4-08-10345/2

Väärteoasi nr. 4-08-10345 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

1. veebruaril 2009 a. Harju Maakohus koosseisus kohtunik: Valeri Lõõnik sekretäri: Leili Merila ja tõlgi: Julia Zautina, Imbi Kangur – Popova juuresolekul kaebaja: Valeri Ševtšenko kohtuvälise menetleja: Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse esindaja H Küünarpuu osavõtul arutas avalikul kohtuistungil Tallinnas 26.01.2009 a. ja 05.02.2009 a. Valeri Ševtšenko kaebust Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse otsusega väärteoasjas nr. 2230, 08, 002683 tema suhtes mõistetud karistuse tühistamiseks tuvastas: Kaebuses kaebaja kirjeldab, et teda karistati LS § 74 – 16 alusel rahatrahviga 10 trahviühikut s.o. 600 krooni selles, et väärteoprotokolli kohaselt 14.09.2008 a. ta ei andnud teed teeületamisvõimalust ootavatele jalakäijatele reguleerimata ülekäigurajal Pärnu mnt.
2. Sel ajal üks meespolitseinik peatas tema poolt juhitava sõiduki. Ta viitas sellele, et politseinik teostab peatamist üksi ja politseinik telefoni teel kutsus kohale teise patrulli. Kohale saabunud naispolitseinik vormistas tema suhtes väärteoprotokolli LS § 74 – 16 näol. Kaebaja enne peatumist pöördus Kauba tänavalt Pärnu mnt-le ja enne pööret ta pidi mööduma ees seisvast politseiautost ja samuti laskis mööda Pärnu mnt-d liikunud sõidukid ning seejärel pöördus Pärnu mnt-le. Samas märkas lähedal olnud reguleerimata ülekäiguraja juures kõnniteel seisvaid inimesi, kelle kotid seisid kõnniteel. Iga mõistlik inimene eeldaks antud asjaoludel, et inimesed, kes rahulikult kõnnitee keskel seisavad ja maas olevate kottide juures ning ei liigu ülekäiguraja suunas, ega kavatsenudki ülekäigurajale minna. Just sellel põhjusel kaebaja ei peatunud ülekäiguraja ees. See lihtsalt ei olnud vajalik. Seda kinnitab ainus tunnistaja S L. LS § 74 – 16 näeb ette karistust mootorsõiduki juhi poolt reguleerimata ülekäigurajal jalakäijale tee mitteandmise eest. Tegemist on siis, kui mootorsõidukijuht ei anna teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale. Tema poolt esitatud vastulause on ümber lükatud tunnistaja ütlustega, kuid peale kaebaja ja tunnistaja S L ja sõiduki peatanud politseiniku peatumise juures polnud muid isikuid. Kohtuistungil kaebaja jääb esitatud kaebuse sisu juurde. Lisab, et kõnniteel oli kaks naist, nende käekotid olid asfaldil ja naised ajasid omavahel juttu. Ta pidi eelnevalt mööduma seisvast politseiautost ja ta poleks ealeski rikkunud LE kui kõrval seisab politseiauto. Jalakäijad seisid tema poolt võetuna paremal pool elumaja kõrval. Ta sõitis mööda Pärnu mnt. ja silla peal peeti politseiniku poolt kinni. Tunnistaja S L – T annab ütlusi, et 14.09 ta viibis kaebaja poolt juhitud sõi-dukis ja sõideti mööda Kauba tänavat ning lasknud Pärnu mnt-l liikunud autod mööda, pöörati Pärnu mnt-le. Ta nägi jalakäijaid, kes seisid kõnnitee keskel ja neil oli omavahel vestlus. Enne neid sõitis kaks autot ja siis nägi, kuidas kaebaja poolt juhitavale autole tuli järgi politseiauto. Nende jaoks oli see üllatav. Politseiautos istus noor mees ja kesklinna poolt sõitis veel üks sisse-lülitatud vilkuritega politseiauto ja sõitis nende taha. Teises autos olnud naispolitseinik koostas ütlused ja protokolli. Ta läks politseiautosse, kuna kaebaja palus tal tõlkida eesti keelest vene keelde. Ta küsis naispolitseinikult, miks koostab protokolli, talle vastati, et pole vahet. Ta küsis kas tal on vaja anda ütlusi, kuid talle vastati eitavalt ja teda üle ei kuulatud. Tunnistaja A A annab ütlusi, et ta täitis saatkondade valvega seonduvaid ülesandeid ja tuli ühe saatkonna juurest ning tegi väikese pausi Pärnu mnt-l ja politseiautoga seisis Magda-leena haigla vastas oleval sõiduteel. Sel hetkel samast tänavast Pärnu mnt-le pööras üks auto ja hakkas sõitma vanalinna poole. Ta ei mäleta, kas kaebaja auto ees oli veel mingi auto. Samal hetkel tulid kaks isikut ülekäiguraja ette ja jäid ootama võimalust minna üle sõidutee. Kaebaja poolt esitatud küsimusele vastas, et naised seisid märgi kõrval ja panid kotid maha, jäid vaatama autosid, mis tulid Pärnu poolt ja kotte üles ei tõstnud, kuna üle tee minna ei saanud. Antud sõi-duk ei andnud võimalust neil kahel naisel üle tee minna ja ta hakkas sellele sõidukile järgi sõit-ma. Ta peatas sõiduki Pärnu mnt viaduktil. Ta oli sõidukis üksi ja ei saanud olla tunnistaja ega menetleja ning pidi kutsuma kohale teise patrulli antud väärteoasja menetlema. Kohtuvälise menetleja esindaja selgitab, et kaebaja rikkumine on tõendatud tunnistaja ütlustega, kes väitis, et jalakäijad olid tee ääres ja rasked kotid olid maha pannud. Leiab, et rikkumine on tõendatud ja karistus määratud õiglaselt ning kaebus jätta rahuldamata. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt väärteoprotokollis kirjeldatu kohaselt Ševtšenko 14.09 kell 11.30 Pärnu mnt. 104 ( ülekäigurada ) juhtis mootorsõidukit reguleerimata ülekäigurajal, ei andnud teed teeületamisvõimalust ootavatele jalakäijatele, kes seisid sõidutee ääres kõnniteeserval. Menetlusalune isik selgitab protokollis, et jalakäijad seisid keset kõnniteed ja kotid olid maas ja nad ei plaaninud sõiduteed ületada. Tõendiks on nimetatud tunnistaja ülekuulamise protokolli ja menetlusalluvuse muutmise määrust. Otsusega väärteoasjas märgitu kohaselt Valeri Ševtšenko poolt toimepandud väärtegu on tõendatud väärteoasjas kogutud tõenditega. Menetlusalune isik on esitanud vastulause, milles menetlusalune isik eitab oma süüd. Esitatud väited on ümber lükatud tunnistaja ütlustega ja seega ta pani toime LS § 74 – 16 järgi kvalifitseeritava teo. Teda karistati rahatrahviga 10 trahviühikut s.o. 600 krooni. Kohus, kuulanud kohtuistungil väärteomenetluse ajal tunnistajana üle kuulatud A A i ja tunnistaja S L – T i ning vaadanud läbi kogutud materjalid tuleb järeldusele, et Valeri Ševtšenko poolt esitatud kaebus kuulub rahuldamisele ja kohtuvälise menetleja otsus tühistamisele alljärgnevatel põhjustel: -kohtuistungil tunnistaja L – T selgitas, et ta viibis kaebajaga koos autos ja nägi kogu situatsiooni, kuid tema palvel teda sündmuskohal tunnistajana üle ei kuulatud; -kaebaja palvel ta viibis politseiautos tõlgiks, et eesti keelt hästi mittevaldavale Ševtšenkole tõlkida politseiniku poolt vormistatud materjale; -väärteoprotokolli vormistas vanemkonstaabel T Maavara, kes antud momendil sündmusko-hal ei viibinud, vaid oli julgestuspolitseiniku A A poolt kutsutud kohale väärteoproto-kolli vormistamiseks; Ülaltoodu alusel kohtule jääb arusaamatuks, miks ei kuulatud kohapeal tunnistajana üle L – T , keda kasutati kaebaja palvel hoopis tõlgina. Sellest tulenevalt kohus tõdeb, et kaebaja ei vallanud eesti keelt ja seetõttu talle tõlgiti materjalid vene keelde tuttava L – T poolt. Õigust tõlgile pole küll eraldi VTMS § 19 lg. 1 esitatud menetlusaluse isiku õiguste loetelus välja toodud, kuid kahtlemata on tegemist olulise õigusega. VTMS § 47 lg. 2 kohaselt menetlustoimingu protokollid, mis vormistatakse väärteomenetluses tõendeid kogudes, koostatakse väärteomenetluse seadustikuga reguleerimata juhtudel kriminaalmenetluse nõuete kohaselt, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 10 lg. 2 alusel menetlusosalisele, kes ei valda eesti keelt, tagatakse tõlgi abi. Väärteoprotokoll on vormistatud tunnistaja A i poolt antud ütluste alusel, kuid lühidalt andis selgituse ka menetlusalune isik Ševtšenko, kuid kohtuvälise menetleja poolt arusaamatul põhjusel jäi tunnistajana üle kuulamata menetlusaluse isikuga samas autos viibinud L – T . Kohtuistungil kaebaja väitis, et kaks jalakäijat seisid keset kõnniteed ja nende kõrval maas olid kotid, kuid tunnistaja A väitis, et jalakäijad tulid ülekäiguraja ette ja jäid ootama võimalust minna üle tee ja kotid olid asfaldil. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud L – T andis ütlusi, mis haakuvad kaebaja poolt antud ütlusega ja kaebuses kirjeldatuga. LE § 46 kohaselt lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale. Kogutud materjalidest nähtuvalt Ševtšenko pööras Pärnu mnt-le kõrvaltänavast, mis asub praktiliselt ülekäiguraja lähedal, seda manöövrit kinnitasid ka L – T kui ka A ja seetõttu Ševtšenko poolt juhitud sõidukil ei olnud ega saanud olla suur kiirus. Samas kõik väit-sid, et kaks naist seisid kõnniteel ja nende kotid olid asfaldil, seega kohus ei saa neid käsitleda LE § 46 nimetatud isikutena, kes ületavad teed või teeületamisvõimalust ootavate jalakäijatena. Kohus leiab ülaltoodu alusel, et kohtuvälise menetleja poolt on rikutud Ševtšenko õigusi selles, et ei kaasatud temale materjalide tõlkimise juurde tõlki, vaid kaasati temaga ühes autos viibinud isiku, kes kohtule teadmata põhjustel jäi tunnistajana üle kuulamata. Keegi ei ole kohustatud enda süütust tõendama ja kaebaja ega tunnistaja L – T üt-lusi pole keegi ka ümber lükanud, samuti tunnistaja A kinnitas, et jalakäijatel olevad kotid olid asfaldil ning neid üles ei tõstnud. Naiste selline käitumine ja tegevusetus andsid sõidukijuh-tidele teate, et nad ei soovi teed ületada. Seega kõik kahtlused kuuluvad tõlgendamisele Ševtšen-ko kasuks. Eeltoodu alusel ja juhindudes Väärteomenetluse seadustiku § 132 p. 3, § 150 lg. 2, § 29 lg. 1 p. 1, KrMS § 10 lg. 2 kohus otsustas: Rahuldada Valeri Ševtšenko kaebus Tühistada Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse otsus väärteoasjas nr. 2230, 08, 002683 tema suhtes LS § 74 – 16 järgi mõistetud rahatrahv 10 trahviühikut s.o. 600 krooni väärteo tunnuste puudumisel ja menetlus lõpetada. Kohtuotsusele on õigus esitada kassatsioon 30 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamise päevast Harju Maakohtu kaudu Riigikohtule. Kohtumenetluse pool on kohustatud kirjalikult teatama 7 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest oma soovist kasutada kassatsioonkaebuse esitamise soovist. Kohtunik