§-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
§-s 61 lg 2 sätestatut, milline rikkumine on
lg 2 kohaselt oluline kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumine, millega on kaasnenud ebaseaduslik kohtuotsus. Kohaldades ebaõigesti materiaalõigust, on maakohus käsitlenud süüdistuses kirjeldatut kahe rangelt eraldiseisva kuriteosündmusena, andmata hinnangut A. Otteri tegevusele tervikuna. Riigikohus on 19.06.2008 otsuses nr 3-1-1-33-08 märkinud, et
lg 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel 4 veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta.
p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Otsuses nr 3-1-1-12-07 07.05.2007 märgib Riigikohus, et Põhiseaduse (PS) §-st 22 lg 2 tulenev ja ka
§-s 7 lg 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ei tulene, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole. Käesolevas kriminaalasjas on otseste tõenditega (tunnistajate V.G. , A.G. , E.P. , E.K. , N.T. , O.S. ja S.G. ütlustega) tõendatud 2007 aasta Riigikogu valimistel valimisõiguse teostamine ainelise hüvitise eest. Samuti on olemas otsesed tõendid tunnistajate J.M. ja E.K. ütluste näol selle kohta, et A. Otter toimetas valimisjaoskonda ja sealt ära isikuid, kes küsisid häälte ostmise eest raha ning et selliseid isikuid toimetasid kohale peale A. Otteri veel kaks isikut. Tõendatud on, et A. Otter suhtles valimisjaoskonna läheduses isikutega, kes tõid kohale valijaid, kes raha eest hääletasid. G.O. ütlustega on tõendatud, et häälte ostmiseks kasutatud raha andis talle A. Otter. Puudub vaid otsene pealtnägija A. Otteri poolt raha lubamise ja andmise kohta. See asjaolu on aga tõendatav E.K. ütlustega selle kohta, et jaoskonnaliikmetes tähelepanu äratanud isikud ütlesid talle, et A. Otter tõi nad kohale, ta ise nägi nii seda kui ka fakti, et eelnimetatud isikud lahkusid koos A. Otteriga. Nimetatud faktile lisanduvad G.O. ütlused selle kohta, et A. Otter andis talle raha, mille eest ta hääli ostis. Kohus ei ole võtnud arvesse G.O. vastust küsimusele, kas te ütlesite A. Otterile seda, kuidas te seda raha tegelikult kavatsete kulutada. Tunnistaja vastas nimetatud küsimusele: „Praegu ei ole meeles. Algselt ma seda talle ei rääkinud, kuid pärast ta küsis, milleks sul seda raha vaja on. Ma siis ütlesin otse, milleks seda vaja on”. Eelnevalt oli tunnistaja kohtule rääkinud, et raha oli tal vaja häälte ostmiseks. Kriminaalasjas kogutud otseste ja kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemiks on veendumus, et A. Otter on süüdi häälte ostmises. Puuduvad kahtlused, mis eelnimetatud väite ümber lükkaksid. Hinnates kogutud tõendite alusel ühtsena tunnistajate poolt kirjeldatud A. Otteri tegevust ja saabunud tagajärge, s.o häälte ostmine, on tõsikindlalt tuvastatav põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. A. Otteri kaitsja esitas vastuväited apellatsioonile. Vastuväidete kohaselt on kohtuotsus A. Otteri õigeksmõistmise kohta seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puuduvad alused.
Nimetatud säte annab kohtule aluse üks või teine kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumine tunnistada oluliseks rikkumiseks ja seda kohtumenetluse poole taotlusel. Apellatsioonis sellist taotlust ei ole esitatud, mistõttu ainuüksi sellest aspektist tuleb apellatsiooni see väide jätta tähelepanuta. Maakohus on viidanud, et hindab tõendeid nende kogumis, mistõttu apellatsiooni vastupidine väide on arusaamatu. Maakohus nimetab konkreetselt, et hindas tunnistajate J.M. ja E.K. ütlusi. Teisi tõendeid kriminaalasjas ei leidu. Kohtuotsuses on õigesti käsitletud episoode eraldi ja antud neile ka eraldi seaduslik ja põhjendatud õiguslik hinnang. G.O. kohtueelses menetluses antud ütlused ei ole lubatav tõend
G.O. maakohtus antud ütlused on kardinaalselt erinevad tõendamise eseme põhiaspektis, milleks andis A. Otter raha ning seetõttu tuleb need ütlused kui ebausaldusväärsed jätta kõrvale. A. Otteri süüdistuses toodud isikutelt häälte ostmises on G.O. ja V.G. juba Tartu 5 Maakohtu 25.09.2007 otsusega süüdi tunnistatud. Andmed selle kohta puuduvad, et A. Otter samadelt isikutelt veelkord hääli ostis, mistõttu ka sellest aspektist ei saa A. Otterit süüdi tunnistada. Seega tuleks jätta Tartu Maakohtu 05.06.2008 otsus muutmata ning apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus prokurör toetas apellatsiooni selles toodud motiividel. Kaitsja palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus arutas
Otteri osavõtuta. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära prokuröri ja kaitsja, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu õigeksmõistev otsus tuleb jätta muutmata, kuid ringkonnakohus peab vajalikuks vastavalt
§-le 342 lg 3 p 1 lisada omapoolsed põhjendused. Ringkonnakohus ei tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, nagu seda prokurör apellatsioonis välja tõi, väites, et maakohus on käsitlenud kõiki tõendeid eraldiseisvatena, jätnud aga hindamata tõendite kogumi kui terviku, rikkudes seeläbi
Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis toodud väitega, et kohtulik uurimine oli ühekülgne, sest lahendati mitmeid taotlusi, vahetult kuulati üle 7 tunnistajat, avaldati 3 tunnistaja ütlused ja uuriti kirjalikke tõendeid. Samuti ei nõustu väitega, et maakohus ebaõigesti kohaldas materiaalõigust, kuna käsitles süüdistuses kirjeldatut kahe rangelt eraldiseisva kuriteosündmusena, andmata hinnangut A. Otteri tegevusele tervikuna. Ringkonnakohus märgib, et
lg 1 kohaselt kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Süüdistusaktis sisalduva süüdistuse sisu (lk 76) kirjapilt ja ülesehitus näitavad selgelt süüdistuse mitmeepisoodilisust. Sellest maakohus ka lähtus, kuid ei käsitlenud neid rangelt eraldiseisvate kuriteosündmustena, nagu seda väidab prokurör, vaid maakohus andis algul otsuses hinnangu A. Otteri tegevusele tervikuna (lk 188) ja alles seejärel episoodidele eraldi. Apellatsioonis ei ole esitatud uusi tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistmise tühistamist ja süüdimõistva otsuse tegemist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates (otsene viide sellele on lk 188) otsuses näidanud motiivid, miks A. Otter tuleb süüdistuses KarS § 164 järgi õigeks mõista (lk 188-192). Õigeksmõistva otsusega on ühtlasi antud ka hinnang prokuröri taotlusele süüdistatav eelpool toodud süüdistuses süüdi tunnistada, mis esitati kohtulikes vaidlustes (lk 166-168 ja 180-181). Sama taotlust korratakse ka apellatsioonis, kus leitakse, et kohtuotsus ei ole seaduslik, kuna kohus on teinud põhjendamatud järeldused kohtuliku uurimise käigus kontrollitud tõenditest, andes tõenditele ebaõige hinnangu. Prokurör leiab, et maakohtu järeldused on vastuolus kohtuistungil tuvastatud faktiliste asjaoludega. Prokurör on seisukohal, et maakohus on alusetult A. Otteri õigeks mõistnud, sest kohtus uuritud tõendid kinnitavad talle esitatud süüdistust. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud väidetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu eelpool viidatud põhjenduste ja järeldustega A. Otterile esitatud süüdistuse tõendamatuse kohta, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Maakohtu otsus vastab
p 1 ja 2 nõuetele, sest otsuses on esitatud kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse, samuti on esitatud tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja on toodud põhjendused, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. 6 Vastuseks apellatsioonis toodud väidetele tõendite hindamise kohta ringkonnakohus märgib järgmist:
lg 1 annab tõendite loetelu ja lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks võib kasutada ka lõikes 1 loetlemata tõendeid.
lg 1 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja lg 2 sätestab, et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.
lg 1 kohaselt kohus tugineb kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks.
lg 2 kohaselt tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad.
sätestab kohtueelses menetluses tunnistaja poolt antud ütluste avaldamise alused ristküsitlusel.
sätestab kohtueelses menetluses tunnistaja antud ütluste avaldamise alused kohtumenetluses.
sätestab uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise korra. Seega on kohtu otsustada, lähtudes seaduses sätestatud tõendite loetelust ja nende avaldamise alustest, kuidas ta neid hindab ja kas loeb konkreetse tõendiga midagi tõendatuks või ei. Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-55-06 ja 3-1-1-106-06 on rõhutatud, et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused peavad vastama tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Seega kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa ei tohi olla omavahel vastuolus. Kui nad on omavahel vastuolus, siis on tegemist
§-s 339 lg 1 p 8 kirjeldatud rikkumisega, st kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-106-06 toodud seisukohtadest tulenevalt saab järeldada, et kui apellatsioonis loetletakse rida tõendeid, mille alusel apellandi hinnangul tulnuks süüdistatav talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistada, kuid kohus seda ei teinud, siis see ei tähenda automaatselt, et kohtu järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teiste sõnadega on tegemist apellandi väitega, et kohus on tõendeid valesti hinnanud ning need tuleb ümberhinnata. Kas seda tuleb teha või ei, see selgub kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise tulemustest. Käesolevas kriminaalasjas tuleb seoses apellatsiooniga lahendada küsimus, kas A. Otter pani toime talle süüks arvatud teo KarS § 164 järgi, mis seisnes 2007 veebruaris toimunud Riigikogu valimistel Tartu linnas selles, et ta eesmärgiga mõjutada isikuid teostama oma valimisõigust teatud valiku – Keskerakonna kasuks, pakkus 19.02.2007 vähemalt kolmele eeluurimisel tuvastamata isikule ja 20.02.2007 samuti vähemalt kolmele eeluurimisel tuvastamata isikule ainelist hüvitist eesmärgiga mõjutada neid andma oma hääl Keskerakonna kandidaadi kasuks ning et ta kallutas tahtlikult G.O. andma isikutele raha A.P. kasuks hääle andmise eest Riigikogu valimistel, samuti aitas kaasa G.O. poolt toimepandavale valijate häälte ostmisele sellega, et andis talle 19.02.2007 häälte ostmiseks 3000 krooni ja 21.02.2007 veel 2000 krooni sama kandidaadi jaoks häälte ostmiseks. Vastus sellele küsimusele sõltub maakohtus ja ringkonnakohtus uuritud tõenditest. Maakohus leidis, et esitatud süüdistus ei ole tõendatud. Ringkonnakohus on samal seisukohal. Riigikohtu otsustes (näiteks nr 3-1-1-89-06) on öeldud, et tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Seega on selgepiiriliselt määratletud tõendid, millele tuginevalt saab kohus ühe või teise faktilise asjaolu lugeda tõendatuks. Riigikohtu eelpool viidatud otsuse punkt 11 kohaselt on kohtu jaoks määrava tähtsusega just kohtuistungil antud ütlused. Kohus peab erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis on olemuselt kriminaalasja õigeks lahendamiseks asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, sh nende usaldusväärsust. 7 Riigikohtu viidatud otsuse punktis 12 on öeldud, et avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi
lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Riigikohus märgib, et kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Süüdistust on vaja tõendada ja see koormis lasub prokuröril. Süüdistusaktis on esitatud tõendite loetelu, mis prokuröri arvates peavad süüdistust tõendama. Maakohus on andnud neile tõenditele hinnangu ja on põhjendanud, miks ta eeltoodud tõendeid kogumis hinnates esiteks jõudis järeldusele (lk 190), et puuduvad tõendid, mis kinnitaks A. Otteri poolt 19. ja 20.02.2007 kokku vähemalt kuuele eeluurimisel tuvastamata isikule ainelise hüvitise pakkumist ja teiseks jõudis järeldusele (lk 192), et puuduvad tõendid, mis kinnitaks A. Otteri tegevust G.O. kallutamises andma isikutele raha A.P. kasuks hääle andmise eest ning G.O. poolt toimepandavale valijate häälte ostmisele kaasaaitamises sellega, et andis talle häälte ostmiseks kaks korda raha kokku 5000 krooni. Maakohus leidis, et kohtulikul uurimisel uuritud tõenditest ükski tõend eraldivõetuna ja ka kogumis teiste tõenditega A. Otteri süüd ei tõenda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. Apellatsioonis aga leitakse, et antud kriminaalasjas esineb küllaldaselt otseseid tõendeid, mis kinnitavad valimisõiguse teostamist ainelise hüvitise eest. Tuginetakse tunnistajate V.G. , A.G. , E.P. , E.K. , N.T. , O.S. ja S.G. ütlustele. Ringkonnakohus märgib, et ükski neist tunnistajatest ei kinnita, et A. Otter oleks neile ainelist hüvitust andnud või pakkunud eesmärgiga mõjutada neid oma hääletamisõigust teostama teatud valiku (Keskerakonna kandidaadi) kasuks. Samuti ei ole tõendamist leidnud A. Otterile esitatud süüdistus selles, et ta pakkus ainelist hüvitist kuuele eeluurimisel tuvastamata jäänud isikule eesmärgiga mõjutada neid andma oma hääl Keskerakonna kandidaadi kasuks. Seda ei tõenda ka apellatsioonis viidatud otsesed tõendid tunnistajate J.M. ja E.K. näol, kes nägid, et A. Otter toimetas valimisjaoskonda ja sealt ära isikuid, kes küsisid häälte ostmise eest raha, sest selliseid isikuid toimetasid kohale peale A. Otteri veel kaks isikut. Prokurör leiab, et otseselt on tõendatud ka asjaolu, et A. Otter suhtles valimisjaoskonna läheduses isikutega, kes tõid kohale valijaid, kes raha eest hääletasid. Apellatsiooni kohaselt G.O. ütlustega on tõendatud, et häälte ostmiseks kasutatud raha andis talle A. Otter. Samas prokurör märgib, et puudub vaid otsene pealtnägija A. Otteri poolt raha lubamise ja andmise kohta. See asjaolu on aga prokuröri arvates tõendatav kaudsete tõenditega, milleks on tunnistaja E.K. ütlused, et jaoskonnaliikmetes tähelepanu äratanud isikud ütlesid talle, et A. Otter tõi nad kohale, tunnistaja ise nägi nii seda kui ka fakti, et eelnimetatud isikud lahkusid koos A. Otteriga. Nimetatud faktile lisanduvad prokuröri arvates G.O. ütlused, mille kohaselt A. Otter andis talle raha, mille eest ta hääli ostis. Ringkonnakohus leiab, et tegelikult taandub kõik sellele, kas süüdimõistmiseks piisab ainult kaudsetest tõenditest, mille kohaselt nähti A. Otterit valimisjaoskonda ja sealt ära isikuid toimetamas ja nendega suhtlemas, kuigi lisaks temale oli tuvastatud veel vähemalt kaks sama tegevust harrastavat isikut, või on ikkagi põhiküsimus selles, nagu prokurör ka ise märgib, et puudub otsene pealtnägija A. Otteri poolt raha lubamise ja andmise kohta. Prokurör leiab, et seda tõendab tunnistaja G.O. , kelle ütluste kohaselt A. Otter andis talle raha, mille eest ta hääli ostis. Seejuures prokurör viitab tunnistaja ütlustele, mida maakohus ei olevat arvesse võtnud. Nimelt küsimusele, kas ta ütles A. Otterile, kuidas ta seda raha tegelikult kavatses kulutada, vastas tunnistaja: „Praegu ei ole meeles. Algselt ma seda talle ei rääkinud, kuid pärast ta küsis, milleks sul seda raha vaja on. Ma siis ütlesin otse, milleks seda vaja on“. Prokurör märgib, et eelnevalt oli tunnistaja kohtule rääkinud, et raha oli tal vaja häälte 8 ostmiseks. Kaitsja juhtis tähelepanu, et viidatud ütlused on kontekstist välja rebitud ning ütlusi tuleb hinnata tervikuna. Lisaks sellele kaitsja leiab, et G.O. poolt kohtueelses menetluses antud ütlused ei ole üldse lubatav tõend
Eeltoodust lähtudes ringkonnakohus alljärgnevalt käsitleb G.O. ütlusi ja annab neile hinnangu. Süüdistusaktis oli G.O. märgitud süüdistust kinnitava tunnistajana (lk 75-77). Esimesel kohtuistungil kaitsja esitas taotluse (lk 105 pöördel-106) G.O. ja V.G. t tunnistajatena mitte üle kuulata
lg 2 alusel, sest nad olid samas kriminaalasjas kahtlustatavad ja käesolevaks ajaks ka juba süüdimõistetu staatuses. Maakohus seda taotlust ei rahuldanud (lk 106 pöördel-107) ja leidis, et nimetatud isikud saab üle kuulata tunnistajatena, sest nad ei ole
Maakohus selgitas G.O. le kui tunnistajale tema õigused ja kohustused ning võttis temalt hoiatamise kohta allkirja (lk 123). Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-19-05 punktis 7.4 on käsitletud küsimust tõendi lubatavusest ehk küsimust sellest, kas menetluskorra rikkumisega talletatud informatsiooni võib üldse tõendite hulka arvata. Riigikohus märgib, et tõendi lubatavuse hindamisel tuleb arvestada sellega, et mitte igasugune tõendite kogumise korra rikkumine ei too kaasa tõendi kuulutamist lubamatuks. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Erinevate tõendite puhul võib samasuguse rikkumise mõju olla erinev. Kaitsja taotles G.O. ja V.G. t
lg 2 alusel tunnistajatena mitte üle kuulata, sest nad olid samas kriminaalasjas kahtlustatavad ja käesoleval ajal juba süüdimõistetu staatuses. Seega kerkis küsimus tõendi lubatavusest. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas kriminaalasjas on olemas jõustunud kohtuotsuse koopia (lk 65-68), millega 25.09.2007 mõisteti G.O. ja V.G. süüdi KarS § 164 järgi. G.O. mõisteti süüdi selles, et ta 19.02.2007 pakkus ainelist hüvitist V.G. le ja ühele tuvastamata mehele, kummalegi 50 krooni, et nad valiks 2007 Riigikogu valimistel kandidaadi nr 307 (A.P. ) ning kui nad vastasid sellele eitavalt, sest neil polnud dokumenti, siis G.O. pakkus V.G. le raha, et viimane mõjutaks oma tuttavaid ja sugulasi valima kandidaati nr 307 ning andis seejärel ajavahemikul 19.20.02.2007 V.G. le Tartu Kaubamajas eelnimetatud tingimusel viie inimese valimistele toomise eest kokku 500 krooni. V.G. mõisteti süüdi 19.-20.02.2007 raha pakkumises mitmele isikule, et nad valiks kandidaati nr 307 või mõnda teist Keskerakonna nimekirjas olevat kandidaati ning neile, kes seda tegid, maksis ta raha. Nimetatud isikuteks olid N.T. , O.S. , S.G. , E.K. , A.G. ja E.P. . Ringkonnakohus märgib, et kõik need isikud on loetletud ka A. Otterile esitatud süüdistuses (lk 76). Lisaks neile sisaldab A. Otterile esitatud süüdistus ka veel kuute eeluurimisel tuvastamata isikut, kellele ta väidetavalt pakkus ainelist hüvitist eesmärgiga mõjutada neid andma 2007 Riigikogu valimistel oma hääl Keskerakonna kandidaadi kasuks. Seega ühe osaga A. Otterile esitatud süüdistusest on G.O. ja V.G. kui sisuliselt kaassüüdistatavad puutumuses ning teise süüdistuse osaga nad seda ei ole.
lg 2 keelab kriminaalasjas tunnistajana osalemast isikut, kes on samas asjas kahtlustatav või süüdistatav. Antud juhul on olnud vaidlusaluseks küsimuseks, kas tegemist on sama asjaga (lk 106-107). Ringkonnakohus leiab, et sisuliselt on tegemist ühe ja sama kriminaalasjaga, vaatamata sellele, et Tartu Maakohtu 25.09.2007 eelpool viidatud otsusega kriminaalasjas nr 1-07-8029 mõisteti lisaks G.O. le ja V.G. le süüdi veel mitu teist antud süüdistusega (KarS § 164) mitteseotud isikut ja seda röövimise toimepanemises. Käesolev kriminaalasi kannab küll numbrit 1-07-15738, aga samas on ta 02.04.2007 eraldatud kriminaalasjast, kus menetleti G.O. , V.G. ja A. Otteri kahtlustust kõigil KarS § 164 järgi (lk 1). Seega algselt oli tegemist ühise kahtlustusega, sest
lg 1 p 1 alusel ühiseks menetluseks võib ühendada mitu kriminaalasja, kui isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises.
lg 2 kohaselt kriminaalasja võib eraldada uude toimikusse, kui see ei kahjusta kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. 9 Antud juhul teostati eraldamine seoses vajadusega uurida igakülgselt A. Otteri seotust häälte ostmisega. Nimetatud 02.04.2007 eraldamise määrus (lk 1) on kriminaalasja nr 07260100712 materjalidele tuginev ja toimikust tulenevat teavet sisaldav dokument, mis ringkonnakohtu arvates näitab kuriteo ühise toimepanemise kahtlustust ehk seda, et tegemist on ühe ja sama kriminaalasjaga. Seda kinnitab A. Otteri kahtlustatavana (lk 47-48) ülekuulamise 27.02.2007 protokoll kriminaalasjas nr 07260100712 ning ka peale eraldamist on A. Otterit kahtlustatavana (lk 49-50) veelkord 08.08.2007 üle kuulatud sama numbriga kriminaalasjas. Nimetatud numbriga kriminaalasjas on V.G. ja G.O. mõlemad kahtlustatavana (lk 20-22 ja 29-31) üle kuulatud 21.02.2007. Seega nad kõik kolm olid kahtlustatavatena KarS § 164 järgi allutatud menetlustoimingutele ühes ja samas kriminaalasjas. Ringkonnakohus leiab, et kuna 25.09.2007 kohtuotsus jõustus (lk 68) 03.10.2007 ja A. Otteri süüdistusakt koostati (lk 75) alles 11.12.2007, siis olid G.O. ja V.G. selleks ajaks vastavalt
§-le 35 lg 3 süüdimõistetu staatuses. Sellele vaatamata käsitleti neid süüdistusaktis tunnistajatena. Kõik taandub jälle sellele, kas tegemist on ühe ja sama kriminaalasjaga. Kaitsja leidis et on, prokurör ja maakohus aga leidsid, et ei ole (lk 106). Ringkonnakohus leiab, et tegemist on ühe ja sama kriminaalasjaga. KarS § 20 kohaselt teo toimepanijad on täideviija ja osavõtja. KarS § 21 lg 1-2 kohaselt täideviija on isik, kes paneb süüteo toime ise või teist isikut ära kasutades ning kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (kaastäideviijad). Kaastäideviimine on ka see, kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele. KarS § 22 lg 1-3 kohaselt osavõtjad on kihutaja ja kaasaaitaja. Kihutaja on isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. A. Otterile oli esitatud süüdistus G.O. kallutamises (kihutamises) andma isikutele raha A.P. kasuks hääle andmise eest Riigikogu valimistel ning raha andmisega kaasaaitamises G.O. poolt toimepandavale valijate häälte ostmisele. Seega A. Otterit süüdistatakse nii G.O. kihutamises kui talle kaasaaitamises. Tartu Maakohtu 25.09.2007 otsusega G.O. juba mõisteti süüdi KarS § 164 järgi. Kuigi tema süüdistuses pole näidatud, et teda sellele tegevusele kihutas ja aitas kaasa A. Otter, ei muuda see asjaolu esialgset G.O. le, V.G. le ja A. Otterile esitatud ühist kahtlustust kõigil KarS § 164 järgi (lk 1) ringkonnakohtu arvates eraldivõetavateks kriminaalasjadeks, sest nad kõik on teo toimepanijad ühes ja samas kriminaalasjas vastavalt süüdistusele kas täideviijana või osavõtjana. Kuna
lg 2 kohaselt kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik, siis ringkonnakohtu arvates ei võinud G.O. ja V.G. osaleda tunnistajana A. Otterile esitatud süüdistuse arutamisel. Omaette küsimus on see, kas nad võisid ütlusi anda kaassüüdistavana, sest nad olid juba süüdimõistetu staatuses. Ringkonnakohus märgib, et
§-s 63 lg 1 toodud tõendite loetelu ei sisalda süüdimõistetu ütlusi, küll aga on tõendiks süüdistatava ütlused. Ringkonnakohus leiab, et süüdimõistetut saab hiljem nö tagurpidi, st jõustunud süüdimõistvast kohtuotsusest tagasi tulles kuni süüdistusakti koostamiseni, käsitleda süüdistatavana ning seega on G.O. ja V.G. tõendi allikaks süüdistatavana antud ütluste kaudu. Eeltoodud Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-19-05 nähtub, et tõendi lubatavus on hinnanguline küsimus. Antud juhul maakohus leidis, et G.O. ja V.G. t saab käsitleda tunnistajana. Ringkonnakohus eeltooduga selle välistas, kuid isegi kui oletada, et neid saab käsitleda tunnistajana, ei kinnita nende maakohtus antud ütlused A. Otterile esitatud süüdistust. Kuna prokurör pidas apellatsioonis väga oluliseks just G.O. ütlusi, siis ringkonnakohus alljärgnevalt sellel ka peatub. Maakohus oma otsuses põhjalikult analüüsis ja hindas tunnistaja G.O. ütlusi ning leidis (lk 191-192), et asjas muid tõendeid peale G.O. ütluste ei ole, mis seonduksid A. Otterile esitatud süüdistuse osaga, mille sisuks on tahtlik G.O. häälte ostmisele kallutamine, samuti raha andmisega kaasaaitamine tema poolt toimepandavale valijate häälte ostmisele. Kuna G.O. ei 10 kinnitanud eeltoodud süüdistust ja muid seda kinnitavaid tõendeid ei esitatud, siis maakohus mõistis A. Otteri õigeks. Prokurör vastupidiselt maakohtule aga leiab, et maakohus hindas G.O. ütlusi valesti ning tegelikult need siiski kinnitavad A. Otterile esitatud süüdistust. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-19-05 punktis 7.3 on märgitud, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides teda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-89-06 punkt 11 kohaselt on kohtu jaoks määrava tähtsusega just kohtuistungil antud ütlused. Riigikohtu viidatud otsuse punktis 12 on öeldud, et avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi
lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Maakohus on tunnistaja G.O. kui tõendiallikat usaldanud ja on aluseks võtnud tema poolt kohtus antud ütlused. Ringkonnakohus märgib, et kuna G.O. andis maakohtus võrreldes eeluurimisel antud ütlustega teatud osas vastuolulisi ütlusi, siis oleks olnud alust teda ka tõendikogumist tervikuna välja jätta, kuid maakohus seda ei teinud, sest luges teda (lk 192) ainsaks tõendiks, mis pidi kinnitama süüdistuse seda osa, mis seondus A. Otteri tegevusega G.O. kallutamises ja tema poolt valijate häälte ostmisele kaasaaitamises. Ka prokuröri apellatsioonis loetakse tunnistaja G.O. ütlusi väga oluliseks tõendiks. Tunnistaja G.O. ülekuulamise käik kajastub kohtuistungi protokollis (lk 123-129). Sellest nähtuvalt (lk 126-128) mitmel korral prokuröri taotlusel seoses vastuoludega võrreldes eeluurimisel antud ütlustega avaldati G.O. poolt eeluurimisel antud ütlusi. G.O. põhjendas vastuolusid sellega, et eeluurimisel ta ei saanud enda vastu tunnistada ning teda ähvardati vangistusega, kui ta ei anna selliseid ütlusi, nagu uurija soovis. Vastuseks prokuröri küsimusele, kas ta saab aru erinevusest kohtus ja eeluurimisel räägitu vahel, vastas G.O. : „Jah, saan aru“ ning küsimusele, kumb jutt on õige, vastas ta: „Õige jutt on see, mis ma praegu räägin“ ning küsimusele, miks ta eeluurimisel rääkis A. Otteri kohta asju, mida A. Otter teinud ei ole, vastas tunnistaja: „Eeluurimise ajal võeti kinni ainult mind. Tahtsin oma süüd natuke kergendada. Kui ta (A. Otter) ei oleks minu poole pöördunud, siis ma ei oleks karistatud“ (lk 127). Viimasest vastusest tulenevalt ringkonnakohus käsitleb prokuröri etteheidet, et maakohus pole arvestanud G.O. vastust prokuröri küsimusele, kas tunnistaja ütles A. Otterile seda, kuidas ta seda raha tegelikult kavatses kulutada. Nagu eelpool märgitud, kaitsja juhtis tähelepanu, et tegemist on kontekstist välja rebitud ühe vastusega ning ütlusi tuleb vaadelda tervikuna. Ringkonnakohus nõustub kaitsja väitega ja sellest lähtudes tõigi eelpool välja G.O. vastused selles, kas ta saab vastuoludest aru ja millised ütlused (eeluurimisel või kohtus antud) on õiged. Enne prokuröri apellatsioonis rõhutatud küsimust on G.O. andnud ütlusi (lk 124), et 2007 toimunud Riigikogu valimiste ajal A. Otter pöördus tema poole ja küsis, millist erakonda tunnistaja eelistab. Kuuldes vastust, et Keskerakonda, siis A. Otter tegi talle ettepaneku olla agitaator. Tunnistajale see sobis, kuid ta küsis bensiini ostmiseks A. Otterilt raha ja viimane oli sellega nõus. Tunnistaja agiteeris ja leidis isikuid, kes olid nõus Keskerakonna poolt hääletama, kuid tahtsid selle eest raha. Ta maksis raha umbes 20-le inimesele. Kuna eeltoodule kohtuistungi protokollis varsti järgneb prokuröri viidatud küsimus, siis ringkonnakohus peab vajalikuks kajastada ka enne ja peale seda esitatud küsimusi ja vastuseid, mis asuvad lk 124-125. Küsimus (K): Kus te saite raha, mida te hääle eest maksite? Vastus (V): Ma kohtusin A. Otteriga, tema andis mulle raha. K: Mille eest A. Otter raha andis? 11 V: Ma ütlesin, et mul on raha vaja kõigi kulude jaoks. Ma sõidan mööda erinevaid rajoone ja kulutused kasvavad. K: Kas te ütlesite A. Otterile seda, kuidas te seda raha tegelikult kavatsete kulutada? V: Praegu ei ole meeles. Algselt ma seda talle ei rääkinud, kuid pärast ta küsis, milleks sul seda raha vaja on. Ma siis ütlesin otse, milleks seda vaja on. K: Kas ütlesite või ei öelnud A. Otterile? V: Ma täpselt ei mäleta, ma ei öelnud, et selle jaoks on vaja, ütlesin, et kulutused kasvavad ja kui te tahate tulemusi saada, siis on rohkem raha vaja. K: Kes seda ütles, et kui tulemust tahate saada, siis on rohkem raha vaja? V: Mina ütlesin, et kui rohkem inimesi hääletaks, siis teie kulutused kasvavad. K: Kui palju A. Otter raha andis? V: Täpset summat ei oska öelda, ta andis mitu korda. 6000 krooni, võib-olla rohkem. K: Kas A. Otter andis teile raha ühel või mitmel korral? V: Ma helistasin ja me saime kokku, ütlesin, et kulutuste jaoks on raha vaja. K: Kuidas A. Otterilt saadud raha kulutasite? V: Osaliselt läks bensiini peale ja osaliselt said need inimesed, kes nõustusid Keskerakonna poolt hääletama. Tunnistaja G.O. ülekuulamise lõpus (lk 129) on ta peale eeluurimisel antud ütluste avaldamist prokuröri küsimustele vastanud järgmiselt: K: Kas A. Otter ütles teile, et tema annab teile raha, et te omakorda annaksite selle raha edasi inimestele, kes oleksid nõus hääletama A.P. poolt. Kas A. Otter ütles seda või ei? V: Ma ei mäleta, kui seal on nii kirjas. K: Kas ütles midagi sellist või mitte? V: Seda, et ta oleks otse öelnud, et ostke hääli, seda ta ei öelnud. K: Kas A. Otter ütles, et ühele inimesele võiks anda 50-100 krooni inimese hääle eest? V: Ei olnud sellist asja. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on igati järginud prokuröri apellatsioonis viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-33-08 toodud tõendite hindamise põhimõtteid. Maakohus ei tuvastanud antud asjas ei otseseid ega ka kaudseid tõendeid, mis oleks apellatsioonis viidatud Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-12-07 alusel andnud võimaluse A. Otteri süü tõendamiseks. Selliseid tõendeid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus ei nõustu prokuröri väitega, et kriminaalasjas kogutud otseste ja kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemiks on veendumus, et A. Otter on süüdi häälte ostmises ning puuduvad kahtlused, mis eelnimetatud väite ümber lükkaks. Prokurör leiab, et hinnates kogutud tõendite alusel ühtsena tunnistajate poolt kirjeldatud A. Otteri tegevust ja saabunud tagajärge (häälte ostmine), on tõsikindlalt tuvastatav põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. Ringkonnakohus, nagu ka maakohus, seda ei tuvastanud. Ringkonnakohus märgib, et sellest ei piisa, et tunnistaja E.K. nägi A. Otteri käitumist valimisjaoskonna läheduses, mis seisnes isikute toimetamises valimisjaoskonda ja sealt ära ning nende isikutega suhtlemises ja tunnistaja tegi sellest mingeid järeldusi. Vaja on ikkagi otseseid tõendeid (kuriteo toimepanemise vahetuid pealtnägijaid, asitõendeid). Prokurör on apellatsioonis märkinud, et puudub otsene pealtnägija A. Otteri poolt raha lubamise ja andmise kohta. Seega võivad kõne alla tulla kaudsed tõendid ja neile ka apellatsioonis viidatakse. Ringkonnakohus leiab, et antud kriminaalasjas ei oma apellatsioonis viidatud kaudsed tõendid sellist tõenduslikku jõudu, et ainult nende alusel saaks A. Otteri süüdi tunnistada. Apellatsioonis on viide Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-12-07, mille kohaselt põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Selles otsuses on öeldud, et alles tõendamisprotsessi lõppetapil, siis, kui kõigi, nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb 12 pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole. Riigikohus märgib, et vaatamata viimatimärgitule tuleb tunnistada, et kõnealuste kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid. Eeltoodust tulenevalt tuleb arvestada, et süüdimõistev kohtuotsus võib küll tugineda üksnes kaudsetele tõenditele, kuid nende kogum peab võimaldama rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest ja et kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid. Ringkonnakohus juba märkis, et antud asjas ei saa rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Vastav tõendite analüüs on maakohtu otsuses üksikasjalikult välja toodud ja ringkonnakohus eelpool juba põhjendas, miks ta nõustub maakohtu järeldustega ning miks ei saa kriminaalasjas kogutud tõendite alusel A. Otterit talle esitatud süüdistuses süüdi mõista. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-106-06 toodud seisukohtadest tulenevalt saab järeldada, et kui apellatsioonis loetletakse rida tõendeid, mille alusel apellandi hinnangul tulnuks süüdistatav talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistada, kuid kohus seda ei teinud, siis see ei tähenda automaatselt, et kohtu järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teiste sõnadega on tegemist apellandi väitega, et kohus on tõendeid valesti hinnanud ning need tuleb ümberhinnata. Kas seda tuleb teha või ei, see selgub kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise tulemustest. Antud juhul ei ole apellatsioonis esitatud selliseid asjaolusid, mis annaks alust maakohtu järelduste ümberhindamiseks ja otsuse tühistamiseks. Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 13 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.