1-07-6525 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tallinna Ringkonnakohus 23. veebruaril 2009.a Tallinn 1-07-6525 Eesistuja Meelika Aava, liikmed Igor Amann, Paavo Randma Maaria Rei Kohtuistungi sekretär Mar

§ 423lg 2 järgi Kriminaalasi Harju Maakohtu 5.

detsembri 2008.a otsus Apelleeritud kohtuotsus üldmenetluses Põhja ringkonnaprokurör Raivo Kala Apellatsiooni esitaja Kati Maitse Prokurör Igor Grebenjuk Süüdistatav ik: 35510200338, elukoht xxxxxxx xxxxxx xxx xxxx, töötab OÜ-s F. xxxxxxxxxxxxx, varem kohtu poolt karistamata Vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski Kaitsja Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 5. detsembri 2008.a otsus Igor Grebenjukile lisakaristuse kohaldamata jätmise osas ja teha uus otsus, millega

§ 50

lg 1 alusel võtta Igor Grebenjukilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 (üheks) aastaks. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks

1. veebruaril 2009.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Harju Maakohtu
3. detsembri 2008.a. üldmenetluse otsusega tunnistati I. Grebenjuk süüdi

§ 423

lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust.

§ 73lg 1 alusel ei pöörata mõistetud vangistust täielikult täitmisele, kui I.

Grebenjuk ei pane 3 aastase katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu.

1. I. Grebenjuk mõisteti süüdi selles, et ta
2. juuli 2006.a õhtul kella 19.43 paiku juhtides mootorsõidukit Nissan Patrol ja liikudes Tallinnas mööda Veerenni tänavat Järvevana tee poolt Liivalaia tänava suunas, lähenedes enne Veerenni ja Õilme tänava ristmikku asuvale reguleerimata ülekäigurajale, ei ilmutanud nõutavat tähelepanu, ei vähendanud vajalikul määral kiirust ega ei peatunud, et anda teed vasakult paremale reguleerimata ülekäigurajal teed ületavatele jalakäijatele T. B. ja A. S., mistõttu sõitis neile otsa ja põhjustas liiklusnõuete rikkumisega ettevaatamatusest kahe isiku surma. Oma tegevusega rikkus I. Grebenjuk ettevaatamatusest Liikluseeskirja § 44 /juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat/, § 46 /lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale/ ja § 123 /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees/ nõudeid.
3. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb prokurör kohtuotsuse tühistamist I. Grebenjukile mõistetud karistuse osas ja tema karistamist 1 aasta vangistusega ning lisakaristusena võtta temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 2 aastaks. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei vasta I. Grebenjukile mõistetud karistus tema süüle ja toimepandud kuriteo raskusele. Kohus on otsuse tegemisel arvestanud süüdistatava isikuga ja tema karistust kergendavate asjaoludega, kuid jätnud samas vajaliku tähelepanuta liiklusõnnetuse tekitamise asjaolud, sellega põhjustatud tagajärje ja I. Grebenjuki osa liiklusõnnetuses. Tunnistaja M. H. ütluste, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja liiklustehnilise ekspertiisi teostanud eksperdi arvamuse kohaselt toimus liiklusõnnetus ülekäigurajal ja sõidutee pärisuunavööndis. Kuna jalakäijad T. B. ja A. S. ületasid teed vasakult paremale I. Grebenjuki sõiduki liikumissuunaga ning liiklusõnnetus toimus viimase sõiduvööndis, siis oleks I. Grebenjuk sõidukijuhi hoolsuskohustuse nõuetekohasel järgimisel pidanud otsasõitu vältima. Liikluseeskirja § 46 sätestab üheselt, et lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-104-00 asunud seisukohale, et juhi hoolsuskohustus on täidetud siis, kui juht peatub või kui juhil on reaalne võimalus sõiduk enne ülekäigurada ohutult peatada. Ülekäigurada ongi see koht, mille kaudu jalakäijad peaksid saama teed ohutult ületada ja millele lähenedes sõidukijuhid on kohustatud ilmutama erilist ettevaatlikust. I. Grebenjuki raske süü seisneb selles, et teades ja ka nähes eespool asuvat ülekäigurada, ta ei arvestanud vajalikul määral võimalusega, et ülekäigurajal võivad olla jalakäijad. Selle tagajärjel ta sõitis otsa kahele liiklusnõudeid täitvale ja rahulikult ülekäigurada mööda teed ületavale inimesele, põhjustades nende surma. Juhtunu näitab, et kuigi I. Grebenjuk on pika juhistaažiga ja teda ei ole liiklusnõuete rikkumise eest karistatud, võib ta teatud liikluse olukorras oma mitteõiguspärase käitumisega põhjustada väga raske tagajärje. Arvestades I. Grebenjuki süüd ja liiklusõnnetuse asjaolusid ning sellega põhjustatud rasket tagajärge, tuleb teda karistada reaalse vangistusega sanktsiooni alammäära piires. Samuti kohaldada tema suhtes

§ 50

lg 1 p 1 alusel mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist sanktsiooni keskmise määra lähedase tähtajaga. Seda seisukohta toetab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-20-06, mille kohaselt liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes väga erandlikel juhtudel. Antud asjas mingeid erandlikke asjaolusid ei esine. 2

§ 44

ja § 45 kohaselt on kuriteo eest kohaldatavateks põhikaristusteks rahaline karistus ja vangistus.

§-s 73 sätestatud karistusest tingimisi vabastamine asub karistusseadustiku 5-ndas peatükis, kuhu on koondatud karistusest vabastamise erinevad liigid - karistusest tingimisi vabastamise süüdimõistetu allutamisega käitumiskontrollile (

§ 74

), vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine (

§ 76

), eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamine (

§ 77

), karistuse kandmisest vabastamine isiku parandamatu haiguse tõttu (

§ 79

) ja karistusest vabastamine, kui isik on kuriteo tagajärjel raskelt kannatanud (

§ 80

). Seega ei ole karistusest tingimisi vabastamine iseseisev karistusliik, vaid üks karistusest vabastamise liike, mistõttu neid küsimusi tuleb lahendada teineteisest lahus. Esmalt peab kohus motiveerima süüdistatavale mõistetavat karistusliiki ja määra ning alles seejärel põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekust. Seetõttu on Riigikohtu kriminaalkolleegium 13. mai 2004.a otsuses on 3-1-1-40-04 rõhutanud, et isiku karistusest tingimisi vabastamine

§ 73

ja 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise aluseks on isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kuna

§-de 73 ja 74 kohaldamine ei ole ühelgi juhul kohtule kohustuslik, järeldub sellest, et isiku põhikaristusest tingimisi vabastamise korral peab kohus kindlasti esitama põhjendused, miks pole karistuse reaalne ärakandmine otstarbekas (RT III 2004, 14, 175). Sama seisukohta on Riigikohus korranud

1. veebruari 2007.a otsuses nr 3-1-1-99-06 – RT III 2007, 8,
2. 5.
3. Esimese astme kohtuistungi protokolli kohaselt taotles prokurör I. Grebenjuki karistamist 1 aasta 3 kuu vangistusega ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 2 aastaks. Kohus prokuröri taotlusega ei nõustunud ja mõistis I. Grebenjukile

§ 423

lg 2 järgi karistuseks 3 aastat vangistust, mis jäeti tema positiivset isikut arvestades

§ 73lg 1 alusel tingimisi täitmisele pööramata 3 aastase katseajaga.

Lisakaristuse jättis kohus I. Grebenjuki suhtes kohaldamata. Seega mõistis kohus I. Grebenjukile eelkõige tema süü suurust arvestades tunduvalt rangema karistuse, kui seda oli taotlenud prokurör. 5.3. Esitatud apellatsioonis taotleb prokurör esimese astme kohtuotsuse tühistamist I. Grebenjukile mõistetud karistuse osas ja põhikaristusena tema karistamist 1 aasta vangistusega ning lisakaristusena võtta temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 2 aastaks. Prokurör motiveerib oma taotlust I. Grebenjuki suure süü ja kuriteo raskusega, kuid vaatamata sellele taotleb tema karistamist veelgi kergema põhikaristusega, kui ta oli seda teinud esimese astme kohtuistungil. I. Grebenjuki suhtes vangistuse tingimisi kohaldamist apellatsioonis ei vaidlustata. Seega nähtub prokuröri apellatsioonist ja ringkonnakohtu istungil peetud kohtuvaidlusest, et prokurör peab vangistusest tingimisi vabastamist iseseisvaks karistusliigiks. Nagu eespool märgitud, ei ole aga selline seisukoht kooskõlas karistusseaduse sätete ega valitseva kohtupraktikaga. Apelleeritud kohtuotsuses on kohus põhjendanud I. Grebenjukile 3 aastase vangistuse mõistmist ning ka seda, miks ta peab reaalse vangistuse ärakandmist ebaotstarbekaks. Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega ega pea nende kordamist vajalikuks. 3

§-s 50 lg 1 sätestatud lisakaristuse mõistmata jätmist. Seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks on Riigikohtu üldkogu

1. juuni 2005.a. otsuses nr 3-4-1-2-05 märkinud, et liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes väga erandlikel asjaoludel (RT III 2005, 24, 248, p 50). Riigikohtu kriminaalkolleegium on seda põhimõtet korranud
2. aprilli 2006.a otsuses nr 3-1-1-20-06 RT III 2006, 15,
3. Kohtukolleegiumi hinnangul I. Grebenjuki suhtes selliseid erandlikke asjaolusid tuvastatud ei ole. I. Grebenjuki positiivset isikut arvestades peab kohtukolleegium võimalikuks piirduda temalt lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisel 1 aastaga.
4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4 ja 338 p 4 tühistab kohtukolleegium I. Grebenjuki suhtes tehtud Harju Maakohtu
5. detsembri 2008.a otsuse osaliselt ja teeb lisakaristuse mõistmise osas uue otsuse. Meelika Aava Igor Amann Paavo Randma 4