1-08-4425\37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2008.a Tallinn Kriminaalasja number 1-08- 4425 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. detsember 2008.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi Rein Puparti süüdistus KarS § 113 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
3. septembri 2008.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja adv. Andres Tamm Prokurör Svetlana Maripuu Süüdistatav Rein Pupart sünd 13.03.1953.a Eesti Kodanik, elukoht xxxxx xxxxxxx xxxxxx xxxx xxxxxxx xxxx xxxxx xxxx, töökoht OÜ K., varem kohtu poolt karistamata, kahtlustatavana kinni peetud 18.02.2006, tõkend – elukohast lahkumise keeld kohaldatud 20.02.2006.a. Kaitsja Adv. Andres Tamm RESOLUTSIOON Tühistada Pärnu Maakohtu
4. septembri 2008.a otsus Rein Puparti süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi täies ulatuses. Teha uus otsus: Mõista Rein Pupart KarS § 113 järgi õigeks. Vastavalt Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse §le 1 on R. Pupartil õigus nõuda hüvitust seoses temalt alusetult vabaduse võtmisega 18.-20 veebruarini 2006.a, s.o 3 päeva eest. Apellatsioon rahuldada. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Rein Pupart tunnistati süüdi KarS § 113 järgi ja karistuseks mõisteti 6 aastat vangistust. Eelvangistuses viibitud 3 päeva arvati karistusaja hulka. Karistuse kandmise alguseks loeti päev, mil R. Pupart asub karistust kandma. Rein Pupart tunnistati süüdi selles, et ta 18.02.2006.a kella 16.30 paiku XXXXX maakonnas XXXXXX vallas XXXXXXX külas XXXXX talu hoovis lõi tahtlikult R. A. ühel korral 10 cm terapikkuse, otsast terava noaga vasakule rindkere piirkonda, tekitades vasemale II roidevahest rindkereõõnde ulatuva, kopsu, südamepauna ja aorti läbiva torke-lõikehaava. Vigastusest tekkinud veririnna ja südame tamponaadi põhjustanud verisüdamepauna tagajärjel R. A. suri mõne minuti möödumisel. APELLATSIOONI SISU
6. Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist, kuivõrd kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. 2.1 Kaitsja märgib, et objektiivse teokoosseisu tunnuseks on tapmise puhul tegu, mille tagajärjeks on kannatanu surm, käesoleval juhul R. Puparti poolt R. A.u noaga löömine. R. Pupart ei tunnista aga ennast süüdi ning kinnitab, et ei ole R. A.ut noaga löönud, ta hoidis nuga paremas käes teraga ülespoole ning tegi ringikujulisi liigutusi paremalt vasakule. Kuna R. A. ründas R. Pupartit rusikatega, siis ettesirutatud käega nuga läks millegi pehme sisse – R. A.u rindkeresse. 2.1 Kaitsja ei nõustu maakohtu otsuses sedastatuga, et arstlikes ekspertiisiaktides olevat märgitud, nagu oleks R. A.u surma põhjuseks noa löök-ründelöök. Tegelikult on R. A.u surma põhjuseks kopsu, südamepauna ja aorti vigastanud torkelõikevigastus. Seega ei saa üheselt kindlaks määrata, et tegemist on ründelöögiga, mitte aga R. 2 A.u poolt R. Pupartit rünnates enda kaitsmiseks võetud noa poole liikumisega, mis kahtlemata tekitab samasuguse torke-lõikevigastuse. Eksperdiarvamuse kohaselt on surma põhjustanud noalöögi suund kannatanu suhtes alt üles ja vasakult paremale, nuga oli lööjal paremas käes. Seega võiski nuga tungida rindkerre R. A.u enda noa poole liikumise tagajärjel. Maakohtu käsitlus ja otsuses sedastatu, et R. Pupart on kohtuistungil näidatud käe asendit teiste tõenditega sobitanud endale soodsamas suunas, ebaõige. Kaitsja märgib, et kuivõrd sündmusest on möödas üle kahe aasta, pole noa täpse asendi mäletamine kuigi usutav. Kohus on otsust põhistanud kohtuarstliku täiendekspertiisi aktis toodud arvamusega, milles olevat väidetud, et R. A.u surma põhjustas noalöök, mitte muul moel noa tungimine kehasse. Ekspertiisiaktis ei ole aga sõnagi viimasest väitest, mistõttu kohtuotsuses märgitu on alusetu. 2.2 Kohus ei ole juhindunud KrMS §-s 7 lg 3 toodud süütuse presumptsiooni põhimõttest, mille järgi kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, mitte kahjuks. 2.3 Subjektiivse koosseisu poolest luges kohus R. Puparti tegevuse R. A.u surma põhjustamisel kaudseks tahtluseks. Kohus ei ole aga arvestanud R. Puparti ütlusi selle kohta, et ta pole löönud R. A.ut noaga ning et ta ei ole ette näinud ega soovinud kannatanu surma. Nii kohtus kui eeluurimisel on R. Pupart selgitanud, et ta ei saanud aru noa tungimisest kannatanu kehasse, sai sellest aru alles pärast seda kui tuli tagasi sündmuskohale ning nägi, et R. A. lamab endiselt. Ta katsus kannatanu pulssi ning sai siis aru, et R. A. on surnud tema käes olnud noa tungimise tõttu kannatanu kehasse. 2.4 Kohus ei ole lugenud tegu välistavaks asjaoluks hädakaitseseisundi olemasolu. Kaitsja leiab, et kohus eksis ning viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-17-
7. Kohtuistungil uuritud tõenditest nähtub, et R. Pupart elas faktilises abielus naabrimehe, tunnistaja A. K. endise abikaasaga ning selline kooselamine ei meeldinud alkoholi kuritarvitavale ja vägivaldsele naabrimehele. R. A.u vägivaldsusele viitavad mitmed tunnistajad. S. K. on näiteks kinnitanud, et 2005.a suvel tulnud R. A. ja A. K. tema elukohta ning A. K. lubanud hävitada R. Puparti ja L. K. – nad maha lasta ja maja põlema panna. Ka kinnitab tunnistaja, et R. A. läinud ligi 80-aastasele vanurile kallale. Väga mitmetest tõenditest nähtub, et R. A. oli joobnuna kuri ning joobnud oli ta ka vaidlusalusel päeval. 2.5 Kaitsja viitab kohtus kontrollitud tõenditele ja märgib, et A. K. juhtis R. A.ut ning kui viimane oli joobnud, siis oli ta vägi agressiivne ja tungis A. K. poolt näidatud isikutele kallale. Seda asjaolu kinnitab ka väärtegude õiend, millest nähtub, et R. A.ut on kolmel korral avaliku korra rikkumise eest karistatud. Et A. K.l oli registreerimata jahipüss, on kinnitust leidnud. Tuvastamist leidis, et R. A. oli sündmuse toimumise päeval raskes joobes. 2.6 R. Puparti ütluste järgi oli ta teadlik, et R. A. on A. K. poolt joobes olles juhitav, oli teadlik A. K. vaenulikust suhtumisest temasse ja L. K, 18.02.2006.a päeval oli A. K. löönud tema uut sõiduautot jalaga, tekitades vigastusi ning nende kohta A. K.lt küsima minnes ei saanud ta joobes K. selget vastust. A. K. ja R. A. ilmusid tema traktori taha ootamatult ning kui ta traktori seisma pani ja väljus, ründas R. A. teda rusikatega vehkides. Kohus neid väiteid ümber lükanud ei ole. 3 Kohtul tulnuks kõik kahtlused R. Puparti kasuks tõlgendada. Kaitsja viitab siinjuures Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-111-
8. 2.7 Isegi kui kohus leidis, et reaalset rünnet R. A.u poolt ei olnud, tulnuks analüüsida reaalselt vahetult eesseisva õigusvastase ründe ohu olemasolu tema hüvedele, mida kahtlemata kahe raskes joobes mehe traktoriga koduhoovi sõitmine ning siis liikumine süüdistatava poole, arvestades kogu eelnevat informatsiooni ja tekkinud situatsiooni. Kaitsja märgib, et hädakaitseseisund on välistatud ka juhul, kui isik eksib ründe või selle ohu olemasolus. Sellisel juhul võib olla tegemist eksimusega õigustavas asjaolus ning isik võib vastutada ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Need asjaolud on maakohus analüüsimata jätnud. 2.8 Tuvastatud tehioludest võib järeldada, et R. Pupartil oli reaalne teadmine, et nüüd kiputakse tema elu kallale. 2.9 Kohus leidis, et R. A.u tegevusele võib üksnes ette heita, et ta omavoliliselt R. Puparti hoovi tuli, kuid see ei vasta ühelegi süüteokoosseisu kirjeldusele. Kaitsja arvates kohus eksib, sest raskes joobes teise isiku aiaga piiratud hoovi traktoriga sõitmine on igal juhul avalikus kohas teise isiku rahu rikkumine, mis vähemasti on KarS §-s 262 toodud väärtegu või ka KarS §-s 266 lg 2 p 3 toodud kuritegu. 2.10 Kohus, märkides, et R. A.u poolt R. Puparti vastu rünnet ei olnud, tugines A. K. ütlustele. Kaitsja leiab, et kohus poleks tohtinud rajada otsust erapooliku, silmakirjaliku ja raskes alkoholijoobes isiku ütlustele, kes ise sündmust ei näinud. On tõendatud, et A. K. oli ja on R. Puparti peale väga vihane ja kättemaksuhimuline, kuivõrd L. K. läks just vägivaldsuse ja alkoholi kuritarvitamise tõttu A. K. juurest ära. A. K. erapoolikust näitab kasvõi seegi, et kohtuistungil prokuröri küsimusele vastates eitas ta täielikult alkoholi tarvitamist 18.02.2006.a. Ka on A. K. oma ütlusi menetluse vältel muutnud. Tegelikult ei ole A. K. sündmust ise näinud. Seda on ta kinnitanud eeluurimisel ja ka kohtus. 2.11 Tulenevalt KarS §-st 28 lg 3 on hädakaitse iga isiku õigus, mille teostamine ei sõltu võimalusest vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks kõrvaliste isikute poole. Kuna esines rünne R. Puparti elu ja tervise vastu, oli tal õigus enda elu ja tervist selle ründe vastu kaitsta. Kaitsja osundab siinjuures Riigikohtu otsustele nr 3-1-1-111-04 ja 3-1-1-17-04 ning väidab, et käesoleval juhul seisnes rünne kahe tugevalt purjus mehe tulemises – traktoriga sõites teise koduõue arveid klaarima, kellest üks ründas rusikatega vehkides R. Pupartit ning keeldus kangekaelselt XXXXX talu territooriumilt lahkumast. Seega oli tegemist ilmselt ohtliku õigusvastase ründega ning R. Pupartil oli õigus kaitsta oma elu või ka tervist. R. Puparti seletuse järgi ei olnud tal ründe tõrjumiseks muud võtta kui traktoris olev töönuga, muid vahendeid tal ei olnud. Kaitsja leiab, et R. Puparti poolt võetud kaitsevahend oli sobilik ning viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-17-
9. 2.12 Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et 18.02.2006.a XXXXX talu hoovil esines õigusvastane rünne R. Puparti huvidele – elule ja tervisele ning tema poolt valitud ründe tõrjumiseks valitud vahend – töönuga oli sobilik ründe tõrjumiseks ning R. Pupart ei ületanud seejuures hädakaitse piire KarS § 28 lg 2 mõttes isegi kui R. Pupartil oleks olnud tahtlus löömaks noaga teda ründavat R. A.ut. 4
10. Kannatanu esindaja A. Aavik on esitanud kirjaliku teate selle kohta, et tal ei ole anda apellatsiooni kohta mingeid seletusi ega esitada vastuväiteid. Märgib samas, et süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb süüdlaselt R. A.u matusekulud 11 140 krooni välja mõista. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS 4.1 Prokurör leidis, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata, maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. 4.2 Süüdistatava kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja R. Puparti õigeksmõistmist. Ühelt poolt leidis kaitsja, et R. Pupart ei ole tegu toime pannud ega R. A.ut noaga löönud. Alternatiivselt taotles aga oma kaitsealuse õigeksmõistmist seoses sellega, et R. Pupart tegutses hädakaitses ega ületanud hädakaitse piire. Süüdistatav toetas apellatsiooni. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioonis esitatud väited väärivad osaliselt tähelepanu. 5.1 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on käesolevas süüdistusasjas õigesti tuvastanud süüteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluva teo, tagajärje kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel ning põhjendatult on välistanud võimaluse, et R. A. ise kukkus R. Puparti käes oleva noa otsa. Seega ei pea kohtukolleegium apellandi versiooni selle kohta, et kuivõrd R. A. liikus ise R. Puparti käes oleva noa suunas ning R. Pupart ise noaga löömist eitab, siis ei ole KarS § 113 objektiivne koosseis täidetud, põhjendatuks. 5.2 Samas peab kohtukolleegium siiski vajalikuks märkida, et käesolevas asjas ei saa kohtuarstliku ekspertiisiakti diagnoosis ja arvamuslikus osas kasutatud väljend „rünne noaga“ ja „surma põhjustas ründest noaga vasemale rindu saadud torke-lõikehaav“ /I kd tl 29/ olla R. Pupartile süüksarvatud teo objektiivset koosseisu tõendavaks asjaoluks. Kohtuarst ei ole pädev vastama küsimusele, kas tema poolt uuritavat on rünnatud või mitte, tema ülesandeks (ka käesoleval juhul) on tuvastada surma põhjus, tekitatud vigastused ja nende iseloom, vigastuse tekkemehhanism, viimatimärgitut aga ei tohi segi ajada vigastuse tekitamise viisiga. Kaitsja märgib põhjendatult, et kohtuarstliku ekspertiisiakti kohaselt põhjustas R. A.u surma vasemale rindu saadud torke-lõikehaav kopsu, südamepauna ja aordi vigastuse ning sellest tekkinud veririnna ja südame tamponaadi põhjustanud verisüdamepaunaga. 5.3 Apellatsioonis alternatiivselt esitatud seisukohaga, mille kohaselt R. Pupart tuleb õigeks mõista tema teos sisalduva õigusvastasust välistava asjaolu tõttu - 18.02.2006.a esines rünne R. Puparti elule ja tervisele, tema poolt ründe tõrjumiseks valitud vahend oli sobilik ründe tõrjumiseks ning R. Pupart hädakaitse piire ei ületanud, kohtukolleegium nõustub. 5.4 KarS § 28 lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata sealjuures hädakaitse piiri. Sama paragrahvi
12. lõike kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis 5 ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. 5.5 R. Puparti ütluste kohaselt palus tema õue traktoriga sõitnud A. K. ka R. A.ut lahkuda, kuid kui varasematel kordadel oli R. A. tema ütlemise peale lahkunud, siis seekord see nii ei olnud. R. A. tuli rusikad püsti tema poole, ta tõrjus lööke ja taganes oma traktorini, ta sai aru, et asi on tõsine, pealegi oli tulijaid kaks, tema oli üksi, ta pidas vajalikuks ennast kaitsta ning võttis oma traktori ukseposti küljes rippuva noa, astus selleks ühe jalaga kabiini astmele. Ta ei suundunud nuga käes R. A.u poole, vaid R. A. lähenes ise talle, tal oli nuga ettesirutatud käes ja ühel hetkel läks nuga pehme asja sisse. R. A. astus kaks sammu tagasi ja kukkus maha /I kd tl 193-194/. 5.6 Maakohus leidis, et uuritud tõenditest ei saa teha järeldust, nagu R. A. süüdistatavat enne saatuslikuks saanud noahoopi õigusvastaselt rünnanud oleks, R. Puparti sellekohased väited ei leidnud veenvat tõendamist. Ka ei ole R. Puparti kehal sündmuse järgselt avastatud mingeid märke vigastustest, mis oleksid võinud tekkida tema poolt kirjeldatud R. A.u rünnetest (lk 9). Kohtukolleegium maakohtu käsitlusega ei nõustu ja seda järgmistel põhjustel. Maakohtus kontrollitud tõenditest ükski R. Puparti eelviidatud ütlusi ei kummuta. A. K. väitel toimunud kõik väga kiiresti, tema ei näinud ei löömist ega nuga /I kd tl 199 pöördel/. Teisi sündmust kajastavaid tõendeid asjas ei ole. Kohtukolleegium leiab, et maakohtul puudus alus R. Puparti ütluste kõrvalejätmiseks ning osundab KrMS §-le 63 lg 1, millest tuleneb, et tõendiks on kannatanu ja tunnistaja ütluste kõrval ka süüdistatava ütlus, § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu. Ning olukorras, kus puuduvad süüdistatava ütlusi kinnitavad teised tõendid, tuleb juhinduda KrMS §-s 7 lg-st 3, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Mis puudutab aga kohtuotsuses märgitut selle kohta, et süüdistataval ei tuvastatud mingeid märke vigastustest, siis R. Pupart polegi väitnud, et R. A. teda vigastanud oleks. Nagu eelpool märgitud, ründas R. A. süüdistatavat rusikatega, ta jõudis aga taganedes need tõrjuda, mistõttu on igati loogiline, et R. Pupartil vigastustele viitavaid märke ei avastatud. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et õigusvastane rünne R. Puparti õigushüvele esines. 5.7 Vaatamata viimatinimetatud seisukohale peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kohtuotsuse kohaselt, ning ka süüdistaja poolt esitatust nähtub, et nii maakohus kui süüdistaja on lähtunud hädakaitseseisundi tuvastamisel rünnet puudutavas osas kohtupraktika vananenud seisukohtadest, märkides, et R. A.u tegevus ei vastanud ühelegi süüteokoosseisule, hädakaitseseisundi eelduseks olev õigusvastane rünne puudus. Kohtukolleegium osundab, et ründetegu ise ei pea realiseerima ühtegi süüteokoosseisu, rünne ei pea olema ise karistusõiguslikult karistatav tegu. Kuigi ka Riigikohus on oma varasemas praktikas väljendanud arvamust, et hädakaitse eelduseks on ründeteo koosseisupärasus, siis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu otsuses nr 3-1-1-111-04 öeldakse sellest varasemast arusaamast lahti ning asutakse seisukohale, et ründeteo karistatavus ei ole ründe oluline tunnus. Viidatud otsuse p-s 11selgitatakse otsesõnu, et hädakaitse on õigustatud ka selliste õigushüvede kaitseks, mis ise jäävad karistusõiguse kaitsealast väljapoole. Sama kohtuotsuse p. 12 selgitab, et selleks, et lugeda inimese teatud tegu (tegevus või tegevusetus) õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses, peab see tegu sotsiaalse arusaama kohaselt olema vaadeldav ründena. Ründena pole käsitatav ühiskondlikult tolereeritud käitumine, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võiva ebamugavuse piiri (näiteks ebameeldiv pilk, teatud trügimine rahvarohkes kohas, märkus, millega kutsutakse teist inimest üles viisakalt käituma).Teiseks peab rünne olema õigusvastane. 6 Õigusvastane on rünne, mis on vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga. Hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks saab olla rünne, millega rikutakse õiguslikke käitumisnorme (käske ja keelde). Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub küll mõnda sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga. Samas võib sotsiaaleetiliselt hukkamõistetav, ent õiguspärane käitumine teatud juhtudel piirata isiku hädakaitseõigust tema enda poolt sellise käitumisega esile kutsutud (provotseeritud) õigusvastase ründe tõrjumisel. Ka otsuses nr 3-1-1-17-04 on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud, et õigusvastaseks tuleb lugeda rünnet, mille kohta ei ole lubavat normi (rünne ei ole kaetud lubatavusklausliga). Seejuures ei ole tähtis, millisest õigusharust norm pärineb. Seega peab ründe lubatavus olema tuvastatud kogu õiguskorra piires, mitte kitsalt karistusõiguse raamides ning lubava normi puudumisel ongi rünne õigusvastane. 5.8 Kohtukolleegium, hinnates R. A.u käitumist sündmuskohal - koos A. K.ga P. Puparti õue traktoriga sõitmine, süüdistatava rusikatega ründamine – leiab, et R. A.u käitumine ei olnud ühiskondlikult tolereeritav ja ületas tavasuhtluses mõistliku kõrvalseisja jaoks talutava ebameeldivuse piiri ning oli seega käsitatav ründena, mis tõi kaasa hädakaitseseisundi tekke. 5.9 Kuigi esmapilgul võib ju vaidlustatud süüdistusasjas väita, et joobnud isiku poolt täisjõus mehe rusikatega ründamine iseenesest midagi tõsist ei kujuta, tuleb siiski R. A.u poolse ründe tõsidusele hinnangut andes tingimata arvestada ka muid maakohtu poolt tuvastatud järgmisi faktilisi asjaolusid. A. K., kellega koos R. A. süüdistatava õue saabus, kandis R. Puparti peale viha – L. K. lahutas abielu A. K. (truudusetuse, vägivaldsuse ja alkoholismi tõttu) ning asus elama R. Puparti juurde. Kohtus üle kuulatud tunnistaja S. K. sõnul ähvardas 2005.a suvel A. K. hävitada nii R. Puparti kui L. K. ning põletada maha R. Puparti maja. Ähvardusest rääkinud ta L. K.le /I kd tl 204 pöördel/. Hirmu tõttu peitis L. K. ära oma endisele abikaasale kuuluva püssi, mida kinnitavad nii süüdistatav kui L. K. /I kd tl 196, 202 pöördel/. R. A.u äärmist agressiivsust ja vägivaldsust kirjeldasid tunnistajad R. V., S. K., E. N.. Tunnistajate ütlustest nähtub ka, et A. K. ja R. A. tarbisid tihti koos alkoholi ja liikusid koos ringi. 18.02.2006.a, enne vaidlusalust sündmust oli konflikt A. K. ja L. K. vahel – A. K. nõudis L. K.lt püssi väljaandmist ja sakutas teda varrukast, vihastus ja vigastas P. Puparti vastostetud autot, lüües uste vastu jalaga. Konflikist rääkis L. K. ka R. Pupartile, kes läks küll A. K.lt aru pärima, kuid kuna A. K. oli vihane ja ärritunud, kujunes see inetuks sõnavahetuseks /I kd tl 202, 193/. Eelnevat arvestades ei ole alust kahelda R. Puparti antud ütlustes selle kohta, et kuna ta oli enne A. K. juures kodus käinud ja neid nüüd kopa ees nägi, tekkis mõte, et nüüd tulevad talle andma, oli kuulnud jutte sellest, kuidas A. K. öelnud, et teda tuleb maha lasta, maja põlema panna. Seega arvas ta, et nad nüüd tulidki seda tegema /I kd tl 193/. Kohtukolleegiumi arvates oli R. Pupartil põhjust R. A.u ründesse tõsiselt suhtuda ja seda ohtlikuna võtta. Kohtukolleegiumi arvates on käesoleval juhul täidetud ka ründe vahetuse nõue, sest R. A. juba ründas R. Pupartit rusikatega. Seega oli rünne juba alanud ning käesolevas otsuses eelnevalt esiletoodud tehioludest lähtuvalt oli R. Pupartil alus karta ründaja edasisi toiminguid, mis võisid tema õigushüve kahjustust suurendada. 5.10 Seega, olles hädakaitseseisundis, oli R. Pupartil õigus kaitsetegevuseks. Kaitsetegevus määratletakse KarS § 28 lg-s 1 sõnadega „.. kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri“. Hädakaitsetegevuse eesmärgiks on ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-17-04). Siinkohal 7 vajab rõhutamist, et õigus hädakaitsele ei sõltu võimalusest põgeneda või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole. Selline põhimõte sisaldub KarS § 28 lg-3, milles on sätestatud, et võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele. Seega ei ole alust R. Pupartile ette heita, et ta ei lahkunud ise sündmuskohalt või et ta ei kutsunud politseid. 5.11 R. Puparti sõnul taganes ta ründava R. A.u eest oma traktorini, astus kabiiniukse astmele, haaras traktori ukseposti küljes rippuva ehitusnoa, hoidis seda ettesirutatud käes, R. A. lähenes talle ja ühel hetkel läks nuga pehme asja sisse. R. A. astus kaks sammu tagasi ja kukkus maha. 5.12 Tuvastamaks kaitse sobivust, osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-17-04 antud selgitustele: hädakaitsetegevuse eesmärgiks on ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve. Ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust. Seejuures peavad kaitsja poolt kaitsetegevuseks kasutatavad vahendid olema sobivad. Need peavad vastama ründe ohtlikkusele ja ei tohi olla ründe ohtlikkusele ilmselt mittevastavad ründajale kahjulikus suunas. Kaitsevahend on sobilik, kui see tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja otsekohe, ilma et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või satuksid edaspidi ohtu ründesituatsiooni kui tervikut silmas pidades. Samuti on ründe tõrjumiseks sobiv kaitsevahend, mis küll ei suuda rünnet täielikult lõpetada, kuid vähendab ründega õigushüvele tekitatavat kahju. Sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust. Kuna rünne on õigusvastane, siis ei pea kaitsja enda (või teise isiku) õigushüve kaitseks üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. 5.13 Hädakaitseõigusest tulenevat volitust tekitada ründaja õigushüvedele kahju (sealjuures ka tunduvalt suuremat rünnatavat ähvardavast kahjust) ei ole kaitsjale antud mitte üksnes individuaalse enesekaitseõiguse alusel, vaid arvestades ka arusaama, et ründaja tagasilöömine on vajalik õiguskorra kaitsmiseks üldiselt (üldprintsiip „õigus ei tagane ebaõiguse ees“). Sellise järelduse võimaldab teha KarS § 28 lg 3 (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-111-04). 5.14 R. Puparti väitel oli tal mõte end kaitsta ning nuga võttes eeldas ta, et seda ikka kardavad. Kohtukolleegiumi arvates ei saa eelnevat silmas pidades R. Pupartile noa haaramist ette heita, kuivõrd sobivaks peetakse sellist kaitset, mis lõpetab ründe otsekohe ja täielikult, ilma et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või edaspidi ohtu satuksid. 5.15 Märkida tuleb sedagi, et teiseks kaitsetegevuse vajalikkuse tingimuseks on, et kaitsja kasutatud vahend oleks säästvaim, s.o vahend, mis tekitab ründajale minimaalseimat kahju. Säästvaima vahendi tuvastamine eeldab aga alati, et kaitsjal oli mingi vahendite valik. Käesolevas asjas R. Puparti puhul ei ole tuvastatud, et tal üldse selline vahendite valik oleks olnud. Seega ei ole võimalik R. Pupartile ka ette heita, et ta ei valinud mõnda säästvamat vahendit. Siinkohal kordab kohtukolleegium ka seda, et kaitsja ei pea üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski. 5.16 Rõhutada tuleb siinjuures, et kaitsetegevuse sobivuse analüüsil ei võeta arvesse konfliktis olevate õigushüvede väärtust ega nende kaalukust teineteise suhtes. Seda arusaama on ühemõtteliselt rõhutanud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses nr 3-1-1-111-04 – 8 kriminaalkolleegium märgib, et iseenesest ei ole hädakaitse puhul nõutav õigushüvede proportsionaalsuse täpne arvestamine. Kaitsetegevuse käigus on lubatud kahjustada ka ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast õigushüvest ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardavast kahjust. 5.17 Järgnevalt tuleb lahendada küsimus, kas R. Pupart ületas hädakaitse piiri, juhindudes sealjuures KarS § 28 lg-st 2, mille kohaselt isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Seega tähendab hädakaitsepiiride ületamine kaitsetegevuse vajalikkuse nõuete järgimata jätmist ning eeldab kahte tingimust: 1) objektiivselt kaitse teostamist vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele või ründajale ilmselt liigse kahju põhjustamine ning 2) subjektiivselt kaitsepiiride ületamine kavatsetult või otsese tahtlusega. Nimetatud põhimõtet on rõhutanud Riigikohus oma otsuses 3-11-38-04 – Hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele või kui ründajale on tekitatud ilmselt liigne kahju. Kui analüüs näitab, et hädakaitse piire on objektiivselt ületatud, tuleb ühtlasi näidata, kas seda on tehtud vahendi sobimatuse või liigse kahju tõttu, ning järgnevalt hinnata hädakaitse piiride ületamise subjektiivset koosseisu. KarS § 28 lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitsepiiride ületamine on karistatav üksnes siis, kui see toimub otsese tahtlusega või kavatsetult. Nimetatud tahtluse liigid ei puuduta tegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist. 5.18 Eelnevalt leidis kohtukolleegium, et R. Pupart teostas kaitset sobiva vahendiga ning tema käsutuses ei olnud säästvamat kaitsevahendit ning kuivõrd vaieldamatult on tuvastatud, et R. A.ut on tabanud üks noalöök, ei ole alust rääkida ka liigse kahju põhjustamisest. Asjas tuvastatud tehioludele tuginedes ei saa väita, et R. Pupart oleks kindlalt teadnud või pidanud silmas eesmärki, et tema poolt kasutatud kaitsevahend ületab ilmselt ründe ohtlikkuse või et selline kahju, mida ta tekitab, on ilmselt liigne. 5.19 Nagu öeldud, on subjektiivsest küljest välistatud hädakaitsepiiride ületamine kaudse tahtlusega, mis on põhjendatav ründeolukorra akuutsusega, kus pole aega pikemaks järelemõtlemiseks, kuivõrd kaitsta tuleb ennast reeglina kohe. Ka käesoleval juhul toimus nii süüdistatava enda kui tunnistaja A. K. sõnul kõik väga kiiresti. 5.20 Kaitsetegevust iseloomustavate objektiivsete asjaolude kõrval selle õigustava asjaolu subjektiivse külje tuvastamise vajalikkust on rõhutanud Riigikohus oma otsuse nr 3-1-1-17-04 p-s 12: Hädakaitse tuvastamiseks tuleb kindlasti välja selgitada ka kaitsja tegevuse subjektiivne külg. Kaitsja tegevus peab olema kantud kaitsetahtest. Isik peab subjektiivselt aru saama, et ta viibib kaitseolukorras (tahtluse intellektuaalne külg) ning ta peab tegutsema sellest arusaamast lähtuvalt (voluntatiivne külg). Kaitsja teo põhimotiiv peab olema enda või kellegi teise kaitsmine ehk ründe tõrjumine. Muud motiivid – vihavaen ründaja vastu, põlgus vms võivad küll esineda, kuid neil ei ole hädakaitse tuvastamisel esmatähtsust. Need võivad kõne alla tulla kaitsetahte kõrval teisejärgulistena. Kui kaitsetahe puudub, ei saa rääkida kaitsjast ega hädakaitsest. 5.21 Tuvastatud tehiolud viitavad sellele, et R. Pupart käsitas situatsiooni kaitseolukorrana ning tegutses kaitsetahtest lähtuvalt, tema põhimotiiviks oli ründe tõrjumine. 9 5.22 Kohtukolleegium on seisukohal, et isegi kui öelda, et R. Pupart ületas objektiivses mõttes hädakaitse piire, siis puuduvad käesoleval juhul igasugused asjaolud mis viitaksid tema poolt hädakaitse piiride ületamisele subjektiivsest küljest kavatsetusele või otsesele tahtlusele. 5.23 Lõpetuseks peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et Karistusseadustik lähtub põhimõttest, mille kohaselt kaitsja tuleb vabastada prognoosiriskist. Rünnatava tegevus peab olema lubatud piirides, kus ta enam millegagi ei riskeeri. Kogu risk läheb ründajale, sest keegi ei ole sundinud teda kannatanut ründama. Kaitsjal on n.ö piiratud tajumisvõime – ja selle tagajärjeks on juba mainitud üldtunnustatud reegel, et kaitsja ei pea kasutama ebakindlamat vahendit isegi siis, kui leebemalt (ebakindlamalt) kaitstes õnnestuks rünne võib-olla tõrjuda. 5.24 Eeltoodu alusel leiab kohtukolleegium, et R. Pupart tegutses R. A.u suhtes hädakaitseseisundis ning tema kaitsetegevus ei väljunud hädakaitse piiridest, sest ta kaitses ennast õigusvastase ründe eest, kasutas selleks kohast vahendit ega põhjustanud ründajale ilmselt liigset kahju. Pärnu Maakohtu otsus R. Puparti süüditunnistamises ja karistamises tuleb tühistada ning ta KarS § 113 järgi õigeks mõista. 5.25 Vastavalt Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse §-le 1 on R. Pupartil õigus nõuda hüvitust seoses temalt alusetult vabaduse võtmisega. Kriminaaltoimiku materjalide kohaselt ei esine R. Puparti puhul seaduse § 1 lg 3 p 1 ja 2 sätestatud kahju hüvitamist välistavaid tingimusi. R. Pupart viibis vahi all alates
13. veebruarist kuni
14. veebruarini 2006.a, s.o 3 päeva 5.26 Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 1, 2, 340 lg 2 p 1 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 30.09.2008.a otsuse Rein Puparti süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi ja mõistab ta selles kuriteos õigeks ning rahuldab kaitsja apellatsiooni. Malle Preimer Meelika Aava 10 Ivi Kesküla