lg 2 p 6 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15 oktoobri 2008 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuur Prokurör Ringkonnaprokurör Õnne Neare- Vaarmann Süüdistatav Kalle Kress, ik: 37004270337, varem kriminaalkorras karistatud, eluk: XXX XXX XX X Kaitsja Vandeadvokaat Riine Lumiste 1 RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 15 oktoobri 2008 otsus kriminaalasjas nr 1-07-12308 Kalle Kressi õigeksmõistmises
Uue otsusega: 1. Süüdi tunnistada Kalle Kress
2.
lg 2 alusel suurendada karistust 31.05.2005 Rapla Maakohtu poolt mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, so 4 aasta ja 3 kuu võrra, ja mõista Kalle Kressile liitkaristuseks 11 / üksteist/ aastat ja 3 / kolm/ kuud vangistust.
HARJU MAAKOHTU OTSUS: Maakohus mõistis Kalle Kressi
Maakohus leidis, et kohtulikul uurimisel ei ole kogutud objektiivseid tõendeid, mis kinnitaksid Kalle Kressi poolt vägivalla kasutamist ning kannatanuga korduvalt suguühendusse astumist. APELLATSIOON: Esitatud apellatsioonis prokurör taotleb tühistada Harju Maakohtu 15.10.2008 otsus Kalle Kress’i õigeksmõistmises
Teha uus otsus, millega mõista Kalle Kress süüdi
lg 2 p 6 järgi ja karistada teda vangistusega 10 (kümme) aastat.
lg 2 alusel suurendada karistust 31.05.2005.a Rapla Maakohtu poolt mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 4. aasta ja 3 kuu võrra, mõistes liitkaristuseks 14 aastat ja 3 kuud vangistust. Prokurör leiab, et maakohtu järeldustega ei saa nõustuda, sest need ei vasta faktilistele asjaoludele ja rajanevad tõendite ühekülgsel hindamisel. 3 Harju Maakohus on õigeksmõistvat kohtuotsust tehes leidnud, et lisaks kannatanu ütlustele tuleb suhtuda kriitiliselt tunnistajate J. K. ja A. U. ütlustesse, kuna situatsiooni kirjeldamisel püütakse leida teineteise ütlusi toetavaid tõendeid. Apellandi arvates on maakohtu otsuses esitatu selles osas asjakohatu kuna tegelikkuses andis J. K. ütlusi selle kohta, et R. U. kallal norisid ka A. K. ja A. D., kes õhutasid Kalle Kressi antud kuritegu toime panema, aidates kannatanut moraalselt murda. J. K. on selliseid ütlusi andnud kohtueelses menetluses ning jäi nende ütluste juurde ka kohtus, kuid A. K. midagi sellist ei väida (ei kohtueelses ega kohtumenetluses) ning ei saagi väita, kuna ka kohus on põhjendatult lugenud tõendatuks, et A. K. ei saanud õhutada K. K. antud kuritegu toime panema, kuna tema viibis sellel hetkel kambrist väljas. Samas ei süüsta A.K. oma ütlustes ka A.D., kuigi selleks võimalus oleks ning ta peaks seda tegema, kui nad oleksid J.K. oma ütlused kooskõlastanud. Seoses nende erinevustega, mis A.K. ja J.K. ütlustes esinevad on apellandi hinnangul tegemist erinevustega, mis kinnitavad tunnistajate ütluste usaldusväärsust, kuna neist kõlavad läbi need loomulikud erinevused isikute ütluses, mis tulenevad sellest, et inimesed tunnetavad vahetult kogetud olukordi erinevalt ning välistavad selle, et tunnistajad oleksid oma ütlused kooskõlastanud. Maakohus leiab Kalle Kressi õigeksmõistmisel, et tähelepanuta ei saa jätta Kalle Kressi isikuomadusi. Kriminaalhooldaja nendib, et Kalle Kressi näol on tegemist lihtsameelse inimesega, kelle iseseisev otsustusvõime on ilmselgelt piiratud, ta on kergesti mõjutatav. Samas aga väga aus, siiras ja heatahtlik /tl 52/. Ämari Vangla iseloomustusest nähtub, et Kalle Kressil olid kaaskinnipeetavatega rahuldavad suhted, puudusid distsiplinaarkaristused /tl 53/. Tööandja iseloomustusest nähtub, et tööprotsessis vajab juhendamist ning tema käitumises ei esine agressiivsust. Samuti asus maakohus seisukohale, et kohtulikul uurimisel ei tuvastatud vägivalla kasutamist kannatanu suhtes, kuna seda kinnitas ainult kannatanu ütlus selle kohta, et Kalle Kress lõi teda ühel (esimesel) korral näkku ning hiljem kannatanu alistus ilma füüsilise vägivallata kuna kartis, et vägivald võib hullemaks minna. Hinnates kannatanu seletusi, leiab kohus, et neisse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna need ei ole püsivad ega ühesugused. Kannatanu väidab küll enda seksuaalset ärakasutamist Kalle Kress’i poolt, kuid kannatanuna ei pöördunud ta kolme nädala jooksul abi saamiseks kellegi poole. Apellant leiab, et kannatanu ütlus kuriteo asjaolude kohta on usaldusväärne ning kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. Kohus ei ole kannatanu ütluste hindamisel arvesse võtnud seda, et kannatanu R. U. näol on tegemist veel arglikuma ja lihtsameelsema inimesega kui Kalle Kress ning inimesega, kes oli kannatanud pidevalt teiste vägivalda ja mõnitamist. Kannatanu teadis ka, et ta ei suuda ennast ise piisavalt kaitsta ning vastuhakk võiks endaga kaasa tuua tema 4 suhtes ainult raskema vägivalla. Kannatanul ei olnud mingit põhjust loota, et keegi kurjategijaid täis kambris tema kaitseks välja võiks astuda, küll aga võinuksid ka teised hoopis tema vastu vägivalda kasutada. Sellepärast piirduski kannatanu vastupanu sellega, et ta ütles, et keeldub seda tegemast mida temalt nõuti ning enesekaitse sellega, et ta alistus kui tema keeldumist kuulda ei võetud. Samadel põhjustel (hirmu tõttu mida R. U. tundis) ei saa R. U. ette heita, et ta ei pöördunud kohe toimunu suhtes E. M. poole ja asjaolu, et informatsioon kuriteo toimumise kohta jõudis julgestusosakonda alles mitu nädalat hiljem. Psüühilise vägivalla kasutamist kinnitasid lisaks kannatanule ka J.K. ja A.K. samuti kinnitas G. S. (surnud, ütlused avaldatud tl 28-30), et R. U. koristas kogu aeg kambrit. Mis puudutab seda, et tunnistaja E. M. kinnitusel isikute WC-st väljumisel olid mõlema mehe riided korras ning mingeid vägivalla märke näha ei olnud, siis arvestades seda millise vahemaa tagant tunnistaja tõenäoliselt isikuid nägi, tuleb asuda sellisele seisukohale, et punetust kannatanu näol tunnistaja märgata ei saanud ja pigem pidas tunnistaja silmas seda, et ta ei näinud kellelgi verd väljas olevat. Süüdistatav Kalle Kress ennast temale inkrimineeritud süüdistuses süüdi ei tunnista ning seletas kohtule, et 2005 aastal detsembrikuus oli ta Ämari Vangla etapikambris. Seal oli palju rahvast. Tema hoidis rohkem omaette. Tundis ainult K., kellega koos oli süüdi mõistetud. Kannatanut mäletab, nägu on tuttav. Kui kannatanu suitsu küsis, siis andis. Ei eita, te võis koos U. WC-s suitsu teha, sest WC-d kasutati suitsetamiseks, et kambris õhk puhtam oleks. Kinnitab, et ta pole kannatanuga sugulises vahekorras olnud ega muud paha teinud. U. koristas kambris kogu aeg ning vist narriti ka, et ta on alla lastud. Süüdistatav arvab, et see võib olla K. ja U. vaheline kokkulepe tema süüdistamiseks. Seoses süüdistatava versiooniga soovib apellant juhtida Ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et kohtueelses menetluses kahtlustatavana ülekuulamisel Kalle Kress eitas täielikult seda, et ta oleks kunagi R. U. kambri WC-s koos viibinud. Samuti ei rääkinud ei tema ega keegi teine varem kunagi sellest, et kambri WC-d oleks kasutatud suitsuruumina. Mis puudutab K.Kressi süüdistusi, nagu oleks J.K.j a R.U. need süüdistused tema vastu omavahel kokku leppinud, siis on see ebausutav, kuna J.K. ja R.U. olid omavahel võõrad, samuti ei tundnud R.U. varem K.Kressi, seega ei saanud ta kuidagi olla huvitatud K.Kressi süüstamisest. J.K. oli R.U. kokkupuude enne kannatanu poolt avalduse esitamist vaid etapeerimiskambris, nagu ka K.Kressiga. Seega olid nad ühes kambris ning apellandi hinnangul puudus neil võimalus K.Kressi süüstamises kokku leppida. Samuti on apellant jätkuvalt 5 seisukohal, et isegi kui kellelgi oleks olnud soov Kalle Kressile probleeme valmistada, siis miks peaks kannatanu R. U. olema nõus niivõrd ennast alandaval moel K.Kressi süüdistama kui tal endal ei olnud Kressiga mingeid varasemaid konflikte ning ta isegi ei teadnud mis on selle isiku nimi? Probleeme kaaskinnipeetavale on võimalik tekitada ka palju lihtsamini (kergemate süüdistustega) ja ilma ennast alandamata. Kokkuvõttes kinnitavad apellandi hinnangul antud kriminaalasjas kannatanu ütlusi ning seoses sellega ka esitatud süüdistust tunnistajate J. T., E. M., J. K. ja A. K. ütlused. Tõendeid, mis kinnitaksid süüdistatava versiooni selle kohta, et antud süüdistuste näol on tegemist R. U. ja J. K. vahelise vandenõuga Kalle Kressi karistamiseks, ei ole tuvastatud, seega tuleb Kalle Kress talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistada. Pidades silmas võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid tuleb arvestada sellega, et Kalle Kress on varem kriminaalkorras karistatud ning antud kuriteo pani ta toime ajal, mil ta kandis talle röövimise eest mõistetud 6 aasta pikkust vangistust, mille puhul kohus oli talle halastanud, määrates sellest vaid osa, so 1 (üks) aasta ja 9 kuud, ära kandmisele ning ülejäänu 4 aastat ja 3 kuud tingimisi. Oma tegevusega näitas Kalle Kress, et selline karistus ei mõjutanud teda seaduskuulekalt käituma, vaid ta jätkas ka vangistuses esimese astme kuriteo toimepanemisega. Karistusõiguse põhimõtetest lähtuvalt tuleb isikule karistuse määramisel lähtuda antud kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni keskmisest määrast võttes arvesse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Vägistamise teise lõike puhul on sanktsiooni keskmiseks määraks 10 aastat vangistust. Kuna süüdistatava käitumises puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, siis palun kohtul Kalle Kress
lg 2 p 6 toodud kuriteos süüdi mõista ning mõista talle karistuseks 10 aastat vangistust.
lg 2 alusel suurendada karistust 31.05.2005.a Rapla Maakohtu poolt mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 4 aasta ja 3 kuu võrra, mõistes liitkaristuseks 14 aastat ja 3 kuud vangistust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS: Apellant- prokurör toetas esitatud apellatsiooni ja palus teha uus K.Kressi süüdimõistev kohtuotsus. Süüdistatav taotles apellatsiooni rahuldamata jätmist. Leidis, et maakohtu otsus on õige. 6 Kaitsja leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhistatud ja palus jätta see muutmata ning apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS: Kohtulikul uurimisel vahetult kontrollitud tõendite usaldusväärsuse osas kohtukolleegium leiab, et maakohtu etteheide kannatanu R.U. sellest, et ta koheselt peale sündmusi ei pöördunud vangla administratsiooni poole, ei ole aluseks tema ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks. Antud juhul ei saa tähelepanuta jätta fakti, et tegemist oli vangistuses viibivate isikutega ning eraldi tõendamist ei vaja asjaolu, et kaasvangi poolt suguline ärakasutamine pole vanglas kannatanut positiivselt iseloomustavaks faktoriks ning sellise juhtumi avalikuks tulemist ei soovita. Maakohus on kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadnud ka asjaoluga, et ta on andnud kohtulikul uurimisel ja kohtueelsel uurimisel erinevaid ütlusi. Vastavalt kohtuistungi protokollile pole prokuröri ega kaitsja poolt taotletud kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolli, seega pole tema kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seatud. Kohtukolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et kriminaalasjas puuduvad andmed, et kannatanu R.U., kes polnud varem süüdistatavaga kokku puutunud, oleks mingi motiiv süüdistatava suhtes anda valeütlusi. Puuduvad tõendid ka sellest, et kannatanu R.U., tunnistajate J.K. ja A.K. kui täiesti võõraste isikute vahel oleks olnud kokkulepe anda K.Kressi suhtes ebaõigeid, süüstavaid ütlusi. Ka maakohus pole sellistele tõenditele viidanud. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul kannatanu poolt kohtuistungil antud ütlused kui tõendid kuuluvad hindamisele koos teiste kogutud ja kontrollitud tõenditega. Asjakohaselt on prokuröri apellatsioonis viidatud tunnistajate, kannatanu ja ka süüdistatava enda poolt antud ütlustele sellest, et A.U. näol oli tegemist isikuga, keda kambris mõnitati, kes pidevalt oli sunnitud kambrit koristama, kelle kohta oli jutt, et ta on „alla lastud“, kes vaikides täitis ülesandeid, seega oli tegemist argliku isikuga, kellel polnud loota kambrikaaslaste abile ega kaitsele. Tunnistaja J.T. ütluste kohaselt sai vangla julgeolekuosakond mitmest allikast infot, et etapikambris oli toime pandud vägistamine. Nemad kutsusid isiku välja, R.U. kinnitas vägistamist ja tegi avalduse. Selgitas, et on üldlevinud, et vangistuses viibiv isik, kes alustab kriminaalmenetlust teise kinnipeetava vastu ei pruugi enam rahulikult elada saada. Seega on tuvastatav, et faktiliselt ei olnud kannatanu esmane ega ainuke allikas, kellelt vangla administratsioon sai teada etapikambris toimunust ning isikul, kes on niigi kaaskinnipeetavate poolt alandatud, pole kerge avaldada tema suhtes 7 toimepandut. Seetõttu on mõistetav kannatanu poolne esialgne juhtunust vaikimine. Kohus on suhtunud kriitiliselt J.K. ja A.K. ütlustesse põhjendusega, et nad on püüdnud leida teineteise ütlusi toetavaid tõendeid. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu sellise järeldusega ja leiab, et prokuröri apellatsioonis on kooskõlas materjalidega leitud, et J.K. on andnud ütlusi ka teiste kambris viibinud isikute poolt R.U. kallal norimisest, sealhulgas ka A.K. poolt K.Kressi õhutamisest kannatanu kallal vägivallatsema. A.K. aga on andud ütlusi, et tema pole sundinud R.U. süüdistatavaga WC-sse minema, pole näinud, et süüdistatav oleks kannatanu kallal vägivallatsenud. Nägi kui kannatanu ja süüdistatav tulid koos WC välja, kuulis samal ööl ka karjatust WC, kust seejärel tulid välja süüdistatav ja kannatanu / 2 kd. t.lkl 3435/. Tunnistaja on andnud ütlusi, et varasemast ajast ei tea ei kannatanut ega ka süüdistatavat. Seega pole tegemist täiesti kokkulangevate ütlustega, et oleks alus tõdeda, et need on ühiselt väljamõeldud K.Kressi ebaõigeks süüdistamiseks. Maakohus on suhtunud kriitiliselt J.K. ütlustesse põhjendusel, et tegemist on isikuga, kes on koos K.Kressiga kuritegusid toime pannud, ja kes sai süüdistatavaga võrreldes pikemaajalise vangistuse ning seetõttu ilmselt tunneb vihavaenu. Kohtukolleegium leiab, et isegi kui lugeda J.K. ütlustesse kriitilise suhtumise ülalnimetatud alusel põhjendatuks, pole kohus põhistanud, miks A.K., kes varem ei tundnud ei R.U., J.K. ega ka K.Kressi, pole nendega kokku puutunud, mingit vihavaenu ei tunne, peaks andma ebaõigeid K.Kressi süüstavaid ja kannatanu R.U. ütlusi kinnitavaid ütlusi. Tunnistaja E.M. on andud kohtuistungil ütlusi, et kinnipeetavate helistamise päeval, kui saatis üht kinnipeetavat helistamast etapikambrisse, kuulis tualetis klobinat. Hüüdis et mis seal toimub, hakkas ust avama. Sealt tuli välja K.Kress ja veel üks kinnipeetav, R.U., kuigi tualett on mõeldud ühele isikule. Kuna talle öeldi, et ei toimu midagi, vägivalla tundemärke ei näinud, siis ei reageerinud juhtunule/ 2 kd. t.lk. 44/. Tunnistaja A.A. on andnud kohtuistungil ütlusi, et R.U. vist pöördus tema poole, et tahab julgeolekutöötaja või kellegi jutule. Vägistamisest temaga juttu ei olnud, sellest ei räägita, kardetakse et kambris kuuldakse/ 2 kd. t.lk. 44 pöördel/. Kohus on K.Kressi poolt kannatanu R.U. rusikaga näkku löömise lugenud tõendamatuks seoses sellega, et tualetist väljumisel vangla töötaja E.M. ei näinud kannatanul näopunetust ning riided olid mõlemal korrastatud. Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et E.M. ütluste kohaselt kuulis ta tualetist rüselemist, ukse avanedes tulid sealt välja kaks isikut. R.U. läks koheselt kambrisse ja temaga rääkis vaid K.Kress. 8 Kannatanu on samuti andnud ütlusi, et tema pääses K.Kressi käest WC-st kambrisse tänu sellele, et tuli valvur. Tema läks kiiruga tualetist minema. Seega on tuvastatav, et valvur nägi kannatanut vaid põgusalt, mingit välist vaatlust ei toimunud, kannatanuga ta ei rääkinud. Kohtukolleegium leiab, et ülalnimetatud situatsioonis asjaolu, et E.M. ei tuvastanud kannatanu näol löögijälge, pole kannatanu sellekohaste ütluste kummutavaks faktiks. Pealegi on kannatanu andnud ütlusi sellest, et teda ka ähvardati vägivallaga, mis on hinnatav psüühilise vägivallana. Kannatanul oli alus võtta ähvardusi reaalselt kuna ta oli kambris teiste poolt narritav, keegi tema kaitseks välja ei astunud, tal oli alus karta ka edaspidist füüsilist vägivalda, ta tundis hirmu nii teda ähvardanud, teda pidevalt jälgiva süüdistatava kui ka teiste ees. Maakohus pole kannatanu suhtes psüühilise vägivalla kasutamisele oma hinnangut andnud ning otsuses pole esitatud tõendeid, mis sellekohaseid kannatanu ütlusi ümber lükkaks. Ka tunnistaja A.K. on andud ütlusi, et K.Kress püüdis R.U. läheduses viibida, paistis, et mõjutas teda/ t.lk. 35-36/. Apellatsioonis on juhitud tähelepanu asjaolule et K.Kress on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtulikul uurimisel erinevaid ütlusi. Maakohus pole süüdistatava poolt antud ütluste erinevusele tähelepanu pööranud ega neid kahtluse alla seadnud. Vastavalt kohtuistungi protokollile on prokuröri taotluse alusel tõepoolest K.Kressi poolt erinevad konkreetsed ütlused avaldatud ja seega on nende usaldusväärsus kahtluse alla seatud. K.Kress on kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana ülekuulamisel andnud ütlusi, et tema käis WC-s alati üksi, tema pole mitte kellegagi koos sinna läinud. Samuti ei ole ta R. U. koos sinna WC-sse läinud. Kui keegi väidab, et tema olla R. WC- s käinud, siis on ta valetanud. Tema pole R. U. koos WC-s käinud/ I kd. t.lk. 47/. Samas kohtulikul uurimisel on süüdistatav kinnitanud, et käis koos R. U. WC-s suitsu tegemas/ II kd. t.lk. 55-56/. Erinevate ütluste andmist süüdistatav ei osanud põhjendada, on vaid maininud, et ei mäleta/ t.lk. 55 pöördel. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava poolt erinevate ütluste andmise tõttu, mida ta põhjendada ei osanud on alust hinnata tema ütlused ebausaldusväärseteks ja need tõendite kogumist välja jätta. Selline ringkonnakohtu järeldus põhineb Riigikohtu seisukohal, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta/ RK otsused nr 3-1-1-1-07ja 3-1-1-3-07/. 9 Tõendite kogumi alusel ja nimelt kannatanu ja tunnistajate kokkulangevate ütlustega jõudis kohtukolleegium siseveendumusele, et süüdistatav on toime pannud temale inkrimineeritavad teod ja tema poolt toimepandu on õigesti kvalifitseeritud
lg 2 p 6 järgi
ettenähtud vägistamise objektiivseks koosseis sisaldab suguühendusse astumist, mis toimub kannatanu tahte vastaselt vägivalla abil. Seejuures tuleb lugeda vägistamiseks vähemalt sellised isiku tahtevastased ja vägivaldsed teod, mis hõlmavad muuhulgas ka mehe peenise viimise suhu või pärakusse. Seega vägistamine eeldab, et suguühendus oleks kannatanu tahte vastane. Kannatanu ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et nii füüsilise vägivalla kasutamisega kui ka vägivallaga ähvardades, millega allutati kannatanu vastupanu ja tahe, pani K.Kress toime kahel korral R.U. vägistamise, viies peenise kannatanule nii suhu kui pärakusse. K.Kressi poolt oli kannatanu suhtes pandud toime kaks iseseisvat vägistamist kuna olid kantud erinevast tahtlusest, samuti oli kuritegude toimepanemise vahel küllaltki pikk ajavahemik, mis annab aluse tuvastada ka kuritegude toimepanemise eriaegadel. K.Kress sai aru, et paneb toime R.U. vägistamise, soovis seda ja seega on tuvastatav tema poolt otsese tahtlusega kuriteo toimepanemine. Teise isiku tahte vastaselt, vägivalda kasutades, temaga suguühendusse astumine on õigusvastane tegu, õigusvastasust välistavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. K.Kress on süüvõimeline, täisealine isik. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü, kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludes, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohus on oma lahendites sedastanud, et
§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. 10 Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (otsus nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06).
Tegemist on raske esimese astme seksuaalse enesemääramise vastase kuriteoga. Kohtukolleegium ei tuvastanud koosseisuväliseid karistust kergendavaid ega ka raskendavaid asjaolusid. Toimepandud kuriteo, ehk süü raskuse arvestamisel tuleb lähtuda ka kannatanu suhtes toimepandud vägivalla astmest, selle raskusest, kosseisuliste raskendavate asjaolude rohkusest. Antud juhul oli kooseisuliseks raskendavaks asjaoluks korduvus, teisi raskendavaid asjaolusid pole K.Kressile esitatud. Füüsiliseks vägivallaks oli ühel korral näkku löömine, seejärel toimus psüühiline vägivald ähvardamise näol. Arvestades K.Kressi isikuga peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et teda on iseloomustatud kui mitteagressiivset, lihtsameelset isikut, kuid kergesti mõjutatavat. Antud juhul on võimalik tõdeda, et K.Kress lasi ennast mõjutada kambrikaaslaste negatiivsest suhtumisest kannatanusse. K.Kress on varem kuritegude toimepanemiste eest karistatud isik, kuid isikuvastaseid kuritegusid ei ole ta toime pannud, samas on ka varem kuriteo toimepanemisega kaasnenud tema poolt vägivaldne käitumine, kannatanute peksmine. Kohtukolleegium leiab, et arvestades nii süü suurust kui ka süüdistatava isikuga, tuleb K.Kressi karistada sanktsiooni alammäära ja keskmise määra vahele jääva karistusega ja nimelt 7 aastase vangistusega, mida tuleb suurendada
MS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 1, § 340 lg 4 p 2 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 15 oktoobri 2008 otsuse Kalle Kressi õigeksmõistmises ja teeb uue süüdimõistva otsuse. Prokuröri apellatsiooni rahuldab osaliselt. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA MALLE PREIMER 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.