prg. 203 järgi Pärnu Maakohtu otsus 3.novembrist 2008.a. Apellatsiooni esitaja Ringkonnaprokurör Indrek Kalda Prokurör Indrek Kalda Kannatanu M. N. Süüdistatav Aivar Vahur (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Peep Rajavere Pärnu Maakohtu otsus 3.novembrist 2008.a. Aivar Vahuri suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul 2 alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohus otsustas 3.novembri 2008.a. otsusega õigeks mõista Aivar Vahur
Aivar Vahuri suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada peale kohtuotsuse jõustumist. Jätta riigi kanda kriminaalmenetluse kulud: - määratud kaitsjale makstud tasu 3180 (kolm tuhat ükssada kaheksakümmend) krooni 10 senti; - koopia tegemise kulu 161 (ükssada kuuskümmend üks) krooni 50 senti. Kannatanu M. N. tsiviilhagi summas 37 957 krooni 24 senti jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. KrMS § 310 lg 3 kohaselt on kannatanul õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Aivar Vahurile oli esitatud
prg. 203 järgi süüdistus ja ta oli antud kohtu alla selles, et tema tulistas 03.septembril 2005.a kella 23.50 ajal Lääne maakonnas XXXXXX vallas XXXXXX külas XXXXX talu maadel isiklikust tulirelvast vintraudsest püssist Iˇ -18 22 kal LR nr O 1789 M. N.ile kuuluva Eesti Kennelliidus registreeritud tõukoera Lääne –Siberi laika nimega Troll pihta mitu lasku, millest üks tungis läbi looma otsmikuluu, läbides peaaju ja alumist lõualuud ning teine kuulidest sisenes koera paremast abaluust läbides rindkeret ning vigastades südame pärgarterit ja kopse, mille tagajärjel suri koer sündmuskohal saadud vigastustesse. Kuriteoga tekitas Aivar Vahur kannatanule M. N.ile varalise kahju kokku 37957.24 krooni suuruses summas. Maakohus mõistis Aivar Vahuri õigeks kuna leidis, et sama teo eest on Aivar Vahur juba karistatud Loomakaitseseaduse § 66-2 lg 1 järgi ning tema süüdimõistmine
prg. 203 järgi esitatud süüdistuses tooks kaasa tema topeltkaristamise, mis on Põhiseaduse § 23 lg 3 sätestatud ne bis in idem põhimõtte rikkumine. Kohus leidis, et kui väärteo- ja kuriteokirjeldusi võrrelda– just süüteoteokoosseisude objektiivseid tunnuseid, on ilmselge, et nii väärteootsuses olev süüteokirjeldus kui süüdistuses olev süüteokirjeldus on põhiolemuselt kattuvad. Mõlemad süüteokirjeldused sisaldavad endas reaalses elus esinenud ühte tegu- teo toimepanemise aeg ja koht, A.Vahuri poolt toime pandud tegu ja selle tagajärg on täpselt üks ja sama. Seega väärteokirjeldus ja süüdistus on 3 samasisulised - see, et süüdistuses on mõningaid asjaolusid täpsustatud (lisatud püstoli mark, välja toodud koera vigastused, kahju suurus on erinev), ei muuda süüteokoosseisu objektiivseid ja subjektiivseid tunnuseid erinevaks. Kohus leidis, et mõlema süüteokoosseisu tagajärjeks on looma hukkumine. Mõlemas süüteokirjelduses on kirjas, et koera hukkumisega tekitati tema omanikule M. N.`ile varaline kahju – väärteootsuse kohaselt 25 000 krooni väärtuses ja süüdistuse kohaselt 37 957 krooni 24 sendi suuruses summas. Asjaolu, et väärteo- ja kurteokirjelduses on kahju suurus erinev, ei muuda A.Vahuri ühte tegu kaheks erinevaks teoks. Kahju on süüteokirjeldustesse kirjutatud kannatanu hinnangu alusel ja see, et kannatanu seisukoht tekitatud kahju osas erinevatel ajahetkedel on erinev, ei muuda A.Vahur tegu, nii väärteokirjelduse kui kuriteokirjelduses kirjeldatud kahju on tekitatud ühe teoga. Kohus leidis, et see varalise kahju erinevus süüteokoosseisudes ongi lisatunnus, mis on lubanud A.Vahuri tegu menetleda kuriteona. Seega leidis kohus, et A.Vahurile väärteomenetluses ja kriminaalmenetluses süüks arvatud süüteokoosseisud langevad kokku ja seetõttu oleks tema tegu tulnud menetleda vaid ühe koosseisu järgi. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Apellant leiab, et kohtuotsus tuleb tühistada täielikult materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Prokurör on seisukohal, et konkreetsete süütegude (Loomakaitseseaduse prg. 66-2 lg 1 ja
prg. 203) puhul tuleb vaadelda, kas erinevate süütegude süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused langevad kokku olulisel määral. Apellant nõustub kohtu seisukohaga, et antud juhul ei ole võimalik A.Vahuri käitumist lahutada erinevateks käitumisaktideks ning kannatanu koera tulistamise ja sellega koera surma põhjustamise ning olulise kahju tekitamise puhul on faktiliselt tegemist ühe teoga. Samas ei saa prokurör nõustuda kohtu seisukohaga, et antud juhul ei ole enam võimalik Aivar Vahurit süüdi mõista
Kohus ei ole otsuses konkreetselt analüüsinud loomakaitseseaduse § 662 lg 1 ja
süüteokoosseise, vaid on keskendunud eelkõige väärteootsuses oleva süüteokirjelduse ja süüdistusaktis oleva süüteokirjelduse võrdlemisele, mis on tõepoolest omavahel põhiolemuselt kattuvad. Ebaõigesti on kohus käsitlenud prokuröri viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1124-06 märgitud seisukohti, mille kohaselt tuleb sama süüteona
lg 3 tähenduses mõista ka olukordi, kus uus süüdistus kattub eelnevaga olulises ulatuses. See tähendab, et sama juhtumi uus menetlemine ei ole täielikult keelatud, kuid isikut ei tohi hilisemas menetluses karistada normi järgi, mille ebaõigussisu kattub olulisel määral selle normi ebaõigussisuga, mille järgi on isikut juba karistatud.“ 4 Ka Riigikohtu
paikneb aga
varavastaste süütegude peatükis ja tegemist on konkreetsemalt omandi vastu suunatud süüteoga. Loomakaitseseaduse § 1 lg 1 kohaselt reguleerib loomakaitseseadus loomade kaitset inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu. Seega on loomakaitseseadus suunatud mitte looma omaniku õiguste, vaid looma kaitseks. Loomakaitseseaduse alusel ei ole võimalik isikut karistada kellelegi omandi rikkumisega varalise kahju tekitamise eest ning selle eest ei ole Aivar Vahurit ka karistatud. Seega on tegemist erinevate õigushüvedega, mida nimetatud normid kaitsevad ja ka normide ebaõigussisu on erinev.
lg 1 kohaselt on süüteokoosseis
eriosas või muus seaduses sätestatud karistatava teo kirjeldus. Ka keeleliselt on mõlema õigusnormi dispositsioon erinev.
pealkiri on asja rikkumine ja hävitamine ning näeb ette kriminaalvastutuse võõra asja rikkumise või hävitamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju. Loomakaitseseaduse § 662 lg 1 sätestab vastutuse looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest.
objektiks on peale loomade ka muud asjad ning koosseisuliseks tunnuseks olulise kahju tekitamine. Samas on loomakaitseseaduse objektiks vaid loomad ning lubamatu tegu seisneb peale looma hukkumist põhjustava teo ka mitmetes muudes loomakaitseseaduse § 4 lg-s 1 nimetatud tegudes. Ülaltoodust tulenevalt on nimetatud süüteokooseisud erinevad ja ei kattu omavahel. Ka karistusseadustiku kommentaarid võimaldavad looma suhtes lubamatu teo toimepanemise ja
kogumit.
kommentaar 1.4 kohaselt tuleb asjana käsitada ka kodulooma, kogum §-ga 264 on võimalik.
sätestab kriminaalvastutuse analoogiliselt loomakaitseseaduse § 662 lg-ga 1 samuti looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest, millega peavad 5 kaasnema veel lisaks punktides 1-3 loetletud koosseisulised tunnused. Seega on võimalik sellise teo kvalifitseerimine nii looma suhtes lubamatu teona kui võõra asja hävitamisena. Prokurör teeb eelnevate argumentide põhjal järelduse, et kuna loomakaitseseaduse § 662 lg 1 ja
süüteokoosseisud ei ole omavahel kattuvad, on võimalik isikut karistada nii looma suhtes lubamatu teo toimepanemise kui võõra asja hävitamise eest. Prokurör taotleb Pärnu Maakohtu 03.11.2008.a otsuse tühistamist ja uue otsusega Aivar Vahuri süüdimõistmist
järgi kvalifitseeritavas kuriteos ning tema karistamist vangistusega üks aasta, mille kandmisest vabastada ta tingimisi
Apellatsioonikohtu istungil toetasid prokurör ja kannatanu esitatud apellatsiooni, süüdistatav ja tema kaitsja vaidlesid sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Käesoleva apellatsioonimenetluse esemeks on vaidlus, kas üks Aivar Vahuri käitumisakt, mis seisneb selles, et ta 3.septembril 2005.a. lasi tulirelvast Lääne maakonnas XXXXXX vallas XXXXXX külas XXXXX talu hoovis mitu lasku naabri M. N.i koera pihta, mille tulemusena koer hukkus ning millega oli tekitatud koeraomanikul materiaalne oluline kahju, saab olla vaadeldav kahe eraldi teona, s.o. väärteona LoKS prg. 66-2 lg 1 mõttes ja kuriteona
rg. 203 mõttes ning, et kas sellisel juhul mõlemas menetluses süüdlase karistamine oleks hinnatav PS prg. 23 lg 3 rikkumisena Aivar Vahur on juba mõistetud süüdi ja karistatud rahatrahviga väärteosjas nr 2570,05,002176 29.09.2005 selles, et ta 03.09.2005 kell 23.50 lasi tulirelvast Lääne maakonnas XXXXXX vallas XXXXXX külas XXXXX talu hoovis mitu lasku naabri M. N.i koera pihta, mille tulemusena koer hukkus. M. N.ile tekitati varaline kahju 25 000 krooni väärtuses. Käesolevas kriminaalmenetluses on Aivar Vahurile esitatud süüdistus
prg. 203 järgi selles, et ta tulistas 03.septembril 2005.a kella 23.50 ajal Lääne maakonnas XXXXXX vallas XXXXXX külas XXXXX talu maadel isiklikust tulirelvast - vintraudsest püssist Iˇ -18 22 kal LR nr O 1789 M. N.ile kuuluva Eesti Kennelliidus registreeritud tõukoera Lääne –Siberi laika nimega Troll pihta mitu lasku, millest üks tungis läbi looma otsmikuluu, läbides peaaju ja alumist lõualuud ning teine kuulidest sisenes koera paremast abaluust läbides rindkeret ning vigastades südame pärgarterit ja kopse, mille tagajärjel suri koer sündmuskohal saadud vigastustesse. Kuriteoga tekitas Aivar Vahur kannatanule M. N.ile varalise kahju kokku 37957.24 krooni suuruses summas. 6 Otsustamaks, kas konkreetsel juhul oleks Aivar Vahuri süüdimõistmisel ja karistamisel
prg. 203 järgi tegemist ne bis in idem ( edaspidi NB printsiip) printsiibi rikkumisega, omab kohtukolleegiumi arvates määravat tähtsust küsimus, kas käsitletavas väärteootsuses ja süüdistusaktis kirjeldatud süüteos kirjeldatud teod on samased selle teo mõttes, mida NB printsiip silmas peab. Riigikohtu praktikas võib tõesti NB printsiibi käsitlemisel leida nii kitsast käsitlemist, kus mõeldakse teo all eeskätt delikti ( materiaalõiguslikult kvalifitseeritud tegu) kui ka avaramat (menetluslik) teo mõistet. Viimatinimetatu all peetakse silmas kõike teatud perioodi vältel asetleidnut ja nn tervikliku elujuhtumina käsitatavat. Prokurör on seisukohal, et erinevate õigushüvede ründed, mida kaitstakse materiaalõiguse erinevates harudes, ei ole käsitatavad sama teona põhiseaduse prg. 23 lg 3 mõttes. Loomakaitseseaduse prg. 66-2 lg 1 ja
prg. 203 kaitsevad erinevaid õigushüvesid ja seega on ka normide ebaõigussisu erinev, mistõttu on karistamine iga teo eest õigustatud. Prokuröri seisukohta toetasid Riigikohtu otsused Riigikohtu varasemast praktikast (3-1-1-43-01;3-1-1-63-01;). Riigikohtu otsus nr.3-1-1-4-04 kinnitab aga kohtupraktika liikumist menetlusõigusliku teo suunas. Riigikohtu seisukohast on tegemist ühe teoga teoühtsuse mõttes siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse kokkukuuluva teona. Viidatud kohtuotsuses on vaidlusalusteks käitumisaktideks, milliste ajalis-ruumist kattuvust kohtuotsuses hinnatakse erinevad narkootikumide käitlemisviisid nagu omandamine, vedamine, hoidmine. Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-92-07 antakse samuti hinnang teoühtsuse aspektist erinevatele käitumisaktidele – peksmine ja ähvardamine. Käesolevas kriminaalasjas võrreldava teo puhul, mis on kirjeldatud erinevates süüteokoosseisudes (LoKS prg.66-2 lg 1 ja
prg. 203) , ei saa aga rääkida mitmest käitumisaktist, mille tahtlusi võrrelda ja milliste lähedust ajalis-ruumiliselt mõõta. Tegemist on ühe käitumisaktiga – tulistamine - , millega on sisustatud erinevad süüteokoosseisud – LoKS prg. 66-2 lg 1 ka
prg. 203. Seetõttu ei ole asjassepuutuv ka vaidlus teemal kas erinevatel tegudel on ühine tahtlus ja kas nad ajalis-ruumilise läheduse tõttu kattuvad. Kohtukolleegium on seisukohal, et Aivar Vahurile erinevates menetlustes inkrimineeritud süüteod kattuvad nimetatud tõendamiseseme asjaolude poolest täielikult. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et nad ei kattu keeleliselt. Seetõttu ei pea kohtukolleegium õigeks kujundada ka oma seisukohta käesolevas kriminaalasjas selliste Riigikohtu lahendite põhjal, kus on vaidluse esemeks küsimus, kas mitu erinevat käitumisakti, mis on hõlmatud ühise tahtlusega ja ka ajalis-ruumiliselt üksteisele järgnevad või mingis osas kattuvad ja on seetõttu kõrvaltvaataja jaoks hinnatavad ühe teona. 7 Prokuröri üheks oma seisukohta põhistavaks argumendiks on viide Karistusseadustiku kommentaarile, kus öeldakse, et
prg. 203 ja prg. 264 kogum on võimalik. Kohtukolleegium on nõus selle seisukohaga, et nimetatud kuritegude kogum on võimalik, kuid mitte vaidlusaluses olukorras. Ka prokuröri poolt viidatud Riigikohtu otsus nr.3-1-1-57-08 käsitleb arutatavast kriminaalasjast põhimõtteliselt erinevat olukorda (hinnangut NB printsiibi käsitlusele juhtudel, kus isik on mõistetud õigeks seoses temale inkrimineeritud süüteo dekriminaliseerimisega). Tahtluse eristamine kahes erinevas menetluses süüdlasele inkrimineeritud tegudes on välistatud, sest tegemist on ühe käitumisaktiga ja ka tagajärg on üks – looma elu lõppemine ja sellega omanikule kahju tekitamine. Kuidas ühel või teisel juhul keeleliselt looma elu lõppemist nimetatakse – looma surma saabumiseks või asja hävimiseks, see ei oma määravat tähtsust. Käesoleval juhul ei ole vaidlust ka selles, et mõlema süüteokoosseisu puhul langeb kokku nii süüteo toimepanemise algus – kui ka lõppmoment. Mõlemas menetluses, nii väärteomenetluses kui ka kriminaalmenetluses olid süüteod sisustatud A.Vahuri ühe ja sama tegevusega. Nagu nähtub eelnenud käsitlusest, on kumulatiivsest põhjuslikkusest tulenevalt tahtlik looma elu lõpetamine A.Vahurile selgesõnaliselt kriminaalmenetluses süüks arvatud ja väärteoasjas nr 2570,05,002176 tehtud otsusega 29.09.2005.a.on ta selle eest ka süüdi mõistetud ja karistatud. Looma surm (asja hävitamine) on käesoleval juhul kuriteo objektiivse koosseisu obligatoorseks tunnuseks ilma milleta ei oleks saanud ka tagajärje (olulise kahju ) põhjustamist A.Vahurile omistada. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et Aivar Vahurile on kahes erinevas menetluses süüks arvatud üks ja sama tegu, mille eest on teda juba väärteomenetluses karistatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on asutud ühesele seisukohale, et Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhiõiguse (teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeld) kaitseala ei hõlma mitte üksnes kuritegusid, vaid ka haldusõiguserikkumisi (väärtegusid) ja teatud juhul ka distsiplinaarüleastumisi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2003. a otsus asjas nr. 3-1-3-6-03. Kohtukolleegium lähtub seisukohast, mis on väljaloetav ka Riigikohtu üldkogu otsusest nr.3-1-1-10-04. Nimelt, PS-I prg. 23 lg-s 3 sätestatud NB printsiip tähistab õigusriikliku õigusemõistmise kahe olulise põhimõtte- õiguskindluse ja n.ö. materiaalse õigluse – konfliktsituatsioonis esimese põhimõtte kasuks tehtavat valikut, mida võiks sõnastada nii, et kui kellegi teole on ühiskonna konfliktsituatsioonide lõplikuks lahendamiseks pädeva menetleja poolt tehtud ja jõustunud otsusega kord juba õiguslik hinnang antud, on õigusrahu huvides teo 8 hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine keelatud isegi siis, kui varasem hinnang osutub valeks. Sellest seisukohast lähtudes ei oma kohtukolleegiumi arvates määravat tähtsust prokuröri poolt rõhutatud asjaolud : kuidas ja millisesse õigushüve kaitsesfääri kuuluvaks kvalifitseeris A.Vahurile omistatud teo väärteomenetleja ning kas süüdlasele omistatava kuriteokoosseisu näol on tegemist blanketse normiga või mitte. Otsustamaks, kas A.Vahuri süüdimõistmine
prg. 203 järgi temale esitatud süüdistuses on hinnatav NB printsiibi rikkumisena või mitte, peab kohtukolleegium asjassepuutuvaks Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-125-03 väljendatud seisukohta ja nimelt, et tagajärje suhtes põhjuslik tegu peab kajastuma konkreetses kriminaalõiguslikus etteheites. Põhjuslik käitumine ammendab ennast sellisel juhul kriminaalõiguses (kuritegude konkurentsi puhul võimalik et ka mitmes eraldi kuriteokoosseisus) ja seda ei saa käsitleda eraldi väärteona. See põhimõte on kinnistatud ka materiaalõiguses, täpsemalt
3 lg-s 5, mis sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo - ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Riigikohtu kestev praktika on olnud järjekindlalt eelnimetatud seisukohta toetav. Oma otsuses nr.3-1-1-1-06 selgitab Riigikohus : võimaluse, et isikut, kes kirjeldatud olukorras tunnistati ekslikult süüdi kergema süüteo toimepanemises, karistataks järgnevalt ka raskema koosseisu alusel, välistab aga PS § 23 lg-st 3 tulenev põhimõte, et jõustunud süüdimõistva või õigeksmõistva otsuse puhul isikut sama teo eest enam kohtu alla anda ega karistada ei või. Tegemist on absoluutse menetlusliku takistusega ja sellises olukorras tuleb möönda, et osa isiku põhjustatud ebaõigusest jääbki karistusõigusliku hinnanguta (vt. ka 3-1-121-06). Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.1;344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 3.novembrist 2008.a. Aivar Vahuri suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Meelika Aava Ene Randmäe
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.