1-07-13121\19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2008.a Tallinn Kriminaalasja number 1-07- 13121 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Julia Katškovskaja ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Tõlk Tatjana Derkatš Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. november 2008.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi Aleksandr Škarednõi süüdistus KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi ja Aleksandr Romanovi süüdistus KarS § 214 lg 2 p 4 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. juuli 2008.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Aleksandr Škarednõi ja tema kaitsja adv. Owe Ladva, süüdistatav Aleksandr Romanov Prokurör Saskia Kask Süüdistatav Aleksandr Škarednõi sünd 21.09.1976.a kodakondsuseta, elukoht XXX XX XX X, ei tööta, korduvalt kohtu poolt karistatud, viimati 18.05.2005.a KarS § 200 lg 2 p 8 järgi 4 aastase vangistusega tingimisi 2 aastase katseajaga, kandmata karistus 3 aastat 6 kuud ja 22 päeva Aleksandr Romanov sünd. 01.04.1981.a Eesti kodanik, töök. XXX XX X elukoht XXX XXX XX X kohtu poolt karistatud, kuid karistatus kustunud Kaitsjad Adv. Vaika Eerma ja Owe Ladva RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu
4. juuli 2008.a otsus osaliselt Aleksandr Romanovile mõistetud karistuse osas. Mõista uue otsusega Aleksandr Romanovile KarS § 214 lg 2 p 4 järgi karistuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Aleksandr Romanovi apellatsioon rahuldada osaliselt. Aleksandr Škarednõi ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.1 Aleksandr Škarednõi tunnistati süüdi KarS §214 lg 2 p 1, 4 järgi ja karistati 6 aastase vangistusega, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati 18.05.2005.a otsusega mõistetud kandmata karistuse 3 aasta 6 kuu ja 22 päeva võrra ning liitkaristuseks mõisteti 9 aastat 6 kuud ja 22 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti 03.08.2007.a. 1.2 Aleksandr Romanov tunnistati süüdi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja karistuseks mõisteti 6 aastat vangistust. Karistusaja alguseks loeti 03.07.2008.a. Karistusaja hulka arvati KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud 1 päev 03.08.2007.a.
5. Aleksandr Škarednõi, isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja röövimise ja Aleksandr Romanov tunnistati süüdi selles, et nad 02.08.2007.a kella 22 –st 23.07-ni XXXX XXX XX korteris nõudsid A. A. ja E. N. varalise kasu üleandmist Aleksandr Škarednõi sõbrale K. K., kasutades vägivalda. Nad nõudsid nugadega ähvardades A. A. ja E. N. üüriraha maksmist 1500 krooni ulatuses, mille viimatinimetatud K. K. võlgu olevat. Seejärel hakkas A. Romanov A. A. ja E. N. rusikate ja jalgadega peksma erinevatesse keha piirkondadesse, ka pähe ja näkku, käskis roomata ja lohistas E. N. mööda põrandat ning rebis katki tema riided. A. Škarednõi aga lõi E. N. 3-4 korda rusikaga näo piirkonda, tiris juustest ning lõi A. A. kolm korda köögikirvega pea piirkonda. A. Škarednõi ja A. Romanov põhjustasid kannatanutele füüsilist valu ja tervisekahjustusi: E. N. ninaluude murru ja ülalõuakuu murru ning A. A. hulgihaavad näol ning lagipea piirkonnas ja rindkere põrutuse. APELLATSIOONIDE SISU 2
6. Aleksandr Romanov taotleb maakohtu otsuse tühistamist täies mahus ja uue otsusega enda süüditunnistamist KarS § 257 järgi ning karistamist vangistusega mitte üle 6 kuu. Apellant on seisukohal, et maakohtu järeldused tema süüdistuse kvalifitseerimisel KarS § 214 lg 2 järgi ei ole põhjendatud. 3.1 Kohtuotsusest nähtub, et tema koos A. Romanoviga nõudis kannatanutelt raha nagu enda tarbeks, s.o varalise kasu saamist. Kohus ei arvestanud, et tema ei pidanud ju mingisugust kasu saama, sest kannatanutel oli võlg üürileandja K. K., kes enne 02.08.2007.a rääkis, et üürnikud ei maksa üüri. Tema koos A. Škarednõiga nõudis varalist kasu K.. 3.2 Kohtulikul uurimisel nii kannatanud kui tema koos A. Škarednõiga andsid ütlusi, millest üldse konflikt tekkis. Kannatanud ei eitanud, et üür on võlgu. Alusetu on kohtu poolt märgitud, et selle raha nõudmiseks puudus igasugune alus. Tema teadis, et Škarednõi sõber on hädas ja see sundiski raha nõudma. Apellant ei eitagi, et pani toime omavoli, so oma tõelise või oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikus korras. 3.3 Apellant rõhutab, et pole olnud kunagi vägivaldne, on karistatud üksnes varguse eest ja see karistus on kustunud. Seekordse vägivalla põhjustas ilmselt liigne alkoholipruukimine, ta pole olnud ka kunagi nii joobnud kui tookord. A. Romanov rõhutab, et tunnistas ennast juba kohtueelses menetluses süüdi osaliselt ja nimelt seetõttu, et ei nõustunud väljapressimise inkrimineerimisega. Kohtuotsuse kohaselt on teda tunnistatud kõige suuremaks süüdlaseks vägivalla kasutamisel. Et A Škarednõi ennast üldse süüdi ei tunnista, on tema asi, aga tema üksi ei olnud vägivaldne E. N. suhtes. Ta on toimepandust aru saanud, käinud kannatanute ees vabandamas, mida viimased ka kinnitasid. Kohus ei ole aga kergendava asjaoluna arvestanud süü puhtsüdamlikku kahetsust. Samas märgib apellant, et nii hirmsad need teod, nagu kannatanud kirjeldavad, ka ei olnud. 3.4 Halvas valguses näitas ta ennast muidugi ka seetõttu, et muutis kohtuistungil oma ütlusi, kuid ta oli selleks mõjutatud.
7. Aleksandr Škarednõi kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist, alternatiivselt vaidlustab süüdistuse kvalifikatsiooni ja karistuse raskuse. 4.1 Maakohus on sisuliselt ainult kannatanute ütluste põhjal A Škarednõi süüdi tunnistanud. Samas on aga kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et kannatanute ütluste kohaselt olid nad toimunu ajal eraldi ruumides, st kannatanute ütlused A. Škarednõi poolt vägivalla tarvitamise kohta ei saa vastastikku teineteist toetada. Kogu väidetav vägivald A. Škarednõi poolt, mida kirjeldasid kannatanud, on mõlema ütluste kohaselt toime pandud kummagi kannatanu suhtes eraldi ning teine kannatanu seda vahetult pealt ei näinud. Seega on A. Škarednõi osalus väidetavas väljapressimises tõendamata. 4.2 Kohus leidis, et kannatanute ütlused haakuvad teiste kriminaalasjas kogutud materjalidega. Tegelikult aga tuleb tähele panna, et teised kriminaalasjas uuritud tõendid tõendavad küll vägivalla kasutamist kannatanute suhtes, kuid ei tõenda, et vägivalda on kasutanud A. Škarednõi. 3 4.3 Kaitsja märgib, et kohus jättis tähelepanuta kannatanute (eriti A.) ütlustes esinevad vastuolud, kannatanud on suurendanud süüdistatavate süüd, rääkinud rohkematest löökidest kui eeluurimisel. Samas aga on kohus süüdistatavate ütlused täielikult arvestamata. A. Romanovi väitel pannud ta kuriteo toime üksi, kuid kohus ei pööranud sellele tähelepanu. Kaudselt viitab sellele asjaolu, et A. Romanov vabandas kannatanute ees, kuid A. Škarednõi seda ei teinud ning ka kinnipidamisel vastupanu ei osutanud, kuivõrd ei tundnud ennast süüdi. 4.4 Eelnevat silmas pidades leiab apellant, et otsus on sisuliselt põhjendamata. A. Škarednõi süü ei ole peale kannatanute vastuoluliste ütluste millegagi tõendatud. 4.5 Apellant peab vajalikuks alternatiivselt rõhutada seda, et kui isegi asuda seisukohale, et A. Škarednõi on toime pannud kuriteo, siis tuleks see kvalifitseerida KarS § 257 järgi omavolina. Kohus on küll leidnud, et süüdistatavatel puudus subjektiivne arusaam oma tõelise või oletatava õiguse teaostamiseks, kuid ei ole seda seisukohta millegagi põhjendanud. Kaitsja arvates oli üüriraha nõudmiseks 1500 krooni ulatuses alus olemas, kuivõrd selline summa ka võlgneti. K. K.. Omavolina kvalifitseerimist toetavad tõendid on kohus jätnud hindamata. Muuhulgas viitab kaitsja tunnistaja T. G., kes kinnitas, et vahetult pärast politsei saabumist rääkisid kannatanud, et süüdistatavad hakkasid mitte raha välja pressima, vaid ütlema, et maksa ära. Tuvastatud tehiolud viitavad siiski omavolile. 4.6 Apellant avaldab veel, et isegi kui asuda seisukohale, et A. Škarednõi pani toime kuriteo, siis talle mõistetud karistus on ilmselgelt liiga raske. Arvestades võimalikku kergemat kvalifikatsiooni, aga eelkõige kannatanute ütlusi A. Škarednõi väidetava osaluse kohta, tuleks isegi süüdimõistmisel tunduvalt leebem karistus.
8. A. Škarednõi taotleb maakohtu otsuse täies mahu tühistamist ja leiab, et tema vastu esitatud süüdistus on põhjendamatu. Ta kinnitas kohtus, et oli tugevalt purjus ja midagi ei mäleta, kuid mäletab seda, et läks korterisse ja tiris Romanovi kannatanutest eemale. Kohus tegi tema ütlustest ebaõiged järeldused. Ta kuulis väljas olles korterist müra ja karjumist ning jooksis kiiresti kohale, et naabrid politseid ei kutsuks. Kui ta uksest sisse astus, nägi põrandal verd, mis tekitas temas šoki. A. Romanov oli väga agressiivselt meelestatud. 5.1 A. Škarednõi rõhutab, et ta ei olnud purjus ja mäletab kõike, temalt vereanalüüsi ei võetud. Kannatanuid ei ole puutunud. Viitab A. A. ütluste vastuolulisusele – eeluurimisel ütles, nagu tema oleks löönud 3-4 korda, kuid kohtulikes vaidlustes väitis, et 10 korda. Kannatanud on tema vastu alusetult ütlusi andnud. Kohus ei arvestanud ka seda, mida A. Romanov kohtus rääkis, need olid aga õiged ütlused. Temal olid kannatanutega normaalsed suhted, mistõttu on talle arusaamatu, miks nad nüüd tema vastu tunnistavad. A. Romanovit aga lihtsalt hirmutati vanglaga ja seetõttu andis A. Romanov eeluurimisel tõele mittevastavaid ütlusi. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
9. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonid selle tühistamiseks alust ei anna. Süüdistatavad ja nende kaitsjad toetasid apellatsioone ja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist. 4 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. 7.1 A. Škarednõi väitel ei ole tema kuritegu toime pannud ega kannatanuid puutunud. Tema kaitsja leiab, et A. Škarednõi osalus väidetavas väljapressimises ei ole tõendatud. Kohtukolleegium süüdistatava ja tema kaitsja seisukohtadega ei nõustu. 7.2 Tuleb tõdeda, et põhilisteks tõenditeks käesolevas asjas on, nagu ka kaitsja märgib, kannatanute ütlused, kuid nagu maakohus on kannatanute ütluste analüüsi ja teiste tõenditega kõrvutamise tulemusel leidnud, ei ole alust ei E. N. ega A. A. ütlustes kahelda. Kogu sündmuste käigu osas on nende ütlused vastastikku teineteist toetavad, kuid kuivõrd suures osas tarvitati kannatanute suhtes vägivalda erinevates ruumides (samas mitte valdavalt) ning E. N. peksis ja mõnitas põhiliselt A. Romanov, siis A. Škarednõi osaluse ja täpse tegevuse hindamise aluseks on kannatanu A. A. ütlused, millede usaldusväärsust, nagu juba eelpool öeldud, ei ole alust kahtluse alla seada. A. A. on oma ütlusi andnud olles seejuures teadlik vastutusest valeütluste andmise eest. A. A. poolt kirjeldatud vägivald on vastavuses temal tuvastatud vigastuste hulga ja laadiga. Kannatanu A. A. ütluste objektiivsust kinnitab näiteks fakt, et ta ei ole mainimata jätnud ka seda, et kui ta kuulis oma naise karjumist toas, palus A. Škarednõid minna ja hoida A. Romanovit tagasi ning A. Škarednõi läkski /II kd tl 48/. Märkimata ei saa jätta, et A. A. ristküsitlusel maakohtus ei ole kohtumenetluse pooled pidanud vajalikuks tema eeluurimisel antud ütlusi avaldada, mis viitab vastuolude puudumisele erinevates menetlusstaadiumides antud ütlustes. Nii A. Škarednõi ise kui tema kaitsja leiavad apellatsioonis, et A. A. on võrreldes eeluurimisel antud ütlustega A. Škarednõi süüdistuse mahtu suurendanud, rääkides vähemalt 10 löögist. Kohtukolleegium osundab, et vastuolusid kannatanu ütlustes ei ole. A. A. on nii eeluurimisel kui kohtus avaldanud, et mõlemad süüdistatavad peksid nii teda kui E. N. /I kd tl 2-3/ ning kohtuistungil selgitanud, et A. Škarednõi lõi teda erinevatel ajahetkedel kokku vast kümme korda, kuid ta ei loe lööke kui pekstakse /II kd tl 49/. Peksmine tähendabki väga mitmete löökide jagamist, milledel kannatanu ei suuda reeglina vahet teha ega neid kokku lugeda, ka A. A. tuvastatud vigastuste hulk ja iseloom viitab pigem peksmisele kui paari hoobi andmisele. 7.3 Põhjendused, miks tuleb süüdistatavate ütlused selles süüdistusasjas kõrvale jätta, on maakohus esitanud. A. Škarednõi selgitused toimunu kohta ei haaku teiste kontrollitud tõenditega. A. Romanov muutis oma ütlusi kohtuistungil võrreldes eeluurimisega olulisel määral, kinnitades, et kuriteo pani toime tema üksinda. A. Romanovi eeluurimisel antud ütlusi on maakohus prokuröri taotlusel avaldanud /II kd tl 60/, seega tuvastanud vastuolud ning põhjendatult jätnud tema kohtuistungil antud ütlused kui ebausaldusväärsed, kõrvale. Muuhulgas on A. Romanov oma apellatsioonis oma ütluste muutmise põhjustele kohtus kaudselt viidanud, märkides, et ta oli mõjutatud. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et arvestades kahele kannatanule tekitatud vigastuste hulka ja laadi, ei ole tegude toimepanemine ühe joobnud isiku poolt tõenäoline. 7.4 Asjaolu, et A. Škarednõi ei ole kannatanute ees vabandanud süütunde puudumise tõttu ega kinnipidamisel vastupanu osutanud ei sea kohtukolleegiumi arvates süüdistuse põhjendatust kahtluse alla. 5 7.5 Apellatsioonides avaldatud seisukoht, nagu oleksid kannatanud toimunut tegelikust märksa mustemates värvides kirjeldanud, ei vasta tuvastatud tehioludele. Kannatanutele tekitatud vigastused, nende hulk ja laad on fikseeritud. Vahetult pärast vägivallatsemist sündmuskohal avanenud olukorrast annavad ilmeka pildi tunnistaja T. G. ütlused – kõikjal korteris oli verd, seal viibival mehel olid peas lahtised haavad, naise nägu oli täis verevalumeid, silmad ei avanenud, ta polnud äratuntav. Kapis peitis end joobnud A. Škarednõi, kes väitnud, et tal on katseaeg. Vaatepilt oli õudne, kohe kutsuti kiirabi, kannatanud viidi mõlemad haiglasse /II kd tl. 56-57/. 7.6 Kohtukolleegium on seisukohal, et kohtuistungil kontrollitud tõendeid kogumis hinnates, on maakohus põhjendatult teinud järelduse, mille kohaselt panid kuriteo toime A. Romanov ja A. Škarednõi koos, isikute grupis. 7.7 Nii A. Romanov kui A. Škarednõi kaitsja vaidlustavad süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteo kvalifikatsiooni KarS § 214 järgi ja leiavad, et toimepandu on käsitatav omavolina KarS § 257 järgi. Kohtukolleegium apellantidega ei nõustu ning peab siinjuures vajalikuks osundada Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb väljapressimise ja omavoli eristamisel ennekõike lähtuda õigushüvest. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoliga on aga kriminaalõiguslikus mõttes tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus). Olles valitsemiskorravastane kuritegu (KarS-is avaliku julgeoleku vastane süütegu), heidetakse süüdlasele omavoli puhul ette enda tõelise või oletatava õiguse teostamist ebaseaduslikus korras. Oletatava õiguse all ei tule mõista aga mitte pelgalt isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid seda peavad toetama ka õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamad ning süüdlane peab pidama seda enda tegelikuks õiguseks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-88-03). Tõelise õiguse all mõeldakse antud isikule õigustloova üld- (nt seadus, määrus) või üksikakti (nt leping) alusel kuuluvat tegelikku õigust. Oletatava õigusena tuleb mõista mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigusest, vaid üksnes seadusega tagatud õiguse oletamist, mille esinemist on süüdlasel õigus ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames oletada (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-3-98; 3-1-1-188-03 jt). Oletatav õigus peab olema objektiivselt olemasolev või vähemalt õiguskorraga kooskõlas. 7.8 Käesolevas kriminaalasjas on vaieldamatult tuvastatud, et kummalgi süüdistataval, ei A. Romanovil ega A. Škarednõil ei olnud õigust kannatanutelt üüriraha nõuda, kuivõrd elamispinna üürileandjaks oli K. K., kes on ise kohtuistungil ka kinnitanud, et üüri pidid kannatanud tasuma üksnes temale ning üüriraha nõudmise õigust ei ole ta kellelegi volitanud /II kd tl 50-51/. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et omavoli koosseis sisaldab erilist isikutunnust (KarS § 24 lg 1) – tegemist on isikuga, kes teostab oma tõelist või oletatavat õigust. Muu isik, kes sellele tunnusele ei vasta, ei saa olla omavoli täideviija. Siit järeldub, et kolmas isik, kes omaniku poolt volitatuna nõuab KarS § 214 koosseisutunnuseid täites (käesoleval juhul näiteks süüdistatavad olukorras, kus nad oleksid tegutsenud K. K. volitusel) võlglaselt oma kohustuse täitmist, vastutab mitte omavoli, vaid väljapressimise eest, sest silmas tuleb pidada, et varavastase süüteo täideviija võib olla isik, kes kavatseb hõivata asja või saada varalist kasu nii enda kui kolmanda isiku kasuks. Omavoli puhul aga heidetakse süüdlasele ette enda tõelise või oletatava õiguse teostamist ebaseaduslikus korras. 6 7.9 Tulenevalt eelöeldust on kohtukolleegium seisukohal, et A. Škarednõile ja A. Romanovile süüksarvatud teod on õigesti hinnatud väljapressimisena. Kuivõrd süüdistatavad tegutsesid grupis ning A. Škarednõi on varem toime pannud varguse ja röövimise, siis viimatinimetatu vastutab KarS § 214 lg 2 p 1 ja 4 järgi, A. Romanov aga KarS § 214 lg 2 p 4 järgi. 7.10 Mis puudutab maakohtu poolt karistuste mõistmisel süüdistatavate võrdset kohtlemist, siis kohtukolleegium sellega ei nõustu. Tuleb tõdeda, et kogutud tõendid (eelkõige kannatanute ütlused) viitavad A. Romanovi suuremale osale vägivallas ja olulisele agressiivsusele just kannatanu E. N. suhtes. Kuid samas ei saa märkimata jätta aga seda, et A. Škarednõi võttis A. A. vastu suunatud ründe käigus kasutusele ohtlikuma vahendi - köögikirve ning lõi kannatanut nii kirve tera kui varrega pähe. Seega on kaheldav, kas A. Romanovi süü on hinnatav suuremana kui seda A. Škarednõi süü. 7.11 Maakohus on leidnud, et mõlema süüdistatava puhul ei ole tuvastatud kergendavaid asjaolusid, kuid pidades silmas A. Romanovi käitumist pärast kuritegu, kohtukolleegium maakohtuga ei soostu. Mõlemad kannatanud on kohtuistungil kinnitanud, et A. Romanov käis pärast
11. augusti nende juures, vabandas ja avaldas kahetsust /II kd tl 45; 49/. A. A. kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli näha, et A. Romanov tõesti kahetses. Kahetsust on väljendanud A. Romanov ka kohtuistungil viimases sõnas /II kd tl 75/. Siinjuures tuleb arvestada sedagi, et oma süüd toimepandud tegudes on ta tunnistanud. Neid asjaolusid arvestades leiab kohtukolleegium, et A. Romanovi poolt väljendatud kahetsus on siiras ning seda tuleb karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna arvesse võtta. Kuivõrd A. Romanov on enda poolt toimepandud teod hukka mõistnud, siis kohtukolleegiumi arvates tingib see riigipoolse hukkamõistu vähendamise. 7.12 Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et kuigi karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on esmajoones isiku poolt toimepandud tegu, ei tähenda see, et karistuse mõistmine võiks grupilise kuriteo korral piirdudagi üksnes süüdistatavate osavõtu erineva intensiivsuse astmete võrdlemisega, analüüsida tuleb kõiki KarS §-s 56 nõutavaid asjaolusid. Eripreventiivse eesmärgi püstitamisel ei ole võimalik süüdlase isiku arvestamata jätmine. Käesolevas asjas tuleb seetõttu siiski tähele panna, et A. Romanov on varem karistamata (karistatus on kustunud), A. Škarednõid on korduvalt karistatud, tema poolt toimepandud teod on muutunud raskemaks, käesoleva kuriteo pani toime katseajal, mis oli määratud talle 18.05.2005.a kohtuotsusega KarS § 200 lg 2 p 8 järgi mõistetud 4 aastase vangistuse kandmisest tingimisi vabastamisel. 7.13 Eelnevat arvestades leiab kohtukolleegium, et A. Romanovi ja A. Škarednõi võrdne kohtlemine ei ole põhjendatud. Eripreventiivsetel kaalutlustel ja arvestades kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, tuleb A. Romanovile mõistetud karistust leevendada. 7.14 Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 4, 340 lg 2 p 4 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 03.07.2008.a otsuse A. Romanovile mõistetud karistuse osas ja mõistab talle uue otsusega kergema karistuse. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. 7 Malle Preimer Julia Katškovskaja 8 Ene Randmäe