KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja 13 jaanuar 2009, Tallinn koht Kriminaalasja number 1-07-1412 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Malle Pr

§ 114p 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises tuleb süüdistatav õigeks mõista.

Kuivõrd aga süüdistatav oli temale inkrimineeritud teise inimese tapmist toime pannes isikuks, kes oli varem süüdi tunnistatud KrK §de 17 lg 6 ja 101 p 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõistetud karistus ei olnud uue teo toimepanemise ajaks kustunud, siis leidis kohus, et süüdistatav tuleb süüdi mõista KarS § 114 p 4 ettenähtud kuriteo toimepanemises. APELLATSIOON:

1. Süüdistatava apellatsioonis leitakse, et tema ei pannud toime D. K.’i tahtliku tapmist, peab vastutama väiksema raskusastmega kuriteo toimepanemise eest ja nimelt surma põhjustamise eest ettevaatamatusest. Leiab, et tema karistust tuleb vähendada ja palutakse määrata see KarS § 117 lg 1 sanktsiooni piires. Süüdistatav apellatsiooni juurde on lisatud tema kirjalik ülestunnistus selgitusega mis juhtus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
2. Apellant-süüdistatav toetas esitatud apellatsiooni ja taotles tema süüdi tunnistamist ja karistamist KarS § 117 lg 1 järgi. Kaitsja toetas süüdistatava apellatsioonis esitatud taotlust. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus põhjendatud ja seaduslik ning apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Esitatud apellatsiooni palus prokurör jätta rahuldamata. 3 RINGKONNAKOHTU JÄRELDUS: KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA
3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub alus V.Tšistonossovi apellatsioonis esitatud argumentidel Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on põhjalikult ja jälgitavalt motiveerinud oma järeldusi ning on hinnanud kogutud ja vahetult uuritud tõendeid nende kogumis ning on põhjendanud ka osade tõendite ebausaldusväärsust. Kohtukolleegium, nõustub maakohtu seisukohtade ja järeldustega ega pea vajalikuks neid täies mahus korrata.
4. Vastavalt kriminaalasja materjalidele ja maakohtu otsuses esitatule on süüdistatav andnud erinevaid ütlusi nii süüdistuses esitatud sündmustest kui ka tema osalusest kuriteo toimepanemises. 26.03.2007 toimunud maakohtu istungil tunnistas V.Tšistonossov oma süüd vastavalt esitatud süüdistusele, 24.10.2007 toimunud istungil täielikult eitas seda / II kd. t.lk. 30, 60/. Kohtuliku uurimise käigus ütluste diametraalse muutmise osas on süüdistatav esitanud oma selgituse. Maakohus on süüdistatava põhjendusi hinnanud ning pole neid lugenud loogilisteks ega usutavateks. Oma järeldust on maakohus piisava selgusega motiveerinud. Süüdistatav on apellatsiooni juurde lisatud kirjalikus selgituses toimunud sündmustest ja oma käitumisest esitanud jällegi täiesti uue verisooni, mis erineb omakorda maakohtu istungil antutest, kusjuures apellatsioonikohtu istungil süüdistatav kinnitas, et just nimetatud selgituses on ta kirjutanud tegelikult toimunut, ehk tõde. Riigikohtu lahendites on korduvalt väljendatud, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta / Riigikohtu otsused nr 3-11-89-06, 3-1-1-3-07/, Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on maakohus seaduslikult tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel jätnud süüdistatava poolt antud ütlused kõrvale, ning on toetunud teistele kogutud ja kontrollitud tõenditele, millised on omavahel riimuvad ja usaldusväärsed. Sellise maakohtu järelduse õigsust kinnitab ka süüdistatava poolt apellatsioonikohtule esitatud uus, erinev versioon toimunust.
5. Taotluse osas kvalifitseerida süüdistatava käitumine KarS § 117 lg 1 järgi, märgib kohtukolleegium järgmist. 4 KarS § 114 ettenähtud mõrva subjektiivne koosseis eeldab tahtlust, KarS § 117 näeb ette vastutuse teise isiku surma põhjustamise eest ettevaatamatusest. Riigikohus on oma lahendites osutanud,

§-de 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. See saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse ja hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset tunnust - kergemeelsust - ongi võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda peamiselt voluntatiivse elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele/ Riigikohtu otsus 3-1-1-124-03/. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest/ Riigikohtu otsus nr 31-1-142-05/. Maakohus on vahetult uuritud tõendite igakülgse ja kogumis hindamise tulemusel jõudnud järeldusele, et süüdistatav oli isikuks, kes lõi D. K.i’le kahel korral kirvega pähe, mis vaieldamatult on elutähtis organ. Pärast seda mattis ta D. K.i, kattis prahiga ja pani põlema. Nimetatud kohtu järeldust ümber lükkavaid või kahtluse alla seadvaid tõendeid pole ringkonnakohtule esitatud, neid ei tuvastanud ka kohtukolleegium ning seega puuduvad alused anda maakohtu poolt analüüsitud tõenditele teistsugune hinnang või tulla maakohtust erinevale järeldusele. Kohtukolleegium leiab, et sellise käitumisega on tuvastatav, et süüdistataval polnud alust loota ega uskuda, et pärast kirvega pähe löömist ja keha koos prahiga põletamist jääks D. K. ellu. Seega ei saa antud juhul olla tegemist ettevaatamatusest surma põhjustamisega vaid tõendatud on tahtlik käitumine, mille tagajärjeks oli teiselt isikult vägivaldselt elu võtmine ning D. K.i surm saabus V.Tšistonossovi poolt tema suhtes toimepandu tõttu. Kohtukolleegium leiab, et tõendamist on leidnud V.Tšistonossovi käitumises kuriteokoosseisulised tunnused ja tema süü D. K.i tapmises ning kuna V.Tšistonossov on isikuks, kellel oli kustumata karistus tapmisele kaasaaitamise eest, on maakohus tema käitumisele andnud õige juriidilise hinnangu KarS § 114 p 4 järgi. 5 8. Apellatsioonis ei ole esitatud argumente maakohtu poolt mõistetud karistuse ebaseaduslikkuse kohta. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida,

§ 114sanktsioon näeb ette kaheksa - kuni kahekümne aastase või eluaegse vangistuse.

Maakohus on süüdlasele mõistnud 14 aastase vangistuse ja on mõistetud karistust ka põhjendanud. Tähtajalise vangistuse mõistmisel on maakohtu poolt arvestatud nii süü suurusega kui ka süüdlase isikuga. Kohtukolleegium leiab, et esimese astme kohtu poolt V.Tšistonossov’ile mõistetud karistus vastab kuriteo raskusele ja kooskõlas süüdimõistetu isikuandemetega ning tema suhtes pole kriminaalseadust ebaõigesti kohaldatud. Seega puuduvad alused temale mõistetud karistuse osas kohtuotsuse tühistamiseks. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 17 juuni 2008 aasta kohtuotsuse muutmata ja V.Tšistonossovi poolt esitatud apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA MALLE PREIMER PAAVO RANDMA 6