1-08-835/8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. veebruar 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-835 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Igor Amann ja Meelika Aava Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 9. veebruar 2009. a, Tallinn Kriminaalasi Ilja Petšeritsa ja Jan Botšmanovski süüdistuses KarS § 291 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27. novembri 2008. a otsus Apellatsiooni esitaja Ilja Petšeritsa, Jan Botšmanovski vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski Prokurör Leelet Kivioja Süüdistatavad Kaitsja ja nende kaitsja Ilja Petšeritsa, ik: 37606112213, EV kodanik, kõrgharidus, töötu, elukoht: xxxxxxx xx-xx xxxxxxx, tõkend – elukohast lahkumise keeld Jan Botšmanovski, ik: 38308150294, EV kodanik, keskeriharidus, töökoht: OÜ A. xxxxxxxxx, elukoht: xxxxx xxxx xxxxxxx, tõkend – elukohast lahkumise keeld Vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski, jurist Aleksei Smelov RESOLUTSIOON 1. Harju Maakohtu 27. novembri 2008. a otsus Ilja Petšeritsa ja Jan Botšmanovski süüditunnistamises ja karistamises KarS § 291 järgi tühistada. 2. Ilja Petšeritsa ja Jan Botšmanovski mõista neile esitatud süüdistuses õigeks. 3. Apellatsioonid rahuldada. 1 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 27. novembri 2008. a otsusega tunnistati I. Petšeritsa ja J. Botšmanovski süüdi KarS § 291 järgi ja mõisteti kummalegi süüdistatavale karistuseks rahaline karistus suurusega 200 päevamäära. Ilja Petšeritsa tunnistati süüdi selles, et tema, töötades Põhja Politseiprefektuuri Ida politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaablina, täites võimuesindaja ülesandeid ja olles seega ametiisik KarS § 288 mõistes, pani toime võimuliialduse. Võimuliialduses tunnistati süüdi ka Jan Botšmanovski - tema töötas Põhja Politseiprefektuuri Ida politseiosakonna korrakaitsetalituses abipolitseinikuna, täites seega samuti võimuesindaja ülesandeid ja olles seega ametiisikuks KarS § 288 mõistes. Kohtuotsuse kohaselt panid süüdistatavad toime järgmise teo. Ilja Petšeritsa täitis koos abipolitseinik Jan Botšmanovskiga 29.04.2007.a kella 23.52 ajal ametialaseid ülesandeid Tallinnas Laagna teel Kiviku bussipeatuse läheduses, kus nad liikluses tekkinud arusaamatuse tõttu peatasid vilkurite abil sõiduki, mille roolis oli N. L.. Konstaabel Ilja Petšeritsa kasutas koheselt ebaseaduslikult ning ilma põhjuseta erivahendit ja vägivalda - lasi N. L.ile näkku gaasi ning lõi teda rusikaga näo piirkonda. Seejärel lõid nii Ilja Petšeritsa kui ka Jan Botšmanovski kannatanut kokku umbes 5 korral rusikatega näkku. Seepeale tõmbasid nad kannatanu autost välja ning koos lõid maaslamavat N. L.i käte ja jalgadega pea- ning kehapiirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu ja kergeid kehavigastusi. Samuti pandi N. L.il käed raudu. Kirjeldatud ebaseaduslik tegevus lõpetati ning Ilja Petšeritsa lasi kannatanu lahti alles seejärel, et kannatanu ütles, et on ise endine politseinik. Ilja Petšeritsa ja Jan Botšmanovski tekitasid N. L.ile pea pindmise vigastuse ja pindmised hulgivigastused - näole, s.o paremale põsele ja paremale silmale gaasijäljed ja hüpereemia (punetus), lisaks kätele käeraudade jäljed, mõlemale randmele marrastused, silmamunadele hüpereemia (punetus) ning kaelale, alalõuale ja mõlemale huulele hematoomid. Sellisena kirjeldas toimunut kannatanu N. L. ja kohus asus seisukohale, et sündmuste käigu ja süüdistatavate käitumise järjekorra kindlakstegemisel tuleb aluseks võtta just kannatanu ütlused, kuivõrd tema ütlused riimusid teiste kogutud ja kontrollitud tõenditega. Süüdistatavate ennastõigustavatesse ütlustesse suhtus maakohus seejuures kriitiliselt, osundades mitmetele neis sisalduvatele vastuoludele. 2. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras mõlemad süüdistatavad, samuti nende kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski. Kõigis apellatsioonides taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatavate õigeksmõistmist ja seda järgmistel motiividel. 2.1 Kaitsja A. Jaroslavski märgib mõlemas sisult identses apellatsioonkaebuses, et isikute süü tõendamiseks tuleb tuvastada, et nad kasutasid ebaseaduslikult erivahendit ja/või vägivalda – mõlema süüdistatava käitumine vastas aga teo toimepanemise ajal kehtinud Politseiseaduse § 14 lgle 8. Kannatanu kirjeldus sündmuse käigu osas on vastuoluline, samal ajal kui süüdistatavad on andnud kogu aeg sarnaseid ütlusi selle kohta, miks ning millistel asjaoludel pidid nad kasutama 2 kannatanu suhtes gaasi ja käeraudu. Kannatanu käitus agressiivselt ning sellises olukorras olid süüdistatavate poolt kasutatud vahendid nii seaduslikud kui ka adekvaatsed. Õige ei ole maakohtu järeldus, et kannatanu lasti lahti alles peale seda, kui ta oli öelnud, et ta on endine politseinik. Tegelikkuses lasti kannatanu lahti siis, kui konflikt oli lahendatud – kui oli kontrollitud tema dokumente ning veendutud, et ta ei ole joobes ning tema käitumine on adekvaatne. Seega rajaneb süüdimõistev kohtuotsus oletustel ning põhjendatud ei ole kohtu arvamus selle kohta, et kannatanu ütlused on usaldusväärsemad kui süüdistatavate ütlused. Seejuures ei ole kohus eristanud süüdistatavate käitumist – nii väitis J. Botšmanovski kogu aeg, et isiklikku gaasi kasutas just tema, kuid kohtuotsuses on selline asjaolu omistatud mõlemale süüdistatavale. 2.2 J. Botšmanovski märgib apellatsioonis esmalt, et tema patrullipanekul ekipaaži teise liikmena rikkus Ida Politseiprefektuur seadust, kusjuures talle ei olnud väljastatud enesekaitsevahendeid. Samuti seab ta kahtluse alla kannatanu versiooni toimunu kohta, kuivõrd viimane sisaldab vasturääkivusi. Haigla koostatud tõendi kohaselt tuvastati kannatanul erinevad vigastused, sh kaelal – kuidas sai vigastus tekkida kaelale, jääb seejuures arusaamatuks, kuna sinna piirkonda teda ei löödud ja seda kinnitab ka kannatanu. Kannatanu kõnet numbrile 110 ei saa lugeda tema süüd kinnitavaks tõendiks. Samuti puudusid tal igasugused motiivid võimuliialduseks, küll aga osundab apellant kannatanu motiivile anda valeütlusi. J. Botšmanovski kinnitab, et pipragaasi kasutas tema, mitte aga I. Petšeritsa, nagu seda leitakse kohtuotsuses – ja ta tegi seda enda ning paarimehe kaitsmiseks. Mingit motiivi süüd enda peale võtta tal seejuures ei ole. Kohtuistungil ta küll väitis, et ta nägi politseiautos kannatanu fotot, kuid ta võis selles osas eksida seoses sellega, et sündmusest on möödunud palju aega ja kannatanu pilt võis talle jääda mällu esitatud dokumentidest. Temal puudus õigus võtta vastu kannatanu suhtes otsuseid, mis puudutasid tema kinnipidamist, politseiosakonda toimetamist või vabastamist – need otsused tegi I. Petšeritsa. 2.3 I. Petšeritsa kinnitab apellatsioonis, et peale auto kinnipidamist kannatanu ei allunud korraldustele ning ründas neid; selle käigus kukkus kannatanu maha ning nad panid tal käed raudu. Politseiautos võeti talt käerauad ära, ta esitas dokumendid ning rahunes – puudus alus tema edasiseks kinnipidamiseks, mistõttu ta piirdus hoiatuse tegemisega ning lasi kannatanul minna. Kannatanu süüstavad ütlused on seejuures vasturääkivad. Vale on väide, et ta laskis gaasi kannatanu näkku siis, kui viimane oli autos – siis poleks saanud selles autos mitme tunni vältel sõita. Seejuures ei ole ekspertiisiga autos gaasi jälgi otsitud. Seejuures on gaasist põhjustatud jälg kannatanu paremal põsel – kannatanu versiooni kohaselt pidanuks see asetsema aga tema vasemal põsel, kuivõrd selle küljega oli ta autos istudes politseiniku poole. Ka ei ole tuvastatud seda, et kannatanul fikseeritud vigastused oleks tekitatud just vaatluse all oleva sündmuse käigus. Gaasiballooni, mis talle oli eraldatud, ei ole tema kasutanud – gaasiballoon on seejuures plommitud, mis kinnitab täiendavalt selle mittekasutamist. Seejuures ei pruukinud gaas tal sel päeval üldse kaasaski olla. Samuti on kannatanu kohtus kinnitanud, et teda lõi esimesena just J. Botšmanovski, mitte aga tema, nagu seda leitakse kohtuotsuses. Väär on ka tema jutt Ida Politseiosakonna külastamise kohta. Kannatanu andmeid võis ta kontrollida P. T. kaudu või tema parooli kasutades, seda apellant täpselt ei mäleta. Kuid ta mäletab, et hoidis käes kannatanu dokumente ning kirjutas tema andmed enda märkmikusse. Olukorra lõppedes hoiatas ta kannatanut, et sellise sündmuse kordumine võib tuua kaasa administratiivkaristuse ning laskis tal minna. Ta pidas seda võimalikuks, kuna kannatanu oli rahunenud ning esitas enda dokumendid – vajadus isiku kinnipidamiseks oli kadunud. 3 3. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde, paludes maakohtu süüdimõistev otsus tühistada ning süüdistatavad õigeks mõista. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, küllaldaselt motiveeritud, ning palus jätta otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Enda seisukohta motiveerides annab kriminaalkolleegium esmalt hinnangu tõendite hindamise põhimõtetele käesoleva kriminaalasja eripära silmas pidades (I), osundades seejärel nimetatud asjaolude valguses minetustele käesoleva kriminaalasja tõenduslikus küljes (II). I 4. Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda kestvas praktikas olnud seisukohal, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi (või vastupidi), peab ringkonnakohus sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Seejuures peab ringkonnakohus ära näitama esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04). Riigikohus on toonitanud, et kohus peab erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis on olemuselt kriminaalasja õigeks lahendamiseks asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, sh nende usaldusväärsust (vt RKKKo nr 3-1-1-94-04; nr 31-1-89-06; nr 3-1-1-85-07). 5. Käesoleva kriminaalasja sõlmprobleemiks on küsimus sisuliselt ainsa süüstava tõendi, s.o kannatanu N. L.i ütluste usaldusväärsuses ning tegelikkusele vastavuses. Iseenesest ei ole välistatud süüdimõistva otsuse rajamine ainult ühele süüstavale tõendile. Kuid situatsioonides, kus on tegemist olukorraga n.ö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud (see kohustus laieneb täiel määral ka maakohtule). Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang ehk teisisõnu - hinnata argumente kogumis (RKKKo 3-1-1-94-04). Seejuures on oluline silmas pidada, et kui tunnistaja (kannatanu) ütlustes tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks (RKKKo 3-1-1-78-05). Viimasena osundatud kriminaalkolleegium lahendist tuleneb seega üheselt suunis, et in dubio pro reo põhimõte pole sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatavate süüs, tuleb isik(

1. ud)õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku(
2. te)kahjuks. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tõusetuvad käesolevas kriminaalasjas nimetatud kahtlused, mis tuleb tõlgendada süüdistatavate kasuks ja seda just nn sõna-sõna vastu situatsiooni eripära silmas pidades. 6. Nagu kriminaalkolleegium juba osundas – kui on tegemist olukorraga nn sõna-sõna vastu, peab otsuses kajastuma (ainukese otsese) süüstava tõendi usaldusväärsuse lünkadeta analüüs. Enamgi veel – kui on tuvastatav ainukese süüstava ütluse kasvõi osaline tegelikkusele mittevastavus 4 ning on tuvastatav, et isik on selles osas andnud teadlikult tegelikkusele mittevastavaid selgitusi, on süüdimõistva otsuse tegemine sisuliselt välistatud; vaid erandlikud asjaolud/selgitused selle kohta, miks on isik enda ütlusi ajas muutnud, võivad viia vastupidise tulemini. Kriminaalmenetluse teoorias on omaks võetud põhimõte, et nn sõna-sõna vastu juhtumil on tegemist erakorralise tõendamissituatsiooniga ning sellises olukorras esitatakse süü tõendamisele juba õigusriigi põhimõtetest ning süütuse presumptsioonist tulenevalt eriliselt kõrgeid nõudeid; nende põhimõtete järgimine peab leidma enda selgesõnalise väljenduse kohtuotsuse motiveeringus. Kriminaalkolleegium näeb maakohtu otsuses eksimist selle põhimõtte vastu ehk teisisõnu kannatanu ütlusi ei ole piisava tähelepanelikkusega ning kriitiliselt analüüsitud. Seejuures tuleb aga märkida veel järgmist. Kui kohtueelse menetluse käigus saab selgeks, et kriminaalasjast kujuneb nn sõna-sõna vastu olukord, esitab see erilisi nõudeid ka kohtueelsele uurimisele. Sellistes situatsioonides ei ole tõendite eriliseks kontrollimiseks kohustatud seega mitte ainult kohus, nagu seda nõuab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi osundatud praktika, vaid ka prokuratuur peab tegema maksimaalselt kõik, et teha kindlaks süüstavas ütluses sisalduvad asjaolud ja nende vastavuse tegelikkusele. Kohtupraktika on olnud seejuures kestvalt seda meelt, et süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud toimingud, sh mõistetavalt ka kohtueelses menetluses (vt RKKKo 3-1-1-24-06); tegemist on tõendamiseseme seisukohalt tähendust omavate asjaolude parimal võimalikul määral väljaselgitamise nõude/kohustusega, mis lasub prokuratuuril (vt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 1-06-15449). Ka nimetatud põhimõttes näeb kriminaalkolleegium minetusi. 7. Nagu öeldud, peavad ainsa süüstava tõendi korral ehk siis sõna-sõna vastu olukorras selle tunnistaja (kannatanu) ütlused alluma detailsele analüüsile. Kajastada tuleb nii nende ütluste teke kui ka ütluste kulg läbi ajalise telje (seda mõistagi eeluurimisel antud ütluste kohtulikus menetluses avaldamise tingimusi silmas pidades), samuti nendes sisalduva teabe maksimaalne kattuvus tuvastamist leidnud faktiliste asjaoludega (mis ütluste usaldusväärsuse kontrolli kehtivaid põhimõtteid silmas pidades võib päädida tunnistaja/kannatanu ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise ning tõendikogumist eemaldamisega). Kriminaalmenetlusteoorias nimetatakse seda tõendi usaldusväärsuse erikontrolliks (või eriliseks kontrolliks). Seejuures on süüdimõistva otsuse tegemine osundatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikat silmas pidades sisuliselt välistatud juhtudel, kui:
3. a)tõendamiseseme seisukohalt tähendust omavad asjaolud, mille esinemist süüstavaid ütlusi andev tunnistaja/kannatanu väidab, ei ole leidnud kriminaalmenetluse käigus tõendamist;
4. b)tunnistaja/kannatanu ei kinnita kohtus enda ütlusi enam täiel määral või lisab neile olulisi lisatunnuseid, mida ta varasemalt ei ole nimetanud;
5. c)on tuvastatav ütluste osaline tegelikkusele mittevastavus, kusjuures tegemist on lihtsa eksimuse/unustamise piirest väljuvate asjaoludega. Nimetatud asjaolusid kogumis arvestades on kriminaalkolleegiumil tõusetunud kahtlused süüdistatavate süü vaieldamatu tõendatuse osas. Seejuures märgib kriminaalkolleegium, et maakohus on keskendunud küll täiel määral süüdistatavate ütlustes vastuolude väljaselgitamisele ja esiletoomisele, jättes samal ajal aga kriitilise vaatluse alt välja kannatanu ütlused toimunu kohta. II 8. Kriminaalkolleegium jagab maakohtu argumente osaliselt küsimuses, mis puudutavad süüdistatavate ütluste kriitilist analüüsi; neis sisaldub tõepoolest mitmeid vasturääkivusi ning ebaloogilisusi. Nii ei leidnud tuvastamist see, et kannatanu isikut oleks kontrollitud KAIRI 5 andmebaasi vahendusel, nagu seda kinnitavad süüdistatavad, samuti ei teinud süüdistatavad vahejuhtumi kohta mingit märget, mis on nende poolt kirjeldatud asjaolude valguses enam kui kahtlane (nende versiooni kohaselt sisuliselt kannatanu kallaletung võimuesindajatele, sh katse haarata enda valdusesse politseiametniku teenistusrelv). Kuid samal ajal on maakohus jätnud kriitiliselt analüüsimata kannatanu ütlused ja versiooni toimunu kohta; kohtu argumentatsioon selle kohta, et kannatanu ütlused riimuvad kogutud ja kontrollitud tõenditega (otsuse lk 9), ei ole täiel määral tegelikkusele vastav. Ehk teisisõnu – lükates ümber küll mitmed süüdistatavate ütlustes sisalduvad väited, ei tähenda see samal ajal ning vastuvaidlematult, et kriitikavabalt võiks suhtuda kannatanu ütlustesse ning teokirjeldusse. Asjaolud, mis kriminaalkolleegiumi hinnangul annavad alust kahelda ka kannatanu versioonis toimunu kohta, seisnevad järgnevas. 9. Kannatanu on kirjeldanud tema suhtes toimepandud vägivallategusid ajaliselt kestvate ning ka märkimisväärselt intensiivsetena. Seejuures tuleb aga lähtuda ühest asjaolust – kogu sündmustik, mis toimus kannatanu ning süüdistatavate vahel, oli ajaliselt piiritletud maksimaalselt kümne minutiga, nagu seda on üheselt tuvastanud konkreetsetele tõenditele osundades ka maakohus (otsuse lk 8). Juba siin avaldub esimene ebakõla faktiliselt tuvastatu ja kannatanu ütluste vahel – viimase kinnituse kohaselt kestis tema konflikt politseinikega (st gaasi laskmisest kuni minemalubamiseni) 20 minutit (kd 2, tlk 13 pöördel). Kui võiks küll argumenteerida, et isiku hinnang aja kulgemisele sellises olukorras on äärmiselt subjektiivne ning ekslik, siis teiste asjaolude valguses lubab ka selline asjaolu väita, et ka kannatanu püüab toimunut näidata võrreldes tegelikkusega teises valguses. Kannatanu kohtus esitatud kirjelduse kohaselt – ja millega on soostunud ka maakohus – lasti talle peale kinnipidamist ilma igasuguse ettehoiatamiseta näkku gaasi ning hakati rusikatega peksma näkku läbi avatud autoakna. Kui ta ukse avas, tiriti ta autost välja ja paisati kõhuli maha, peale mida jätkati peksmist käte ja jalgadega – seejuures oli ta juba käeraudades; maas lebas ta ca 10 minuti vältel. Jalgadega löömine tõi seejuures kaasa vigastused külgedel. Samal ajal, kui ta lebas maas, otsis abipolitseinik läbi tema auto ja „leidis“ sealt kasteedi, mida tema autos tegelikkuses ei olnud (teisisõnu – süüdistatav J. Botšmanovski lõi kannatanu väite kohaselt kunstlikult süüteõendi tema kinnipidamiseks ja kriminaalasja algatamiseks). Ta tõsteti politseiautosse ning mõne aja pärast lasti ta ilma igasuguse dokumentide kontrollita ning midagi ütlemata minema. Peale seda sõitis ta koju, võttis peale enda naise ning sõitis politseijaoskonda (kusjuures lastud gaasist jooksid silmist pisarad). Politseis ootas ta ca 20-30 minutit, ja kui ta ütles ühele erariietes politseinikule, et teda peksti, sai ta vastuseks, et „õigesti tehti“. Peale seda läks ta traumapunkti ja siis koju (kd 2, tlk 13). Asjade sellise käigu saab lugeda tuvastatuks üksnes olukorras, kus omistada kannatanu ütlustele absoluutne usaldusväärsus; kuid kriminaalkolleegiumi hinnangul on viimastes tuvastatavad märkimisväärsed vastuolud. 10. Kriminaalkolleegium ei suuda täiel määral uskuda juba kannatanu kirjeldusi tema suhtes toimepandud vägivalla suhtes. Sisuliselt on maakohus asunud seisukohale, et süüdistatavad panid kannatanu suhtes toime impulsiivse ning mõtlematu omakohtu. Kui sellise versiooni kohaselt oleks ehk arusaadav kannatanule näkku gaasi laskmine ning ka löömine pea piirkonda, siis käeraudades kannatanu jalgadega peksmine sinna ilmselgelt enam ei sobi; seejuures ei kinnita seda ka leiud kannatanu kehal. Nimelt on kannatanu kohtus selgitanud, et intensiivsest peksmisest jalgadega põhjustati tema külgedele vigastused; midagi sellist tema ülevaatusel traumapunktis aga ei tuvastatud. Patsiendikaardi kohaselt esitas kannatanu kaebuse selle kohta, et teda löödi näkku – ja seal tuvastati tõepoolest hematoomid (kd 1, tlk 5-6). Mingeid kaebusi selle kohta, et teda oleks löödud ka kehapiirkonda ning et ka seal esinevad mingid vigastused, kannatanu ei esitanud; sellest saab teha 6 vaid järelduse, et kannatanu on hakanud hilisemates ütlustes otsustavalt suuremahulisemana kirjeldama tema suhtes toimepandud vägivallategusid, kui need vastavad tegelikkusele. Õigustatult viitas sellele asjaolule ringkonnakohtu istungil ka apellant J. Botšmanovski. Ka süüdistus on läinud seda teed ning asunud seisukohale, et maaslamavat kannatanut peksti käte ja jalgadega; see ei vasta aga ilmselgelt kannatanul tuvastatud vigastustele. Jalaga näkku löömisel on märkimisväärselt tõsisemad tagajärjed kui pelk hematoom kaelal või alalõual. Pigem viitavad sellised vigastused järgmisele tekkemehhanismile – rüselusele, mille käigus püütakse haarata kannatanul kaelast, suruda tema pea oma käe ja keha vahele ning saavutada sellise kontrolliva haarde abil tema vastupanuvõimetus. Sedavõrd intensiivne vägivald, nagu seda kirjeldab kannatanu, ei ole leidnud ilmselgelt tõendamist ning ka see tõstatab täiendava kahtluse tema ütluste vastavusest tegelikkusele. Samuti tuleb arvestada järgmist – maaslamava ning käeraudades isiku jalgadega peksmine eeldab erilist küünilisust ning teadlikkust enda üleolekust ning karistamatusest. Kui midagi sellist võiks eeldada olukorras, kus isikud on kindlad, et nende käitumist ei näe kolmandad, asjassepuutumatud isikud, siis sellise jõhkra ründe ettevõtmine tänaval on enam kui kaheldav. Vaatamata hilisele ajale, mil sündmustik arenes, oli siiski olemas pidev võimalus, et toimunut näevad Laagna teel liikuvad teised sõidukijuhid; kusjuures kannatanu ütluste kohaselt toimus peksmine sõiduteel. Ka see teeb olukorra kirjelduse sellisena, nagu seda on aktsepteerinud maakohus, pigem kahtlusi äratavaks. 11. Sisuliselt on kannatanu süüdistanud politseiametnikke ka süütõendi kunstlikus loomises (ehk siis tema autost kasteedi „leidmine“). Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et selline sündmus ei mahu juba sisuliselt sellesse kitsasse ajalisse raamistikku, kuhu kogu toimunu tuleb paigutada (ca 10 minutit). J. Botšmanovski on küll soostunud sellega, et ta käis kannatanu autos, kuid seda vaid selleks, et tõmmata peale liikuma hakanud auto käsipidur (kd 2, tlk 14 pöördel). Seega – selleks, et uskuda kannatanu versiooni, peaks kümne minuti sisse mahtuma esmalt tema kinnipidamine, gaasi näkku laskmine, autost väljakiskumine (mis võttis samuti mõnevõrra aega, kui uskuda kannatanu ütlusi), seejärel intensiivne peksmine, auto läbiotsimine (milleks kannatanu ütluste kohaselt kulus „tükk aega“ – kd 2, tlk 12 pöördel), tema vedamine politseiautosse, kus toimus veel mingi dialoog osapoolte vahel (kd 2, tlk 13 pöördel) ning siis minemalaskmine. Tema auto läbiotsimine ei mahu ilmselgelt nendesse ajaliselt kitsastesse piiridesse. 11.1 Samuti tuleb osundada põhimõttele, mis on märgitud otsuse p-s 7a) – sellise kannatanu väites sisalduva asjaolu esinemine ei ole käesolevas kriminaalasjas leidnud kuigivõrd tõendamist. Ning selles on loogiliselt võttes kahelnud ka prokuratuur, kuna isikutele ei ole esitatud vastavasisulist süüdistust ning seda ei ole kajastatud ka süüdistusaktis. Seega on ka prokuratuur suhtunud kannatanu ütlustesse valikuliselt, neid osaliselt kõrvale jättes. Kriminaalkolleegiumile jääb asjade selline käik arusaamatuks olukorras, kus riiklik süüdistaja kinnitas samal ajal kannatanu ütluste täielikku tõendatust ning vastavust tegelikkusele. 11.2 Kui uskuda kannatanu ütlusi selle kohta, et J. Botšmanovski „leidis“ tema autost midagi, mis sinna tegelikkuses ei kuulunud, oleks samas loogiline ka arvata, et seda kasutatakse isiku süüstamisel, keda on eelnevalt intensiivselt käte ja jalgade pekstud ja seda väljamõeldud ründe ettekäändel (ja sellisel seisukohal on süüdistus ja maakohus); oleks lihtsameelne arvata, et pärast sellise ulatusega vägivalla toimepanemist jäävad isikud rahumeelselt arvamisele, et kannatanu ei pöördu õiguskaitseorganitesse ning lasevad tal lihtsalt minna. Ka prokuratuurile esitatud avalduses (mida maakohus on käsitlenud kirjaliku tõendina ning kaasanud tõendikogumisse) on kannatanu kasteedi leidmist seostanud politseiametnike edasise väitega, et tema vastu algatatakse kriminaalasi (kd 1, tlk 3-4); kohtus antud ütlustes ei ole kannatanu sellise asjaolu esinemist enam aga kinnitanud. 7 Neid argumente silmas pidades leiab kriminaalkolleegium, et kannatanu jutt tema autost mingi kasteedi „leidmise“ kohta on ilmselge väljamõeldis ning kinnitust mitteleidnud asjaolu. Asjakohane on siinkohal ka apellatsioonides esitatud väide, et kuigivõrd ei ole leidnud kinnitust kannatanu selgitused selle kohta, et kinnipidamise käigus kahjustasid süüdistatavad ka tema sõiduautot, millel olevat jalalöökidest mõlgid (kd 2, tlk 13). Kriminaalkolleegiumile jääb sellise asjaolu väljaselgitamata jätmine selgusetuks. Seda tuleb käsitleda kas ütluste muutmisena võrreldes varasemaga (seda väidet ei sisaldu prokuratuurile esitatud avalduses) või prokuratuuri poolt asjaolude parimal võimalikul viisil väljaselgitamise nõude rikkumisena. Mõlemad variandid tõstatavad aga täiendava kahtluse kannatanu kirjeldatud faktoloogia (ja selle käigus põhjustatud kahju) osas, mis tuleb tõlgendada süüdistatavate kasuks. 12. Seejuures kahtleb kriminaalkolleegium sügavalt süüdistuse ja kannatanu kirjeldustes selle kohta, kuidas toimus gaasi kasutamine kannatanu suhtes. Kannatanu selgituste kohaselt lasti talle ootamatult gaasi näkku hetkel, mil ta oli avanud enda autoakna. Maakohus asus seisukohale, et seda tegi just süüdistatav I. Petšeritsa, kelle varustusse see kuulus, kuigi isikliku gaasi kasutamist kinnitas hoopis J. Botšmanovski. Süüdistatavate kirjeldus gaasi kasutamise tegelike asjaolude kohta ei ole kriminaalkolleegiumi hinnangul ümber lükatud. Tuleb soostuda apellatsioonides väidetuga selles, et pipragaasi sihitul näkkupihustamisel muutub isik sisuliselt võitlusvõimetuks ja seda ka pikema perioodi vältel – ja seda sõltumata sellest, kas gaasijuga tabab isiku nägu otse või ainult osaliselt. Käesoleval juhul ei takistanud aga gaasi kasutamine kannatanul otsustaval määral ei nägemist (kirjeldused selle kohta, kes süüdistatavatest peale seda konkreetselt mida tegi) ega ka vahetult sündmusele järgnenud auto juhtimist. Kohene autojuhtimise võimekus peale näo (sh silma) vahetut kokkupuudet politsei kasutuses oleva gaasiga on aga sisuliselt välistatud; see kutsub esile limaskestade sedavõrd tugeva ärritusreaktsiooni, mis teeb autojuhtimise täielikult mõeldamatuks. Samuti on asjakohane argument, et kui pipragaasi lastakse kinnisesse ruumi, muudab see mõneks ajaks võimatuks seal viibimise. Ka suurde ruumi lastud vähene gaasikogus on sedavõrd tugeva toimega, et kutsub mõningase aja vältel esile limaskestade ärritust, aga ka hingamisraskusi. Kui seda gaasi oleks lastud autosse, ei päästaks selle toime eest ka akende avamine ning sõiduvahendi tuulutamine; masina kasutamine teatud aja vältel on sellisel puhul võimatu. Kummatigi ei takistanud see aga kannatanul koheselt istumast autorooli, sõitmast koju, politseisse ja haiglasse. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium tõele vastavaks kannatanu kirjeldust selle kohta, et gaasi kasutati tema suhtes hetkel, mil ta istus autos ning ei osanud oodata mingit rünnet politseiniku poolt. Samuti ei ole arusaadav, miks peaks J. Botšmanovski enda peale võtma gaasi kasutamise ehk teisisõnu – ennast rõõnama. Sellega seoses osundab kriminaalkolleegium veel järgnevale. Maakohus on sarnaselt süüdistusele asunud seisukohale, et süüdistatavad on leppinud kokku kannatanut süüstavas versioonis ja esitavad seda n.ö ühiselt ja kooskõlastatult. See versioon eeldaks elementaarselt aga ka seda, et isikud lepivad kokku ka küsimuses selle kohta, kas, kuidas ja kelle poolt toimus gaasi kasutamine. Kummatigi eitab I. Petšeritsa täielikult gaasi kasutamist ja seda ka kaassüüdistatava poolt (kd 2, tlk 15), samal ajal kui J. Botšmanovski võtab selle omaks (samas, lk 15 pöördel). See ei kõla kokku arusaamaga kannatanu tahtlikus süüstamises ja ühise, läbimõeldud ning tegelikkusele mittevastava kaitseversiooni esitamises. Kriminaalkolleegium asub seega seisukohale, et gaasi kasutamine leidis aset väljaspool sõiduautot ning seda just J. Botšmanovski poolt. Rüseluse käigus suunas ta gaasijoa kannatanu suunas, mis pihtas viimast aga ainult osaliselt ning ainuüksi sel määral, et kutsus esile küll limaskestade kerge 8 ärrituse, kuid jättis võimalikuks ümbritseva nägemise ning hilisema autojuhtimise. See vastab enam ka tsiviilkäibes oleva gaasi toimele. Seega võib olla tegelikkusele vastav I. Petšeritsa väide, et tema, rüseledes samal ajal kannatanuga, ei pannud gaasi kasutamist lihtsalt tähele; see on küll raskesti usutav, kuid siiski mitte välistatud. Kriminaalkolleegium ei suuda muidu lihtsalt mõistusepäraselt tõlgendada asjaolu, et I. Petšeritsa gaasi kasutamist üldse eitab, samal ajal kui kaassüüdistatav ei tee sellest mingit saladust. Teise versiooniga ei suuda kriminaalkolleegium seda asjaolu selgitada. Peamise tõendina selle kohta, et gaasi laskis just I. Petšeritsa, märgib maakohus seda, et temale oli see erivahendina eraldatud. Seda fakti ei ole kuigivõrd vastustanud ka süüdistatav – kuid ta kinnitab, et tema kasutuses olnud gaas oli plommitud ning sellest nähtub üheselt, et ta ei ole seda kasutanud. Ka see asjaolu, mis on enda olemuselt hõlpsasti kontrollitav, on kohtueelses uurimises jäänud välja selgitamata. Kriminaalkolleegiumile jääb selline asjaolu selgusetuks, kuivõrd tegemist on vahetult I. Petšeritsale inkrimineeritava käitumisaktiga. Tuvastatud tehioludel ei saa aga sellist järeldust kuigivõrd teha. 13. On tuvastatav ilmselge vastuolu ka järgmises asjaolus, mis sisaldub ühelt poolt kannatanu ütlustes ja teiselt poolt kohtuotsuses tuvastatuks peetus; nimelt leidis maakohus – ja nagu see sisaldub ka süüdistuses – et peale seda, kui süüdistatav I. Petšeritsa laskis kannatanule näkku gaasi, lõi ta teda ka koheselt rusikaga näkku. Sellist versiooni on esitanud kannatanu kohtueelses uurimises, kus ta on äratundmiseks esitamise protokollis osundanud just I. Petšeritsale kui teda esimesena löönud politseinikule (kd 1, tlk 13-15). Sellele tõendile on otseselt viidanud ka maakohus (otsuse lk 7; tõend on avaldatud kohtuistungil – kd 2, tlk 15 pöördel). Samas on kannatanu selles osas kohtus enda ütlusi kardinaalselt muutnud, nagu seda õigustatult märgitakse ka apellatsioonis. Nii selgitas N. L. kohtus, et „vanem politseinik lasi gaasi, noorem (s.t J. Botšmanovski) lõi“. Seda on ta kinnitanud ka täpsustava küsimuse peale: „abipolitseinik lõi esimesena“ (kd 2, tlk 13). Seda ilmselget vastuolu kannatanu ütlustes ei ole kõrvaldatud, mis taaskord seab kahtluse alla tema ütluste tervikliku usaldusväärsuse. Kõrvaldamata vastuolu seisneb ka järgnevas – kohtus kinnitas kannatanu, et ta lasti ilma igasuguse dokumentide kontrollita politseiautost minema; ta ei saanudki neid näidata, kuivõrd need asusid tema sõiduautos (kd 2, tlk 13 pöördel). Samas on maakohus osundanud ise ringkonnaprokuratuuri esitatud avaldusele (otsuse lk 6), mille kohaselt ei kontrollinud politseinikud juhiluba, küll aga tema ID-kaarti (kd 1, tlk 4a). Ka selle näol on tegemist irdumisega kohtueelses menetluses antud ütlustest, mis käesoleva otsuse p-s 7 kirjeldatud põhimõtete valguses vastustavad nii tema usaldusväärsust kui ka süüdimõistva otsuse tegemise võimalikkust tervikuna. 14. Ka sündmuste edasine käik, nagu seda on kirjeldanud kannatanu kohtus, ei leia tuge tuvastatud faktilistest asjaoludest. On tuvastatud, et kannatanu viibis traumapunktis 30. aprillil 2007. a kl 00.18 (s.o 20 minutit pärast sündmuse lõppu; veel enne seda oli ta enda sõnutsi sõitnud läbi kodust ja võtnud peale enda abikaasa). Kannatanu kirjeldas eeluurimisel, et pärast seda sõitis ta politseijaoskonda, kus püüdis kirjutada avaldust võimuliialduse kohta (kd 1, tlk 3-4a). Kohtuistungil on ta kirjeldanud toimunut aga vastupidises järjekorras – kõigepealt läks ta politseijaoskonda, kus ta ootas 20-30 minutit, peale mida läks traumapunkti ja siis koju (kd 2, tlk 13 pöördel); asjade selline käik on ilmselgelt võimatu. Kui seda võib pidada veel tähtsusetuks kõrvalekaldeks sündmuste kronoloogias, siis politseijaoskonnas väidetavalt toimunu osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. Nimelt on kannatanu kinnitanud, et viibides politseijaoskonnas kohtus ta erariides politseinikuga, kes vastuseks kirjeldusele, et teda peksti, vastas, et „õigesti tehti“ (kd 2, tlk 13 pöördel). Selliselt kirjeldas kannatanu sündmust ka prokuratuuri esitatud avalduses (kd 1, tlk 3-4a). Kõnealuse sündmuse toimumine on jäänud täielikult tuvastamata; on tervikuna ebaselge, kas kannatanu käis 9 lõppeks politseijaoskonnas või mitte. Kriminaalkolleegium osundas eelnevalt, et olukorras, kus on aru saada, et konkreetsest kaasusest kujuneb nn sõna-sõna vastu olukord, tuleb maksimaalses määras tuvastada kõik isiku ütlustes sisalduvad asjaolud ning nende paikapidavus. Nende taustal on võimalik kontrollida tema kui ainukese ning määrava süüstava tõendiallika usaldusväärsust, samuti fikseerida tema poolt kirjeldatud sündmuste kulg. Käesoleval juhul on jäänud täielikult välja selgitamata, kas N. L. üldse käis politseijaoskonnas avalduse kirjutamise sooviga ning kas tõepoolest saadeti ta õiguskaitseorganite juurest minema sedavõrd radikaalsete sõnadega, nagu ta seda väitis. On asjakohane apellantide väide, et kuivõrd selline oluline asjaolu on täiel määral jäänud kindlaks tegemata, võib selles näha hoopis selle tegelikkusele mittevastavust (ehk teisisõnu – midagi sellist ei ole toimunud) ning kannatanu soovib lihtsalt näidata end kui tema vastu suunatud süsteemi ohvrit. Jääb arusaamatuks, miks tehti eeluurimisel suurema vaevata selgeks süüdistatavate isikud, kuid jäeti seejuures kõrvale väidetavalt isiku abistamisest keeldunud politseitöötaja identifitseerimine ja kannatanu poolt politseiasutuses käimise fakt tervikuna; ringkonnakohtu istungil kinnitas prokurör vastuseks kohtu küsimusele, et selle asjaolu väljaselgitamist ei peetud lihtsalt vajalikuks. Vastupidiselt süüdistusele leiab kriminaalkolleegium, et selle asjaolu väljaselgitamine olnuks määrava tähendusega. Süüdistus pole pidanud vajalikuks kohtusse kutsuda isegi mitte kannatanu abikaasat, kes oli väidetavalt temaga politseijaoskonnas (kd 2, tlk 13 pöördel) ning saanuks selle sündmuse toimumist kinnitada. Olemasoleva tõendusliku baasi juures leiab kriminaalkolleegium seega, et kannatanu ütlustes sisalduvate äärmiselt oluliste asjaolude paikapidavus on jäänud lihtsalt välja selgitamata, mis käesoleva otsuse p-s 7 väljendatu taustal on ilmselgeks puuduseks. 15. Käesoleval juhul tuvastas kriminaalkolleegium eelnevaga seega nii märkimisväärsed vastuolud kannatanu ütlustes, mis on jäänud kõrvaldamata ning mis ei haaku süüdistuse versiooniga, aga ka ilmselgelt tegelikkusele mittevastavate väidete esitamise toimunu faktoloogia kohta. Lisaks sellele on kriminaalasjas jäänud välja selgitamata mitmed määrava tähendusega asjaolud, mis omakorda seavad kahtluse alla süüdistuses esitatud väidete tervikliku paikapidavuse. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et käesoleval juhul puudub piisav tõenduslik baas tegemaks isikute suhtes süüdimõistvat otsust ja seda isegi olukorras, kus ka nende versioonis toimunu kohta esinevad mitmed vasturääkivused ning ebakõlad. Ei saa seega välistada süüdistatavate kirjeldust selle kohta, et peale kannatanu kinnipidamist käitus viimane agressiivselt (kas see ulatus katseni haarata politseiametniku teenistusrelv, on siiski kaheldav). Sõltumata sellest, kas kinnipidamisele eelnenud liiklusohtliku olukorra põhjustas kannatanu või siis hoopis politseimasin, ei ole vaidlust selles, et kannatanu auto peeti kinni ning sellises olukorras peab isik alluma politseiametniku kui võimuesindaja seaduslikele korraldustele, nagu seda märkis apellatsioonikohtu istungil süüdistatavate kaitsja A. Jaroslavski. Seejuures leidis ühest tuvastamist, et kindlasti ei alanud konflikt ootamatu gaasi pihustamisega kannatanu näkku I. Petšeritsa poolt. On võimalik, et sõnavahetus kasvas üle füüsiliseks konfliktiks, mille käigus kasutati kannatanu kinnipidamisel nii gaasi kui ka käeraudu. KarS § 291 on küll formaalne delikt ning karistatav on juba ainuüksi erivahendi või vägivalla ebaseaduslik kasutamine. Käesoleval juhul ei ole leidnud aga tõendamist süüdistuse sisuks olnud põhjendamatu ning igasuguseid mõeldavaid piire ületav kallaletung kannatanule; ei saa siiski välistada võimalust, et N. L.i kinnipidamine toimus tervikuna temapoolse ründe tõrjumise raames. Süüdimõistva otsuse saab KrMS § 309 lg 3 kohaselt teha vaid juhul, kui käesolevas kriminaalasjas leiaks tõendamist, et süüdistatavad kasutasid kannatanu kinnipidamisel ebaseaduslikult erivahendeid ja vägivalda. Kannatanu ütlustes sisalduvate vastuolude ning väljaselgitamata jäänud asjaolude valguses leiab kriminaalkolleegium, et sellisele järeldusele jõudmine on aga välistatud. In dubio pro 10 reo ning süütuse presumptsiooni põhimõtteid silmas pidades leiab kriminaalkolleegium seega, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning süüdistatavad neile esitatud süüdistuses õigeks mõista. 16. Täiendavalt märgib kriminaalkolleegium veel järgmist; nimelt on alust suhtuda äärmiselt kriitiliselt süüdistatavate kaitseõiguse tagamisse kaitsjate poolt. Kriminaalmenetluses kehtivat võistlevuse printsiipi silmas pidades võib kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda üksnes tõenditele, mille avaldamist on kohtumenetluse pool taotlenud. Käesoleval hetkel ei ole kaitsjad – nagu seda õigustatult märkis ka prokurör – taotlenud kannatanu kohtulikult ristküsitlemisel ühegi eeluurimisel antud ütluse avaldamist ütlustes sisalduvate vastuolude esiletoomiseks. Seetõttu ei saanud ka ringkonnakohus tugineda vastuolude esiletoomisel võrreldes eeluurimisel antud ütlustega muule tõendile kui need sisaldusid kannatanu poolt prokuratuurile esitatud avalduses. Õige on aga prokuröri ringkonnakohtu istungil esitatud väide selle kohta, et ka nimetatud avalduse avaldamist ei ole kohtus taotletud (vt kd 2, tlk 15 pöördel); põhimõtteliselt pidanuks ka see tõend olema seega väljaspool tõendikogumit. Samas on maakohus selle avalduse aga vahetult enda argumentatsiooni kaasanud ning sellele kui tõendile osundanud (vt maakohtu otsuse lk 6jj ja käesoleva otsuse p 11.2). Apellatsiooniinstantsis ei ole selle tõendi kasutamist vaidlustatud ning apellandid on sellele ka osundanud kui vastuolusid esiletoovale tõendile; reformatio in peius põhimõttele tuginevalt leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohtul puudub alus selle tõendi kõrvalejätmiseks isiklikul initsiatiivil ning väljaspool apellatsioonide taotlusi (ringkonnakohus saab lähtuda vaid talle kriminaalmenetluse seadustikuga antud pädevusest ja on otsuse tegemisel seotud apellatsiooni piiridega – vt RKKKo 3-1-1-28-08, p 11). Maakohus on sellele tõendile osundades jätnud samal ajal aga välja selgitamata selles sisalduvad vastuolud võrreldes kannatanu kohtus antud ütlustega. Prokurör ei ole aga esitanud taotlust (apellatsiooni) nimetatud tõendi väljajätmiseks tõendikogumist; kui kohus opereerib lubamatute tõenditega, peab sellele rikkumisele reageerima ka prokurör. Kuivõrd riiklik süüdistaja ei ole seda teinud, leiab kriminaalkolleegium eeltoodut silmas pidades, et tegemist on tõendiga, millele ringkonnakohus saab ja ka peab otsust motiveerides toetuma. Mõlemad juriidilise erihariduseta (vähemalt osas, mis puudutab kohtulikke tõendamisreegleid) süüdistatavad on kohtuotsuse kättesaamisel osundanud sellele kui vastuolusid sisaldavale tõendile ning kriminaalkolleegium ei näe võimalust sellest asjaolust mööda vaadata. Kriminaalkolleegium märgib siiski koheselt, et tegemist ei ole ainukese asjaoluga/tõendiga, millele ringkonnakohus rajas enda motiivid kannatanu ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisel ning lõpliku õigeksmõistva otsuse. Ka nimetatud tõendi väljajätmisel oleks kriminaalkolleegiumi hinnangul olnud kriminaalasjas ilmselge süüstavate tõendite nappus ja tuvastatav kannatanu ütluste vastuolulisus/tegelikkusele mittevastavus, mis ei võimalda teha isikute suhtes süüdimõistvat otsust tema kui ainukese süüstava tõendiallika alusel. 17. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 ps-t 4, § 338 p-dest 1, 3, § 339 lg-st 2, § 340 lg 2 p-st 1 tühistab Talllinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 27. novembri 2008. a otsuse Ilja Petšeritsa ja Jan Botšmanovski süüditunnistamises ja karistamises ning teeb selles osas uue otsuse. Apellatsioonid rahuldada. Paavo Randma Igor Amann Meelika Aava 11