kaitseosakonna komissari Alvar Ottokar 09.12.2008 tehtud otsuse peale väärteoasjas 2402,08,002502 Tegi kindlaks: Georg Baskakovi kaitsja Deniss Matvejev esitas kohtule kaebuse 09.12.2008 tehtud otsuse peale, mille alusel Ida Politseiprefektuuri komissar Alvar Ottokar karistas Georg Baskakovit LS § 74-35 lg 1 järgi ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 3000 krooni. Kaebuse juurde lisatud väärteoprotokolli ja otsuse koopiatest nähtub, et Georg Baskakovile oli süüdistus esitatud selles, et tema „14.11.2008 kell 22.11 xxx xxx vallas juhtis mootorsõidukit ning tal esinesid alkoholi tarvitamise tunnused“. Kaebusest lähtuvalt, menetlusalune isik ei tunnista ennast süüdi LS § 74-35 lg 1 järgi ettenähtud väärteo toimepanemises, nimelt selles, et ta oleks väärteoprotokollis näidatud ajal viibinud seisundis, mille põhjustas eelnev alkoholi tarvitamine. LS § 74-35 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest ja karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut ehk kuni 3000 krooni. LE § 76 p 3 sätestab, et „juht ei tohi olla seisundis, mille puhul alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus on 0,1 milligrammi või rohkem või mille on põhjustanud alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem.“ LS § 20 lg 4 sätestab: „
sätestab, et isikul on õigus: „1) pärast väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimist nõuda enda toimetamist tervishoiuasutusse vereproovi võtmiseks ja vere alkoholisisalduse määramiseks; 2) keelduda vereproovi andmisest, kui arst on teinud vereproovi andmise ettepaneku. Arst teeb selle kohta märkuse joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti; 3) saada teada arsti otsus ja saada joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise ja bioloogiliste vedelike laboratoorse uuringu akti ärakiri.“ Kaebuse esitaja väidab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada ja väärteomenetlus lõpetada väärteomenetlusnormide olulise rikkumise ning materiaalõiguse ebaõige 2 kohaldamise tõttu. Kaitsja leiab, et isiku seisund, kas joobeseisund või alkoholi tarvitamisest tingitud seisund ei ole usaldusväärselt tuvastatud, nimelt selle tuvastamisel ei olnud järgitud Joobeseisundi tuvastamise korda ( VV määrus 01.04.2001 nr 129). Korda mittejärgmine seisnes selles, et vaatamata isiku nõudmisele määrata alkoholisisaldust tema vere analüüsimisel, jäeti see põhjendamatult tegemata ja piirduti isiku toimetamisega SA Ahtme haiglasse, kus arst kontrollis isiku seisundit indikaatorvahendiga. Kaitsja väidab, et joobeseisundis tuvastamise aktis ei ole märgitud, et tema kaitsealune oleks keeldunud alkoholisisalduse määramisest veres. Seega, nimetatud akt on lubamatu tõend. Lubamatule tõendile tuginemine otsuse tegemisel on menetlusnormide oluline rikkumine, samuti see on käsitatav kui materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ( kaitsja osundab Riigikohtu lahenditele 3-1-1-30-06, 3-1-1-87-05, 3-1-1-89-04 ja 3-1-1-8-05) VTMS § 119 kohaselt, „kohtunik võib kohtuistungit
ldamata ja menetlusosalisi välja kutsumata tühistada kohtuvälise menetleja otsuse määrusega ja lõpetada menetluse üksnes kaebuse põhjal, kui ta leiab, et kohtuvälises menetluses ei ole menetlust lõpetatud menetlust välistavatel asjaoludel vastavalt käesoleva seadustiku §-le 29“. Kohtunik, tutvunud kaebuse, väärteomaterjalide, väärteoprotokolli koopia ja antud asjas tehtud otsuse koopiaga, leiab, et kaebus on põhjendatud, nimetatud otsus on ebaseaduslik, kuulub tühistamisele väärteomenetlusnormide olulise rikkumise tõttu, väärteomenetlus tuleb aga lõpetada VTMS § 29 lg. 1 p. 1 alusel, kuna menetlusnormi oluline rikkumine ei ole kõrvaldatav kohtumenetluses. Joobeseisundi tuvastamist puudutav kohtupraktika on käesolevaks ajaks hästi väljakujunenud ja selles küsimuses on ka Riigikohtu kindel seisukoht võetud. On korduvalt rõhutatud vajadust järgida joobeseisundi tuvastamisel nimetatud Joobeseisundi tuvastamise korda ja tagada isikule tema taotlusel võimalust määrata alkoholisisaldust veres. Kohus toob tsitaadi: lahend 3-1-1-118-04 „5. Liiklusseaduse § 20 lg 4 teise lause kohaselt on juhil õigus pärast tema väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimist nõuda alkoholisisalduse määramist veres. Seega tuleb peale indikaatorvahendiga alkoholisisalduse kontrollimist määrata alkoholisisaldus veres üksnes juhul, kui juht seda taotleb. Samas peab selleks, et isik saaks oma õigust kasutada või sellest loobuda, olema ta vastavast õigusest teadlik, s.o talle peab olema vastav õigus teatavaks tehtud. Liiklusseadus ei reguleeri lähemalt joobeseisundi tuvastamise protseduuri, s.h isikule vaidlustamise õiguse tutvustamise ja selle fikseerimise korda. Seda teeb LS § 20 lg 6 alusel kehtestatud Kord.
p 8 sätestab, et joobeseisundi tuvastamise protokolli, mis koostatakse indikaatorvahendiga väljahingatavas õhus alkoholi sisalduse kontrollimise
l, tuleb märkida isiku loobumine joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest, sealhulgas vereanalüüsist.
§-st 8 tuleneb ametniku kohustus tutvustada isikule joobeseisundi tuvastamise protokolli, peale mida on isikul õigus joobeseisundi tuvastamine vaidlustada. Kuna vaidlustamise tulemuseks on joobeseisundi tuvastamine arsti poolt, leiab kriminaalkolleegium, märge selle kohta, kas isik soovib joobeseisundi tuvastamist meditsiiniasutuses ning vereanalüüsi tegemist või loobub sellest, tuleb teha protokolli tutvustamisel. Kui juht ei anna allkirja, näitab see, et ta vaidlustab joobeseisundi tuvastamise ja soovib joobeseisundi tuvastamist meditsiiniasutuses. Käesoleval juhul menetlusalune isik ei andnud joobeseisundi tuvastamise protokolli allkirja sellega nõustumise kohta ning ta toimetati joobeseisundi tuvastamiseks Keila haiglasse. 3 6. Kuigi arst võib
p 1 kohaselt valida joobeseisundi tuvastamise metoodika, on ta piiratud liiklusseaduse kui kõrgema õigusakti § 20 lg-st 4 tuleneva isiku õigusega nõuda vereproovi.“ Sama põhimõtte järgmise vajadust on rõhutatud taas lahendis 3-1-1-87-05: „
annavad isikule, kui ta leiab, et ta ei ole joobes, võimaluse vaidlustada kohapeal joobeseisundi tuvastamise protokoll ning nõuda joobeseisundi tuvastamist arsti poolt, sealhulgas vere alkoholisisalduse kindlakstegemist.“ Sama põhimõttest on kinni hoitud ka lahendis 3-1-1-50-07: „10. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma varasemates lahendites märkinud, et LS § 20 lg 4 kohaselt on isikul õigus pärast tema väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimist nõuda alkoholisisalduse määramist veres.
Riigikohus on rõhutanud, et keeldumine tuleb joobeseisundi tuvastamise aktis fikseerida. Isiku loobumine nimetatud õigusest on oluline seetõttu, et
p 2 kohaselt saab arsti poolt joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ilma veres alkoholisisalduse kindlaksmääramiseta lugeda seaduslikuks üksnes juhul, mil isik on joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis allkirjaga kinnitanud, et ta ei taotle joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres või mil isik on keeldunud vereproovi andmisest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid 3-1-1-8-04 - RT III 2004, 39, 359; 3-1-1-89-04 - RT III 2004, 34, 359; 3-1-1-15-06 RT 2006, 17, 158; 3-1-1-30-06 - RT III 2006, 22, 198).“ Kohus on pidanud käesolevas määruses võimalikuks ja vajalikuks tuua Riigikohtu lahenditest pikki tsitaate ja seda on sellel põhjusel, et veelkord selgitada kohtuvälise menetlejale vajadust järgiga ja kohaldada seadust ning seaduse üldistamist puudutavat Riigikohtu praktikat. Riigikohus on korduvalt ja selgelt rõhutanud, et isiku taotlus alkoholisisalduse määramisest tema veres tuleb igal juhul rahuldada ja toimetada isik tervishoiuasutusse nimelt vereproovi võtmiseks, mitte aga üksnes korduva indikaatorvahendi kasutamiseks ning kliiniliste leidude (somaatilise seisundi) fikseerimiseks. Viimasest tsitaadist ilmselt tuleneb, et joobeseisundi tuvastamise akt on ainult siis seaduslik, kui uuritav isik on oma allkirjaga aktis kinnitanud, et ta ei taotle alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres. Kohus lähtub sellest, et Riigikohtu praktika on siduv ka politseiprefektuuri kui kohtuvälise menetleja jaoks otsuste tegemisel. Väärteotoimikus olevast alkoholijoobe tuvastamise protokollist nähtub, et isikul esines alkoholijoove ( indikaatorvahendil hakkas põlema punane tuli). Isik kirjutas omakäeliselt, et 4 tulemusega nõus ei ole ja nõuab meditsiinilist tuvastamist ehk alkoholisisalduse kindlaksmääramist vereproovis. Menetlusaluse isiku ülekuulamisprotokollis kirjutas isik omakäeliselt veel kord, et alkoholi ta tarvitanud ei ole ja nõuab vereanalüüsi tegemist, millest talle keeldutakse. Joobeseisundi tuvastamise aktist nähtub, et isikul tuvastati alkoholi tarvitamise tunnused ja seda uurides tema enda väljahingatavat õhku ja võttes arvesse kliinilist leidu. Nimetatud joobeseisundis tuvastamise aktis puudub kohustuslik märge isikule arsti otsuse tutvustamise kohta, samuti puudub märge, kas isik endiselt nõuab vereanalüüsi, ning puudub isiku allkiri, et ta loobuks vareanalüüsi tegemisest või ei taotle vereanalüüsi. Kohus tuletab meelde, et „
p 2 kohaselt saab arsti poolt joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ilma veres alkoholisisalduse kindlaksmääramiseta lugeda seaduslikuks üksnes juhul, mil isik on joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis allkirjaga kinnitanud, et ta ei taotle joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres või mil isik on keeldunud vereproovi andmisest“ ( ülaltoodud tsitaat Riigikohtu lahendist 3-1-1-50-07). Sellest tulenevalt, kohtuvälise menetleja poolt otsuse tegemisel oli tuvastatav, G. Baskakovi joobeseisundi kontrollimisel Joobeseisundi tuvastamise korda ei järgitud, ja isiku poolt alkoholi tarvitamine enne auto juhtima hakkamist, ei ole seega tõendatud. Käesoleva väärteoasja raames koostatud joobeseisundi tuvastamise akt on lubamatu tõend, kuna selle tõendi saamisel rikuti oluliselt menetlusõiguse normi – nimelt isiku LS § 20 lg 4 teisest lausest tulenevat õigust nõuda alkoholisisalduse määramist enda veres. Sellist rikkumist ei ole enam võimalik kõrvaldada kohtumenetluse käigus, sest ei saa tagasi pöörata isiku seisundi juurde, mis esines tal 14.11.2008. Samuti kohus märgib, et kohtuvälise menetlejale pidi olema teada ka see, et Joobeseisundi tuvastamise
mittejärgmisel, millega kaasnes menetlusnormi oluline rikkumine, pole võimalik kõrvaldada või korvata muude tõenditega ja seda sõltumata sellest kas tegemist on kohtuvälise või kohtuliku uurimisega ( teatud erand siiski olemas). Ei ole võimalik nimetatud õiguse rikkumist ( õigus nõuda alkoholisisalduse kindlaksmääramist veres) korvata kahe tunnistaja ütlustega isikul esinenud joobe väliste tunnuste kohta, välja arvatud kui selline
§-s 15 lg 3 ettenähtud toiming on tingitud võimatusest tuvastada joobeseisundit indikaatorvahendi või mõõteriista abil või võtmatusest toimetada isikut tervishoiuasutusse. Ka selle kohta on Riigikohus selge seisukoha võtnud, tsitaat, lahend 3-1-1-89-04: „12.2
lg 3 annab ametiisikule õiguse erandjuhul tuvastada sündmuskohal alkoholijoobe seisundit kahe tunnistaja juuresolekul ka üksnes väliste joobetunnuste põhjal. Selliseks erandjuhuks on nii võimatus tuvastada alkoholijoobe seisundit indikaatorvahendi või mõõteriista abil kui ka võimatus toimetada isikut tervishoiuasutusse. Arvestades, et isiku alkoholijoobe tuvastamisel
lg 3 alusel jäetakse tagamata LS § 20 lg 4 lauses 2 sätestatud õigus, tuleks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates seda alkoholijoobe tuvastamise viisi kasutada vaid erandlikel juhtudel, kusjuures juhtumi erandlikkust peab ametiisik joobeseisundi tuvastamise protokollis põhistama.“ Sama lahendi p 13, teine lõik, teises lauses on Riigikohus rõhutanud, et „ … joobeseisundi kui faktilise asjaolu tuvastamine peab toimuma vastavalt Liiklusseaduses ja
s sätestatule ja et LS 20 lg 4 lauses 2 sätestatud kaitseõiguse rikkumine ei ole korvatav menetlusaluse isiku ütlustega“. Vastava ala õigusaktide ja Riigikohtu praktika tundmine on siiski kohtuvälisele menetlejale kohustuslik ja kuulub tema menetlusliku seisundi juurde. 5 Muuhulgas peab kohus tuletama kohtuvälise menetlejale uuesti meelde ja veel kord rõhutama vajadust järgida kohtupraktikas omaksvõetud ja Riigikohtu poolt üldistatud seisukohti. Arvestades Riigikohtu praktikat, nimetatud puudus, nimelt isiku LS § 20 lg 4 teisest lausest tuleneva kaitseõiguse rikkumine, ei saa olla kõrvaldatud kohtuliku arutamise käigus. Sellest tulenevalt väärteomenetlus kuulub lõpetamisele VTMS § 29 lg. 1 p. 1 alusel. Kohus leiab, et väärteomenetlus võib lõpetada ka kohtuistungit
ldamata VTMS § 119 alusel, sest kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel oli tuvastatav, et käesolevas väärteoasjas joobeseisundi tuvastamise kohustuslikku korda järgitud ei ole ja selle mittejärgimisega rikuti oluliselt isiku kaitseõigust ning selles temaatikas on selgelt väljakujunenud kohtupraktika. Sel juhul tuleks otsuse teinud ametnikul väärteomenetlus lõpetada, mitte aga teha teadvalt ebaseaduslik otsus. Vastavalt VTMS § 23 alusel, mõistliku suurusega õigusabikulud võivad olla hüvitatud isikule kohtumääruse alusel. Kuna kohus lõpetas menetluse VTMS § 119 alusel kohtumäärusega kirjalikus menetluses, mis võib olla menetlusaluse isikule ja tema kaitsjale ootamatu menetluslik samm, siis kohus jätab menetlusaluse isikule ja tema kaitsjale võimaluse esitada õigusabikulude hüvitamise taotluse kohtule kuni käesoleva kohtumääruse jõustumiseni. Juhindudes VTMS § 119, 29 lg. 1 p. 1 kohtunik M Ä Ä R A S: Georg Baskakovi kaitsja Deniss Matvejevi kaebus Ida Politseiprefektuuri komissari Alvar Ottokar 09.12.2008 tehtud otsuse peale väärteoasjas 2402,08,002502 rahuldada täies ulatuses. Ida Politseiprefektuuri 09.12.2008 tehtud otsus väärteoasjas 2402,08,002502 tühistada. Väärteomenetlus lõpetada. Määruse koopia saata Ida Politseiprefektuuri, kaebuse esitajale ja menetlusaluse isikule väljastusteatega allkirja vastu. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Viru Maakohtule 10 päeva jooksul alates päevast, mis isik sai määrusest teada või pidi teada saama. Kohtunik Inna Kirsipuu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.