1-08-7082\8

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.november 2008.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 12.november 2008.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-08-7082 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kriminaalasi Roman Kozintsevi süüdistuses üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör Natalia Lebed Prokurör Natalia Lebed Süüdistatav Roman Kozintsev (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses, erinevus on elukohas, mis käesoleval ajal XXX XXX XX ) Kaitsja RESOLUTSIOON KarS § 118 p.1 järgi Maakohtu otsus 3.oktoobrist 2008.a. Adv. Leanika Tamm Tühistada Harju Maakohtu otsus 3.oktoobrist 2008.a. Roman Kozintsevi õigeksmõistmises KarS prg. 118 p.1 järgi ja tsiviilhagi rahuldamata jätmise osas. Teha uus o t s u s , millega 1) Tunnistada Roman Kozintsev süüdi KarS prg. 118 p.1 järgi ja karistada teda 5 (viis) aastase vangistusega. Karistusest lugeda kantuks 2 eelvangistuses viibitud aeg 16.jaanuar 2008.a. kuni 21.juuli 2008.a.,s.o. 6 kuud ja 6 päeva. Ärakandmisele kuulub 4 aastat 5 kuud ja 24 päeva. Karistusaja algust lugeda Roman Kozintsevi vanglasse saabumise päevast. 2) Kannatanu S. Š. tsiviilhagi rahuldada ja mõista Roman Kozintsevilt tsiviilhagi katteks S. Š. kasuks välja 1700 krooni 3) Välja mõista Roman Kozintsevilt menetluskulude katteks riigituludesse • sundraha 10875.- krooni. • ekspertiisitasu 2875 krooni. • Kohtukulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. 10220034800017 SEB pangas või arvele nr. 221023778606 Hansapangas, viitenumber

1. Kohtukulud on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Eelnimetatud tähtajal kohtukulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus kohtukulude osas sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. 4) Asitõendite suhtes maakohtu otsusega võetud meedete osas jätta kohtuotsus muutmata. 5) Esitatud apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: 3 Harju Maakohtu otsusega 3.oktoobrist 2008.a. mõisteti Roman Kozintsev temale KarS prg. 118 p.1 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi jäeti rahuldamata. Roman Kozintsev oli kohtu alla antud ja teda süüdistati selles, , et tema
2. jaanuaril 2008, ajavahemikul kella 02.00-st kuni kella 02.40-ni, viibides õues, City kasiino ees, mis asub aadressil XXX XXX XX, tekitas kannatanule, S. Š. noahaavad: kõhuõõnde ulatuv torke-lõikehaav vasakul pool tagumisel kaenlajoonel ca
3. –
4. roide kõrgusel koos põrna vigastusega, torke-lõikehaav paremal pool kõhul rangluujoonel roidekaarest 2-3 cm madalamal (esines kahtlus parema neeru vigastusele) ning torke-lõikehaavad keskkõhu ja ristluu piirkonnas (pindmised vigastused); vigastustega kaasnes verikõht. Vastavalt isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 50 18.02.2008 olid tervisekahjustused eluohtlikud. Maakohus leidis, et Roman Kozintsev tuleb õigeks mõista tema süüdistuse tõendamatuse tõttu. Kohus tuli järeldusele, et ei saa välistada süüdistatava tegutsemist hädakaitseseisundis, kuid ei saa seda usaldusväärsete tõendite puudumise tõttu ka tuvastatuks lugeda. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Prokurör taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist Roman Kozintsevi suhtes ja uue otsusega tema süüdimõistmist KarS prg. 118 p.1 järgi ja karistamist 6 aastase vangistusega. Samuti taotleb prokurör kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi rahuldamist. Prokurör leiab, et maakohus ei kaalunud kohtuotsuse tegemisel kõiki asjaolusid, ei hinnanud argumente kogumis, nagu seda nõuab KrMS §
5. Roman Kozintsevi ütluseid ei pea prokurör usaldusväärseteks, kuna tema ütlused on vastuolus nii kannatanu S.Š. antud ütlustega, kui ka teiste kogutud tõenditega. Kohtulikul uurimisel leidis tõendamist süüdistatava Roman Kozintsevi poolt raske tervisekahjustuse tekitamine, millega põhjustati oht kannatanu S.Š. elule. Kohtu arvates tõenäoline, et nii süüdistatav kui kannatanu püüavad sündmust kajastada endale soodsas suunas. Prokurör nõustub, et Roman Kozintsev on andnud kohtule ennast õigustavaid ja paljasõnalisi ütlusi eesmärgiga vabaneda süüst ja vastutusest, selles võib tõepoolest seista soodne suund. Kuid oletada, et kannatanu püüab sündmust kajastada endale soodsas suunas , ei ole asjakohane, seda enam, et kannatanu peale mitme noahaavade saamist oli raskes seisundis ja jäi ellu tänu kiire ja kvaliteetse arsti abi osutamisele. Kohtuliku uurimise käigus väitis Roman Kozintsev, et peale administraatori R. A. poolt tehtud palvet lahkuda baarist, nemad ei lahkunud kohe, vaid peale seda, kui kannatanu kutsus Roman Kozintsevi välja. Antud ütlused on lükatud ümber kannatanu Š. Š. ja tunnistaja R. A. poolt antud ütlustega. Roman Kozintsev väidab, et esimesena ründas teda noaga kannatanu, siis kannatanu sõber ja kõikides kehapiirkondades olid tal noahaavad, seal hulgas ka 4 selja peal. Antud ütlused samuti ei vasta tõele, kuna isiku ekspertiisiaktist nr 107 nähtub, et torkehaavad olid tuvastatud Roman Kozintsevil ainult mõlema jala reie ja sääre piirkonnas, selja piirkonnas torkehaavad puuduvad. Kohus leidis, et ekspertiisiarvamuses kannatanu S.Š. tekitatud vigastuste kohta on öeldud, et vigastused võisid olla tekitatud kannatanu poolt kirjeldatud viisil, kuid puuduvad andmed selle kohta, kas vigastused võisid olla tekitatud süüdistatava poolt kirjeldatud viisil. Samal ajal kohus aktsepteeris mõlemad kohtumeditsiiniekspertiisid ja ei pidanud vajalikuks vastavalt KrMS § 295 lg 1 ekspertiisi määramist oma algatusel. Kohtuistungil rääkis Roman Kozintsev, et võttis noa kannatanu käest, puhastas vastu püksiäärt ja tahtis selle jope taskusse panna. Eeluurimisel ( tl 111, ülekuulamine toimus 25.01.2008.a ) rääkis, et ei mäleta, kus ta noa võttis. Peale ütluste avaldamist KrMS § 289 alusel, selgitas Roman Kozintsev, et 25.01.2008.a ülekuulamisel ei mäletanud midagi, kuna kaks täiskasvanud meest mängisid tema peaga jalgpalli ning ta polnud võimeline andma täiuslikke ütlusi. Kuid avaldatud protokollist nähtub, et ülekuulamine 25.01.2008.a toimus kaitsja juuresolekul, ülekuulamisel täpsustas Roman Kozintsev oma ütlusi ja ei loobunud ütluste andmisest tervislikel põhjustel. Vaatamata sellele, nagu kohtuistungi protokollist nähtub, Roman Kozintsev teeb vahet löökide ja vehkimise vahel, väidab ta, et kannatanut noaga ei löönud, vaid vehkis noaga ja riivas noaga, kuidas tekkisid kannatanul sügavad noahaavad, et tea, kaitses end kätega ja kuidas juhtus nii, et kannatanul on kaks noahaava seljal – ei oska seletada. Hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele ning see rünne peab olema vahetu või peab olema vahetu oht ründeks. Antud juhul ei saa lugeda Roman Kozintsevi tegevust S.Š. ja S.Š. õigusvastase ja vahetu ründe vastu hädakaitseks, kuna puudus nii rünne kui ka oht ründeks. Konflikt tekkis ainult Š. ja Kozintsevi vahel. Nimelt, nemad olid administraatori ettepanekul sunnitud lahkuma baar-kasiinost. Tunnistajaid, kes vahetult nägid Š. noalöökide tekitamist ei ole. Kellele konkreetselt kuulus libliknuga – ei ole teada. Kuid kannatanu ja tunnistaja Š. nägid nuga nimelt Kozintsevi käes, nimelt Kozintsevi käest oli tunnistaja A. Š. noa ära võtnud. Äravõetud noa A. Š. edastas politseile, varjamata, kuidas see nuga tema kätte sattus, seega on absoluutselt loogiline, et A. Š. kirjeldas nuga kohtuistungil. Üksnes oletuste pinnalt ei saa eeldada, et nuga võis kuluda pigem kannatanule või tema sõbrale A.Š., kui süüdistatav R.Kozintsevile. Jah, R. Kozintsev on kinnitanud, et noa kaasaskandmiseks tal vajadust ei ole kuna on tegelenud võitluspoksiga., kuid tunnistaja A.Š. ka kinnitas, et tegeles poksiga. Kohus põhjendamatult tuli järeldusele, et kuna kannatanu ka varem langenud noarünnaku ohvriks, on pigem tõenäoline, et kannatanu kandis kaasas nuga. Igal inimesel on ohutaju tase, ümbritseva olustiku psühholoogilise taju tase väga individuaalne. On olemas inimesi, kes pole kunagi langenud kallaletungi ohvriks, kuid turvalisuse kaalutlusel kannavad endaga kaasas nuge, gaasiballoone jne. 5 Ning vastupidi, kui kindlustunne on piisavalt tugev, isegi need isikud, keda on kunagi rünnatud, ei tunne vajadust kanda endaga kaasas enesekaitsevahendeid. Seega, isegi kui kannatanut S.Š. mõned aastat rünnati, pole absoluutselt mingit alust eeldada, et tal võis nuga kaasas olla. A. Š., nähes oma sõpra ohtlikus situatsioonis, hakkas tegutsema konkreetselt, selleks et nuga ära võtta. A.Š., olles kannatanu sõber, andis järjekindlaid, ilma oluliste vastuoludeta ütlusi. A. Š. kinnitas, et ei näinud, kuidas väljaspool baarkasiino ruume Š. noaga löödi. Tunnistaja R. A. – andis korralduse lahkuda ruumidest just R. Kozintsevile ja S.Š., s.o. nendele, kelle käitumine oli konfliktne. Kannatanu mäletab hästi, et R. Kozintsev tuli baari agressiivses olekus ja otsis põhjust konfliktiks. Seepärast on absoluutselt selge, miks administraator R. A. ei tahtnud lasta baari tagasi juba noaga tuharate piirkonda haavata saanud Roman Kozintsevit, kuna nimelt tema provotseeris konflikti. See fakt, et kannatanu rahulikult väljus baarist ilma A.Š., tõestab seda, et kannatanu ei oodanud R. Kozintsevi poolt tõsist ohtu, kuid noahaavade lokaliseerimine kannatanul (2 torke-lõikehaava selja piirkonnas) kinnitab, et kannatanu tõesti sai 2 korda haavata noaga selga oodates seda kõige vähem. Käesolevas süüdistusasjas on tuvastatud, et kannatanut ei löödud mitte üks kord vaid rohkem noaga kõhu ja selja piirkonda. Tunnistaja A. Š. andis politseile välja noa kokkupanduna, kuid noaterale jäid verejäljed. A. Š. pole noatera puhtaks pühkinud. DNA ekspertiis tegi kindlaks A.Š. kuuluvate jälgede olemasolu noapidemel, noateral olid R.Kozintsevi jäljed. R.Kozintsevi riietel – olid ainult A. Š. ja R.Kozintsevi jäljed. See, et noapidemel pole R.Kozintsevi DNA jälgi tõendab seda, et nuga oli A.Šabanovi käes alles peale seda, kui seda oli hoidnud R.Kozintsev, järelikult ka kannatanut löödi enne kui R.Kozintsevi. Selline järjestikkus just kajastabki sündmuste arenemiskäiku vastavalt Š., Š. ja K. ütlustele ja lükkab ümber R.Kozintsevi ütlused. Kannatanul Š. olevate torke-lõikehaavade lokalisatsioon ja iseloom lükkavad ümber R.Kozintsevi ütlused selle kohta, et ta ei löönud, vaid vehkis noaga. Lüües kannatanut mitmel korral noaga selja ja kõhu piirkonda, pidas Roman Kozintsev võimalikuks, et saabub oht kannatanu tervisele ning sisimas ta ka soostus sellega . Seega, lüües korduvalt noaga selja ja kõhu piirkonda, s.o. elutähtsa organi piirkonda, oli Roman Kozitsev`ile selge enda käitumise objektiivne ohtlikkus ning tema tegevus ei viita tõsimeelsele lootusele, et tagajärg ei saabu, ta möönis mistahes tagajärje saabumist. Arvestades ülalnimetatud asjaolusid, leian, et Roman Kozintsevi käitumises on tuvastatud KarS § 118 p 1 nii objektiivne kui subjektiivne koosseis. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Vastavalt KrMS § 15 lg 1 sätetele Maakohtu kohtulahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Kannatanu S.Š. ja tunnistaja A.Š. kohtuliku uurimisel ülekuulamise käigus olid kained , kannatanu kinnitas, et mäletab kõike, 6 vaatamata sellele, et 16.01.2008.a oli alkoholijoobes. Tunnistaja A.Š. ütles, et saab objektiivsed ütlusi andma. Roman Kozintsevi suhtes on kannatanul ja tunnistajal kohustus rääkida tõtt ning vastavalt seadusele on kannatanu ja tunnistaja hoiatatud valeütluste andmise eest. Ei ole tuvastatud, et S. Š. ja A.Š. oleks andnud kohtueelsel uurimisel teistsuguseid ütlusi kui kohtulikul uurimisel, kuna kohtumenetlusel ei ole avaldatud kannatanu ja tunnistaja poolt eeluurimisel antud ütlusi, et kontrollida nende usaldusväärsust. Kannatanu ja tunnistajate ütluste hindamisel tuleb arvestada sündmuse aega, tunnistajad nägid sündmust erinevatel ajahetkedel, inimese ruumitaju on erinev, aspektid, millele keskendutakse on paratamatult erinevad. Kannatanu ja tunnistajate ütlustes ei esine vastuolusid, neis sisalduva informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Apellatsioonikohtu istungil toetas prokurör esitatud apellatsiooni, süüdistatav ja tema kaitsja vaidlesid sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega leiab, et apellatsioon kuulub rahuldamisele. Maakohtu poolt Roman Kozintsevi õigeksmõistmine temale KarS prg. 118 p.1 järgi esitatud süüdistuses on põhjendamatu. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega. Süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel juhindub kohtukolleegium Riigikohtu kestvast praktikast, mille kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05; 3-1-1-89-06;3-1-1-85-07). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul on võimalik süüdimõistva kohtuotsuse tegemine ilma apellatsioonikohtu istungil vahetult tõendeid – kannatanu ja tunnistajate ütlusi - uurimata. Maakohtu istungil on nii kannatanu kui ka tunnistajad üle kuulatud. Süüdistatav on samuti ülekuulatud ja tal on olnud võimalus esitada küsimusi nii kannatanule kui ka ülekuulatud tunnistajatele. Kohtulik uurimine on toimunud võistleva menetluse reegleid järgides. Kõik ülekuulamised on protokollitud ja maakohtu istungi protokoll on apellatsioonikohtu istungil avaldatud. Ka Riigikohus on korduvalt märkinud , et apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige ikkagi esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. . Üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahenditut uurimist ei toimu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et uute faktiliste asjaolude tuvastamine ringkonnakohtus peaks kujunema erandlikuks ja 7 seda eelkõige juhtudel, kui peale esimese astme kohtuotsuse tegemist on asjas ilmnenud täiendavaid tõendeid. Milline olukord tingib tõendite vahenditu uurimise ja milliseid tõendeid vahenditult uurida, selle määrab igal konkreetsel juhul protsessi iseloom. Ka prokurör ei ole esitanud apellatsioonis taotlust kannatanu ja tunnistajatel ülekuulamiseks apellatsioonikohtu istungil. Apellatsioonikohtu põhjendused on järgmised: 1) Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu otsuses toodud õigeksmõistmise põhjendustega. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsuses ja ka faktiliselt tuvastatud kuriteo asjaolud välistavad süüdistatava õigeksmõistmise tõendamatuse tõttu. KrMS prg. 309 lg 2 tehakse õigeksmõistev kohtuotsus muuhulgas , kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav. Seejuures nimetatud alusel õigeksmõistmine ei tähenda seda, et süüdistatavale inkrimineeritud tegu ei ole kuritegu vaid seda, et ei ole leidnud tõendamist, et süüdistatavale kuriteona inkrimineeritud tegu on tema poolt toime pandud. Eeltoodu omakorda tähendab aga seda, et tegemist on n.ö. avastamata kuriteoga ja loogiline on, et sellisel juhul peaks ka kuriteo toimepannud isiku tuvastamine e. kriminaalasja uurimine jätkuma. Käesoleval juhul on kohtukolleegiumi arvates vastuvaidlematult tõendatud ja vastupidine seisukoht ei tulene ka maakohtu otsusest ka , et kannatanul esinenud lõike-torkehaavad olid tekitatud tema poolt. Seda fakti ei ole välistanud ka süüdistatav ei maakohtu istungil ega ka apellatsioonikohtu istungil. Seega tuleb käesoleval juhul otsustada, kas Roman Kozintsev on süüdi temale KarS prg. 118 p.1 järgi esitatud süüdistuses või esinevad õigusvastasust välistavad asjaolud ning ta kuulub õigeksmõistmisele. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus esitades vaidlustatud kohtuotsuses vaid argumendid, miks ta ei ole võimeline tõendeid hindama, on sisuliselt distantseerunud tõendite hindamisest. 2) Andmaks hinnangut vaidlustatud otsuses esitatud maakohtu järeldustele, leiab kohtukolleegium, et põhjendamatult suurt osakaalu on maakohus osutanud asjaolule, et ei ole täpselt tuvastatav, kellele kuulus sündmuse käigus kasutatud nuga e. , kes – kas kannatanu või süüdistatav väljusid kasiinost noaga. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul ei oma nimetatud küsimus määravat tähtsust süüdistatava süüküsimuse otsustamisel. Süü tuvastamise seisukohast ei ole kohtukolleegiumi arvates määrava tähtsusega ka see, kas tegemist on sama noaga, mis saadi sündmuskohalt ja millega oli juba peale arutatavat sündmust tekitatud süüdistatavale vigastusi. Vaidlustatud kohtuotsusega on tõendatud ning selles ei ole sisuliselt ka vaidlust, et kannatanul esinenud noahaavad tekitas temale süüdistatav. Maakohtu otsuses on ka märgitud, et R.Kozintsev sisuliselt ei eita kannatanu löömist, kuid seletab, et see võis juhtuda maadluse käigus enesekaitseks. Seega ei ole kohtukolleegiumi arvates tõsiseltvõetav ka maakohtu seisukoht, et noa kuulumist kannatanule justkui kinnitab asjaolu, et ta on ka varem 8 noarünnaku ohvriks langenud ja vastupidi noa mittekuulumist süüdistatavale välistab tema varasemalt võistluspoksiga tegelemisel saavutatud füüsiline vorm, mis võimaldab konflikti lahendamist selliselt, et selle tagajärjeks oleks maksimaalselt verevalumid. Vastupidiselt maakohtule leiab kohtukolleegium, et reaalne elu on näidanud, et võistluspoksiga tegelenud isikud ei tunneta tihti neid poksiringi piire ja poksiringis lubatud tegevus kandub üle nende tavaellu, kus kehtivad aga teised reeglid. Eriti omane on see isikutele , kes spordiga tegelemise ajal ei ole saanud endale vajalikku sportlikku tunnustust ja sellest tulenevat enda üleoleku tunnetamist ausas võistlusspordis. Tavaelus on enda üleoleku näitamine kergem, sest seal saab valida endast nõrgemaid vastaseid või võrdse vastase puhul valida relvi. Selle kinnituseks on pilguheit Roman Kozintsevi karistusregistrisse. Ta on varem karistatud kolmel korral varemkehtinud KrK prg. 195 lg 2 järgi. Nendest 29.augusti 2002.a. kohtuotsusega mõisteti Roman Kozintsev süüdi selles, et peksis naisterahvast käte ja jalgadega vastu pead, keha, nägu ja 28.novembri 2002.a. kohtuotsusega on ta mõistetud süüdi selles, et lõi rusikaga näkku eakale meeskodanikule. Mõlemad vägivallatsemised on pandud toime alkoholijoobes. Seega erinevalt maakohtu poolt rõhutatud asjaoludele, on kohtukolleegiumi arvates käesoleval juhul süüdistatava süüküsimuse otsustamise seisukohast enama tähtsusega järgmised tuvastatud asjaolud, milles vaidlust ei ole. Esiteks, nagu öeldud, et kannatanule tekitas temal esinenud lõike-torkehaavad süüdistatav. Teiseks, kannatanul esines neli lõike-torkehaava, kusjuures kaks nendest selja piirkonnas. Kolmandaks, kannatanu oli raskes joobeastmes – tema veres tuvastati etüülalkoholi 3,00 promilli. R,Kozintsevil oli tuvastatud keskmine joove (2,01 promilli). 3) Õige on maakohtu hinnang tõenditele selles osas, et käesoleval juhul esineb olukord, kus on ainult n.ö. sõna-sõna vastu. Edasi märgib maakohus, et tõendite hindamist raskendab asjaolu, et mingeid tõendeid , mis laseksid kohtul eelistada kannatanu ütlusi süüdistatava omadele või vastupidi, kohtu käsutuses ei ole. Kohtukolleegium märgib, et sellepärast , et mingeid tõendeid rohkem ei ole, ongi kujunenud n.ö. sõna-sõna vastu olukord. Samas ei võta selline olukord ära kohtult kohustust tõendeid hinnata, neid analüüsida ja olukorras , kus jäävad kõrvaldamata kahtlused, need süüdistatava kasuks tõlgendada. Ka Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-94-04 märkinud, et üldpõhimõttena kehtib, et situatsioonides, kus on ainult nö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu - hinnata argumente kogumis. Üksik tõend tuleb koos teiste teada olevate asjaoludega paigutada nö üldhinnangusse. Alles kogu tõendusliku baasi alusel saab otsustada selle 9 üle, kas isik on süüdi või mitte. Ka siis, kui ühestki tõendist iseseisvalt ei piisa selleks, et käsitleda konkreetset isikut antud süüteo toimepanijana, on võimalik, et asjaolud kogumis koos ühe tõendiga võivad kohtul kujundada vastava veendumuse. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud , et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Riigikohtu otsus 3-11-74-05). 4) Kohtukolleegium, hinnanud maakohtu poolt vahetult uuritud tõendeid, kõrvutades süüdistatava ja kannatanu ütlusi teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja hinnates nii süüdistatava kui ka kannatanu poolt esitatud argumente kogumis , eelistab usaldusväärse tõendina kannatanu ütlusi, millistes kajastatud sündmuste käik on võrreldes süüdistatava poolt pakutuga usutavam nii eluliselt, kui ka haakub kriminaalasjas vaidlustamata tuvastatud asjaoludega. Mõjuvamaks argumendiks, mis süüdistatava ja kannatanu ütluste hindamisel annab aluse eelistada just kannatanu ütlusi, on see, et kannatanule oli löödud kaks korda noaga selga. Teisiti ei ole kohtukolleegiumi arvates võimalik tekitada selliseid vigastusi, mis kannatanul seljapiirkonnas tuvastatud oli. Tegemist oli tugevate löökidega, mis vigastasid ka siseorganeid, mistõttu ei pea kohtukolleegium võimalikuks selle tekitamist viisil, kuidas seda kirjeldas süüdistatav. Kohtukolleegium on kindlalt veendunud, et ükskõik, milline oli konfliktsituatsioon enne , kuid kui relvastamata vastane on relvastatud konflikti osalise poole seljaga, on välistatud konflikti relvastatud osalise viibimine hädakaitseseisundis. Sellisel juhul ei saa rääkida ei vahetult olemasolevast ega ka eelseisvast õigusvastasest ründest kuna sellise isiku tegevus, kes seisab teise, relvastatud isiku poole seljaga, ei saa olla ohtlik relvastatud isikule. Kui isegi eeldada, et nuga oli esialgselt kannatanu käes ja süüdistatav võttis selle kannatanult ära nagu seda väidab süüdistatav, siis kohtukolleegiumi arvates muutus süüdistatav sellest momendist ründajaks pooleks. Ebausutav on olukord, kus kannatanu, teades vastasel relva olemasolust ja tajudes vastase agressiivset meelestatust, talle teadlikult ise selja pöörab. Sellises olukorras lööb igal inimesel välja teatud enesealalhoiu instinkt ja seda enam inimesel, kes on ka varem noarünnaku ohvriks langenud. Selja tagant rünnatakse inimest siiski ootamatult. Ka ei ole usutav, et isik, kes teab, et tema vastasel on nuga ja näeb nuga vastase käes, et see isik, olles ise relvastamata, hakkaks n.ö. paljaste kätega ründama ja seda veel mitmeid kordi ning järjekindlalt. Veel arvestab kohtukolleegium seda, et kannatanule oli tekitatud neli lõike-torkehaava. Kui uskuda süüdistatavat, et noa võttis ta kannatanu käest, siis arvestades kannatanu rasket joobeastet ja temal esimes(t)e vigastus(t)e olemasolu, oli tema vastupanu, mida ta süüdistatava väitel osutas, juba maha surutud ja vähemalt viimas(t)e löökide puhul ei saa kuidagi rääkida nende 10 tekitamisest hädakaitseseisundis. Raskes joobes ja eluohtlike noahaavadega inimene ei saa tekitada enam ohtu noaga relvastatud isikule. Roman Kozintsevil esinenud noavigastused on juba peale kuriteo toimepanemist tekitatud kannatanu sõbra – sündmuskohale saabunud tunnistaja A.Š. poolt. Seda on kinnitanud tunnistaja ise ja selles faktis on ka algatatud kriminaalasi. Kaitsja seisukohta, et tunnistaja A.Š. ütlusi ei saa käesolevas kriminaalasjas hinnata usaldusväärsetena seetõttu, et ta on samas sündmuses kahtlustatav, kohtukolleegium ei jaga. Tegemist on kahe eraldi kuriteosündmusega. Kohtukolleegium leiab, et Roman Kozintsev, lüües raskes joobes ja noahaavadega inimest noaga , on vaieldamatult ise juba ründajaks pooleks. Eeltoodud asjaolud annavad kohtukolleegiumile põhjendatult aluse hinnata süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks ja kannatanu poolt kirjeldatud sündmuste käiku usutavaks ning tema ütlused usaldusväärseteks. Kohtukolleegium leiab, et on tõendatud fakt, et esimesed noalöögid sai kannatanu ootamatult ja selja tagant. Eeltoodu nagu öeldud välistab süüdistatava viibimise hädakaitseseisundis. Seega ei saa rääkida edasi ka hädakaitse piiride ületamisest kui vastutust kergendavast asjaolust. Kui puudub hädakaitseseisund, on välistatud tervisekahjustuse tekitamine hädakaitse piire ületades. Kohtukolleegium leiab, et on tõendatud Roman Kozintsevi poolt KarS prg. 118 p. 1 järgi kuriteo toimepanemine kogu süüdistuses esitatud mahus. 5) Prokurör taotleb Roman Kozintsevi karistamist 6 aastase vangistusega. Konkreetse karistusmäära pikkust apellatsioonis põhjendatud ei ole. Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdistatavat iseloomustavaid andmeid ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Roman Kozintsev on varem korduvalt olnud karistatud vägivallaga seotud kuritegude toimepanemise eest. Ta ei ole teinud endale vastavaid järeldusi varem mõistetud karistustest. Püsivat kindlat töökohta Roman Kozintsev ei omanud. Need asjaolud iseloomustavad süüdistatava isikut. Vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Roman Kozintsev on toime pannud esimese astme kuriteo. Arvestades asjaolu, et Roman Kozintsevile KarS prg. 118 p.1 sanktsiooni piirides mõistetav karistus ületab seaduses ettenähtud võimaliku maksimaalse katseaja tingimisi karistamise korral, ei ole tema karistamine KarS prg. 74 sätete kohaldamisega võimalik. Hinnates arutatava raske kuriteo toimepanemise asjaolusid – hulgaliselt torkehaavade tekitamine – ja süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid, leiab kohtukolleegium, et Roman Kozintsevit ei ole võimalik karistada ka KarS prg. 118 p. 1 sanktsiooni alammääras. Otsustamaks, millises määras vangistus tuleb Roman Kozintsevile mõista, arvestab kohtukolleegium seda, et KarS prg. 118 sanktsioon näeb ette vangistuse 4-12 aastani ja et Roman Kozintsevile inkrimineeritud KarS prg. 118 p. 1 – kannatanule tekitatud kehavigastused olid elule ohtlikud – on raskeim KarS prg. 118 ettenähtud kvalifitseeriv asjaolu. Kohtukolleegium peab võimalikuks vähendada prokuröri poolt taotletavat karistusmäära, mis 11 antud juhul on kohtukolleegiumi jaoks apellatsiooni piiridega määratud mõistetava karistuse ülempiiriks ja mõista Roman Kozintsevile karistuseks 5 aastat vangistust põhjendusel, et Roman Kozintsevile oli kohe peale kuriteo toimepanemist ,n.ö. omakohtu korras tekitatud kehavigastusi. 6) Kannatanule on tekitatud seoses tema suhtes toimepandud kuriteoga varaline kahju 1700 krooni. Kannatanu poolt on esitatud tsiviilhagi 1700 krooni hüvitamiseks. Kuna kohtukolleegium on käesoleva otsusega tuvastanud süüdistatava Roman Kozintsevi süü kannatanu suhtes kuriteo toimepanemises, siis kuulub tsiviilhagi rahuldamisele . Võlaõigusseaduse § 127, § 1043, § 1045 lg 1 p 5 alusel. 7) Kohtumenetluse kulud on muuhulgas KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel süüdimõistetule kohtuotsusega kaasnev sundraha, mille suurus on KrMS § 179 lg 1p 2 järgi 10 875 krooni ja KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel ekspertiiside maksumus 2875 krooni. Kohus paneb nimetatud kriminaalmenetluse kulud süüdimõistetava kanda KrMS § 180 lg 1 alusel. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS rg.-dest 337 lg 1 p.4; 338 p.1,2; 340 lg 4 p.2; 342-344 ja 180 lg 1 kohtukolleegium tühistab harju maakohtu poolt 3.oktoobril 2008.a. Roman Kozintsevi suhtes tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse ja teeb ise uue otsuse. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Ene Randmäe