Obsah (5)

§ 184§ 22§ 74§ 75§ 21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. november 2008. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-07-12171 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed J

§ 184lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15.

juuli

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Deniss Slavnov ja Pavel Kalinin Prokurör Taavi Pern Süüdistatavad Deniss Slavnov, isikukood: 38103170015; kodakondsus: määratlemata; emakeel: vene keel; haridus: 5 klassi; ei tööta; elukoht: XXX XX X; viibimiskoht: Tallinna Vangla, varem kriminaalkorras karistatud viis korda; kahtlustatavana kinni peetud
2. juuni
3. a, kohaldatud tõkend – vahistamine – alates
4. juuni
5. a. Pavel Kalinin, isikukood: 37906190236; EV kodanik; emakeel: vene keel; põhiharidus; töökoht: XXX XXX; elukoht: XXX XX X; varem kriminaalkorras karistatud neli korda; kahtlustatavana kinni peetud
6. juuni
7. a (1 päev), kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld. Kaitsjad Advokaat Sergei Narusberg ja advokaat Leelo Viil 1 RESOLUTSIOON
8. Harju Maakohtu
9. juuli
10. a otsus Deniss Slavnovi ja Pavel Kalinini süüdistunnistamises ja karistamises

§ 184lg 2 p 1 järgi tühistada.

2. Süüdi tunnistada Deniss Slavnov

§ 184

lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks vabadusekaotus pikkusega kolm aastat kuus kuud. Karistusaja alguseks määrata 5. juuni 2007. a. 3. Süüdi tunnistada Pavel Kalinin

§ 22

lg 3 - § 184 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks vabadusekaotus pikkusega üks aasta kuus kuud, mille hulka lugeda eelvangistuses viibitud aeg pikkusega üks päev. Lõplikuks karistuseks mõista Pavel Kalininile vabadusekaotus pikkusega üks aasta viis kuud kakskümmend üheksa päeva.

§ 74

alusel jätta Pavel Kalininile mõistetud karistus tingimisi kohaldamata, kui ta ei pane kolme aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle pandud kontrollnõudeid ja kohustusi.

§ 75

alusel mõistetud kontrollnõuete ja kohustuste osas jätta maakohtu otsus muutmata.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Deniss Slavnovile esitati süüdistus selles, et ta omandas täpselt tuvastamata ajal, kohas ja isikult 2,82g amfetamiini sisaldavat pulbrit ning 0,1g marihuaanat. Samuti omandas ta 4.06.2007 kella 23:00 ajal Tallinnas, Ehitajate teel täpselt tuvastamata majast, täpselt tuvastamata isikult grupis koos Pavel Kalininiga narkootilist ainet amfetamiini sisaldavat pulbrit koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Omandatud narkootilisi aineid hoidis ja vedas Deniss Slavnov grupis koos Pavel Kalininiga viimase käsutuses olevas sõiduautos, kuni narkootilised ained 5.06.2007 kella 07:15 ajal Tallinnas Kotka 13 juures sündmuskoha vaatluse käigus ja sõiduki läbiotsimisel leiti ja ära võeti. Samuti andis Deniss Slavnov 5.06.2007 viidatud sõiduautos Raigo Niinemetsale tarvitamiseks edasi minigrip kilekoti 0,31g amfetamiini sisaldava pulbriga, s.o narkootilist ainet väikeses koguses. 5.06.2007 Tallinnas Kotka tn 13 juures toimunud sõiduauto vaatluse käigus leiti ja võeti sõiduki keskkonsoolilt ära minigrip kilekott 0,31g amfetamiini sisaldava pulbriga, sõiduki tuhatoosi tagant kinnas, milles oli kilekott 83,34g amfetamiini sisaldava pulbriga (sisaldas 23,34g amfetamiinsulfaati), roolisamba tagant suitsupakk, milles oli 6 minigrip kilekotti kokku 3,84g amfetamiini sisaldava pulbriga (sisaldas 0,85g amfetamiinsulfaati) ning juhiistme tagant, polstri vahelt kaks minigrip kilekotti, milles oli kokku 6,46g amfetamiini sisaldavat pulbrit (sisaldasid 1,68g amfetamiinsulfaati). Deniss Slavnovi kahtlustatavana kinnipidamisel leiti ja võeti ära Deniss Slavnovile kuuluv seljakott, milles oli kokku viis minigrip kilekotti 2,82g amfetamiini sisaldava pulbriga (sulfaadina 0,82g) ning minigrip kilekott 0,11g marihuaanaga. Suure koguse narkootilise aine ebaseadusliku omandamisega, vedamise ja hoidmisega grupis ning narkootilise aine ebaseadusliku edasiandmisega pani Deniss Slavnov toime

§ 184lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2 Pavel Kalininile esitati süüdistus selles, et ta omandas 4.06.2007 kella 23:00 ajal grupis koos Deniss Slavnoviga suures koguses narkootilist ainet amfetamiini sisaldavat pulbrit. Omandatud narkootilist ainet vedas Pavel Kalinin grupis Deniss Slavnoviga tema käsutuses olnud sõiduautos, kuni narkootilised ained 05.06.2007 kella 07:15 ajal leiti ja ära võeti. Suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikule omandamise, vedamise ja hoidmisega grupis pani Pavel Kalinin toime

§ 184lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Harju Maakohtu
2. juuli
3. a otsusega tunnistati D. Slavnov süüdi

§ 184

lg 2 p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks vangistus pikkusega neli aastat kuus kuud.

§ 184lg 2 p 1 järgi tunnistati süüdi ka P.

Kalinin ja mõisteti talle karistuseks kolm aastat kuus kuud vangistust; eelvangistuses viibitud aeg – üks päev – loeti karistusaja hulka.

§ 74lg-te 1,2 alusel määrati, et P.

Kalininil tuleb koheselt ära kanda vangistus pikkusega viis kuud kakskümmend üheksa päeva. Ülejäänud vangistus jäeti tingimuslikult täitmisele pööramata, kui P. Kalinin ei pane katseajal pikkusega kolm aastat toime uut kuritegu ja täidab kontrollnõudeid- ja kohustusi. Kriminaalasjas ei olnud vaidlust selles, et süüdistatavatelt leiti narkootilist ainet suures koguses NPAS § 31 lg 3 mõttes – kohus leidis, et kümnele isikule narkojoobe tekitamiseks läheb vaja puhtal kujul 2 grammi amfetamiini ning see vastutuse eeldus oli täidetud. Küsimuse osas, kas tegemist oli ka narkootilise aine grupilise käitlemisega, asus kohus järgmisele seisukohale. Süüdistatavad tunnistasid leitud aine enda omaks vastavalt DNA-ekspertiisiaktis tuvastatule. P. Kalinin andis ütlusi, et tema DNA on pakil, mis leiti kahe istme vahelt – see oli aine, mida nad tarvitama hakkasid, samuti kuulus talle suitsupakist leitud aine; ülejäänud ainete osas selgitas P. Kalinin, et ei teadnud neist midagi. D. Slavnov andis ütlusi, et talle kuulusid ained, mis leiti mustast kindast ning juhiistme tagant, polstrist; D. Slavnov selgitas, et teised autosviibijad neist ainetest midagi ei teadnud, samuti ei teadnud ta, kas teistel on narkootikume. Kohtu hinnangul ei olnud süüdistatavate sellekohased väited eluliselt usutavad. P. Kalinini osas leidis kohus, et tema näol on (oli) tegemist reanarkomaaniga, kes pidi hankima narkootilist ainet enda tarbeks kolmandatelt isikutelt (diileritelt). Kohus asus seisukohale, et süüdistatavate omavahelise kohtumise põhieesmärgis mängis olulist rolli just narkootilise ainega seonduv – P. Kalinin soovis hankida narkootikume ja D. Slavnov teadis, kust seda saab. P. Kalinin andis ütlusi selle kohta, et D. Slavnov andis talle amfetamiini pärast Mustamäel käiku ning ta kirjeldas toimunut võrdlemisi üksikasjalikult. Kohtu arvates puudus P. Kalininil alus anda selles osas valeütlusi – tunnistades, et ta sõitis koos D. Slavnoviga ainet hankima, on P. Kalinin andnud sisuliselt oma kaitsepositsiooni kahjustavaid ütlusi. P. Kalinin kinnitas, et enne Mustamäel käimist D. Slavnovil narkootilist ainet ei olnud. Kohtu hinnangul pidi P. Kalinin D. Slavnoviga Mustamäele narkootilise aine järele minnes möönma, et D. Slavnov võib omandada suure koguse narkootilist ainet. P. Kalinini ütluste kohaselt teadis ta seda, et D. Slavnov tarvitab samuti narkootikume. P. Kalinini ütlustest nähtuvalt andis D. Slavnov talle minigrip kilekoti ainega, kus eksperdi arvamuse kohaselt oli ainet kogumassiga 3,84g (amfetamiinsulfaadi sisaldus pulbris 22%); P. Kalinin pidi sellist kogust omale saades aru saama, et D. Slavnov tarvitajana võis võtta ka rohkem narkootilist ainet kui üksnes talle edasiandmiseks. Kohtu arvates on seega tõendatud, et D. Slavnov ja P. Kalinin omandasid grupis narkootilist ainet suures koguses; P. Kalinin tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Tõendamist leidis kohtu hinnangul ka narkootilise aine grupiviisiline hoidmine sõiduautos. Süüdistatavate ütlustest nähtuvalt tarvitasid nad öö jooksul korduvalt narkootilist ainet; D. Slavnov ei eita, et oli aine suurest kogusest teadlik, kohtu hinnangul pidi sellest teadlik olema ka P. Kalinin. 3 Süüdistatavad sõitsid ringi hommikuni ning tarvitasid süstemaatiliselt narkootilist ainet ning ei ole eluliselt usutav, et selle aja vältel ei tulnud omavahel kordagi juttu aine kogusest. Samuti ei ole usutav, et D. Slavnov pani narkootilise aine tuhatoosi taha P. Kalinini teadmata nii, et P. Kalininil ei olnud võimalik seda näha. Tunnistaja T. P. ütlustega on tõendatud, et konsoolis olnud must kinnas narkootilise ainega oli nähtaval kohal. Usutavam on asjaolu, et aine oli suures kotis kohas, kus see oli hõlpsalt kättesaadav, et vajaduse korral jagada sealt ainet teistesse minigrip kottidesse väiksemateks doosideks. Grupis suures koguses narkootilise aine hoidmisel tegutses P. Kalinin kohtu arvates seega otsese tahtlusega. Kohus leiab, et D. Slavnov ja P. Kalinin panid objektiivses mõttes toime ühe teo – grupis suures koguses narkootilise aine hoidmise (valdamise) – isikud omandasid aine ja sõitsid linnas sihitult ringi; nad ei vedanud ainet punktist A punkti B, vaid sisuliselt seisnes aine vedamine selle hoidmises sõiduautos, kus viibides ainet ka tarvitati; D. Slavnov andis lisaks ebaseaduslikult edasi väikeses koguses narkootilist ainet. Seega panid süüdistatavad toime suures koguses narkootilise aine omandamise ja hoidmise – kohus aga märkis, et see ei muuda süüdistatavatele süüksarvatud teo kvalifikatsiooni.

1. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras mõlemad süüdimõistetud. Apellatsioonide põhiseisukohad on järgmised. 3.1 P. Kalinin kinnitab, et narkootilist ainet ka D. Slavnoviga grupis ei käidelnud. D. Slavnov hankis talle amfetamiini, mille ta pani suitsupakki ning andis kinnipidamisel vabatahtlikult välja. Nad käisid ka kasiinos ning vahepeal käis D. Slavnov üksi autos; kas ta sinna midagi pani või peitis (sh tuhatoosi taha kindasse), tema ei teadnud. Seetõttu palub P. Kalinin kergendada talle mõistetud karistust. 3.2 Ka D. Slavnov kinnitab, et ta ei tegutsenud grupis koos P. Kalininiga. Samuti eitab ta seda, et oleks kellelegi üle andnud narkootilisi aineid – P. Kalininile kuulunud ainelt tema DNA-d ei leitud ning selles osas annab P. Kalinin valeütlusi. Tuhatoosi taha peidetud narkootikume ei olnud võimalik niisama näha ning kohtu järeldus on seetõttu väär – P. Kalinin suure koguse narkootilise aine olemasolust ei teadnud, kuid võis aimata. Ta kasutas ära P. Kalinini ja tunnistaja viibimist kasiinos, et aine sinna peita. Apellant leiab, et kohus ei ole arvestanud kõigi asjaoludega ning on mõistnud talle liiga range karistuse.
2. Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatavad apellatsioonides esitatud väidete juurde. Kaitsja S. Narusberg palus D. Slavnovi apellatsioon rahuldada; P. Kalinini apellatsiooni toetas ka tema kaitsja L. Viil, kes leidis samas, et P. Kalinin tuleb esitatud süüdistuses tervikuna õigeks mõista. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus apellatsioonid jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Esmalt võtab kriminaalkolleegium seisukoha vaidlusaluste faktiliste asjaolude suhtes (I), seejärel annab hinnangu materiaalõiguse väärale kohaldamisele (II) ning viimasena väljendab seisukoha mõistetud karistuste osas (III). 4 I
3. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus vaatluse all oleval perioodil (s.o 4.06.5.06.2007) faktiliselt toimunu tuvastanud veatult ning süüdistatavate (ennekõike D. Slavnovi) apellatsioonis esitatud väited ei lükka kuigivõrd ümber maakohtu järeldusi – siinkohal peab kriminaalkolleegium ennekõike silmas küsimust, kuidas ning millistel asjaoludel toimus narkootilise aine hankimine süüdistatavate poolt. Lühidalt kokkuvõttes on maakohus leidnud, et P. Kalinin soovis saada narkootikume ning selleks läks tal tarvis D. Slavnovi abi. Ta võttis viimase enda autosse, koos sõideti Mustamäele ning seal hankis D. Slavnov narkootilisi aineid, mille edastas mh P. Kalininile. Nendega liitus tunnistaja R. N., koos sõideti edasiselt mööda linna ning pruugiti narkootilisi aineid. Maakohus on seega leidnud, et narkootilise aine omandas D. Slavnov ja ta edastas seda väikestes kogustes nii P. Kalininile kui ka R. N.. Kriminaalkolleegium ei näe põhjust asjade sellises käigus kahelda.
4. D. Slavnovi väited, et tema ei ole narkootilisi aineid kellelegi üle andnud, on maakohus piisava põhjalikkusega ümber lükanud. Soostudes maakohtu argumentidega täiel määral, lisab kriminaalkolleegium vaid järgmist. D. Slavnovi kinnitusel välistavad narkootilise aine pärinemise temalt kaks asjaolu – P. Kalininile kuuluvalt narkootilise aine pakkidelt ei leitud tema DNA-d, mis pidanuks seal aga olema, kui aine pärinenuks temalt. Teiseks väidab apellant, et narkootilise aine sisaldus oli temale kuulunud ja teistelt isikutelt äravõetud aines erinev, mis kinnitab veel, et tema narkootilist ainet teistele ei jaotanud. Kriminaalkolleegium, soostudes küll nende faktiväidetega, ei leia samas, et see välistaks ühtlasi ka D. Slavnovi kui narkootilise aine jaotaja rolli. On tõesti tuvastatud fakt, et P. Kalininile kuulunud narkootilise aine pakkidel oli tema DNA. Kuid selles osas on P. Kalinin ka selgitanud, et ta sai narkootilise aine D. Slavnovilt minigrip kotis ning ta jaotas aine edasiselt väiksemateks doosideks ning asetas sigaretipakki. Tuvastatud faktilised asjaolud kinnitavad seda versiooni. Nimelt jagunes P. Kalininile kuulunud narkootikum kuue koti vahel ning viiel minigrip kotil oli üksnes P. Kalininile kuuluv DNA (kd 1, tlk 42jj). Ühel kottidest oli aga segaproov; sellel olid esindatud küll kõik P. Kalinini DNA alleelid, kuid usaldusväärseid järeldusi D. Slavnovi DNA esinemise kohta ei olnud ekspertiisiga võimalik teha. Kriminaalkolleegium leiab, et just selle koti, millel tuvastati bioloogilise jälje osas nn segaproov, sai P. Kalinin D. Slavnovilt ning ta jagas selles kotis sisaldunud aine ümber väiksematesse kottidesse tarvitamiseks. Väär on arusaam, nagu oleks bioloogiline jälg midagi sellist, mis võimaldaks alati ja eksimatult tuvastada isiku, kui ta on eset millalgi puudutanud vms. Bioloogiline jälg kaob nagu ka kõik teised ning on arusaadav, et nn ümberpakendamise käigus, kui P. Kalinin pidi minigrip kotti intensiivselt kasutama, vahetult D. Slavovile osutav bioloogiline materjal lihtsalt hävis. Seega ei ole vahetult D. Slavnovile osundava bioloogilise materjali puudumine minigrip kotilt selliseks asjaoluks, mis seaks kahtluse alla P. Kalinini selgitused sündmuse käigu ehk selle kohta, et narkootilise aine sai ta just D. Slavnovilt. Asjakohane ei ole ka argument, et D. Slavonile kuulunud narkootilise aine sisaldus oli erinev võrreldes sellega, mis leiti P. Kalininilt (kd 1, tlk 39-40: P. Kalininile kuulunud aine puhtusesisaldus 22%, D. Slavnovi aine puhtusesisaldus 28%). D. Slavnov tunnistas vastuvaidlematult enda omaks ka narkootilise aine, mis asus juhiistme taga polstri sees – selle aine puhtusesisaldus oli aga 26%. Seega ei välista narkootilise aine erinev kontsentratsioon erinevates pakkides kuigivõrd D. Slavnovit kui nende ainete esmast käitlejat. Ka nimetatud argumenti ei pea ringkonnakohus määravas tähenduses asjakohaseks. Seega ei ole kuigivõrd välistatud võimalus, et D. Slavnov lahjendas narkootilise aine enne selle jagamist P. Kalininile ja R. N. 5
5. Kokkuvõtvalt märgib kriminaalkolleegium seega, et maakohus on veatult tuvastanud D. Slavnovi kui narkootilise aine omandaja ja selle edastaja teistele tarvitajatele. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb nii süüdistatavate kui tunnistajate poolt antud ütluste põhjalikul ning terviklikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveering peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kriminaalkolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab vaatluse all oleva küsimuse osas oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. D. Slavnovi apellatsioonis esitatud väited ei anna seega alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka kuigivõrd ümber maakohtu otsuses esitatud loogilisi põhjendusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses kõnealuses küsimuses aga tuvastatavad. Seega asub ringkonnakohus seisukohale, et just D. Slavnov oli narkootilise aine vahetuks omandajaks ja seejärel edastajaks teistele tarvitajatele, s.o P. Kalininile ja R. N.. II
6. Kriminaalkolleegiumi hinnangul väärivad aga tähelepanu apellatsioonides esitatud väited, mis puudutavad teo kvalifitseerimist grupiviisiliselt toimepandud süüteona. Kriminaalkolleegiumi arvates on siinkohal tuvastatav materiaalõiguse väär kohaldamine, mis konkreetselt seisneb järgnevas.
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vääriti sisustanud kaastäideviimise olemuse. Tuleb tunnistada, et viimase aja kohtupraktika on järjest laiemini hakanud sisustama täideviimise mõistet; selle ilmseks näiteks on üleminek nn formaal-objektiivselt teoorialt materiaal-objektiivsele, nn teovalitsemise teooriale. Sel puhul sisustatakse täideviimist teovalitsemisena - objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste kogumina, mis näitab, kelle teod moodustavad kaaluka osa kuriteokoosseisu tunnuste täitmisel ja kelle tahe tegu juhib (valitseb). Teo valitsemine on ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine. Kaastäideviimise korral räägitakse funktsionaalsest teovalitsemisest - funktsionaalne täideviimine on seega tervik, mis realiseerub alles siis, kui kõik kaastäideviijad täidavad kooskõlastatult oma funktsiooni kuriteokoosseisu realiseerimisel. Ning vastupidi - kellegi funktsionaalne alatalitus tähendab kuriteokoosseisu ning seega ka täideviimise puudumist (RKKKo 3-1-1-23-01). Nendest põhimõtetest lähtuvalt on sisustatud ka edasine kohtupraktika kaastäideviimist puudutavas küsimuses.
8. Kaastäideviija on isik, kes tegu valitseb, kes saab seda enda tahtele vastavalt pidurdada ja juhtida, muutudes sellega koosseisupärase teo keskseks figuuriks (RKKKo 3-1-1-88-03). Seega koosneb funktsionaalne teovalitsemine kahest elemendist – objektiivsest ja subjektiivsest. 10.1 Objektiivses mõttes panevad isikud süüteo toime ühiselt, kui nad valitsevad toimuvat funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes. See tähendab, et igaüks (kaas)täideviijatest peab lisama 6 tagajärje saabumisse teoühtsust hinnates olulise teopanuse, millest kokkuvõtvalt sõltub taotletava eesmärgi saavutamine. Tegemist peab olema kõigist täideviijatest sõltuva ühtse teovalitsemisega, kus kõik isikud tegutsevad ühtsest teoplaanist lähtuva tööjaotuse alusel. Süüteo realiseerimise suhtes peab olema tegemist just olulise teopanusega, st ei piisa ainult toetavatest, teo täideviimise seisukohalt teisejärgulistest tegevustest. Ilma teovalitsemiseta toimepanijad ei ole käsitatavad mitte kaastäideviijatena vaid osavõtjana, st kas kihutajana või kaasaaitajana (RKKKo 3-1-1-97-04, p 21.1). 10.2 Subjektiivses mõttes eeldab kõnealusest teooriast lähtuvalt mõistetav kaastäideviimine ühist teootsust, mis sisaldub

§ 21lg 2 lause 1 mõistes kooskõlastatult.

Kaastäideviijad peavad olema kokku leppinud rollijaotuses ja selle vastastikusest sõltuvusest - st süütegu pannakse toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest. Teovalitsemise teooria tähenduses tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena. See kokkulepe ei pea olema suuline ega eelnema süüteokatsele ja seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning konkludentsete tegudega juba süüteo toimepanemise käigus (RKKKo 31-1-97-04, p 21.2). 10.3 Kohtupraktika on asunud toetama nn laia teovalitsemise teooriat, mille kohaselt võib kaastäideviimisest rääkida ka juhul, kui isiku oluline teopanus on osutatud süüteo ettevalmistavas staadiumis. Nii on Riigikohtu praktikas leitud, et kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja (RKKKo 3-1-1-60-07, p 24). Kuid selles tähenduses on oluline just mõista, et teovalitsemist ei tule mõista mitte kui lihtsat puutumust toimepandud süüteoga. Sellisel juhul oleks tegemist sisuliselt nn üksiktäideviija süsteemiga, millest meie õiguskord aga ei lähtu; vastavalt diferentseerimisprintsiibile eristab meie õiguskord rangelt täideviimist ja osavõttu. Seega tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja konkreetselt ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (RKKKo 3-11-11-07, p 38; vt ka RKKKo 3-1-1-5-08). Otsustamaks, kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute teopanuste suhtes tervikuna. Seega peab kohtuotsuses olema obligatoorselt kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Vaid sel teel on võimalik kindlaks teha, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, s.t osales täideviijana, ning kellele neist olid pandud vaid abistavad ülesanded, ehk kes osales osavõtjana (RKKKo 3-1-1-18-08). Otsuse tegemisel ja põhistamisel tuleb selgelt eristada ühiselt ja kooskõlastatult toimepandud tegu, mis moodustab karistusseadustiku mõttes kaastäideviimise, ning täideviija füüsilist, ainelist või vaimset abistamist, mille puhul on tegemist kaasaaitamisega. Seejuures tuleb hinnata isikute teopanuse olulisust ja nendevahelist rollijaotust (RKKKo 3-1-1-6207, p 14). 10.4 Lühidalt kokkuvõetuna peab seega selleks, et rääkida kaastäideviimisest, olema esmalt tuvastatud isikute ühine tegutsemine objektiivses mõttes. Tõsi, isik ei pea vahetult tegutsema sündmuskohal, tema teopanus võib jääda isegi ettevalmistavasse staadiumisse. Nii ühel kui ka teisel juhul tuleb aga kindlaks teha, et tema teopanus oli tegu kui tervikut silmas pidades oluline; isik peab tegutsema vastavalt tööjaotusele, mis on grupi liikmete poolt paika pandud, et saavutada tagajärje saavutamise suurem tõenäosus (just viimane teeb grupiviisilise teo toimepanemise suuremal määral etteheidetavaks). Subjektiivselt peab kaastäideviimist iseloomustama aga kokkulepe panna toime teatud süütegu (seaduse mõttes kooskõlastatult) – just vastastikune rollijaotus ja selle alusel 7 tegutsemine moodustab ühise teovalitsemise, mille tulemusel saab rääkida kaastäideviimisest kui omistamisnormist (isik vastutab teise isiku poolt tehtu eest, nagu oleks ta selle ise toime pannud).

1. Kriminaalkolleegium leiab, et p-des 10.1-10.4 kajastatud põhimõtteid silmas pidades ei saa iseloomustada P. Kalinini ja D. Slavnovi käitumist kui ühist ja kooskõlastatut kaastäideviimise mõttes. Seejuures tuleb veel silmas pidada, millises käitlemisvormides P. Kalininit ja D. Slavnovit süüdistatakse – selleks on suures koguses narkootilise aine omandamine ja hoidmine (süüdistuse narkootilise aine vedamises on maakohus jätnud välja, vt otsuse lk 19 ja 20). Kriminaalkolleegium on seisukohal, et nii omandamise kui ka hoidmise kui ühise ja kooskõlastatud tegevuse sisustamisel on maakohus olnud paljasõnaline ning eksinud kaastäideviimise kui omistamisnormi terviklikus tähenduses. 11.1 Vaidlust ei ole küsimuses, et narkootilise aine omandas D. Slavnov – tema oli selle omandamisteo vahetu täideviija ning seda ei ole süüdistatav ka eitanud. P. Kalinini kui omandamisteo täideviija analüüs on maakohtu otsuses aga sisuliselt tegemata. Esiteks märgib kriminaalkolleegium, et juba süüdistuses ei ole puudutatud küsimust, millise teoga objektiivses mõttes P. Kalinin siis toetas D. Slavnovi omandamistegu sel määral, et saaks rääkida tema olulisest teopanusest. Mingit tööjaotust, mille alusel narkootilise aine omandamisel tegutseti, ei ole süüdistuses tuvastatud; selline minetus on kandunud edasi ka maakohtu otsusesse. Maakohtu otsust puudutavalt märgib kriminaalkolleegium, et täideviimisteo objektiivne külg on eelnevast johtuvalt jäänud täielikult sisustamata ning avamata; selle kohta ei leia otsusest mitte mingisuguseid argumente. Juba see tõdemus välistab P. Kalinini käsitlemise narkootilise aine omandamise kaastäideviijana. Kui isik ei osale omakäeliselt süüteo toimepanemises kuid siiski soovitakse teda käsitleda täideviijana, on esmajoones oluline tuvastada tema oluline teopanus objektiivses mõttes (st kas teopanuse osutamine ettevalmistavas staadiumis või avaldus tema teopanus täideviimise käigus), mille alusel saaks väita, et vaatamata eemalolekule vahetust süüteokoosseisu realiseerimisest hoidis ta sellele puudusele vaatamata sündmuste kulgu olulisel määral enda kontrolli all, mis asetaks ta sündmuse kui terviku keskmesse. Ühtegi teopanust, mille kaudu/abil oleks P. Kalinin D. Slavnovi omandamistegu kaasvalitsenud, kohtuotsuses aga tuvastatud ei ole. 11.2 Maakohus on püüdnud sisustada üksnes täideviimisteo subjektiivset külge ning leidnud, et P. Kalinin pidi aimama, et D. Slavnov kui talle teadaolevalt narkootiliste ainete tarvitaja võib omandada suures koguses narkootilist ainet. Kriminaalkolleegium peab seda mõttekäiku täielikult oletuslikuks ning mitteaktsepteeritavaks. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium, et teadlikus põhiteo asjaoludest iseloomustab ka süüteost osavõtjat (kihutajat, kaasaaitajat) ning pelgalt selle tõdemuse pinnalt ei saa teha mingeid järeldusi kaastäideviimise kohta. On tuvastatud see, et P. Kalinin soovis omandada narkootikume ning selleks sõitis koos D. Slavnoviga seda ostma; ning D. Slavnov ka tegi seda, edastades P. Kalininile väikeses koguses narkootikume. Jääb täielikult arusaamatuks maakohtu väide, mille kohaselt pidanuks P. Kalinin samal ajal aru saama, et tegelikkuses omandab D. Slavnov hoopis suure koguse narkootilist ainet. Tuleb tähele panna, et kaastäideviimise mõttes peab olema tegemist just kooskõlastatud tegevusega – mõlemad osapooled teavad süüteo tehiolusid, mida soovitakse realiseerida ning tegutsetakse vastavalt kokkuleppele. Mingit kokkulepet selles osas, et P. Kalinin ja D. Slavnov oleks ühiselt ja kooskõlastatult läinud soetama suurt kogust narkootilist ainet, ei ole maakohtu otsuses aga tuvastatud. Võimalus, et D. Slavnov omandab juhtumisi suure koguse narkootilist ainet asetses täielikult väljapool P. Kalinini teadmist ning eelneva kokkuleppe või tõsikindla teadmise puudumisel ei saa ta 8 selle eest vastutada ei täideviija ega osavõtjana. Prokuröri esitatud väidet apellatsioonikohtu istungil, et P. Kalinin pidi sellise riskiga arvestama ning kui see realiseerus, peab ta vastutama tegelikult omandatud aine koguse eest, ei pea kriminaalkolleegium kaastäideviimise seisukohalt asjakohaseks argumendiks. Vastuoluline on maakohtu seisukoht, et kuna isikud plaanisid koos aega veeta, on alust arvata, et vestluse käigus puudutati ka narkootilise aine omandamisega seonduvat (otsuse lk 18). Eelnevalt on maakohus aga leidnud, et P. Kalinini näol oli tegemist nn reanarkomaaniga, kes vajas narkootilise aine omandamiseks kolmandate isikute (diilerite) abi ja süüdistatavate omavahelised suhted olid üsnagi pealiskaudsed (otsuse lk 17; ka otsuse lk 19 nimetatakse süüdistatavaid juhututtavateks). Neil asjaoludel jääb arusaamatuks maakohtu järeldus, et D. Slavnov kui narkootiliste ainete suuremas koguses käitleja (vt lk 17 loetletud narkootiliste ainete käitlemisele viitavad esemed, mis leiti D. Slavnovi kodust) ehk käesolevas asjas P. Kalinini narkootiliste ainetega varustaja pidanuks viimasega arutlema avameelselt teemal, kui palju narkootilist ainet plaanib ta lisaks sellele, mida ta pidi soetama P. Kalinini jaoks, omandada. Kriminaalkolleegium peab maakohtu sellist arutluskäiku ebaloogiliseks ning ebausutavaks. 11.3 Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et suures koguses narkootilise aine omandamise süüdistuses tuleb P. Kalinin õigeks mõista. Asudes seisukohale, et puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et P. Kalinin teadis suure koguse narkootilise aine omandamise plaanist D. Slavnovi poolt, ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks arutleda ka teemal, kas P. Kalinini tegevust saaks objektiivses mõttes käsitleda narkootilise aine omandamisele kaasaaitamisena.
2. Kriminaalkolleegium ei soostu ka maakohtu järeldusega, et P. Kalinin valdas ühiselt ja kooskõlastatult koos D. Slavnoviga suures koguses narkootilist ainet kaastäideviimise mõttes. Küll aga soostub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga küsimuses, mis puudutab P. Kalininil teadlikkust selle kohta, et tema autos on suur kogus narkootilist ainet. Maakohus on seda küsimust põhjalikult analüüsinud ning motiveerinud ja ringkonnakohus ei näe põhjust vastavasisulises järelduses kahelda (vt otsuse lk 19). On tuvastatud, et süüdistatavad sõitsid pikka aega mööda linna ringi, mille käigus tarvitati korduvalt ka narkootilisi aineid. Suur kogus narkootilist ainet leiti tuhatoosi tagant kindasse peidetult ning soostuda tuleb maakohtu järeldusega, et see ei saanud toimuda P. Kalininile teadmatult. Järelikult sai P. Kalinin mingil ajahetkel peale seda, kui D. Slavnov naasis narkootikumide omandamiselt, teada, et D. Slavnov ostis narkootilist ainet suures koguses. Maakohus on leidnud, et linnas sõideti sihitult ringi ning narkootilise aine käitlemine seisnes selle hoidmises sõiduautos, kus viibides seda ainet ka tarvitati (otsuse lk 19). Vaatamata eeltoodule leiab kriminaalkolleegium, et sellistel asjaoludel ei tule vältimatult teha järeldust narkootilise aine ühisest ja kooskõlastatud käitlemisest (valdamisest).
3. Ringkonnakohus ei soostu prokuröri väitega, et P. Kalinin peab auto kasutajana vastutama kõigi esemete eest, mis talle teadaolevalt sõiduautos asusid – seda vähemalt mitte täideviijana. Käitlemise mõiste

§-s 184 on küll äärmiselt lai, kuid see ei tohi viia selleni, et iga kaudsel vaatlusel käitlemise tunnuse alla subsumeeritav tegu (nt valdamine) leiaks täiendava argumentatsioonita käsitlemist täideviimisena (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu otsused nr 1-06-4594 ja nr 1-07-518). Ka juhul nagu praegune tuleb anda hinnang toimunule tervikuna ning selle alusel otsustada, kas isiku teopanus on sedavõrd kaalukas, et võimaldab rääkida isikust kui süüteo kesksest figuurist ning kaasvalitsejast. Teisisõnu – üldhinnangu alusel tuleb otsustada, kas isik paneb toime nö isikliku teo (täideviimine) või osaleb ta selle üldhinnangu alusel nö võõras teos (kaasaaitamine). Käesoleval juhul tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul rääkida teisest alternatiivist; kaastäideviimist ei moodusta „sõidukiga juhuslikult mööda linna ringi sõitmine ja sõidukis aine tarvitamine“, nagu on seda leidnud maakohus (otsuse lk 21). 9 Valdamist tuleb sisustada kui valitsemistahtlusest kantud tegelikku võimu asja üle; sisuliselt tuleks selleks, et rääkida P. Kalininist kui narkootilise aine valdajast täideviimisteo mõttes, tuvastada käesoleva kaasuse raames tema tegelik käsutusvõim narkootilise aine üle, mis leiti autost. Midagi sellist ei ole leidnud aga tõendamist. Kriminaalkolleegium kordab, et vastuvaidlematult on tuvastatud, et narkootilise aine omandas D. Slavnov ning tema jagas seda ka teistele tarvitajatele - P. Kalininile ja R. Niinemetsale. Puuduvad aga igasugused tõendid selle kohta, et autost leitud narkootilise aine suhtes olnuks tegelik käsutusvõim ka P. Kalininil – seda ei isiklikuks tarvitamiseks ega ka teisele isikutele edastamise mõttes, selline voli oli ainult D. Slavnovil. Kuigi narkootilised ained olid P. Kalinini juhitud autos, ei teinud see veel teda narkootilise aine vahetuks valdajaks

§ 184lg-s 1 nimetatud osateo mõttes.

Eeltoodut kinnitab ka narkootilise aine pakkidelt tuvastatud DNA. P. Kalininile viitavat DNA-d leiti suitsupakis asunud narkootikumidelt ning ka pakilt, mis oli juhi ja kõrvalistuja vahel (maakohtu seisukoha kohaselt oli viimase näol tegemist ainega, mis oli mõeldud nö ühiseks tarvitamiseks) – nende aine pakkides olnud narkootilise aine liitmisel ei saa rääkida suurest kogusest. Pakilt, millest leiti suur kogus narkootilist ainet, suudeti tuvastada üksnes D. Slavnovile osundav bioloogiline jälg. Ka see kinnitab üheselt, et suur kogus narkootilist ainet oli üksnes D. Slavnovi valduses ning võimatu on teha järeldust, et tegelik võim narkootilise aine üle oli ka P. Kalininil. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et tõendatud ei ole P. Kalinini poolt narkootilise aine valdamine täideviimise mõttes. 14. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus grupiviisilises narkootilise aine käitlemises tuleb tühistada ning D. Slavnov kui narkootilise aine vahetu käitleja tuleb tunnistada süüdi

§ 184lg 1 järgi.

P. Kalinini vastutuse osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. 15. Kriminaalkolleegium ei soostu P. Kalinini kaitsja arusaamaga, et eelpool kirjeldatud tõdemuste korral tuleb P. Kalinin talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Võimaldades D. Slavnovil hoida narkootilist ainet enda sõiduautos pani P. Kalinin kriminaalkolleegiumi hinnangul toime kaasaaitamise suures koguses narkootilise aine valdamisele. Ringkonnakohus möönab, et D. Slavnov oli valduse narkootilisele ainele juba eelnevalt saanud; kuid mööda ei saa vaadata tõsiasjast, et narkootilise aine enda autos hoidmise võimaldamine avaldas oma objektiivselt kvaliteedilt mõju D. Slavnovi poolt toimepandud süüteole – mitte omandamisele, küll aga hoidmisele. D. Slavnovi kui narkootilise aine vahetu valdaja seisundit toetas P. Kalinin sellega, et lubas tal hoida narkootilist ainet enda valitsetavas sõiduautos. P. Kalinin teadis, et toetab võõrast tegu ja kaasaaitamisteo inkrimineerimist ei väära ka see, kui narkootilise aine peitmine tema autosse olnuks talle vastumeelt vms. Kaasaaitamine nõuab üksnes põhiteo toetamisele suunatud tahet ning kaasaaitaja peab ära tundma täideviija poolt toimepandava karistatava teo peamised tunnused (vt RKKKo 3-1-1-150-03) – käesolevas kriminaalasjas tuvastatu raames ei ole alust neis asjaoludes kahelda. Üldhinnangu alusel tuvastatud teopanus ei võimalda rääkida P. Kalininist kui süüteo kesksest figuurist ehk täideviijast, küll aga kui kaasaaitajast. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et P. Kalinini käitumine tuleb kvalifitseerida

§ 22lg 3 § 184 lg 1 järgi.

III

1. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et revideerida tuleb ka süüdistatavatele mõistetud karistust. Just kaastäideviimise inkrimineerimine on suurel määral mõjutanud mõistetud karistuse piire, see tuleneb üheselt maakohtu motiveeringust (ühiselt ja kooskõlastatult käideldi kohtu hinnangul väga suurt narkootilise aine kogust, vt otsuse lk 20). See on ka arusaadav, kuivõrd kaastäideviimise korral tõuseb nö tagajärje saavutamise kindlus, isik teab, et tema tegu toetab oma 10 teopanusega veel keegi teine; kuritegu otsustataksegi panna toime ühiselt ja kooskõlastatult. Käesoleval juhul on see raskendav tunnus aga ära langenud. Täiendavalt suhtub ringkonnakohus kriitiliselt ka maakohtu motiveeringusse, kus kohus on argumenteerinud, et „üldsusele tuleb anda selge signaal, et riik reageerib rangelt narkootilise aine suures koguses mistahes viisil käitumisele“ (otsuse lk 20). Sellisel viisil on maakohus opereerinud nn negatiivse üldpreventsiooniga – süüdlast karistatakse mh võimalike teiste isikute, kellel peaks tekkima mõte omandada narkootilisi aineid, hirmutamise eesmärgil. Õigusriiklikult on süüdistatava selline objektistamine lubamatu ning vaieldamatult omandab ka selle argumendi kõrvaldamine mõju ringkonnakohtu poolt mõistetavale karistusele. Konkreetselt märgib ringkonnakohus järgnevat.
2. Kriminaalkolleegium soostub maakohtu järeldusega, et D. Slavnov oli isikuks, kelle vahendusel said narkootikumide tarvitajad omandada psühhotroopseid aineid. Lisaks sellele, et ta oli konkreetselt vaatluse all oleval juhtumil narkootikumide vahetuks omandajaks ja valdajaks, leiti tema elukohast esemeid, mis viitavad üheselt temale kui narkootiliste ainete levitamisega seotud isikule. Seega on õige, et D. Slavnov omas narkootiliste ainetega võrdlemisi tihedat puutumust. Vahetult enne menetletava kuriteo toimepanemist oli D. Slavnov vabanenud kinnipidamisasutusest, mis näitab üheselt, et eelnevad karistused ei ole omanud süüdistatavale soovitud eripreventiivset toimet positiivses tähenduses. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et D. Slavnovile tuleb mõista karistuseks vabadusekaotus pikkusega kolm aastat kuus kuud.
3. P. Kalinini roll kõnealuse süüteo toimepanemisel oli seevastu minimaalne ning seisnes üksnes kaasaaitamises narkootilise aine valdamisele. P. Kalinin on enda süüd kogu kriminaalmenetluse vältel tunnistanud ning ka kahetsenud toimepandud rikkumist; sarnaselt maakohtule ei näe kriminaalkolleegium põhjust neis asjaoludes kahelda. Süüdistataval on olemas töökoht ning nagu maakohuski on tõdenud, on ta käesolevaks hetkeks loobunud narkootiliste ainete tarvitamisest. Tema käitumine oli suunatud üksnes narkootiliste ainete isiklikule tarvitamisele ning mitte miski ei viita sellele, et ta oleks omanud narkootiliste ainete käitlemisega muud puutumust (peale kaasaaitamise suures koguses narkootilise aine valdamisele). Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et P. Kalininile tuleb mõista karistus sanktsiooni alammäära lähedases suuruses ning mõistab P. Kalininile karistuseks vabadusekaotuse pikkusega üks aasta kuus kuud. Seejuures soostub kriminaalkolleegium argumentidega, mida esitas prokurör maakohtus ning leiab, et mõistetud karistuse võib jätta tervikuna tingimuslikult täitmisele pööramata. Isik on tööle asumise ning narkootiliste ainete tarvitamisest loobumisega asunud selgelt paranemise teele ning kriminaalkolleegium usub, et karistuse mõistmine tingimisi tagab P. Kalinini edasiselt õiguskuuleka käitumise. Katseaja pikkuse ning käitumiskontrolli nõuete osas jätab kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata.
4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 2 p-st 3 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
5. juuli
6. a otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Paavo Randma Meelika Aava Jüri Paap 11