KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 14.november 2008.a. Tallinn ja koht Kohtuistungi aeg ja 12.november 2008.a. Tallinn koht Kriminaalasja 1-08-5484 number Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi Margus Luuk süüdistuses KarS § 114 p 3, 4; 414 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud Harju kohtuotsus 2008.a. Maakohtu otsus 14.augustist 2 Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Margus Luuk ja tema kaitsja adv. Natalia Lausmaa Prokurör Ainar Koik Süüdistatav Margus Luuk (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Natalia Lausmaa Harju Maakohtu otsus 14.augustist RESOLUTSIOON 2008.a. Margus Luugi suhtes tühistada osaliselt ja nimelt asitõenditeks tunnistatud süüdistatavale kuuluvate riietusesemete hävitamise osas. Teha uus o t s u s , millega tagastada süüdistatavle kuuluvad riietusesemed süüdistatavale. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Kassatsiooni esitamise Riigikohtule. soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, kohtumenetluse poolel on ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav kannatanu võivad ja mil võimalik kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. 3 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu 14.augusti 2008.a. kohtuotsusega tunnistati Margus Luuk süüdi KarS § 114 p 4 ja KarS § 25 lg 2 - 114 p 3,4 järgi ning karistati eluaegse vangistusega, KarS § 121 järgi 2 aastase vangistusega, KarS § 414 lg 1 järgi mõisteti Margus Luuk õigeks. Vastavalt KarS § 63 lg 2 lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõista eluaegne vangistus. Tõkend – vahistamine – jätta endiseks ning karistuse algust arvata alates kinnipidamisest 03.11.2007.a. Margus Luuk mõisteti süüdi KarS prg. 114 p.4 ja KarS prg. 25 lg 2 – 114 p.3,4 järgi süüdi selles, et tema isikuna, keda on 19.veebruaril 1991.a. karistatud ENSV Ülemkohtu poolt KarS § 100 järgi ehk tahtliku tapmise eest ja 21.veebruaril 1995.a. karistatud Harju Maakohtu poolt KrK § 101 p 8 järgi ehk tahtliku tapmise eest isiku poolt, kes on varem toime pannud tahtliku tapmise, st olles KarS § 114 p 4 tähendatud isik, pani toime tapmise vähemalt teist korda ja kahe või enama inimese suhtes, mis seisnes selles, et tema lõi ja torkas 03.novembril 2007.a. kella 02.30 paiku Harju maakonnas Anija vallas Mustjõe külas Ukuaru puhkekohas, sinna noorte koosviibimisele ilma kutsumata ilmudes ja sealt lahkumast keeldudes, eeluurimisel tuvastamata torke-lõikeriistaga:
- a)R. S., tekitades tema surma põhjustanud rindkereõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakul pool rindkere eespinnal koos IV roide läbilõike ja V roide ülaserva vigastuse ning südame vigastusega, samuti eluohtlikud tervisekahjustused - vasakut õlavart läbistava ja vasakusse rinnaõõnde tungiva torkelõikehaava vasaku õlavarre lagumis-välimisel pinnal ülemises kolmandikus, torke-lõikehaava vasakule poole rindkere külgpinnale koos VII roidevahemiku lihaste, rinnakelme ja vasaku kopsu alasagara vigastustega ning ulatusliku 4 lülisambani ulatuva lõikehaava kaela tagapinnale; samuti mitteeluohtlikud tervisekahjustused - lõikehaavad paremale poole näole, paremale randmele ja labakätele, pindmise torkelõikehaava vasaku rangluu piirkonda ning nahakriimustused paremale poole rinnale ja parema küünarvarre painutuspinnale, milliste kirjeldatud vigastuste tagajärjel R. S. suri saadud vigastustesse sündmuskohal;
- b)I. P., tekitades temale eluohtliku tervisekahjustuse lõikehaava rindkerele sisemise torakaalarteri ja kopsu vigastusega ning traumaatilise veririnnaga, mille tagajärjel vajas I. P. operatiivset ravi;
- c)S. L., tekitades temale eluohtliku tervisekahjustuse - torkelõikehaava parema reie välisküljele koos reiearteri haru vigastusega ja haavakanali kuluga reieluu taha, mille tagajärjel osutus vajalikuks S. L. erakorraline kirurgiline ravi; KarS prg. 121 järgi mõisteti Margus Luuk süüdi selles, et tema samal ajal ja samas kohas tekitas J. R. mitteeluohtliku tervisekahjustuse - lõikehaava vasaku käe selgmisele pinnale, mille tagajärjel tuli J. R. toimetada kiirabiga SA Tallinna Lastehaiglasse . APELLATSIOONIDE SEISUKOHAD: SISU JA MENETLUSOSALISTE Süüdistatav Margus Luuk väidab esitatud apellatsioonis, et kohtumenetlus maakohtus oli ühepoolne ja pealiskaudne. Kõik, mis juhtus, juhtus kakluse käigus, kus teda esimesena rünnati. Tema oli üksi aga ründajaid mitu. Seetõttu kasutas ta maast leitud eset. Antud kriminaalasjas puudub süüdistatava väitel motiiv ühe inimese tapmiseks ja kolme vigastamiseks. Veel rõhutab, et kriminaalasjas ei ole asitõendit – mõrvarelva, mida väidetavalt antud kuriteos kasutati. Arvab, et asjaolu, et tänase päevani ei ole leitud väidetavat mõrvarelva, on piisavaks aluseks kriminaalasja uueks uurimiseks. Kohus ei ole vaadanud läbi ka sellist olulist fakti nagu kehavigastuste tekitamine ettevaatamatusest enesekaitseks. Tema puhul ei ole toimunud õiglast kohtumõistmist vaid lähtuti sellest, et ta on varem sama paragrahvi järgi karistatud. 5 Süüdistatava kaitsja adv. N.Lausmaa taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse osalist tühistamist ja nimelt I. P. ja S. L. suhtes toimepandud süütegude kvalifikatsiooni ja KarS § 114 p 4 ja 25 lg 2 – 114 p 3,4 eest mõistetud karistuse – eluaegne vangistus – osas. Uue otsusega taotleb kaitsja kvalifitseerida Margus Luuki poolt I. P. ja S. L. suhtes toimepandu Kar<s § 118 lp-1 1 järgi ja mõista karistus selle sätte sanktsiooni piirides. Vähendada Margus Luukile mõistetud liitkaristust, lähtudes KarS § 45 lg 1 sätestatud tähtajalise vangistuse piirmäärast, mitte mõistes talle eluaegset vangistust. Apellatsiooni motiivid on järgmised. Margus Luuk ei tunnistanud end süüdi ja seletas kohtule, et temal puudus tahtlus tekitada eluohtlikke kehavigastusi või põhjustada kannatanu surma. Tema tuli Ukuaru puhkekohta, kuhu kannatanud olid tulnud sünnipäevapeole, rahumeelse kavatsusega võtta sealt kaasa eelmiste piduliste poolt jäetud tühi joogitaara. Kannatanud aga käitusid tema suhtes agressiivselt, ei lubanud alguses siseneda ja solvasid teda. Kui ta ära minna tahtis, hakkasid kannatanud teda kinni pidama ja tema suhtes vägivalda tarvitama, millega seoses ta oli sunnitud enda vabastamiseks võtma samas ruumis põrandal olnud noa, millega ta siis konkreetselt kellegi poole suunamata vehkis, et saada vaba väljapääsu. Sündmuskohal ei suunanud ta terariista kavatsuslikult mitte kellegi suunas, kuid kuna kannatanud, ja eriti S. hoidsid teda kinni ja takistasid lahkumast, siis võis juhtuda, et keegi nendest sai ka noaga haavata. Pärast seda lasid nad teda lahti ja ta sai ära joosta. Margus Luuk leiab, et ta tegutses hädakaitse seisundis. Kaitse esitab apellatsioonikaebuse lähtuvalt Margus Luuki seletusest, mille kohaselt tal tapmiskavatsust ei olnud ning ta tegutses hädakaitse seisundis. Kaitse arvates väärib Margus Luuki käitumise subjektiivse külje õigeks karistusõiguslikuks hindamiseks tähelepanu tema väide tegutsemise kohta hädakaitse seisundis, mille piire objektiivselt tema poolt ületati, arvestades torke-lõikehaavu tekitava eseme kasutamist tema poolt. Nimetatud väited sündmuskoha olukorra subjektiviise hindamise kohta Margus Luuki poolt hädakaitse seisundina 6 leiavad kaitse arvates kinnitust kannatanute ütlustega tuvastatud objektiivse olustikuga. On tuvastatud, et Margus Luuk oli üksi, kuivõrd tema kaaslased , kes koos temaga sündmuskohale sõitsid, jäid sündmusest sisuliselt kõrvale. Kannatanud, kelle eesmärk oli resoluutselt tõrjuda võõrast isikut, kes oli ilmunud peopaika ja keda oli kokku ca 30 isikut, ümbritsesid Margus Luuki korrapäratu kogumina ning igaüks neist püüdis anda selleks omapoolset panust. Ilmselt vähese elukogemuse ja tarvitatud alkoholi tõttu ei osanud ükski nendest õigesti hinnata torke-lõikerelvaga varustatud isikust lähtuvat ohtu ning kogunesid tema ümber, selle asemel, et eemale hoida. Objektiivselt on see asjaolu kaitse arvates tõendatud S. L. ja J. R. tekitatud lõikehaavade asukohaga jala või käe välisküljel. Subjektiivselt aga võis kannatanute kogunemine tema ümber olla Margus Luuki jaoks hinnatav rünnakuna tema vastu, mille tõrjumiseks ta pidas vajalikuks torke-lõikeriista kasutamist. Sellises konfliktsituatsioonis on isikul võimatu objektiivselt hinnata temale endale suunatud rünnaku taset ja selle raskusastet ning tal ei ole aega oma võimalusi rahulikult hinnata. Seega ei saa torke-lõikeriista kasutamist tema poolt ning sellega eluohtlike kehavigastuste tekitamist hinnata mitte niivõrd kaudse tapmise tahtlusena võimalikult suure isikute ringi suhtes, vaid juba viidatud hädakaitse piiride ületamisena tema poolt, mille tulemusena ta tekitas objektiivselt kannatanutele eluohtlikke tervisekahjustusi. Margus Luuki poolt toimepandu kvalifitseerimine oleks seega õigem lähtuvalt tekitatud tagajärjest. Kaitse leiab, et Margus Luuki poolt R.S. tapmise suhtes kohtu poolt kohaldatud kvalifikatsiooni võib lähtuvalt tagajärjest ja kohtualuse isikust hinnata õigeks. Teiste kannatanute osas peaks aga tagajärgedest lähtuvalt Margus Luuki süüteod olema kvalifitseeritud KarS § 118 lp.1 1 järgi I. P. ja S. L. suhtes ning Kars § 121 järgi kannatanu J. R. suhtes. Kohus on sisuliselt seda loogikat kohtualuse süütegude hindamisel juba kasutanud, kuid üksnes kannatanu J. R. tekitatud kehavigastuste suhtes . Kaitse leiab, et kohtuotsuse põhjenduste selles osas ilmneb ebajärjekindlus tuvastatud asjaolude hindamisel, mis ei ole seaduse ühetaolise 7 kohaldamise põhimõttest lähtuvalt lubatav. Lähtudes sellest, et Margus Luuki poolt toimepandu kuulub osaliselt kvalifitseerimisele kergemat karistust ettenägeva sätte järgi, taotleb kaitse Margus Luukile mõistetud karistuse vähendamist. Kohus on Margus Luukile eluaegse vangistuse mõistmisel lähtunud kaalutlusest, nagu oleks Margus Luukil olnud kavatsus oma tegudega tekitada võimalikult palju kahju, millest lähtuvalt on kohus leidnud, et selliste isikuomadustega kohtualuse adapteerimine ühiskonda on võimatu. Kaitse leiab, et selline hinnang kohtualuse isikule ja tema poolt toimepandule ei ole objektiivne . Ülalpool on juba põhjendatud, millistest asjaoludest lähtuvalt leiab kaitsja, et subjektiivsest küljest oli Margus Luuki käitumise motiiviks tekkinud konfliktsituatsiooni ebaõige hindamine tema poolt ja sellest lähtuvalt vägivaldne käitumine, mis ei olnud suunatud konkreetselt mitte ühegi kannatanu elu ja tervise vastu. Seega leiab kaitsja, et eluaegse vangistuse kohaldamine Margus Luuki suhtes ei ole vajalik. Kaitsja apellatsioonile on esitanud vastuväited kannatanud I. P. ja S. L. ning kannatanu E. K., kes on tapetu R. S. ema. Kannatanud ei nõustu kaitsja apellatsioonis esitatud väidetega. Kaitsja apellatsiooni põhjendusi peavad kannatanud lausdemagoogilisteks ja kannatanute suhtes solvavateks. Kannatanute arvates kordab kaitsja oma sarimõrvarist kaitsealuse uusi väljamõeldisi ja seda argumenteerimata. Kannatanud ei nõustu ka seisukohaga, et M.Luugil ei olnud tapmiskavatsust, mida kaitsja arvates kinnitab ka S. L. ja J. R. tekitatud vigastuste asukoht jala või käe välisküljel. Kaitsja seisukoha lükkavad ümber kannatanute arvates süüdistatava poolt R. S. tekitatud professionaalsed surmahoobid, mis ei jätnud viimasele mingit ellujäämisvõimalust ja I. P. südamepiirkonda pussitamine, kusjuures I. P. ellujäämine peale sedavõrd rasket vigastust oli haruldane õnneasi. Kannatanud peavad esitatud taotlust M.Luugi tegevuse ümberkvalifitseerimiseks ja temale mõistetud karistuse vähendamiseks põhjendamatuks. 8 Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsioone. Prokurör vaidles nendele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega tuli alljärgnevatele järeldustele. Apellatsioonides ei ole esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ega asjaolusid ning nendes taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava käitumisele antud juriidilise hinnangu muutmist kannatanute S. L. ja I. P. suhtes toimepandud tegevuse osas ning R. S. tapmisel M.Luugi hädakaitseseisundis tegutsemise tunnistamist. Sellest tulenevalt taotletakse ka M.Luugile mõistetud karistuse kergendamist ja tema karistamist tähtajalise vangistusega. Sellest taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü , tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse osas, on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja põhjalikult motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatava süüküsimuses. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks eelistab ühelt poolt süüdistatava ja teiselt poolt kannatanute ning tunnistajate sisuliselt erinevate ja omavahel vastuolus olevate ütluste puhul, just kannatanute ja tunnistajate ütlusi. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb nii süüdistatava kui ka kannatanute ja 9 tunnistajate poolt antud ütluste põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav . Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi pööranud tähelepanu ka süüdistatava poolt kohtumenetluses esitatud versioonile toimunust ja ka kaitsja poolt kohtuvaidluses esitatud väidetele ning motiveeritult need ümber lükanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et süüdistatava väited hädakaitseseisundis tegutsemise kohta on paljasõnalised ning vastuolus mitte ainult kannatanute ja kannatanutega koos olnud tunnistajate ütlustega vaid ka süüdistatavaga koos olnud tunnistajate ütlustega. Esitatud apellatsioonides korratakse sisuliselt neid väiteid, millistega vaidlustati süüdistust maakohtus. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, , peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Põhjalikult on maakohus motiveerinud ka M.Luugi käitumisele antud juriidilist hinnangut ja maakohtu järeldus selles, et M.Luugi tegevus kannatanute S. L. ja I. P. suhtes on kvalifitseeritav tapmise katsena on kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga, millele on otsuses tehtud ka asjakohased viited. 10 Kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi kuna nõustub nendega täielikult. Süüdistatava apellatsioonis rõhutatud asjaolu, et käesolevas kriminaalasjas ei ole leitud tapmise vahendit – nuga või sellesarnast eset – ja seetõttu tuleb uurimine uuesti läbi viia, on asjakohatu ja seadusega vastuolus. Esiteks, ei näe kehtiv kriminaalmenetlus ette kriminaalasja saatmist täiendava uurimise läbiviimiseks. Teiseks, ei oma kohtukolleegiumi arvates asjaolu, et n.ö. mõrvarelva ei ole leitud ka määravat tähtsust M.Luugi süüküsimuse otsustamisel. Kui M.Luuk ise sellele niivõrd olulist tähelepanu osutab, siis olnuks tema huvides anda ütlusi , kuhu jäi peale kuriteo toimepanemist tema poolt kasutatud nuga. Kuna on tuvastatud, et M.Luuk võttis sündmuskohale minnes kaasa noa ja et just tema tekitas kannatanutele lõike-torkehaavad, siis asitõendi puudumine ei mõjuta mingilgi määral M.Luugi süüküsimuse otsustamist ja tema käitumisele juriidilise hinnangu andmist. Kohtukolleegium ei ole tuvastanud asjaolusid, millised tingiksid M.Luugile mõistetud eluaegse vangistuse kergendamist ja temale tähtajalise vangistuse mõistmist. Süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lgs 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega, arvestab tema eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. M.Luuk on mõistetud süüdi raskeimas isikuvastases kuriteos ja seda mitme kvalifitseeriva asjaolu esinemisel, mis kohtukolleegiumi arvates mõjutab süü suurust. Veel on süü suuruse tuvastamisel arvestatav ka toimepandud tapmise laad. M.Luuk tungis erapeole ja tema käitumine oli konflikti provotseeriv. Tema tegevuse eesmärgipärasust kinnitab fakt, et nuga oli tal eelnevalt kaasa võetud. Eeltoodu kinnitab, et M.Luugi poolt toimepandud tapmises ja tapmise katsetes ei olnud midagi juhuslikku. Ka ei ole M.Luugi varasemat elukäiku arvestades võimalik teha vastupidist järeldust. M.Luuk on varem kahel korral karistatud tahtliku tapmise eest. Ta viibis kinnipidamiskohas 17 aastat ning sisuliselt aasta peale vangistusest vabanemist pani toime analoogilise raske isikuvastase kuriteo. Kõik tema poolt toimepandud tapmised on 11 toimepandud alkoholijoobes, terariista kasutades ja kõikidel juhtudel on tema hinnang toimepandule olnud ennastõigustav. Need asjaolud omavad kohtukolleegiumi arvates määravat tähtsust M.Luugile karistuse mõistmisel just eripreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Tegemist on retsidiiviga, mis annab põhjendatud aluse järeldada, et isik ei allu resotsialiseerimisele. M.Luuk ei ole teinud endale mingeid järeldusi varasematest karistustest ega ka arutatavast toimepandud kuriteost. Ta ei ole kuriteo toimepanemist kohtumenetluses kahetsenud ning asunud esitama kaitseversiooni, mis leidis ilmselget ümberlükkamist. Kohtukolleegium leiab, et M.Luugi isikut ei iseloomusta mingid positiivsed tegurid, millised võiksid mõjutada temale mõistetud karistuse vähendamist. Mingeid täiendavaid asjaolusid, mida maakohus ei oleks arvestanud M.Luugile eluaegse vangistuse mõistmisel, ei ole ka apellandid esitanud. Apellatsioonikohtu istungil esitas süüdistatav taotluse, et temale tagastataks asitõendina kriminaalasja juures olevad temale kuuluvad riideesemed. Prokurör ei vaielnud sellele taotlusele vastu. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja süüdistusaktiga tegi kindlaks, et nende dokumentide järgi ei ole võimalik eristada kannatanute riideesemeid süüdistatava riietest. Kuna süüdistataval on õigus temale kuuluvad riided tagasi saada leiab kohtukolleegium, et temale kuuluvad riideesemed, mis on käesoleva kriminaalasja juures asitõenditena tuleb kindlaks teha kohtuotsuse täitmise käigus. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 14.augustist 2008.a. Margus Luugi suhtes muutmata. 12 Julia Katškovskaja Randmäe Ivi Kesküla Ene