järgi rahatrahviga 100 trahviühikut so 6000.- krooni ja Larissa Neštšadimova´t
26.04.2007.a. koostatud väärteoprotokolli kohaselt Valeri Aristov´i rikkumine seisnes selles, et tema 26.04.2007.a. Tallinnas Tõnismägi 2 Rahvusraamatukogu ees eiras politseioperatsiooni käigus võimuesindaja, politseinike seaduslikku korraldust lahkuda sõiduauto Xxx, registreerimismärgiga xxx juurest. 26.04.2007.a. koostatud väärteoprotokolli kohaselt Larissa Neštšadimova rikkumine seisnes selles, et tema 26.04.2007.a. Tallinnas Tõnismägi 2 Rahvusraamatukogu ees eiras politseioperatsiooni käigus võimuesindaja, politseinike seaduslikku korraldust avada sõiduauto uks ning politsei poolt oli teostatud sundavamine (lõhutud aken). Larissa Neštšadimova ja Valeri Aristov esitasid Harju Maakohtule kaebused nimetatud otsuse tühistamiseks ja väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg.1 p.1 järgi. Kaebuste kohaselt ei ole kaebuste esitajad pannud toime väärtegu vaid on politsei omavoli ohvrid. Kaebuse esitajad olid koos Andrei Petroviga ööl vastu 26.04.2007.a. rühma „Öine vahtkond“ koosseisus, mis tegeles kaebuse esitajate sõnutsi nn. Pronkssõduri kaitsmisega eesti rahvuslastest ja ekstremistidest avaliku korra rikkujate poolt võimalike vandalismiaktide eest. Aega-ajalt istusid nad kolmekesi sõiduautos Xxx registreerimismärgiga xxx, mis kuulus kaebuse esitajale Larissa Neštšadimovale ja mis oli pargitud Rahvusraamatukogu ette. Kell 04.30 ilmus Toompuiestee poolt politseibusside kolonn, mis peatus Kaarli kiriku juures. Bussist ilmusid välja tumedates vormides ja kiivrites märulipolitseinikud. Valeri Aristov viibis sel hetkel mälestusmärgi juures ja Larissa Neštšadimova enda sõiduautos. Valeri Aristov sai enda sõnutsi aru, et politsei tahab piirata pargi territooriumi ja läks kiiresti Larissa Neštšadimova sõiduauto juurde, et ära sõita. Valeri Aristovi väitel ta mingeid korraldusi, sealhulgas sõidukist lahkuda ei kuulnud. Kui Valeri Aristov oli sõiduautost 5-7 meetri kaugusel, lülitati sisse politseiautode esituled ja hakati midagi karjuma. Larissa Neštšadimova sõiduauto juurde jõudes lükati Valeri Aristov pikali. Valeri Aristov väidab, et menetlusaluse isikuna ülekuulamisel süüdistati 2 teda selles, et ta ei allunud korraldusele sõidukist lahkuda, kuid ta ei olnud sõidukis sees. Valeri Aristov leiab, et tal polnud ega saanudki tekkida tahtlust mitte alluda politsei korraldustele. Larissa Neštšadimova märgib oma kaebuses, et mitu politseinikku kogunesid tema sõiduauto juurde ja hakkasid valjult karjudes käte ja jalgadega lööma tema auto pihta ja raputama autot. Larissa Neštšadimova sai toimunust šoki ja hakkas autoakent avama, üks politseinik üritas kätt läbi tekkinud ava sisse pista, et autoust avada, teisel politseinikul oli viilitaoline ese käes, millega lõhkus ta autoukseklaasi ja püüdis lüüa kolm korda Larissa Neštšadimovat näkku. Õnneks pääses Larissa Neštšadimova löökidest. Kolmas politseinik avas ukse, ronis autosse ja hakkas Larissa Neštšadimovat autost välja lükkama, teised haarasid tal juustest ja käest ning rebisid autost välja. Larissa Neštšadimova käed keerati selja taha, tassiti Hariduse tänava poole, lasti lahti ja karjuti: „jookse, jookse!“ Kino Kosmos juures nägi politseinikke, kes tegid talle ettepaneku minna traumapunkti, kuna Larissa Neštšadimova käsi oli paistes. Larissa Neštšadimova soovis, et teda viidaks politseijaoskonda, kus tahtis esitada kaebuse märulipolitseinike tegevusele. Teda viidi kiirabisse ja seejärel politseisse, kus teda süüdistati selles, et ta ei allunud politsei korraldustele ja tema suhtes alustati väärteomenetlust. Tema kohta koostati ka kinnipidamise protokoll, ehkki ta ise ilmus politseisse. Larissa Neštšadimova leiab, et tema kinnipidamisel rikuti VTMS § 44 lg 2 nõudeid, kuna teda ei vabastatud viivitamata. Larissa Neštšadimova leiab, et väärteotoimikus olevad tunnistajate PP ja KK ütlused on vastuolus esitatud videomaterjalidega, mis viitab süüdistuse põhjendamatusele. Larissa Neštšadimova leiab, et ei ole pannud toime tahtlikult
järgi kvalifitseeritavat tegu, kuna oli süüdimatusseisundis, ei saanud toimunust aru, mida temalt tahetakse ja pealegi ei saanud kõva kisa ja koerte haukumise tõttu aru korraldusest, mida ta täitma pidi. Kohtuistungil selgitas Larissa Neštšadimova, et kui politseinikud peksid tema autot, karjus ta, et mida te teete, ma sõidan kohe ära, pärast seda, kui Larissa Neštšadimova tiriti autost välja, helistas ta Põhja Politseiprefektuuri vanemkomissarile R R ile, kes tuli 5 minuti pärast tema juurde, tõi talle prillid ja koti, Larissa Neštšadimova sõitis koos R R iga Vikerlase tänavale politseijaoskonda, sinna tuli arst, kes soovitas minna haiglasse, kuid Larissa Neštšadimova keeldus, sest soovis kirjutada avaldust. Järgmisena nägi, kuidas politseijaoskonda tulid samad politseinikud, kes olid teda Tõnismäel rünnanud. Tema suhtes koostati väärteoprotokoll ja teda kuulati üle. Üle kuulati ka Larissa Neštšadimovat rünnanud politseinikud. Hiljem kõrvaldati politseinike poolt antud valeütlused, ehkki Larissa Neštšadimova nõudis, et need jäetaks väärteotoimikusse. Larissa Neštšadimova kinnitas kohtus, et ei kuulnud politsei korraldusi autost väljuda. Valeri Aristov selgitas kohtus, et kuulis hõiget, mis meenutas „Mine ära!“. Teda viidi politseijaoskonda, kust viidi teise politseijaoskonda, kus viibis õhtuni. Kui ta jõudis autoni, polnud auto juures ühtegi politseinikku. Kohtuväline menetleja kirjaliku arvamuse kohaselt 26.04.2007.a. viidi Politseiseaduse § 13 p 25 kui delegatsiooninormi kohaselt siseministri 24.11.2003.a. määrusega nr 104 kinnitatud Põhja Politseiprefektuuri põhimääruse § 8 lg 2 ja siseministri 26.07.1993 käskkirjaga kinnitatud Politseioperatsioonide korraldamise juhendi alusel Tallinnas Tõnismäel läbi politseioperatsioon eesmärgiga vabastada Rahvusraamatukogu esine Toompuiestee ja Tõnismäe tänava vaheline ala. Politseinikud lähtusid oma tegevuses Politseiseaduse §-st 14 lg 2. Julgestuspolitsei videosalvestisest on näha, kuidas antakse korraldus „autost välja!“, mida ei täida autole liginev mees ja autos olnud naine ning mees. Kohtuväline menetleja leiab, et tunnistajate PP, KK, APja AS ütlustega on 3 tõendatud kaebuste esitajate poolt väärtegude toimepanemine. Kohtuväline menetleja leiab, et kuna Valeri Aristov ise kinnitas kohtuvälisele menetlejale, et ta kuulis käsku „mine ära“, on tõendatud asjaolu, et Valeri Aristov sai aru, milline korraldus talle anti. Kohtuväline menetleja leiab, et Larissa Neštšadimova etteheide VTMS § 44 lg 2 nõuete rikkumise kohta on põhjendamatu, kuna Larissa Neštšadimova ei läinud politseisse vabatahtlikult, vaid sinna kutsus ta politseiametnik R R . Samuti on Larissa Neštšadimova väited selle kohta, et politseinikud tagusid tema sõiduautot käte ja jalgadega vastuolus sõiduauto vaatlusprotokolliga, mille kohaselt sõiduauto kerel mõlke polnud. Videosalvestistel kuuldub selget käsklust „autost välja!“ ja mingisugust müra ega koerte haukumist kosta pole, seega ei vasta tõele väited, et Larissa Neštšadimova ei kuulnud käsklusi, kuna oli müra ja koerad haukusid. Kohtuistungil kohtuvälise mentleja esindaja leidis, et otsus on õige ja muutmisele ei kuulu. Kohus, tutvunud asja materjalidega ning ära kuulanud kaebuse esitajad ja nende kaitsja, kohtuvälise menetleja esindaja ja tunnistajad PP, KK, AP, AS ja R R leiab, et kaebus rahuldamisele ei kuulu. Väärteomenetluse seadustiku § 123 kohaselt kontrollib kohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamisel ja otsuse tegemisel on otsuse teinud ametiisik välja selgitanud kõik asjaolud, mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada, menetlusõigust otsuse tegemisel rikutud ei ole: menetlusalusele isikule õigusi selgitati, väärteoprotokolli tutvustati, menetlusaluse isikuna olid Neštšadimova ja Aristov üle kuulatud. Vastulauset, millega otsuse teinud ametiisik oleks saanud arvestada, Larissa Neštšadimova ja Valeri Aristov ei esitanud. Tunnistajatena on kohtus üle kuulatud politseiametnikud PP, KK, AP, ASja R R , kes üksikasjalikult seletasid 26.04.2007.a. varahommiku sündmusi, mil toimus politseioperatsioon. Kohtul puudub alus kahelda politseiametnike ütluste õigsuses. Larissa Neštšadimova ja Valeri Aristov süü oli tuvastatud kokkulangevate tõenditega tunnistajate ütlustega ja videosalvestistega. Kohus leiab, et Valeri Aristovi ja Larissa Neštšadimova käitumine täidab
täheldatud kuriteokoosseisu.
Nimetatud süüteokoosseisu realiseerimiseks peab olema tegemist võimuesindaja poolt antud korraldus ja see korraldus peab olema seaduslik. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et korraldusi andnud politseinikud olid võimuesindajad. Kohus leiab, et tegevus ja selle täitmiseks antud korraldused olid kooskõlas Politseiseaduse §-ga 13 p 25 ja §-ga 14 lg 2, siseministri 24.11.2003.a. määrusega nr 104 kinnitatud Põhja Politseiprefektuuri põhimääruse §-ga 8 lg 2 ja siseministri 26.07.1993.a. käskkirjaga kinnitatud Politseioperatsioonide korraldamise juhendiga, seega olid politseinike korraldused seaduslikud. Tunnistajate kokkulangevate ütluste kohaselt politseioperatsiooni eesmärgiks oli vabastada Rahvusraamatukogu esine ala isikutest ja autodest, nad tegutsesid riskianalüüsist ja ohuprognoosist lähtudes ning kiiresti eraldasid isikud autodest. Järgnevalt analüüsib kohus kaebuste esitajate poolt toime pandud teo subjektiivset külge.
lg.3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.
Tahtluse kergemaks vormiks on kaudne tahtlus, mis seisneb
lg 4 kohaselt selles, et isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Antud juhul eeldab kaudne tahtlus seda, et kaebuse esitajad said aru, et neile antakse korraldus autost lahkuda ja tajusid seda nende 4 kohta käivana. Kohus leiab, et politseinike poolt antud korraldused olid selged, konkreetsed ja nende mitmeti tõlgendatavus oli välistatud. Julgestuspolitsei ja Kesklinna PO poolt salvestatud videolt (väärteotoimiku lk 65,66) on kuulda selgesti käsklusi „Autost välja!“, kusjuures käsklust korratakse mitu korda. Arvestades videokaamera asukohta olid need valjuhäälsed käsklused kuulda ka Larissa Neštšadimova sõiduautosse, liiatigi anti käsklus avada uks ka sõiduauto juures. Mingeid käskluste kuulmist häirivaid tegureid (müra, koerte haukumine), millele viitab kaebuse esitaja Larissa Neštšadimova, ei esine. Asjaolu, et mingit müra ega koerte haukumist ei olnud, kinnitavad oma ütlustes ka tunnistajad PP, KK, AP, Andrus Salu. Viimane kinnitas, et korraldust autost väljuda ta kordas ka vene keeles. Kohus leiab, et Larissa Neštšadimova väited selle kohta, et ta oli politseinike ilmumisest šokis, jäävad paljasõnalisteks: kaebuse esitaja väitis, et ta oli valves rühmituse „Öine vahtkond“ koosseisus, mis tegeles kaebuse esitajate sõnutsi nn. Pronkssõduri kaitsmisega eesti rahvuslastest ja ekstremistidest avaliku korra rikkujate poolt võimalike vandalismiaktide eest. Olukorras, mil inimene on valmis tõrjuma vandaalide ja ekstremistide rünnakuid, ei saa politseinike ilmumine tekitada inimeses šokki. Videosalvestisest nähtuvalt ei ähvardatud kaebuse esitajaid, ei kasutatud tulirelva ega ei võetud tarvitusele muid meetmeid, mis oleksid võinud tekitada šokki. Kohus vaatles ka Andrei Petrovi poolt esitatud digitaalfotosid (väärteotoimiku tl 64) ja võrdles neid Julgestuspolitsei videosalvestisega. Fotod on lünklikud, kuid üldjoontes kattuvad politsei poolt tehtud videosalvestustega. Fotod ei tõenda Valeri Aristovi väidet selle kohta, et kui ta jõudis Larissa Neštšadimova sõiduautoni, ei olnud läheduses politseinikke. Julgestuspolitsei videosalvestisest nähtub üheselt, et politseinikud peavad Valeri Aristovi kinni sõiduauto juures, eelnevalt on aga selgelt kuulda korduvaid korraldusi autost väljuda. Käsitledes politseinike käskluste arusaadavust peab kohus veel vajalikuks märkida, et kuna sündmuskohal viibisid vaid kaebuste esitajad ja Andrei Petrov ning sündmuskohal oli vaid Larissa Neštšadimova sõiduauto, ei saanud korraldus „Autost eemale!“ või „avage uks!“ olla mitte suunatud kaebuste esitajatele või sellisena mittemõistetav. Valeri Aristov eiras politseinike korraldusi, liikudes auto suunas, samas kui politseinikud andsid talle korralduse autost eemalduda. Kesklinna PO videosalvestuselt (väärteotoimiku tl 66) on selgelt näha: pärast seda, kui on antud korraldused “autost välja”, käivitatakse auto (hakkavad põlema auto tuled) ja auto alustab liikumist eesseisvate politseinike suunas. Just sellel momendil jäi politseiniku A.Salu käsi autoakna vahele, sest auto aknaklaas tõsteti üles, seejärel lukustati auto uksed, mistõttu politsei teostas sundavamise. Videosalvestus haakub üksikasjades tunnistajate ütlustega. Samuti videosalvestuselt on selgelt näha, et pärast isikute eraldamist autodest hüütakse “auto kontrollitud”, seega politsei ees püstitatud eesmärk oli täidetud. Sõiduauto ei tohtinud jääda piiratavale alale politsei aheliku taha, sundavamine oli politseipoolne taktikaline otsustus. Peale selle sõiduauto ei olnud pargitud vastavalt teemärgistusele, mistõttu sattus politsei erilise tähelepanu alla. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitajatel oli objektiivselt võimalus korraldust täita: Aristov võis lahkuda piiratavalt alalt ilma et ta läheneks autole. Politseiüksus täitis püstitatud eesmärki – ala piirata ja kõrvaldada alalt isikud ja sõidukid: eesmärgi täitmiseks oli põhjendatud Aristovi kinnipidamine, kes sellel asemel, et alalt lahkuda, suundus kiiresti auto juurde, mis võis ohtu kujutada. Samuti Neštšadimoval oli piisavalt aega vabatahtlikult autost väljuda selle asemel, et auto akent sulgeda, auto uksi sulgeda, autot käivitada ja liikumist alustada. 5 Kohus ei tuvastanud kaebuse esitajate tegudes õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid. Larissa Neštšadimova väide kohtuvälise menetleja poolt VTMS § 44 lg 2 ja 4 sätete rikkumise kohta ei ole asjakohane ja ei ole kooskõlas väärteomenetluse käigus kogutud tõenditega. Nii esitatud kaebusest kui menetlusaluse isikuna antud ütlustest (väärteotoimiku lk 31-33) nähtub, et Larissa Neštšadimova toimetati politseisse, mitte ta ei läinud sinna ise. Asjaolu, et Larissa Neštšadimova soovis kaebust esitada, ei muuda olematuks kinnipidamise fakti. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on Larissa Neštšadimova kinnipidamisel järginud VTMS 7.peatükis sätestatut. Larissa Neštšadimova vabastati kinnipidamise vajaduse äralangemisel koheselt, pärast seda, kui ta oli menetlusaluse isikuna üle kuulatud. Larissa Neštšadimova ei esitanud isiku kinnipidamise protokollis vastuväiteid tema kinnipidamise kohta, ehkki nähtuvalt isiku kinnipidamise protokollist (väärteotoimiku lk 26) on talle VTMS § 19 täheldanud õigusi, muuhulgas õigust vaidlustada kohtuvälise menetleja menetlustoiminguid (VTMS § 19 lg.1 p.7) selgitatud ja ta on ka omakäeliselt esitanud vastuväited väärteo kvalifikatsiooni kohta ja kinnitas, et on protokolliga tutvunud. Ka on kinnipidamise protokollis ära toodud kinnipidamise alused. Et L.Neštšadimovat ei kuulatud menetlusaluse isikuna viivitamatult oli põhjendatud sellega, et ta soovis ülekuulamise juurde kaitsjat ja kaitsja osavõtt oli tagatud (väärteotoimiku tl 26-31). Kohus, muutmata oma seisukohta Larissa Neštšadimova kinnipidamise seaduslikkuse suhtes, leiab, et isegi kui tema kinnipidamisel oleks rikutud VTMS § 44-46 sätteid, ei oleks tegemist VTMS § 150 lg.1 täheldatud olulise väärteomenetlusnormi rikkumisega või muu väärteomenetlusnormi rikkumisega, mis tooks kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu otsuse. Kohus asub seisukohale, et võimuesindajate korraldused olid seaduslikud ja arusaadavad ning kaebuse esitajad neid eirasid. Larissa Neštšadimova ja Valeri Aristovi rikkumine oli õigesti kvalifitseeritud ja vajas karistuse määramist. Kohus leiab, et kaebuses toodud väited ei anna alust otsuse muutmiseks ka karistuse osas. Kaebuse esitajad ei ole välja toonud asjaolusid, mis vähendaksid nende süü astet. Karistuse suuruse vähendamist ei taotletud kaebuses ega kohtuistungil. Karistamise aluseks on
Seejuures tuleb arvestada karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kahetsust ei avaldanud kaebuse esitajad ka kohtuistungil, seega kohus ei tuvastanud ka kergendavaid asjaolusid. Trahv ei ole määratud sanktsiooni ülemmäära suuruses, trahv on määratud sanktsiooni keskmäära suuruses (sanktsioon näeb ette karistusena ka aresti). Arvestades eeltoodut ja juhindudes VTMS § 111, 132 p.1 ja § 135 kohus o t s u s t a s: Jätta Valeri Aristov´i kaebus rahuldamata ja Põhja Politseiprefektuuri kriminaalosakonna 25.05.2007.a. otsus väärteoasjas nr 2301,07,000060 muutmata. Jätta Larissa Neštšadimova kaebus rahuldamata ja Põhja Politseiprefektuuri kriminaalosakonna 25.05.2007.a. otsus väärteoasjas nr 2301,07,000060 muutmata. Kohtuotsusele on õigus kassatsioonikorras edasi kaevata Riigikohtule kohtumenetluse pooltel advokaadist esindaja vahendusel, teatades kassatsiooniõiguse kasutamisest 6 kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Harju Maakohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsuse lõpposa kuulutati 05.06.2008.a. ja otsus tervikuna koostatakse 15 päeva jooksul pärast kassatsiooniteate esitamist. Kohtunik:
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.