe ja muudesse elutähtsatesse piirkondadesse pekstes nägi süüdistatav ette ja sai aru, et tema vägivaldse tegevuse tagajärjel saabub mistahes tagajärg, sealhulgas ka surm ja möönis selle saabumist“. 3. Süüdistatava kaitsja taotleb samuti maakohtu otsuse osalist tühistamist ning uue otsusega A. Laidi süüditunnistamist
asemel
Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse põhjenduste muutmist ja A. Laidi süüvormiks otsese tahtluse asemel kaudse tahtluse lugemist, millest tulenevalt vähendada A. Laidile mõistetud karistust. 3.1 Apellant viitab maakohtu otsuses märgitule, mille kohaselt maaslamavat kannatanut kauboisaapas jalaga pähe ja muudesse elutähtsatesse piirkondadesse pekstes pidi süüdistatav möönma mistahes tagajärge, sealhulgas surma saabumist, mis peksmise käigus ka saabus. 3 Järgnevalt ütleb kohus kategooriliselt, et kuriteo on A. Laid toime pannud otsese tahtlusega. Kaitsja leiab, et kohus määratles subjektiivse külje ekslikult. 3.2 Kaitsja märgib, et pannes kuriteo toime kaudse tahtlusega, on isiku süü väiksem, kui kuriteo sooritamine ettekavatsetult või otsese tahtlusega ning sellest tulenevalt peaks kaudse tahtluse puhul olema ka karistus väiksem. 3.3 Apellant viitab
lg 3 ja 4 ning märgib, et üldmõistena tähendab otsene tahtlus siiski olukorda, kus isik seab endale eesmärgiks lõpptagajärje saabumise. Kaudse tahtluse puhul aga isikul lõpptagajärje saavutamise soovi ei ole, küll aga peaks isik sellise tagajärje saabumist võimalikuks pidama ja seda möönma. Maakohtu arvamus aga, et mööndes tagajärje saabumist, pani teo toime otsese tahtlusega, on põhjendamata. 3.4 Apellant rõhutab, et kogu menetluse vältel on A. Laid ühemõtteliselt selgitanud, et tal puudus vähimgi eesmärk K. K.i tapmiseks. Ta soovis kannatanule anda üksnes tõsist õpetust, et analoogsed olukorrad enam ei korduks. Seaduse kohaselt on ükskõiksus põhjustatava tagajärje suhtes tahtluse kergeim vorm, ehk siis kaudne tahtlus. 3.5 Tulenevalt sellest, et maakohus määratles A. Laidile etteheidetava teo puhul raskema tahtluse vormi, kui seda näeb ette seadus, tuleb vastavalt vähendada ka A. Laidile mõistetava karistuse määra. 3.6 Apellant leiab aga käesoleva asja puhul, et
§-st 16 juhindumine ei ole üldse põhjendatud. Nimelt lahendis nr 3-1-1-142-05 käsitab Riigikohtu kriminaalkolleegium tegu ja sellega vahetult põhjuslikus seoses olevat tagajärge ning märgib, et ka juhul kui isik saab aru enda (vahetult tagajärje põhjustanud) teo ohtlikkusest, ei tähenda see iseenesest, et ta arvestas ka võimaliku raske tagajärjega ja sellega (kaudse tahtluse mõttes) ka sisimas nõustus. Kaitsja viitab ka Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-128-06, millises märgitakse, et iga tervist kahjustav käitumine võib endast kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks ning sellest ei saa teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud /tapmis/tahtluse kohta. 3.7 Apellandi arusaama kohaselt tuleneb viimase aja Riigikohtu praktikast, et ka vahetult raske tagajärje põhjustanud tegu ise ei ole millekski selliseks, mille korral saaks vääramatult rääkida toimepanijal esinenud tahtlusest tagajärje suhtes: „ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida“ (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-128-06, p 9). 3.8 Kaitsja on seisukohal, et kohtuotsuses esitatud arusaam, et kuna löögid olid suunatud ka pähe, tõendab see ka ühtlasi tapmistahtluse olemasolu süüdistataval, ei ole õige. Käesoleval juhul ei saa kaitsja arvates välimise ning sisemise teopildi hindamise tulemusel teha vastuvaidlematut järeldust selles osas, et A. Laid pani vägivallateod kannatanu suhtes toime esinenud tapmistahtlusega. 3.9 Apellant, pidades silmas tuvastatud tehiolusid – tegemist oli joobes isikute omavahelise kaklusega, ei saa automaatselt väita, et A. Laid pidanuks aru saama ja ette kujutama kannatanul surma saabumist. Kokkuvõtlikult tuleb asuda seisukohale, et kuigivõrd ei ole objektiivsete 4 tehiolude taustal ümber lükatav süüdistatava kestev väide, et vägivalda rakendades ei soovinud ta kannatanut tappa (seda mitte ka kaudse tahtluse tähenduses karistusõiguslikus mõttes). Eelnevat silmas pidades leiab kaitsja, et A. Laidi käitumine tuleb kvalifitseerida
Toimepandud teo välise avaldumise alusel ei saa rääkida eluvastasest ründest
mõttes, küll on aga välise teopildi põhjal tuvastatav kaudne tahtlus tervist kahjustava teo toimepanemiseks
3.10 Vägivalla tulemusel põhjustatud vigastused, mille tekitamine süüdistatava poolt võib olla tõendatud, kujutasid vastavalt ekspertiisiaktile ohtu kannatanu elule. Seega leiab kaitsja, et süüdistuses kirjeldatud vägivalla toimepanemine kannatanu suhtes kujutas endast tõepoolest objektiivset ohtu elule, kuid seda üksnes
p 1 kui õigushüvena isiku tervist kaitsva süüteokoosseisu mõttes; kannatanu löömine pähe ning kehasse oli objektiivselt kohane selleks, et põhjustada kannatanule eluohtlik tervisekahjustus – ning nagu nähtub, selline oht ka tekkis. Kaitsja leiab, et eelnevast loogiliselt tulenevana ulatus süüdistatava tahtlus üksnes eluohtliku tervisekahjustuse, mitte aga surma kui tagajärje saabumise põhjustamiseni. 3.11 Süüdistataval võis samas olla küll ka lootus, et „midagi hullu ei juhtu“ ning tarvitatud vägivald ei põhjusta raskemaid tagajärgi. Selline lootus peab olema isiku üldist elukogemust silmas pidades adekvaatne. Lootus, et vaatamata ulatuslikule peksmisele ei põhjustata isikule raskeid tervisekahjustusi, peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses isiku poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. 3.12 Objektiivses mõttes on ka hilisemalt saabunud tagajärg – kannatanu surm – mis võis olla põhjuslikus seoses talle tekitatud kehavigastustega, annab alust heita A. Laidile ette surma põhjustamist ettevaatamatusest
Käesoleva asja tehiolud ei anna alust selles kahelda. Kannatanut pekstes ei näinud A. Laid ette surma kui võimalikku tagajärge, tal puudus selles osas tahtlus. Surma põhjustamise pani ta toime ettevaatamatusest hooletuse vormis – ta ei teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS 4.1 Prokurör toetas enda poolt esitatud apellatsiooni, taotles A. Laidile mõistetud karistuse karmistamist ja kohtuotsuse täpsustamist osas, mis käsitleb süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo subjektiivset koosseisu. Kaitsja apellatsiooni palus prokurör jätta rahuldamata. 4.2 Süüdistatav ja tema kaitsja leidsid, et prokuröri apellatsioon karistuse karmistamise osas ei ole põhjendatud ega nõustunud ka sellega, nagu oleks A. Laid kuriteo otsese tahtlusega toime pannud. Kaitsja esitatud apellatsiooni süüdistatav ja kaitsja toetasid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5 5. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioonid kuriteo subjektiivset koosseisu puudutavas osas on osaliselt põhjendatud, A. Laidile mõistetud karistuse tühistamiseks aga alust ei ole. 5.1 Kuivõrd nii prokuröri kui kaitsja apellatsioonid puudutavad A. Laidile inkrimineeritud kuriteo subjektiivset koosseisu ja ka süüdistatavale mõistetud karistust, siis kohtukolleegium käsitleb apellatsioonides esitatud väiteid koos. Maakohtu poolt tuvastatud kuriteo objektiivset koosseisu ei ole apellandid sisuliselt vaidlustanud. 5.2 Kohtukolleegium nõustub apellantidega selles, et maakohtu otsuses esitatud A. Laidile süüks arvatava
Maakohus sedastab oma otsuses, et maaslamavat kannatanut kauboisaapas jalaga pähe ja ja muudesse elutähtsatesse piirkondadesse pekstes pidi süüdistatav möönma mistahes tagajärje, sealhulgas surma saabumist, mis peksmise käigus ka saabus. Seda kinnitab objektiivne teopilt, süüdistatava poolt häirekeskusesse tehtud telefonikõne, milles teatab, et „lõi inimese maha“ ning palub saata kiirabi ja politsei. Järgnevalt teeb kohus järelduse, et A. Laid on nii
§-s 113 ja 121 ettenähtud kuriteod toime pannud otsese tahtlusega (lk. 3). 5.3 Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohaga, mille kohaselt maakohus, märkides, et maaslamavat kannatanut kauboisaapas jalaga pähe ja muudesse elutähtsatesse piirkondadesse pekstes pidi süüdistatav möönma mistahes tagajärje, sealhulgas ka surma saabumist, viitab kuriteo tagajärje saabumisele ettevaatamatuse vormis
Otsese tahtlusega
lg 3 kohaselt on tegemist aga siis, kui isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. 5.4 Prokurör leiab, et pekstes maaslamavat K. K.i valimatult rusikate ja kauboisaapas jalaga rindkeresse, nägi A. Laid ette ja sai aru, et tema vägivaldse tegevuse tagajärjel saabub K. K.i surm ja ta möönis selle saabumist, mistõttu on tapmine toime pandud otsese tahtlusega. Kohtukolleegium prokuröriga ei nõustu. 5.5 Kohtukolleegium rõhutab, et otsest tahtlust on võimalik süüdlasele omistada üksnes siis, kui ta teab kindlasti, et teo tulemusel saabub selline tagajärg, kuid viimane pole tema teo eesmärk. Legaaldefinitsioonis tähistab siin tahtluse intellektuaalset elementi keelend ta teab (karistusõiguse teooria kohaselt koosnevad kõik tahtluse liigid intellektuaalsest ja voluntatiivsest elemendist). Tahtluse voluntatiivne element, mida
§-s 16 lg 3 määratletakse sõnadega tahab või vähemalt möönab seda, on otsese tahtluse puhul sisuliselt tähtsusetu, omades vaid definitoorset tähendust. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et prokurör ongi oma seisukoha rajanud just voluntatiivsele elemendile, rõhutades, et A. Laid tahtis ja möönis K. K.i surma saabumist. Selline lähenemine on aga ühekülgne. Otsese tahtluse eristamisel kaudsest tahtlusest tuleks lähtuda järgmisest põhimõttest: kui tegemist ei ole kavatsetusega ja süüdlasel puudub kindel teadmine süüteokoosseisule vastava asjaolu või tagajärje suhtes, ei ole kunagi tegemist otsese tahtluse, vaid üksnes kaudse tahtlusega, kusjuures täiendavalt tuleb alati kontrollida, kas tegemist ei ole hoopis kergemeelsusega. Ka Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-120-04 rõhutanud, et otsene tahtlus on määratletud isiku kindla teadmise kaudu. 5.6 Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ei anna alust vaieldamatuks väiteks, et A. Laid, pekstes kannatanut rusikate ja saapas jalaga, teadis kindlasti, et 6 tema tegevuse läbi saabub K. K.i surm. Maakohus viitab oma otsuses A. Laidi poolt häirekeskusele edastatud sõnadele „lõin inimese maha“. Kohtukolleegiumi arvates ei ole selline väljend aluseks, hindamaks A. Laidi suhtumist oma tegevuse tagajärge teo toimepanemise ajal. Ka ainuüksi asjaolu, et A. Laid on konflikti alguses öelnud ähvardavalt „löön maha“ ei anna otsese tahtluse sedastamiseks piisavalt alust. Lähtuda tuleb siiski objektiivselt tuvastatust, mille kohaselt peksis A. Laid K. K.i valimatult rusikate ja jalgadega, enda sõnul „nagu jumal juhatas“ erinevatesse keha piirkondadesse „tõsise õpetuse andmise eesmärgil“ ning lõpuks, endale aru andes, et tema tegevuse tagajärjed võivad olla pöördumatud, kutsus kiirabi. Kohtukolleegium on seisukohal, et sellistel objektiivselt tuvastatud asjaoludel ei ole alust väita, et A. Laid pani K. K.i tapmise toime otsese tahtlusega. 5.7 Kuid järgnevalt ei saa kohe asuda tõsimeelsele seisukohale, et A. Laidi tegevust tuleb hinnata
Olles küll välistanud subjektiivse küljena otsese tahtluse, ei saa piirduda järeldusega, et tegemist on seega kaudse tahtlusega, vaid, nagu kohtukolleegium oma otsuses juba eespool märkis, tuleb täiendavalt analüüsida, kas tegemist ei ole hoopis ettevaatamatusega (kergemeelsus ja hooletus). 5.8 Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-142-05 tuleneb, et kaudset tahtlust ja kergemeelsuse vormis ettevaatamatust tuleb piiritleda subjektiivse külje voluntatiivse elemendi abil. Mõlemal juhul tunneb isik ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse, kuid erinev on suhtumine võimalikku tagajärge. Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, st soostub tema saabumisega. Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Seega tuleb kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel esmalt tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel. Jaatava vastuse korral tuleb seejärel lahendada küsimus, kas ta kiitis tagajärje heaks (seda mööndes) või lootis seda vältida. Ka otsuses nr 3-1-1-124-03 on Riigikohtu kriminaalkolleegium sedastanud: "
§-de 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. See saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse ja hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset tunnust - kergemeelsust - ongi võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda peamiselt voluntatiivse elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. 5.9 Käesolevas süüdistusasjas on tuvastatud, et K. K.i ei löönud A. Laid mitte mõned korrad, vaid jätkuvalt, esmalt kuni kannatanu kukkumiseni ja edasi peksis A. Laid ka maaslamavat kannatanut kauboisaapas jalaga valimatult keha erinevatesse piirkondadesse. Lüües kannatanut esmalt kukkumist põhjustavalt ning jätkates saapas jalaga vastupanuvõimetu, riietamata kannatanu 7 peksmist valimatult keha elutähtsatesse osadesse, nagu pea, rindkere ja kõht, pidas A. Laid võimalikuks, et saabub oht kannatanu elule (tahtluse intellektuaalne ehk teadmismoment) ning sisimas ta ka soostus sellega (tahtluse voluntatiivne ehk tahtmisaspekt). Kannatanu abitusest ja vastupanuvõimetusest sai aru ka A. Laid, kuid kannatanu seisundile vaatamata jätkas ta K. K.i peksmist jalaga, mis annab tunnistust sellest, et A. Laidile oli selge enda käitumise objektiivne ohtlikkus ning tema tegevus ei viita tõsimeelsele lootusele, et tagajärg ei saabu, ta möönis mistahes tagajärje, sealhulgas surma saabumist. A. Laid, olles tavalise, mõistliku elukogemusega isik, kujutas ette põhjuslikku seost oma teo ja saabunud tagajärje – K. K.i surma vahel. Ka süüdistatava kaitsja, väites, et süüdistataval võis küll olla ka lootus, et „midagi hullu ei juhtu“, rõhutab sealjuures, et selline lootus peab olema isiku üldist elukogemust silmas pidades adekvaatne, tõsimeelne ning toetuma konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses isiku poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Käesolevas kriminaalasjas tuvastatud objektiivsed faktilised asjaolud – kannatanu vastupanuvõimetus, peksmise kestus, intensiivsus ja jõulisus ei anna alust väita, et süüdistataval olnuks põhjust adekvaatselt ja tõsimeelselt loota, et K. K.i surm jääb saabumata. 5.10 Kohtukolleegium on seisukohal, et A. Laidi käitumist tuleb hinnata
A. Laid pani toime K. K.i tapmise kaudse tahtlusega. 5.11 Mis puudutab nii prokuröri kui kaitsja taotlust A. Laidile mõistetud karistuse tühistamiseks, siis kohtukolleegium apellantidega ei nõustu. 5.12 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on A. Laidile mõistetud karistust piisavalt põhjendanud ja arvestanud kõike
§-s 56 sätestatut. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Mis puudutab prokuröri apellatsiooni, siis selles ei ole maakohtu poolt esitatud põhjendusi karistusmäära valikul sisuliselt vaidlustatud. Samas puudub ka alus mõistetud karistuse leevendamiseks. Kaitsja väitega selle kohta, et kergema tahtluse liigi omistamine ringkonnakohtu poolt peaks kaasa tooma ka süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamise, kohtukolleegium ei nõustu ning viitab siinjuures KrMS §-le 340 lg 2 p 2 ja 3, millede kohaselt võib ringkonnakohus ka süüdistatava osas kuritegudes õigeksmõistmise või kergemas kuriteos süüdimõistmise korral jätta karistuse muutmata. Kohtukolleegium on seisukohal, et A. Laidile
MS § 337 lg 1 p 3, 342 muudab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 10.09.2008.a otsuse põhiosa ja loeb A. Laidi poolt toimepandud
Muus osas jätab ringkonnakohus otsuse muutmata, prokuröri ja kaitsja apellatsioonid rahuldab osaliselt. Malle Preimer Julia Katškovskaja 8 Ivi Kesküla
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.