4-08-9762 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. jaanuar 2009.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-08-9762 Kohtunik Külli Iisop Kohtuistungise

§ 74

-35 lg 1 alusel mõistetud rahatrahvi (600 krooni) määramises ning menetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. 2

1. Hüvitada Roman Zagoskinile riigieelarve tuludest õigusabikulude katteks 3 000 (kolm tuhat) krooni. Edasikaebamise kord Menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad
2. 26.09.2008.a otsusega väärteoasjas nr 2302,08,016662 määras Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse juhtivkonstaabel Roman Zagoskin’ile karistuseks liiklusseaduse (

) § 7435 lg 1 alusel rahatrahvi 10 trahviühikut, s.o 600 krooni. Otsuse kohaselt juhtis R. Zagoskin 11.04.2008.a kell 21:30 Tallinna linnas Haabersti linnaosas Paldiski mnt 108 mootorsõidukit (alarmsõidukit) ilma helisignaali ja töötavate vilkuriteta kõnniteel, ilma et oleks täitnud tööülesandeid. Oma tegevusega rikkus LE § 117 nõudeid . 2. Selle otsuse peale esitas R. Zagoskin oma kaitsja kaudu kohtule kaebuse, milles palub kohtuvälise menetleja otsuse tühistada ja väärteomenetluse lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebuse kohaselt ei ole R. Zagoskin talle süüks arvatud väärtegu toime pannud ja kohtuväline menetleja on ebaõigelt kohaldanud materiaalõigust. Väärteotoimikus puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et menetlusalune isik oleks rikkunud LE § 117 nõudeid. Menetlusalune isik on protokollis andnud ütlusi, et juhtis sõidukit kõnniteel seoses tööülesannete täitmisega ning on arusaamatu kohtuvälise menetleja seisukoht, et kõnniteel liikumine oli seotud tööülesannetega mitteseotud toimingutega. Tõendamiskoormis on põhjendamatult asetatud menetlusalusele isikule ning karistusotsus on rajanud eeldusele, et kõnniteel sõitmine ei olnud seotud tööülesannete täitmisega. Kaebuses leitakse, et LE § 117 ei ole kohaldatav alarmsõidukite suhtes, kuna liiklemise erisused eritalituse sõidukitele on sätestatud

§-s 48.

§ 48

lg 2 kehtestab eritalituse sõidukitele erandi, lubades viimastel liigelda ka kohtades, kus üldine liiklus on keelatud, s.h. kõnniteedel. Nimetatud erandit sätestades ei sea

§ 48

lg 2 alarmsõiduki juhile täiendavaid kohustusi tööülesannete täitmise näol või erisignaalide kasutamise kohustusi. Vabariigi Valitsuse 20.02.2001.a määruse nr 69 paragrahvide 3,6 ja 13 sisust nähtub üheselt, et eritalituse sõidukit käsitletakse eritalituse sõidukina vaatamata sellele, kas tal on erisignaalid sisse lülitatud või mitte. Asjas puudub vaidlus selles, et menetlusalune isik juhtis sõidukit, milline vastab eritalituse sõiduki kriteeriumitele. Seaduses sätestatu on ülimuslikum madalamaastme õigusaktis sätestatu ees, mis vaadeldavas õigusolukorras tähendab seda, et

§-s 48 lg 2 sätestatud eriregulatsioon eritalituse sõidukite liiklemise kohta kõnniteel kehtib ka siis, kui mõnes muus madalams õigusaktis on ette nähtud teisiti (

§ 48lg 2 versus LE § 117).

Seega ei ole LE § 117 kohaldatav eritalituse sõidukite, sh politseisõidukite suhtes ning viimaste suhtes tuleb lähtuda

§ 48

lg 2 sätestatud erandist, mille kohaselt eritalituse sõidukid võivad liikuda ka kõnniteel ning seda mitte ilmtingimata kiireloomulise ameti- või tööülesannete täitmiseks. Ühtlasi on kaebuses taotletud välja mõista riigieelarve vahenditest kaebuse esitaja kasuks tema poolt tehtud kulutused õigusabile. 3 Kohtuistungil jäid R. Zagoskin ja tema kaitsja kaebuses toodu juurde. Kaitsja palus riigieelarve tuludest hüvitada R. Zagoskini õigusabi kulud kokku summas 7 965 krooni ning esitas 3 arvet, millest R. Zagoskin on advokaadibüroole tasunud 2 655 krooni ning seni on veel tasumata arved summas 5 310 krooni. 3. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kohtuvälise menetleja esindaja arvates ei täitnud Roman Zagoskin 11.04.2008.a. Järveotsa keskuse juurest mööda kõnniteed Järveotsa teeni pargis sõites tööülesandeid. Samas möönis, et R. Zagoskin kontrollis parki oma pädevuse piires, pargi kontrollimine keelatud ei olnud, kuid ta oleks võinud autost väljuda ja parki jalgsi kontrollida, mis on otstarbekam. Pargis ei olnud mingit ohu-olukorda, samuti puudus vajadus kinni pidada mõnd õigusrikkujat.

§ 48

lg 2 annab eritalituse sõidukitele võimaluse sõita, peatuda või parkida kõnniteedel, ohutussaartel, eraldusribadel, õuede ja teedega külgnevate alade sissesõitudel, kuid see ei tähenda, et nende suhtes ei kohaldu LE § 117, mis lubab kõnniteel ja jalgrattateel liikuda vaid tööülesandeid täitva mootorsõidukiga, kui ülesande täitmine sõiduteelt ei ole võimalik. Kuna parki kõnniteele sõites ei täitnud kaebaja ühtegi konkreetset tööülesannet ja ümbruskonda võis ta jälgida autost nii parklast kui Järveotsa teelt, või jalgsi läbi pargi jalutades, siis on ta rikkunud LE § 117 nõudeid. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, ära kuulanud kaebuse esitaja, tema kaitsja ja kohtuvälise menetleja seisukohad, hinnanud R. Zagoskini ütlusi, leiab, et kaebuse esitaja taotlus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks VTMS 29 lg 1 p 1 alusel kuulub rahuldamisele. Liiklusseaduse (

) § 1 lg 1 kohaselt sätestatakse liiklusseadusega liikluse korraldamine Eesti teedel ning liiklusohutuse tagamise alused ja põhinõuded.

3 lg 2 kohaselt määrab liikluskorra Vabariigi Valitsus liikluseeskirjaga (LE) ja

§ 71

lg 7 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus eritalituse sõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise korra. Seega sisaldab liiklusseadus volitusnorme üldise liikluskorra ja sellest eristuva eritalituse sõidukite liiklemise korra kehtestamiseks, samas on Vabariigi Valitsuse kehtestatav eritalituse sõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise kord erinormiks üldist liikluskorda määravast liikluseeskirjast. Liiklusseaduse § 71 lg 1 p 1-3 kohaselt on eritalituse sõidukiks kiireloomulisi ameti- või tööülesandeid täitev sõiduk (alarmsõiduk), teehoiuülesandeid ja teel möödapääsmatuid tööülesandeid täitev sõiduk (hooldussõiduk) ja sõiduk, mida jälitusasutuse või tema halduses oleva asutuse jälitustegevusega tegelev töötaja kasutab jälitustegevuse seaduses ettenähtud jälitustegevuse teostamisel (jälitussõiduk). Vabariigi Valitsuse

1. veebruari
2. a määruse nr 69 „Eritalituse sõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise kord“ (Kord) § 3 punktides 1-13 on sätestatud alarmsõidukite 13 liiki, sh on alarmsõidukiks politseisõiduk (p 4). 4 Vaidlust ei ole asjaolu üle, et Roman Zagoskin juhtis 11.04.2008.a kell 21:30 Tallinnas Õismäe tee 107 maja juures kõnniteel alarmsõidukina politseisõidukit, samuti et sõidukil ei töötanud helisignaal ega vilkurid. Vaidluse all on asjaolu, kas Roman Zagoskin täitis sel ajal tööülesandeid ning kas ta järgis oma tegevuses LE § 117 nõudeid ning kas ta pidi neid järgima.

§ 48

lg 1 kohaselt mootorsõidukid, välja arvatud eritalituse sõidukid, ei või sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukite liikluseks. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt mootorsõidukid, välja arvatud eritalituse sõidukid, ei või sõita, peatuda ega parkida kõnniteedel, ohutussaartel, eraldusribadel, õuede ja teega külgnevate alade sissesõitudel. Seega näeb liiklusseadus ette üldise reegli, mille kohaselt võivad eritalituse sõidukid erinevalt teistest sõidukitest sõita, peatuda ja parkida väljaspool teed kohtades, mis ei ole üldiselt nähtud ette mootorsõidukite liikluseks, sealhulgas kõnniteedel, ohutussaartel, eraldusribadel, õuede ja teega külgnevate alade sissesõitudel. Liikluseeskirja § 117 kohaselt tohib kõnniteel ja jalgrattateel liikuda vaid tööülesandeid täitva mootorsõidukiga, kui ülesande täitmine sõiduteelt ei ole võimalik. Korra § 15, mis kehtestab alarmsõiduki liiklemise korra, kohaselt tohib alarmsõiduki juht, kelle sõidukil on sisse lülitatud sinine vilkur koos erilise helisignaaliga või ilma, kõrvale kalduda liikluseeskirja nõuetest, välja arvatud §-de 76–78 nõuded ning liikluseeskirja lisa 1 «Liikluse reguleerimise märguanded» osa 2 «Reguleerija märguanded» nõuded. Kohus on seisukohal, et LE § 117 ja Korra § 15 koosmõjus ning arvestades asjaolu, et Kord on liikluseeskirja suhtes eriregulatsiooni staatuses, võib liikluseeskirja sätetest (Korra § 15 märgitud välistusega) kalduda kõrvale üksnes alarmsõiduki juht, kelle sõidukil on lülitatud sisse sinine vilkur. Seega alarmsõiduki juht, kelle sõidukil sinist vilkurit sisse lülitatud ei ole, on küll

§ 48

lg 1 ja 2 alusel õigustatud sõitma, peatuma ja parkima väljaspool teed kohtades, mis ei ole üldiselt nähtud ette mootorsõidukite liikluseks, sealhulgas kõnniteedel, ohutussaartel, eraldusribadel, õuede ja teega külgnevate alade sissesõitudel, kuid võib seejuures liikuda tööülesandeid täitva mootorsõidukiga kõnniteel ja jalgrattateel vaid juhul, kui ülesande täitmine sõiduteelt ei ole võimalik. Kohus on seisukohal, et seejuures ei oma tähtsust, kas kõnniteel või jalgrattateel sõidetakse alarmsõidukiga selliste tööülesannete täitmiseks, mis on oma olemuselt kiireloomulised ja edasilükkamatud. Kõnniteel ja jalgrattateel alarmsõidukiga liikumist õigustab mistahes tööülesannete täitmine, mis ei ole võimalik sõiduteelt. Vilkuri kasutamise absoluutset nõuet kõnniteel ja jalgrattateel alarmsõidukiga liikumise lubatavuse eeldusena kehtivast õigusest ei tulene. Samal seisukohal osundatud normide tõlgendamise osas on ka nähtavasti Politseiamet, kelle vastusest G. Leonovile nähtub 28.10.

1. a kiri nr PA 16-1.11.1/5594, et liiklusseadusest tulenev eritalituse sõidukite õigus sõita, peatuda ja parkida seal, kus see teistel sõidukitel lubatud ei ole, ei ole liiklusnõuetest kõrvalekaldumine, mis tingiks alati vilkuri kasutamise vajadust. Korra § 3 p 1-13 loetletud sõidukid on eritalituse sõidukiteks sõltumata sellest, kas nad on kiireloomuliste ja edasilükkamatute ametiülesannete täitmisel. Sõidukid, mis peavad olema selleks, et olla alarmsõidukiks, olema parasjagu kiireloomuliste ja edasilükkamatute ametiülesannete täitmisel, on loetletud Korra §
2. 5 Väärteoprotokolli kohaselt Roman Zagoskin 11.04.2008.a kell 21:30 Tallinnas Paldiski mnt 108 (protokolli kohaselt Õismäe tee 107A) juures kõnniteel alarmsõidukiga sõites tööülesandeid ei täitnud. Ainsa tõendina on väärteomaterjalide juures R. Zagoskini ülekuulamise protokoll, kus ta on omakäeliselt kirjutanud, et täitis talle etteheidetava rikkumise ajal tööülesandeid. Ühtegi konkreetset küsimust tööülesannete täitmise kohta talle esitatud ei ole. Üle ei ole kuulatud ühtegi teist isikut, ei tema paarilist ega vahetut ülemust. Ei ole lisatud ka ühtegi kirjalikku dokumenti, mis viitaksid detailsemalt talle antud ülesannetele 11.-12.04.2008.a. või nende ülesannete täitmata jätmisele või mittenõuetekohasele täitmisele. Kas ja milliseid tööülesandeid täitis R. Zagoskin, saab kohus seega hinnata vaid tema enda ütluste alusel. Kohtuväline menetleja ei eitanud kohtuistungil, et R. Zagoskin koos oma paarilisega vahetust alustes oli kohustatud tagama ka avalikku korda, järgima ümbrust oma piirkonnas, s.h. ka Haaberstis ja Õismäel. Tema tööülesandeid ei kirjeldatud patrull-lehel, mis vahetust alustes talle kätte anti, seetõttu ei ole seda patrull-lehte lisatud ka asja materjalide juurde. R. Zagoskini ütluste kohaselt teadis ta oma varasematest kogemustest, et Järveotsa keskuse juures asuvas pargis kogunevad kambad, kes tarvitavad alkoholi, räuskavad jmt.; selle kohta on varasemalt korduvalt tulnud teateid, mistõttu otsustas ta seda piirkonda täpsemalt üle vaadata, et tagada selle piirkonnas liikuvate isikute ohutus ja avalik kord. Ei parklast ega Järveotsa teelt pole võimalik kogu parki jälgida, mistõttu otsustas ta keerata parki läbivale kõnniteele, mille pikkus Järveotsa teeni on ca 300 meetrit. Just nimelt avaliku korra tagamise eesmärgil, olukorra jälgimiseks pargis tuli sõita kõnniteele, sest sõiduteelt selle ala või piirkonna jälgimine pole võimalik. Tõendeid, mis R. Zagoskini väited ümber lükkaksid, kogutud ei ole. Kohtuvälise menetleja arvamus selle kohta, et R. Zagoskin ei täitnud oma tööülesandeid kõige otstarbekamal viisil (pargi võis ka jalgsi läbida, välja kutsuda ohu korral teine patrull vmt.) ei välista aga iseenesest tööülesannete täitmist. Kohus nõustub kaebaja ja tema kaitsja väitega, et pole tõendatud R. Zagoskini süü LE § 117 rikkumises. Otsus tema karistamise kohta tuleb tühistada ja väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral selle seadustiku § 29 lg 1 p 1-3 ja 5-6 loetletud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kohtule on esitatud taotlus õigusabikulude tasumiseks summas 7 965 krooni. Kujunenud kohtupraktika kohaselt (Riigikohtu lahend 3-1-1-125-04) kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui isikul on tekkinud tasu maksmise kohustus. Seega pole oluline, kas R. Zagoskin on tasunud kõik talle esitatud arved või mitte. Sellele vaatamata peab kohus põhjendamatuks õigusabikulude hüvitamist täies ulatuses ning leiab, et mõistlik ja põhjendatud on õigusabikulude hüvitamine summas 3 000 krooni. Kohus arvestab, et tegemist ei olnud erilisest keerulise asjaga ning lähtub ka Riigikohtu antud suunistest, mille kohaselt õigusabikulusid, mis ületavad oluliselt trahvisummat, ei saa lugeda 6 mõistlikeks ning neid menetlusalusele isikule täielikult hüvitada (Riigikohtu otsus 3-1-1-2506). Õigusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on VTMS § 132 p 3, § 133, §
3. Kohtunik