4-08-9344/3

Väärteoasi nr.4-08-9344 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus Kohtunik Sekretär 11.02.2009.a. Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Alari Möldre Karine Vartla Vaidlustatud lahend Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse komissari K PALITS’A 12.09.2008.a. tehtud otsusega väärteoasjas nr. 2302, 08, 029096 määratud lisakaristuse tühistamise nõudes. Kaebuse esitanud isik Tarmo Viiding, isikukood: 35704030216, elukoht: xxx, töökoht: OÜ C P kaebuse esitaja: Tarmo Viiding ja viimase esindaja kaitsja A Lusmägi, kohtuvälise menetleja – Põhja PP Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse – esindaja vanemkonstaabel Hannes Küünarpuu Istungil osalenud isikud LÕPPOSA ning nimelt tühistada Põhja Politseiprefektuuri Tarmo Viidingu kaebus rahuldada Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse komissari K PALITS’A 12.09.2008.a. tehtud otsus väärteoasjas nr. 2302, 08, 029096 Tarmo Viiding `ult Liiklusseaduse § 74-19 lg. 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise osas 3 kuuks, muus osas jätta Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse komissari K PALITS’A 12.09.2008.a. tehtud otsus väärteoasjas nr. 2302, 08, 029096 muutmata. Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse komissari K PALITS’A 12.09.2008.a. tehtud otsusega väärteoasjas nr. 2302, 08, 029096 tehti kindlaks, et Tarmo Viiding juhtis 30.08.2008.a. kella 01.00 ajal Tallinnas Siili tn 21 juures mootorsõidukit, olles alkoholijoobes. Väärteo toimepanek on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Menetlusalune isik on esitanud vastulause, milles kahetseb toimunut, palub juhtimisõigust mitte ära võtta, kuna igapäevatöö on seotud sõiduki kasutamisega. Samuti palub lahendit antud väärteoasjas varem. Menetleja rahuldab taotluse, määrates uueks lahendi kättesaamise päevaks 15.09.2008.a. Oma tegevusega rikkus menetlusalune isik Liikluseeskirja § 76 p 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav Liiklusseaduse §-i 74’19 lg 1 järgi. Menetleja asub seisukohale, et asjaolu, et menetlusalusel isikul on seoses tööülesannetega vaja juhtimise õigust, peaks menetlusalusel isikul iga päev meeles olema ning sundima teda hoiduma liikluseeskirja nõuete rikkumisest. Seega peaks isik ise tegema kõik selleks, et ta järgib liikluseeskirja nõudeid, säilitades sellega nii juhtimisõiguse kui rahalised vahendid. Juhtides aga sõidukit joobeseisundis (1,19mg/l), pani isik toime vastutustundetu väärteo, seades reaalsesse ohtu nii enda kui ka kaasliiklejate elu ja tervise. Tulenevalt eeltoodust jätab menetleja isiku taotluse juhtimisõigust mitte äravõtmises rahuldamata. Arvestades eeltoodut ning lähtudes KarS § 56 lõikest 1, määrab menetleja Tarmo Viidingule LS § 74-19 lg 1 alusel karistuseks rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses, s.o 12000 krooni ja LS § 74-19 lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. KAEBUSE SISU Tarmo Viiding esitas Harju Maakohtule kaebuse, milles palus Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse komissari K PALITS’A 12.09.2008.a. tehtud otsusega väärteoasjas nr. 2302, 08, 029096 määratud lisakaristuse tühistamist. Kaebuse esitaja põhistab oma kaebust sellega, et otsus on ebaproportsionaalselt karm, ei vasta süüteo raskusele, ei arvesta kaebuse esitaja süüd, käitumist ja isikut, ebapiisavalt põhjendatud. Otsuses on nimetatud, et rikuti LE § 76 p 1 nõudeid. Siin on tegemist ilmselt menetleja eksimusega, mis vaieldamatult mõjutas karistust. LE § 76 p 1 sisaldab ainult ühte nõuet. Seega karistati mitme nõude rikkumise eest, kuigi tulnuks karistada vaid ühe nõude rikkumise eest. LE § 76 p 1 asub VI struktuurses alajaotuses – juhi üldkohustused. Seega ei pannud kaebuse esitaja toime LE eriosas sätestatud konkreetseid rikkumisi. Tema tegevus ei toonud kaasa kahju teistele liiklejatele ega kolmandate isikute varale. Samas on kaebuse esitaja oma käitumist kahetsenud, saanud aru, et oli süüdi liiklusohu tekkimises. Otsuses on seda kajastatud kergendava asjaoluna, kuid karistuse mõistmisel jäetud tähelepanuta. Kaebuse esitaja ei vaidlusta karistust trahvisumma osas ja leiab, et ca ühe Eesti keskmise kuupalga suurune karistus vastab tema teo raskusele. Kaebuse esitaja osundab, et LE § 74-19 lg 1 nimetatud sanktsioon nimetab kuni 300 trahviühikut. 200 trahviühikut tähendab, et karistus oli 2/3 sanktsiooni suurusest. Karistuse üldpõhimõtetega on kooskõlas seisukoht, et esmakordsel, kergendavatel asjaoludel, raskendavate asjaolude puudumisel, varasemate karistuste puudumisel on sanktsiooni suurus ca 1/3 ülemmäärast. Kuivõrd kaebuse esitaja rahatrahvi suurust ei vaidlusta, siis omab trahvisumma 12000 krooni vaid seda tähendust, et kaebuse esitaja on oma karistuse trahvi näol juba topeltulatuses kätte saanud ja ülemäärase sanktsiooni kohaldamiseks lisakaristuse näol puudub igasugune vajadus. Lisakaristus ei ole kooskõlas karistuse üldpõhimõtetega ja on vastuolus eelkõige karistuse proportsionaalsuse printsiibiga. 2 Karistuse mõistmisel ei arvestatud karistust raskendavate asjaolude puudumist. Õiguse üldpõhimõtetega on kooskõlas mõistlikkuse ja hea usu põhimõte. Vaidlustamata lisakaristuse preventatiivset iseloomu, leiab kaebaja, et lisakaristuse kohaldamisega muutuks karistus ülemäära karmiks. Kaebuse esitajal puuduvad kehtivad väärteokaristused, mistõttu võimaliku preventatiivse eesmärgi saavutamiseks puudub igasugune mõistlik alus. Otsus peab olema põhjendatud ja ühemõtteliselt selge, kaevatav otsus seda ei ole. Otsuse kohaselt on kaebuse esitaja palunud juhtimisõigust mitte ära võtta – tema igapäevatöö on seotud sõiduki kasutamisega. Menetleja seda ei arvestanud, leides, et kuna isik pani toime vastutustundetu väärteo, jäeti taotlus rahuldamata. Seaduseandja ei ole kvalifitseerinud väärtegusid vastutustundetuse alusel. Menetleja on seadusevastaselt edasi arendanud kehtivat õigust, luues uue raskendava asjaolu instituudi ja nimetanud selle „vastutustundetuks väärteoks“. Täiesti arusaamatuks jääb menetleja osundus vastutustundetu väärteo nn legaaldefinitsiooni sisustamisel, kus ta nimetab ühe komponendina iseenda elu ja tervise ohtu seadmist. Kaebuse esitaja arvates ei ole enesetapu katse kriminaliseeritud ja väärtegude hulgas see ei sisaldu. Tuleb öelda, et kaasliiklejate elu ja tervise ohtuseadmisega oli tegemist, kuid üksnes abstraktselt, s.o sarnaselt suurema ohu valdamisega, millega samuti abstraktselt seatakse kaasliiklejate elu ja tervis ohtu. Väärteoasjas ei ole tuvastatud ühtegi konkreetset isikut, kelle elu ja tervise oleks kaebuse esitaja väärteoga ohtu seadnud. Leiab, et taotluse rahuldamata jätmine oli piisavalt ja küllaldaselt põhjendamata ja otsuses esitatud põhjendus selleks alust ei anna. Kaebuse esitaja on nimetanud, et lisakaristus on ülemääraselt koormav, kuna igapäevatöö on seotud sõiduki kasutamisega. Lisakaristuse tõttu tekib kaebuse esitajal ebaproportsionaalselt suures ulatuses raskusi elatise teenimisega, mille arvelt tuleb ca Eesti keskmise palgaga samas suurusjärgus olevat trahvi tasuda. Karistuse eesmärk ei ole ühekorraga karistada ja samas võtta ära võimalus selle karistuse kustutamiseks (trahvi maksmiseks vajaliku rahasumma teenimist). Kohus juhindub VTMS § 132 p. 2, § 133, § 134, § 135 lg. 6 Kohtunik: 3