Obsah (5)

§ 120§ 66§ 121§ 113§ 137

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. oktoober 2008. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-07-15425 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liimed En

§ 120järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27.

juuni

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Allan Paeoru kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva Prokurör Eve Soostar Süüdistatav Allan Paeorg, isikukood 36403180278, elukoht xxxxxx xx-x, xxxxxxx, EV kodakondsus, keskeriharidusega, emakeel - eesti keel, töökoht E. S. OÜ, varem kriminaalkorras karistamata, tõkend – elukohast lahkumise keeld Kaitsja Owe Ladva RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu
3. juuni
4. a otsus Allan Paeoru (Paeorg) süüditunnistamises ja karistamises

§ 120järgi jätta muutmata.

1. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Harju Maakohtu
3. juuni
4. a otsusega tunnistati A. Paeorg süüdi

§ 120

järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus suurusega 58 päevamäära, s.o 14 906 krooni.

§ 66lg 1 alusel määrati, et karistus tuleb tasuda osadena seitsme kuu jooksul.

A. Paeorg tunnistati süüdi selles, ta 27.03.2006.a kella 08.20 paiku püüdis sõiduautoga otsa sõita Tallinnas XXXXXXXX XX asuva maja juures sõiduteed ületavale P. P., ähvardades sel viisil P. P. tervisekahjustuste tekitamisega. P. P. oli alus karta ähvarduse täideviimist. Seega pani Allan Paeorg oma tahtliku tegevusega toime tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, s.o

§ 120järgi kvalifitseeritava kuriteo.

A. Paeoru kohtuistungil antud ütluste kohaselt ootas ta autos istudes 27.03.06.a peale kella 8.00 paiku kannatanut ning viimast nähes alustas tema suunas liikumist. Kui kannatanu oli jõudnud 2-3 m teepeenrast, olid nad kohakuti ning ta andis signaali, et näha kannatanu nägu. A. Paeoru ütluste kohaselt kannatanu ennast ei pööranud ning seejärel valis süüdistatav tema telefoninumbri, et veenduda, et teed ületanud isik oli P. P., kuid P. P. helistamisele ei vastanud. Seevastu kannatanu sõnul oli lähim vahemaa tema ja auto vahel üks meeter. Ta selgitas, et autot nägi ta 100 m kauguselt ning sõiduteel olles oli auto temast 20 m eemal. Ta kinnitas, et kui ta sammu ei oleks kiirendanud, siis oleks ta autolt saanud löögi. Kuigi süüdistatav hindas vahemaad suuremaks kui kannatanu ning kinnitas, et ta vastassuunavööndisse ei jõudnud, kuna kannatanu oli jõudnud teisele poole teed, leidis kohus, et süüdistatav püüab sel viisil vähendada oma süüd. Kohus märgib, et puudub põhjus kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses selle kohta, et tal tekkis hirmutunne sõiduteed ületades, kui tema suunas sõitis süüdistatava juhitud auto. P. P. kinnitas, et ta kiirendas sammu ning ei vaadanud signaali peale tagasi. Kuigi autoga kohakutijõudmise ajaks oli kannatanu tee ületanud ning ei ole selge, kas tegelikult kohtualune tahtis kannatanule otsa sõita või ei tahtnud, ei omanud see kohtu arvates süüteo kvalifitseerimisel tähtsust. Arvestades kannatanu olukorda, kus tal olid lähedased suhted kohtualuse abikaasaga, arvas kannatanu kohtu hinnangul põhjendatult, et kohtualusel oli olemas talle otsasõidu täideviimise kavatsus ja võimalus. Antud kuritegu oli lõpule viidud selle teatavaks saamisega kannatanule – A. Paeorg andis kannatanule mõista tulevasest võimalikust kahjust. Süüdistatav tahtis tekitada P. P. hirmu ning selline hirm kannatanul ka tekkis. Kohus ei kahelnud kannatanu P. P. ütlustes ka selle kohta, et kohtualune avaldas soovi temaga kokku saada ning andis mõista, et ta soovib kättemaksu. Kohtualuse ja kannatanu ütlustest nähtus, et 27.03.2006 õhtul, s.o. pärast hommikust kohtumist sõiduteel, helistas kohtualune kannatanule, millest selgus, et ta tahtis kannatanu alla ajada. Selle vestluse kannatanu lindistas ning edastas politseile. Seda käsitleti asitõendina ning selle kohta koostati asitõendi vaatlusprotokoll; ning sellele vaatlusprotokollile viitas enda lahendis ka kohus. Kohus märgib, et viimase sisust on üheselt aru saada, et süüdistatav soovis kannatanut alla ajada.

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Paeoru kaitsja O. Ladva, kes palub maakohtu otsuse tühistada ning süüdistatav õigeks mõista. Apellant põhistab enda taotlust alljärgnevaga. 2.1 Käesoleval juhul on ühe tõendina arvestatud eraisiku poolt omal algatusel salaja salvestatud telefonivestlust. Kaitsja väitele, et tegemist ei ole kohtukõlbuliku tõendiga, ei ole kohus vastanud. Kaitsja märgib, et PS § 43 kohaselt on igaühel õigus edastatavate sõnumite saladusele; erandeid sellest võib teha üksnes kohtu loal seadusega sätestatud tingimustel ja korras. 2 2.2 Ähvardamine on kuriteona karistatav vaid siis, kui on alust arvata selle ähvardamise täideviimist; midagi sellist ei ole aga tõendatud. A. Paeorg ei ole kunagi tunnistanud P. P. tervisekahjustuse tekitamise tahtlust. Samuti ei viita ükski tõend sellele, et kannatanul oleks võinud selline arvamine tekkida. Ka teo tehioludest tuleneb, et mingit ohtu ega ähvardust süüdistatava tegevus ei sisaldanud. Autoga kohakuti jõudmise ajaks oli kannatanu tee juba ületanud; süüdistatav kinnitab, et tahtis kannatanut ehmatada, kuid ehmatamine ei ole erinevalt reaalsest ähvardamisest karistatav tegu. Otsus sisaldab ka väiteid, et mis on tõendamata või suisa ebaõiged. 2.3 Kohus on apellandi jaoks arusaamatult asunud ka seisukohale, et kuigi ei ole selge, mida süüdistatav teha tahtis, on tema süü siiski tõendatud. Ka ei ole kohus põhjendanud, kuidas ja millal andis A. Paeorg kannatanule mõista tulevasest võimalikust kahjust. Samuti ei ole kriitiliselt hinnatud kannatanu ütlusi.
2. Ringkonnakohtu istungil jäi A. Paeoru kaitsja esitatud apellatsiooni juurde, paludes süüdistatav õigeks mõista; apellatsiooni toetas ka süüdistatav. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub apellatsioonis esitatud väidetel alus.
3. Vastates apellatsioonis esitatud argumentidele selgitab kriminaalkolleegium

§ 120osas esmalt järgmist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3.

septembri 2007. a otsus nr 1-06-16628 M. K süüdistuses

§ 120järgi).

Karistusseadustiku §-s 120 sätestatud kuriteokoosseisu objektiks on inimese vaimne tervis, mille ründamiseks süüdlane kasutab psüühilist vägivalda. Seejuures ei eeldata, et ründajal oleksid kuriteo toimepanemise hetkel ka olemas ründevahendid, millega ta ähvardab. Kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist (vt RKKKo 3-1-1-11-00). Mõistagi ei pea isiku käitumine piirduma alati ja ainult nö sõnalise ähvardamisega; ähvarduse tegemisega võivad kaasneda ka teod, mis on väliselt hinnatavad isegi vägivallateona vis compulsiva mõttes (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 14. detsembri 2004. a otsus nr 2-1-386/2004; et tegemist võib olla vägivallateoga

§ 121mõttes, tuleneb RKKKo 3-1-1-28-07).

5. Ähvardamine

§ 120

mõttes tähendab võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, vara rikkumine või hävitamine) tekkimise ettekujutuse loomist kannatanul. Ähvardamisega on tegemist vaid siis, kui ähvardaja loob kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki tema tahtest sõltuvast asjaolust, seega peab ta jätma endast mulje kui toimuva valitsejast. Seejuures ei oma tähendust, kas selline loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Toimuva valitsemisega nimetatud tähenduses on tegemist mitte ainult siis, kui isik loob ettekujutuse temast endast lähtuvast ohust (st endast kui ähvarduse realiseerijast), vaid ka siis, kui ähvardatakse kahju tekitamisega kellegi kolmanda kaudu või kaasabil, jättes mulje, et tal on selle kolmanda (või kolmandate) tahte üle teatav mõju. 6. Ähvardus peab täideviija tahte kohaselt jõudma kas vahetult või vahendlikult ähvardatud isiku teadvusesse (arusaamisesse). Seejuures ei ole isegi oluline, et ähvardatu mõistaks näiteks öeldut või objektiivselt toimunut (nt autoga lähedalt möödasõitu) vahetult ja kohe toimumise hetkel 3 ähvardusena

§ 120tähenduses.

Nii võib öeldu või tehtu tähendus, et isikut ähvardati näiteks tapmisega, jõuda ähvardatuni alles hilisemalt – vahetu ajaline seos avalduse tegemise või teo toimepanemise ning selle ähvardusena tajumise vahel ei ole seega nõutav.

1. Oluline ei ole seegi, kas ähvardaja saab ja ka tahab enda ähvardust realiseerida. Karistusseadustiku § 120 realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiseltmõelduna (ähvardamisega on tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena ning ta kasutab seda ära). Nende eelduste alusel on ühtlasi ka selge, et tähendust ei oma asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte ning kas täideviijal on kavatsus nö lubatud tegu toime panna (kriminaalkolleegium toonitab samas, et hõlmatud ei ole mõistagi antud tähenduses nn täielikult irratsionaalsed ähvardused nagu ähvardamine teispoolsusega, needmisega vms; ebausu ärakasutamine ei ole käsitletav ähvardusena; ähvardamisena ei ole võetav ka lihtsalt nn praalivas kõnepruugis öeldud lubadus keegi maha lüüa jne). Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub.
2. Kannatanul peab tekkima üksnes arusaam, et ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust karta ähvarduse täideviimist“). See ei tähenda aga, et kannatanul peaks tekkima sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees. See paneks koosseisu realiseerituse täielikult sõltuvusse kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei oleks aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi öeldud ähvardust karta, piisab sellest, kui ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Seetõttu peab ka ähvardus olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiseltvõtmise suunas). Silmas tuleb samas pidada, et

§ 120

koosseisu ei realiseeri mitte igasugune ütlus või tegu, mis on tõlgendatav ähvardusena, vaid ainult selline, mille sisust või olemusest on võimalik kas otseselt või ka kaudselt mõista, et ähvardatakse tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega. Seetõttu peab ähvardaja poolt öeldu olema konkretiseeritav ning mõistetav nimetatud asjaolu(de)na. 9. Ähvardusest peavad olema arusaadavad viited

§-s 120 loetletud tunnustele, kuid seda mitte ainult rangelt iseseisvalt, vaid ka koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. Näiteks sõnaline ähvardus ei pea esinema ilmtingimata räiges või ülbes vormis, vaid võib seisneda ka "viisakas" nentimises (vt RKKKo 3-1-1-65-06, p 20). Ütlus või tegu, mis iseseisvalt ei kujuta tõepoolest ähvardust

§ 120

tähenduses, võib oma tegeliku sisu avada seega teiste (kas eelnevalt või hilisemalt) kaasnenud asjaolude kontekstis, seega tõendite omavahelises võrdluses ning analüüsis. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-16-04 märkinud, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu. Seejuures tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära (otsuse p 10). Silmas tuleb pidada veel, et kuigi kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, on see samas lahutamatult seotud isiku(te) käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Keelatud ei ole tugineda kõrvuti teiste tõenditega ka tõenditele, mis annavad teavet isiku sellise käitumise kohta, mis jääb küll väljapoole süüdistuse ajalisi piire, kuid millel võib olla seos süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisega. Seega võib ka süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. 4 10. Eeltoodud põhimõtete valguses on seega ainetu apellandi osundus, et A. Paeorg ei ole kunagi tunnistanud P. P. tervisekahjustuse tekitamise tahtlust;

§ 120kontekstis ei pea tal seda ka olema.

Vastasel korral oleks tulemuseks, et tapmisega ähvardamise eest saaks vastutusele võtta vaid isiku, kelle käitumises esineb samaaegselt tapmistahtlus (ähvardamine kuuluks sellisel juhul sisuliselt mingi teise kuriteo ettevalmistavasse alasse; midagi sellist seadus aga ei eelda). Nagu öeldud, on karistatav tõsiseltvõetava mulje loomine võimalikust tulevikus põhjustatavast tagajärjest ning seadus ei nõua, et lubatut plaanitaks samaaegselt ka ellu viia; kaitstavaks õigushüveks on isiku vaimne tervis, mitte aga tema füüsiline või varaline puutumatus ja julgeolek konkreetse ründe eest. Süüdistatava käitumine ei pidanud seega kujutama ka reaalset ja vahetut ohtu kannatanu elule ja/või tervisele; kui midagi sellist oleks tuvastatud, oleks käesoleval juhul alust rääkida juba isikuvastasest kuriteost

§ 113

või § 118 mõttes (nagu sellele viitab õigustatult ka süüdistatav ise – kd 2, tlk 29). Kriminaalkolleegium möönab, et süüdistus on selles osas sõnastatud mõneti ebaõnnestunult, kasutades formulatsiooni, et süüdistatav „püüdis otsa sõita teed ületavale P. P.“. Samas on aga kohe selgitatud, et enda käitumisega süüdistatav üksnes ähvardas kannatanut tervisekahjustuse tekitamisega; ehk teisisõnu – loodi mulje võimalikust otsasõidust. Seega ei ole käsitletud toimunut vahetu elu- või tervisevastase ründena, nagu seda näib mõistvat apellant, kui ta otsib vastust vastava subjektiivse külje esinemise/puudumise kohta. Samuti ei oma tähendus see, kas süüdistatav rikkus seejuures mingeid liiklusreegleid, seda näiteks sõidukiiruse ületamise näol. Tervisekahjustuse teke autolt löögi saamisel on ülimalt tõenäoline ka juhul, kui liikuv masin jääb seejuures täielikult lubatud kiiruspiiridesse. Küsimus on selles, kas võimaliku kokkupõrke (näilise) ohu lõi süüdistatav tahtlikult ja kas see jõudis sellisena kannatanu teadvusesse; et tegemist oli üksnes nö näilise ohu loomisega, ei oma

§ 120inkrimineerimise seisukohalt tähendust.

Seega ei ole täielikult väär maakohtu konstateering, et tegelikult ei ole selge, mida süüdistatav tegelikult teha tahtis; et isikule inkrimineerida

§ 120, võib isik enda käitumisele anda tähenduse ka tagantjärele.

Nii võib täiesti aktsepteerida situatsiooni, kus näiliselt pea igapäevast liiklusohtlikku olukorda või isegi avariid presenteeritakse hilisemalt kui „hoiatust“ võimaliku tulevase tervisekahjustuse kohta. Seega võib esialgne „ehmatamine“, nagu seda kaitsja apellatsioonis nimetab, edasiselt, koostoimes teiste asjaoludega, kus toimunu sisu nö täiendavalt avatakse, omandada hoopis teise tähenduse.

1. Esmalt peab kriminaalkolleegium aga vajalikuks selgitada, et sarnaselt maakohtule ei näe ringkonnakohus põhjust, miks peaks kannatanu andma A. Paeoru suhtes teadvalt valeütlusi ning kirjeldama toimunut tegelikkusele mittevastaval viisil. Apellant on märkinud, et tehes süüdismõistva otsuse üksnes kannatanu ütluste alusel, on need jäetud tegelikkuses kriitiliselt hindamata. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu hinnang võib kirjeldatu valguses olla mõnevõrra puudulik, kuid vaatamata sellele ei ole põhjust kahelda maakohtu põhimõttelistes järeldustes, kui otsus rajati peamiselt kannatanu ütlustele. Ka kohtupraktika on olnud seda meelt, kuigivõrd ei ole välistatud isiku süüditunnistamine üksnes kannatanu ütluste kui ainukese tõendi alusel (RKKKo 3-1-1-94-04). Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium ka märkinud, et n.ö sõna-sõna vastu situatsioonides peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu - hinnata argumente kogumis (RKKKo 3-1-1-94-04). Nimetatud kriteeriumite valguses ei näe ringkonnakohus põhjust kahelda kannatanu ütlustes.
2. Kogu konfliktisituatsioon kannatanu ja süüdistatava vahel põhineb sisuliselt järgnevas – A. Paeorg pidas P. P.a vastutavaks enda perekonna lõhkumise eest („ta on isik, kelle teod on kõige 5 enam mõjutanud minu isiklikku elu viimastel aastatel“ - kd 2, tlk 25-26; seejuures on oluline märkida, et süüdistatava väidete kohaselt lõppes suhtlus P. P. ja tema abikaasa vahel juba
3. a juulis). Nimetatud asjaolu sai ajendiks korduvatele kõnedele/sõnumitele, mida süüdistatav kannatanule tegi/saatis („kas on asjast aru saanud, mis on elus valesti tehtud/…/et tal oleks asi meeles ja edaspidi ei teeks selliseid vigu“ – kd 2, tlk 25). Kuigi süüdistatav on väitnud, et kõik kõned olid „rahulikud ja analüüsivad“ (kd 2, tlk 25), ei olnud P. P. ütluste kohaselt see sugugi nii - kõnedes oli äratuntav ähvardav alatoon (kd 2, tlk 17). Ringkonnakohus ei näe põhjust selles väites kahelda. Ka süüdistatav ise ei eita, et tema suhtumine kannatanusse oli kõike muud kui rahumeelne – enda ütlustes on A. Paeorg kannatanut võrrelnud sisuliselt enda vaenlasega ja kinnitanud, et P. P. ei meeldi talle; vaatamata asjaolule, et P. P. ei suhelnud tema naisega juba ammu, ei andestanud ta toimunut ning „ego, mis on mul kaks korda suurem kui ma ise, ei lubanud öelda, et kõik, sellega on läbi“ (kd 2, tlk 30). Kirjeldatud asjaolude valguses on kriminaalkolleegiumil raske uskuda süüdistatava versiooni toimunu kohta. Nimelt väidab süüdistatav, et ta läks
4. märtsil
5. a kannatanu maja juurde ning ootas seal kannatanut – ja seda vaid ajendatuna uudishimust saamaks teada, milline P. P. välja näeb (kd 2, tlk 27). Juba see väide iseenesest on kriminaalkolleegiumi arvates raskesti usutav. Esiteks on arusaamatu, kuidas oleks süüdistatav tänaval pidanud kannatanu ära tundma, kui ta teda eelnevalt ei teadnud – on ju arusaadav, et tänaval liigub teisigi inimesi, seda eriti hommikusel ajal tööle minnes. Pikkus, kõnnak ja vanus, mida süüdistatav väitis end P. P. isiku kohta teadvat, on ilmselgelt liiga napid andmed, et nende alusel endale tundmatut isikut tänavapildis ära tunda. Seejärel on süüdistatav aga kinnitanud, et lisaks sellele on ta näinud ka kannatanust fotot, mida ta ei pidanud enda uudishimu rahuldamiseks aga piisavaks (kd 2, tlk 27) ning mis võimaldas tal kannatanu ära tunda. Kriminaalkolleegium peab seda ütluste kohandamiseks enda versiooni kinnitavas suunas ning juba seetõttu süüdistatava ütlusi toimunu kohta ebausaldusväärseks. Ka edasist toimunu käsitlust ei pea ringkonnakohus usutavaks. Nimelt väidab A. Paeorg, et kui ta P. P.st mööda sõitis, oli viimane juba tee ületanud ning signaali laskis ta vaid selleks, et kannatanu end ümber pööraks ja ta näeks tema nägu. Kui pidada usutavaks süüdistatava ütlusi auto sõidukiiruse kohta (ca 40-50 km/h, nagu ta kinnitas ringkonnakohtu istungil), siis on arusaadav, et isegi kui P. P. oleks pöördunud tee poole, oleks A. Paeorul olnud võimatu tema näo nägemine – seda juba põhjusel, et ta oleks olnud kannatanust eemaldunud ning teiseks – nagu seda kinnitas süüdistatav isegi – pidi ta siiski tegelema ka auto juhtimisega.
6. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et usaldusväärne on kannatanu versioon selle kohta, et auto lähenes talle siis, kui ta oli tee keskjoone lähedal ning ta pidi kiirendama sammu, et pääseda kokkupõrkest; signaali laskmine toimus hetkel, mil ta ületas sõiduteed (kd 2, tlk 17) ning ta tundis reaalset ohtu saada auto käest löök (kd 2, tlk 18). Liiatigi peab märkima, et kui A. Paeoru eesmärgiks oli lihtsalt kannatanud nägemine, ei oleks tema esindatud versiooni korral olnud pigem mõistetav, et ta oleks auto peatanud ning P. P.a nimeliselt hüüdnud; kuivõrd nad olid korduvalt olnud telefoniühenduses, ei oleks olnud selles midagi imelikku. Ka süüdistatav ise kinnitas korduvalt, et püüdis kannatanuga kohtuda, kuid viimane vastas pakkumisele eitavalt. Seejuures tuleb tähele panna, et koheselt peale möödasõitu helistas A. Paeorg kannatanule – enda väitel ei olnud ta teadlik, kas teed ületanud isik oli P. P. ning ta tahtis tema enda käes küsida, et selles veenduda (kd 2, tlk 28). Kui käsitleda süüdistatava versiooni toimunu kohta, siis jääb arusaamatuks, miks otsustas A. Paeorg helistamise, mitte aga kinnipidamise ning hüüdmise kasuks. Seega - möödasõitmine ja signaali andmine näo nägemise eesmärgil ei haaku kriminaalkolleegiumi arvates kõigi nende asjaoludega. Kriminaalkolleegium leiab, et kõiki tõendeid kogumis hinnates on usutav järgmine versioon. A. Paeorg süüdistas P. P.a enda perekonnaelu lõhkumises, mis tõi kaasa P. P. pikaajalise vaenamise. Sellesse kuulusid nii telefonikõned, et „meenutada“ kannatanule tema väära käitumist ning mis 6 tipnes käesoleval juhul vaatluse all oleva juhtumiga – A. Paeorg ootas
7. märtsi
8. a hommikul P. P. väljumist ning kui viimane ületas sõiduteed, möödus ohtliku manöövriga kannatanust. Kannatanule sõidukiga ohtlikult lähenedes laskis A. Paeorg signaali ning tajudes ohtu lähenevalt sõidukilt, pidi P. P. kiirendama sammu. Kriminaalkolleegium usub kannatanu seletusi selle kohta, et tema arusaama kohaselt oleks ta vastasel korral (st ilma sammu kiirendamata) saanud sõiduautolt löögi ning tal oli täielik alus karta võimalike kehavigastuste teket („see ei olnud liiklussituatsioon, see oli kavatsetud“ - kd 2, tlk 20). Täiendavalt aitas toimunu mõtestamisele mõistagi kaasa ka kõne, mis toimus sama päeva õhtul kannatanu ja süüdistatava vahel. Antud kõne salvestas kannatanu enda mobiiltelefonile ning esitas CD-plaadile salvestatult õiguskaitseorganitele; selle salvestise tõendina lubatavust on nii süüdistatav kui ka tema kaitsja kogu aeg vastustanud. Kõnealuse lindistuse tõendina lubatavuse osas asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale.
9. Esmalt tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul otsustada, millise tõendiliigiga on tegemist. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus, eksperdiarvamus, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu dokument ning foto või film või muu teabesalvestis. Küsimuse osas, millise antud loetelus nimetatud tõendiga on tegemist, ei ole süüdistus olnud kestvalt ühel seisukohal. Kohtueelses menetluses on kõnesalvestisega CD-plaati käsitletud asitõendina; plaadil olnud vestlust on kuulatud ning see vestlus on kajastatud kui „asitõendi vaatlusprotokoll“ (kd 1, tlk 17). Samal ajal maakohtu istungil leidis prokurör, et tegemist on muu teabesalvestisega KrMS 63 lg 1 mõttes (kd 2, tlk 33). Ringkonnakohtu istungil jõudis prokurör seisukohale, et tegemist on muu teabesalvestisega, mis saadi asitõendi vaatluse tulemusel. 14.1 Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa antud lindistust käsitleda asitõendina. KrMS § 124 lg 1 kohaselt on asitõend kuriteo objektiks olnud asi, kuriteo toimepanemise vahend, kuriteojäljega asi, kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis või kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on kasutatav tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. Juba see sõnastus näitab suhteliselt üheselt, kuidas mõtestada asitõendi mõistet – see on esmajoones kehaline ese, millele on suunatud kuriteo toimepanemine või on sellel talletunud kuriteo toimepanemise jäljed. Ehk teisisõnu – selle objekti vaatlemisest peab olema tuletatav teave, mis annab informatsiooni süüteo toimepanemise kohta. On üheselt mõistetav, et CD-tooriku vaatlemine sellist teavet mõistagi ei anna. Lisaks tuleb märkida, et asitõendit vaadeldakse ja tema välimust kirjeldatakse; helisalvestist (kahe isiku omavahelist salvestatud vestlust) ei saa vaadelda ja väliste tunnuste abil kirjeldada, seda saab kuulata ja kuuldu omakorda talletada paberkandjal. Kokkuvõtlikult - teave süüteo kohta on tajutav vaid CD-plaadil talletatud vestluse kuulamise, mitte aga teabekandja vaatlemise tulemil. Kui kõiki esemeid/teabekandjaid, mis otse või kaude annavad teavet kuriteosündmuse kohta, käsitleda asitõenditena, on kriminaalkolleegiumi hinnangul raske määratleda, millised teabekandjad üldse jääksid väljapoole asitõendi mõistet. Seega ei ole turvakaamera lindistus selle kohta, et pannakse toime röövimine, mitte asitõend, vaid film, mida KrMS § 63 lg 1 nimetab üheselt ühe tõendiliigina. Kui isik lindistab vestluse, mille sisuks on varasemalt toimunu, on ka seda raske käsitleda füüsilise esemena, millele on vahetult talletunud jälg kuriteo toimepanemise kohta. Kriminaalkolleegium ei näe põhjust, miks ei saa seda lindistust enda olemuselt käsitleda muu teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 mõttes. 7 14.2 On edasine küsimus, kuidas käib selle salvestises sisalduva teabe kohtulik uurimine. KrMS § 15 kohaselt võib maakohtu otsus rajaneda vaid tõenditele, mida on vahetult uuritud. Ühest küljest võiks väita, et see eeldab helisalvestise vahetut kuulamist, mida käesoleval juhul aga tehtud ei ole. Samas ei pea kriminaalkolleegium sellist tõlgendust põhjendatuks. Sest isegi kui asuda seisukohale, et tegemist ei ole jälitustoimingu tegemisel saadud tõendiga, siis tuleb siiski tõdeda, et olemuslikult ei ole jälitustoimingu tulemil ja nö eraviisiliselt tehtud kõnesalvestis teineteisest kuigivõrd erinevad. Mõlemal puhul salvestatakse kõne viisil, et isik ei ole sellest (enamasti) teadlik. Ning KrMS § 63 lg 1 kohaselt on jälitustoimingu korral tõendiks just jälitustoimingu protokoll. Kriminaalkolleegium ei näe põhjust, miks ei peaks selline põhimõte kehtima ka teabesalvestiste korral, mis kujutavad enda olemuselt jälitustoimingu otsest analoogi – ehk siis enda eraelulise vestluse salvestamist. Kriminaalkolleegium leiab seega, et ka sellisel juhul tuleb teabesalvestises kajastuv vestlus talletada protokollis ning kohtuliku vahetu uurimise objektiks on teabesalvestise protokoll, mitte aga teabesalvestis ise. Nii on käesoleval juhul toiminud ka kohtueelne menetleja; vältides küll kõikvõimalikel viisidel salvestise käsitlemist jälitustoimingu tulemina, on samal ajal sellega toimitud täpselt nii, nagu toimitakse jälitustoiminguga. Et seda nimetati asitõendi vaatluseks, ei muuda asja sisulises küljes midagi.
10. Vaatamata sellele, et kriminaalkolleegiumi hinnangul on eraelulise vestluse salvestamine käsitletav muu teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 mõttes, ei vasta see tõdemus veel kuigivõrd küsimusele, kas sellisel viisil saadud tõend on kriminaalmenetluses lubatav või mitte; nii süüdistatav kui ka kaitsja on seda kestvalt vastustanud ning viidanud seejuures Põhiseaduse §-le 43, mille kohaselt on igaühel õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele.
11. Kriminaalkolleegium tunnustab seda põhiseaduslikku õigust täiel määral. Põhiseadus peab tagama isikule puutumatu eraelulise sfääri, mis peab teatud osas jääma riikliku sekkumise eest täiel määral ning lõplikult kaitstuks. Osaliselt kuulub sellesse sfääri ka kommunikatsioonivahendite kaudu edastatud sõnumisaladus. Seetõttu on omaks võetud põhimõte, et isik ise ning ainult tema ise võib määrata, kas ja kes tema räägitut salvestab ning kas ja kes tema lindistatud sõnumit võib edasiselt avaldada. Inimese sõna ja hääl on lindistuse korral temast nö eemaldunud, muudetud teatud mõttes iseseisvunuks. Isiku eraelu puutumatus ja tema põhiseaduslik vabadus oleks olulisel määral rikutud, kui teised võiks ilma või koguni vastu isiku tahtmist kasutada tema poolt räägitut – seda iseäranis olukorras, mil isiku sõnaline avaldus ei ole tehtud avalikult (teisisõnu – ei ole suunatud avalikkusele). See rikuks inimestevahelise suhtluse loomulikkust, kui igaüks peaks elama pidevas teadmises, et iga tema räägitud sõna, sh ka omavahelises vestluses tehtud mõtlematut või valitsemata väljendust, mis on tehtud konkreetse situatsiooni eripärast tingitult, võidakse kasutada sootuks teises olukorras ning teises kontekstis vestluse sisust tulenevalt tema vastu. Apellatsioonikohtu istungil märkis süüdistatav asjakohaselt, et selliste lindistuste korral üks vestluspartneritest teab, kas ja mida rääkida; teine pool seda aga ei tea. Eraelulisi vestlusi peab saama teha ilma hirmuta, et seda vestlust salajaselt lindistatakse ning hilisemalt kas ilma nõusolekuta või sootuks tahtevastaselt kasutatakse. Karistusõiguslikult kaitseb seda enesemääramisõigust

§ 137(vt RKKKo 3-1-1-158-05). (Silmas tuleb pidada sedagi, et vastavalt Kr

MS §-le 34 ei ole kahtlustataval/süüdistataval kohustust anda ütlusi enda vastu. Seda õigust tuleb silmas pidada ka juhul, kui ilma süüdistatava teadmiseta lindistatut soovitakse kriminaalmenetluses kasutada tema vastu.) 17. Nimetatud põhiseaduslik õigus ei ole samas mõistagi absoluutne. Viitab ka apellant ise, et erandeid sellest võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja korras (Põhiseaduse § 43 II). Kuid siinkohal tuleb silmas pidada, et nimetatud piirang on suunatud vahetult riigile, mitte aga teisele eraisikule. 8 Riiklikud abinõud, mis nimetatud põhiõigust riivavad, alluvad tõepoolest rangetele proportsionaalsusnõuetele – esmajoones kehtestab selle piirangu KrMS § 110 lg 1 (kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust). Käesoleval juhul tuleb tunnistada, et täidetud ei ole juba üks formaalsetest eeldustest, mis võimaldanuks riiklikel asutustel asuda tegema jälitustoiminguid – nimelt kuriteo raskusaste ja võimalik sanktsioon (

§ 120puhul kuni üks aasta vangistust).

Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa seda piirangut hakata kergekäeliselt asendama sisuliselt eraviisilise varjatud andmete kogumisega. Kuid samas on ringkonnakohus ka seisukohal, et eraeluliste kõneluste lindistamisel ei saa lähtuda sedavõrd jäikadest eeldustest, nagu seda esitatakse riiklikele ametkondadele. Kui tõlgendada Põhiseaduse §-i 43 rangelt, tuleks tõdeda, et ähvarduse toimepanemise korral (nt kirja saatmisel) ei saaks riiklikud organid ühest küljest teostada posti varjatud läbivaatust; teisalt tuleks aga tõdeda, et kirja saaja ei tohiks seda ka uurimisasutusele üle anda, kuivõrd kirja sisu kuulub Põhiseaduse § 43 esemelisesse kaitsealasse. Äärmusliku tõlgenduse kohaselt ei tohiks isik (kannatanu, tunnistaja) ka rääkida sellest, mida omavahelises vestluses süüdistatavaga puudutati. Selline tõlgendus ei ole mõistagi aktsepteeritav.

1. Kriminaalkolleegium märgib kõnealuses küsimuses veelkord, et Põhiseaduse §-s 43 I sätestatud õigus ei ole enda olemusel absoluutne. Lisaks Põhiseaduse §-le 43 II, mis seda õigust piirab, tuleb silmas pidada ka §-s 19 sätestatut - igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Just nimetatud kahe põhimõtte pingeväljas tuleb lahendada küsimus, kas eraviisiliselt tehtud lindistust on kriminaalmenetluslikult lubatav või mitte. Ehk teisisõnu – igal konkreetsel üksikjuhul tuleb otsustada, kummal põhiseaduslikult põhimõttel on suurem kaal. Kas isikule kuulub õigus lindistada eraviisilisi kõnelusi juba talle kuuluvate õiguste kaitseks tuleb otsustada nö üldhinnangu alusel. On mõistetav, et selline õigus peaks olema garanteeritud juhtumitel, kui on täidetud KrMS §s 110 sätestatud formaalne eeldus kuriteo raskusastme näol, mis kehtib riiklikele ametkondadele. Kuid eraviisilise lindistuse näol ei saa kriminaalkolleegiumi hinnangul piirduda isikule etteheidetava teo formaalse kontrolliga ehk siis koosseisus abstraktselt kirjeldatud etteheite ning selle raskusastmega; rohkem tuleb käsitleda konkreetset teoebaõigust, mida isiku käitumine endas kätkeb. Just nn suhtesüütegude korral tuleb tunnistada, et enda õiguste kaitse jääks eraisikutel paljuski piiratuks ning ebaefektiivseks, kui tõdeda, et telefonitsi tehtavaid ähvardusi ei tohi salvestada ei riiklikud ametkonnad ega ka üksikisik ise. Tõdeb ju apellant isegi, et sellise olukorraga on käesoleval juhtumil tegemist (nn sõna-sõna vastu). Eraviisiliste lindistuste tegemisel ja nende hilisemal menetluslikul aktsepteerimisel tuleb seega hinnata esmajoones seda, kas vaatluse all olev põhiõiguse riive ei oleks menetluslikult tuvastatav ka teisel viisil ehk teisisõnu, nagu seda sätestab KrMS § 110 lg 1 – muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Et ähvardamine on nn suhtesüütegu ning enamasti ilma täiendavate tunnistajatega, on kriminaalkolleegiumi hinnangul lähedal tõdemus, et vähemalt käesolevas kaasuses tuleb eraviisiliselt tehtud lindistuse lubatavust tõendina jaatada. Seejuures peab kriminaalkolleegium aga vajalikuks toonitada põhimõttelist seisukohta, et eraisik ei saa endale võtta menetleja õigusi ja nö omakäeliselt hakata tegelema tõendite kogumisega. Kriminaalkolleegium peab selle all silmas, et oluline on tuvastada kõnealuse küsimuse lahendamisel, kelle initsiatiivil toimub konkreetne vestlus ja siis sellega kaasnev lindistamine. Isik, keda ähvardati, ei saa nö tagantjärele hakata potentsiaalseid kahtlusaluseid läbi helistama ning kõiki kõnelusi linti võtma, et seda siis hilisemalt tõendina ühe või teise vastu kasutada. 9
2. Viimasena nimetatud asjaolu ei ole käesolevas kriminaalasjas ringkonnakohtu arvates aga tuvastatav. Apellant märgib küll õigustatult, et maakohus on vääralt märkinud, nagu helistanuks kannatanule süüdistatav (otsuse lk 2) – tegelikkuses oli olukord tõepoolest vastupidine; A. Paeorule helistas P. P.. Kuid kriminaalkolleegiumi hinnangul on oluline tähele panna, et tegemist oli vastamisega A. Paeoru kõnele, mitte aga omal algatusel tehtud kõne ehk nö isikliku initsiatiiviga. A. Paeorg on tunnistanud, et peale kannatanust möödasõitmist helistas ta koheselt viimase numbrile, aga kõnele ei vastatud. Seda, et P. P. mõne aja möödudes tagasi helistas ei saa käsitleda olukorrana, kus isik võtab endale lubamatult menetleja positsiooni. P. P. võinuks sellele kõnele vastata ka koheselt ning kujunenud situatsioonis ei ole vahet, kes oli kõne tegijaks ning vastuvõtjaks. Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks viidata neile motiividele, mis ajendasid P. P.a omavahelist kõnelust lindistama – lisaks kõnedele, mis A. Paeorg kannatanule tegi ja mis viimase arusaama kohaselt olid ähvardava sisuga, toimus mitmeid tuvastamata isikute poolt toime pandud rünnakuid tema vara vastu (auto valati üle söövitava ainega, löödi sisse esiklaas – kd 2, tlk 17). Nagu öeldud, tipnes kõik see juhtumiga, mis on vaatluse all käesolevas kriminaalasjas – kannatanule jäi mulje, et teda sooviti tänava ületamisel alla ajada. Kannatanu seletab üheselt, miks otsustas ta kõneluse linti võtta – see oli tema viis tõestada juhtumit; varasemad sündmused ja avaldused politseile ei andnud mingeid tulemusi (kd 2, tlk 18); tundus lootusetu, et politsei suudaks kuidagi tõestada seda sündmust, see oli tehtud enda õiguste kaitseks (kd 2, tlk 20). Kujunenud olukord külgneb sisuliselt nn kestva ohu mõistega karistusõiguses ning kriminaalkolleegiumi hinnangul on äärmiselt raske isikule ette heita seda, kui ta, tunnetades ametkondade jõuetust süüteo võimalikul tõendamisel, lindistab enda õiguste kaitseks temale suunatud kõnesid. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et käesoleval juhul on P. P. tehtud omavahelise vestluse lindistus menetluslikult käsitletav lubatava tõendina.
3. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei jäta A. Paeoru ja P. P. omavahelist vestlust kajastav protokoll kahtlust selles, et A. Paeorg pani toime kannatanu ähvardamise

§ 120mõttes.

Kriminaalkolleegium luges kannatanu ütlustele tuginevalt tõendatuks selle, et A. Paeorg tekitas

1. märtsil
2. a kannatanust sõiduautoga möödudes teadlikult ja tahtlikult mulje võimalikust allaajamisest ehk siis ohust elule ja tervisele. Sellise olukorra loomist kinnitab A. Paeorg ka omavahelises vestluses, vastates jaatavalt P. P. vastavale küsimusele (kd 1, tlk 17). Kriminaalkolleegium kordab, et seda ei tule mõista kui tapmis-või kehavigastuse tekitamise tahtlust, aga kui kinnitust selle kohta, et võimalik tervisekahjustuse tekitamine on võimalik ning see sõltub A. Paeoru suvast ning soovidest. Et olukord oli väliselt liiklusohtlik, kinnitab A. Paeoru ütlus, et signaali laskis ta selleks, et P. P. eest ära saaks (kd 1, tlk 18). Seejuures kinnitab A. Paeorg, et ta teab kannatanust rohkem kui see ise arvab (kd 1, tlk 18), et kohtumine ei olnud juhuslik, tal ei olnud kannatanut raske ära tunda ja „järgmisel hommikul ma ei jää siis varem seisma“ (kd 1, tlk 19). Seejuures annab süüdistatav mõista, et ei ole sugugi välistatud, et selline asi või korduda ka edaspidi (kd 1, tlk 20). Selle valguses tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul nõustuda kannatanu ütlustega, milles ta seletas, et süüdistatavaga peetud vestlused ei olnud nö rahulikud ja analüüsivad, nagu seda püüab väita A. Paeorg. Nimelt annab süüdistatav veel teada, et „ma üldse väldiks seda kanti, mul on mitu tuttavat saanud siin trepikojas ketuka“ ning et tegemist on „ohtliku kandiga“ ja kõike võimalikku võib seostada just temaga; seejuures soovitab A. Paeorg olla kannatanul „liikluses ettevaatlik“ ja teatab, et ta „ei hakka kõiki oma plaane ja asju avalikustama (kd 1, tlk 20).
3. Seega leiab kriminaalkolleegium kokkuvõtlikult, et P. P. tajus
4. märtsi
5. a hommikul ohtu enda tervisele, mis seisnes A. Paeoru poolt juhitud sõiduki temast lähedalt möödasuunamises; kannatanule loodi reaalne mulje võimalikust tahtlikust otsasõidust, mille vältimiseks pidi ta lähenevast autost sisuliselt eemale hüppama. Juba sellise käitumise näol on tegemist

§ 12010 järgi kvalifitseeritava kuriteoga.

Sama päeva õhtul toimunud vestluses kinnitas A. Paeorg juhtunut ja andis mõista, kahjuliku tagajärje saabumine on täiesti võimalik ning see sõltub tema tahtest. Tuvastatud asjaoludel oli kriminaalkolleegiumi hinnangul P. P.l seega täiel määral alust karta ähvarduse täideviimist. Kui uskuda A. Paeoru väidet, et hilisema vestlusega püüdis ta jätta nö macho muljet, siis selle kohta selgitab kriminaalkolleegium, see tal ka õnnestus ning juhul, kui mulje võimalikust kahjust luuakse tahtlikult ning sedavõrd tõsiseltvõetavalt, et on alust karta selle täideviimist, on tegemist

§ 120järgi kvalifitseeritava kuriteoga.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul on need tingimused täidetud ning A. Paeorg on seaduslikult ning põhjendatult tunnistatud süüdi

§ 120järgi tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamises. 22. Eeltoodu alusel ja juhindudes Kr

MS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu

1. juuni
2. a otsuse Allan Paeoru süüditunnistamises ja karistamises muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Ene Randmäe Julia Katškovskaja 11